Tere tulemast kuulama järjekordset saadet sarjast Helinälg tänases sõnalis muusikalises põimikus on külaliseks mees, kes seal nagu varasemadki külalised mängib väga palju erinevaid pille ka laulab, kuigi lauljana mädan üsna pähe tuntud ja kõige pea palus, tab temaga juttu, kõigepealt kuulame aga ära ühe laulu, mida ta laulab issina. Maamees merest tead, on laulu nimi ja meie tänane külaline seda laulab ja mängib siin ilmselt ka palju pille, aga kes ta selline on ja mille poolest ta tuntud on? Heda Me hakkame õige pea rääkima. Need mere peal all vahel ja hea vanker pindonkholmutanud pole veeretanud germeilannageda hobu Ilmar Langinen ja jäänud, et ta on lahe. Poisina maamees, kukulind, Merja tapit laulab dubki, seal pantides tõuseb laine tantsides tuule jõukesekuna kaunima lasin, kuna vallatuudi alla. Meelitavad märjad näägita meelemis oskad, Rasoodid ootad. Valged kajakad Ruunakenelaat talda lahutab. Mis sina, maamees merest tead, pari küsimus selles laulus pia solistiks Jaan Kirss, tere tulemast saatesse. Tere tulemast kõigile sulle ka? Sina oled ikka rohkem meil tuntud trummarina, aga see, et sa laulad seda vist väga paljud isegi ei tea. Ja ma arvan, et paljud teavad, paljud ei tea, asi on ja põhjus on väga lihtne, tegelikult ansambel, kus ma mängisin seal oli neid lauljaid oioi kui palju üks võimsam kui teine ja selge see, et toreda, tagasihoidliku inimesena ei pressinud ka ausalt öeldes sellele sa räägid praegu ansamblist apelsin, räägin täpselt sellest ansamblist, aga me veel jõuame, aga alustame praegu palju, palju kaugematest aegadest, sinu sünniaasta on 1952 täpne, täpne ja sünnikoht ja lapsepõlve veetsid Saaremaal ja üsna askeetlikes üsna karmides tingimustes. Ja tingimused olid tegelikult tagantjärgi vägevad. Nimelt piila küla, Kaarma, külanõukogu ja huvitav on see, et elektrit ei olnud. Viis aastat elasin seal ja kui inimene elab elektrit ei ole, siis ta ei teagi üldse, mis on, ei teagi tahta, seda ei tea tahta mitte midagi. Nii et kuni viie aastaseni võib öelda. Ta ei saanud raadiot kuulata, aga mitte midagi või raadio patareidega sel ajal ei olnud. Raadiot ei olnud. Aga kuidas te seal hakkama saite? Ilma? Kuidagi ikka said, inimesed, seal oli tagantjärele väga põnev elada, no õde oli ja Vendori emad olid minust vanemad, nendega oli tore tegutseda koos ja ega seal läheduses väga palju neid maju ka ei olnud, sinna ikka tuli marssida, kusagil käisime saunas kellegi juures, seal oli vist niuke pooleteistkilomeetrine matk tuli ette võtta toasoojas täiesti ja mingisugust küttest me muidugi ei saagi keskküttest rääkida, tol ajal ei absoluutselt mitte. Ja toaletist rääkida siis seda sildistamist oli seal põõsa ääres siin ja seal rohkem kurgipojad. Lapsepõlv läks aga ikkagi, sa hakkasid ka juba muusikat ja pilli õppima üsna noorelt. Ja see on täpne. Asi on ju niimoodi, et kui ma olin viieaastane, siis perekond kolis ära Pärnu-Jaagupisse täpsemalt öeldes uduvere uduverre, mis on seal Jaagupi külje all kohe. Ja sinna kolisin, seal asjad muutusid ja ma mäletan, et see elektrijutt ongi, tuleb uuesti rääkimisele. Nimelt, et kui ma nägin elektrit, siis minu Saaremaa elanud ema ütles ka, et kohe niukse lauset kuule ära siis oled elektrik, Lõmpsi sellega, mis sa nüüd poiss, mängitsin ja selle keelamisest noh, ühesõnaga ma sain aru, et ma teen midagi erilist. Lihtsalt, aga, aga tohutult meeldis elekter, mis sa siis tegid, klõpsutasid lambilülitit ja edasi-tagasi, nii et lapse värk, viie aastane, kuule mõlemad käed on vabad, et muudkui lajatad. Kuidas see muusika oli seal juba perekonnas ka? Jah, see sellega on niimoodi, et minu ema oli ka mitmepillimängija ja, ja tal olid õed ja vennad. Kõik mängisid huvitaval kombel pilli. Ma mäletan, et kui nad kokku tulid, siis onu mängis viiulit. Kalju oli siis üks onu, tema mängis akordionit emasel, valis kus mandoliini võtta, vaja või, või kitarriga ja siis kõik laulsid ja see oli tegelikult vägev. Sa oled isegi emale pühendanud ühe loo, mamma mandoliin ja see on kindlasti kusagil