Saate järgnevad minutid viivad meid eesti ornitoloogide töömaile. See on hakkaja rahvas ja paistab, et aasta-aastalt on ta üha aktiivsemaks muutumas oma teaduslikus tegevuses. Praegu kannell üht-teist põnevat käsil. Aga võib-olla näib seni ainult kõrvaltvaatajale asjadeks lähemalt selgitamas. Meie kaastöötaja Tõnu Sokk linnuteadlased Ahto Jõgi ja Olav Renno ütles, et talle siiski, et eelseisev üritus pakkus neilegi töö kõrvalt ka üht-teist põnevat ja romantikat. Muidugi jah, meil on käimas möödunud aastast alates lagede avio loendused, Lairajaid laglesid Saaremaa ja Hiiumaa ja Lääne-Eesti rannikul. Ja muidugi lennukiga saab kõige paremini ülevaate nendest aladest ruttu ja täieliku pildi. Aga Lagle on kõik ja lennuk on suur, kuidas ta neid ära ikkagi siis loet? Laglejate märkamine nõuab muidugi teravat ja vilunud silma, sest Lagle Don Pealt poolt kaitsele arvust Nad sulavad pilvise ilmaga rannikutaustaga kokku. Tänane ilm on väga soodus, laglejate loendamiseks on paras ere päikesepaiste ja laglet. Hallikaspruunid. Linnud paistavad nüüd rannafoonil hästi silma. Need parved on hiigelsuured, mis Lääne-Eesti rannikul peatuvad Udriku laiul näiteks ole eelminegi kord üle 3000 linnu ja siis me peame kasutama loendamist gruppide kaupa. Me katsume hinnata kiiresti 50 kuni 100 linnulise grupi ja jagame siis terve parve taolisteks osadeks ja leiame siis selle parve suuruse. Kuuldud jutt on räägitud Tartu lennujaamas, olemegi praegu juba lennukisse, lennud stardiks valmis, sõidame siis Lääne-Eesti rannikule Laidadele saartele, käime läbi kõik lahedalt petjad, kus siis, kui palju Linden lendamas valgepõsk Lagle, kes meil on kõige massilise peatuv Lagle liik. Neid on meie rannikutel läbirändel peatumas umbes 30000. Viimastel aastatel. Jah, see on ikka rannikul ja lendab siis lennukit, kartes mere kohale. Täpselt 43 minutit kestes meie lennud Tartust Pärnuni ületasime praegu Pärnu muuli ja linnuteadlased Ahto Jõgi ning Olav Renno on juba vaatluste kallal täpselt muuli kohal, võtsid Vladimir vaatlused käsile. Ahto Jõgi istub siis lennuki parema parda ääres, Olav Renno, vasaku parda äärest koordineerida ühtlasi ka lendurite tegevust. Muide, pilootidega on kokku lepitud, et kui nad märkavad suuri linnuparvi, siis nad teevad väikse tiiru nende ümber. Meie kiirus ikkagi lindude liikumiskiirust ületab, nii et küllap saame ka sellega hakkama. Mina, kes pole harjunud lindude, see ka ei maa pealtega lennukilt pole ühtegi lindu veel peale paari kajaka märganud. Aga teadlaste kaartidele on tekkinud juba esimesed märkmed. Mees on praegu Pärnu laht, sinine päikesevalgusse upu ja lahel töötavad kalurid. Praegu lendame läände, et siis võtta kurss õhk ja asuda juba Eesti lääneranniku kammimisele. Nüüd on meil juba ligi poolteist tundi lennatud, otsemaad pole siin palju, võib-olla sadakond kilomeetrit, aga oleme läbinud kõik väikesed laiud. Oleme kamminud läbi kõik vaiksed, lahe kärud, siis aeg ikalifoloog, praegu meie all Kõinastu laid ja peab ütlema, et praegu oli ka üks suurimaid elamusi. Mida võib-olla selle lennu ajal üldse saab. Vähemalt arvas linnuteadlane Ahto Jõgi. Nimelt nägime merikotkast tiirutamas ja teisi linde kõiki kajakalisi ja tiire. Tema ümber siis ägedalt sõda pidamas. Egiptlased, ta pole näinud merikotkas siin Väinamere laidude ja saartel enam kolm-neli aastat, aga täna on siis rõõmustav päev. Kotkad on Väinamerele tagasi