Vikerraadio kirjandustänava festivalil. Tere päevast kõigile, kes te olete kogunenud siia Jaak Juske raamatu Tallinna olulised hävinud ehitised esitlusele tervitan ka vikerraadio kuulajaid. Minu nimi on Tiina Kaalep, ma olen selle raamatu kirjastaja ja minuga koos istub siin telgis autor Jaak Juske. Kõigepealt selle raamatu saamisloost ka kindlasti enne kui me hakkame rääkima nendest majadest, mida enam ei ole. See on vist esimene sellelaadne raamat meie kirjastusel teha majadest, mida tõesti enam ei ole, mida on raske kirjeldada, mida on raske pildile saada. Pilt on väga vähe, aga sellel raamatul on oma päris tore ja pikk eellugu ka. Just tere, heade siis ajaloosõbrad. Tõepoolest see oli vist neli aastat tagasi, kui võttis muga ühendust Delfi portaal ja palus, et kas võiks teha sellise lugude sarja, et ma kord nädalas siis delfis kirjutan lugusid unustatud Eestist siis paikadest, hoonetes, mida, mida enam ei ole või mis on ajas päris palju muutunud. Ja nii see sari alguse sai, kestis oma paar aastat, ehk siis tuli kokku seal päris suur hulk lugusid. Ja nii tekkis mõte, et kui see delfi sari otsa sai, et võiks tegelikult need lood ja võib-olla veel mõningad lood juurde kirjutada, teha siis sellise raamatu, et lood siis unustatud, Eestist võitsin tõepoolest kirjastusega hea hea lugu, ühendus, kellega olen ka varasemalt teinud toredat koostööd ja ja mõte meeldis ja niimoodi hakkasin seda raamatut kokku panema. Aga eesmärk oli võib-olla siis esimese hooga saada kaante vahele üle Eesti sadakond siis hoonet, ehitis, mida, mida enam ei ole, mis on siis kas hävinud hävinud mingil hetkel ja kui ma seda koostama hakkasin, siis ma avastasin, et neid lugusid on tegelikult niivõrd palju, et juba ainuüksi Tallinnast saaks nagu eraldi eraldi raamatu. Ehk siis keset seda raamatu koostamist sai nii-öelda kurssi natuke muudetud ja võetud ette siis tõepoolest pealinnapealinnalood ja õhtu lõpuks on need siis kaante vahele saanud kokku 65 lugu, siis Tallinna hävinud ehitistest. Jah, ja seda enam, et see ajaline perspektiiv on ikka väga sügav, et sa oled põhimõtteliselt alustanud nagu aastast, null. Mitte nüüd päris aastast, null, aga me, me teame ju seda, et möödunud aastal külastas Tallinna Taani kuninganna ja tähistati väga suurejooneliselt siis Lindanise lahingu kaheksas andamate aastapäeva. Tegelikult ka toona küsiti, et miks üldse seda lahingujuubelit pidada, sest said eestlased toona Taani kuninga käes lahingus lüüa. Aga see 1219 on ikkagi Eesti ja Tallinna ajaloos väga murranguline aasta, see on esimene kindel kord, kui Tallinnat on kirjalikes allikates mainitud, on ka, on ka võimalik, et seal ju nii-öelda siis varasemalt juhtunud, aga esimene kindel siis teade on 1219 ja see on ka aasta, kus siis muinasasulast hakkab kujunema keskaegne Hansalinn. Ja tegelikult see lugu algabki siis aastaga 1219. Kui teatavasti siis Taani kuningas vallutas eestlaste eestlaste, siis puitlinnuse Lindanise linnuse, kus oli just ja see on tegelikult üks põnev vaidlus hetkel, mis, mis on käimas siis siis ajaloolaste seas, sest me päris täpselt ei tea, kus see eestlaste puitlinnus asub tasust, et me oleme seda otsinud pikalt Toompealt, kuhu kerkib siis keskaegne maaisanda kantsija ja lossilinnus. Aga Toompealt seda aset leitud ei ole, võib-olla kunagi leitakse, leitud ei ole. Ja nüüd kuskil viie-kuue aasta eest ajaloo professor Marika Mägi pakkus välja uue põneva hüpoteesi sest kuna kuni varauusajani, kui hakati rajama võimsaid mulk kindlustusi, oli siis Toompea kõrval asuv Tõnis Mägi palju kõrgem ja moodustas tegelikult selle Toompea paemäega ühe kõrgendiku ja Maarika mägisi pakubki välja hüpoteesi, et võimalik, et eestlaste linnus oli hoopis siis Toompeal vaid Tõnismäel praeguse Rahvusraamatukogu kandis. Aga kuna sealt on siis tõepoolest Rootsi ajal see kultuurkiht minema kantud, me seda hüpoteesi kunagi lõpuni nagu kinni, seda ei saa, et see vaidlus kindlasti jätkub, aga