Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, ilma pikema kiirutamiseta liigume edasi oma teemaga, niisiis naised muinasjutumaailmas. Aga kõigepealt saame pisut tuttavaks feministliku kriitikaga selle žanri kohta ja igasuguste kiivas arusaamiste ennetamiseks mõni sõna kriitika mõistest endast. Ei, see ei ole kellegi või millegi kallal norimine, kellegi või millegi halvustamine, vigade otsimine, osutamine sellele, mis on aina pahasti Aino valesti kuigi tõsi ja see võib nii küll olla tavakeeles ja argistes olukordades, inimesed ju teadagi ei puu nii väga reflekteerima selle üle, mis nende peades toimub. Rääkimine meeldib rohkem kui mõtlemine, igaüks peab ennast suureks arvustajaks. Tegelikult kriitik ka tähendab eristamist, see tähendab vahetegemist. See on mingi kompleksprobleemi või nähtuse jaotamine väiksemateks osadeks, nii et neid oleks võimalik analüüsida, näidata nende omavahelisi seoseid käsitleda neid ühteaegu eraldi kui ka koostoimes kui ka laiemas kontekstis anda põhjendatud hinnanguid. Kriitika püüab tuvastada põhjuseid, see püüab esile tuua protsesse arenguid, see on usaldusväärsuse kontroll, järelduste tegemine, kõik puha olulised teadusliku mõtlemise atribuudid. Et just teda peetakse silmas, kui me räägime meetoditest nagu allikakriitika või tekstikriitik ikka või ka laiemalt analüütilise positsiooni võtmine uuritava suhtes, nagu näiteks kirjandus- või kunstikriitika. Ja sama kehtib ka feministliku kriitika kohta, see on soolisest vaatepunktist lähtuv analüüs. Arvatavasti ei tee kahju ka meelde tuletada Ta ta, et feminism ei ole sootunnus, see ei ole mingi üksnes naistele omane maailmavaade. On palju mehi, kes annavad välja eeskujuliku feminismi mõõdu ja nendest on ainult rõõmu. Nagu on ka palju naisi, kes on lausa meistrid omasoo madaldamises põhiliselt feminism on ju teatud väärtuste kogum. See ilmneb mis tahes elu alal, kus inimesed tegutsevad või siis vastupidi ei ilmne. Juhul kui need väärtused puuduvad kunstis, teaduses, poliitikas, kus iganes meie juhtumi puhul siis muinasjutuuurimuses. Aga kuidas siis on selle feministliku kriitikaga tegelikult muinasjuttude rolli tüdrukute sotsialiseerumisel nende suunavat mõju, seda osutas juba Simon tuvaar oma raamatus teine sugupool. Simmuunist on olnud meil eraldi saade, aga olgu meenutatud, et see teos ilmus talle 1949. aastal juba. Aga laiem debatid sellel teemal tekkis 1970.-te aastate saate alguses ja liikumapanevaks jõuks oli feminismi teine laine. Just tänu sellele me üldse saame rääkida praegu naise perspektiivist selles kontekstis. Ja muide ka laste omast, sest lastekirjanduse uurimine tol ajal oli uus, see oli värske just akadeemilise valdkonna. Kas nii siis 70.-te aastate algus? Ameerika lastekirjanduse professor Alisson Ljuri avaldas paar artiklit, milles ta väitis. Muinasjutud kujutavad tugevaid naistegelasi, kes on kompetentsed, võimekad ja selle kaudu aitavad kaasa naiste emantsipeerumise üle, mistõttu siis ka feministliku vaatepunktist tuleks muinasjutte pidada vastuvõetavaks. Need tuleks heaks kiita. Ta aga temale oponeeris omakorda marssali Berman, feministlik kirjanik. Tema meelest asjalood olid just vastupidised. Teda huvitas, kuidas toimub kaasajal naiste akultuurisatsioon, see tähendab siis kohanemine neid ümbritseva kultuuriga. Kuidas naised kultuuri normidele lähenevad, kuidas nad neid omaks tahavad. Ja Lieberman leidis, et muinasjutud kujutavad naisi peaaegu eranditult ilusatena passiivsetena, ebausaldusväärsetena ja mehi, täiesti vastandlikult headena aktiivsetena, kangelaslike Ena ja selline ilmne