tulnud. Veel oleme lennanud kolmveerand tundi oleme käinud juba Matsalus ja praegu oleme kusagil sil, Kärla kandis jällegi üks tore elamus, tõsi küll, seekord mitte Lillude valdkonda voolu. Nimelt nägime hülged. Neid oli kolm 40, kes olid siis kütumas ühel väikesel rahul ja kuuldes meie lennukimürinat libises kiiresti merre. Olav Renno kommenteeris seda niimoodi, et praegu on hülgeid kõikidel rahudel. Aga meil vedas seekord eriti kuna neid oli nii palju, siis nad olid julgemad ja ei lasknud isegi mürast ennast esialgu häirida. DSL praegu Tahkuna leem ja kaugeltki tähendab Tahkuna majakas. Ja nüüd oleme juba Kingissepas Saaremaa pealinnas lennuk on maandunud ja teeme väikse puhkepausi, et endal ka keha kinnitada. Lend on kestnud juba ligi viis tundi, teadvuse meestel polnud nagu lennu ajal jutu aeg ajada, nemad olid rohkem kaartide märkmetega ametis. Aga nüüd siis juba täpsemalt sellest teekonnast, mina nagu ei tulnudki ära kõiki kohti, kust me läbi sõitsime, mida nägime. Sõitsime piki rannikut kuni Haapsaluni, sealt siis edasi Vormsi rannikule, sealt üle mere Hiiumaa rannikule tegime Hiiumaale tiiru peale, sealt siis muhusse muust piki saare põhjarannikut, vaika looduskaitsealale, Vilsandi looduskaitsealale ja sealt siis jälle piki rannikut edasi Kingissepa kõige põhjapoolsem tipp, sellega on siis Tahkuna neem ja kõige lõunapoolsem Sõrve sääre. Ja nüüd on ja läänepoolne punkt, kus me käisime, oli siis lootama. See on see Eesti kõige läänepoolsem punkt üldse. Esimesed lagleti kohtasime Varbla juures. Siin oli neid paarsada isendit ja sellest alates oli tihtipeale lagede salku näha. Ja muidugi luiki oli ka mitmel pool ja siin kuni Kingissepa, nii me oleme näinud juba üle 20 luigepesa. Muidugi neid Saaremaa rannikul tuleb veel. Ja peab ütlema, et Laklasena täna päris palju, võrreldes eelmise lennuga. Eelmine kord me nägime neid umbes viie-kuue 1000 piires, täna paistab, et neid on üsna tublisti rohkem. Paistab, et tema arvukus on viimasel ajal tublisti kasvanud ja kui ta ka 30.-te aastate alul hoidev populatsioon vaevalt ütleme 20000 isendi piires või mitte rohkem siis praegu juba hinnatakse lagede üldhulka umbes 40-le 1000-le ja võib-olla isegi rohkem. See näitab, et Reier Väinamererikkused on kõigiti säilinud ja küllap säilinud tänu sellele, et looduskaitsjad teostatakse väga intensiivselt, inimene hoolitseb looduse eest, merel on rahu ja merel on vaikusega seal eriti palju rahvast ringi ei käi. Nii nüüd aga võib-olla natukene lähemalt juba sellest teie uurimisprogrammist, teatavasti algas see töö peale juba möödunud aastal ja möödunud aasta me tegime esimesed avio loendused. Me käisime siis kolmel korral mööda Saaremaa ja mandri läänerannikut lendamas, lagesid ja haaku lugemas, samuti luiki lugemas. Ja sel aastal me jätkame seda sama operatsiooni, mida see operatsioon siis teadusele annab konkreetselt? No muidugi teada saada üsna palju, sest ta võimaldab lühikese ajaga saada suurest alast pildi. Saab ülevaate sellest, kui palju ja kuskohal lagesid üldse on. Ja niimoodi me saame siis võrreldavad andmed, sest kui need vaatajad koguvad, siis muidugi need andmed ei ole niuksed võrreldavad, nagu ennetavalt kogunenud lühikese aja jooksul. Need kõige esimesel hetkel paistab natukene veidrana lennukiga nüüd minna linde lugema, aga kasu on sellest kõva. Ja muidugi me saame sellega ruttu ja väga korralikud andmed. Ja seda meie