Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Seekord on sissejuhatus lihtne ja lühike, juttu tuleb lumivalgeke, sest üks kõige populaarsemaid muinasjututegelasi, kelle lugu teatakse lausa une pealt igas mõttes positiivse naiskangelase etalon, ilus, hea, sõbralik, abivalmis, sõnakuulelik, lojaalne, kõik puha naiselikud supervõimed ja auhinnaks on abielu printsiga. Aga samahästi võib lumivalgekese kirjeldada ka teistsuguste sõnadega. Vagur naiivne, võrdlemisi arutu, ebausaldusväärne kergeusklik, passiivne loomulikult. Nii et võib-olla polegi see Lumivalgekese lugu nii lihtne ja selge, nagu ta esmapilgul ehk tundub. Aga vaatame siis, mida see materjal meile pakub. Kõigepealt, kellest me üldse räägime, kas lumivalgeke, sest või lumivalguke, sest see küsimus iseenesest on formaalne, lausa kõrvaline. Isegi selle konkreetse muinasjutu kontekstis aga mingi hulga inimeste jaoks paistab teema tühisus on pöördvõrdeline selle energiahulgaga, mida selle üle vaidlemise panustada. Ise olen varem eelistanud lumi palgukest ja saanud ka igasugu tarkpeadelt osatada selle proteiinikese eest. Nii et tehke see asi siis selgeks. See kõnealune muinasjutt eesti keeles ta ilmus omaette raamatuna aastal 1877 ja siis just nimelt lumi valgukese pealkirja all. Samas proteiini omakeelne vaste valk, mis käändub siis valk valgu. Selle tõi eesti keelde Johannes Voldemar Veski 1900 kahekümnendatel aastatel. Ajaline vahe on pool sajandit, nii et lingvistiline seos lumi valgukese ja valgu vahel puudub. See u seal see on hoopiski hellitus ja vähendusliide vähem tuntud loomulikult kui kee või gene lõppsõnadel, aga tähenduselt on ta täiesti sama ja sageli need ka esinevad koos, nii et moodustub justkui topeltvähendus või topelt hellitus. Lapsuke, naisuke pojuke, lambuke, tuluke, kelluke, paluke, kooruke, jumaluke. Lisaks veel ka omadussõnad, nagu kitsuke kõhnuke, nõrguke nooruke õrnuke rumaluke mustuke. See on siis valgukese vastand. Ja osalt, see on taandunud ka niinimetatud hoidja keelde, mida kasutatakse väikeste lastega suhtlemisel, sõnad nagu kiisu, jänku, nutsu, mammu, kitu, kitupunni, mis iganes ninnu-nännu. Nii et öelda lumivalguke on kindlasti niisama õige kui lumivalgeke. Küsimus on üksnes maitses ja harjumuses. Ja muidugi emakeele tundmist. Lumivalgeke on kindlasti üks kõige levinumaid muinasjutte, mida tuntakse kõikidel kontinentidel ja selle erinevaid variante on leitud kusagil 700 ringis. Loo kõige olulisem motiiv on muidugi see nõiduselaadne uni, omamoodi varjusurm, mis lõpeb üles ärkamisega või äratamisega. Ja seda nõiutud unemaid tiivi. Seda võib leida sõna otseses mõttes tervest maailmast. Keda need variandid huvitavad, siis on olemas raamat väga meeldejääva pealkirjaga maailma kõige ilusam naine autor Urmas Sutrop, mis ongi üks suur lumivalgekese lugude kogumik ja ma ei tea, et mõne teise populaarse muinasjutu kohta oleks eesti keeles sellist mastaapset ülevaadet ilmunud. Seal on ära toodud vendade Grimmide lumivalgekese algkäsikirjas ja esmatrükis on Grimmide eelsed lood. Kusjuures äratuntavaid lumivalgekese motiive on teada juba kaheksandast seitsmendast sajandist enne Kristust. Edasi klassikalised autorid, Heroodutus, Moviidius, Apuleius, ka Markuse evangeelium, India ja Araabia traditsioon, keskaegsed Fobljood, kus leidub lumivalgekese motiive siis lumivalgekese lood Euroopast, alfa peetiliselt on reastatud peaaegu kõik Euroopa maad soome-ugri lumivalgekese, ungari liivi-soome-karjala, ersa mordva marimetsaneenetsi ja