Olenema suve tuuritamiste käigus jõudnud Ruhnu Ruhnu saarele ja seisan praegu Korsi talu õues, mis on ainukene alles jäänud ruhnlastel Maja haruldus maailmas. Ja minuga koos on siin Ruhnu muuseumi perenaine Ruth Keskpaik. Tere. Tere. Palun räägi sellest, mis asi on Ruhnu muuseum üldse. No Ruhnu muuseum, noh, tehniliselt võttes me oleme ju rannarootsi, muuseumi filiaale niisugune pisikene väike muuseumisse, mis proovib siis säilitada seda, mis on veel säilinud Ruhnu lastest, et ehk siis nendest Rootsist tulnud asunike järglastest, kes, kes elasid siin enne teist maailmasõda või õieti siis kuni teise maailmasõjani. Et proovime seda alles hoida, et see on nagu üks võib-olla kõige põhilisem sihuke missioon. Aga mitte ainult, et ikkagi ikkagi oleme kogunud ka materjali siis Need sõjajärgsest ajast, nõukogude perioodist ja pidevalt selline materjali kogumine käib, käib ka tänapäeval. Proovime siis kuidagi koguda kõike, mis on ikkagi selle kohaga seotud siin selle kohaga nende inimestega, kes siin on aegade vältel elanud, toimetanud. Kust olete leidnud kõik need materjalid, mis asusid siis muuseumi peamajas ja mis on nendes vanades palkmajades praegu? No eks see materjalid ongi, osaliselt on siit Ruhnust pärit, et tiba siin 70.-te algusest siis kui tegelikult Ruhnus ülejäänud Pikma, vaata mis oli veel alles, küll lagunenud ju lammutati. Päästeti see kursi talu päästetud tee siit esimesed asjad, võib-olla, mis sinna muuseumi kogusse kuuluvad, et, et mingi etnograafiakogu oli isegi 60.-te lõpus Kihnu Ruhnu mängude ajal oli selline muuseumituba olemas ja paljud asjad on tegelikult ka annetatud muuseumile endiste ruhnlastel poolt. Panid riideesemed, mis ju siin ei olnudki lihtsalt alles, et, et need on, need on Rootsist saadetud või siia toodud. Ja majades. Eks seda kursi talukompleksi on ju ikkagi päris pikka aega juba taastatud. Et kui mõelda sellele, milline ta kunagi oli vaadata seda, milline ta praegu tundub juba ju tegelikult, et asi on väga hästi, kõikidel majadel on meil vähemalt katused peal ja, ja nad on hoitud ja püsivad. Et aga tegelikult Korsi Pikma võtab ikkagi ka, et saaks ka siis natukene töid tehtud, et meie reheahi vajab hädasti kindlustamist, et ta laiali ei vajuks ja, ja tegelikult tahaks ju, et, et pikk maja siis elutoas, mis oli siis suudlaste köetav elutuba kunagi, et, et sinna saaks panna üles ekspositsiooni, et see oleks ikkagi selline talumuuseumilaadne muuseum, et kust siitsamast kursilt pärit asjad oleksid eksponeeritud ikkagi siinkohal. Teie olete üks nendest immigrantidest, kes paar aastat tagasi otsustas oma alaliseks elukohaks teha Ruhnu, et elate siin aastaringselt, mis valu ajab inimeste kolima nii kaugele? Eks ikka teised inimesed vist, ma arvan jah, et koht kohaks muidugi, aga mina kolisin siia sellepärast, et nad tutvusin oma abikaasaga siin ja, ja saime tuttavaks, otsustasime, elasime vahepeal ju ka talviti juhtus, aga, aga see kaks kodu muutus lõpuks väga-väga tüütuks ja tülikaks. Et ega ei oskagi öelda, et ega siin saab elada nii nagu igal pool mujalgi. Et võib-olla tundub esmapilgul kauge ja et on keeruline siia saada või siit ära, aga aga kodu on kodu, ükskõik kust on. Ja