Tere eetris on portaal, tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari teemaks on osutada rahvatarkusele ja selle indikaatori kaudu iseloomustada verivärsket koduelektroonikat, mida maailmale tutvustatakse ja müüakse äsja alanud tarbeelektroonika-show'l Las Vegases. Rahvatarkus on keeruline fenomen. Ühest küljest pole meil paremat võtta kui kollektiivne tarkus. Teisalt hoiatavad mõned vaatlejad selle eest, et kui targad ja rumalad kokku liita, on tulemus suhteliselt keskpärane. Mõnikord veelgi hullem. Keda see teema rohkem huvitab, soovitan soojalt tutvuda Tseemseurovietski paari aasta taguse raamatuga võistamakraudse masside tarkus. Hoidmaks üleval siiski positiivset ja optimistlikku meelelaadi, kirjeldan nimetatud teose avapeatükis jutustatud lugu, mis mõjutas oluliselt söör Francis Kaltonit. Francis Kältonist nii palju, et lisaks pool lellepoja sugulusele Charles Darwini ka on tegemist tuntud matemaatiku antropoloogi leiutaja ning statistika olulise arendajaga. Hallis rahvamassis peituva tarkus avastas Francis Carlton endagi jaoks üllatusena sest enamus 19. sajandi ja hilisema aja domineerivalt arvamusest joonis alla just massidest peituva rumaluse ühel 1906. aasta laadal, millel Colton piibis müüdi laadakülalistele loteriipileteid piletitele pidi kirjutama arvamus härjalihakere kaalust, kes laada lõpuks veristatakse. Soolikatest vabastatakse auhinnapidi saama see, kes kirjutab piletile kõige õigema kaalu. Loteriil osales kaheksa sõda, laadakülastajad ja igaüks eraldi võttes panin õigest tulemist küllaltki palju mööda. Francis Kalton palus pakutud tulemust enda kätte ja arvudes kokku rahva keskmise arvamuse. Reaalset kaalus härjalihakere 1198 naela ehk 543,4 kilogrammi. Eraldi võttes individuaalselt eksinud liikmetest rahva keskmine tulemus oli 1197 naela ehk pool kilo vähem. See pole ju sugugi paha tulemus nõndanimetatud rumalatest koosnevalt nõukogult. Kahjuks ei toimi selline lähenemine poliitilistel valimistel. Rahvamassides oleva tarkuse rakendamiseks on vaja koguda omavahel sõltumatuid arvamusi, mitte karja käitumist vastavalt poliitilisele helistatusele. Reaalses elus on siiski olemas rahva arvamust automaatselt keskmiste platvorm ja selleks on börs. Börsil sooritavad kodanikud oma rahaga micro hääletusi lootuses rahanatukest maksimaalselt suurendada. Taolised otsused on üldiselt individuaalselt, kuigi aeg-ajalt leiab ka siin aset massi hüsteeriaid nagu näiteks sajandivahetuse aegne internetiärimulli lõhkemine. See omakorda kasvatab ja kutsub läbi karistamise kainemale individuaalse male otsustamisprotsessile. Selle aga soovin välja jõuda äsja alanud tarbeelektroonika show'le, millel tutvustatakse lähima aja koduelektroonika imesid. Nimetatud valdkonna aasta ühe tippsündmuse probleemiks on aga kaasnev meediamüra. Peab ju iga uut toodet esitlema kui seda kõige vajalikumad, kuna ostjate rahakott on piiratud. Infotulvas deformeerunud olukorras on tavainimesel raske teha siiski pädevaid otsuseid. Näiteks kas sellel aastal panna oluline summa koduelektroonika uuendamisele või oodata veel järgmise aastani. Eraldi oleme kõik üsna tobukesed parima vastuse leidmisel ja see on koht, kus oleks kasu rahvatarkusest sarnaselt Francis Kaltoni kogetule kirjeldatud laadal. Nagu selgub börsil noteeritud tehnoloogiaettevõtete aktsiahindade käitumisest, on koos alanud tarbeelektroonikashowga paljude tuntud tehnoloogiaettevõtete aktsiahinnad püsinud peaaegu muutumatutena või koguni langenud. See ei ole kuidagi kooskõlas uute toodete ja visioonidega, mida Las Vegasesse kokku sõitnud tippjuhid püüavad kuvada. Näiteks Motorola pealik sander tõi koguni näited, iga sekund sünnib maailma neli last. Samal ajal müüakse 25 uut mobiiltelefoni ja ometi kukub Motorola aktsia hind. Paistab, et aktsiaid ostab rahvamass intuitiivselt, teab midagi, aga ei oska seda oma liikmete suu kaudu selgelt välja öelda. Ja ilmselt saame seda sõnumit järgmised kolm ja poolsada päeva täpsustada.