mida me kindlalt teame täna, et kuna Tõnismäel seal ütleme hariduse tänaval ja Pärnu maantee ääres on viimastel aastatel päris palju ehitatud, ehk on ka kaevatud, ehk on ka siis tehtud uuringuid? Me teame, et ära, et kui Taani kuningas tuli kaheksa sajandi eest, siis eestlaste muinasasula asus siis Tõnismäe ütleme seal Pärnu maantee Vabaduse väljakupoolsel nõlval ja tundub ka loogiline, et siis linnus võis olla kohe muinasasula kõrval ja mis on veel üks põnev hüpotees, mida pole lõpuni jälle kinnitatud, et võimalik, et Tallinnat kui linna 13 sajand on rajatud kaks korda. Sest kui seal Tõnismäe nüüd kaevatud onu leitud seal siis 13 sajandist pärit nii-öelda kinnistute piirideks kaevatud sellised kraavid et arvataksegi siis väidetud. Ta võib olla Taani kuningas, hakkas rajama keskaegset linna, sinna, kus oliva varasem asustus. Kujutage ette, kui vanalinn oleks tekkinud Tõnismäele Vabaduse väljakule aga siis läks tosinkonnaks aastaks Tallinnas võim vahepeal siis mõõgavendade kätte ja arvatakse, sakslased hakkasid rajama linna nagu teist korda siis sinna, kus tekkis tänane vanalinn ja arvatakse see tuumikala võib-olla siis Niguliste kiriku ümbruses. Püha Nikolaus oli ju kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühak. Ja see ongi kõige esimene objekt, millest raamat räägib. Ja selle kohta me tõesti ei tea, kus täpselt asus. Küll aga on selle teise objekti kohta teada, kus täpselt asus ja selle koha nimi on riigisaali hoone. Et see tuli mulle küll lugejana suure üllatusena, et selline maja on olnud Tallinnas. Jah, et me teame, et meil on olnud uhke keskaegne gooti stiilis vanalinn mida muidugi ka hiljem päris palju ümber ehitatud, aga on ka ju hooneid, mis on säilitanud oma keskaegse ilme, aga renessansi stiilis hooneid on meil olnud Tallinnas kuigi üpris vähe. Neist ainukesena muide, mis on säilinud siis renessansi stiilis on pikast tänavas asuv Mustpeade maja aga üks uhkemaid, selliseid renessansi stiilis esindushooneid siis tõepoolest ehitati 16 sajand siis lõpus, kui algas Rootsi võim, Liivi sõja päevil ehitati siis Toompea linnusesse vastu linnuse läänemüüri ja see oli siis nagu Rootsi kuningaaegne esindushooneriigisaali hoone, nagu ma ütlesin, väga uhke renessansi stiilis loss. Mis aga siis hiljem tsaariajal jäi kehva olukorda ta lagunes ja ühel hetkel lammutati sinna nendele nii-öelda alusmüüridele ehitati niukene uus madalam hoone, millest on ka meil pilt raamatus olemas ja omakorda see hoone lammutati siis esimesel eesti ajal 1000 930.-te keskel, kui siis Pätsi ajal algas Toompea lossi uuendamine ja siis vastu seda läänemüüri, kus seal omal ajal olnud see uhke loss ehitati siis tänaseni säilinud hoone, kus on täna meile riigikogu liikmed, kabinetid, aga sellest omaaegsestriigisaalihoonest on natukene alles ka. Et kui te nüüd kujutate ette vaata et Toompea siis linnuse välismüüri toompuiestee poolt siis on seal kolm nihukest suurt aknaava, mis on osased avatud, osaliselt kinni müüritud, vot need olid selle omaaegse riigisaali hoone aknad. Ja seal kõrval on säilinud ka üks rõdu, mida siis omale kutsuti fanfaaripuhujate rõduks, et see on kõik, mis sellest uhkest lossist alles on. See hoone oli nii uhke, et ma tahaksin paar lauset lugeda sinu tekstist et anda aimu natuke nendest appidest. Saal oli 25 meetrit pikk ja 11 meetrit lai ning sellel oli puust lagi üles riigi saalivis lossiõuelt kahepoolne paraadtrepp, mis lõpes avatud rõduga. Läänepoolsesse lossimüüri raiuti kolm suurt akent, mis andsid saalile külluslikult valgust. Vastvalminud riigisaali hoones kohtusid 1589. aasta augustis Rootsi kuningas Johan kolmas ja tema poeg Sigismund Poola kuningas ja Rootsi troonipärija. See on tõesti üks üks vägev objekt olnud aga võib-olla nüüd natukene kahest objektist, me oleme juba pikemalt rääkinud natukene sellest, millega sa kohtusid seda raamatut kirjutades, et millised need objektid valdavalt olid, et kui nüüd lugejana seda