lumivalgekese laiast maailmast, aafrika, aasia, ameerika ja lõpuks veel terve hulk eesti lumivalgekese lugusid. Muidugi, ega need lood ei esine kusagil puhtal kujul. Neid ju pidevalt jutustatakse ümber, selle käigus nad segunevad teiste muinasjuttudega, nad omandavad kohaliku koloriidi. Ja seetõttu ongi asjakohane küsida, mis üldse teeb lumivalgekese loost lumivalgekese loo. Ükspuha kui palju need lood siis muidu ka üksteisest ei erineks, aga kolm motiivi on olulised. Ja kui vaatame neid süžee arengu järjekorras, siis kõigepealt armukadedus või ka lihtsalt kadedus tavaliselt siis naissoost pereliikme või lähisugulase poolt. Ema, kasuema, õed, vennanaised, see on see liikumapanev emotsioon, mis sunnib tegutsema, mis käivitab loo. Ja tagajärjeks on peategelase pagendamine, mis on siis teine nii-öelda kohustuslik motiiv, pagendamine, metsa pagendamine mägedesse või kuskile mujale. Igatahes see on mingi kauge ja kole paik, kus elavad päkapikud, röövlid, mingid üleloomulikud olendid, inimsööjad näiteks mõnes versioonis koguni soomlased, plased ühesõnaga mingit metsikut inimesed, kes võib-olla ei olegi õiged inimesed, aga kes igal juhul Toad lahkemaks, kui see kuri pereliige, kes peategelase sinna koladesse kohta saadab. Ja kolmandaks, kohustuslikuks motiiviks on siis juba nimetatud nõiduselaadne surmauni ja sellest äratamine. Et teda koju, nagu me praegu lumivalget, kes tunneme seda koju, see lugu hakkas võtma vendade Grimmide käe all. Et kõige varasem käsikirjaline variant neil pärineb aastast 1810. Ja on teada, et Grimmide jaoks oli selle loo allikaks naine nimega Marie Hassan Fug kes elas praegusel Hesseni liidumaal. Grimmide kuulus muinasjutukogumik pealkirjaga siis Kinder und Hosmerchien. See ilmus esimest korda 1812. aastal ja sealt pärinebki suurem osa neist populaarsetest ja laialt levinud muinasjuttudest, nii nagu me neid praegu tunneme. Juba seda kõige esimest väljaannet. Ta saatis tohutu menu ja uued trükid. Uued väljaanded muudkui järgnesid 40 aasta jooksul lausa seitse korda anti seda kogumikku uuesti välja. See minu ei olnud päris probleemitum, sest raamat sai ka omajagu negatiivset tagasisidet. Vaimulikud, lapsevanemad, kooli õpetajad kritiseerisid neid lugusid seal vägivaldsuse pärast. Nii et iga uuem välja on teel. Krimmid Reigi keerasid oma, et näiteks lumivalgekese puhul esmatrükis see on lumivalgeke kese lihane ema, kes püüab oma tütart tappa. Aga juba järgmises väljaandes, see on muudetud, see redigeeriti võõrasemaks. Sest et see tundus kodanlikul moraalile vastuvõetavam kui see, et oma ema on lapse suhtes vaenulik. Ja lumivalgekese lõplik versioon kujunes välja 19. sajandi keskpaigaks. Päkapikkude nimed näiteks need lisandusid alles 20. sajandi alguses ühes Broadway lavastuses. Ja lumivalgeke oli ka esimene muinasjutte, millest Disney tegi täis iga animatsiooni. See oli aastal 1937. Animaversioon on küll tunduvalt lühendatud võrreldes Grimmide looga ja Disney on omalt poolt ka tugevasti kaasa aidanud. Sellele, et Lumivalgekese lugu kas lähenema Tuhkatriinuloole, hakkas sellega sarnanema juba multifilmi alguses. Lumivalgeke on noh, omamoodi Tuhkatriinuliik kuju. Ta on teiste teenistuses, ta ei mõtle eriti oma huvide peale, ta ei hooli oma vajadustest. Ja sarnane on ka see, et kummaski loos peategelase isal noh, olgu ta siis kuningas või aadlik või lihtsalt jõukas kaupmees. Et isaroll on peaaegu olematu. Mainitakse ainult, et ta jääb leseks ja abiellub uuesti. Nii et kangelanna saab endale võõrasema. Aga