Tere, kõik, mul on siin kolmapäeviti erinevaid rubriik, täna räpiminutid, võin seda täie uhkusega öelda, sest bänd on klips ja plaat on nende teine ja värske album hel hätnov Jüri leibeliks Riiab gäng nõelterava produktsiooniga kunst räpiplaat, aga sellest kõigest pikemalt Tänast esimest lugu sellelt plaadilt, milleks on natuke MF tuumi asju meenutav, minimalistlik, aga sellegipoolest meeldivalt rasvane, mama ains. Saare. Niisiis, clip, nende teine album on kõrvaluubi all. Duo koosneb Bushatiitja mälestist ehk vennad, tsoonsonid. Vennad ükskõik kes kõlab Tõnu Reiljanit, selle rõvedalt aga ei tasu lasta Troppidest eksitada. Vennata London neid, kes on tegutsenud juba 15 aastat. Albumeid on aga selle aja jooksul skoorinud ainult kaks. On enamuse elu veetnud Underground, kuigi Farrell leidis nad juba 90.-te esimesel poolel, aga ka Farrell ise oli siis alles poisike. Selle vöötšini abitši grupi esimene album ilmus Arista märgi alt viis aastat tagasi, nimeks Lord Willin. Ja see on pisut tõsisem ja kuivem tükk kui klipsi nüüdne tippteos. Lühiiseloomustuse sellest teen kohe ülimalt mitmekesine ja nutikas produktsioon. Neptun ehk tänapäeval ainult Kaarel hiilgab tõsiselt, hiilgab, särab, kiirgab nagu oleks nullindatel algus ja Neptun siin ärkvel, värske on siin viimasel paaril aastal farelil tulnud palju suva produktsiooni kindlasti kõrgel tasemel, aga ta teeb niipalju, et kõigel ei ole võrdne tase. Ja Neptun siin märk on devalveerunud. Mida siin kõik koos on Aafrikale rahvasterütme araabia meloodiaid, imiteerivaid sünte, hakitud ulmelisi helisid, eriti äraspidist ja metalse kosmosedžässi, mis on veel omakorda tagurpidi keeratud. Mõned päris äärepealsed džässfunk, sämplid, mis on tundmatuseni moonutatud, palju ka täiesti esimese allika loomingut, heas mõttes väärakaid käike, mis imbuvad kuulaja Haiu hüpnootilise sisendava tõsise räpi taustalt, jaga kohalt. Suurepärane ansambel tekib üldse vokaalist ja nii-öelda taustadest kokku ja nii edasi ja nii edasi. Tundub, et väga kirju kompott liiga kirju-mirju. Samas on kõiki maitseid pandud väga maitsekalt õigetes, vahekordades ja produktsioon on pigem minimalistlik. Kõik lood on eri ooperist, aga neid ühendab ühine vaim. Kui sageli on mainstreami tunginud artistide albumid nagu kogumikud, kus teevad kaasa eriprodutsendid ja kokku on kuhjatud nimekaid külalisi kogu kupatust lõhuvad arvukad Skitid siis klipsi. Teine album on nii tervik kui tervikuks räppalbum. Eos eklektiline kraam olla saab barrelilt sama super töö nagu esimene nerd ja iseloomult ka veits võrreldav, aga kindlasti mitte vanade liistude juurde jäämine või tagasiminek vaid ikka hüpe ajas edasi ja nii Andre ground kui mainstream kontekstis on tegu ääretult uuendusliku hiphop albumiga. Buembuempuaditu koos saagiga ma siin enne seda lugu laulsin kiidulaulu albumile ja kirjeldasin asja. Nüüd üritaks pisut põhjendada ka. Ma algul ütlesin, et puhas kunst on jah, aga tal ei ole märki kunst küljes ja pluss mõnegi André Ground räpiplaadi ambitsioon on tugevam kui Anne ja nii jääb kontseptsioon tühjalt kõlisema. Võib-olla algidee on, aga kuulata ei ole midagi. Klipp on väga kuulatav sellest oma efektse helikeele juures on sisukas materjal, ei ole tühikargamine, ei efektid seda niisama, sel plaadil või vähemalt osaldama lugudel oleks kõva hiti potentsiaal, aga no vaevalt ta ülemaailmseks hitiks saab. Natuke liiga intelligentne kraam siiski. Millega ma ei taha öelda, et intelligentne muusika Isamaailma kuulsaks pigem sageli just saab, aga musta Spoppis ruulivad teleekraanidel ja müügiriiulitel siiski natuke otsesemalt vastuvõetavad ja väiksema nihkega artistid, kui seda on klips. Minu jaoks aga on sellel albumil pärlpärlid kinni retsilt, raske oli valida siit välja neli lugu, mida see formaatsin võimaldab, kuidas ma jätan mängimata, Raido Round, Training maavälise Fretkes elemendiga loo, aga ma pean jätma Kiisa Open Doors ka isa, ära jäta Opeli toos. Joon. Standoos ja aasta lõpp on aeg, mil kriitikud teevad maniakaalselt kokkuvõtteid. Minule isiklikult mahtus klipsi album möödunud aasta top 20-sse ja tervelt viiendale kohale ja minu meelest see on seega 2006 parim hiphop plaat. Autkast Cheedilla Jagnaal spargli ees. Mida rohkem ma seda plaati kuulan, aga seda enam tundub, et ma võinuks sellega isiklikuks number üheks panna Hodžipi asemel. Tagantjärele on muidugi poogen, sest maitse muutub iga päev aga osa asju ja pidama ja isegi kasvab klips ja tema album hel hätnud Jüri, see on tulevikumuusika ja see on plaat, mida meenutatakse ühe versta postina no või kilomeetri turbana või tee viidana või ükskõik mis tähisena ka 10 ja 20 aasta pärast ja kui seda ei tehta, siis lihtsalt eksivad need, kes võiksid seda meenutada. Kahjuks jääb ruumi veel ainult ühe loo jaoks ja nii jäävad mängimata surisev drill ja mõnusalt totter ja tõsiselt vihase laksuga džainid. Ning tuleb lõdvema ja rahulikuma jooksuga. Endža aga ei tule ka, tuleb ikka karm rada ja džainis, New York joriseb väga armsalt vabandust, kui see ajud läbi küpsetab, aga hankige plaat ja tehke omad eelistused. Ilusat uue aasta jätku teilegi.