Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänu pikaajalisele sõprusele reedan sissejuhatuseks heale raadiokuulajale ühe oma lapsepõlve esimestest suurtest painajatest. Selleks oli esimene kaks, mille koolis teenisin kirjatehnika eest. Millegipärast põdesin seda sündmust raskemalt kui järgnenud kahtede kollektsiooni. Võib-olla oli tegemist intuitsiooniga. Kirjatehnikast saadud kaks mõjutab elu hullemini kui samaväärne õpetajapoolne lugupidamine minu lauluoskuse või eesti keele õigekirja suhtes. Ja nagu nüüd selgub, on kirjatehnika tõesti elu jaoks oluline teema. Täpsemalt halb kirjatehnika võib olla elu ja surma küsimus. Enne kui selle teemaga edasi minna, pean oma kohustuseks esitada nõndanimetatud discleymori ehk juriidilise täpsustuse. Järgnevad näited ja võimalikud järeldused puudutavad Ameerika Ühendriike, mitte Eestit. Jutt käib tervishoiusüsteemist. See peaks olema kuum teema tänu kohalikule tervishoiutöötajate täna ära jäänud, kuid horisondil püsivale streigile. Mõni aeg tagasi sattus kõrvu USA tervishoiu rahastamise administratsiooni ehk meie mõistes haigekassa analüüs milles tunnistati, et sealses keskmises haiglas tehakse iga päev patsientide ravimitega seoses 12 protsenti vigu. Kujutage vaid ette, kui peaksite olema sealses haiglas mitu päeva ja kui suure tõenäosusega saateis siis vale rabi ohver. Enamus kirjeldatud vigadest lahenevad patsiendi arvel tema mitte tervenemise või mõne uue kaebuse tekkimise näol. Kuna patsiendid on unikaalsed, ebastandardsed ja individuaalsed, on ka ju mõistetav, miks nii raske on vale ravi avastada. Paraku lõpeb vale ravi tagajärjel nii mõnigi eluküünal. Ja siit jõuame teise näitleni, mis aitab selgitada kirjatehnika elulist rolli. Kordan taas, et need näited puudutavad riiki, mida jumal karistab pimedusega ajal, kui meil paistab päike. USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia tervishoiu instituudi eelmise aasta raporti järgi sureb selles riigis igal aastal 7000 inimest tänu arstide halvale käekirjale. Tavaliselt oskab seda käekirja lugeda arst ainuisikuliselt. Mõnikord aga ei saa ka ise oma käekirjast aru. Kõik ülejäänud, kaasa arvatud teised arstid, õed, apteekrid ja lõpuks patsiendid teevad oletusi, mis kirjas on. Nii on mõistetav, kuidas üks ravim muutub teiseks või mõni süstlatäis omab 10 100 või 1000 korda suuremat ravimidoosi. Sessegi lähevad nullid, komad, micro ja milligrammid. Selle koha peal tasub ümber lükata laialt levinud küüniline ütlus, milles võrreldakse omavahel arste ja arhitekte. Nii on tavaks öelda, et kui arstivead maetakse vaikselt maha, siis arhitekti vead jäävad monumendina kõigile silma häirima. Kahjuks ei pea see aga paika, sest kui 7000 kirja v ohvrit mõõdetaksegi maha siis iga aasta umbes poolteist miljonit kannatavad vale ravi all kehva tervise pärast ja vaikides iseennast süüdistades. Probleemi üheks lahenduseks pakutakse elektroonilist retsepti kirjutamist, kasutades siis kas laua-süle- või pihuarvutit rutiini hästi taluv automaatika infotehnoloogia kontrollib üle väsimatult kõik sisestatud andmed ja annab märku ebatavaliste juhtumite puhul. Kuigi ka nii kõiki vigu kõrvaldada tasub lahenduse otstarbekuse suhtes konsulteerida nendega, kellel on ravipeast tingitult veel tunnikene elada jäänud. USA-s kirjutatakse iga aasta 3,2 miljardit retsepti. Nendest pooled ehk 1,6 miljardit kannavad 15 protsendi arstide allkirja ja templit. Kuna mitte kõik arstid ei ole aktiivsed ravi määramisel. 80 protsendi retseptidega seotud vigade vältimiseks või vähendamiseks oleks Ameerika Ühendriikide näitel vaja infotehnoloogilist abi retseptide kirjutamisel pakkuda kolmandikule kogu arstkonnast. Ja kui seda ei ole lähemal ajal kavas teha, on mul ütlemata hea meel, kui algklassiõpetajad šokeerivad lapsi pannes neile kirjatehnika eest ühtesid ja kahtesid.