kummaski loos ei lumivalgekese ega Tuhkatriinu puhul. Isa ei võta mingit vastutust tütre käekäigu eest, ta ei sekku tütre ja oma uue naise suhetesse, tegelikult teda ei ole tütre jaoks olemaski. Aga võib vist öelda, et lumivalgeke on üks kõige põhjalikumalt läbi analüüsitud muinasjutte. On näiteks kokku loetud tema surma, mis viise, mis siis peategelasele osaks saavad erinevates versioonides alad mürgitatud lille nuusutamisest kuni kuni särgini, mis pigistab ta surnuks. Või siis kõik need olendid, kes võivad lugudes täita päkapikkude rolli, kelle juurde lumivalgeke põgeneb. Karud, ahvid, röövlid, vanaeided, ühes paroodiaks koguni džässmuusikud, lausa terve orkester. Psühhoanalüütikud on selles loos leidnud vanema ja lapse vahelisi suhte variante, mille peale ei tulekski, mis kohati lausa jahmatavad Oidipuse kompleksi tunnuseid. Elektra kompleks, laps, kes ei suuda mõista ema hoolimatust ja põgeneb ära fantaasiamaailma. Ema, kes ei suuda aktsepteerida tütre suureks kasvamist või ei suuda armastada last, kes on sündinud vägistamise tagajärjel. Siin on siis jälle viide sellele puuduvale isale kes aktiivse tegelasena sama hästi kui puudub loos. Ja feministliku vaatepunktist. Lumivalgeke ja võõrasema esindavad kaht poolust või, või kaht vastandit ühelt poolt hingel, teiselt poolt koletis. Mis õieti siis ongi need kaks ainsat stereotüüpi, mis patriarhaalse agenda poolt on naistele etena. Nii populaarse muinasjutu puhul muidugi ei üllata, et seda on püütud seostada ajaloolise tegelikkusega. Nii teadlased aga veelgi enam ja vast eelkõige igat maski harrastajad. Nad on püüdnud leida lumivalgekese kujule erinevaid lähteisikuid. Ja eriti just üks versioon on viimasel ajal muutunud populaarseks. See ringleb saksakeelses kirjanduses ja vist on nüüdseks juba olemas ka tõlkeid. Ja seda ma tahangi nüüd pikemalt lahata. Selle on välja pakkunud saksa muinasjutu-uurija Eckhart Sander. Ütlen ka kohe välja, et suurema osa tema järelduste suhtes ma jään väga skeptiliseks. Miks just seda põhjendan hiljem jooksvalt jutu käigus. Aga see ajalooline isik, kellega ta lumivalgekese seostab ja tema ilukäik ja tema elukeskkond. Leis tõesti, leidub terve hulk kokkulangevusi nii tegelase enda kui ka muinasjutus ette tulevate sündmustega. Nii et see lugu on huvitav ja see on kindlasti väärt, et sellega lähemalt tuttavaks saada. Niisiis, Margarete on Valdek eluaastad 1533 kuni 1554, seega elas kõigest 21 aastaseks. Tema isa oli Hesseni krahh, Filipp Neljas Von Valdek Wildungen, luteri usu poole hoidja ja oma piirkonnas üks reformatsiooni juhtfiguure. No Martin Luteri usu uuendust pooldavad vürstid. Sel ajal nad moodustasid Smalkaldeni liidu mis oli siis poliitilises ja sõjalises opositsioonis katoliiklik Siuke vorstidega ja loomulikult keisriga, kes jäi kindlalt katoliiklikuks. Nii et see katoliikluse ja reformatsiooni vaheline konflikt see annabki siis sündmustele poliitilise tausta. Margarete ema ise samuti Margarete, tema pärines idafriisi maalt ja tema järgi sai tütar ka nime kokku, peres oli kaheksa last, Margarete oli neist kuues. Mõni aasta hiljem ema suri. Isa abiellus veel kaks korda, kõigepealt Katariina von Hatsweldiga. Ja siis Jutab, on isenbergiga ja emb-kumb neist ongi ilmselt andnud ainest kurja võõrasema kujule muinasjutus või siis ka mõlemad ajaloolised isikud on siin kokku sulanud. Nii et igatahes võõrasema Margarete oli. Aga nüüd läheme ümbrus, Margarete kodukoht, tema kasvukeskkond. See kant Essenis, mida nimetati tee Berg, Fray