Youtube'is üleval, nii et huvilised leiavad selle sealt üles ja seal, kes elu lapsepõlveajale pühendatud laul või seal seal, nii et ma olen ülimalt tänulik japsi, harmoonium oli ka meil kodus, aga nii et jah, võib öelda, et niikaua kui sa ennast mäletad nii kaua muusika olnud, et sinu sinuga seltsiks kogu aeg täiesti seda ma mäletan, alates viie aastaselt ihali, sul kirikuõpetaja ka õige jutt ka õige jutt sellepärast oli sul võiks öelda pärast hiljem isegi mõningal määral pahandusi või probleeme, aga sinna sinna jõuame. Saaremaal oli hea, et kui sa hakkasid juba kaab viiulit õppima, ei, see on Saaremaal, siis oli juba libahiljem, hiljem ma olin läinud, tähendab esimesse klassi ja käinud selle kooli ära ja siis leiti, et ma olen vist ikkagi väga andekas mees. Keegi leidis, kuna muusikaalsust oli, õppimine, oli väga edukas, kiituskirjad tulid ja kõik oli hea. Aga lauluõpetaja arvas, et ma peaksin minema muusikakooli õppima. Ja see oli Pärnus võimalik ainult 30 kilomeetrit. Et päris keeruline ja kuidas see, miks just viiul? Jah. Sellepärast, et mäletan jälle ema isasel arutasid omavahel, et et poiss tahetakse sinna muusikasaated, mis me nüüd siis mis pillida võtab ja prooviti, ma mäletan isegi seda momenti, kui ma proovisin seda üheksani, Kuuepassiga akordionit, hooner, see oli ikkagi natuke suts raske käia, ma tõstsin loomulikult üles, aga niimoodi laps peab käima kuskil bussipeatusest maha minema, siis talvel läbi lumejahu arutati, viiul, kergem, selgem, tuli lüüa mõnusalt kulpi ja öelda, et viiul sees niivõrd ega mul väga väga ei teadnud sellest asjast, mis sealt välja tuleb, aga nii see läks. Sulle vist väga valida ka selles mõttes, et selle valulise seitsme aastane Plaps, no see ikkagi pannakse muusikat õppima, et ei ole päris niimoodi. Et ma tahaks seda teha või teiste asja teha, et see on pigem selline, kui kaua sa seda viiulit õppisid ja õppisin, võib-olla saagimine? Õigevusena saagi neli aastat tegelikult ja ehita küllap ta natuke isegi huvid huvitavaks läks, aga minu puhul nagu ma natukene olendad kaksiku tähtkujus ja otsin siit ja sealt ja lõpuks läheme keskpõrandale kokku. Aga see, mis ma tegin, mul sport hakkas väga meeldima ja ma jätsin selle viiulimänguni. Ah, las ta olla, et kahte jumalat ei saa teenida eraga. Sport huvitas rohkem loksi all Lazetter neli aastat, siis hakkasid juba seal teismelise põlve jõudma ja, ja see on ju teada selline aeg, kus tekib ka sellele lingile protestivaim ja eks viiuli õppimine on üks päris ränk töö tegelikult ka võib öelda kindlasti kohe ja üks asi tuli veel praegu kohe meelde. Paralleelselt ma käisin pasunakooris rinnahall Ta kutsutakse siin muidugi rahvakeeles või ongi päris kohani selle aldiga ja ma mäletan ka esimest lugu, sõsarsaared ja minu partiiani pupu, pupu pupu pubis, kui umbes nüüd natuke upub, teine näpiale. Pabistasin seal ja naljakas ka omaette. Nojah, seda Balti isegi loritakse neid aldimängijat puhkpilliorkestris, et need kõige suuremad lohed, et see on kõige lihtsam pill. Muidugi, aga kuna ma olin mingi 78 aastane, mis seal ikka kuidas viiulikannet praegu võtad kätte, tuleb veel midagi meelde, kas ma ütleksin niimoodi, et ma ei ole seda proovinud teha, aga ma arvan, et midagi tuleks natukene harjutaks. Ta teeb meistriks nagu öeldakse, aga lähme siis Siroopma selliste muusikaliste mõjutajate juurde. Et kui hakkas mingi mingil ajal kindlasti, hakkas sind huvitama ka selline popmuusika, mida levimuusikaks meie maestro Valter Ojakäär on nimetanud. Tänud, et mis sulle selliseks suureks mõjutajaks sai või mis sul öelda tekitas selle huvi sellise leviva popmuusika vastu. Ja see võiks olla niimoodi, et aga kui ma kuulasin raadiot soovikontserte, siis juba elekter oli siis juba elekter oli, oli võimalik kuulata ja kuulasin neid ja siis mul nagu tekkis informatsioon, et ahah, sellised asjad on planeedil maa ka olemas, on väga huvitav. Ja siis ma neid kuulasin. Ise sellekteerisin välja ja ma pean kohe ütlema, et päris alguses Georg Ots metsikus meeldis. Tundsin kohe, et