Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Eelmisel korral täitsin esimese jupi sellest, mida avasaates sai lubatud ja rääkisin muinasjuttudest naiskriitikute vaatepunktist naistegelaste kujutamisest, Nende rollidest, nende käitumismudelitest varjatud väärtustest, mida lugude kaudu edastatakse. Ja tänu sellele teadvustati ka naisi kui muinasjutukirjanikke nende panust muinasjutukultuuri, millest ju enne feministliku kriitikat. Ta ei teatud praktiliselt mitte midagi. No see ei ole ju mingi uudised, et kaua aega naiste loomingut on peetud marginaalseks, isegi alaväärtuslikuks jaga muinasjutte on seostatud lastekirjanduse ja rahvakultuuriga, mida akadeemiline maailm pole just alati tippidanud uurimisvääriliseks. Kirjandusteadlane Lewis sai sealt on selle kohta tabavalt öelnud, niimoodi veel 20. sajandil ei võetud kumbagi tõsiselt kuna neid ei õpetatud ülikoolides ülikoolide kirjandus stuudiumites ja neid ei õpetatud seal sellepärast, et neid ei võetud tõsiselt. Et mis siis veel rääkida naiste poolt loodud muinasjutukirjandusest, mis pidi ju näima lausa topeltalaväärtuslik. Et kui me nüüd asume rääkima seitsmeteistkümnenda ja 18. sajandi prantsuse muinasjutukirjanikest siis veel üsna hiljuti. D see seostus peamiselt vaid šarl PRO nimega, seesama PRO, kelle lugusid on korduvalt tõlgitud ka eesti keelde ja samas kõik teised autorid, kes muide rõhuvas enamuses olid naised. Nüüd on vajunud unustusse kaua aega ju, puudusid isegi uuemad väljaanded, nende teostest puudusid tõlk käed. Nii et isegi parima tahtmise juures. Neid olekski olnud raske uurida, nii et alles feministlik kirjanduskriitika tõi need unustatud ja nähtamatuks muutunud prantsuse naisautorid uuesti huviorbiiti ja nemad ongi meie tänane teema. Naised muinasjutukirjanikena Nende panus kaasaegsesse muinasjutukultuuri. Saame kõigepealt tuttavaks selle keskkonnaga ja nende tingimustega, milles meie tänased peategelased siis elasid ja toimetasid. Kirjanduslikud salongid tekkisid seitsmeteistkümnendal sajandil tekkisid Prantsusmaal eeskätt muidugi Pariisis. Ja Need kujutasid endast naiste vastureaktsiooni vastureaktsiooni nende kultuurilisele ja sotsiaalsele tõrjumisele. See aeg, see oli ju absolotismi periood, euroop pas, Prantsusmaad valitses Päikesekuningas. Valgustusaeg ei olnud veel käes, aga juba koitis. Silmapiiril ilmusid klubid, kus arutati poliitika üle loodusteaduste üle filosoofia üle 1634. aastal. Kardinal Richelieu asutas prantsuse akadeemia. Mõnikümmend aastat hiljem asutati Teaduste Akadeemia Pariisis. Aga kõik need uued institutsioonid, teaduslikud institutsioonid, need olid mõeldud ainult meeste jaoks naisi sinna ei võetud, ei liikmeks ega ka koosolekutel osalema. Nii et kogu selle kultuurilise edasimineku ja nende uute ideede pulbitsemise juures tulemuseks oli naiste üha suurem võõrandamine intellektuaalsest elust. Võõrandamine kultuurist. Lausa võiks isegi rääkida kultuurilisest marginaliseerumisest. No iseenesest ei olnud ju selles midagi uut, tegemist on ikkagi sugudevaheliste pingetega, kultuuriliste sotsiaalsete pingetega, need on kestnud läbi aja läbi kogu kirjapandud ajaloo kestab ka praegu, jääb kestma tulevikus aga seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaal see naiste rahulolematus avaldus enneolematul viisil. Ja need, kes olukorraga pinud, need olid eeskätt ju aristokraatlikus, daamid kõrgest seisusest jõukad loomulikult neil oli oma ajastu parim haridus. Aga eelkõige olid neil intellektuaalsed huvid ja loomulikult ka intellektuaalsed võimed. Ja samas nende olukord oli ka äärmiselt vastuoluline sest et seisuse järgi nad kuulusid ühiskonna tippu. Nad olid sündinud valitsema, juhtima-käsutama aga oma soo