vahetegemine, polariseeritud vahetegemine, see paratamatult vormib inimeste kultuurilisi väärtusi, nende arusaama soorollidest, sellest, milline peab olema õige naine, milline peab olema õige mees. Aga kuidas siis jõuda D kahe nii erineva seisukohani, lausa vastandlikku seisukohani ju. Ja siin tuleb tähele panna allikaid seda materjali, mille baasil need järeldused tehti. Need mitoloogiad, need jututraditsioonid, mida kirjandusteadlased tavatsesid, uurida, kaasa arvatud ka Alisson loori. Need olid ju suhteliselt tundmatu. Ma pean silmas, et just laia avalikkuse jaoks aga marsija Lieberman vaatles just populaarseid ja levinud lugusid neid lugusid, mida igaüks teab, mida Disney on populariseerinud üle terve maailma. Ja mis seeläbi ka mõjutavad massiliselt lapsi ja noori. No loomulikult, eri kultuurides on ju ka tänapäeval olemas omad lugude kogumid, pused, nagu neid nimetatakse ja mõned neist on ka üsna tuntud näiteks Kreeka mütoloogia oma sadade jumala ka sadade kangelastena. Või näiteks skandinaavia mütoloogia või keldi lood haldjatest võluritest. Aga need ei võistle klassikaliste muinasjuttudega, päris kindlasti mitte kohe. No kasvõi kui mõtleme Eesti algklassilaste peale, no kui väga nad siis ikka on kursis kas või Kalevipoja või vanapagana juttudega, rääkimata veel naistegelastest eesti folklooris, kuldnaine murueit, oma tütardega, orjatüdruku itkud, muu selline et nende asemel on ju ikkagi okasroosikese lumi, valgekesed tuhkatriinud oma rohkem või vähem moodsates variatsioonides. Ja üldse Nad asendavad mis tahes rahvuslikke müüte, seega libermanni väide oli, et kui soovitakse uurida muinasjuttude tähendust naiste jaoks kaasaegses läänelikus ühiskonnas siis seda ei saa teha rahvuslike müütide alusel mis on vähe levinud Pähe tuntud vahel isegi oma rahva seas oma päritolu kultuuri sees. Ja nende koha on üle võtnud klassikalised muinasjutud mis ongi paljuski kujunenud otsekui uueks mitoloogiaks. Selliseks universaalseks mütoloogiaks. Seda feministliku muinasjutt, uurimust või muinasjutukriitikat, seda muidugi tuleb vaadata laiemas sotsiaalpoliitilises sotsiaalajaloolises arengus. See on üks osa soouuringutest, üks osa soopõhisest kirjanduskriitikast ja eks alguses läks ka natuke üle kivide ja kändude seitsmekümnendatel aastatel, pigem kiputi kogu seda muinasjuttude temaatikat üle lihtsustama. Nii teaduslikud uurimused kui ka populaarsed käsitlused. Peamine, mida tol ajal puudutati, oligi muinasjuttude mõju lastele Nende tähendus, naiste jaoks. Näidati neid sotsiaalkultuurilisi müüte, mehhanisme, mis naisi madaldavad, tõrjuvad, halvustavad sotsiaalsete väärtuste kallutatus, naiste kahjuks. Sooidentiteedi konstrueerimine ja muu niisugune oli teemaks aga kaheksakümnendatel aastatel lähenemine juba muu, kus see oli nüüd komplekssem või vähemasti ambivalentse. Kindlasti tulid juba detailsemad uurimused klassikaliste muinasjuttude areng seostega naiste sotsialiseerumist, protsessiga. Samuti tulid uurimused muinasjuttude retseptsioonist ehk vastuvõtust naiste ja laste poolt ja väga veenvad seejuures üksmeel kindlasti valitsus küll selles, et muinasjutud väärivad põhjalikku tähelepanu väärivad seetõttu Nad vormivad naiste suhtumist iseendasse, vastassugupoolde suhtumist abielusse ühiskonda laiemalt. Ja näidati ka, kuidas see osa mast Iraasis ajaviitekirjandusest, mida turustatakse just naistele kui sihtrühmale. Kõiksugu erootilised lood, armastuslood, niinimetatud naistekad, gooti romaanid ja muu selline kuidas ka need on siis eeliselt üles ehitatud nagu romantilised muinasjutud või vähemalt need tunnused on seal küll