Ruhnus on olemas kõik, absoluutselt kõik vajalikud asutused, kaks poodi, kool, päästeamet puudust ei tunne temast millestki. Noh, võib-olla võiksin olla apteek on ju arsti, meil ei ole tegelikult, et on niisugune esmaabibrigaad, noh muuseas, jah, saab ära käia, endale asju osta, kui on väga vaja üldse midagi, mida midagi nagu niimoodi hankida. Ikkagi saab hakkama, et kõik Ruhlased on ülihead, logistikud planeerivad oma asju ette mitte nagu järgmiseks nädalaks või kuuks, vaid ikka poole aasta aasta kaupa, et seal on lihtsalt selline mõtteviis juba siin. Ja Ruhnu ei ole kindlasti. Tee välja sureb, kogukond? Ei ole, ei ole jah, et praegu on isegi võiks öelda haruldaselt head ajad. Et see sügis läheb meil kooli 12 last, no see on ikka, ma ei tea, kui üle pika aja kord üldse püsielanikke või aastaringselt praegu on vist 65, need kohe varsti. Et jällegi tohutu oleme teinud, et et tundub, et praegu on kuidagi selline väga hea aeg selles mõttes Ruhnu jaoks, et eksju kõige olulisem on, et meil on siin koolja, oleks lapsi, kes seal käivad, et nii kaua on siin nagu sellist põnevamalt vilkamat elu. Ja Korsi pikk maja seinale on praegu üles pandud Eesti Kunstnike Liidu maalilaagritoodang. Väga põnevaid teoseid on siin Regina Mareta son seinast kuni Eve Kruuse ja Enn Tegova, nii. Aga kuidas sai see maalilaager siia? Tuleb tänada Triinu lampi Ruhnu kultuuriaidas, kes võttis kätte, kutsus tegelikult eelmine aasta olid nad juba esimest korda siin ja malm alluke tallakas nii hirmsasti kui see meeldima. Et otsustas nüüd iga-aastaselt siis korraldada, et on meil selline tore kunstnikega. Juunis enne veel ja selle päris hooaja algust siis, kui Ruhnus on mõnus ja vaikne kunstiga tegeleda nädal aega umbes viibivad siin ja selle tulemusena siis valmib selline suurepärane näitus, mis meil see aastasest lausa sügiseni siin seintel silma rõõmustab. Kuidas on inimesed selle maalilaagri vastu võtnud ja milliseid põnevaid seiku sellega veel seotud on? No inimesed on väga hästi vastu võtnud ja eks võib-olla kõige põnevam siht. Kuulge, mis sellega seotud on, kuulus Ruhnu maaliröövi seik ja tõesti-tõesti, et esmakordselt ajaloos kunagi varem pole seda juhtunud, toimus meil siis kunstirööv kus siis meie näituselt Ta pandi pihta, eks maal, selle asemele toodi toodigi, teine šedööver, mis oli siis koopiamaalimõõtu päris välja ei andnud. Aga, aga siin oli ka kenasti siis ala Parempoolsesse nurka rööv kirjutatud, et oleks asi lihtne ja selge. Et see lõi kõvasti laineid, kas ta ootamatu oli, valmistas meelehärmi mal nukkele siis organiseerija, triin lambile nalja, nii mõnelegi kohalikule et selline, ütleme, mitmedimensiooniline lugu, olise moli revi lugu, aga lõppesta selles mõttes siiski õnnelikult. Et see röövitud maailm ilmnes mõne aja pärast siin kursi seinal uuesti enamvähem vaata oma kohal taas ja nüüd on näitusel samasugune nagu ta, nagu ta alguses oli. Kas süüdlane pandi ehk sellesse samasse soolaputkasse või kas üldse on saarel veel mõni koht, kus saab pahe tegijaid hoida? Ei võta jah, meil saarel ei ole sellist kohta, et kõik kõik selline kaader transporditakse siit minema kas lähemale või kaugemale, ehk siis Kuressaarde või Tallinnasse. Ega