Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere, muinasjutt on lõppemas ja hea lõpp on tähtsam kui hea algus. Alustamise juures on ikka midagi Kobotia otsingulist. Aga kui järgnevalt teha sisulist tööd, siis lõpu lähenedes peaksid asjad juba sujuma. Niisiis, mida ma tänase viimase muinasjutusaatega veel öelda tahan, seda pole palju, ainult kaks teemat. Kõigepealt väike kompensatsiooni mööndus sugupoolele, kes selles saates figureerib kõrvalosades. Muinasjutumaailmas on neil mõistagi omad rollid. Sest seal, kus toimetavad printsessid ja haldjad, nutikad talutüdrukud, riukalik kõrtsiemand, et ega sealt ei ole kaugel ka printsid, võlurid kavalalt käsitöösellid, jõukad kaupmehed, kuningad, möldrid, Puuraidurid, rüütlid, noored ja vanad, targad ja rumalad, head ja pahad. Nemad ei ole selle saatesarja kangelased, aga ka neil on omad ajaloolised prototüübid ja paralleelid. Lõppude lõpuks ei leidu ju mingeid eraldiseisvaid naiste ja meeste maailmu või kui, siis ainult kaubamajas. Ja juhuks, kui kedagi huvitab, mida võiks ajaloost leida muinasjuttude meestegelaste kohta siis mul ei ole midagi selle vastu, et mõni teeots kätte näidata. Võtame esmalt kõik need arvukad lood kolmest vennast, kes lähevad õnne otsima või kolmest kuningapojast, kellest noorim pärib kuningriigi. Siin võiks vaadata Ta Merovingide ajalugu. Seal käis üks lõputu kuningriigi jagamine ja taasühendamine ja taas jagamine, mis muidugi kindlustas poliitilised probleemid sajanditeks. Klodove näiteks liitis frangi riigivaldused, surres jagas need nelja poja vahel. Üks poegadest ühendas vendade osad oma võimu olla, surres jagas omakorda oma kolme poja vahel selline nokk kinni, saba lahti, tegevus. Kuni Merovingide asemel tõusid frangi riigi troonile Karolingid ja kogu see trall algas otsast peale. Aga Carolingide hulgast leiab ka mõnesuguseid, ütleme, opakaid, valitsejaid, poliitiliste vastaste lükata-tõmmata kohtlase noorema venna prototüübid. Mitmetel on üsna kõnekad hüüdnimed, nagu näiteks paljas, pea, paks kogele ja lihtsameelne. Lopaks suri peavalu, käte kogeleja näiteks oli haiglane tegelane ja poliitilises mõttes täielik tühisus. Kogeleja pojad olid äbarikud, üks põrkas peaga vastu uksepiida, teine kukkus hobuselt uperkuuti maha. Lihtsameelse naine põgenes Inglismaale, kus sünnitas poja. Et siit tuleb siis veel üks muinasjutt, motiiv, võõramaine mere tagant tulnud prints. Hiljem ta nimelt püüdis tulutult oma õiguse jalule seada ja tema hüüdnimeks ajaloos ongi olnud siis meretagune. Või näiteks lood printsist, kes kasvab üles lihtrahva seas teadmata midagi oma kõrgest päritolust. Siin võiks vaadata Olav trügwassoni lugu, tema oli Norra kuningapoeg 10. sajandil, kelle siis hirmuäratavad eesti viikingid kinni võtsid ja orjaks tegid. Hiljem temast sai Norra kuningas ja tegi ise rüüsteretk Inglismaale. Või sisse loodem hällis ümber vahetatud kuningapojast. Meenub kohe Johann esimene hüüdnimega postuumne. Ta suri juba viie päeva vanuselt, väidetavalt lasti mürgitada oma onu poolt, kes seejärel muidugi tuli ise troonile. Aga iroonia seisnes selles, et rohkem meessoost pärijaid ei sündinudki. Nii et selle ainsa pois beebi surmaga suri siis välja terve kapetingite dünastia Prantsusmaal ja tulemuseks oli saja-aastane sõda Prantsusmaa ja Inglismaa vahel. Ja samas aga ringlesite tol ajal kuulujutud, et amm oli viimasel hetkel printsi ümber