täiesti ilmsed. Segamuinasjuttude romantiline paradigma, see on nähtav, see on väga mõjukas ja seda väga pika aja jooksul inimese elus mitte ainult lapsepõlves, vaid ka täiskasvanud naiste eludes. Kuidas naised internaliseerivad neid vanade lugude romantilisi mustreid, see tähendab siis, kuidas nad võtavad omaks teatud väljaspoolt tulenevaid sotsiaalsed väärtused, kuidas nad muudavad need oma sisemisteks väärtusteks ja vormivad oma püüdlusi, oma ettekujutusi, isegi oma võimeid niimoodi, et need sobituksid selle romantilise paradigma, aga aga samal ajal kaheksakümnendatel aastatel, siis hakati looma ka alternatiivseid lähenemisi, et seda paradigma muuta või vähemalt selle paradigma kõrvale. Näiteks ilmusid siis mitmed uued jutukogumikud, antoloogiad, kus esiplaanil olid just naistegelased ja nende omadused, kujutati tugevaid kangelanna Sid naiste ilu, muud sellist, stereotüüpseid tunnuseid, neid käsitleti ebakonventsionaalse viisil. Ja selleks paradigma nihkeks kasutati ka erinevaid strateegiaid, näiteks koondati lugusid tugevatest aktiivsetest armastavatest naistest või siis vastupidi sellistest naistest, kes klassikalistes lugudes on ilmselgelt tõrjutud, kes on pahelised, koolimatud, vanad, inetud. No igal juhul tõsteti esile just niisuguseid aspekte, mida mees, autorid, mees, toimetajad või koostajad kaldusid maha, vaid, millest nad läksid mööda just nagu polekski neid olemas. Muuhulgas näiteks naiste ihad, naiste seksuaalsus. Ja kõik see sisse läks, et teadvustada publikule ka naistekeskseid muinasjutud. Et näidata naiskarakterite haaret, näidata nende mitmekesisust, variatiivsust võimalikult laia spektrit naistegelastest. Nagu ennist öeldud, ega feministlik kriitika ei piirdu sugugi ainult naisautoritega ja muinasjutukriitikale, andis uut hingamist tšekteerid Saips, Ameerika kirjandusprofessor. Tema tõi muinasjutte uurimus ühe uue meetodi, nimelt üksiku muinasjutud mitu ajaloolise kujunemisloo koostamise või selle arengujoone koostamise. Ja tema valis selleks punamütsikese loo inglise keeles siis liidul reet Raidingud. Ma ei oska nüüd öelda, kuivõrd see võib tulla kuulajale üllatusena. Võib-olla ei tule aga algupärasel punamütsike, seal on väga vähe pistmist selle tegelasega, keda meie tunneme klassikalisest muinasjutust ilmsüütu lapsuke kes satub mingisse väiksesse äpardusse, kus ta siis turvaliselt ära päästetakse. Originaallugu, või need tsioonid, versioonid, mis pärinevad suulisest traditsioonist ja need on ikka üsna jõhkrad, need räägivad seksuaalsusest, vägivallast, surmast. Noor naine satub ahistaja küüsi, olgu see siis metslooma või inimese kujul või mingi üleloomuliku olendi kujul. Ja mitte mingist rumalast juhusest, vaid tõsise alatu pettuse läbi. Ja see ei ole tal mingi mööduv ebameeldivus, vaid ikkagi elu ja surma küsimus. Süngemates lugudes. Asi lõpeb naise piinamise, vägistamise ja mõrvaga. Aga on ka variante, kus naine pääseb tänu oma vaprusele oma nutikusele vahel ka tapab ise oma ahistaja. Igatahes Saips kogus kokku kõik teadaolevad versioonid sellest loost, mis iganes olid kunagi kirja pandud või trükis avaldatud käsikirjast käsikirja kogumikust kogumikku väljaandest, väljaandesse põhilistes Euroopa keeltes, kust neid siis kavatseti tõlkida väiksematesse keeltesse üle maailma. Ja ta seadis kõik need lood kronoloogilise järjekorda, nii et moodustus aegrida selline omamoodi punamütsikese ajajoon. Ja selles arengujadas tuli selgesti nähtavale, kuidas see lugu oli muutunud kümnendite jooksul sajandite jooksul, et mitte öelda lausa moondunud neid arenguid, siis võrreldi, analüüsiti