vot see mees laulab, kuidas ta hingab. Robert Inno Loretti muidugi niuksed Ma ma ei tea, kas väiksel lapsel sobib niimoodi kohe nii tark. Aga mul oli niuke, mõtlen, et ma kuulasin, kuidas ta laulab, kuidas ta seda Elisel välja toob, Heli Lääts oli väga kihvt minu jaoks ja osa neid lauljaid, mis läbi natuke nina kuskil panid, need olid niuksed, jäid tahaplaanile minu mõiste järgi. Aga kuidagi kuulasin neid juba kolmandas klassis, ma arvan, niimoodi. Tom, see on seal üks suuri mõjutajaid lemmikuid ka, kui sa noor olid ja see, kui ma seda tegelast kuulsin siis mul hakkasid mingid kõrvakesed seal kuskil liikuma, et see, see oli ülivõimas minu jaoks. No peab ütlema, et ta on praegugi veel veel 50 60 aastat või 60 aastat pärast seda, kui ta alustas ikka veel endiselt ülivõimas, aga kuulamegi siia vahele siis Tom Johnsi loodi Layla, mis on kindlasti see lugu, mis sulle ka kohe kõrva kinni ja ma ütlen, mul praegugi läks kere natukene imelikuks, ära käte vägev, aga kuulame. Siis jätkame juttu. See oli vägev Tom Johnson kes laulis oma kuulsat logoti Layla ja jätkame siit juttu, Jaan Kirsiga. Pärnu-Jaagupi oli see koht, kus saama siis sellise nooruspõlve põhimõtteliselt võiks öelda. Veetsin seal, sul oli võimalus ka Gustav Ernesaksa sellise Eesti muusika suurkuju ka kohtuda ja aeg-ajalt käisid seal päris korralikud, nagu öeldakse, esinejad, kes olid tuntud ja kuulsad. Ükskord sattus Gustav Ernesaksa oma suurepärase kooriga esinema sinna ja mul oli üks idee, et ma viin Gustav Ernesaksale lilli. Mul oli ema, oli suur lillekasvataja, ma võtsin korraliku pojengilaadungi endale ette, andsin selle üle ja ma mäletan isegi riietust, lühikesed püksid olid mul jalas, ema tehtud. Kui vana sa siis olid, mäletad, eks ma kaheks ma püheks, ma olin. Ja, ja siis, ja särk oli käima õmmeldud, sinisärk oli, kõik on niuksed, seosed on meeles, et ma olin küll ma olin uhke enda üle, et ma olen vägev mees, lühikeste pükstega. Ja lilled said ülejäänud Gustav Ernesaksa või seal aplausi, mürinat oli isegi, see on kõrvu kõrvus, sa näed, kuidas mõned mõned asjad jäävad lapsepõlvest nonii, selgelt meelde, et justkui oleks nad eile polnud. Kuidas nad ei saa selle trummimängu juurde, jõudsid trummimänguga mõnes suhtes lihtne, keegi on mul sellega andnud selle tahte või kuskilt on tulnud, sest nii palju kui ma mäletan oma elukest siis ma alati midagi, kui muusika mängis näppudega kätega midagi nagu Kahaza, elan sellesse rütmi sisse ja huvitav, huvitav, lastega on tegelikult sama, sest ma mäletan, kui ma käisin ikka lapsevanemad käivad ju koolis küsimus, et kuidas siis lapsel läheb. Ja Öeldi tütre kohta öeldi ka, et ei, tore, tore, kõik on hea. Aga ütles, et ainuke asi, katsu talle rääkida ta tunni ajal niimoodi nüüd jalgadega kätega, nii et seal ei tühistaks, noh seda seda värk. Et seda nagu ütles, noh, selge ja poisi sama värk, mis sul esimene trummar ja mina mäletan minagi kõigepealt trummi mängima ühe sellise suureneb papist kommikarbi peal pulgad, mingeid ma kusagilt, ma ei tea, kust ma need sain, aga, aga see on suur papist kommikarp oli ja trummitaldrik, kuna ma kasutasin, vend oli käsitöö tunnistanud sellise kausi mingi plekist ja siis ma seda kolistasime kolises hirmsasti, aga vähemalt mingi mingisugunegi selline trummitunne tuli sisse, et mis sul selliseks esimeseks trumbiks oli? Minu esimeseks trumbiks on ikkagi see Riga Riga trummid läti omad ja seal oli mingi komplekt, millel need nahad olid väga-väga naha moodi, need hoidki nahad, jah, ma mäletan, et need olid sellised, mis kui väljastaks niiskeks lilla, siis nad vajusid niimoodi Läksite lõdvaks ja siis nad hakkasid niimoodi lotendava, võiks öelda siis, ega nendega mängida ei saanud, enam ei saanud. Aga kuna kultuurimasse komplekt oli siis seal Pärnu-Jaagupis, Pärnu-Jaagupis ja see komplekt oli ja siis ma sinna läksin ja, ja läks teatud aeg mööda ja Juumul sisse tunne nagu oli päris äge rütmitunne, et ikka kutsuti ka, et tulegi tulegi mängima seal ju, ja mis tagantjärgi on päris uhke meenutada. Seal