Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Aeg on jälle sealmaal, et naine ajas alustab oma teist hooaega traditsioonist rääkida on võib-olla veel vara, aga päris tühise koht ka enam ei ole. Vahepealne paus oli vajalik, et leida aega eemaldamiseks uuenemiseks. Aga nüüd siis tagasi eetris uue teemaga millest varsti lähemalt ka räägin. Aga enne veel on paar asja, mis nõuavad õiendamist. Ja kõigepealt naine ajas tänab oma kuulajaid komplimentide eest, neid on tulnud rohkesti, neid on tulnud jooksvalt, paljud uued kuulajad on saate avastanud vikerraadio korduses või arhiivis järel kuulates. Väga mõjuv on lugeda näiteks kommentaari emal, kes ütleb, et tema väike tütar nõuab seda saadet õhtuse unejutu asemel. Või noor naine, kes kirjutab, kuidas ta heidab, klapid peas diivanile, paneb silmad kinni ja laseb kujutlusvõime mitmeks tunniks lendama. Ja mina jälle kujutlen teda seal niimoodi unistamas. Autorina mul on iseäranis hea meel sellest, et tagasisides on esile tõstetud just neid omadusi saate juures mille poole ma olen ise püüelnud, mis on ka mulle endale olulised. Arukus, heatahtlikkus, poolehoid inimeste suhtes, kellest oleme rääkinud. Mingil juhul ma ei taotle nendes saadetes täiuslikkust, mis on juba ette saavutamatu, isegi ebainimlik, ütleksin vaid pigem sidusust, pigem terviklikust sisemist puudutatust. Ja nagu ma tagasisidest aru saan, siis see on ka korda läinud ja seda on hea teada. Ja on veel teine asjaõiendus, millega peab klaariks saama nimelt enesetutvustus, seda ikka tuletatakse mulle meelde ja tegelikult ka õigusega, sest ega ma tõesti ei ole olnud selles kuigi ülevoolav. Aga olgu siis nii, et uue alguse puhul järgmised kaks minutit pühendan siis iseendale. Niiet kas sellest siis jätkub mõneks ajaks. Niisiis, Milvi, Martina Piir, ajaloolane, kasvatusteadlane? Need on erialad, mis on õpitud, teaduskraade kaitstud, natuke kirjutatud siis, kui see veel oluline tundus. Need on lihtsalt määratlus, et inimesed saavad neist aru või arvavad, et saavad identiteedi mõttes, ma tajun ennast lõunaeestlasena ja eurooplasena. Lõuna-Eesti on see vahetu ümbrus, see on otsekui oma toa seinad, mis võimaldavad süvenemist võimaldavad rahu, omaette olekut. Ja Euroopa on mu enda valik, teadlik valik, vaimne kodu, kogu see kultuuriline, kogu see ajalooline kontiinum, millesse ma olen ennast sisse lugenud, mille ma olen enda omaks teinud. Mis muidugi ei tähenda, et see lugemus on ammendav, kaugel sellest. Küll aga julgen öelda, et olen saavutanud teatud vaimse kodutunde, et kuhu ka ei reisiks, Euroopas ikka tuled nagu pool tuttavasse paika, sest kõik on omaseks loetud, mõeldud, osalt ka kirjutatud. Kui nüüd millegagi uhkustada, siis. Mul on kogunenud peotäis raamatukogukaarte Euroopa linnadest, kus ma olen käinud nimelt võimaluse korral otsin võõras linnas üles ikka raamatukogu, lihtsalt et oleks seal käidud, nii nagu mõned käivad kohalikul turul või söögikohas ja saada sealt sisse sissepääsukaart. Vahel on see lihtsalt papid, vahel on jällegi korralik elektrooniline kaart, mis annab lugejana peaaegu täisõigused niivõrd kui seda siis võõramaalasele võimaldatakse, kuidas kuskilt? Eriliselt olen seotud Austriaga isiklikus ja professionaalses plaanis. See on maa otse keset Euroopat, kus saavad kokku ida ja lääs, põhi ja lõunaviin on nii-öelda minu Metro pool, kus ma tõesti tunnen ennast seotuna, selline lihtsalt voolab mul vereringes nii-öelda tüvirakkude tasandil viini ajalooliste südalinna, tõesti, ma tunnen üksikute majade ja