vastase süüdlane nii väga aru ei saanud ka ta üldse milleski süüdi oli, et see oli nagu rohkem mõeldud sellise naljana, mis, mis mõned tee võib-olla nende endi jaoks läks korda, aga võib-olla mingis mõttes noh, oli sihuke natuke küsitava väärtusega. Lisaks võtsime osa põnevast ekskursioonidest Ruhnu muuseumis, kus perenaine rääkis meile lähemalt ruhnlastel eluoludest 20. sajandi alguses. Natuke siis sellest, mis see kogukond siin, millised need inimesed olid, kes siin, kes siin elasid, onju et nii palju, kui mina olen lugenud, nad olid võrdlemisi õnnelikud, on ju alati küsitakse, et kas nad olid rikkad, sinine, et noh, kui pidada silmas seda, et et kas sa oled eluga rahul, on ju, ja saad omadega hakkama, siis, siis nad olid nagu päris rikkad, onju et muus mõttes võib-olla mitte nii väga, et ütleme, sellist isiklik kui varandust oli inimestel päris vähe, et nii palju, kui ma olen lugenud, noh, mingeid mõned loetelud seal, mis asjad kellelegi kuulusid, siis olid põhimõtteliselt noh, mõned riideesemed on ju kaks käteräti üks padjapüür näiteks on ju, et suurem osa on ju kogu sellest nendest asjadest, mis, mis nagu need olid, olid tegelikult igasugused tööriistad, kõik mööbel, värgid, kuulusid siis kapile, mis on siis Ruklaste talumajapidamine, onju, et ja pärandusid siis põlvest põlve, et selles mõttes oli neil see isikliku omandivärk, oli suhtlamp. Aga igatahes nad olid eluga päris rahul, et said ju kõik suuremalt jaolt kõik vajaliku siit kohapealt, et ise kasvatasid hästi, selgelt tehti vahet, siis naiste meestetöödel. Võrdlemisi tavaline oli, et naised tegid meeste töid, ei tulnud kõne allagi, et mehed oleks naiste töid teinud. Et eks see võib olla põhjus ka selles, et kui mehed olid oma seal mitme nädalastel hülgejahiretkedel, onju, et mis naisel muud üle ei jää, kui, kui ise hakkama saada. Aga igastahes tööd siis oli niimoodi meeste põhitegevus, kui igal pool, kus vähegi võimalik, oli hüljeste jahtimine, onju, hülgekütid, see kasvatati sisse suht maast madalast niimoodi, et poistele juba seitsmeaastaselt anti kätte, vibu hakkasid harjutama, märkilaskmist harjutasid veelindude peal, aga, aga noh, laululindude peale on jah, et tänapäeval kõlab brutaalselt, aga toona ikkagi oli see väärtuslik, täpsuslaskmise harjutamise materjal, onju. Ja kammuga käisid linnujahil ja kolmeteistaastaselt võisid nad siis juba kodusest sellest relvavarust haarata püssi ja siis minna patoga jahile kaasa, et see oli nagu peaaegu et emapiimaga on ju siis kasvatatud neile. No siis kalapüük, et kalu püüti ikka, see oli niisugune toidulaual ja, ja lisand ja meeste töödest siis veel valmistasid siukseid kodus kasutatavad tööriistad, ise on ju ainult seppasid oli küla peale siis võib-olla mingi mõni ja mööblitislereid, ehkki üks, kaks, kes olid veits oska, emad ja natuke parema maitsega vennad, on ju? Aa ja muidugi mehed olid väga head paadi ja laevameistrid ka. Et otse loomulikult saare eluga kaasas käis ja no naiste töödeks siis põllutööd karjapidamine, kõik koduga seonduv üldiselt ja tegid terve pererõivad ise, ainukesed asjad, mis end ise ei teinud, olid siis siuksed, trükimustrilised kangad, rätid, siidilindid, kirjud, onju, et