Suur rõõm on, et on tulnud stuudiosse meil Maria Faust, tere. Tere. Meil on põhjust rääkida päris mitmel teemal, sellepärast et on ilmunud plaat organ Sacropaatiale ansamblilt ja samuti ka loomulikult räägime sellest. Sellel laupäeval tuleb ettekandele Maarja missa. Aga kõigepealt ma ise mõtlesin selle peale, et me elame väga kummalisel ajal ja tõenäoliselt ka teie olete saanud veeta praegu vist Eestis rohkem aega seal suvel, kui võib-olla te polegi hulk aega saanud nii palju aega siin veeta? Seda küll, et esiteks juba see, et esimest korda ikka pärast keskkooli nii pikk paus pillimängust ja igasugusest sellisest artistlikust tööst. Ja teiseks muidugi see, et ma ei ole vastupidi, ma ei ole kunagi elus nii palju kodus Kopenhaagenis olnud nelja seina vahel selles mõttes, et meil oli täielik liikumispiirang ja kaks kuud istuda oma korteris, kus tavaliselt mitte kunagi ei ole, kus ei ole noh, tegelikult isegi mitte seda kodu tekkinud siis siis mull noh, kõik asjad olid väga hästi selles mõttes, et kõik sai tehtud remonti tehtud ja tohutult raamatuid loetud ja Prokofjevi kuulatud ja siis veel juunis Eestisse tuldud ja nii fantastiline suvi. Aga on see siis teatud mõttes selline nagu ka puhkus muusikast või ta jätab mingi oma jälje ka natukene, kui, kui tuleb selline sunnitud olukord. Minule mõjus see muidugi äärmiselt hästi, selles mõttes ma olen puhanud ja kindlasti parem inimene igatepidi ja kuidagi silmavaade nagu otsemaks läinud ja oma eluski teinud nii mõnedki korrektuurid, et nüüd on olnud aega iseendale keskenduda ja see, et midagi muutub kindlasti. Aga seda me natuke nagu oskasin juba ennem ette teada, et asjad lähevad nagunii, olgu see pandeemia või midagi järjest raskemaks läheb. See oli seal vabakutselise muusikul. Selleks kõigeks mul on tegelikult valmistunud ja igasugusteks kriisideks ei ole väga minusugused on valmistunud, sest ei ole sellist stabiilset aega, kus sul on suu, kogu aeg vahukoort täis. Õudselt hea on, et vastupidi, just ja mulle tundub, et kui suva, mahu kord täis, mul polegi nagu ma ei saagi midagi öelda, tegelikult siis nii hea. Suvel ma ei ole ka tegelenud suhteliselt mingisuguse erilise loominguga. Olen mõtisklenud. Ja no seetõttu, et kevad oli, nii vaikne oli ka mitmed asjad olid sunnitud edasi lükkama. Seda küll jah, aga väga paljud asjad ikkagi jäävad ära suures osas minu asjade suured plaanid, mis olid allkirjastatud tegelikult lähevad, lähevadki vett vedama, sellepärast et suur osa kontserpaikades panid pilt kokku, tegelikult suured osad festivalid, sest nemad lähevad edasi, aga nad ei hakka nagu otsast. Mina tegin seal mingisuguse plaadi, eks ole, mingi enne koroonat, ega siis seened ei huvita enam, neid huvitab ikka see, mis ennem tulnud. Selles mõttes ongi organ, on, on saanud äärmiselt head vastukaja Downbiidis, eks ole, just. Septembris tuleb välja väga hea arvustus on Eestis hästi vastu võetud, aga aga kui bänni ei mängi füüsilised, siis põhimõtteliselt võiks ja et seal üsna kasutu. Kasutu. Ta kaob ära, et ilma laivid, minusugune ei ela mitte. See organ on mitmetähenduslik sõna. Ja kindlasti eks ma ikka otsin selliseid mitmetähenduslikke ja suuresti selliseid võiks öelda isegi konfliktseid, kontrastsed teemasid. Ja no ma olen seda alati öelnud, et mind, mind, inspireeri, mingisugune tilulilu ringi ning looduse inspireeri, mul on lihtsalt looduses hea olla. Inspireerivaid emotsioonid ja inimene, selline nagu sihukene, toores masin ja see, selle instinktid ja selle õppimisvõime ja organ ongi siis nagu selline kehamälu ja kehaosade kuidagi tänamine või, või pühitsemine. Ma just lugesin väga head Janar Alakirjutist teie plaadi kohta ja seal mainiti seda, mida ilmselt ka on rohkem märgatud, et teie looming on justkui läinud võib-olla