oli kaks saksofonimängijat, trompet, tromboon, kitarr, kontrabass ja ühesõnaga täis suur koosseis ka kohe selline lamp nii-öelda võiks öelda suure ansambel, mida te seal mängisite algusaastatel algusaastatel need lood, mis olid, olid tagantjärele meenutades olid väga populaarsed kõik ja ta ta, ta, ta, ta tahab nüüd heas tujus ja neid natuke keerulisemad lood isegi. Ja loomulikult tantsulood ja lauluga sai seal lauldud neid tantsulaule ja seal oli vägev koosseis. Kus sa sel ajal loomulikult pidiste repertuaariga kusagilt hankima praadio, televisioon, makilindid, plaadid, kus sa seda muusikat kuulasid ja kust sa said seda? Mina, noh, selge see, et minul magnetofon ei olnud, see oli natuke rahaliselt ränk koormus suutnud seda üle elada. Aga raadiotest ja, ja, ja seal oli, kindlasti olid. Meil oli see lauluõpetaja, kes oli, olid Kulder suits, tema on tuntud au, mis Audru vuntse, Audru jõelaevanduse punt praegu, jah, ja tema on selles pundis asutaja mängija seal ja tema oligi minu õpetaja ka selles mõttes nagu, aga ta juba oskas teha seal teatud orkestreerinud ja asju ja vägev. Nojah, see, et kooliajal saab seal kooliajal seal jah, kui sa enam-vähem ja seda ansamblit seal tegin, siis ma läksin edasi. Liikusin muidugi pärast millal, loomulikult, kui sina, Floor olid aastal 1952 ikkagi sündinud, et siis oli raadio palju olulisem kui televisioon ega televiisorist palju midagi vaadata. Horoskoop, kuidas see sulle mõjub, siis sa olid juba ikka selline juba nii-öelda juba mängisin ise pilli ja horoskoop mõjus mulle väga-väga hästi. Ja ma mäletan, et kuna see oli ka tõeliselt populaarne tegevus Eestimaal sel ajal siis ma mäletan, et kuule jälle televiisorit meil ei olnud, aga küla peal sai käidud vaatamas, aga kuulame nüüd vahepeal natukene muusikat, see on ansambel apelsin, kust saab kõige tuntum tuntum ansambel, kus sa üldse mänginud oled ja lugu nimega juhtum, seal on päris huvitav trummipartii. Ja seda lugu ma mäletan, kuidas sa sisse tehtud ja me olime natukene kõik seal natuke palju vaimustuses sellest, et seal on väikseid sugemeid läänest kuskilt ja vot panemegi selle asja nii käima. Ma mäletan, kui kunagi ma tegin sellest hea mitu aastat tagasi intervjuud ansambliga Nevesis ja siis nad tulid paidest Tallinnasse. Ja siis nad siis just oli minu raadiosaates just seesama apelsini juhtub, lugu kõlas ja siis nad ütlesid Altpoole tee peal, jätsid auto seisma ja kuulasid seda lugu. Siis niimoodi niimoodi mõjus. Linnukesed veel laulavad ja ansambel, apelsin ja lugu, juhtum ja apelsini kunagine trummar Jaan Kirss on tänaseks saatekülaliseks ansamblisse apelsin, läheb naise jõudsid, oli 70.-te aastate lõpus kusagil umbes niimoodi, lõppen keskel on õige mõelda ikkagi pigem keskel seal kuskil keskpaigas. Ma olen kuulnud sellist juttu, et Jaan Kirss enne kui sõjaväkke läks, mängis ikka juba trumme, aga aga kui sealt tagasi tuli, siis ta oli ikka päris valmis trummar, et Nõukogude armee pan sulle pigem võiks öelda kasuks tulnud. Täiesti õige. Mul oli see õnn tegelikult enne armeesse armeesse olin mereväes enne merele minekut terve kolm aastat, kolm aastat, üks kuu. Ja, ja enne seda ma olin saatuse-juhuse tahtel mänginud ühes ansamblis, mis küll väga vähe aega kestis, aga seal oli vägev vägevad nimed. Kui hakata meenutama sõjaväest tulnud Tõnis Mägi laulis Tiit Juurikas, kes on täiesti muusikadünastia suure esindaja, tema mängis, ta oli orkestri juht, siis samuti veel Koit Kernumaski seal laines mängist Ruba siis on Paul Mägi dirigent, kuulus, mängis ka trompetit ja viiulit, ühesõnaga sellised tuntud-teatud tegelased tagantjärgi. Noh, siis me olime noored kõik ja mängisin sellise orkestris ja ma ise tundsin, et ma võin juba natuke trummi mängida. Aga nüüd, kui ma sõjaväkke läksin, siis kuidas ma sinna ansamblisse sattusin? See oli tagantjärgi kõvetes, mõeldes on põnev, nimelt ma olin pes nagu väljaõppes, väljaõpe on siis see, kui sa õpid midagi, mida sa pärast saad rakendada, tulid sellised konkurss, turi, laulukonkurss, eri rahvused