tõttu. Nad ei olnud iseseisvad, ei õiguslikkusega poliitilises mõttes. Neid oli kasvatatud alla heitlikeks kuulekateks nad olid lausa määratud ja kohustatud selleks. Ja sellises ambivalents, et soosuhete raames reaktsioonina sellele sihilikule välja lülitamisele sellistes tingimustes tekkiski prantsuse salongikultuur. Järgijaid, leidus varsti üle terve euroopasest. Salongi kultuur levis Prantsusmaalt ka kõikjale mujale salongides loomulikult osales ka mehi. Sageli nad olid oma ajastu kõige helgemad pead filosoofid, pliteraadid muide ka Sarber rooli üks nendest, tema vilksatab meie tänases teemas pidevalt, erinevates seostes. Aga tooniandjad, eestvedajad, need olid naised. Sest et salong oligi eelkõige koht, kus naised suhtlesid omavahel, kus nemad lõid kirjanduslikke uuendusi. See oli omalaadne vastukaal igasugustele poliitilistele tõmblustele õukonna maneeridele, mis tol ajal olid väga sellised, ülespuhutud ja peened, peaaegu et ebaloomulikuks arendatud. Ja huvitav on jälgida seda, et nii nagu Nende aristokraatlik daamide enda positsioon oma ühiskonnas see oli niisugune ambivalentne kusagil eraelulise ja avaliku sfääri vahel siis sedasama vastuolulisust peegeldas ka nende loodud salongikultuur. Sest et formaadi poolest salongid olid autonoomsed, nad olid privaatsed ettevõtmised, õhkkond, mida nad pakkusid selli, rahulikum, intiimsem, neutraalsem, vabam kui näiteks meeste klubides või akadeemiates ja muudes nii-öelda ametlikes foorumites. Tomid kultiveerisid salongis viisakaid, kombeid, ladusat, elegantsed kõnelemisviisi kirjutamisviisi prust, ühiste huvide pinnalt võrsunud koostööd võrdväärset lugupidamist olenemata soost, olenemata seisusest harrastati elavaid vestlusi, ettelugemist, jutustati, lugusid arutati elektritüüri üle, etendati väikesi näitemänge ja loomulikult kirjutati ka ise romaane. Lühijutte draamasid. Aga samas teiselt poolt hoolimata sellest intiimsest vormist. Salongide taotlused ja salongide intellektuaalne mõju ühiskonnale oli ju siiski avalik, see oli kindlasti avalik. See ei olnud mingi ilmsüütu luule lugemine. Naised kritiseerisid väga teravalt just sugudevahelisi suhteid kogu seda ühiskonna soolist reglementeerida tõst. Üks mõttevahetuse tulipunkte oli muide täiesti ootuspäraselt naiste haridus, selle piiratus, selle puudujäägid. Tõdeti, et sugude ebavõrdsus saab alguse just sellest, et tütarlastele ei anta piisad haridust. Noh, eks meie siin mitu sajandit hiljem me võime ju kahelda, et kas see seos ikka on nii otsene või kas see on ainus põhjus ebavõrdsetele soosuhetele. Aga seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandil kahtlemata naiste hariduse küsimus oli sellises vormis täiesti õigustatud ja täiesti asjakohane. Aga see tõeline tulipunkt, see tõeline debatti süda selleks olid just nimelt sugudevahelised suhted ja see on oluline aga meie teema seisukohalt muinasjuttude seisukohalt, mistõttu tulebki sellel lühidalt ka peatuda. Just seitsmeteistkümnendal sajandil, see küsimus kerkis esimest korda võib-olla tõsiselt üles ja just Prantsusmaal, Prantsusmaal sedalaadi debati jaoks oli ka soodus pinnas, sellel oli juba omaette ajalugu juurtega hiliskeskajas juba Kristiin Dhabi saan, püüdis kaitsta naiste väärikust ja taunis naistevaenulikku kirjandustraditsiooni. Tema ongi vast kõige tuntum näide ja temast olen teinud ka eraldi saate. Niisiis aristokraatlik naistesalongides seati kõva kahtluse alla meeste ja naiste suhted sellistena, nagu nad olid kujunenud. Kogu see traditsiooniline sooline rollijaotus ühiskonnas ja eriti just traditsiooniline abielu, mille suhtes nad olid väga kriitilised. Päris paljud nendest haritud naistest ei hoolinud ise suuremat abieluseisvusest, paljud