seda lugeda, siis jääb silma, et hästi palju väravaid. Üsna palju sakraalehitisi ja peaaegu üldse mitte elumaju. Oled sa sellesse valikusse võtnud? Jah, et ega seal õhtu lõpus minu selline subjektiivne valik olnud ja kui me tõesti lähme nagu keskaega, siis ega me keskaegsest noh, Tallinnas teame. Ja tõepoolest neid just need, need elumajad on ka tihti hävinud, sest kui meie niukses elavas mälus on alles 1944 märtsipommitamise õuduste öö, siis Tallinn, muide, on oma ajaloos elanud üle väga mitmed suured linna tulekahjud kus on tõesti suur osa linna maha põlenud. Näiteks on teada, et 1433 oli suur siis linna tulekahju, kus kroonika sõnul konkureerivale linn oma kirikute kloostritega maha põles isegi kui see oli selgelt liialdus pidiseks päris koletu päev olema. Ja isegi need meie keskaegsed kirikud, mis on ikkagi ju säilinud säilitada oma keskaegse ilme on ajaloos ju korduvalt põlenud uuesti veelgi uhkem, on õnneks üles üles ehitanud, jääte, et nagu ütleb ka raamat, on tegemist hävinud nii-öelda oluliste hoonetega omas omas ajas selliste märgiliste hoonetega. Aga seal on kahtlemata ka selliseid üksikuid üksikuid elumaju, mille, mille võib-olla siis lõpp nüüd nüüd nii ela. Uuemale rajal on tekitanud ka palju-palju vaidlusi, et et ka selle konkreetse hoone siis lammutamine oli ikkagi põhjendatud. Sa pead silmas nüüd neid uuemat sorti villasid 30.-te aastate villasid, milles tõesti on siin raamatus teises pooles ka juttu, aga On ka selliseid mõistatuslikke kohti, mille otstarvet ja, ja mastaapi tegelikult isegi täna üldse ei teata ja üks nendest on varemed, kabelimäel. See, millest sa kirjutad ja mida ilmselt me kõik mäletame seda fraasi, viimset reliklast. Just et kahtlemata ühed võimsamad keskaegseid varemeid on meil siis Pirita kloostri kloostri omad. Et veel kord siin raamatus on tõesti jutuhoonetes, mis on siis täieliselt hävinud või millest võib-olla alles mõni mõni müürijupp Pirita Pirita kloostris siiski väheke rohkem Agani Pirita kloostri ees kui ka siis lähedal. Pirita jõekäärus on asunud omaaegsete kabelid, millest ongi alles ainult ainult alus alusmüürid. Nii et on vaja päris palju fantaasiat, et ette kujutada, millised need hoones siis oma algsel algsel kujul välja nägid. Ja samas on siin ka juttu mõningatest hoonetest, mis tundub, et on linnapildist kadunud, aga mis elavad edasi uutes hoonetes. Ja siin kahtlemata kõige kuulsam näide on Balti jaam. Et kui me nüüd muide selle aasta novembris saab 150 aastat, et siis balti raudtee avamisest, kui toonane Reval ühendati siis raudteega impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi iga siis toona ehitati uhke paekivist vaksalihoone, mis 1941 pandi põlema, pärast sõda veel taastati. Ja kui nüüd 1900 kuuekümneil aastatel algas balti jaama moderniseerimine siis see tänane balti jaama peahoone valge kast ehitati selle uhke tsaariaegse paevaksali ümber. Et tegelikult suur osa sellest algsest tsaariaegsest vaksalist elab, nagu siis edasi selles uuemas jaamas. Kas siis kasutate seda materjali või mismoodi ümber? Lihtsalt need paekivimüürid olid niivõrd kapitaalselt, et neil võimalik kasutust, et neil pole mõtet mõtet maha lammutada, vaid seal ümber tehti siis uuem, uuem hoone. No materjali kasutamisest on siin ka juttu, et sa oled minu meelest rohkem kui ühe loo kirjutanud sellest tohutult vägevas raal ehitisest, mida veel ilmselt päris paljud vanemad inimesed mäletavad, mis asus Tallinnas selle koha peal, kus praegu on kannikese pood. Et meil on tegelikult Tallinnas ka terve rida kirikuid, eriti kui me läheme vanalinnast väljapoole, mis on siis ajas läinud kaduma, kas on saanud sõjas pihta, on põlenud on lihtsalt lammutatud ja üks tõepoolest, kui kõige kuulsam näide on siis kannikese poe kohal sinna kerkis, möödunud sajandi alguses oli selline venestusaeg siis kuremäel asuva Pühtitsa õigeusu kloostri Tallinna abiklooster koos väga uhke siis õigeusu kirikuga kloostri kirik, uhkete