loomulikult asetatuna sellesse ajaloolisse ja sotsiaalsesse konteksti, kus neid omal ajal jutustati või avaldati. Ja tulemusena ilmnes, kuidas punamütsikese loo transformeerumine, kuidas see üks ühele peegeldab Lääne ühiskondades toimunud kultuurilisi protsesse ja eriliselt just seda kultuurilist ideoloogiat, mis oli omane keskklassile, kõiged, variatsioonid, kogu see areng, kuidas selles kajastub eri kultuuriliste hoiakute konflikt Nende hoiakute, mis puudutavad just seksuaalsust ja soolist käitumist soorolle meeste võimu ja naiste võimu. Ja ühtlasi Saips näitas, kuidas need klassikalist muinasjutukirjanik töötlused eriti just šarberroo ja vendade Grimmide omad. Kuidas need kaugenesid suulisest algversioonist ja lausa dramaatiliselt. PRO veel ei peitnud täielikult ära seda loo seksuaalset alatooni, aga ta tegi sellest niisuguse manitsuse ja moraalijutluse noortele naistele, et olgu need ikka väga ettevaatlikud igasuguste noh, libekeelsete kavaleride suhtes. Aga Grimmide variandis seal ei ole enam seksuaalsuse varjugi. Naisest on saanud ilmne alaealine, kellelt ei oodata mitte midagi arukatega otsustavat vägistajast on saanud kuri hunt, vägistamisest, naine ära söömine, kogusele, pahanduse klaarimiseks tuleb appi terve salk täisjõus mehi. Tera on kadunud, igasugune vähegi positiivne suhtumine naise jõusse võimalused. Naine võiks aktiivselt seista enda eest langetada iseeneseteadlikke otsuseid. Et tal endal on ressursse näiteks taibukust, näiteks julgust, et ennast omal jõul välja aidata sellest hädaolukorrast. See kõik on kadunud. Nullitud. Sellele sexoipsi punamütsikese monograafiale järgnes juba terve hulk teisi üksikmuinasjutu, selliseid ajaloolisi analüüse, aga teleoma oli esimene ja see inspireeris tervet muinasjutt uurimust. Ja ka feministlik kriitika sai tema järeldustest värskeid impulsse nii sisuliselt kui ka metodoloogiliselt. Sest et see näitas, kui viljakas see võib-olla kui võtta suuline algvariant ja selle hilisemad kirjanduslikud töötlused ja käsitleda neid koos käsitleda neid paralleelselt. Sest kui selle juurde arvestada siis ka ühiskondlikku konteksti, ajaloolist konteksti, siis see aitab tohutult kaasa. Et me mõistaksime sugudevahelisi suhteid naiste ja meeste sotsialiseerumise protsessi just selle ajaloolises arengus. Ja kokkuvõttes see on ju tegelikult näide, kuidas üks klassikaline lugu kuidas see on aja jooksul läbinud mitu teadlikku manipulatsiooni ma rõhutan, just teadliku ja selle käigus on sellest loost saanud mehelik looming meheliku aru saama projektsioon milles ei olegi Ta naiste sõltumatusel naiste sõltumatutel valikutel sealhulgas ka seksuaalsetel valikutel mis muidugi peegeldab nende modifitseerijat enda ebakindlust kogu selle teema suhtes. Aga see ühildub suurepäraselt kultuurinormidega ja soopõhiste ootuste muutumisega, mis leidsid aset 19. sajandil. Aga feministlik muinasjutu kriitika ei piirdunud ju sugugi nende saavutustega, kuigi needki juba olid täiesti märkimisväärsed. Kui vaadata veel üks kümnend edasi 1900 üheksakümnendad aastad, siis me saame rääkida juba vägagi no nüansseeritud vaatest sotsiaalse sooja muinasjuttude vahekorrale kus osati juba hoiduda põhjendamata üldistustes selle žanri kohta tervikuna, kus osati õiglaselt hinnata, kui kompleksne, kui varieeruv on kogu see hiiglaslike muinasjutukorpus. Seega seimis algas debatiga tina muinasjuttude tähenduse üle eriliselt just naislugejate jaoks. Sellest millenniumivahetuseks kujunes sellest välja no väga mitmekesine diskussioon muinasjutužanri kui sellise üle. Kuidas avastada, kuidas taastada alternatiivseid