hoovide ja tänavajuppide kaupa. Aga aitab ka vast kokku võtta siis minu personaaliast on niisugune, et ma olen nohik. Ma olen marginaal, Ajaloo friik, raamatu kui sinisukk, kui soovite. Nii olen ma ennast isiksusena üles ehitanud, kasvanud selle terviklikkuse, selle mõistmiseni, mis võimaldab pääsu teatud maailmadesse, teatud arusaamisse. Ja ega ma ei kipu sealt enam välja. Aga läheme asja juurde, sel hooajal räägin muinasjuttudest, see ongi läbiv teema kõikides järgnevates saadetes, mis meid ees ootavad kokku siis 10. Muinasjutud teadagi kuuluvad juu kirjanduse valdkonda, aga sellele mängumaale ma siiski ei kipu, plaanis ei ole hakata muinasjutte ette lugema, sest tegemist on üldtuntud lugudega laialt levinud kõigile nii-öelda emapiimaga tuttavad. Isegi kui sellest on võib-olla aegu möödas, kui raamat viimati kätte sattus. Minu kavatsus ja huvi on otsida muinasjuttudest ajaloolist tegelikkust, ajaloolise tegelikkuse peegeldusi, uurida, kuidas kõlavad muinasjutud siis, kui neid lugeda ajaloolase pilguga. Ja selleks, et oma kavatsust paremini lahti seletada, ma pean tegema mõningad isiklikku laadi kõrvalepõiked. Lapsena mulle muinasjutud ei meeldinud, tuleb kohe otse öelda, et küll ei välistanud neid lausa, aga erilist huvi nad ka ei pakkunud ja seda mitmel erineval põhjusel. Eeskätt muinasjutud tundusid kuidagi rumalad. Neist tundus olevat palju tobedat rähklemist, ei tea, mille nimel kangelased tegid jaburaid otsuseid, nende valikud olid võrdlemisi ebamõistlikud. Ja siis, kui lugu lõppes, no nagu need loodika lõpevad abielu kuningatroon siis põnise täitsa siiralt imestama lapsena, et kui palju häda ja kannatusi ja kõikvõimalikku tülinat, et saavutada mida, mis tasu, mis see eesmärk, mis imevõime, mis mõistmine, et loll pea on kere nuhtlus, et suur rahahunnik ei olegi õnne sünonüüm või et kõigil oleks hea, kui inimesed käituksid üksteise suhtes kenasti? No see on nüüd küll ülitarkus selle pärast, nüüd on siis tarvis rännata seitsme maa ja seitsme mere taha. Selline primitiivne moraal. See tekitas lapsena lihtsalt pettumust. Ja isegi kui mõni muinasjutt tundus esiotsa huvitav näiteks mingi rännak või teekond kuhugi tundmatusse siis varsti tekkis ikkagi probleem tegelastega. Nad lihtsalt ei kõnetanud väikest tüdrukut. Üks ere näide, mis lapsepõlvest on meelde jäänud. See avaldas sügavat muljet, nii et mäletan siiamaale muinasjutud õekesesti vennakesest, kuidas nad lähevad kahekesi laia maailma õnne otsima, mis on ju täiesti paljutõotav algus. Sa ootad, et tuleb midagi põnevat. Aga seejärel kogu lugu räägib vennast, kuidas ta seikleb siin ja seal ta näeb kaugeid maid, ta nuputab välja kõiksugu kavalaid lahendusi. Lõpuks saab rikkaks, võib-olla isegi kuningaks. Ja viimane lõik kuulutab, kuidas hea ja lahke kangelane otsis üles oma õekese kuskilt vaestemajast, kus see oli kogu vahepealse aja kuidagimoodi kiratsenud võttis ta oma uhkesse lossi elama. Ma parem ei püüa mõistatada, mis küll toimus omaaegsete muinasjutukirjanike peades. Mis õpetlikku iva selline lugu pidi tüdrukust lugejasse sisendama ja mitte ainult see lugu, vaid kõik need muud printsessi lood, sina, plikatirts, istu kuskil ja ära sega küll pärastpoole korraldatakse ka sulle mingisugune elu. Aga lapsi õpib matkemise kaudu ja mitte ainult laps. Tema kujutlusvõime on äärmiselt otsekohene, äärmiselt isiklik laps on võimeline jäägitult samastuma. Ta on võimeline tundma tegelase tundeid, elama talle jäägitult kaasa. Aga selleks on vaja sarnasuse kogemust. Selleks on vaja mingit