haid. See oli rikas maavarade poolest. Ümbruskonnas leidus mitmeid leiukohti ja krahvile kuulusid mägedes vasekaevandused. Need vajasid muidugi palju tööjõudu. Õigupoolest ka Valdek, kus Margareti sündis, ka see oli kaevanduslinnake ja kasvades Margarete oli alaliselt ümbritsetud kaevandustöölistest töö kaevanduses. See on kindlasti üks kõige raskemaid, mida võib ette kujutada. Ja sellest võtsid osa ka kaevurite lapsed. Omaaegsed arveraamatud näitavad selgesti, et kasutati laste tööjõudu. Tegelikult neid isegi eelistati sest oma väikese kogu tõttu väikese kasvu tõttu nad pääsesid kitsastesse kaevanduskäikudesse, nad said seal vabamalt liikuda ja pääsesid Ligiga kohtadele, mis jäi täiskasvanutele kättesaamatuks. Nii et need lapsed töötasid kohutavates tingimustes täiesti ebainimlikes tingimustes, ilma päevavalguseta, ilma värske õhuta. Loomulikult pidevas lämbumise varingu ohus. Ainuke kaitsevahend neil oli müts, selline paksust vildist müts kõrge põhjaga, nii et pea ja mütsi põhja vahele jäi omajagu ruumi. See pidi neid siis kaitsma varingute eest. Üle jõu käiv töö, kehv toit selle tõttu. Paljud neist jäid kasvus kängu. Vitamiinipuudusest tingitud Rahiit moonutas luid. Paljud neist olid juba teismelisena invaliidid, paljud surid enne täiskasvanuks saamist. Ja kuna kaevandused asusid mägedes ligipääs neile võis olla üsna vaevaline, siis kaevurid elasidki koha peal väikestes majakestes. Ühe ruumilistes kusagil kaevanduse sissepääsu lähedal tavaliselt viis, kuus inimest koos. Samas ruumis söödi magati. Mingit mugavust seal loomulikult ei olnud. Ainus idüll olidki mäed ja maastik ja ümbritsev loodus. Mis muidugi ei tähenda, et need kurnatud ja näljased töölised oleksid seda kuidagimoodi hinnanud. Aga kujutagem nüüd ette sellist vaatepilti. Pärast päevatööd. Päikeseloojangul tulevad mäe seest välja väikesed kängus kogud kirkadega labidatega laternatega kõrged viltmütsid peas. Ei ole vist vaja väga palju fantaasiat, et näha neis päkapikke. Siiamaale tundub kõik realistlik, kõik tundub enam-vähem aktsepteeritav. Selline oli ümbrus, milles krahvi tütar Margarete üles kasvas. Ja on tõesti mõelda, et need kidurad ja kääbuslikud kaevanduslapsed. Et need pakkusid ainest muinasjuttu seitsme päkapikukujudele. Et siiamaale võib Ekart Sanderi välja pakutud paralleelidega nõustuda küll. Ühes 1544. aastal kirjutatud kirjast selgub, et juba sel ajal seega siis 11 aastaselt Margarete oli ilmselt kodunt ära saadetud. Ecord sander seostab selle tõsiasja kohe kurja võõrasemaga, kes tahtis tüdrukust lahti saada. No muidugi, ega seda ei saa välistada, võõrasemal olid omad motiivid, võib-olla ta tõesti ei sallinud võõrast tütart. Võib-olla ta tõesti oligi lihtviisil kuri, mida iganes see siis ka ei tähendaks. Igatahes pole ju selge isegi see, kumb Margarete isa abikaasadest seda rolli üldse täitis, kas Katariina või jutt. Ammugi siis jäävad nende isiklikud tunded tõestamatuks. Aga noore aadli lapse ärasaatmine kodunt tegelikult seda ei pea sugugi võtma mingi katastroofini või lapse hülgamisena. Tol ajal oli niimoodi kombeks, et teatud vanuses võimaluse korral saadeti nii tütred kui pojad mõnda tähtsamasse õukonda näiteks hertsogi omasse. Ja ega nad ei jäänud sinna siis kuidagi ripakile, vaid ikkagi sealsete härraste hoole alla ja vastutusele. Poisist sai hertsogi kannupoiss ja kaaskondlane tütarlapsest sai hertsoginna õuedaam. Mõte oli siis selles, et lapsed suhtleksid oma seisusekaaslastega, et nad õpiksid peeneid, kombeid, tantsimist, poisid