Tänasest suvetuuri saates on Tartu stuudios külas matis Leima noor helilooja, õpetaja ja ka ansambli muusik ja küllap seal on veel teisi tegevusi. Me räägime sinu suvistest tegemistest, sügise plaanidest ja üks jututeema on ka muusikateemaline kuuldemäng, mille pealkiri on ülemheli ja ma loodan, et me saame sealt ühe katkendi kuulata. Võib-olla räägid lihtsalt alguses, kuidas, kuidas see suvi on läinud, ma lugesin, et sa lõpetasid heliloomingu eriala Muusikaakadeemia, sest suve alguses sellesama kuuldemänguga, millest meiega juttu tuleb. Tere ja tänan küsimast, lõpetasin elektroakustilise heliloomingu eriala muusikaakadeemias ja selle tähe all on suviga möödunud tegelikult sest kriisi tõttu lükkus kõik kuu aega edasi. Juuni keskel lõppema pidanud kool lõppes juuli keskel, pool suve sai sinna heas mõttes maetud ja kuna ma enda lõputöö kuuldemängu ülemheli soovin anda ka plaadi peal välja, siis pärast kooli lõpetamist töö sellega ei lõppenud, vaid nüüd jätkubki kuni septembrini, siis edasi. Nii et selle tähe all möödunud Ja kui me leppisime kokku seda intervjuud, siis oli jutuks, et seal oli tegelikult ka esinemisi siin suve teises pooles. Ja see pilt, mis kevadel suve kohta avanes, oli märksa hirmutavam kui see, mis nüüd tegelikult suvel on olnud. Ausalt öeldes seda suve eelmistega võrreldes väga suurt vahet ei märkagi, et inimesed ikkagi tahavad lõbutseda, muusikat kuulata ja üritused ei pea olema tingimata väga suured, nii et väga teeb meele rõõmsaks see, et ma olen saanud erinevate ansamblite ja koosseisudega ja ka üksi väga erinevatel sündmustel inimesi muusikaga rõõmustada, nii et tegelikult on väga tore ja muusikaline suvi olnud. Räägi natuke nendest nendest sündmustest, mis see suvi? Siin oleks olnud päris mitu pulma on peetud sellest on hea meel, et tuttavatel ja sõpradel on sellised sündmused olnud ja ikkagi ka suuremad või väiksemad festivalid. Just hiljaaegu peeti Orissaares selliste vahvat stiilset üritust nagu Orissaare kantri, kus ma siis Zetodega kaasain osa võtta, meid oli sinna juba ammu kutsutud, aga nüüd siis lõpuks saime ja, ja tõesti oli isegi kahju. Me ei jõudnud minna, et väga stiilse üritusega on tegemist ja ja juuli keskel juuli lõpp on teadupärast pärimusmuusikaga vähegi kokku puutuvatele inimestele. Ikkagi see folgiaeg. Sel aastal oli tõesti huvitav kogeda seda juuli lõppu päevi ilma folgita. Mina pärimuse üritustest osa ei saanud kahjuks võtta, aga, aga minu hea sõber Jalmar korraldas start, kus noh, drest tõelise Tartu folgi folk rokib Tartus, kus siis kaheksa bändi nelja päeva jooksul astusid aparaaditehase hoovis üles ja sealt sealt käisid ka setod läbi, nii et see oli täielik täiesti võrdväärne Viljandi folgi ka minu minu jaoks. Et tõesti festivalid ja pulmad ja väikesed üritused. Ja nüüd sügisest, kas sul läheb töö edasi siin Tartus, helivõlu muusikakoolis, sa oled õpetanud iiliti Arranžeerimist, selliseid asju? Ja tõepoolest, maagiline seitsmes aasta algab mul helivõlu muusikakoolis, täpselt nii vana see kool ka on. Ja minaga jätkan õpetajana ja samuti õppimist Tallinnast, ma lähen Muusikaakadeemia magistrantuuri samal erialal. Aga heli võluga, side ei katke. Millised need elektroakustilise muusikaõpingud on olnud, sa enne lõpetasid nagu klassikalise heliloomingu oma õiguse? Ja ma olen õppinud Georg otsa nimelises Tallinna muusikakoolis klassikalist heliloomingut ja ausalt öeldes pärast nelja aastat seal pärast õpingute lõpetamist pettusin üsna sügavalt selles ja õppisin vahepeal