nendest jäidki vallaliseks. Osadel lubas seda varanduslik seis, teised elatasid ennast kirjatööga kusjuures täiesti edukalt. Aga on ka näiteid, kus Ühiste huvide korral jõukamad naised abistasid vaesemaid määrasid neile toetusrahasid, aitasid nende teoseid välja anda, isegi mõnikord pärandasid oma salongi edasi mõnele lähemale mõttekaaslasele. No muidugi, ega salongides osalevad daamid ei pääsenud ka kriitikast, kus sa nüüd sellega? Ikka kõik see teada-tuntud jutt, meeste maailm ja naiste koht selles ja nõnda edasi ei ole, et seda lugulaulu jälle hakata esitama tema rafineeritud suhtlemine, näiteks tunde peenus, mida naised taotlesid selle kallal, igasugu kirjamehed teritasid hambaid nagu jaksasid. Kõva käratseja oli mul jäär. Tol ajal ta tiirutas veel provintsi teatriga mööda väiksemaid linnu aga kirjutas siis sopis ja lühiandi haritud naiste vastu ja üllatus-üllatus, karjäär hakkas edenema. Samuti oma vallalisused. Naised olid rünnata tavad parimal juhul neid peeti veidrik, eks halvemal juhul pilgati, võib-olla õelatakse vanatüdrukut, eks keda ükski mees ei tahagi endale abikaasaks. Aga kui nüüd meenutada, et vallalisus oli nende daamide vaba valik, mitte võimaluste puudus, siis paistab pigem sedamoodi, et mõne kange pilkaja jaoks olid viinamarjad lihtsalt hapud. Aga lõppkokku võtta, sest ega miski ei muuda ikkagi seda tõsiasja, et avalik diskursus nii ilmalik kui, kui kiriklik ikkagi ülistas traditsioonilist abielu, ülistas majaemanda voorusi. Nii et need haritud ja intelligentsed barokiajastu naised ajapikku nad lihtsalt vajusid unustusse, nad lihtsalt vaikiti maha. Nad mattusid selle traditsioonilise mantra alla, kuni siis alles viimase aja soo uurimus on nad uuesti avastanud ja õppinud neid uuesti hindama. Aga küllalt nüüd taustast, läheme muinasjuttude juurde korraks ma juba nimetasin lugude jutustamist, mida naised harrastasid salongides. Loomulikult nad ka ise kirjutasid neid lugusid. Aga algne eeskuju tuli enamasti ikkagi varasemast kirjandusest ja eeskätt kahte itaalia kirjaniku võib nimetada 15.-st sajandist Strapparoola ja seitsmeteistkümnenda sajandi algusest Jon Batista passile. Nemad olid Euroopas esimesed, kes kogusid suulist rahvaloomingut, nii nagu see tol ajal ringles ja panid selle kirja. Nende lood ei sarnane küll eriti nende klassikaliste muinaslugudega, nagu meie neid praegu tunneme, aga teatud üksikmotiive võib seal ära tunda küll. Ja need vanad rahvajutukogumikud, need olid tuntud ka kirjanduslikes salongides, nende lugemine üldse Euroopasse oli üsna levinud. See oli üks selline meelelahutuse ja ajaveetmise viise. Aga kindlasti neid ei võetud tõsiselt. Ja kindlasti neid ei peetud kirjanduseks. Sest igasugu akadeemiate liikmed, sellised elitaarsed, kliteraadid nende jaoks kirjandus tähendas ikkagi klassikat, see tähendas kreeka ja rooma out toredaid, juba keskaegset kirjandust ei peetud enam eriti millekski. Ka see oli nende meelest juba selline rahvalik lori. Ja nagu ka nende enda kaasaegne suuline traditsioon, mis oli küll üles kirjutatud üksikute huviliste poolt, aga ikkagi oli see ju suuline traditsioon. Aga salongi daamidele need rahvajutukogumikud omal moel sobisid just selleks, et saada algtõuget oma lugude kirjutamiseks, sest et nad ise ja nende kirjanduslik looming, see oli ju samamoodi alaväärtuslik meesliteraatide meelest mingi naiste kribu-krabu, mida võis tuimalt ignoreerida. Nii et kui need naised pöördusid suulise pärandi poole, siis see läbinud avastasid enda jaoks tohutu värskete motiivide varamu täiesti uue algallika, mille baasilt luua juba tõelist kõrgkirjandust ja lähtekohaks Nad võtsid mõne karakteri, võtsid mõne tegevusliini, aga nad kombineerisid neid