vahetanud, pannud hälli tema asemele oma poja. Nii et kas siis tõesti prints elas terve elu teadmata midagi oma päritolust või oli tegemist lihtsalt sõjaaja fantaasiaga sellise soovmõtlemisega, et kuskilt ilmub välja õiguspärane valitseja, kes taastab rahu ja korra. Ja samalaadse segaduse korraldas Musgovias ka Ivan Julm, kes tappis oma vanima poja. Noorima saatus jäi teadmata, mistõttu siis ilmus välja ridamisi vale nimi, treid. Ja midagi sarnast leiab ka Inglismaa ajaloost nimelt Doveri printsid, kes ilmselt tapeti Henry Seitsmenda poolt. Aga isehakanud Prince leidus ka seal. Kui veel jätkata, siis on üks muinasjutuline abielumees sinihabe. Temal kujuks peetakse prantsuse riiklid Child reed elas 15. sajandil, oli Shandarki kaasaegne ja ausalt. Ta võitles samades lahingutes. Selline kuldset huvidega ei saanud, kellel oli idee lepitada deemoneid seeläbi, et ohverdada laste kehaosasid siis põhilisemat sorti rüütlid, kes tapavad koleda lohemaa ja vabastavad linna või muinasjutulise varakambri või toatäie kaunik, tere, olenevalt loost. Nende valgete viivad tagasi Püha Georgi ose ehk Püha Jüri legendini ja selle kaudu veel kaugemale egiptuse mütoloogias. Aga heade ja üllaste etalon on muidugi kuningas art oma ümarlauarüütlitega. Siin ajalooliseks tuumaks on üks varakeskaegne brittide kuningas, kes võitles saksi sissetungijate vastu. Aga hiljem truba tuuride ja kirjanike fantaasia on neid Arturi lugusid väga lopsakalt kohelnud. Lisati muid osi, näiteks Tristani ja Isolde armulugu lisandus uusi tegelasi nagu täiuslik rüütel, sörk, alahad, roheline rüüd. Söör, Cowin, Partsi val, võlur Merlin, muidugi Lancelot ja Püha Graal. Et sellised üliõilsad õidmatud tegelased, omalaadne utoopia ideaalsest rüütliühiskonnast, mis siis inspireeris nii õukondi kui ka lihtrahvast. Ja niimoodi võiks ju veel pikalt jätkata kasvõi oma, et sarja teha muinasjuttude mees kangelastest. Aga Astiski aitab juba ka nendest näidetest, sest pisut aimu ehk sai ja kellel on selle teema vastu huvi, küllap see otsib siis edasi. Aga mina tahaksin nüüd pöörduda jälle oma plaanide juurde. Autorina ma olen kahtlemata Ta oma saatesarja väga kiindunud ja see läheb mulle korda, kus mujal ma siis veel saaksin nii ohjeldamatult ajaloost rääkida. Ja loomulikult tahaksin ma otsad kokku tõmmata, ütleme mõningase efekteetia aplombiga. Ja Rivo mõte selleks sosistas mulle kõrva minu oma kassirahvas kes leidsid, et naised ja ajalugu ja muinasjutud on kõik väga kenad teemad ja seda nii eraldi võttes kui iseäranis veel kokku põimitud. Kuid kahjuks puuduvad komplektist kassid, mis on üks väga tõsine etteheide ja õigustada ei ole ennast millegagi. Kuid ühtlasi see on ka ettepanek, millest ei keelduta seega muinasjututeema. Viimane vaatus on täielikult kasside päralt. Kassid on inimeste läheduses elanud umbes viimased 9000 aastat ja seejuures ei olegi vist päris õige öelda, et inimesed, nad kodustasid sarnaselt siis koerale vaid pigem kassid kodustasid ennast ise ühel hetkel, kui nad leidsid, et see on neile kasulik. Nimelt harjudes aegamööda inimasulate lähedusega, kui varane maaharimine arenes, kui see oli juba midagi enamat kui lihtsalt pinnase Songimine kõver oksa abil. Kui see hakkas juba võtma põlluharimise ilmet, siis saagikus suurenes. Koos sellega tekkisid ka suuremad ülejäägid ja tagavarad ja nendega koos jällegi tekkis ka rohkem närilisi, kelle vastu kassidel