äratundmist, et tegemist on omasugusega. Aga kõik need printsessi ja muud lood? No mis samastumist saab tekkida kellegagi, kes on nii ilmselgelt teisejärguline, nii ilmselgelt tõrjutud, kes terve loo vältel ei ütle, ei tee mitte midagi nimetamisväärset. Ma ei taha öelda, et muinasjutud oleksid põhjustanud mingi lapsepõlvetrauma aga nüüd rumalad, lihtlabased, ajuti isegi ülekohtused lood iseäranis oma moraali poolest tekitasid ilmse tõrke kogu selle lastele mõeldud kauniskirjanduse suhtes. Need lihtsalt solvasid väikese tüdruku intelligentsust. Ehkki toona ma muidugi ei oleks osanud seda niimoodi sõnastada. Nii et muinasjuttude juurde võib jõuda küpses täiskasvanu ajas ja loomulikult toimusse oma eriala kaudu ajaloo kaudu. Sest lugedes mõeldes õppides ikka sattus ette ajaloolisi isikuid ja sündmusi ja olukordi, mille juures nagu iseenesest mõtled, et just nagu muinasjutus. Ja siit edasi jääb ainult väike samm, üksainus nõksatus kuskil aju sünapsides, et need kaks asja ära ühendada. Tegelikkus ja väljamõeldis. Mis on muide üks keskne ja klassikaline teema ajaloofilosoofias fakt ja selle tõlgendus, faktide kindlakstegemine, tähenduste andmine toimunut, tõsiasjadele, nende komponeerimine terviklikeks narratiivideks, kõik puha ajaloolase igapäevane töö. Niisiis, kui oled juba varustatud korralike ajalooteadmistega lapsepõlv ammu seljataha jäänud, täiesti rikkumata alaväärtuslikkust moraalitsemisest ja siis lugeda muinasjutte põhjalikult, süsteemselt, metoodiliselt nii-öelda ajaloolase silmaga, otsida märg, kõige ajaloolisest tegelikkusest midagi, mille suhtes tekiks tunne, et justnagu päris. No enam ei ole ju küsimus siin meeldimises, kuigi ega need lood ei ole ise vahepeal kuigivõrd arvukamaks muutunud. Aga kindlasti selle pilguga vaadates. Muinasjutud on väga huvitavad, nad on väga mitmekesised, nad pakuvad igal sammul avastusi ja vägagi ootamatuid vaatenurki ja muinasjutte, uurimus ise, see on ju tõsine mahukas valdkond, seal leidub palju kihistusi, mis avavad mingeid uusi perspektiive, psühholoogilisi, sotsioloogilisi, filosoofilisi ja muidugi ajaloolisi mis teeb selle teema minu jaoks äärmiselt köitvaks, ilma et sellel oleks enam midagi pistmist meeldimise või mitte meeldimise-ga. Et kui tuua selle juurde veel üks isiklikke paralleel, siis näiteks kohv joogina on minu jaoks täiesti välistatud, vastumeelsus on lihtsalt ületamatu. Samas kohv kultuuriloos, kohviajalugu see on äärmiselt köitev teema, millest õnneks on kirjutatud ka pakse monograafiaid, et sinna võib pikaks ajaks uppuda suurima rõõmuga. Ja samamoodi on ka muinasjuttudega. Et niisiis, mida ma järgnevates saadetes püüan teha, ongi muinasjuttude uurimine läbi ajalooprisma. Ma püüan tõmmata seoseid muinasjutusüžeede ja ajaloolise tegelikkuse vahel. Mängin selle mõttega selle võimalusega, et muinasjutud võib-olla ei ole tekkinud tühjale kohale. Nad ei ole üksnes fantaasialend, vaid et meil on olnud ka mingi ajalooline nii-öelda algus, jutumärkides et nende allikaks on võib-olla ajaloos tegelikult elanud inimesed ja nende inimestega reaalselt toimunud sündmused. Ja seda seost ma püüangi taastada. Ja selle võimaliku reaalsuse otsimine, see pakub lisamõõtme, see pakub ühe võimaliku lisaperspektiivi või vaatenurga mille alt siis muinasjuttudele läheneda. Need on kujutlusmängud, need on fantaasiauperpallid, milles ma aeg-ajalt kindlasti lähen ka omadega rappa. Sest niisuguste seoste tõmbamine saab ju lähtuda üksnes lugemusest. Mitte mingit muud teed ei ole selleks. Kui ka