täiesti uuel viisil. Sest et tegemist ei olnud ju kirjaoskamatult talunaistega, kes võib-olla voki taga jutte vestid vaid see oli aristokraatlik, maaiem, oma meelelaadiga, oma maailma nägemisega. Need naised olid palju lugenud nadolid ise kogenud kirjanikud ja meenutagem, et nende diskussiooni käivitas ju ikkagi sugudevaheliste suhete pinge nendes ringkondades naiste nõue intellektuaalse tunnustuse järele. Ja see loomulikult andis tooni, see andis suuna ka nende enda loomingule, isegi kui algsed lähtekohad võeti rahvajuttudest, siis Neid tõlgendati ja arendati edasi hoopis teises kontekstis. Aristokraatlikus kontekstis. Talupoegade ja käsitööliste asemel on tegelasteks ikkagi aadlirahvas intriigid, konfliktid, kõik see, mis paneb tegelasi tegutsema, paneb nad liikvele. Need pärinevad kõrgklassikeskkonnast. Või isegi kui loos esineb näiteks lambur või lamburi neiu, siis loo lõpuks selgub ikkagi, tegelikult on nad hoopiski õilsat päritolu. Nii et need muinasjutud, mida salongi daamid kirjutasid, need lähtusid nende enda kogemusest ja need väljendasid nende enda reaalsust nende positsiooni ühiskonnas. Nende vastust Nendel on välja kujunenud formatsioonidele, milles siis domineerisid mehed naiste arusaama sotsiaalsest suhtlemisest ja muud niisugust. No kui mõelda, mis on meeste ja naiste suhet raskuspunkt no siis teadagi armastus, mis muud. Ja see oligi teema, millega salongides tõesti tegeleti süvitsi, põhjalikult, erinevatest perspektiividest, erinevates formaatides, ütles ühel või teisel viisil. See sugudevaheliste suhete arutelu jõudis ikkagi välja tunnete juurde, partnerluse juurde. Arutati kirjanduslikke näiteid, arutati osapoolte käitumist, valikuid teatud situatsioonides ja omaenda töödes. Naisautorite taotluseks oligi rafineeritud suhtlemine, vastastikku lugupidav suhtlemine, tunnet, siirus, tunnete loomulik väljendamine, püüd mõista, püüd näidata, kuidas tunded tekivad ja kuidas nad kasvavad. Ainult et ja selle kõige kujutamiseks naised eelistasid oma romaanides ja muinasjuttudes luua fiktsionaalset keskkonda. Selleks oli siis mingi haldjariik või õnnemaa või kusagil kauge saar, kus haldjad peavad oma õukonda omamoodi selline fantaasiamaailm, kuhu põgeneda ja kus unistada siis hingelisest täituvusest mis on ju õieti päris nukker, kui selle üle veidi järele ütelda, eeldades niidet, naiste looming peegeldas nende enda elu tegelikkust, siis paratamatult tuleb sellest järeldada, et, et oma reaalsuses oma seisuslikus ühiskonnas ja korraldatud abielude juures nad lihtsalt ei näinud sääraseks tunde eluks erilist šanssi. See niinimetatud salongi muinasjuttude buum algas 1680.-te aastate lõpul ja selle nii-öelda maaletoojaks oli kirjanik Marizon kleriti järk. Kes muide oli Sharperroo õetütar, Inglise keelses erialakirjanduses kasutatakse nende muinasjuttude kohta omaette mõista, et see on siis Literary teil, mida ma tõlgiksin sisulise tähenduse järgi salongi muinasjutt tudeks, et litter, Ari on nad siis selles mõttes, et tegemist oli tõesti rahvajuttude kirjandusliku töötlusega mis ei olnud enam kollektiivne, mis ei olnud enam anonüümne, vaid konkreetne autorilooming. Ja mis levis ka kirjalikult erinevalt rahvajuttudest ja ei muutunud enam levimise käigus. Jällegi erinevalt rahvajuttudest, kuigi mõni hilisem Other muidugi võis neid sihilikult muuta, seda ju juhtus. Ja kogu sellest naisautorite plejaadist on kaks nime, keda ma tahaksin esile tõsta, sest mingi valik tuleb paratamatult teha. Kõigepealt Katriin Bernard, tema looming sobib väga hästi iseloomustama varaseid, salongi muinasjutte. Esialgu ta kirjutas, poeeme, lühijutte näidendeid, pälvis ka auhindu ja kiitust, kirjutas mitu ajaloolist romaani. Neid tunnustati