on teadagi kõrgendatud huvi. Nii et inimasulate lähedus pakkus neile toit töötu ja teiselt poolt ka inimestele sobis selline näriliste ohjeldamise viis, nii et ajapikku lihtsalt harjuti koos eksisteerima. Igatahes kodukass tema ilmub juba inimkonna kõige vanemates kirja pandud müütides ja seal on ta igatahes Hiiumaal. Nii et kui keegi väga traditsioonilembene inimene sooviks endale ühte tõeliselt head ja iidset traditsiooni, millest ise rangelt kinni pidada ja millesse ka teisi lakkamatult pöörata siis palun, siin ta on juba kõige vanematest tsivilisatsioonidest peale Egiptusest on teada jumalanna past, keda kujutati kassi päisena. Kassid olid tema kehastused ja tema kaitse all. Nende sihilik tapmine ei tulnud kõne allagi ja kui kass suri loomulikku surma, siis leinas teda terve perekond. Neid austati pärast surma neid unifitseeritud täpselt nagu inimesigi. On leitud palju egiptuse kassimuumiaid. Nad on ehitud kunstipäraselt mässitud sidemetes ja samuti ka kasside kujukesi ja maalinguid leidub palju. Nii et näib, et egiptlased yldse hoolisid oma loomadest väga palju. Vähemalt kui otsustada selle tähelepanu järgi, mida neile pühendati pärast surma. Et siis nähti nendega ikka tõelist vaeva ja postikultus oli selline rõõmsameelne, selles oli palju lustlik, kust elurõõmu, heatahtlikkust, mängulisust, et kõik need omadused, mida seostati kassidega. Kusjuures seda ei teinud sugugi mitte ainult egiptlased, ka kreeklased, näiteks nemad pidasid kassi puhtaks loomaks ja kujutasid neid isegi müntidel Oviduse metamorfoos ides, jahijumalanna Diana muudab ennast kassiks. Ja samuti skandinaavia mütoloogias. Kassid olid nii-öelda jumalatele lähedal seisvat olendid. Näiteks kaks suurt halli kassi vedasid armastus ja viljakusjumalanna Freya kaarikut, nad olid rakendatud selle ette. Ja talupojad jätsid põldudele piimakausse Reia kasside jaoks, et jumalanna nende saaki õnnistaks. Üks kena legend räägib, kuidas vastsündinud Jeesus-laps ei tahtnud kuidagi too lõpetada. Niiet keegi ei osanud enam midagi ette võtta, kuni tuli üks triibuline lauda, kas Jeesus nimelt sündis ju laudas ja tõmbas ennast tema juures sõimes kerra ja oma Norrumisega uinutaski Jeesus tita magama. Ja Neitsi Maarja oli selle eest kassile nii tänulik, et sestsaadik triibikud kassid kannavad otsa ees justkui M-tähe kujutist itaalia folklooris jutustatakse, et kui Jeesus-laps sündis, siis samal ajal ka emakass laudanurgas tõi pojad ilmale hiljem kristlikus ikonograafias. Kassi on tihti kujutatud kas Neitsi Maarja kuulutamise stseenis või lihtsalt koos püha perekonnaga. Ja praegu on kassidel olemas ka oma kaitsepühak, see on siis püha Gertrud 15. sajandil katkuaegadel siis palvetati tema poole, et ta kaitseks näriliste eest, kelle kaudu katkupisik levis. Nii et sedakaudu siis ka kassist on saanud. Üks Gertrudi atribuute ja kassidesse suhtutakse hästi ka islamimaades. Nende kohta on seal mitmeid legende. Näiteks Muhamed ise olevat oma kassist nii väga hoolinud. Et ükskord, kui see magas tema kuue varruka peal, siis Muhamed olevat tasakesi varruka maha lõiganud et oma kuub ikkagi kätte saada. Aga samal ajal mitte oma kastikest häirida. Aga kassi roll folklooris, see ei ole ainult ja alati positiivne vaid pigem ikkagi ambivalentne. Ta võib ilmuda nii heatahtliku kui ka kurjana ja sellega. Oki juured viivad tagasi vanadesse kultuuridesse Egiptusesse. Seal lisaks