lugenud ei ole, siis ka seoseid ei teki mõtet ei teki üldse midagi ei teki. Nii et millest ma edaspidi ka ei räägiks. Kuule, mõistab, et see põhineb ainult ühe inimese lugemusel ja see ei saa kunagi olla, piisab, kuidas ka ei püüaks. Kuidas siis muinasjutud ajaloolase pilguga lugedes paistavad? Siin on tõepoolest mitu huvitavat tahku, millel ma püüan nüüd natukene peatuda, natuke lahti rääkida. Kõigepealt torkab silma see, et muinasjutumaailmas puudub konkreetne ühiskond, puuduvad tegelikud sotsiaalsed olud. Me ei saa määrata konkreetset aega ja kohta. Näiteks me ei saa alati lugu niimoodi, et aastal 1850 elas Londonis Buckinghami palees printsess okasroosike. Muinasjuttudes selline konkreetne aegruum lihtsalt puudub. No muidugi, tegelasti ju ümbritseb nende materiaalne maailm, seda küll, nad on seotud oma keskkonnaga, oma ühiskondliku tegelikkusega. Ja meil on selle tegelikkusega alati ka mingi probleem, mis paneb nad tegutsema. Vaesus, näiteks needus või nõidus, mingisugune takistus, mingi raskus, näiteks võõras tütrele antakse võimatu ülesanne või mingisugune üle jõu käiv töö või toidupuuduses vanemad hülgavad oma hantsukese ja kreetekese paksus metsas. Või kuningas on kimpus tütardega, kes on tarvis mehele panna. Nii et keskkond on olemas, aga see on skemaatiline, see on idealistlik. Vastandina siis realistlikule keskkonnale, mis on alati konkreetne mis on alati määratletud ajas ja ruumis ükspuha, kas tegemist on siis ajaloolise reaalsusega või näiteks realistliku romaaniga. Mariantonetil lüüakse pea maha 1793. aastal Pariisis just seal ja just siis Scarlett ohera tantsib pallidel kodusõjaaegses George'i osariigis just seal ja just siis ja mitte kuskil kaugel maal või ammusel ajal nagu muinasjuttudes. Aga edasi reaalsel ühiskonnal reaalsetele oludele, onju tähendus ainult seoses inimestega see ilmubki läbi tegelaste individuaalse teadvuse läbi nende individuaalse kogemuse. Ja see teadvus Se tegelaste individuaalsus või siis õigemini selle puudumine, see ongi kohe järgmine, mis muinasjuttude puhul silma torkab, tegelased ei muutu, sest aega ju ei ole, Aja kulgemine puudub ja koos sellega puudub ka füüsiline ja kronoloogiline areng. Jällegi reaalses elus või realistlikkus romaanis tegevus toimub mingi ajaperioodi vältel. Mida siis selles loos ka markeeritakse näiteks jaanipäevast, jõuluni või 20 aasta jooksul või kas või üks ainukene ööpäev. Aga muinasjuttudes me ei leia sedalaadi aega. Tegelane rändab laias maailmas, ta eksleb metsas, ta seilab kaugetele meretagustele maadele. Tore, aga me ei tea, kui kaua see kõik tal aega võtab päevi, kuid võib-olla aastaid ajaloolise isiku jaoks või realistliku romaani tegelase jaoks, see tähendab ju ka bioloogilist aega. Bioloogilist aega, mille kestel see tegelane areneb, kujuneb, muutub, vananeb kindlasti, ta saab pidevalt küpsemaks kogenumaks isegi kui mitte tingimata füüsilises mõttes, näiteks kui loo tegevus toimubki ainult mõne päeva jooksul aga oma teadvuses ikkagi suhtumine, hoiakud, mõistmise sügavus, lõppude lõpuks selleks ju romaane kirjutataksegi ja selleks ka ajalugu kirjutatakse, et näidata seda kujunemist, mõtestada seda kujunemist. Aga muinasjututegelastel puudub bioloogiline aeg. Kangelane ja printsess on alati noorukesed. Kuningas on elatanud võlur, ükspuha, kas ta on siis hea või kuri, on habemega, vanameesnõid on kole krõnksus, rauk, sellised nad on loo alguses ja sellised nad on ka loo lõpus muutust ei toimu. Bioloogiline elu puudub. Mõnikord tõsi, viidatakse jo kangelase