need siis mehed tõid neile oma kaubareisidelt kingituseks. Siin on tore pilt, kus Ruhnu naine künnab kahe hobusega. Ja et alati Ruhnu hobused olid siuksed, väikesed Asitked ja alati kahekaupa ette rakendatud. Et küll on meeleolukaid kirjeldusi sellest, näiteks August Pulst käis umbes 100 aastat tagasi Ruhnus ekspeditsioonil 1921 ja viibisin viis nädalat, tema on toredasti kirjeldanud seda, kuidas Ruhnu mehed siis aitasid Ruhnu naistel põllutöid teha, et noh, mehed tõesti tulid appi suuremate tööde puhul, mis oli siis heinategu on ju viljalõikus ja sõnniku ja adruvedu, millega siis väetate neid põlde ja august pulss siis kõndis mööda külatänavat, nägi siis mehi aiale nuiattudes omavahel lobisema, sunnivad kõrval hobused siis selle heinaveovankriga ja küsis, et noh, mis te teete, et noh, Hiina teeme, aga noh, mis ta siis tööd ei tee, et noh aga naised alles kaalutavad, et, et noh, et oli vaja ära oodata see, see, kuidas naised on töö ära teinud, et siis nii, et saaks selle oma oma panuse anda. Aga jah, igal pool ikkagi põhiliselt põllutöötegijad olid naised ja tore oli ka see, et naised pidid siis neid rõivaid valmistama perele, et siis kui naised läksid põllule tööle näiteks noh, ütleme heina tegema, siis reha oli kaenlas, aga ega käed mõttetult kõrval ei tõlgendanud, onju, et ikka kudumis tööli näpus alati. Et see ka väga osavad kudujad üldse käsitöö peale väga hakkajad olid. Ruhnu naised tegid ka sellist niplipitsi, näiteks fileepitsi siin? Jah, kõige silmatorkavamad on Ruhnu naiste kudumid. Et natuke veel siis mismoodi see Ruhnu laste eluviis oli, et vendlus ja võrdsus olid siuksed märksõnad? On ju, et kogukond, see oli hästi oluline, et kõiki asju, isegi kõige väiksemaid, mingeid otsuseid tehti niimoodi, et terve see kogukond pidi siis nõus olema. Noh, kogukond on muidugi ma pean silmas seda, et igast talust siis see mees, kes seal Lonskoppil osales et eeldati, et, et naised, naised on otse loomulikult nõus sellega kohe ka. Aga kõiki töid tehti või kõiki asju pidi see kogukond otsustama. Näiteks vahest oli niimoodi, et ütleme, Ruhnu peredes oli võrdlemisi vähe lapsi noh, tavaliselt seal kaks kuni neli. Mis põhjus on, ei tea, et nii palju kui uurinud ei ole vastust leidnud, küll kirjutab Rush vorm oma selles 19. sajandil kirjutatud Aybofolke raamatus ühe lause selle kohta selle selgituseks nagu, et see tulenes ruhnlastel ilukorraldusest. Mis see täpselt tähendab, kas see ei saa olla põhjus, et ainult see, et tõesti mehi seal kuus nädalat taustas, ei olnud kodus, on ju, et mingi muu põhjus ei oska öelda? Ruhnlastel muidugi pole ka kunagi niisugust, need pole ka kunagi mõisniku ikke all äganud, et polnud ka noh, nii palju neid töökäsi vaja, aga mingi oskus nagu ära hoida noh, liiga palju suid, et see nagu oli ikkagi olemas. Aga siiski juhtus, et mõnes peres oli vahest rohkem lapsi ja mõnes polnud ühtegi. Ja Ruhnus oli niimoodi, et siis sinna peresse, kus polnud ühtegi last, anti laps sealt, kus oli rohkem enamasti üks noorematest poegadest, tihtipeale oli ta juba täiskasvanud, eriti hea, kui tal oli naine ka juba olemas on, ja anti sinna tallu, kus ei olnud järglasi ja ta sai selle talu nime endale