narratiive kuidas teha kindlaks naiste panus muinasjuttudesse, naiste hääl muinasjutuloomingus alates võib-olla kõige varasematest üleskirjutustest juba ja samuti ka noh, väga süvitsi minev analüüs, muinasjuttude produktsiooni ja retseptsiooni üle ehk kuidas muinasjutte luuakse, kuidas neid kujundatakse, ja teiselt poolt, kuidas neid publiku poolt vastu võetakse. Sest et on mõistetud, et uurima ei peaks mitte ainult muinasjuttudes sisu, vaid ka nende Canoniseerimise protsessi ehk seda, kuidas pealtnäha vaikimisi just teatud jutud, kuidas nad koguvad populaarsust, nii et viimaks nad omandavadki sellise Universaalse mütoloogia staatuse. Ja samuti kogu see institutsionaalne kontroll, muinasjuttude üle, kirjastused, toimetused, muud meediakanalid, nende ärilised valikud, ideoloogilised valikud, trükiste rahastamispoliitika, näiteks mis kõik ju arusaadavalt mõjutab klassikaliste muinasjutukogumike väljaandmist. Kõige enam on feministlik kriitika vastu tegelenud just vendade Grimmide muinasjutt tõdega sest need on tõesti ehe näide sellistest kultuuritekstidest, mis väljendavad väga selgelt just mehe teadvust just mehe vaatepunkti. Ja eks nad selle eest on saanud ka kõvasti nahutada. Nendes lugudes, mis on Grimmide poolt mugandatud ja, ja toimetada tatud. Nendes on täiesti veenvalt näidatud naistegelaste allasurumist isegi ekspluateerimist. Neile on eelduslikult ja vaikimisi määratud justkui ainult ohvri roll. Ta on lausa leitud, et klassikalised lood nagu Tuhkatriinu, okasroosike, lumivalgeke, need lausa treenivad naisi saama vägistamisohvriteks. Et need lood kannavad sellist toksilist patriarhaalse agendat, nagu seda nimetatakse, mida siis kasutataksegi naiste eksitamiseks nende ärapetmiseks. Ja noh, eks tõepoolest, kui väikesele tüdrukule loetakse ette Lumivalgekese lugu, siis vaevalt küll keegi talle seletab, et see kuri võõrasema, see, kes lumivalgekese aina kiusab et tegelikult tema ise on ju mürgitatud sellesama naiste vaenupoolt. Ta on ise selle naiste vaenuohver ja peegel, seal seinal ei ole ju midagi muud kui mehe pilk. Mis sunnib siis naistele peale teatud soorolli teatud iluideaali ja selle kaudu siis sunnib nad omavahel võistlema rivaalitsema täiesti otsitud põhjusel meeste tunnustuse pälvimise nimel mis loomulikult ei ole mingi tõeline tunnustus, vaid pigem uus alandus. Nii et kogu see narratiiv tervikuna on just nagu üks mürgitatud õuna, kus naistel ja lastel on valida ainult erinevat ohvri rollide vahel, mingit tõelist lahendust või väljapääsu nende jaoks ju ei ole. No tuleb nõustuda, et selline taastõlgendamine on muidugi üsna pessimistlik aga see on olnud üks võimalikke strateegiaid üldisesse paradigma nihutamise katses, et kõigepealt teadvustatakse olemasolevat olukorda ja siis see kaardistatakse ka korralikult ära. Aga sellest süngevõitu tõdemusest liikus feministlik kriitika ikkagi edasi. Tekkis uusi ideid, kuidas muinasjutte võiks kasutada selleks, et, et luua mingi uus, mingi viljakam alus selleks, et mõtestada hingelisi ja kultuurilisi kogemusi. Ja eriti just müütide muinasjuttude tragöödiate interpreteerimise kaudu sellise interpreteerimise kaudu, mis oleks naistekeskne. Neid ümber jutustades, nii et need kõnetaksid naise teadvust. Niiet nad väljendaksid naise teadvust. Ja jällegi selle juures tegelesid naiskirjanikud kõige enam just Grimmide kogumiku lugudega, ainult et nüüd juba märksa elu rõõmsamas võtmes ikkagi naiste identiteediotsingute valguses. See oli juba muinasjuttude analüüsi uus tasa, uus sügavus. Mis siis selgus, et on võimalik ümber hinnata. Ta kogu naiselik