sibul kuplitega, mis oli siis seal laiuva kompasna asumiseline süda. See kivihoone sai 44 märtsis räsida, aga taastati ja seal täiesti Nõukogude alguses elasidki nunnad. Kuni siis viiendate aastate lõpus algas Nõukogude liidus ateismi selline programm, mille raames tuli siis igas liiduvabariigis hävitada mõni klooster ja kuna ei tahetud tuua ohvriks seda Virumaal asuvate, siis kuremäe kloostrit otsustati lammutada 1906. aasta alguses siis Tallinna abiklooster, mis oli õigupoolest ju täiesti uusehitis, jah, ta oli toona vana 60 aastat ja lammutati maha ja tõepoolest siis sellele sellele kinnistule siis mõned aastad hiljem kerkiski kannikese pood ja muide selle kannikese poe kõrvale hiljuti on pandud ka korralikke infotahvleid, minge otsige üles, saate näha, milline see kirik ja klooster välja nägid. Ja muide selle kloostri tagant voolas kaak kadunud härjaga jõgi. Kui õige on see, et kannikese poe seina müüritises on needsamad kivid, mis, mis pärinevad sellest kloostrist. Jah, selline legend ringi liigub, see kirik ise oli ehitatud tellistest, aga võimalik, et tõesti neid, neid vundamendi maakive on, seal on seal kasutatud. Ennist sai mainitud, et kabelimägi on eestlaste teadvusesse jõudnud läbi Viimse reliikvia filmi üks teine objekt on veel, mis on just filmi kaudu tuttavaks saanud ja see on Harju värav ja verekivi film. Et õigupoolest vot sellest väravast võiks küll natukene pikemalt rääkida, see koht peaks olema siis enam-vähem täpselt Kirjanike Liidu akna all. Ei ole, päris ei ole päris. Alustame sellest, et meie kahtlemata keskaegse Tallinna au ja uhkus on linnamüür. Aga linnamüüri pole ehitatud mitte ühe ühe hooga valmis, vaid see on ikkagi 300 aastat pidevat laiendamist, täiustamist, taksendamis, tornide lisamist. Sest. Keskajal tulevad uued relvad, tulirelvad, suurtükid ja muutuvad üha võimsamaks ja see siis ka nõudis pidevalt linnamüüri täiustamist. Tipphetkel 16 sajand linnamüür oli pikk, üle kahe kilomeetri alles on sellest õnneks ligi kaks kilomeetrit. Alles on ka absoluutne enamus linnamüüri torne, kuigi ka neist mõned lammutatud, mõned päris kõvasti ümber ehitatud, aga õnneks siiski säilinud enamus aga, mis on peaaegu täielikult kadunud, on tõepoolest siis kuus linnaväravat kus pääses linnast sisse-välja, mis pandi ööseks lukku, depress võimsat väravakompleksid, mis aga jäid ette linna arengule liitlusele. 19 sajand seal keskpaik, sajandi lõpp, kui rahvaarv hakkas kiiresti kasvama ja toona muinsuskaitse alles lapsekingades ja need väravakompleksid peaaegu täielised lammutati maha. Et alles on jäänud ainult riismed, on alles linnapeaväravas suurest rannas väravas Paksu Margareeta juures värava ka, aga see on ainult siis nii-öelda säilinutena eesvärav, et ka seal oli terve võimas väravakompleks, mis ülejäänud on lammutatud, aga õnneks eesvärava alles. Ja muidugi alles kaks torni Viru väravatest. Kui te heade kuulajad kohtute kellelegiga tulevikus Viru väravates virutornide juures, siis jätke meelde, et te tegelikult kohtute keskaegse võimsa Viru värava eesvärava külgtornide juures, eks ole, jäi meelde. Seal on kõik ülejäänud lammutatud. Nüüd, mida on Tallinna linn teinud viimastel aastate toredat, ta on need kadunud, linnaväravat tähistanud, pannud sinna korralikud infotahvlid, otsige nad üles ja on alustatud Kazis väravad markeerimist tänavas hiljutises ja Viru ja Harju värav. Sama harjub ära, millest me räägime, on siis sellise teist värvi halli kiviga siis sillutise maha markeeritud. Ja siis see Harju värav asus siis Harju tänava otsas noh kohe siis Vabaduse väljaku nurga peal seal ta hakkas seal pihta ja kui 2008 kaevati Vabaduse väljaku alla parklat siis ühelt poolt satuti Vabaduse väljakul vanimale asula paigale Tallinna territooriumil. Et seal Vabaduse väljaku kandis on elatud juba 5000 aastat tagasi. Aga kui me sattuksime Vabaduse väljakule 5000 aasta eest, siis me seisaksime teiega niukses madalas rannikumeres, et