ja mina seal eestlaste esindajana mõtlesin, et okei, ma hakkan seda asja vedama. Ja mul oli 22 poissi nii-öelda käsutuses, kutsusin nad kultuurimasse ja minu jaoks seitse oskas nendest viisi pidada. Ja siis ma niimoodi tegingi julma blokeeringu nii-öelda heas mõttes, aga seitsmekesi hakkasime harjutama ja siis mul tekkis kohe mõte, et ahaa, et kui ma nüüd hakkan sind treenima, et siis laulusõnad on üks suur probleem. Õnneks tegin nii kavala lükke või sellise lükke, mis pärast toredasti mõjus, et ma võtsin selle laulu, mis ta meil ongi viimne muhikaanlane. Et kui ma ütlen ette, kui taas uinud taas kaugel, nähes kauge lääs ammu must, ühesõnaga ma ütlen sõnad, ettekanded ainult refrääni vaja ära õppida. Ja see resultaat, resultaat oli väga loogiline, kõige parem, esimene koht. Ja tänu sellele mind märgati. Ja tänu sellele, et mind märgati, me võitsime selle asja seal ära. Tekkis jutuajamine ja ma sattusin mereväes ühte ansamblisse Musta mere laevastiku ansambel, kes oli väga tuntud seal, ja resultaat oli veel takkaotsa, see, et kui ma olin sõjaväes ära mereväest, õigemini tulin tagasi juba siis ma olin külastanud Venemaal paljusid kohti paiku. Siis ma olin käinud ohohoh Bulgaarias kolm korda Itaalias Süürias, tõdes. Ühesõnaga neid riik oli palju, kui ansambli Prantsusmaal käisin. Ühesõnaga neid maid oli palju, kus sai käidud ja reisijad nõukogude ajal uskumatu. Ja uskumatu ja kes seal ansamblist, ma lugesin üles, kes seal esinesid, selle kolme aasta jooksul on kaheksa teenelist kunstnikku tulnud. Kaheksa et seal ka uskumatult see tähendab, seal oli nii hea tase ja mis, mida ma tegin seal ma laulsin, siis ma mängisin ka veel trombooni. Ja siis ma trummi pärast mängisin, aga alguses ma ei saanud, sest seal oli vägeva trummimees juba ees. Aga kuskil pooleteist aasta pärast ma sain juba trummiga mängida korraliku, ega see trummimängija, kes seal oli. Tema õpetas mulle ka palju lühikest aega, seal olid ka ansamblis Laine. See oli sõjaväkke ka juba, see oli ka pärast seal, aga sellel oli lihtsalt see, see olukord. Vello Orumets ja Raivo Dixon tulid Viru varietees, kus ma mängisin ja siis pakkusid välja sellise asja. Ja kuna nende välja pakuti, oli ka veel see, et sa saad korteri ja mul kõrvalt hakkasite keerutama ja liigutama. Ja siis lõpuks oligi see asi, aga pool aastat ma seal olin, kuna korteriga ikkagi asi välja ei mänginud, aga käisime ka Saksamaal ja Venemaal ja sõitsime siin-seal ringi, et huvitav asi jälle. Viru varietees rääkides restoranis mängimine ei ole sulle ka sugugi mitte võõras. Seal raha teenimine seal teenis päris korralikult, ma kujutan ette ja see kuupalk oli päris hea juba selle aja kohta, ma ei tea, kui vanemad inimesed teavad 198 rubla oli siis minu palk seal jahib siis abiprogrammi mängima, seal tantsuks mängima, see oli üsna pikk ühte mängidega, aga seal tuli muidugi lisaks teist mitu korda sama palju peale veel. Ja tuli, jah, see on küll. Aga sa juba sel ajal ka sellised esimesed korralikud trummid said endale ostetud. Eks ma hakka vaata, kui kuna hakkas raha natuke paremini liikuma minu jaoks, siis ma loomulikult valisin välja, et oleks trummid head ja Viru varietees, mul tekkis üks selline tore võimalus, et minu juurde tuli üks härrasmees, kes tutvustas ennast Uuno Elbri on ta nimi. Ja Uno ütles, et tema on kaartrummi mänginud kunagi ja Raimond Valgre pundis ja käinud seal kuskil mängimas ja elab Rootsis elab Rootsis ja siis tema mulle tõi ühte koma teist, aga olen aus ja ütlen, ilma rahata ei toiminud, ma pidin talle ikkagi leidma võimalusi, et ta saaks selle kinni maksta. Ja nii see asi käis, aga kuule, ma vahepeal natukene jälle muusikat, ansambel, kontor on ka, kus sa oled mänginud ja isegi laulnud. Ja ansambel kontoris tuli lihtsalt. Tähendab, ma ei ole kunagi soovinud, et ma olen laulja Enda jaoks vähemalt. Aga seal, Ants, õnnis on üks tore minu sõber, kes ikka soovitas ja soovitasid teisemat olema, laulma ja juttu rääkima. Tule, ja siis ma tundsin, nagu seda seda solisti olukorda ka, et