perspektiiv üldse naiselikud käitumismudelid või rollid muinasjuttudes. Ja niisuguses tõlgenduses selgub, et need naiselikud rollid või asjalikud mudelid, need on kättesaadavad kõikidele tegelastele, olenemata soost, kamees tegelastele, näiteks väikesed poisid, muinasjutud, kuidas nad võivad kasutada Ta ta teatud olukordades sellist naiselikku abitust. Et leevendada oma ängistust või leevendada oma väljaütlemata, hirmusid mingisuguses keerulises olukorras. Ja samamoodi ka tüdrukud või noored neiud. Ka nemad ju muinasjuttudes suudavad kasutada mehelikke mudeleid selleks et tõsta oma julgust tõsta oma seiklushimu ettevõtlikkust. Ja väga käepärane näide selle illustreerimiseks on jällegi eks Grimmide muinasjutt, mis räägib kolmest vennast. Kuidas nad siis lähevad kuhugi laia maailma õnne otsima kus noorimat venda ju kujutatakse tegelikult naiselike rollide kaudu traditsiooniliste naiselike rollide kaudu. Vaatame seda lähemalt, ta on ilma võimuta. Temalt oodatakse kõige vähem isegi tema enda poolt. Ta on korduvalt alavääristatud, ta on korduvalt kõrvale tõrjutud, sageli tehakse patuoinaks muuhulgas noorimat venda ka iseloomustab takse teatud naiselike omaduste kaudu, näiteks ta on lahke. Ta on heldemeelne. Ta on kiirelt sõbrunev suhtlemisaldis kiinduma. Ta armastab loomi. Ja raskustele vaatamata ta peab vastu. Ta osutub edukaks loo lõpuks ja seda kõike tänu sellele, et ta leiab endale ebatõenäolisi. Olgu need siis mingid linnukesed või loomakesed või, või mingid üleloomulikud olendid. Ja seda kõike ta suudab. Hoolimata vanemate vendade vaenulikkusest. Vanemad vennad on siis need, kes esindavad meheliku sellist establishment'i enesekesksus, vägivald, anastamine, näiteks vanemad vennad püüavad noorimat ära kasutada. Nad püüavad teda millestki ilma jätta, petavad teda, eksitavad teda võib-olla koguni püüavad tappa. Niisiis on näidatud, kuidas noorima venna olukord tegelikult kuulub naiseliku kogemuse paradigmasse ja seda mehelikkus võimustruktuuris. Seega kui muinasjutustruktuuri mõista inimlikuna, mitte et see on sooliselt dikteeritud siis on täiesti võimalik ka naislugejal identifitseerida mees kangelastega. Et seega kuskil milleeniumi vahetusel jõudiski feministlik kriitika siis tõdemuseni, et naised ei olegi igavesti mõistetud printsessi rolli. Et see äratav kangelane, see on tegelikult osa naisest endast, naine seeläbi otsekui loobub vaimsest plikapõlvest. No nimetame seda võib-olla oma süüliseks ala ealisuseks, kui laenata, kanti väljendit, ta ärkab üles oma tõelisse ellu oma tõeliste tegude võimalikkusesse. Ja selle vastu ma kujutan. Ta ei ole küll ükski täie mõistusega naine, kellel on vähegi ambitsiooni olla midagi enamat kui magav iludus. Nii et kõik need eklektilised uurimused, kõik need uurimused, mis kombineerisid sotsiaalseid probleeme psühholoogiaga ja religiooniga nende kaudu. Ja ka tänu nendele jõuti siis ringiga tagasi selle juurde, kust feministlik debatt muinasjuttude üle kunagi algas. Seitsmekümnendatel aastatel jõuti tagasi sinna, et klassikalised muinasjutud tõepoolest aitavad kaasa naiste vabanemisele nende virgumisele, nende vaimsele küpsusele. Kui neid vaadata teatud nurga all. Kogu eelnevas jutus, ma usun, on juba mitut puhku välja tulnud see muinasjuttude kultuuriline ja psühholoogiline mõju. Et tõesti klassikalised lood on ju üldtuntud. Nad on meie kultuuritaustas niivõrd sees, need omandatakse nii-öelda emapiimaga. Ja seda enesestmõistetavust omal kombel väljendab isegi keel teatud juhtumisi teatud eluseiku. Me nimetame muinasjutulist, eks kui on tegemist mingi ebatavalise kokkulangevusega