sünnile või noorusele näiteks, et ta jäi orvuks või et ta leiti jõest hulpivat korvist. Või rööviti hällist mingi pahatahtliku tegelase poolt. Aga see kõik on põgus, see kõik on õieti kõrvaline. Ja sama lugu on ka surmaga. Et loo lõpus me küll leiame sageli selle standardse fraasi, et kui nad veel surnud pole, siis nad elavad tänapäevani. Aga see tähendab üksnes seda, et loo lõpus on saavutatud ideaalne olukord, mis fikseeritakse igaveseks. Kangelase ja printsessi abielu kangelane, kuningatroonil, õitseng, idüll, mis iganes, see ei ole tegelik vananemine. Ja ammugi ei kajasta see ju bioloogilist surma. Ja samamoodi muinasjutu tegelastest ei toimu ka seda psühholoogilist moraalset muutust. Kes on hea, see jääbki heaks, kes on pahase, jääb pahaks, lollike jääb lolliks. Ehkki ta võib saada printsessi ja kuningriigi. Kaval jääb kavalaks, ehkki ta võib oma kavaldamise tagajärjel ennast sisse mässida. Me ei näe siin seda psühholoogilist süvenemist, me ei näe motivatsiooni, arengut. Kangelane on loo lõpus ikka seesama, kes ta oli loo alguses. Vahel markeeritakse mõnda emotsiooni, näiteks kangelane tunneb hirmu, kui ta peab sisenema salakambrisse või, või pimedasse metsa. Ta võidab, need hirmud, ta võidab. Need kahtluseta teeb seda, mis on õige. Sest seda ta teeb ju alati. Kangelane ei langeta kunagi valesid valikuid, sest idealiseeritud maailmas pole üldse mingeid valikuid. Ja siin ma jõuangi selleni, mis on muinasjuttude kõige põhjapanevam erinevus reaalsetest ajaloolistest inimeludest ja selleks ongi ettemääratus. Muinasjuttude fookusraskuskese vaatepunkt sõlmpunkt, ükspuha kuidas seda nimetada, selle mõte, tähendus, idee, see ei asetse, mitte loos eneses, see ei tulene sellest nii nagu inimese eluloo puhul või romaani tegelastel vaid see sõltub mingist moraalsest müüdist, mis paikneb täiesti väljaspool lugu ennast. Nooneid moraalseid müüte on muidugi erinevaid, ehkki nad on üsna üheülbaliseks kõik, näiteks, et igaüks saab, mis ta on ära teeninud. Või et õiglus võidutseb. Kõige levinum moraalne müüt on muidugi, et hea võidab, kurja moraal on ette antud ja loo ülesanne on üksnes seda moraali kinnitada ja seda tõestada. See, et inimene ise on alati oma õnne sepp, seda saabki juhtuda ainult muinasjuttudes. Ja saab juhtuda seetõttu, et lõpp. On ju ette ära määratud, see peab olema õnnelik, püüdlus täitub, eesmärk saavutatakse ükspuha mis katsumused, mis järjekorras, mis kõrvalepõigetega ka vahepeal ei toimuks. Aga lõpus vaene saab rikkaks, lohe tapetakse printsess päästjat, taks ahne ja upsakas jääb kõigest, et ilma pahad saavad oma palga. Õiglus seatakse jalule. No loomulikult niimoodi võib juhtuda ka reaalses elus ja samuti realistlikkus kirjanduses, aga mitte tingimata kindlasti tegelikkuses tuleb ette igasugu juhtumusi ja ebatavalist vedamist, mida me siis nimetamegi muinasjutt tuliseks. Ja kindlasti inimene saab ise oma käekäigu heaks palju ära teha nii-öelda oma õnne sepistada. Ainult et tegelikkuses ei ole edu või see soovide täitumine kunagi tagatud. Ainult muinasjutt garanteerib ideaalse lahenduse. Ja see, muide on ka põhjus, miks muinasjuttude hulka võib omal kombel liigitada ka igasugused ühiskondlikud toopiad, kommertsunelmad, religioossed paradiisi lubadused, poliitilised ideoloogiad loomulikult. Sest ka need räägivad paremast võrdsemast õiglasemast ühiskonnast ja räägivad sellest nii, nagu see oleks ette ära määratud. Tarvis on ainult teha seda või toda, osta õigeid kaupu, uskuda õiget jumalat, mõelda õigeid mõtteid, valida