Tartu Ülikoolis ajalugu, lõpetasin ka ja siis pöördusingi tagasi, ma teadsin, et ma tahan muusikaga jätkata, ma olin vahepeal mõtted selgeks mõelnud. Päris klassikaline helilooming see ikkagi ka ei olnud ja siis ma leidsingi enda jaoks elektroakustilise heliloomingu, kuna ma pärimusmuusikaga olen tegelenud ka õppinud akadeemilist heliloomingut sedasammust kaasaegses suunaga ja ja klassikalise muusika alustanud, siis tunduski, elektrooniline muusika, see puuduolev lüli ja see võimalus lisaks muusika loomisele kase kvaliteetselt teostada esteetiliselt kaasata selliseid asju, mida, mida akustiliste pillidega ei ole võimalik. Nii et sellest oli see valik ja ma olen praeguseks väga-väga rahul. Kuidas seal Tallinnas praegu korraldatud on, oli see kolm aastat õppe ja, ja, ja seal on see elektronmuusika, stuudio. Kolm pluss kaks aastat on võimalik õppida sellel siis bakalaureus ja magister. Ja väga palju ikkagi koosneb see elektroakustilise heliloomingu õppimine siis heliloomingu õppimisest ja siis heli, resiiliste ainete õppimisest, väga palju tegeldakse lihtsalt salvestamise miksimisega ja, ja sellise üldise kompositsiooni tundmaõppimisega. Siis on natuke aineid, aga väga olulisi aineid täpselt seal nende 200 piirimail kui siis õpitaksegi heli väga-väga süvitsi tundma akustika ja, ja, ja selle füüsikalised omadused keeruliste valemite nii välja, et mõista tõesti, kuidas heli mingisugustes olukordades käituda, millest see koosneb, miks me tajume heli nii nagu me tajume, et see võimalus minna sellisest klassikalisest solfedžo ja noodijoontest veel kaugemale. Et tõesti üks pala on paberi peal ühtemoodi inimesed võivad seda pilliga mängida sadat erinevat moodi ja siis on võimalik veel seda ka töödelda tuhandet erinevat moodi. Tegelikult mind väga häiris varem see, et mul ei olnud sellele viimasele etapile erilist ligipääsu või kontrolli selle üle. Aga, aga nüüd ma tõesti mõistan palju rohkem. Miks üks asi kõlab täpselt nii, nagu ta kõlab. Et see ei ole kinni ainult selles, mis noodid paberil, et seal on, see ahel on nii palju pikem. Sinu eriala lõpetamise juurde see kuuldemäng ülemheli. Kuidas selle idee tekkis? Sain seda juba puudutada, rääkides enda pettumisest ja selle kohta tegelikult olema pannud mõtet kirja, loeksin katkendi ülemheliplaadi vahelehelt tööversioonist, sest need mõtted on olnud päris keerulised ja neid olen, ma saan mitu aastat seedida. Ja ma arvan, nüüd ma olen jõudnud tõesti sinnamaale, kus ma saan ise ka aru, mida ma tundsin, miks ma niimoodi otsustasin. Tegelikult loeksin väikse lõigu sellest, mis asi see ülemheli või kuuldemäng üldse on nimelt halastamatu sõda muusikastiilide vahel, mida meie kõigi nina ees peetakse, aga samas häbematult maha vaikitakse saab päevavalgele toodud heliloojast. Peategelane isa, keda mängib Marius Peterson on loomingulises ummikseisus vaimse kokkukukkumise veerel ning ootab viimase päästerõngana oma seitset poega laiast maailmast koju. Et need vastaksid küsimusele, kuidas või kas üldse saab üks muusika teisest väärtuslikum olla. Pojad esinevad oma äärmuslike veendumustega nii sõnas kui muusikas. Ja see heidab isastasapisi valgust vastusele, mida ta kogu aeg teadnud on. Nii et ülemheli on minu heliloojaks kujunemise teekonna kõige isiklikum teos. Sest esimestest loomingutundidest peale olen ma olnud kimpus karmide ning rohkem või vähem varjatud hinnangutega muusikale, mida mina loon või armastan. Ja kohtan kurvaks tegevalt vähe avatust ja sallivust muusika suhtes, mis