seal oli merepiir. Ehk vaadake, kui palju merepiire nihkunud sessine põhjaloode eestis tänase päevani jätkub jääjärgne maapinna tõus iga aasta kaks millimeetrit. Me võidame mered maad maad juurde, nii et tõepoolest ajas, on see Tallinna siis aina nii-öelda maa-ala pidevalt näinud. Ja, ja nüüd siis 2008 kaevati välja, kas siis selle Harjuvärava säilinud siis eesväravatorni alus, alusmüürid ja need on pandud klaasi alla, nii et saab neid vanu müüre näha ja siis seal kõrval on see ülejäänud ära markeeritud selle hallikiviga. Ja kui te nüüd lähete sinna jalutama, kujutate ette, et väravakäik on alles seal oli eesvärav, teine eesvärav ja see, see peavärav, see kõige võimsam asus alles Müürivahe tänava ristis ja vot selles omaaegses kadunud värava käigus asubki sillutise sõõri sees rist. Et see ongi see Tallinna kuulus verekivi, mis viib meid aastasse 1535, aga see on võib-olla omaette omaette põnev lugu. Jah, see on siis see lugu, mida sellest verekivi filmist mäletame. Ennist sai öeldud, et elumaju peaaegu selles valikus ei ole. Paar üksikut võib olla täiesti tinglikult, võiks elumajaks nimetada ka Peeter Esimese linnapaleed. Ja tõepoolest, et me teame, siinsamas lähedal asub ju Kadrioru loss, mille ehitus käis ust siis 300 aastat tagasi. Aga niikaua, kui seda lossi veel ei olnud ja ju tegelikult Peeter jõudnudki lossi valmis päris ära näha, ennem suri 1725, siis rajati tema selline niisugune linna loss siis vanalinna, Oleviste kiriku naabrusesse. Kui te teate, kus asub seal hobuveski, siis seal hobuveski kohe vastas laia ja Tolli tänava nurgal. See hoone asus, aga see hävis siis 18 sajand suures linna kahju, sinna on ehitatud siis nende siis vana hoone müüridele. Tänaseni säilinud hoone. Ja sellest soonest ei ole meil vist ettekujutus sellest, milline ta oli, meil on olemas selle maja plaan ja just täpselt nii on raamatus ära toodud ja see plaan on raamatus ära toodud, et plaan on väga uhke. Tegemist oli sellise puu-tähe kujulise hoonega koos sellise rikkaliku vägeva ees õuega igal juhul praegu meil seda maja ei ole. Siis üks maja, mis, mis on meile siin praegu Koidula tänavale väga-väga lähedal, millest kirjutab eaka pika kopsaka peatüki, võib-olla linnulennul 150 meetrit. Et tundub, et enam-vähem selle koha peale võib-olla pargib olümpiavõitja Erki Nool praegu oma autot. See on supelhoone. Superhoone ja rannasalong, sest tõepoolest siis 200 aastat tagasi, 19 sajand algus rajatakse Tallinnasse, esimesed supel, supelrannad, supel, asutised nagunii toona kutsuti supelasutus just ja, ja neist üks, mis oli rohkem, see lihtrahvale rajati kalaranda praeguse kultuurikatlapiirkonda. Aga siis kuna siin Kadriorus ikkagi elas elase liikus peenem seltskond siis Kadrioru supelsalongi supel asutis rajati siis tänase Russalka, Russalka, siis monumendi piirkonda ja tõepoolest ka ehitati uhke uhke rannasalong, kus toimusid siis peod, kus oli restoran ja need hooned siis on, on hävinud kas siis lagunenud või hävinud suurtes tulekahjudes. Aga üks väheseid hooneid, mis selle siis supel asutise lugu meelde tuletatud asub aadressil Narva maantee 80 150 aastast ehitatud siis selle supel asutise vannimaja võib öelda siis selline tsaariaegne spaa hoone hästi kurvas seisus, osaliselt sisse varisenud, muidugi on kaitse all, tuleb teha korda. Et loodame tõesti, et see hoone siiski saab päästetud, enne kui ta lõplikult hävib. Jah, sellest on tõepoolest veel midagi vaadatagi. Et kui vihm järele jääb, vikerraadio kuulajatele ma siis ütlen, et Kadriorus sajab kõvasti rihma. Võib ju minna sinna kõndima. Päris palju, sa kirjutad tuleroaks langenud hoonetest, et kas valdavalt ongi olnud nende hävinud majade puhul tegemist tulekahjuga. Aga jah, nagu ma rääkisin, juba olnud keskaja suured linnad, tulekahjud, mis on tõesti sellisest hooletusest või nii-öelda kogemata lahti läinud ja toonud kaasa päris palju kahju, on hävinud kümned ja sajad hooned ja muidugi siis viimane suur