mis selleks peab tegema, kui sa teadvustatakse välja, tulen lavale, laulnud oma laulu ära ja sa pead meeldima kõigile, et see on natuke teistmoodi tunne, kui olla trummimängija. Nii kuulame, vahepeal läheb natukene Lugoop ansamblilt kontor kahekesi, šallallaa hakkab peale, nagu oleks rock hotellilooga tegemist, aga tegelikult ei hoole. Ansambel kontor ja solistiks oli Jaan Kirss, kes on tänane saatekülaline, toob enne seda lugu, me rääkisime sinu trummidest, aga sul oli üks hästi-hästi kuulus trummikomplekt, millega sa apelsiniajal mängisid, uhked valgetes Linzerle, trummid. Sa rääkisid seda ka, et need makstud tohutu raha, et ei julgenud isegi emale öelda, et kui palju need trummid maksid. Ma tean täpselt paljunud maksin 6300 rubla minu jaoks 6300 rubla, kui me võtame, teisendame selle praegu eurodeks, ütleme siis oli 100 rubla kuupalk nüüd 1000 1000 eurot kogu aeg, see tähendab 63000 eurot. Noh, võib ka nii-öelda auto raha, oli päriselt? Jah, see oli auto raha deta, aga aga kuidas, kuidas sa said need trummid üldse? See ei olnud sugugi mitte niimoodi, et lähed poodi, laod 6300 rubla letile ja öeldakse, et palun väga, võta need trummid ja sõida koju nendega. Nende, need toodi mulle Soomest, kuhu ma ise ei pääsenud. See oli apelsinihääl, see oli apelsin ajal, ma ei pääsenud, aga ma olin sunnitud tegema temposid, mida ma pidin tegema, lihtsalt pidin vahetama valuutat. Nii palju, et see summa sobiks ära ostmisel. Aga see oli igavene suur summa ja kokku jah, 6300 rubla läks mulle maksma, see noh, võib öelda, et sa põhimõtteliselt rikkusid seadust. Sinust oleks võinud saada kriminaalkurjategija väga õige ja miks mitte? See temp oli tehtud ja sama sama summa pealt ju tegelikult nii. Üks mees, keda ma tundsin, läks vangimajja neli aastat tuli istuda ikkagi ähvaluda öelda valuutaga spekuleerimise eest või sellega paluda käitlemist, seda ei ole nõukogude inimesel lubatud. No mis sa arvad, et see, et Soome ei lastud sind ei lastud Tšehhoslovakkias varem? Kas see võis olla seletatud, suisa oli Saaremaal kirikuõpetaja sellega seotud? Tähendab, ma olen, sest see oli nõukogude ajal ikkagi paraku selline must plekk silo selles elulookirjelduses või kuidas seda nimetati päris kindlasti. Sama saatusel Arderiaanil. Tegelasi oli teisigi veel. Aga ma arvan, ise arvan, et mul põhipõhjus oli see, et mind on, kutsuti neli korda nuhiks ja nuhkimine siis KGB üritas sind värvata, absoluutselt, üritas värvata ja ja lubas anda mulle 60 rubla iga kuu lubas mulle korteri. Ahvatleb, aga minutaoline tüüp muidugi oksa ei lähe. Ja lihtsalt, ma arvan, et sellepärast see asi oli ja kunagi KGB neid dokumente vaadates siis ma sain aru kohe et minuga tegeletud kõvasti. Isa pilt oli esimene rist kaelas, kirikuõpetaja selge, juba miinus. Siis tulid igasugused inimest, keda ma tunnen ja pildid olid juures. Kolm inimest olid sellised, keda ma polnud eluilmas näinud, kolm pilti tähendab mingid nimed olid all, järelikult oli valeandmeid antud. Et see on nagu tagantjärgi kogemus seal KGB nuhiks värbamist vältisid oma suurepärase huumorimeelega. Ja eks ma loopisin niukseid lauseid seal mõni mõnigi on öeldud, loopisid mäletegibulasime, et mis ma ütlesin, ma ütlesin, et ma ei saa tulla Teie abiks, et mul on vanaisa kõrgushüpperekord on väga halb ja et et see ei sobi mulle ei sobi tõesti, mulle ei sobi. Nojah, ma tean, et mõned teisedki penilised seal KGB-s lausa soovitus, et kui kutsuti sinna välja, et aja seal võimalikult lolli juttu ja lõpuks löövad käega, vaata ta selle lolliga ei ole midagi teha. Et las ta, las ta läheb peale, aga trummid sa ikkagi said kätte keegi teised poisid tõid sulle ära, näed sealt seal üks soome inimene, kes, kes said selle raha nii-öelda minu käest valuuta näol see ostis need välja ja poisid lihtsalt tõid ära, siis. Aga jah, emale sa ikkagi julgenud öelda, et 6300 rubla tohutu summa kui isegi praeguses mõttes tagantjärele mõelda ja ega aga teha pole midagi. Selline tegelane, aga kust need trummid hiljem said? Nende on, ma arvan, et kas