kahte suunda, võib-olla isegi rohkem kui kahte suunda, et ühelt poolt Janar Ala ütles selle kohta dada istlik muuhulgas ja teiselt poolt selline võib-olla ülev ja vaimne ja ütleme, see organ esindab siis seda sellist vaimsemat poolt. Ja no laias laastus ma arvan, et see on täitsa õige tähelepanek, et ongi tõesti kaheksa, et üks on introverdsem võib-olla, ja teine on siis extra Vetne ja mis on mõlemad siis miinus olemas. Et ega ma ei midagi iseeneslikud, teeskle või et need osad on mul olemas ja need loodetavasti see üks osa veel nagu veel tuleb, mis minus on? Ma ei tea, see ei ole nagu olnud algusest peale teadlik, pidev vajaduse põhine olnud. Et ma vajan mõlemat otsa nagu oma elus, nii pead kui tagumikku. Ja ka selle plaadi salvestuskoht näitab juba seda, et see on just tehtud Niguliste kirikus. Eks tegelikult kõik mu viimases on tehtud ju kirikus, et miks ma seda kirikusse ma otsin ja panen seda iseennast ja iseenda muusikat kirikusse, sellepärast et mulle tundub, et esiteks miks mitte kõlaliselt, et ma ei kujutaks ette, et ma oma muusikat kuskil keldris väikses ruumis näiteks rajutusoluutsed, õige sisemine paken nagu, mis peaks olema. Mis peaks siis nagu minu muusikuid inspireerima, ma ei kujutaks ette, et nendel on see lihtsam, teine asi, muidugi see kirik on hästi raske ikkagi sellise muusikastiili jaoks, nagu, nagu mina teen, et see Nigulistes ka. Et ma valmistanud ennast väga, et sellele, et kuidas õppida ära, et seal on mingi, kas on, 15 sekundit on vist kõla, eks ole, sul on all. Ja seal on orel üleval, et kuidas see nagu kokku saadab, mulle õudselt meeldis, seal ujub seal ja mulle meeldib ka see, et, et jäta ära, trummid hoian trummid lahus, hetkel. Nii et see tegelikult ju mis tahes muusika kõlab kirikus hoopis hoopis teistmoodi, et see koht ise annab juba sellele kuidagi. Esiteks on see, eks ole, lihtsalt puhtalt nagu ruum, teiseks, seal on ikka, see on minu jaoks nagu paradoksaalne pool ka, eks ole, et me kipume sinna kirikusse, kuigi noh, et et kui, kui lugeda, mind huvitab väga ajalugu ja ristisõjad hetkel, et see seal on päris huvitavad mõtted, nagu tekivad sellised kriitilised ja võiks olla isegi tekivad sellised küsimused, mida nagu Te ei tohiks küsida näiteks kas inimesel on hing, kõik saavad pahaseks, kuidas suhteliselt kahelda, saad? Tegelikult, kui hakata lugema tekste ja vaatama, kuidas meil see üks või teine usk on tulnud, siis usus saab teadmine, eks. Usk on põhiline. Kui sa usud, siis ta on olemas. Ja see on minu jaoks huvitav teema. Aga organ tähendab muuhulgas ka orelit, et kuidas oreli vastu teil huvi on tekkinud rohkem. Ega ta selles mõttes, et oreli vastu oleks ilmselt väga paljudel veel inimestel huvi, aga nad on kuidagi kättesaamatu, eks ole, ja teiseks ilmselt noh, orel on tavaliselt alati nagu organismile kuuluv, see on üsna nagu selline. Võiks öelda isegi territoriaalne küsimus, eks ole, et igat ühte sinna oreli taha ikkagi lasta, eriti Taanis, et mu käest küsitakse igasuguseid pabereid, vaadatakse okei, aga teil ei ole organisti pabereid, et siis ei saa. Ja siis see ajab mind alati marru, see on umbes samamoodi siuke nagu Ülitlik, kus või et noh, et mind häirib hierarhia muusikas, mind häirib hierarhia muusikainstrumentide stiilide osas. Igas kiil vajab pühendumist ja iga instrument vajab pühendumist, aga mitte üksi instrument. Liiga püha, et inimene ei tohiks sellega mängida. Ja no instrumendiga kaasneb ka mingisugune, et ütleme üldteadvuses võib-olla ka mingisugused stereotüübid, et pole oreliga No see ongi olnud üks minu põhimissioone selle albumiga, et näidata, et orel passib väga hästi improviseerimismuusikaks, Tšassiks ja popiks ja eks seda on ju hoopis kasutatav tegelikult külvad Arkaid faja tegi terve suure katedraali