paavstile, kas oli ka üks päikesejumal raa kehastusi ja raag nimelt kassi kujul, ta võitles ühe kurja maoga ja tappis selle. Ja samuti Muhamedi kohta on ekslegend, et kas olevat murdnud mürgise maa ja päästnud prohveti solvamisest ja vanades idamaistes mitoloogiates kassil oligi kohati selline loheda pea maine mis arvatavasti siis kuidagi hämaral viisil tuletati tema jahioskustest. Ehkki hiirtes on küll pisut raske näha koletisi või draakoneid. Aga eks mütoloogiline fantaasialend on ju teadagi võimekas. Ja sellest hea ja halva võitlusest, milles kass osaleb. Sellest on praegugi järelejäänud mingeid uduseid jälgi folklooris. Ainult et kassiroll on seal aja jooksul pöördunud vastupidiseks. No näiteks lood, mis räägivad võlurite või maagide vahelisest võitlusest, mille käigus siis toimub kuju muutmine vanemates lugudes, positiivne tegelane võtab kassi kuju, aga hiljem see kipub juba olemas ei taha osapool, kes muundab ennast selle maagilise võitluse käigus kassiks ja just nimelt mustaks kassiks. Lugudes kas võib esineda ja tegutseda üheskoos mõnede teiste müütilista olenditega, kes samuti ei ole tingimata ainult head ja vaguralt nagu lohed või ükssarvikud või Basiliskid. Ja ega ka varane loodusteadus ei olnud kasside suhtes palju asjalikum, et siis neid seostati küll roomajatega, küll lindudega siis nendel aegadel, kui veel midagi ei teatud, ei evolutsioonistega pliikide sugulusest. Aga kassid muidugi ei ole ka ainsad väikekiskjad, keda peetakse või on peetud näriliste tõrjumiseks. Et seda otstarvet on täitnud ka mõned metsloomad, nagu näiteks tuhkrud Winirgid. Aga enim elamu juures ja inimeste vahetus läheduses. Kas on kindlasti palju meeldivam kaaslane kui nad teised loomakesed? Ja tänu sellele praktilisele kasule? Kodukass levis koos inimestega üle maailma maadeavastuste käigus üle merekaubanduse käigus. Inglismaal näiteks sajandeid on olnud väga populaarne muinasjutt tik võitingtonist ja tema kassist mis räägib, kuidas valmistati saatma kaubalaeva mere tahan ja igaüks võis pardale viia, mis tal müügiks oli. Tekil ei olnud midagi peale kassi ja saatiski selle siis laevale raske südamega. Aga kusagil Aafrikas või idamaal. Seal olevat siis kohalik valitseja olnud kangesti hädas hiirte ja rottidega ja kui nüüd tulid Euroopa kaupmehed tõid sellise ennenägematu looma, kes püüdis nad kõik kinni ja pistis nahka siis valitseja sattunud säärasesse vaimustusse, et maksis kassi eest hunniku kulda. Nii et siis tänu kassile see vaene mees sai püstirikkaks see pikk või Richard Huntington, see on tegelikult ajalooline isik, jõukas kaupmees, mitmekordne Londoni linnapea. Ta elas 14. 15. sajandil. Aga kas ta sai nüüd jõukaks tänu kassi müümisele või kas tal üle pea kassi oli? No see ei ole teada. Vene traditsioonis on kombeks, et enne uude majja kolimist lastakse esimesena üle läve astuda kassil, see pidi siis perekonnale tooma õnne uues kodus. Ajaloost on teada keisrinna Jelizaveta dema soetas Ermitaaži jaoks hulga kasse, et need hoiaksid siis palee ja tema kunstikogu närilistest vabana. Ja seal nad siis elasid põhimõtteliselt riigiametnikena kuni oktoobripöördeni 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ja tänapäeval see kasside patrullteenistus, see on siis uuesti taastatud ja on ka üsna kuulus. Ajakirjandus näiteks hellitab neid väga rohke tähelepanuga, nii et neile olevat loodud koguni omaette pressiesindaja