ka siis et ehk siis on ju oli antud võimalus siis sellel ilma järglast, et ta talul nagu püsima jääda, seal, kus oleks tekkinud võib-olla selle talu jagamisega liiga palju pärijate pärast probleeme. Seal oli ka asjad lihtsamad. Et sedasorti huvitav huvitav korraldus Ruhnul näiteks ja tööde tegemisega onju, et seda sai juba öeldud, et kõikidele töödele mindi nagu koos välja. Et ruhnlastel ei olnud kuni 1930. aasta maareformini sellist, et oma maad, et jah, oli see, mis talu all oli see külatükk, onju aga oli kogukonna maa, mis oli jagatud sellisteks lappideks, nöörimaasüsteem oli vahest need tükid olid ka ringluses, et ei oleks nii, et kellelgi on mingisugune hästi Rammustik, onju ja kellelegi lahjem, et olid ka ringluse, selle, et tagada see see võrdsus. Ja isegi siis, kui maareform tehti, on ju maareformiga jagati igale talule siis umbes 20 hektarit maad siis vaadati niimoodi, et need tükid oleks ka jällegi omavahel on ju, et nad oleks võrdsed. Et kõigil oleks nagu võrdselt paremat maad, kehvemate on ju head metsa, mingit võib-olla mitte nii head, onju, et see oli nagu selline. Hästi peeti silmas kogu aeg seda, et kõik saaksid nagu elus hästi hakkama, et keegi ei peaks kuskil virelema. Siis nüüd Ruhtlastest, merest ja hülgejahist sattus neilegi ette võimalus süüa hülgeliha ühepajatoitu. Tundub, et see ei olnud kõige populaarsem toit siin Ruhnu Rahu festivali ajal. No ma ei oska öelda, üheksanda mai. See asi ei ole, onju, et ma olen ka ise söönud, et noh, noore hülgelihal pole väga vigagi. Suitsutatuna võib-olla üldse eelistaks, aga siiski ma kirjeldaks hülgeliha, kui kopraliha kobras on kolm kajakate ära söönud on ju enne, et et umbes niimoodi võiks, võtaks mina kokku, aga, aga on inimesi, kellel on tõesti väga maitseb, et maitsed on erinevad ja see ongi nagu väga tore. Aga jah, et hülgeküttimine, et see oli niisugune peamine siis sissetuleku allika, sellise rasvamüümine müüdiga nahkasid muidugi aga ikkagi rasv oli põhiline, et sobib siis igasuguste määret valmistamiseks, enne kui see keemiatööstus peale lendas täiega, et, et väga heade reguleerivate omadustega on ta ja käidi hülgejahil päris kaugel. On teada, et Soome laheni välja päris pikad retked pikkadel retkedel kleidi muidugi siis hülgejahipaadiga, mis on selline teistmoodi natukene, et tal ei ole ühtegi kiilu all, vaid on sellised kaks peenikest puidust liistudest jalast, et saaksin süda jää vedada. Hülgekütid ka magasid ju seal paatides all siis õled peal kas mingi kui present ja kui nüüd jalased olid seal, siis ta ei kukkunud niimoodi külili, ebamugavalt tüütult. Aga igastahes rasvamüügist põhiline sissetulek tuli. Ja noh, kasutati jah, täiesti täiesti see kõik ära, et Luibadest näiteks tehti endale jalanõud, kuna väga praktilised mõnusad soojad ja hoidsid, jalad ju kuivas ka, onju et hülgekütivarustus siis jälle, ega üldse hülgeküttimine jälle tänapäevases mõistes on ju hästi brutaalne värk, et põhiliselt kahel ajal käidi nagu sügiseti kevad, talviti kevad, talviti käidi hülgejahis, hülged olid ju poeginud, siis siis oli kaasas ka koer, et koer siis nuuskis välja need hülgepojad jahitini hülgepoegi kui nende abil siis meelitati välja ka emasid