häving ikkagi 1944. Märtsipommitamine kuigi muidugi sõja ajal oli ka, oli, oli ka väiksemaid õhurünnakuid, mis, mis tõid kaasa purustusi kas või siinsamas Kadriorus. Aga selle tõepoolest siis üheksas 10. märts 1944 ühe ööga põles maha hinnanguliselt kuskil kolmandik Tallinna elamispinda saab surma ligi 800 inimest. Vanalinn, muide, Õnneks pääses üpris siiski veel hästi hävis kuskil kümnendik, et oleks võinud minna palju hullemini. Kahtlemata kõige rohkem sai purustusi sisse õnnetu saatusega Harju tänava ümbrus. Aga mitmed vanalinna ümbritsevad vanad eeslinna tagulid suuresti puithoonestik põlesid terved tänavad, kvartalid Taani maani maha, et et lisaks nendele sõjapurustustele siis muidugi täiesti niuksed rahuaegsed. Tuleõnnetused samal ajal. Kuigi me teame, et ka mitmete väärtuslike hoonete puhul võib just uuele ajaga kahtlustada tõesti tahtlikku süütamist et saaks hakata arendama uut kinnisvara, tuleb sellest vanast risust nii-öelda lahti saada. Ja nähtavasti ka paljud kaunid hooned on lihtsalt tahtlikud maha põletada. Sa mainisid siin seda, mis toimus 44. aasta märtsis Harju tänaval. Päris paljudes linnades on sedalaadi purustuste järel maju algsel kujul üritatud taastada, et kuidas sina sellesse suhtud? Jah, et see on suur vaidlus Eestis, et kas lubada ajalooliste hoonete koopiat, et tegemist et, et meil on Eestis näiteid, kus on koopia hooneid lubatud ka vanalinnas, muide, nõukogude ajal on meil paar näidet, kus siis vana hoone nii oli nii kehvas seisus, et toona peeti mõistlikuks maha lammutada ja teha uus hoone. Näiteks üks asub nendest Dunkri tänavas, teine kuninga tänavas. Aga Harju tänava puhul ju ka mõningad hooned taastati, mille müürid olid püsti jäänud. Kuigi suur osa muidugi müüre tõmmati lõplikult siledaks, tehti sinna haljasala pärast sõda. Ja on ju võetud selle viimase, nüüd seisan viie aasta jooksul korduvalt hoogu, siis Harju tänavate taashoonestada, sest ka nagu me rääkisime, kui on linn ka ka varasemalt põlenud, on ta alati üles ehitatud. Et mina kindlasti toetaksin Harju tänava taas joonestamist. Sellises võtmes, et ma taastaksin tänava ajaloolise laiuse Harju tänavat on tõmmatud paar meetrit isegi kohati rohkem laiemaks taastaks vana, siis tänavajoone, taastaks 44 aasta seisuga majade fassaadid, aga siis hooviossa lubaks uut lahendust. Ja muide, meil on olemas aastast 2003 ka muinsuskaitsjate otsus lubada siis Harju tänava kõrval asunud Niguliste vana pastoraadihoone taastada. Siis koopiahoonena, et seda pole küll ellu viidud, aga me näeme, et üksikute hoonete puhul on lubatud siiski ka koopiate tegemist. Sellest pastoraadihoonest on raamatus eraldi jutu ka aga kui küsida sinult kui autorilt, et kui autorilt ajaloolased, et kui sul oleks valida üks hävinud maja mida võiks koopiana taastada Tallinna linnas siis mis see võiks olla? Ja et ma võib-olla alustaski sellest Harju tänavast, kus muidu terve terve ütleme, nii-öelda ütleme, rida hooneid, kahtlemata võiks selle Niguliste pastoraadi taastada ja kaaluda ikkagi Kaaga vaekoja taastamist ja isegi kui me vaekoda taastama ei hakka, siis on linn täna teinud minu ettepanekul sellise otsuse, et kui hakkab raekoja platsi sillutise korrastamine, see sillutis on kohati päris ära vajunud siis just selle jällegi teistsuguse halli kiviga saab sinna siis raekoja platsis hiljutise maha märgitud vaekoja alusmüüride asupaik. Et selline otsus on tehtud ja seisab ka ellu viidud Kas keegi räägib veel praegu ka kõva häälega vaekoja enda taastamisest, et paarkümmend aastat tagasi oli sellest päris palju juttu? Toona oli aga võib-olla see õige hetk on nagu maha maha magatud ja jällegi on kasvanud peale terved uued põlvkonnad, kes ei mäleta mäleta Harju Harju tänavat, kui ta oli hoonestatud ja ei mäleta raekoja platsi, kui seal seisis vaekojahoone, mis on rajatud päris keska lõpus. Samamoodi me ei saa mäletada ka ühte teist asja, mis, mis asub nagu eriliselt keskses kohas Tallinna linnas. Ehk