linnukaitse seisukohalt väga ja üldse selle liigi uurimise seisukohalt, sest see liik on seda väärt. Puhkepaus on kiire kuluma, praegu näeme siit lennuki aknast, lendurid juba lennujaama poolt tulevad ja nüüd siis kuhu me mõne minuti pärast jätkame teekonda. Nüüd jätkame siis edasilendu Saaremaa rannarannikut pidi hakkame minema tagasi Tartu poole päev on märgatamatult kaldunud juba õhtu poolikusse, kui tulime, siis hommikupäike paistis meile selja tagant ja paistab, et nüüd tagasi minnes saame jällegi õhtupäikese endale kuklasse. Eesti rannikul on siit jäänud umbes 20 kuni 30 kilomeetreid. Oleme Saaremaa kagutipus ja praegu teeme tiiru ühe väikese lahe ümber, kus pesitseb hulgaliselt luiki. Luiged järeldavad sinisel veel otsekui valged õied meile vastu. Mina isiklikult jõudsin lugeda üle 30, aga Ahto Jõgi, Taksustased. Neid on isegi 50 ligidal. Paari tiiru pärast on pesad kaardile kantud ning siis asume koduteele. Ja nüüd Tartu jälle Tartust tagasisõit kestis üpris kaua, ligi 10 tundi. Ja kõik on läinud tänavaga õnnelikult. Ja see kuupäev oli päris õnnelik päev selles mõttes, et kui me vaatame eelmisi päevi, siis olid ilmad üsna sandid ja olin isegi mure, et kas meil see loendus õnnestub, sest ilm oli halb. Aga näete, ilm muutus tänaseks väga ilusaks ja loendus õnnestus selle tõttu väga hästi. Ja kas oleks seda siis võinud edasi lükata, kui ilm oleks natukene kehvem olnud? Oleks muidugi võinud edasi lükata, aga muidugi siin on üks aga juures. Nimelt meil on Need loendused kooskõlastatud meie naabrite rootslastega, kes samal ajal loendasid lagesid lennukilt Gotlandi saarel, kus on lakata üks peamisi peatuspaiku ka. Et need andmed saaksid meil palju paremat ja võrreldavad. Pidime igal juhul ikka lennud sooritama ja lugema, et me saaksime hiljem siis andmed kokku võtta ja omavahel võrrelda neid, kuidas tulemused on. Kas Rootsi ornitoloogidega on teil juba pikemat aega nii tihedad töökontaktid? Töökontaktid on meil ammu olemas juba nihukeste vaatoste tasemel, aga sellisel viisil, nagu me tänama neid teeme, sellist kontakti meil varem pole olnud. Aga möödunud aastal Rootsis viibides oli võimalus Rootsi kolleegidega kokku leppida, et selliseid vaatuseks vaja teha ja muidugi tänavu siis me aegsasti juba neid informeerisime, kuna me loeme ja nii siis ka nemad loevad, samal ajal ja samamoodi paistab, et nüüd oleks küll vist istuda siis mõnel ilusal suvepäeval ühise laua taha kokku ja vaadata siis, mis välja on tulnud sellest suurest tõest. Ja muidugi ja see võimalus on meil üsna varsti olema, nimelt sügisel on meil Tallinnas Baltimaade ornitoloogide lindude rände uurijate järjekordne kongress või konverents. Ja seal me saame oma kolleegidega Rootsist kokku ja saame neid küsimusi põhjalikult arutada juba siis viis laua taga rändlindude avioloendus, see on ainult üks osa ornitoloogide töömailt millega teised mehed parajasti ametis. Matsalus muidugi toimub ikka meie endine lindude populatsiooni ökoloogilised uurimused, kus töötab meie vanem teaduslik töötaja onu Cosmo kolleegidega. Jaa, MeTrühm Renno juhtimisel töötab praegu siseveekogudel ja lähemal ajal veel on eesretked Soome lahe saartele, nii et tööd on palju. Kevadest on Eestimaal praegu esimesi täismehe samme metaasad niidud ja muidugi meie Väinamere laiud saarekesed. Igasugused lohud ja Matsalu rahe roostikud muutuvad päevast päevast kärarikkamaks. Ees on tore ja suur suvi.