nende peene koelisuse eest tunnete kujutamise pärast. Ühes tema romaanis sisaldub kaks originaalset muinasjutt, mida romaani tegelased jutustavad. Esimene nendest räägib nõiduse alla sattunud printsessist. Kuidas ta armub imeilusasse roosipõõsasse ja haldjad, siis vastutuleku korras muudavad selle roosipõõsa printsiks. Aga printsessi lootused saada õnnelikuks, need kahjuks küll nurjuvad, sest prints tunnistab, tema on tegelikult armunud igavese nooruse saare kuningannast. Printsessi vaevab pettumus armukadedus ja lõpuks prints palub haldjatel, et need muudaksid teda tagasi Roosi põõsaks, et sellest kõigest pääseda. Ja teine lugu peaks olema natuke tuttavam, sest et antud kujul see esineb ka Sarberroo muinasjuturaamatus lugu siis pealkirjaga tutt pearike. Mis on tegelikult üks variatsioon kaunitari ja koletise teemal ja ilus, aga pururumal printsess ja tark, aga võika välimusega kääbus, nii PRO kui ka Katrin Berenaari versioonis rikki aitab printsessil saada arukaks. Ja seda siis tingimusel, et printsess abiellub temaga lõpus. Ja Peruu loos kääbus muutub Kaise kauniks. Printsess tõepoolest armastab teda. Aga Katrin Pennaari loos rikki jääb printsessi jaoks eemale tõukavaks ja ta peab elama tema maa-aluses kuningriigis ja kogu see olukord on printsessile talutav, ainult seetõttu tema tegelik armsam külastab teda seal sagedasti. Aga ühel hetkel riqueen avastab selle afääri ja muudab naise armukese endaga identseks täpselt samasuguseks kääbuseks, samasuguseks koletiseks nagu ta ise. Printsess on segaduses ja ta veedaki kogu ülejäänud elu, olles täiesti võimetu vahet tegema abikaasal ja armukesed. Vot sellised lood, väga õpetlikud lood. Me näeme siin mõlemal juhul, et mingist kohustuslikust õnnelikust lõpust ei ole juttugi. Katrin Pennaaril. Vastupidi Ta lausa trotsib seda. Esimene lugu algab näiliselt paljutõotavalt. Armunud printsessisoo dub, aga selgub, et tema tunded jäävad vastamata. Tulemuseks on pettumus, luhtunud lootused. See kõik valmistab üksnes piina. Aga samasse piinleb juga, prints, kes ei leia endasse tundeid printsessi vastu ja kelle armastus on talle pigem koormaks. Ja teises loos Katriin Bernaad laseb oma romaani tegelasel otsesõnu välja öelda, et peaaegu alati armsamatest saavadki ju abikaasad. Vabad tunded asenduvad kohustuse ja rutiiniga. Kirgija elevus hajuvad ja lõppkokkuvõttes abikaasa ja armsam sulavad kuidagi tunnetuslikult kokku üheks samaks iga päeva halluseks. Ja see kõik ei kõla enam sugugi muinasjutuliselt ega vist. Aga samas, kas see mitte ei kõla realistlikult? Ma jätan selle küsimuse praegu kuulaja enda vastata ja räägin ise hoopiski ühest erilisest meetodist, mida muinasjutu-uurijad kasutavad niinimetatud paarislugemine. Selle meetodi loojaks on kirjandusteadlane Miller kus siis mees- ja naisautorite loomingut takse paralleelselt ja just seitsmeteistkümnenda 18. sajandi salongi muinasjuttude puhul. See meetod on väga viljakas, sest et sellest perioodist leidub ühtekokku umbes 13 lugu mis esinevad mõlemast soost autoritele. Ja see võrdlev paarislugemine. See toob esile silmnähtava erinevuse. Ühelt poolt perroc lood, mis on levinud ja tuntud ja teiselt poolt sama ajastu naisautorite lood, mis on vähetuntud, et mitte öelda tundmatud. Ja väga tihti need tinglikud paarid, need lähtuvad ühest ja samast rahvalikust algversioonist võid tuginevad sellele. Kuid mees- ja naisautorid interpreteerivad seda algmaterjali täiesti. Erinevad. Nad fokusseerivad oma tähelepanu täiesti erinevatele süzee liinidele, tõstavad esile täiesti erinevaid detaile, teevad täiesti erinevaid rõhuasetusi. Ja see kõik on väga tänuväärne materjal, selline lähivaade. Sest et tuleb ime selgesti esile see autorisoost