pole hinnangu andja, igapäevane leib või mugavustsoon. Kellelegagi loomingu kommenteerimine või korrigeerimine on alati loomulikult väga invasiivne tegevus. Ja välja kujunematalooja puhul on see ühtaegu esmalt äärmiselt tänamatu ja pikas perspektiivis hoopis tänuväärne tegevus. Aga ikkagi üks asi on arendada õppiva muusiku käsitööoskust. Aga nagu selgus paljudest vestlustest kõikvõimalikke stiile professionaalselt, viljelevat muusikutega on esteetilised mõttes kitsarinnalised hoiakut levinud väga laialt vanusest ja haridustasemest sõltumata. Avalikult jäädakse enamasti reserveerituks, aga ei ole väga kerge varjata seisukohta, mille järgi üht muusikat peetakse teisest õigemaks ja kui keegi seda teist nii väga kõlama panna tahabki, siis parem mitte muusika nime all. Just neil põhjustel kompositsiooniõpingute poolelijätmine kaheksa aastat tagasi püstitas küsimuse, mida kuuldemängu peategelase suu läbi küsin, kuidas siis saab olla üks muusika väärtuslikum teisest ja kas üldse saab? Julgus kolme aasta eest sel erialal jätkata oli pool vastust. Ülemheli valmimine, teine pool, üks muusika, avaldumisvorm pole teisest õigem, parem väärtuslikum, vaid igasugusel. Muusikal on eluõigus, kui keegigi seda kuulata või mängida soovib. Sellest see kõik ajendatud sain. Ma küsisin nende eriala õpetaja Margo kõlari käest viimase õppeaasta alguses, et mis siis nüüd igal õppeaastal oli mingisugune teema, sisseraund, heli või live-elektroonika, siis mulle suurvorm siis üsna pea sähvataski see teema, mis kuskil kuklas kogu aeg kripeldas, millest ma ei olnud lahti saanud ja ja mis ikkagi mind kogu aeg häiris, et, et iga kord, kui ma midagi loominguliselt teen, siis, siis ma mõtlen, et mida sellest arvab tema, mida arvab tema, tema tegeleb ühe muusikastiiliga, tema sellest nii palju ei arva, tema tegeleb teisega, sobiks talle rohkem, et miks ma ei või lihtsalt ühte muusikat mängida kõigile. Kartmata neid hinnanguid. Et noh, nagu ma ütlesin, siis justkui võiks, aga tegelikult väga paljud kolleegid ka kinnitasid, et see on väga tõsine teema ja väga aktuaalne ja sellest mõtlevad kõik inimesed, kogu aeg üritangi, lõhkuda muusikastiilide vahelisi müüre ja piire sellega, et loomulikult me vajame neid termineid, et see on klassika ja see on džäss ja pärimus. Me saame aru, millest me räägime. Aga selles ei tohi kinni jääda, paraku väga palju jäädakse. Et väga julgustan inimesi kuulama muusikat, mis neile ei meeldi, mis neile ebamugav ja mõtlema selle peale, miks see neile ei meeldi. Ja, ja sa ei peagi meeldima hakkama, aga lihtsalt andma see võimalus ja tulla välja enda mugavustsoonist. Ja ma loodan, et inimene, kes minu kuuldemängu kuuleb, et talle on see väga lihtsaks tehtud, sest seal sõnaline osa seal on kandikul seitse erinevat muusikastiiliette toodud ja siis viimane, kaheksas sümbioos teos siis loodetavasti näitab ka, et kõik muusika avaldumisvormid on tegelikult sõbrad omavahel ja saavad väga harmooniliselt koos eksisteerida. Ja kõikides nendes erinevates stiilides need näited kirjutasid ise lähtsa ja aga mis, mis diile need seitse poega siis sinna isa juurde toovad? Esimene poeg tuleb kohe joviaalse müügimehena ja üritab isale maha müüa popmuusika. Loodetavasti see ka õnnestub. Minu eesmärk ongi olnud veenda inimest seitse korda ümber ja seitse korda siis ka pettuma panna. Teine poeg tuleb ja räägib sellest, kuidas, kuidas traditsioon annab muusikale tähenduse. Alguses siis klassikaline traditsioon mantlite tagant siis õpetajalt õpilasele