hülgeid. Võrdlemisi brutaalne, jah, tänapäeva mõistes oli see aga igal juhul nii palju, kui ma olen lugenud, et Ruhnu mehed kui vähegi võimalik, kohe hülgeid jahtisid igal juhul. Et selline lugu siis sellega ja jah, on öeldud, et, et lihaseid ise meeleldi stendil kirjas, et või siis anti sigadele, et, et noh, mina võiks pakuks oma kogemuse järgi, et ega sigadele ka vähemalt kuu aega enne seatapu seda hülgeliha ei tohtinud anda, et muidu muidu ei oleks siga ka maitse nagu kobras, kes kolm kajakatele söönud. Kuidas Ruhtlased siis siit põgenesid? Tegelikult põgenesid nad ju Nõukogude okupatsiooni teise laine eest. 41. aastal oli see siit küll võrdlemisi riivamisi aga siiski üle käinud, et, et siin oli punaarmee ju küll väheses arvus, aga, aga esindatud või siin saarel olemas ja juulis 41 moodustasid osad siis taluperemehed, nad ise nimetasid huntakseni sellise hunta, mis siis kavandas ja viis täide siis punaarmeelaste kinni nabimise. Niimoodi meelitati siis õlle ja tantsuga ahvatledes nad küla poole ja metsateel nabiti kinni ja pisteti siis sinna tuletorni, järelvaataja elamu keldrisse. Ja see toimis siis juulis 41 on ju augustis 41 tegi punaarmee siia dessandi ja omakorda arreteeris siis kaheksa Ruhtlast, kes viidi Kuressaarde, viis neist hukati seal ja Kudjape kalmistul. Ma isegi ei tea, ausalt öeldes, kas mälestuskivi on praegu ka seal veel. Aga, aga igal juhul sinna püstitati neile ka mälestuskivi. Ja siis, kui nüüd see nõukogude okupatsioon. Ühesõnaga, teist korda hakkas rindaja lähenema, tekkis hirme, Ta siia saabub, et siis roomlased otsustasid, et et nad ikkagi jää seda ootama, et pigem põgenevad Rootsi, et Ruhnusse do kogu üldse oma ajaloo vältel alati pigem rootsi kultuuriruumi ennast kuuluvaks pidanud kui eesti kultuuriruumi onju. Aga ega need enne ei saanud minna, ehk siis Rootsi kuningriik ei olnud neid enne nõus vastu võtma. Kui nad ei olnud leidnud oma taludele hooldajaid ja sõlminud siis nendega hoolduslepinguid. Ja see minu teada ei kehti üldse ainult Ruhnu kohta kehtib üldse Rannarootsi kõikide alade kohta. Iseenesest see oli ka väga põnev on ju, kes seda organiseerisid? Nende hulgas, kes seda rannarootslaste minekut Rootsi organiseerisid, oli selline mees nagu Karl Mothander, kes on võrdlemisi sellise kaheldava reputatsiooniga, Rootsi on ka ajakirjanik olnud. Ta oli abielus muideks baltisaksa paruness Benito fon frangeliga tohiza, mõisnik on ju pere omas ka Toompeal pärit, et võrdlemisi sellise laia elujoonega ta naine oli temast ka päris päris palju vanem on ju igal juhul selline selline eluvend ja tema ees seisab mingi saksa ohvitser ja ilmselt mõned inimesed veel kes seda siis organiseerisid ja mingi info järgi oli ka niimoodi, et näiteks kaasavõetav sularaha, onju see oli ette nähtud, et see antakse siis nende kätte hoiule ja väidetavalt siis mõned, kes, kes põgenesid, seda üldse enam ei näinudki, on ju kunagi, et selline ütleme tänapäeva kergelt inimkaubanduse maid nagu mingites aspektides nagu toona sellel rannarootslaste põgenemisel ka juures, aga igal juhul ära nad läksid põhimõtteliselt ainult sellega, mis sinna kohe käe otsa mahtus. Et hakati minema siis Ruhnust 43. viimased