muidugi sõdimis kunsti, tüdrukud, majapidamispeenemat, näputööd. Ja lõpuks loomulikult loodeti ju nii poegadelt kui tütardelt, et nad leiaksid endale sobiva abikaasa. Ja selles valguses tundub mulle ka üsna kahtlane see seletus, et Margarete ärasaatmisega võõrasema oleks soovinud justkui oma laste jaoks mingit soodsamat positsiooni. Lõppude lõpuks Margareti oli vanem juba see andis talle eelisolukorra näiteks nooremate poolõdede ees, kui tal neid tegelikkuses muidugi üldse oli tema läksi suurde maailma, ta oleks nii-öelda õnne otsima, oma saatust proovile panema. Ta läks selleks, et saada seisusekohaselt paika pandud saada mõne sobiva isanda prouaks ja tolle ajastu arusaamade järgi ta läks ju karjääri tegema. Nii et kui see väidetav kuri võõrasema tõesti oleks soovinud talle halba, siis ta oleks just vastupidi, pidanud tüdrukut kodus hoidma. Niisiis Margarete jaoks kodunt lahkumine tähendas siis seda, et esmalt ta elas Vailburgis. See on umbes 120 kilomeetrit Wildungist. Eemalt elas Nassau krahvi Philip kolmanda ja tema naise Amalie von isenburgi õukonnas. Krohv seinal on sama nimi, mis Margarete teisel võõrasemal. Et seega on üsna mõistlik eeldada, et laps saadeti seisusekohaseks kasvatuseks oma võõrasema, õe või siis mõne muu lähisugulase hoole alla. Ja see on taas täiesti ajastuomane toimimisviis. Aasta aega hiljem Margarete emapoolne onu Johann von ost friisland. Tema võttis neid õetütre hariduse enda peale ja sest peale Margarete elas Holgenburgi lossis probandis. See on osa tänapäeva Madalmaadest ja teekond sinna, muide viis läbi piirkonna, mida hüüti Siiben Birge tõlkes seitse mäge. See on siis Reini jõe keskjooksu idakaldal ja iga endiselt kaevanduspiirkond. Selles on nähtud ott lumivalgekese põgenemisteekonda pärast seda, kui jahimees on jutustele halastanud ja ta ellu jätnud. Muinasjutus öeldakse, et ta rändas seitsme mäe taha. No olgu sellega kuidas on. Ja veel aasta hiljem, 1546 onu Johan kasutas oma sidemeid ja leidis tüdrukule koha juba Brüsselis Keyserlikus õukonnas. Mida see õukond siis endast kujutas? Tolleaegsed Madalmaad, need hõlmasid ka praegust Belgiat ja kuulusid sel ajal Habsburgide võimu olla? No see oli ju ühtlasi ka keisridünastia. Parajasti valitses keiser Karl, viies Brüssel oli Madalmaade tähtsaim linnasevalitsejaks, oli seal keisriõde ertshertsoginna Maria ja tema õuedaamiks Margarete Sohigi. Kui nüüd vaadata laiemalt lisaks perekondlikule huvile siis Margarete paigutamisega asevalitseja ei anna juurde tema õukonda. Ilmselt krahv Philippe taotles ka poliitilist kasu. No tol ajal on teada, et keiser oli vangistanud ühe šmalkaldeni liidu juhtidest ja krahh püüdis keisrit mõjutada, et see ta vabastaks. Ja selleks, et oma suhteid keisriga parandada, selleks sobis tütre lähetamine keisriõe juurde väga hästi. See oli niisugune kena žest. Võiks isegi öelda, et usalduse märk ja pealegi see ei maksnud ju midagi. Aga isegi ilma selle poliitilise põhjuseta ei oleks olnud midagi ebaharilikku ega ebatavalist selles, et üks aadlipreili saadetakse kõrgeima valitseja õukonda. No lõppude lõpuks tal tuli ju seisusekohaselt abielluda ja sobiva peigmehe leidmine, see oli tegelikult üks osa õukonna esidaami ülesannetest. Ja ilmselt oli Margaritel ka õukondlikul abieluturul menu. Ta äratas seal kõrgete härraste huvi Egmandi krahvlamoral näiteks. Hiljem pärast Margarete surma siis koostati tema esemete nimekiri sai pikk ja rikkalik, seal oli hulk kalleid ehteid ja riietusesemeid. Nimekiri iseenesest