päritud traditsioon, aga siis toob ta siis ega ka pärimusmuusika, mis on siis võib-olla isegi tuhandete aastate pikkune traditsioon ja seal puudutan ka natukene džässi, džässi paigutamine mingisuguse sildi või kategooriale päris keeruline, aga jäide traditsiooni juurde. Kolmas poeg räägib, et muusikal on mõte, kui pühendada see ainult kõrgema jõuteenistusse, vaimulik muusika, erinevate religioonide muusika väga põnev. Selle peatüki kirjutamise ajal oli mul ikka kõige suurem aukartus vaieldamatult selle suhtes, mida ma ma teen, et ma ei olnud üldse kindel selles, kas kuidagi pädeb. Ma olen religiooni taustaga, muusikaga ikkagi pigem vähem kursis, on selline aimdus ainult. Aga, aga vist õnnestus, oli palju häid nõuandjaid. Neljas poeg läheb edasi ja ütleb, et ära ülista kõrgemat jõudu, mannetu inimhäälega, vaid anna sõna jumalale endale ja, ja tema jaoks jumal on loodus, loodushääled, välja salvestus nii kaunis linnulaul kui ka tänavamüra siis selline esteetika, et väga palju tegelikult ju antakse ka plaate välja sellise. Noh, ma võin öelda jutumärkides muusikaga, aga, aga vähki pole neid jutumärke vaja. Viies peatükk on minu kõige erialaajalisem pea, tükson süntees, helisüntees, elektronmuusika, salvestasin Enda stuudios kõike, mis kätte juhtus takjapaeltega tõmblukkude ja paber kottideni ja ja tõesti, sellest sai silmi avardav kogemus. Õnneks see langes kokku ka helisünteesi kursusega. Ja, ja siis ma tegelikult hakkasin ise vaikselt taipama, mida ma üldse õppinud. Et see viies peatükk on selline võib-olla minu bakalaureuse eksami kõige kaalukam osa siis kuuldemängust, mida võib-olla kõige rohkem tähele pandi. Kuues peatükk ülistab süsteemi ehk siis kirjutatud muusikat, kui paberi peal on loogiline, siis on sellega väärtused, kõla on teisejärguline, aga, aga loomulikult minu ülesanne oli siin ka panna kõlama niimoodi tavaline kuulaja. Saksa saaks selle all see maha müüdud süsteem küll, aga vaata kui hästi kõlab. Kuigi, kuigi see kuues poeg põhjendab Stad kõla pole prioriteet. Ja siis seitsmes peatükk keskenduv improvisatsiooni läheb väga oluline osa muusikast, et heli on aus ainult oma sünnihetkel ja kõik, mis on fikseeritud, on juba oma väärtuse kaotanud. Kaheksandaks siis isa on on jõudnud veendumusele, mida nad nii kaua otsinud, aga mis on tal tegelikult kogu aeg olemas, see kannab pealkirja Concordia vokisegmendis ehk hääle ja ja vaimu üksmeel. Ja sinna ma olen siis pannud kõik need seitse stiili. Aga tegelikult eelkõige loonud lihtsalt ühe sellise seitsmeminutilise oopuse, mida ma tol hetkel tundsin, et ma tahan luua selle lähtekoht oli päris raske, ma ei ole tihti muusikat luues pisarate äärel olnud sellises ummikus, et ma üldse ei tea, kuidas seda tegema, seda on väga harva, selle loo puhul oli. Ja see andis ka julgus tegelikult, et ma otsin õiget asja, et see ongi raske, seda on raske leida. Ja lõpuks soovitus õpetajalt te lihtsalt selline lugu, nagu sa nüüd oma kogemuste ja oskuste pealt tahaksid teha, see päästis mind välja ja need seitse stiili said sinna hiljem lisatud, mõni tuli kohe sinna, ise aga, aga mõni SAISis pärast vihjamisi pandud ja tõesti selle üle ma olen päris uhke, mis ma, mis ma seal lõpus saavutasin, et ma juba algusest peale teadsin, et kõik muusikastiilid võitlevad omavahel ja siis tuleb isa ja ütleb, eidel on kõigil õigus ja samas te kõik eksite. Nüüd kuulake, milline on tõeline muusikateos, mis hõlmab kogu muusikakultuuri siis pehmelt öeldes päris suur väljakutse selline teos