või mingi suure vedamisega. Et see rõõmustab loomulikult meid, aga samas ka natuke hämmastab tekitab pisut sellise ebarealistliku tunde. No loomulikult, lugusid jutustatakse eri aegadel, eri moodi. Rõhuasetused nihkuvad, osad detailid kaovad, osad lisanduvad nagu ikka selle žanri puhul. Aga lood ise on universaalsed oma lihtsuses, oma kombineeritavuses. Ja sellest tuleneb ka nende rahvusvaheline levik, tuleneb nende kestev populaarsus. Iga põlvkond, iga kultuur ikka leiab midagi enda jaoks, mis kõnetab. Ja seetõttu need ka mõjutavad meid tegelikult kogu elukaare jooksul mõttemustreid, vaimseid, hoiakuid, väärtushinnanguid, isegi kui võib-olla neid jutte endid viimati sai loetud aastakümneid tagasi. Sellest hoolimata. Me ju teame nende lugude süzeesid. Me teame nende tegelasi. Ja muidugi me teame nende moraali. Nii et see muinasjuttude retseptsioon ehk vastuvõtt see on olnud feministliku debati sisuks juba algusaegadest peale Vastuvõtt kuulajate ja lugejate poolt filmivaatajate poolt mõju nendele kuidas neid lugusid mõistetakse, kuidas neid tajutakse, eriti just laste ja naiste poolt eri vanusega pide lõikes eri sotsiaalsete rühmade lõikes. Kuidas muinasjutud mõjutavad sooidentiteeti, sellele vastavat käitumist. Populaarne lastekirjandus, kui seda analüüsida, see pakub väga huvitavat sissevaadet sellises psühholoogilises seksuaalses identiteeti või vähemalt selle mõnesse lähtekohta. Need klassikalised niinimetatud naiselikkuse atribuudid nendes lugudes need kahtlemata jätavad jälje lastesse väga paljude tüdrukute jaoks ju generatsioonide kaupa, isegi muinasjutud on niisugused unistuste ja lood, jutustaja, fantaasiate reservuaarid, ammendamatud allikad ja noh, täiesti ilmselt miljonid naised on vorminud nende põhjal ka oma psühhoseksuaalset enesepilti ideid selle kohta, milleks nad on suutelised ideid selle kohta, mis laadi käitumist neilt elus oodatakse, milles nad tunnustust pälvivad ja milles üldse see tunnustus peaks naise jaoks seisnema. Nii et sestsaadik feministlik kirjanduskriitika on näidanud ja on vastustanud seda kahepalgelisust ja vastuolulisust, mis peitub ühiskondlikus moraaliseideaalides. Et nii nagu see väljendub muuhulgas ka muinasjuttudes kus ühel pool on siis romantilised ideaalid ja teisel pool on reaalsus, millel sageli ei ole romantikaga erilist kokkupuudet. No kindlasti tänu sellele kriitikale tänapäeva naised on teadlikumad sellest proosalises tõsiasjast, et isegi kui Nemad kõik oma sisimas on printsessid siis paraku sugugi mitte kõik mehed ei ole printsid. Nii et see hüpoteetiline muinasjutt vaevalt küll saakski lõppeda, igavese õnne jäi tilliga. Seega kui kõne alla tulevad mõisted nagu naiselikkus või ihaldusväärsus ja nende saavut Domina siis kindlasti muinasjutud on kaotanud praeguseks suure osa oma potentsiaalist lihtsalt kuna sotsiaalsete praktikate ja romantilise idealiseeritud vahe seal laiub aina suurem lõhe. Aga naiste jaoks on tulemuseks mitmed teine olukord tegelikult isegi mõned uued pinged, mille lahendamiseks võib ju valida erinevaid strateegiaid. Kindlasti enamik Daisy tervitab seda kultuurilist muutust, mis väärtustab nende eripära, mis väärtustab nende potentsiaali võrdväärselt meessooga. Ja küllap enamik naisi soovib selle muutusega kaasa minna, soovib seda kehastada, soovib seda muutust teostada oma elus. Aga teisest küljest tuleb ka tunnistada, et Nendes muinasjutu ideaalidesse ikkagi peitub endiselt mingi raskesti seletatav võlu. Ütleme niimoodi, et jah, need ideaalid on petlikud jah, nad peaaegu alati veavad naisi alt ja jätavad nad hätta. Ja ometi