lähtuv perspeks aktiiv. See, millest kirjandusteadlased olid varem suuresti mööda vaadanud. Meesautorid ülistavad korraldatud abielusid. Need on ühiskondliku ja soolise hierarhia nurgakiviks. Nad ülistavad emadust. Nad ülistavad kodu külge seotud naisi majaemandaid samas kui naisautorid ja nende kangelannad on nii-öelda kodustamata ka naisautorite lugudes. Emadus on tähtsal kohal aga hoopis teisiti. Pigem sellisel kehalisel ja vägagi nähtaval viisil. Kangelannad saavad lapsi väljaspool abielu. Nad saavad neid kuju muutnud kangelastega, kellest ei olegi päris selge, kas nad on metsloomad või hoopis õilsad. Printsid ja sageli kangelanna osaleb loogu sündmustes, olles ise kogu aeg lapseootel. Kui mõtelda hetkeks klassikalistele lugudele, no kes kujutaks tänapäeval ette rasedat lumivalgetest näiteks. Ja kui võrrelda nüüd sedasama tut Pearike lugu mille ma ju tõingi siinkohal ära sellesama tagama, aga siis me näeme, et PRO esituses. Asi lõpeb abieluga, mis on oma ajastu kontekstis igati sünnis igati aktsepteeritud. Naise panuseks on ilumehe panuseks on arukus, vastastikku kasulik ühendus peaaegu nagu vahetuskaup. Noh, mida ju seisuslikku abielu omal ajal oligi. Ja meesautori perspektiivist on kõik hästi seisuslikku hierarhia, sooline hierarhia, kõik see on taaskord üle kinnitatud asjade loomulik kord on paigas tõeline happy end, nagu me tunneme seda ka tänapäeval muinasjuttude puhul. Ja mis muidugi näitab seda, et kui väga me tegelikult kaldume lähtuma nendest esteetilistest kriteeriumitest, mis tulenevad just mehe perspektiivist, mees autori perspektiivist, ta antud näite puhul siis perroolt noh, abiellusid ja elavad igavesti õnnelikult. Aga Katriin Bernaaril, nagu näeme, see lugu ei lõppe sugugi abiellumisega, sest et naise vaevad naise ängistus, see kõik on sisse kirjutatud juba varasemasse seesse. Ta ju ei taha abielluda selle inetu rikkega. Abielu sõlmimine üksnes seadustab ja põlistab selle olukorra. Et meenutagem, et salongi muinasjutud ju kajastasid nende autorite reaalsuse ja tuleb välja, et meeste ja naiste jaoks need reaalsused olid ikka väga erinevad. Et seega seal, kus pimedusega löödud trikki hõljub ilmses rahulolus ta kujutab oma kaasat jäägid õnnelikuna. Et seal naine tegelikult otsib võimalusi seda olukorda enda jaoks kuidagimoodigi talutavamaks muuta. Armukese võtmine muidugi oli üks võimalus aristokraatlikus daami jaoks. Aga ilmselgelt on see ju loos ikkagi lohutus ja leevendus, mitte tegelik lahendus, nagu me nägime. Ja paljuski just siin ongi naisautorite muinasjutuloomingus see sügavam varjatud mõte, see loogiline aluspõhi läbiv kaalutletud printsiip. Läksin, mis koondab, ühtlustab, selgitab nende enda elu tegelikkust selles sooliselt ebavõrdses ühiskonnas, hoiakuid, uskumusi, praktikaid, kõiki neid kompleksselt koostoimes. Ja loomulikult see kõik lisab ja sellesse pilti tohutult keerukust ja tohutult varieeruvust. Ja teine autor, kellest ma tahaksin veidi pikemalt rääkida, on Marii Katriin noa. Või nagu erialakirjanduses tavaliselt nimetatakse lihtsalt madaam toa kõige silmapaistvam, kõige viljakam muinasjutukirjanik üldse seitsmeteistkümnenda sajandi lõpu Prantsusmaal. Elukäik oli tal väga kirev, väga seikluslik, isegi kriminaalset episoodidega teismelisena ta pandi mehele endast umbes 30 aastat, et vanaemale, abikaasale, kes oli peaaegu et vaga punud lisaks veel ka hasartmängur ja keda naine nii südamepõhjast ihkas, et ühel hetkel ta püüdis talle külge määrida isegi majesteedi solvamise kuritegu. No ilmselt oli see meeleheitlik samm, sest et süüdimõistmine majesteedi solvamises, see oleks tähendanud surmanuhtlust abikaasale ja naisele siis väga teretulnud leseks jäämist. Aga see