ei ütle mitte midagi nende päritolu kohta, aga need, kes On varmad oletama suurt armulugu. Nemad muidugi soovivad uskuda, et tegemist oli austajate kingitustega. Kuigi sama hästi võiks küsida, et miks mitte isa kingitused, miks mitte perekonnapoolne varustus kaasavara tulevaseks abieluks. No olgu sellega kuidas oli, igatahes vaeseks pruudiks ei saanud Margareeta küll kuidagi pidada. Nonii, aga kusagil peab ju nüüd tulema mänguga prints? Jaa, ta tulebki paar aastat hiljem 1549 brüsseli õukonda saabusse kroonprints Philip keisri vanim poeg, sel ajal oli ta 22 aastat vana, aga ikkagi juba mitu aastat lesk noorusele vaatamata ja kadunud abikaasalt, tal oli ka pisike poeg. Parajasti reisis Hispaaniast Saksamaale ja sealt ta pidi edasi siirduma Inglismaale. Nimelt sel ajal troonil oli seal meerituudor. Henry kaheksanda vanem tütar ja keiser pidas plaani, kuninganna abielluks tema vanima pojaga vanusevahele vaatamata. Mõistagi see oli läbinisti poliitiline plaan. Igatahes tee Saksamaalt Inglismaale läks läbi Madalmaade, kus asevalitsejaks oli siis keisriõde Maria teisisõnu Philipi tädi. Ja seal brüsseli õukonnas Filipp ja Margarete, siis tõenäoliselt kohtusidki. Ma ei söanda öelda mitte midagi selle kohta, kumb kummasse armus, kui üldse muidugi armus. Või kui kaua see kestis, kui tõsine see oli ja muud säärast. Aga et noored inimesed õukonnapidudel teineteisega tantsisid ja võib-olla ka väheke flirtisid. No selles ei ole kindlasti mitte midagi võimatut. No tagantjärele on siia muidugi sepitsetud suurija sooduslik armastuslugu. Tõsi on kindlasti see, et ega miski Philipi sinna Inglismaale ei meelitanud, tal ei olnud mingit isiklikku soovi abielluda endast 11 aastat vanema kuninganna Maryga kes oli üliAga Rusklik lisaks veel haiglane, tusane võrdlemisi raske iseloomuga. Et võib arvata, et noorele printsile meeldis märksa rohkem veeta aega oma tädi õukonnas, mis oli rõõmsameelne kunstilembeline ja kindlasti ei olnud tal midagi selle vastu, et olla seal ümbritsetud noortest kaunitest daamist. Aga oletame siiski, et Margarete ja Philipi vahel arenes tõeline armulugu. Ecord. Sander konstrueerib siin väga lennukaid järeldusi, kuidas terve õukond on ärevuses, kuidas isegi keiser on häiritud, ikkagi vanim poeg, trooni järglane ja nüüd semmib mingi tühise krahvitariga, kes veel pealegi on reformeeritud usutunnistusega. Ja ka Margarete võõrasema olevat Sanderi järgi olnud raevus. Sest et loo avalikuks tulek ja kuulujutud ja skandaal, kõik, mis sellega seotud võõrasema väidetavalt kartis, et see kõik heidab varju ka tema enda lastele ja võib-olla kahjustab tulevikus nende abielu väljavaateid. Ja nõnda siis olevat võõrasema mesti löönud ei kellegi muu kui keisri endaga, et Margarete mürgi abil teelt kõrvaldada. Ja siinkohal tahaks küll teha väga pika ja tähendusrikka pausi, aga raadiosse selline eetrivaikus hästi ei sobi. Nii et. Ma parem küsin, kes härra Sander õieti on, kelle fantaasialendu? Me oleme pealtnäha nüüd ära eksinud. Teda on nimetatud aia loolaseks ja õpetlaseks. Selles viimases tuleb kohe kahelda, kuna temalt ei ole ilmunud mitte ainsatki teaduspublikatsiooni ja põhjalikumalt kaevata. Kuidas ma leidsin ühe 90.