siis Viru ring. Et vaatasin suure üllatusega seda, et keset Viru ringi on olnud kabel. Tõepoolest, jällegi, kui oli venestusaeg 1888 siis keset tänast Viru ringi, mis toona kandis vene turu nimetuses, täpselt seesama ring oli oma koha peal keset ringi, kus praegu sõidavad trammid. Siis rajati Aleksander Nevskile pühitsetud väikene kabel, õigeusu kabel ja muide, me on olnud ühel hetkel seis, kus meil on olnud Tallinnas kolm Nevskile pühitsetud pühakoda kahtlemata Toompeal siis uhke Nevski katedraal, mis valmis aastal 1900 siis Aleksander Nevski kabeli, siis Aleksander Nevski kalmistu kabel, mis ehitati 19 sajandi, põles 1944 ja siis ta pole see väike Nevski kabel siis tänasel Viru Viru ringil mis lammutati maha Eesti aja alguses 1922, sai pommitamises pihta ei. Siis kui Eesti riik sündiste otsustas keset linna seal õigusega kabeli lammutada, aga see kabemis asuse kalmistul see tõepoolest põles. Märtsis. Nii läheme edasi. Jõuame nagu otsaga lähemale oma oma majadega. Päris huvitav lugu on sellel platsil, kus oli veel üsna äsja kunstiakadeemia maja. Et räägi sellest hoost, palun natuke lähemalt. Kui meil just oli nüüd Eesti vabariik 100 siis täna selle ütleme täpselt, siis omaaegse kunstiakadeemia kinnistu keset linnakaubana kõrval sinna kerkis 19 sajand vana siis koolimaja, kuhu Saaria lõpus kolis kõrgem kunsttööstuskool. Ja mis on siis, kui kunstiakadeemia eelkäija koolimaja hoovis asus niuke väike puust majakene, kus siis 1918 veebruaris mõned ööd ja päevad ennast varjasid siis meie päästekomitee liikmed ja seda siis hiljem tuntigi päästekomitee majakesena, sinna pandi ka eesti ajal mälestustahvel. Ja nüüd, kui kuuekümnendatel hakati ehitama samale kinnistule siis kunstiinstituudi uut hoonet, mis muide ehitati jälle selle vana tsaariaegse hoone ümber siis sellele laiendusele ei ette see päästekomitee puust majakene see ja see lammutati maha. Aga nüüd, kui nendest kõigist nendest sündmustest, siis mis viisid Eesti riigi sünnini sai 100 aastat, siis sellele, kuna see praegu on eksole teatavasti suur parkla siis pandi ajutiselt sinna selline pilt siis sellest kunagisi asunud väiksest majakesest ja sai seda lugu siis ka rahvale meelde tuletatud. Ja ja see lugu on ilusasti kirjaga saanud ja üks uuemaid näiteid maha lammutatud või hävinud majadest on, on maja hüüdnimega Karla katedraal. Karla katedraal, mis selle sajandi alguses pärast suurt vaidlus sai maha lammutatud, suuresti et alles jäänud ju teatavasti torn. Ja jällegi see on suur vaidlus, et kuidas me hindame nõukogude aegset arhitektuuri eelkõige Niukest esindusarhitektuuri ka praegu, tegelikult on ju see vaidlus käimas, mis puudutab linnahalli saatust või Maarjamäe memoriaali saatust. Need, kõik on siis olnud või on ikkagi niisugused ilusad uhked näited Nõukogude aegsest ehitus nii-öelda siis esindusarhitektuurist. Ja ma arvan just seepärast nad vääriksid säilitamist ja seepärast kindlasti vääris ka säilitamis siis siis Karla katedraal, nagu rahvas seda kutsus, või siis omaaegne poliitharidusmaja. Aga sellega muidugi läks, läks kahjuks kehvasti. Sina võitlesid ise päris aktiivselt selle lammutamise vastu, toona. Jah, ja see lammutamine tuletan meelde, oli ju päris päris jõhkrad moel ellu viidud. Et toonane siis kultuuriminister andis käsu lammutada päev pärast riigikogu valimisi, et enne valimisi juletud, aga siis kui olid hääled koos, siis hakata kohe lõhkuma. Üsna peenel moel sa viitad siin raamatus ka aega ja tegelikult on see üks väheseid sedalaadi viiteid muidu hästi sellises neutraalses toonis ajaloo raamatus, et see otsus oli poliitilist laadi otsus. See kindlasti oli tõesti on see tingitud sellest, et mul on sellega niuke isiklik seose mälestus. Selle raamatu tegemise ajal kadus veel üks maja, mis siia raamatusse jõudnud. Jah, et linn tõepoolest muutub hästi kiiresti ja raamat oli sisuliselt juba lukus. Kui algas siis suure hooga Luise tänaval siis 1929 valminud omaaegse