ometi on aeg-ajalt kiusatus klammerduda nende külge. Samas see, mida me nimetame Tuhkatriinu kompleksiks, see allaheitlikus, passiivsus, lõputu talumine, lõputu kannatamine, ka see näitaja, vaat kuidas muinasjutud peegeldavad naiste psühholoogilisi ja sotsiaalseid hoiakuid sellest perspektiivist. Klassikalised muinasjutud, nad on otsekui peegel nendele jõududele, mis piiravad naisi mis püüavad neid alla suruda. No ajaloolises arengus need jõud viimastel kümnenditel kindlasti on nõrgenenud. Ühest küljest see peegeldab üldist tsiviliseerumis protsessi. Kui mõnisada aastat tagasi avalikkuses tegutsevat naist oleks nimetatud hooraks nõiaks põrgusigitis, eks siis praegu sellist sõnavara on, väga enam ei kohta, praegu piirdutakse enamasti sellega, et võrreldakse naist mõne sümpaatse kodulinnuga või tembeldatakse emotsionaalseks. Aga progress on ju seegi. Aga seesama näide osutab ka, et kuidas need naistevaenulikud hoiakud, kud, Nad ei ole mitte kuhugi kadunud, nad on muutunud ainult subtiilsemaks vähemmärgatavaks nad on võib-olla rohkem taandunud alateadvusesse, kus nad siis mõnikord esile purskavad mõnede üllatuseks mõnede heameeleks. Kui seda mõista, siis on kergem ka projitseerida neid alter natiivseid teid oma elude konstrueerimiseks oma autonoomsuse saavutamiseks meestekeskses ühiskonnas või taassaavutamiseks. Nii et kaasaegsed naised kindlasti elavad üsna keerukates psühholoogilistes pingeväljades. Et paljugi, mida me tahaksime pidada aegunuks, annab ikkagi veel endast märku. Ja palju sellest, mille järgi me elame või mida me omistame loodusele, mida me omistame saatusele, need on tegelikult moonutatud, kultuurilised müüdid. Aga müüdid ei ole vähem võimsad kui loodus. Need üheaegselt vormivad meie eksistentsi ja peegeldavad seda. Muinasjutumaailmal on ikkagi veel täiesti hämmastav mõjuvõim naiselikuks ühe üle naiseliku kujutlusvõime üle mida senine emantsipatsiooni ei ole suutnud veel täiesti neutraliseerida. Aga noh, eks veetilk uuristab kivi ja feministliku kriitikast on siinkohal kindlasti palju abi oma orientatsioonile. On see kriitika muidugi väga erinev. On kirjanduslikud, psühholoogilised, sotsioloogilised lähenemised, filosoofilised, spirituaalset, aga nad kõike lahkavad kriitiliselt neid klassikalisi lugusid ja koos sellega ka klassikalist meestekesksete ühiskonnakorraldust julgustavad naisi eneseteadlikkusele, et nad võiksid kujutleda oma erinevaid identiteete ja luua neid. Siis selline väike ülevaade muinasjutte uurimusest just feministliku Stehke naistekesksest perspektiivist. No kindlasti see ei ole ühegi kandi pealt ammendav, vaid kõigest üldine ülevaade, et teemast anda pisut aimu, sellest millestki mõelda, selle eelduseks on, et tuntakse teema kujunemist, tuntakse teema arenguid ja muinasjutud on piisavalt keerukas ja kompleksne nähtus, et lipp lipi peal, lapp lapi peal lähenemisega, siin ei ole midagi teha. Selline boheemlaslik korralagedus mõnes staatilises ajahetkesse võib ju isegi võluda. Aga kui taotluseks on näha protsesse ja see tähendab dünaamikat, siis peab olema selge ja aru saada, millest jutt käib. Mis on olukord, kuidas me oleme jõudnud sinna, kus me oleme ja see eeldab juba korrastatud mõtlemist. Nii et tunnustus kõigile, kes on vastu pidanud need paar saadet üsna teoreetilist juttu. Milvi Martina Piir tänab kuulamast ja luban, et järgmisel korral taastub ajutiselt meie endine formaat, kus me leiame endale mõned uued tuttavad ikka ajalooliste naiste seas ikka nende elude ja kirjatööde läbi jäika muinasjuttude vallas. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.