-test aastatest pärineva digitaliseeritud lehe artikli kus antakse teada sellenimeline inimene töötas saksa keele õpetajana ühes Hesseni liidumaa kutsekoolis. Nii et ilmselt võib tema tiitlite hulgast ka ajaloolase maha tõmmata. Ja härra Sanderi ainsaks teoseks näibki olevat populaarne pehmekaaneline raamatukene pealkirjaga šniewithien Meghan ooderwarhaid tõlkes siis lumivalguke muinasjutt või tõsilugu kus ta esitabki sellesama Margarete von Valdecki loo. Mida ma siin siis praegu hoolega lammutan. Niisiis harrastaja ajaloo huviline, aga mitte ajaloolane. Aga tuleme tagasi Margarete ja Philipi väidetava armastusloo juurde. No eeldame, et see oli tõsine. Mis siis edasi sai? Minu meelest suurt mitte midagi isegi kui noortel endil lõid tunded üle pea kokku. No ega see veel ei tähenda, et ümbritsevad inimesed oleksid kaotanud reaalsustaju. Tegemist oli ju seisuslikku ühiskonnaga. Ühelt poolt keisri poeg, kes ise juba valitses tervet Hispaania kuningriiki koos selle tohutute ookeanitaguste valdustega asjade loomuliku käigu korral. Võib-olla oleks temast ühel päeval ise saanud järgmine keiser? No muidugi, eks Margaret oli ju samuti aristokraat, aga krahvitarina krahvid trena ta ikkagi jäi keisri vanimast, pojast seisuslikus mõttes nii palju allapoole, et abielu ei tulnud kõne allagi. Mul on väga raske uskuda, et keegi seda võimalust üldse kaalus isegi mitte armunud Isar. Parimal juhul oleksid võinud neist saada ehk armukesed, kelle suhet oleks tolereeritud juhul, kui see ei oleks kujutanud endast poliitilist ohtu või, või tülinat. Eks neid kõrvalsuhteid on ju ikka olnud? Alati on olnud, aga abielu ei, seda mitte. Filippide printsina, ta oli väga teadlik oma positsioonist, terve Euroopa pidas teda ju hoolega silmas, kindlasti ta oli üks võtmefiguure omaaegses poliitilises malemängus ja lõpuks ta ju abiellus ka inglise Maryga läbinisti poliitilistel põhjustel, ehkki Inglismaal ta näitas oma nägu nii vähe kui võimalik. No küllap ka Margarete teadis oma kohta, sest lõppude lõpuks aadli lapsi kasvatati ju seisusekuulekuse vaimus kohuse täitmise vaimus. Ja isegi kui Margarete oleks olnud ninatark nähvits, kui ta oleks uksi paugutanud ja võimumeestele vastu hakanud. Sellisel juhul oleks ta lihtsalt isa koju tagasi kupatatud koos soovitusega krahvile, et tüdrukule aru pähe paneks. Kinnitades oma isalikku nõuannet ka naha täiega, kui vaja. Aga kujutlus, et keiser segab ennast ühe tüdrukutirtsu kõrvaldamisse, mürgitamis vandenõusse, keiser, kes idee järgi oli ju paavsti kõrval kogu kristliku universumi pea ilmalik pea. No see on ikka täiesti üle võlli fantaasialend. Margarete kohta on teada, et mingil ajal hakkas tema tervis kiiresti halvenema. Pilt on säilinud kolm kirja isale trahvi lipile, kus ta kirjeldab oma olukorda. 1554. aasta talvest pärineb testament, see on kirjutatud väriseva käega ja seal esineb näiteks ka fraas, et minu keha on võimetu, aga mu meel ja mõistus on terve. Millest võib siis järeldada, et Margarete mõistis surmale lähenemist aga kuidagi ei saa sealt välja lugeda, nagu ta oleks oma elu pärast kartnud nagu osutavad need, kes pooldavad mürgitamise vandenõu. Nagu ka siit ei saa mitte midagi järeldada tema surma põhjustaja või asjaolude kohta. Haigussümptomite äratundmine 16. sajandil see oli, nagu oli, Seli nigel ja ravimisoskused olid veel nigelamad. Igatahes Margarete suri 13. märtsil aastal 1554. Ta oli napilt saanud 21 aastaseks. See fakt, see tõsiasi on kirjas Wildungeni linna kroonikates. Nii et mürgitamine kui ekstreemne abinõu. Ma julgen siin otsesõnu väita, et see on vägagi kallutatud konstruktsioon. Konstruktsioon selleks, et panna Margarete elu lõpp sobima muinasjutuga. Ajaloolisi tõendeid mürgitamise kohta ei ole mitte mingisuguseid mitte kõige vähematki. Aga mõni Omaaegse lossiteenija või ka krohvid ja