õiget erakonda. Isegi kui sirvida igasugu riiklikke arengukavasid ja strateegiaid, siis isegi kaitseliit ei suuda muinasjutu täielikult alla suruda. Arendame, parandame, täiustame, tõhustame, edendame. Kui see kõik tõesti nii läheks, tegelikkus ei sekkuks igal sammul, siis olekski tulemuseks omamoodi kujuteldav maailm, selline suletud, steriilne, kokku seatud otsekui klotsidest või moodulitest mida saab siis omavahel küll mitut moodi kombineerida, aga võimaluste arv on igal juhul piiratud just selle kohustusliku häpiendi tõttu. Ja selline skemaatilisus just lasebki muinasjutumotiive lõputult ümber tõsta laseb neid kombineerida eri moodi. Realistlik romaan loomulikult ei võimalda seda ilmaski ja ammugi mitte tegelik inimelu sest siin oleneb kõik ju indiviidide sisemisest arengust, nende sisemisest motivatsioonist, milles nende teod siis tulenevad ja millega need teod peavad ühilduma, nii et see oleks psühholoogiliselt usutav. Aga muinasjutumaailmas ei ole seda takistust ja ei ole seetõttu, et seal puuduvad isiksused, tõelised arenevad, muutuvad isiksused. Kui väline idee, loo moraal nii-öelda näeb ette, et hea võidab kurja siis ei ole ju enam tegelikult oluline, kes on kangelane. Kas see on printsess, kes pageb vastumeelse kosilase eest? Kas see on talupoiss, kes tahab pääseda vaesusest ja ei ole oluline, kas nad rändavad võõrasse linna või pimedasse karulaande, kas nad kohtuvad hiiglaste või härja põllulastega, kas nad leiavad imettegeva allika või hoopis kaevavad välja raha, poja, sest on ju ikka üks sama hea, võitis kurja, mida oligi tarvis tõestada. Nii et selline kriipsujuku te maailm kus tegelased on nagu tumedas paberist lõigatud siluetis ilma näota ilma isiku pärata, ilma vabaduseta alati valmis kujul olemas etteantud kulisside taustal sooritamas ette antud liigutusi, peaaegu nagu orjade või masinate maailm. Aga samas sega intrigeerib, intrigeerib intellektuaalselt ehk teadasaamise mõttes. Ja intrigeerib loominguliselt ehk suutmise mõttes. Ja mul on tõesti tahtmine proovida, kas õnnestub neile varikujudele eluvaim sisse puhuda. Kas õnnestub paigutada nad konkreetsesse aegruumi ning järgnevate saadetega püüangi seda teha. Nendele nimetaja näota muinasjututegelastele ma püüan anda individuaalsuse, püüan teha neist ajaloolised isikud, elavad hingavad inimesed. Aga kas me pole midagi äkki unustanud? Saade on ju naine ajas. Ja ajast ja ajaloost on juba pikalt räägitud, aga kus siis need naised mängu tulevad? Mure on tegelikult täiesti asjata tähelepanelik kuulaja kindlasti juba märkas, et kõik toodud näit Nad käisid naiste kohta nii, et naised on ammu kohal, nad on ammu suures mängus sees ja väga mitmel erineval viisil väga paljudes erinevates rollides. Kõigepealt loomulikult muinasjuttude naistegelased kangelannad, eriti need kõige-kõige klassikalisemad lumivalgeke Tuhkatriinu, okasroosike neile mul on kavas pühendada lausa eraldi saated. Ja siis on veel rida teisi nimetud naistegelased või pigem tüpaažid, stereotüüpsed tegelased, nagu näiteks kulmude kuri võõrasema, nutikas talutüdruk, peretütar ja võõrastütar. Lihtne neiu, kes saab kuninga kaasaks igat masti printsessid, nõiad, haldjad, galerii on kirev. Ma püüan neid mõtestada, mõnel juhul võib-olla õnnestub neid ka mõne konkreetse isikuga samastada, aga sellest kõigest siis edaspidi veel ja naised on ka loo jutustajad ja lugude kirjapanijad. Kui me räägime muinasjutukirjanikest, siis arvatavasti esimeses järjekorras meenuvad vennad Krimmid kindlasti šarlberro oma