oreliga see kosta nagu nende muusikas välja. Sest seal on kidravõimud kõik üle nagu kuidagi selliseks läheb kohisema. Aga kui noh, kui on inimesel kõrv olemas, on, saab aru küll. Aga mulle meeldib. Ta orel on nagu massiivne ja kohmakas võrreldes sellega, mis on nagu džässiinstrument, eks ole, peen kiire, hästi kiirelt nagu vahetu. Sa võid temposid vahetada, noh see ei ole võimalik siis see mulle nagu, kui heliloojale ja artistile. No vähemalt igav, eks ole, ma tegelen millegagi. Orelit mängib ansamblis Ulla Krigul ja Emanuele manis kalku kaks inimest, eks Emanuele see on üks osa ja hullale on spetsiaalselt temale kirjutatud üks pala nimega draama. Ja draama on siis täpselt tema käe järgi niimoodi ja üsna selline. Ühesõnaga, Emanuele, kes on trummar ise, kes ei ole organist ja kelle me lihtsalt valetasime Forganistiks või noh, mina valetasin, okei, mina valetasin. Kes õppis väga kiiresti seal ära ja, või noh, selles mõttes mängin imehästi. Et ta lihtsalt sellel hetkel, kuna me ei teinud proove ja kuna ma siiani ühtegi proovi, et siis Ullo d kindlasti ära need, mis on rohkem nagu harjutamist vajavad ja natuke nagu sihukse klassikalisema pakendiga asjad. Seda teost tegelikult sai kunagi kuulda, jõulujazzil oli oli ka kontsert, kus olid Ulla Krigul ja Sander Mölder esitasid. Just see oligi see, see üks esimene variante hullale kirjutatud on pikem ja natukene teistmoodi ja siis ma olen teinud selle siis oma oma bändile oma kruvipõhisele bändile siis nagu ampsuks õigeks sammuks. Sansambel sakron Fatsale sellise nime all tegelikult juba ju aastal 2014 andis kontserdi. See oli veel kusjuures, no teatri džässiklubis ja siis oli ka huvitav koht muidugi sellise muusika jaoks, aga ma mäletan, et see oli täpselt suur reede ja et et see on tõesti päris pikalt juba tegutsenud. Ansambel. Ja, ja see on see, ma ütlengi, et saksa ohvitsere on alati, ongi tegelikult minu nii-öelda. Ma võin kutsuda seda siis selle oma karjääri noh, selle nagu uue dimensiooni alguseks selles mõttes, kui minust sai nii-öelda täiskasvanud ja küpsamat sorti loodud sihukesed pisemat sorti helilooja. Et see mingi märk, et sealt see on see koht, kus nagu rahvusvaheliselt sai tunnustuse ja ja tulid auhinnad ja mingi mõte, eks ole. Aga siis ta tüütas mu ära päris kiirelt. Et kas ma sellepärast vahetan ka neid stiile, et ega ma ei ole väga püsiv inimene, mul on vaja nagu rahuldada kõik need head ja halvad marjad, kes minus on. Ja nüüd siis on see head sõiduhooaja avakontsert, mis toimub Niguliste kirikus septembri alguses. See neljas september väga-väga-väga loodan, et koroona selleks ajaks ei jõua siia sest lapsed läksid mujal pole Euroopas ju kooli ja on tunda mingisugust väikest kõrgenemistega. Kui tuleb, siis tuleb, või ei tule siis siis on hästi. Selles mõttes, et ma juba tean, et, et ei tohi nagu löödud asjade pärast, mis mille üle sul võim puudub. Jah, ja ega keegi ei oska tulevikku päriselt ette ennustada ja polegi mõtet muretseda asjadele. Ma ei saa öelda, kui keegi küsib minu käest, kuulge, mis te arvate, kas see ka toimub, siis mõtlesin, et ma ei kujuta ette, aga ausalt öeldes, ega ma ei ole sellist garantiid kunagi öelnud, sellepärast sa iialgi ei tea, mis võib juhtuda. Meil. Aga tegelikult meil enne septembrit ja juba sellel laupäeval, 22. augustil toimub teie teose Maarja missa ettekanne. Ja esiettekanne ja kas ta võib-olla jääbki esiettekandeks, aga seda veel ei tea. Minu esimene suurteos nii-öelda siis Mika kaheksa üheksa osaline, põhimõtteliselt inspireeritud ja, ja loodud siis vägivalla all kannatavate inimeste eelkõige naiste ja laste jaoks mis ei ole nagu tänapäevane probleem, vaid, mis on olnud nagu meie probleem meie algusest saadik. Samad küsimused, et miks, miks me kiusame, miks me