kirjutanud. Ja ma teadsin, et samas ma teen seda, see ongi kõige suurem väljakutse sellest teosest. Ja, ja saan rõõmsalt öelda, et kuigi seal ei ole kogu muusikatraditsiooni kõiki aspekte puudutatud, noh, mis ei olegi võimalik seitsme minutiga, siis siiski on päris lähedal sellele, mida ma soovisin teha. Ja siis niimoodi see lõpeb, see lugu. Ma ei tea, kas sul on mingisuguseid eeskujusid ajaloolisest muusikas selle tegemisel? Kuna see on ikkagi parajalt selline mosaiigi moodi teos siis üht eeskuju ei ole, sellepärast igat peatükki on inspireerinud ikkagi erinevad eeskujud. Kui niimoodi võib öelda, et tõesti kulunud muusika ja pärimusmuusika improvisatsioon ja helisüntees, siis ma ei tea küll ajaloost kedagi, kes oleks nad niimoodi kokku pannud, et on inimesi, kes on viljelenud erinevaid stiili jõudma, võib-olla alustanud klassikalisest haridusest ja jõudnud aga eksperimentaalse stiili juurde. Aga, aga otsest eeskuju ei ole, kõige suurem ongi see enda läbi elatud kogemus end ümbritsevate inimeste, õpetajate ja muusikutega. Hinnangud ja siis, kuhu me jõuame? Minule see sinu tükk seostub ühe Johann Sebastian Bachi kantaadiga, mida ma olen tutvustanud saates miraaž, kui ma õigesti mäletan, selle pealkiri oli apolloni headsintuse duell, kus siis omavahel võistlesid kaks muusikud, üks natukene sellise rahvapärasema stiiliga, teine hästi õpetatud stiiliga ja siis seal oli mütoloogiline tegelane ikkagi keegi, kes oli siis otsustaja, tema otsustas, et see ikkagi lõpetatud. Aga seal kabahhis kirjutas, kirjutas tegelikult ise mõlemas stiilis väga kaunid kaunist muusikat. Rohkem ma ei ole ise kohanud sellist asja nagu selliste muusikastiilide üle arutletaks muusikas endas. Noh, see probleem on mõnes mõttes nagu sarnaned ilmselt. Ah, kirjutas midagi välja, mis toimus tema eluajal, sina kirjutad midagi, mis toimub sinu ajal siis see minu jaoks niimoodi seostus? Jah, ma arvan, et see teema tõesti on vähemalt nii vana kui kui Bachi muusika et see, mis mulle paistis välja inimeste tagasisidesse, tõesti andis märku, et seal on kogu aeg olemas olnud ja see on hästi inimlik olla selle muusika juures, mis pakub meile turvatunnet ja millega me oleme harjunud, et nii vana jah, tõesti on inimkonda nende nende tehtud muusika. On ka see teema tõesti väga vana ja, ja kui kui te võrdlesite Bachi teosest siis õpetatud stiili ja rahva pärast stiili, siis mul tekkis eriline rahulolutunne selle üle, et ma olen need kaks võistlejat pannud ühte peatükki esindama ühte võistkonda enda teoses, sest nii palju aega nüüd on läinud, et tõesti, neid võib vaadata ühed traditsiooniline. Selles kontekstis, mida mina olen loonud. Nii et igal juhul suurt põnevust tekitab see, mis sa räägid ja loodan, et tänu sellele siis ka tihti tähelepanelikult seda kuulatakse. Sa oled neid välja kuulutanud, võimalused kuulata seda ruumi ruumilise helina. Kvatro foonilineri teljega. Kvatro fooniline ja koguteos ongi loodud kadrofoonilisena. Päris palju peavalu valmistab mulle selle konverteerimine Horvaatia CD peale panna, nii palju läheb tegelikult kaotsi. Nii et kellel vähegi võimalus, ma soovitan tulla avalikele kuulamistele, sest seal kuulaks ta teost. Nii harva, kui see võimalik on tõesti originaalversioonis inimene istub heli sees ja neli kõlarit ümbritsevad teda. Ja, ja see on hoopis midagi muud, tõesti, nagu ma ta hooandja videos võrdlen siis filmi vaatamine kas kinolinal või telefoni ekraanilt. Et tundub, et mis see siis ära ei ole, kaks kõlarit veel, aga aga see