prantsuse muinasjuttudega. Hans Christian Andersen kindlasti. Aga enne neid ammu enne neid kirjutasid muinasjutte naised lausa mitme sajandi jagu haritud naisi. Ja eriti Prantsusmaal juba mõned keskaja naiskirjanikud kasutasid muinasjutte ja töötlesid neid, aga just barokiajastu naisautorid olid need, kes väga jõuliselt populariseerisid muinasjutte, kes tutvustasid neid oma salongides ja võõrastetubades ja ka õukondades. Nemad tõid muinasjutud kõrgkirjandusse ja neid võib julgesti lugeda muinasjutu kui kirjandusžanri aluse panijataks. Paljude tänapäeval populaarseks saanud lood, lood, mida üldiselt teatakse, need pandi esimesena kirja ja avaldati seitsmeteistkümnenda, 18. sajandi naisautorite poolt. Ja hiljem nii mõnedki nendest lugudest lihtsalt sattusid meeskirjanike plagiaadi ohvriks. Isegi voltäär ei ole siin patust puhas. Ja veel on ju naised ka muinasjuttude uurijad ja paljud neist väga omanäolised, väga inspireerivad ja eriti alates 1970.-test aastatest. Kirjandusteadlased, folkloristid, antropoloogid, feminismi teoreetikud, filosoofid, kriitikud, tänu kellele me üldse saame rääkida naise perspektiivist muinasjuttudes ja naise perspektiivist muinasjuttudele kes on lahanud muinasjuttude sisu, naiste kujutamist lugudes, nende suhteid, nende võimalusi, kes on arutanud lahti varjatud sõnumeid ja koode, on näidanud, mis mõjutab muinasjuttude töötlemist ja levimist teatud kultuurimustrid, müüdid, arvamused ja eelarvamused. Debatid on loomulikult olnud väga eripalgeline, kohati ka väga kirglik, isegi äge aga igal juhul ääretult värskendav ja intrigeeriv, mis annab hulga põnevaid lisamõõtmeid muinasjuttudele just nagu avastaksid, et kus sa enne arvasid olevat seina. Seal selgub nüüd, et on hoopis uks ja see uks viib kuhugi. Ning lõpuks on naine kohal veel ühel väga erilisel ja tabamatul viisil, nimelt virtuaalse kuulajana. No võib ju oletada, et selle saate auditooriumi seas leidub nii naisi kui mehi eri vanuses, eri mõttelaadiga eri elukogemusega. Aga kellele siis keskenduda, kes peaks esindama kõiki neid erinevaid inimesi. Ja siin ma kasutan enda kui autoriõigust ja vabadust ja määran, et see universaalne mudel, kuulaja, see on väike tüdruk, mõlemad sõnad suure algustähega. Olen seda öelnud juba ühes varasemas saates, aga seda enam nüüd alustades uut teemat, kus naisteajalugu põimub muinasjuttude ajalooga. Osalt Ma olen see väike tüdruk, muidugi mina ise selle taipamiseks ei pea olema psühhoanalüütik. Ja osalt räägin kogu seda lugu umbes 10 12 aastasele ise endale räägin sellest ja räägin nii nagu see oleks mind ennast omal ajal huvitanud ja mulle meeldinud, kui ainult oleks osanud seda tahta. Ja seeläbi loodan, et see saab huvid tema ja meeldima akateistele 12 aastastele, nii praegustele kui endistele. Nii et ühest küljest, väike tüdruk, on see tegelane, kes peab seiklema läbi nõiutud metsa, ta peab pääsema igat nägu ja igat tegu ohtude käest. Ja lõpuks peab ta veel leidma oma elu õnne. Aga samal ajal on ta ka selle loo kuulaja, ta on kaasaelaja, ta õpib sellest, ta paned kõrva taha mingit aipamise, et seda ise parajal hetkel kasutada. Mis tagajärgedega ta seda teeb, see juba oleneb, mis lugu ta ise oma eluga läbi elab. Nii palju siis uue teema soojenduseks ja sissejuhatuseks. Milvi Martina Piir tänab kuulamast. Järgmisel korral algab juba tõeline rännak muinasjutumaailma omamoodi metamuinasjutt. Seni aga tõmmake hinge ja valmistuge selleks keeruliseks ja pikaks teekonnaks. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.