Tere, olen Leida. Meenutan oma lapsepõlve jõulusid, need olid esimesel Eesti ajal, kasvasin talus kaunil Võrumaal. Jõuluks hakati ette valmistama alles umbes nädal enne jõule. Meenuvad head lõhnad, mis tulid taluköögist, süldiverivorsti, piparkoogisaia ja kõik kõik, mis sinna juurde kuulusid. Kõik need materjalid omal ajal saadi oma talust. Ja kõik oli nagu lihtne ja ehtne. Ka jõulu eel tehti väga suur, noh, suurpuhastuskodus, nii et kõik oli hästi korras ja ja kuidagi tuli juba see jõulutunne sisse. Jõulureedeks oli siis need suured ettevalmistused tehtud, õhtul käidi saunas ja jõululaupäev oli juba praktiliselt nagu pühapäev küpsetati veel headki jõulusaia jõulukuusk toodi tuppa tuppa sest seda ei toodud ega raiutud liiga vara, kuna oli väga meeldiv see jõulukuuse lõhn. Jõulukuusk toodi ka oma talumetsa äärest kraavikaldalt ja see andis sellele ka oma võlu. Jõulukuuske ehiti jõululaupäeval ka väga tagasihoidlikult, riputati sinna mõned asjakesed või kommid või õunakesed ja pandi vatid tupsukesi. Et noh, oleks nagu päris lumine kuusekene. Jõululaupäeva õhtupoolikul sõideti kirikusse, kirikusse mindi regede ja saanidega, lund oli minu lapsepõlve jõulude ajal alati ma ei mäleta, et oleks mustad jõulud olnud. Ja peale jõulujumalateenistuse oli koduseid ja väga sobib see laul läbi Saisevad lume sõidab saanike, mida ka tänapäeval osatakse ja lauldakse ja see on väga tore, et see on kõik säilunud. Siis oli rikkalik õhtusöök ja pärast süüdati jõulupuu, tähendab küünlad jõulupuul. Ja tuli jõuluvana jõuluvanaks oli tavaliselt nüüd äkki ta kas isa või naabrionu. Jõuluvana riietuseks oli tagurpidi pööratud lambanahkne kasukas habeo linadest ja mingi köiega oli see kasukas päält kinni tõmmatud ja muide, ka vitsakimp oli jõuluvanal ikka vöö vahel. See oli nagu sümboolne. Kingid olid lihtsad, lastele vesivärvid, värvipliiatsid, joonistusplokid, väiksed lauamängud, siis õnnelik oli see, kes sai uisud või suusad samuti muidugi kindad, sokid, kampsunid, käsitöö on alati olnud hinnatud kink. Pärast istuti veel ümber jõulu Kuuse, lauldi jõululaule terve perega koos. Ja käidi veel laudas loomi vaatamas, neile oli ka enne ikka väga nii paremad antud ja ilusad puhtad asemed tehtud õlgedest. Ennossis tol ajal oli kolm jõulupüha. Esimesel pühal oli selline vaikne. Minu lapsepõlvekodus käis palju külalisi. Elasime linnale lähedal, meilt läks mööda raudtee, kus oli võimalik tulla. Teisel jõulupühal oli alati ette nähtud koolipidu tol ajal koolides üleüldiselt, siis sõideti jälle saanidega umbes k viis kilomeetrit. Jõulupeoks oli muidugi koolis tehtud, olenes muidugi väga ka laulmisõpetajast koorilaulud ja solistid ja lastel olid pikad luud, luuletused käis ka, jõuluvana tõi kõigile ikka paktikesed ja tantsiti ringmängu. No ühesõnaga nagu ikka noorte pidu. Kolmas jõulupüha oli siis juba vabam, siis käidi kalal, meil oli järv lähedal kus siis oli veel mõned külalised jäänud ööbima ja, ja minu vennad, mul oli kolm venda, need olid ikka asjamehed, kohe lapsed siis möllasid lumes, sõitsid kelkudega mäest alla, seal Võrumaal on ju mäed ja igasugused võimalused nagu lastel möllata. Jõuludest on jäänud ilusad mälestused põhiliselt just et see jõulukuusk peab lõhnama ja ta ei tohiks olla üleküllastatud igasuguste tuled, kes teie kulda ja karda nii palju puu ei paista väljagi. Siis muidugi need jõulutoidud, jõulueelsed lõhnad. Ja põhiline ikka see vaikus ja rahu kuskil looduses, nii et õnnelikud on need, kes praegugi saavad sõita oma kodutaludesse või oma suvekodudesse ja seal olla siis nagu loodusega koos. Olen isegi käinud metsas, pannud lume sisse küünlaid põlema võib-olla lõkkegi teinud, mis ka kuidagi tuletab midagi meelde endistest aegadest, kus on ikka vaikus ja rahu ja loodus. Oma lapsepõlve jõulusid Võrumaal meenutab. Leida.