läksid, et 44 kogu majapidamised, kõik asjad siia, kõik loomad, neid oli terve ka tohutult palju, siin on ju, koerad jäid kaldale uluma, et sellised südantlõhestavad ikkagi mälestused selle koha pealt. Ja, ja kui nad läksid, ega siis ütleme, Rootsi pagulaspoliitika teise maailmasõja ajal ei olnud, et mitte midagi taolist, mis ta on tänapäeval, on ju, et algselt ikkagi olinud barakk laagrites, esimene oli juba Gotlandil ja hiljem neil tegelikult Rootsis keelati näiteks alguses suurtes linnades elamine ära suunati maapiirkondadesse pandi taludesse tööle, sellele häda, et mehed pandi lehma lüpsma, onju, et Ruhnus traditsiooniliselt naiste. Et selline lugu sellega Ruhnus läksid, peaaegu kõik jäi ainult kaks perekonda, siis rooslaiu ta normannid troosleiud hiljem läksid siis Kihnu Peeter Rooslaid on ju hästi tuntud Ruhtlane. Tema isas Elias Rooslaid varasem Schellenberg, onju mõlemad mängisid näiteks Rummo originaalset viiulimuusikat, Peeter Rooslaid oli ju hästi tuntud hõbedasepp pärast Kihnust, ta tegi ju edasi edasi neid, neid asju. Aga nemad jäid siia, jah, ja siis meil on praegu need võib öelda viimane mahikaanlale, et kes on siis siin sündinud eluaeg aastaringselt Ta ikkagi Ruhnus elanud on Einar Norman, et tema on ise Kell sündinud 1947 juba. Aga tema on siis jah, kõige kõige viimane selline, kelle kohta võib siis öelda, et põlisrublane et ülejäänud on meil kõik ikkagi, kes siit-sealt sisserännanud, et osad küll jäänud juba sellest ajast on ju või nende järglased siis et osad ja nende järglased, kes tulid, neid talusid hooldama, siia aga hästi palju rahvast on ka hiljem tulnud ja meil ütleme selline inimkäive on päris kobe siin. Et inimesed tulevad sellest, kas, kas sulle sobib siin elada või ei sobi sellest saad ikkagi aru peale seda, kui sa oled siin paar talve ära elanud, et ütleme, selline suvine ja, või hooajaline, hooväline, kui nüüd turismiterminites rääkida, Ruhnu elu on ikkagi väga-väga erinev, onju et igal juhul jah, selline selline lugu siis sellega, kuidas roomlased siit ära läksid? Mis tänases Ruhnu elus on jäänud samaks kui sellel Rootsi Ruhnu laste eluajal? Mitte midagi. Et ma ei oska küll öelda, et ma arvan, et mitte midagi, et alustades sellest milline kogukond, kogukond ei ole, asi iseenesest koosneb ju inimestest on ju noh, ei ole sellist nagu kogukonna tunnetust või üksmeelt et et ma arvan, et seda pole, et noh, see on selline, võib-olla see on see üldse see Ruhnu aed või Ruhnu rootslased ja et kogu see, mis me, millest me siin muuseumis räägime, et see on tegelikult selline kadunud maailm, et teda võib niimoodi proovida, silme ette manada ja jaa jutus jutustada, aga, aga teda pole nagu mitte mingis vormis enam olemas, on minu arvamus. Mis on siis tänapäeva Ruhnu selline essents? Kas ta on lihtsalt kaunis suvituspaik? Kindlasti need, kes meile külla tulevad, nende jaoks on ta kaunis suvituspäike, et et imeilusa loodusega, et võib olla noh, võib-olla siit leitakse seda mingit puutumatust ja, ja mingis mõttes süütust, mida võib-olla mujalt tuleb nagu pikemalt otsida, et et meid on õnnistatud sellega, et see meil veel on olemas ja. Minuga rääkis Ruhnu muuseumi juhataja Ruth Keskpaik, aitäh.