järeltulija saab anda intervjuusid, visata õhku ikka neidsamu tühje oletusi stiilis, et aga mis siis, kui aeglane surm mürgi läbi, mis on lõhnatu maitsetu, võimatu kindlaks teha, tõendada ei saa, ümber lükata ei saa. Samas kui surm mingisse haigusesse on kümneid kordi tõenäolisem. No kokkuvõttes ma ütleksin, et täiesti mõttetu spekulatsioon, ei saba, ei sarvi, ei midagi peale tohutu dramaatika, ilus naine, suur armastus, intriigid, mõrv. Eks muidugi kannustab ka kommertshuvi Berg, Riho, see kaevanduspiirkond, praeguse reklaamib ennast kui Schneevitsiendorf ehk lumivalgekese küla ja too armetu kivi hurtsikus kaevurid kunagi hädapärast peavarju leidsid, sellest on tehtud nüüd 19. sajandi Pieter meier stiilis maamajake selline kitsilikult õdus ja armas aga suur vaatamisväärsus turistide jaoks. Mäed ja metsad on ka ümberringi, mida siin veel tahta? Reklaambrošüüri jaoks piisab täiesti. Kes siis, ega probleem pole üldse Margarete von Valdecki loos need seosed lumivalgekese muinasjutu ka need on ju õieti üsna huvitavad ja oma iva neis peitub. Aga mille vastu ma olen, see on see Ekartsanderi viis tõsiasju esitada. Ja meelevaldsed järeldused, mida ta neist tõsiasjadest teeb. Mosaiigikillukesed on küll osavasti sobitatud üksteise kõrvale, aga muster, mis nendest kildudest moodustub, see on mitmest kohast kõver. See on vigane. Tüüpiline avad, söör, kes on usin kuhjama kokku igasugust vanavara. Aga ta on võimetu liikuma ajas, mis on reaalsuse neljas mõõde. Amatööri mõistmine hõlmab ruumi dimensiooni ja see on kõigest minevik, mitte ajalugu. Aga õnneks see vusserdamine faktidega, see ei vähenda karvavõrdki Margarete von Valdecki ja lumivalgekese paralleelide põnevust. Ei, ma tõesti ei arva, et Margarete on lumivalgekese prototüüp. No ta ei saagi seda olla, sest et loo põhimotiivid on väga vanad, lausa tuhandeid aastaid. Muinasjuttudes endas puudub konkreetne aegruum, nagu sellest sai juba räägitud. Küll aga jutustati neid lugusid konkreetses aegruumis, millest samuti ma olen rääkinud. Ja konkreetses, sotsiaalses ja ajaloolises reaalsusesse, mis on ka tuvastatav ja äratuntav erinevates loo variantides. Seega mida ma järeldada võin pärast Margarete ja lumivalgekese paralleelset uurimist, mille eest ma olen valmis vastutama. Enesestmõistetavalt on see, et Margarete von Valdecki elukäik, tema ilu seigad, need on ehk tõesti andnud lumivalgekese loole uut hingamist. Need on ehk tõesti varustanud Lumivalgekese lugu mitmete detailidega, mis on praeguseks sellesse loosse kinnistunud ja saanud nii orgaaniliselt selle osaks et võiks lausa arvata, nagu need oleksid sinna kuulunud juba algusest peale. Nii et isegi lennud Krimmid 200 aasta eest ja ammugi mitte siis veel tänapäevane lugeja ei kujuta ettegi, et võiks teisiti olla. Seega ma olen üpriski seda meelt, et Margarete elu on mõjutatud tänud selle populaarse muinasjutukujunemist ja arengut. Ehkki me ilmselt ei suuda seda mõju täpsemalt määratleda noh, läbi kõigi nende suuliste moonutuste läbi hilisema aja teadliku toimetamise ja töötlemise. Ma arvan, et see ongi parim, mida saab öelda tegelikkuse ja väljamõeldise vahekorra kohta. Vähemalt selles konkreetses loos Selline oli sisse Lumivalgekese lugu, õigemini üks paljudest võimalikest. Milvi Martina Piir tänab seda kuulamast. Ja järgmisel korral ma tahaks edasi minna taas suurema üldistuse juurde ja vaadata, kuidas muinasjutud kujutab vaat naise elukaart. Alates sünnist kuni surmani. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.