Selle loo saamiskohta nii palju. Esiteks oleme me tänu võlgu Tallinna riikliku konservatooriumi raamatukogutöötajate eksitusele. Selle loo autor on vanameister Bergoleezi kelle kohta me tundsime väga suurt huvi seoses oma ansamblid riiusanaadiga ja leidsimegi Bergol esinimekaarti tagant. Ühe kena lookese jätsime teise kahe silma vahele, et sellele on lisandunud üks teine nimi. Kõikidele muusikameestele tuttav moment kui tekib üldine kriis, väsimus, kus järgneb üksteise järele helirežissööri käsklused. Stopp, stopp. Ei, lähestop, must. Jää lugu tekkis suitsutunni ajal. Me avastasime, et see lugu ei ole üldse see lugu. Ja eks me siis lisasime ka omalt poolt seda, mida me heaks arvasime. Kreeslerile veel ja nii kujuneski sellest välja Bergol esijaoks väga võõras muusika, Chrysleri jaoks ka võõras, aga meile sai seal väga koduseks, võib-olla ei tohiks seda nimetada paroodiaks, see oleks natukene liiga pretensioonikas, kuna paroodia nõuab natuke rohkem professionaalsust paraadiseerimiseks. Aga see on lihtsalt lõbus vahepala muusikute enda jaoks, nende enda üleskütmiseks. Ja inimesed, kes seda kuulnud on ennast väga hästi saanud tühjaks naerda.