vandenõu tuli välja ja ta pidi põgenema välismaale ja paarkümmend aastata sõitleski erinevates ringkondades, Madalmaades, Inglismaal, Hispaanias, segas ennast igasugustesse intriigidesse, vilistas moraalireeglitele. Sellest eluperioodist ei ole tegelikult kuigi palju teada, aga on arvatud, et Mari Katriin võis olla prantsuse võimude spioon mis justkui tähendanuks seda tema noore kuritegu oli talle siis kuidagimoodi andestatud. Noh igatahes keskeas ta võttis elu juba rahulikumalt, ta oli siis tagasi Pariisis ja oli üks tuntumaid ja mõjukamaid salongi daame. Ja tema kirjatööde hulgas on reisikirju on välja mõeldud memuaare, mida võib siis vabalt nimetada ka memory vormis romaanideks ja on ka ajaloolisi romaane. Ja muidugi muinasjutt, et neid avaldas kaks kogumikku, mõlemad nelja köitelised ja tema esimene muinasjutt ilmus trikist juba 1690. aastal. Raamatu pealkiri oli õnnesaar ja Marin Katriin Tolloa loomingu hulgast. Ja me leiamegi päris mitmeid selliseid tuntud lugusid, nende varasemaid versioone, noh, mida me ka praegu meelsasti loeme. Kuldkalakese lugu Pöial-Liisi Tuhkatriinu, printsess kuldkihar näiteks ühtekokku temalt pärineb tervelt 40, kas originaalset muinasjutu ja iseenesest kõik see, mida eespool sai juba öeldud Katriin Bernardi loomingu kohta, see kehtib ka madam too noa puhul. Et seda ei hakkaks vast enam kordama, aga mis on tema lugude juures silmatorkav ka see on eriline naistekesksus. Isegi omaette termin on selle jaoks välja mõeldud feminatsentrilisus tugevad iseseisvad naiskarakter, patareid ja lisaks veel ka naiste omavaheline sõprus, kokku hoidmine, üksteise vastastikune toetamine, madam tul, noa kuldkihar näiteks valitseb ise oma riik ja ta kroonib endale ise kuninga oma väljavalitu. Tema valge kassikese loos kingib kassike, kes on mõistagi ise printsess kingib oma armastatule terve kuningriigi, sest tal endal on neid mitu. Väikese armsa Iirekese loos, kes jällegi on printsess selles loos printsess, tema ema, kuninganna ja haldjast ristiema. Nad üheskoos saavad jagu kuningriigi Anastajast sissetungi eest. Ja mitmes loos tal tegutsevad tõelised avad tsoonid, kes tõmbavad selga raudrüü ja ratsutavad koos rüütlitega lahingusse. Ja need naiste valitsetud riigid, mida madaam tulnoa kirjeldab Need sarnanevad vägagi salongidega, mida ju samuti valitsesid naised ja kuhu olidki teretulnud ainult need, kes pidasid lugu tsiviliseeritud suhtlemisest, kellel olid head kombed näiteks tema õllesaarel, seal ei ole lubatud isegi tormituul sest see toob kaasa purustusi ja tekitab kahju. Nii et see on tõesti selline naiste maailm või maailm naiste vaatepunktist, mis kumab vastu madam Tollo jutt, sest maailm, kus naistel on hea elada, kus naistel on turvaline elada. Mariga Triin tulnud-le kuulub ka muinasjutumõiste autorlus prantsuse keeles Kont öelda see, ja mis tähendabki siis haldjalood või Lood haldjatest. Et see oligi tema teise muinasjutukogumiku pealkiri ja see võeti otsetõlkes üle ka inglise keelde treeridels tähendab sedasama haldjalood rangeldatut, kõik muinasjutud, muidugi ei ole haldjalood aga aja jooksul lood ise said ülipopulaarseks ja nad levisid terves Euroopas, nii et koos lugudega levis ka mõista. Ja muidugi ta laienes tähenduse poolest. Ma tahan tulla, a populaarsus oli tegelikult uskumatult kestev. Enam kui poolteist sajandit. Julgelt võib öelda, aga peamiselt kõrgklassi hulgas kõrgklassi hulgas, kes samastas ennast kogusele aristokraatlikus kontekstiga selle aristokraatlik väärtusruumiga, milles lugude tegevus toimub. Et mõnes mõttes ma taandun A jäi Nissi autoriks ja päriselt unustusse ta vajus 19. sajandi teisel poolel ja seda koos aristokraatia enda kriisi ja allakäiguga. Sest et keskklassi