mitte linnahallis nad vahepeal olnud mängida ja minu meelest on need Soomes. Jõudsid, jõudsid koju tagasi, võiks öelda, võitsid tagasi täpselt, aga me ka oleme siit ühe toreda loo maailma tippiluvõimleja. Sa tahtsid sellest loost natuke rääkida ka, et sul on oma lugu sellega rääkida. Oi, sellega on tegelikult naljakas lugu. Ausalt öeldes. See lugu on. Nojah, sõnad on minu mõeldud, lauldud ja ka viisikene. Ja ma läksin, ükskord sõitsin Tartu maile ja seal oli kuuled ikka raadiot, et et mis sealt tuleb ja seal oli järsku mingisugune reklaam tuli vahele nende. Ja noh, see on muidugi selline reklaam, et tähelepanu, tegemist on ravimiga enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendil olevat infolehte kaebuste püsimise korral ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu arsti või apteekriga. Ei, see ei olnud selline, aga seal oli midagi paatusliku, sellist, kui Tartus toimub iluvõimlemisvõistlus, kohal on maailma tipp piluvõimlejad ja see tüüp, kes seal rääkis, see pani natuke läbi nina, nimodi, rääkis Cabernet ahi, maailma tippvõimlejad ja mulle üldse tegin nalja, ausalt öeldes. Ja hakkas natuke kummitama. Ma hakkasin mõtlema, et ma teen sellisel loode, et kus on maailma piluvõimlejad, on niisugused sõnad on sees ja tegingi, loo jäi seisma ja ükskord tuli stuudiosse. Mul on seal selline muusikastuudios stuudiana haabneemes. Ja Tõnu Aare tuli vaatama seda stuudiote polnud kunagi seal käinud. Ja rääkisin seal igapäevajuttu ja mõtlesin Tõnu, et kuule, mul on üks lugu, mis meile sobiks kahe peale ära teha, et mängibki pillid järjest, siis mis arvad? Suupill välja ja teeme ära selle loo, et ma mängin trummid ja asjad laulan ja ja niukse nina häälikuga veel. Tõnnile ideega meeldis paar päevasel, kolistasime kodustuudiovahed ja olimegi luu tehtud, maailma tippiluvõimleja. Ning iive. Kangeks kotid käin rats, kohe tundsin nende õige võimenta tegutsesid iluvõimleja. Nii meil välja ja natukene veidikene puhata ning siis jälle uue hooga võimelda ja ükskord aga luguuelise siin tädi oli magnettormi. Kohe meenus mulle, et iluvõimleja ja tipa-tapa läksimegi lehvima. Minule ei tilgu iimil ja Henn hääle natukene veidikene puhata ning iive treener laskuri käis sääremari juba oligi, marjade säärejooks olen püüdnud ikkagi viida ja eeskujuks tippiluvõimleja. Oi, minu liimi võimete ja linnast välja. Ja natukene emiinikene kohe ning siis Tunnen juba mõnda aega. Õhulihaseid treeninud ja tuharalihas on vägagi. OK jookse, Eli. Köik. Jätkame siit, utoopia, Ann Kirsiga, meie saateaeg hakkab vähemale otsa saama ja aeg on lennanud kiiresti, nii nagu ka aeg kõiges sinu tegevuses. Kui sa vaatad tagasi nende aastakümnete pikkusele pojale, et need unistused, mis sul lapsepõlves ja noorus põlves olid, et kas need on täitunud? Kindlasti on nad täitunud, mitte loomulikult nii suurel määral, nagu ma olen seda mõelnud kunagi lapsepõlves, aga ma olen rahul. Loomulikult oli seal lapsepõlves ka selliseid mõtteid, et oleks, kelleks sa tahad saada sel ajal hoopis kosmosesse ei olnud veel lennatud, seal olid siis juba mis üheksaaastane, kui Juri Gagarin kosmosesse lendas, aga kelleks sa tahtsid lapsepõlvest saada? Minul oli, üks mõte oli peas, see oli, ma tahtsin spordireporteriks saada. Ja miks ma seda tahtsin saada, oli? Ma olen läbi lugenud spordiraamatut, kõik Mul oli peas, oli, ma võin tänagi öelda, palju Armin Hary jooksis sadat meetrit Rooma olümpiamängudel, et ma küll ma seda tean, neid asju, aga mulle meeldis see, kuidas nad räägivad ja niimoodi toredasti ja täitsa täna siin Kalevi sporditänavused, Eesti meistrivõistlused meeste korvpallis on jõudmas isegi isegi harjutasin kodus niimoodi. Ja kuidagi selline naljakas minu jaoks. Aga ei ole veel hilja, äkki? Ei, mul on ju need. Sõprusringkonnas on väga palju spordireportereid ka. Alates seal imearmsast inimesest Lembitu kuusest, kes oli mul väga hea eeskuju, aga ma nad isegi kutsunud mind, on öelnud, et tule ja tee, aga ma kuna muusika läks ree peale, siis muusika muusika on kõik võtnud, võiks