ahistame, miks me naudime vägivalda ja võimu ja mis oleks see, mis meil nagu sellest nagu päästaks et seda jääks nagu vähemaks või üldse ei oleks saanud näiteks? Tundub, et et see oli minu jaoks nagu oluline teema ja see teema ei saa enne otsa minu jaoks, kuni ma tunnetan, et on tekkinud tõeliselt nagu dialoog mitte ainult nagu riid selles mõttes, et kus üks pool ütlevad, et mis sul häda on, kas sa ise saad sa siis nüüd kodus peksa või? Jah, olen saanud küll, on väga paljud inimesed saanud on igasuguseid erinevaid vorme ja ma arvan, et, et kui on loodud nagu missa sellisele sellistele gruppidele nagu noh, teise maailmasõjaohvrid, eks ole, meil on enda Reski, eks ole, meil on meil seal britel Saksa reekviem, eks ole. Aga naistel ei ole ühtegi reekviemi, naistele ei ole mitte midagi kirjutatud selles mõttes, et Putšiini kirjutab naised sinna ainult kannatama, eks ole, ju paljud filmitegijad armastavad sedasama teemat. Aga miks me ei räägi nagu naistest? Ei, no ma räägin pigem, et ei ole kirjutatud, neile ainult on kirjutatud, kui noh, mehed on kirjutanud, ega sul naistesse on mingi nende oma arusaam veel eelmistes žanrites, eks ole. Aga kui seda mõelda, et kui palju on kannatanud tegelikult naised maailmas, ma ütlen päris ausalt, et et kui keegi väidab, et naised on vähem kannatanud kui mehed, siis siis ma julgen vastu väita, ma arvan, et naised on alati kannatanud pisut rohkem. Eks see on niisugune ring, eks ole, et noh, et kus nad siis mehed tulevad, nad tulevad ka naistest, eks ole, et kuidas me selle nagu mõistlikult ära lõpetame. Kuidas me lõpetame sõjad? Kuidas lõpetame ahnuse. Ja ma lihtsalt soovisin luua mingisuguse nagu kaaluga asju, mitte niisama? Ma ei oskagi öelda, no ma ei tea mingitel muudel teemadel näiteks rahva, rahvaluule või loetus, luule või asja, ma tahaks tänapäeva. Ma tahaks, et see puudutaks meist igaühte. Ja see sellel oleks mingisugune ajatusel. Märka see muidugi ei pruugi tulla, aga loodame. Tuleb huvitav, et just siis, kui oli see kõige hullem periood ka siin, ütleme Eesti kontekstis ma just mõtlesin, et, et noh, et tegelikult ju kõiksugused sõjad tunduvad üsna mõttetud, praegu. Aga sa praegu olnud mõttetu, samas läheb see mööda ja tulevad sealt tagasi, et kahjuks. Kogu aeg käivad ju omavahel veel sead, mitte midagi suuresti ei ole ju muutunud ristisõdadest saadik, et seesama lihtsalt, et et kui varem oli religiooni religioon kuskil mujal regioonide saab, põhimõtteliselt on ikka täpselt samad. Nüüd on meil viikingiaeg põhimõtteliselt tagasi suuresti nagu hakkad juba mõtlema selle üle, et kas meil riiki on vaja selles mõttes, et kui igaüks peab enda eest ise hoolitsema, siis nagu ei ole ju mõtet riigile, et riigil on mõte siis kui me hoolitseme vaeste ja väetite ees, muidu ei ole vaja ja seda, eks ole. Aga milline see teos vormi poolest on, et kas ta on ka vormi poolest missa? Jah, see on väga-väga selles mõttes ikkagi temal on viis seda traditsioonilist osa kiiri ja glooria Kreidu, Sankt, Benedictus ja Agnus Dei. Aga vahele siis kolm ekstra eraldiseisvat ja tänapäevast sellist lugu, siis ühenemine, ema, siis on lapsi, siis on püha vaim. Ja ema on siis kus ema helistab, see on kõik võetud nagu selles mõttes, et läbi nagu telefonitekstid mille Eero Epner pani kokku ja mina siis sealt valisin välja natuke minimalistlikumad, asjad ühte. Ja siis on laps, mis laps räägib ja siis püha vaim on ühiskond või või siis võtta. Ma arvan, et isegi öelda ütles, et praegune hetkeseis nagu meie nagu struktuur, ütleme, on siis püha vaim. Kolleegium musikaalne, siis esitab, ja eile oli esimene proov küllust põnev, väga hea, mulle meeldis. Täitsa, annab lootust. Ja 22. augustil Tallinna Jaani kirikus kell kaheksa ja klassikaraadio teeb ka ülekande sellest siis.