samal ajal kõnetasid pigem juba vendadega Grimmide mugandused, adaptatsioonid ja need lõpuks siis muutusidki üldlevinud. Niisiis muinasjutubuumi alguseks loetaksegi aastate 1690. Et sellel aastal ilmusid muinasjutukogumikud või ka muinasjutte sisaldavad novellid vähemalt kolmelt naisautorilt, kaasa arvatud siis madam tulnoa. Ja see tähendab, et just haritud daamide salong oli otsustav muinasjuttude allikas. Just nemad lõid neid populaarseid lugusid, mitte niivõrd kirjaoskamatust, talunaised tegelikult salongi daamid isegi distantseerisid ennast igasugu lapsehoidja jutt tudest ja teenijatoa temaatikast oma salongides loomingus nad kehastusid pigem ise ikkagi haldjateksisi pillideks ja teisteks muinasjutulist. Eks olenditeks. See viis, kuidas salongide naiskirjanikud interpreteerisid lugusid. See loomulikult avaldas väga suurt mõju ka mees autoritele, kes salongides figureerisid täpselt nagu avaldasid mõjuganud naisautorid ise. Sarberroo nimi on mitu korda juba läbi käinud, temast on täna saanud just nagu meessoost muinasjutukirjanikke esindaja meil büroo põhiteos muinasjuttude vallas. Selle alapealkiri oli siis hanema lood. See ilmus 1697. aastal, nii et ikka mitmeid aastaid pärast seda, kui naised olid otsa lahti teinud. Aga sellest hoolimata siis terve hulk praegu klassikaks saanud lugusid ongi siis tuntud ikkagi just PRO versioonis. Ja pärineb just sellest kogumikust punamütsike näiteks Tuhkatriinu saabastega kassi lugu, uinuv kaunitar, sinihabe. Aga huvitav on vast märkida ja mida büroo kohta ilmselt laiemalt ei tea. Ta on see, et esialgu ta ei avaldanud oma muinasjutukogumikku hoopiski mitte oma nime all vaid ta kasutas pseudonüümi na oma surnud poja nime. Ja põhjuseks oli kartus oma maine pärast. Büroo ise kuulus ju prantsuse akadeemia liikmete hulka ja nood olid igatahes väga taarselt meelestatud isandad, kui võib niiviisi öelda, enne meil oli juttu juba sellest, et akadeemikud suhtusid muinasjuttudesse üsna üleolevalt. See oli mingi targutavate naiste harrastus kusagil salongides, nii et PRO ilmselt leidis, et parem karta kui kahetseda, et selline kirjanduslooline kurioosum siis aga kokku võtta. Eks need seitsmeteistkümnenda ja 18. sajandi salongipidajad, daamid ja nende ümber koondunud seltskond, samuti suures osas naised. Ei ole liialdus öelda, et nad seisid uue vaimse liikumise keskmes tulipunktis. Ja nad aitasid kokku tuua vaimuinimesi, raha, inimesi. Ja muidugi võimu inimesi. Ja seeläbi neil oli erakordselt tähtis roll uute ideede kujunemisel ja nende levitamisel. Nendes salongides kogunesid aristokraadid ja kodanlased, kogunesid mehed ja naised, kliteraadid ja poliitikud. Seal sündis uut laadi suhtlemiskultuur. Ja on üldse üks haruldane periood terves üldises kirjandusloos, kus domineerisid naisautorid. Sest nendest varastest muinasjuttudest julgelt kaks kolmandikku on naiste looming seega tõeline naiskirjandus, Ekrid, tüür, seminin. Ja on tõeliselt tore see. Viimastel kümnenditel on see tohutu panus tõstetud jällegi väärilisse ausse. Näiteks 1990. aasta. See oli kirjandusmaailmas omamoodi, väga kõnekas. Sest et siis tähistati 300 aasta möödumist muinasjutužanri avalöögist pidades silmas siis just madam tul noa õnnesaare ilmumist. Nõnda siis. Me oleme kõnelenud naistest muinasjuttude uurijatena ja muinasjutukirjanikena. Milvi Martina Piir tänab kuulamast, tähendab kaasa mõtlemast selles keerulises ja vastuolulises teemas. Aga nüüd me oleme jõudnud naiste kui muinasjututegelaste juurde ja neile ongi pühendatud kõik ülejäänud saated selles tsüklis. Järgmisel korral me saame lähemalt tuttavaks lumivalgekese ja teiste kimbatuses kaunitariga. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.