öelda, et sa sellist ta oledki muusikuna saanud siiamaani hakkama, päris tööd ei ole ja nii-öelda päris tööd ei ole pidanud tegema. Ei ole jah. Tähendab, kasutan sõna, mis ei ole minu välja mõeldud, aga et ma ei saa aru sellest, kust võtavad inimesed ajada tööl, käia. Tiirlevad nad, mingid maa, töötu olla ikka võõrad, ometigi ei ole ju väga tuttavad moodi, ta on väga-väga tuttavad, sest et ma olin ju, olen heina teinud omal ajal ja teeninud rohimisega raha ja mitte üks suvi, aga mitu suve täitsa kohe oma rahakoti ja laadimised ja mingil meenub, et 16 tonni mingisugust tsementi laadisin, rongi peale sain 16 rubla. Niisugused asjad on ka meelesa, oled ikka päris tööd teinud, järelikult aja füüsis oli vägev ja mulle meeldis, et ma olen tugev lapsepõlvest taskuraha teenimine, mäletad sa ka, mis saama lapsepõlve ja nooruspõlve taskuraha eest? Esimese asjana ostsid? Mina siin taskuraadio, mis oli küll taskus, ei mahtunud Staliniga suur alpinist, aga käekell oli ka üks neist asjadest ja meieaegsed asjad on. Kas sa kuulad ka praeguse aja muusikat, uuema aja muusikat, tunned sa selle vastu huvi? Üldiselt? Väga ei kuula. Aga kui ma juhuslikult näpin seda toredat telefoni kõik teevad, siis, siis ma leian sealt väga-väga huvitavaid asju, selge see padi Rich trummisoolot. Ma olen n pluss üks korda kuulanud ja, ja teised tublisid tegelasi väga kosutav. Padi, lits on väga vanast ajast, võib öelda nii-öelda vanast ajast. Su lapsed on ka mõlemat, Mägivad trummi ja mõlemad on, võiks öelda, trummivirtuoosid lausa. Et arvan niimoodi, et aga see, nojah. Ma lõin tingimused, minu asi oli tingimused luua, natuke juttu ka juurde rääkida ja mitte sundida ja nii see asi on läinud ja pereansamblit tega Kirss Garden ikka veel endiselt olemas ja kirss tordil on selline selline võimalus vaadata seda meie tegemisi. Tütar on muidugi praegu Austraalias elavat, temal on teised olukorda ka, mängib pilli seal ja ja kui me vaatame nüüd veel tagasi selle aastakümnete pikkusele tegevusele, kus sa oled olnud ja juba pensionipõlve tegelikult praeguseks välja jõudnud, aga aga trummipulki ja pille ikka veel nurka ei viska. Mitte mingil juhul. Ei, mitte mingil juhul ja ma olen ju tegelikult hästi palju reisinud ja ma alles mis oli eelmine aasta lõpul tõin trummikomplekti Chicagos, Ameerikas käin ja tõin lihtsalt Tõin, ostsin selle ära ja tõin koju jälle järjekordselt tagusele pikale jah, nende aastakümnetega tagasi vaadata, et oleks, saab midagi teisiti teinud, et kui, kui praegu on läinud või oled sa mõelnud selle peale. Väga palju ei ole mõelnud, aga teha mul on kindlasti palju. Kunagi oli. Ma hakkasin mõtlema, see oli 10 aastat tagasi, mõtlesin, et ma ise spordimees enda arvates või noh, tähendab spordireporteri unistustega ja ei ole käinud olümpiamängudel CAT tore meeste. Ja siis ma helistasin Vancouverisse Eesti tegelasele seal tuttavale ja ütlesin, ma tahan olümpiamänge näha. Tule siia ka. Järgmine päev helistas tagasi, ütles, et kuule, tulge oma nende, selle kambaga siis lastega tulge sinna, et meil on siin 400 liikmeline inimese arvuga bankett. Aga õhtuti juhtima ja nii edasi ja nii edasi, nii oli nagu mõtled välja mingi asja ja lõpuks laheneb hästi. Et ma sain aru elus, et kui sa tahad midagi teha, siis mõtle seal välja. Pojad, et unistustel jaapana sellistel soovidel on kombeks täituda ja täiesti kindlasti kohe ja mul neid õnneks, mis hoiab nagu noorena neid asju, mida ma tahaks tegelikult teha veel neid on oi-oi kui palju. Ma olen ju sahtlisse kirjutanud kaks plaaditäit lugusid küll, mis koos sõnadega seal osa instrumentaallood ja need tuleks ka välja tuua, et sugugi mitte kõik ei ole veel tehtud? Ei kaugel sellest väga kaugel. Aga aitäh sulle, pean, et said tulla oma muljeid ja ja lapsepõlve ja nooruspõlve lugusid jagada. Viker raadiokuulajatega koos. Suur tänu sulle ja aitüma kutsumast ja tõesti, mul on tunne, et ma olen õnnelik inimene. See seda on hea teada. Vikerraadio stuudios olid muusik Jaan Kirss ja saatejuht Andres Oja. Tänan kuulamast.