saksa reaalkoolihoone ja pärast sõjapurustusi siis ümber ehitatuna asus seal siis merekool selle uhke kivihoone lammutamine, sest meie kaitsepolitsei tahab laieneda luise tänava ääres. Et jällegi üks uhke koolimaja on siis mõne nädalaga linnapildist kadunud. Mina oleksin kindlasti säilitanud vähemalt selle ajaloolise hoone fassaadi, aga nüüd on see saanud kõik ajalooks ja, ja sellest saab siis peatükke. Järgmises sarnases raamatus. Kas sa jõudsid selle vähemalt üles pildistada? Veel veel üks väike alajaotus on tõepoolest selles raamatus ma ütlen selle vahepeal, aga selle raamatu nime see on siis Tallinna olulised hävinud ehitised on ka sellised kurioossemad ehitised, mille me oleme unustanud ka seetõttu et neid funktsioone nagu enam justkui nagu ei, ei, ei ole aktiivsed linnaelus, et meil on Tallinnas täiesti keset linna olnud tsirkusehoone. Tõepoolest, riiklik tsirkus, lausa niuke suure tsirkusetelk, mis asus keset tõesti linna, praeguse Sis, Rävala puiestee, omaaegse Lenini puiestee ja kaubame tänava nurgal asus Nõukogude alguses pärast sõda ja kui siin hakati siis kuuekümnendatel ehitama uus hoonestus, siis ta siis ta võeti sealt maha. Et jah, päris mitmed omaaegsed, ka nõukogude aegsed hooned on märkamatult linnapildist linnapildist kadunud. Ja muideks põnev fakt on see, et just nüüd võeti muinsuskaitse alla esimene hoone, mis on valminud uuel Eesti ajal. Mis te arvate, mis hoones on natuke mõtlemist? See on Rahvusraamatukogu miskil otsapidi muidugi, mille algus on Nõukogude aja lõpus, kus pani nurgakivi Karl Vaino. Aga ehituse venima ja juba siis, kui oli ammu käes Eesti Eesti vabariik ja nüüd ka uuel ajal ka nüüd ütleme viimase kümnekonna aasta jooksul on märkamatult mitmed olulised ühiskondlikud hooned, mis on rajatud siis nõukogude võimu aastakümnetel lammutatud mitmed tööstushooned, vanad amortiseerunud koolimajad ja veel ja veel mitmed hooned, nii et see nõukogude aeg vaikselt linnapildist taandub. Sinu jutt viis minu mõte vägisi linnahalli peale, et kuhu sinu mõte kaldub selle linnahalliga seoses, et kas see saab ka mingil hetkel peatükiks raamatutes või mis sa ise arvad? Nagu ma ütlesin, see linna oli saatus on taas jälle päevakorras, ta on ehitusmälestisena kaitse all, seda nii lihtsalt lammutada ei saa, kuigi kahtlemata hoone on ehitatud nõukogude lõpus üpris kehva kvaliteediga. Üpris amortiseerunud, et selle kordategemine kindlasti maksab palju. Hind muudkui tõuseb, ajas, aga ta kindlasti jällegi omaaegse esindushoonena seda säilitamist väärib ja juba sellepärast, et meil hakkab meelest ära minema ju nõukogude ajal veel 35 aasta eest oli mereäär südalinnas suureti suuresti suletud, seal olid tehased sõjaväeosad. Et nagu lihtinimene mere äärde ei pääsenud just omas ajas, oli ta väga unikaalne lahendus, eks ole, ehitati ju siis Moskva olümpiaregatti yks ehk linnahall avas südalinna merele ja varjaks seda vaadet siis merelt, vanalinna silueti-le on ehitatud sellisel madalal moel et väga ilus, unikaalne lahendus, omaaegne esindushoone ja kindlasti väärib säilitamist. Nagu öeldud, on see raamat siis tõesti Tallinna-keskseks muutunud raamatu kirjutamise käigus, et me planeerisime algselt tõesti üle-eestilist ja neid üle Eesti kadunud maju on ka ju palju-palju ja nende hulgas on hästi palju huvitavat mõisaarhitektuuri. Mis sa arvad? Kas sa leiad endas jõudu edasi minna? Jah, et see on hea küsimus, ma olen väga nõus, et sellest võiks kujuneda selline niuke, noh, ütleme sari. Et kindlasti võiks kirjutada veel eraldi minu enda sünninas Tartust muidugi Narvast ja mõisa mõisa nagu pärand kindlasti vääriks vääriskala. Täiesti eraldi eraldi raamatut. Nonii, sellega me tõmbame otsad kokku oma tänase raamatu esituse osas. Raamatu nimi on siis Tallinna olulised hävinud ehitised. Raamatu autor on Jaak Juske. Minu nimi on Tiina Kaalep. Aitäh kohale tulnutele. Aitäh vikerraadiokuulajatele. Vikerraadio kirjandustänava festivalil. Vikerradio.