ei ole lihtsalt kahe kõlari info peegeldatud tagumistesse kõlaritesse, vaid tõesti, see ongi loodud juba algusest peale niimoodi. Kuuldemängu ülemheli avalikud kuulamised toimuvad Viljandis 13. septembril Tallinnas 15. septembril ja Tartus 18. septembril kell seitse. Jah, see hooandjas pakut, seal on muuhulgas nende nende hooandja kingituste hulgas on ka sinu tunnid, et võib tulla sinu juurde õpilaseks, viiulit õppima, kui nii kompositsiooni teemasid. Ja mulle väga meeldiks, kui inimesed kasutaksid seda võimalust. Nii palju, kui mul on olnud võimalust heliloomingut õpetada, on see olnud väga avardav kogemus enda jaoks ka ma pean lihtsasse keelde panema keerulisi kontseptsioone. Ja mulle väga meeldiks seda veel rohkem teha. Kogu aeg natukene õpetada, sest see hoiab hästi vormis ja ei luba mõttemustritele minna väga selliseks individuaalseks sellisteks, millest ainult mina aru saan. Kogu aeg pean oma mõtteid selgitama väljapoole erineva taustaga inimestele, siis hoiab minu kommunikatsioonivõimet ikkagi tasemel. Nii et kõik on teretulnud. Muusikatundidesse eriti mulle meeldib. See oli hakatud. Kas sa nüüd oled nõus ühe jupikese sellest teosest kusagilt sealt algusest või keskelt või lõpust meil laskma kõlada ja me peame paratamatult selle siis tegema stereovariandis. Ja ma mõtlesin pikalt, millist juppi ma tahaksin saata seda teost esindama, sest teadupärast on väga erinev. Ja otsustasin kõige varem sündinud jupi kasuks on peatükk kaks traditsioon kus siis klassikaline muusika ja pärimusmuusika saavad kokku. Siin ma olen siis ühendanud seto leelo Araabia löökpilli tarbukaga ja ja India pärimuspillitanud Puuraga ja sinna juurde, siis läheb kogu džässi esindama Roland Mällo tenorsaksofoni. Ja alguses siis nii võib-olla selline pealiskaudne, kui see ka poleks, siis klavessiin teeb sellise sissejuhatuse ja esindab kogu klassikatraditsiooni klavessiini. Mängi Parina, Makarenko seto leelo, Värska naised Verskonna aset Jane Vabarna eest laulul ja tarbucat mängib Kill Kaare. Aitäh mõtis Leima ja kuuleme katkendit kuuldemängust, ülemheli. Nojah täna on see võib-olla okei, aga homme 100 aasta pärast on see luitunud tarbeese, mille väärtus seisneb kurioosse sajastud ruuduses. Nimetage seda rütmimuusikaks levimuusikaks Est raadiks, piid muusikaks. Ikkagi üks sült, köik. Kui otsite midagi tõeliselt väärtuslikku, siis pöörake kõrvad sellise muusika poole, mis on ajaproovile vastu pidanud. See on miski mille oleme muusika olelusvõitluses aegade tagant õpetajalt õpilasele pärinud muusikalise evolutsiooni tulemus ja kallis papa, armsad vennad, klassikaline muusika. On helikunstiga homo sapiens. Aga seda köike arvasin ma enne, kui olime avastanud palju varasemad kihistused on muusikat, mille pärimisliin ei piirdu sajanditega vaid ulatub lausa aastatuhandete taha. Väga kerge, see pole nüüd kohe luua muusikat, mida ka 1000 aasta pärast samamoodi mõnuga mängitakse. Ometi on see võimalik, sest pärimusmuusikat on puudutanud päris elu mitte lihtsalt mingi fantastiline mõttelend, vaid päris inimeste, päris tunded, päris asjadest. Muusika lahutamatu paarilisena tantsule, laul pärjanas, elu tähtsündmusi, nii rõõmus, kui vaevas laul kergendamas igapäevast töökoormat ja igal rahva killul oma eripärase häälega oma eriliste pillidega, oma erilises rütmi seal laadis. Milline kirjeldamatu rikkus. See muusika on olnud läbi aegade seal, kus juhtub pärisellu. Ja kui seda vaid niimodi jätkataks, siis kallis isa, ma leian, et siin on vastus küsimusele.