Tere eetrisan portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase nädalat alustava kommentaari eesmärk on motiveerida rohkem tööd tegema läbi mängu. Kas olete kunagi mõtelnud mängimise ja töö tegemise vastuolude lätetele? On ju palju lihtsam leida näiteid ja rahvatarkused, mis hoiavad need kaks nähtust teineteisest lahus, nagu näiteks, et enne töö, siis mäng. Ilmselt on üks põhjustest selles, et mäng on seotud meeleheaga ja töö mitte. Siit järeldub, et töö peab olema raske, tõsine ning seda ei saa ilustada sõnadega nagu fun, lõbus ja nii edasi. Tegemist on vana probleemiga, mida pelgalt usundites peidetud präänikute ja paradiisi tuusikutega motiveerimise kontrollmehhanismidega ära ei seleta. Sadakond aastat enne meie kalendriarvestuse algust osutas Vana-Rooma poliitik ja riigimees Marcus Tullius Cicero et meelehea, pahakspanu juured asuvad mida ilmsemalt asjaolus, et oleme rumalad ning teeme meelehead, otsides valusate tagajärgedega vigu. Samal ajal kipume hindama harvu õppetunde, kui valus tööprotsess on lõppenud meele ülendava kogemusega. Siit sara pakkused mõistust appi võttes on võimalik raske töö ja meelelahutust teineteisega kokku siduda. Selles valguses oli nädalavahetusel huvitav lugeda lugu ajakirjast iik mis tõdes, et arvutis aega surmavate tagajärgedega passi Antsi kaardipaki ümber ladudes võix inimese töine tootlikkus suureneda. Artikkel osutab müstilistele tublidele töötajatele kellel on üllatavalt head oskused golfis või keskAhuvad keset tööpäeva kusagil ära. Kui neid inimesi oleks nii kirjeldatud töövõtuintervjuus, poleks nad oma töökohta leidnud tänu üldisele negatiivsele hoiakule võimalike tööaegsete viibimiste suhtes. Samas ratsionaalselt järele mõteldes, siis milline inimene suudaks hommikul töökoha uksest sisse astudes kuni samast uksest väljumiseni kõik sekundid tegeleda ainult töiste ülesannetega? Ootamata vastust, küsiks kohe juurde, kas poleks käes aeg oma dioodia suu kokku viia ja aktsepteerida, et parim töine saavutus on seotud tasakaalu leidmisega töiselt meeli koormavate ja kuumendavate ning teisalt samu meeli lahutavate ja jahutavate tegevuste vahel. Iibuik osutab tähelepanekutele milledes töö ja arvutis, Youtube'i videode, sõpradega suhtlemise või arvutimängu mängimise tasakaalujoon langeb tihti kokku põlvkondi eristava joonega. Tavapärase moraali jutu asemele sobib siia hästi teadmine, et vanem põlvkond lihtsalt ei tunne ajastu tehnilisi võimalusi piisavalt. See aga ei tähenda, nagu oleks noorem põlvkond ju laisem töötaja. Nad on lihtsalt oma töökohal mitmekesisemad. I Buick osutab ühele hiljutisele uuringule, millest võib välja lugeda märke aegade muutumisest. Nimelt eeldavad juba praegu paljud tööandjad, et lisaks tunni pikkusele lõunapausile võtavad töötajad töö arvelt päevas keskmiselt veel ühe tunnimati juurde. Neid tunde kokku lugedes ja sõltuvalt maailmavaatest näeme mõnede Tööandjate silmades miinusmärkidega rahatähti kuid mõne tööandja jaoks tähendab seesama asi hoopiski juurde võidetud loomingulisust. Kõigile on ju teada, et loomingulisus ja ideede liikumine on õrnade hoobadega juhitav protsess mis on kindlasti liikviidne ehk rahaks keeratav nähtus. Mängiv ja suhtlev inimene omab neid omadusi suurema tõenäosusega kui tuima töörutiini täitevrobot. Mõned tööandjad on avastanud rea kasulikke muudatusi töökoha tootlikkuses pärast seda, kui nad on edutanud nõndanimetatud ebatöise tegevusega silmapaistvaid kollektiivi liikmeid. Eks siingi peab silmad lahti hoidma puru laiskade ja rumalate ning loomingulist potentsiaali kandvate rahutute hingede eristamiseks. Olukorda iseloomustab Chini Grayson Scotti kirjutatud raamatu pealkiri, mis kõlab tõlkes ellujäämisjuht põrgust pärit töötajate haldamiseks ehk kuidas valitseda idioote, vingujaid, laisklejaid ja teisi tööpaiga deemoneid. Inimesed on erinevad ja nende laisklemise või ütleme siis, et mittetöise tegevuse põhjuste mõistmine on võti reaalse elutööelu parandamiseks. Ehk küsige endalt, kas on vahet, kui töörutiin pigistab mahla välja idioodist Klaisklejalt või andekalt tegijalt.