ametikoht. Aga nüüd võib juba tekkida küsimus, et kaua see kasside kiitmine kestab, sest igaüks ju teab, et kas on nõialoom seotud musta maagiaga halva õnnega. Seda arvates oleme küll tõelised keskaegse ebausu pärijad ja ühtlasi on see näide sellest, kui uskumatult kestvad võivad olla teatud kultuurilised stereotüübid. Jah, tõsi keskaja jooksul, kas hakati seostama kurjade jõududega ja ajaloos, on see on põhjustanud uskumatult palju julmust nende vastu. Elusate kasside põletamine kuulus suvise pööripäeva tähistamise juurde. Tehti suur jaanilõke ja siis ristiti neid seal tule kohal raudpuuris. See oli rahvale suur lõbu ja meelelahutus ise tantsisid seal lõkke ümber. Sellistele koledustele osalt valmistas pinda rahvapärimus, kus kõigi kiiduväärsete omaduste kõrval kassi on peetud ka alata tuks, liiderlikuks loomaks. Ei teagi, kas seetõttu, et emakassil võib olla mitu korda aastas hinna, et teda on seostatud surmaga pimedusega ja osalt on need juured ka kristlikus ikonograafias ja sümboolikas kus, kas on ka reetmise kehastus ja võrdkuju hoolimata siis sellest jumalaema tänulikkusest näiteks Euroopa ikonograafilises traditsioonis. Püha õhtusöömaaja kujutamine, kui pildil on, kas siis see viitab Juudale kes avaldas ametivõimudele Jeesuse asukoha ja seeläbi siis tegi võimalikuks tema vangistamise ja hukkamise. Et siit edasi on ju ainult sammukene veel seostuda kasse, nõidusega ja nõidadega folklooris üldse must kass ja kaaren või ronk, need on tihti nõiakaaslased. Kas figureerib Mckbetis? Keldi rahvaluulest on tuntud kas grimalkin või Treimalkin kuri koletis, kas tegutseb ka kuningas Arturi lugudes. Slaavi folklooris on tuntud hiiglaslik kõuts, pajun, kes jutustab lugusid ja laulab laule ja uinutab sellega inimesi magama. Meistri ja Margarita teemat on selle peegeldus siis kaasaegses kirjanduses. Veel meenub Hoffmanni kõuts Murry seiklused aga selliselt kujutatud karakter, see ei ole veel sugugi üksnes kuri, üksnes pahatahtlik, vaid pigem ikkagi mitmetahuline, sest et kassi kujutatakse loova, aruka olendina isiksusena ütleksin lausa, et see kassi müstiline loomus, see tuleb väga hästi esile kalevis Käroli raamatus Alice Imedemaal, kus siis irvikaskord ilmub, kord kaob. Šoti folkloorist on tuntud kasside kuningas, must kass või kassikujuline haldjas, kes kummitab mägismaal ja on pigem pahatahtlikke tegelane ta võib varastada näiteks inimese hinge. Et kusagil kaugel Põhja-Šotimaal seal olevat siis legendi järgi kassidel koguni oma salajane kuningriik. Ja lähtematerjaliks on siin arvatavasti täiesti reaalne olend metskass, kes on suurem ja metsikum kui kodukass. Aga võimalik, et ka vanad keldikeelsed kohanimed mis tõlgituna siis justkui viitaksid mingile legendaarsele kassimaale või kassi hõimule. Ja ei ole ju tõesti välistatud, et kusagil aegade hämaruses tõesti elasid hõimud, keda tunti austatava looma järgi ja sageli, kas nendes lugudes on maagiline abiline või mingi maagilise jõu kandja või vahendaja. Ta aitab kangelasel liikuda, näiteks ta aitab moonduda igapäevase maailma ja võlumaailma vahel. Samas ega see musta kassikartus ei ole ka sugugi mitte igal pool tun. Et halva õnnega teda on seostatud eelkõige Mandri-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Aga Inglismaal, vastupidi, must kass majas viga laevas, see on hoopis hea märk. Ja meremeeste naised olevat pidanud kodus musta kassi, sest et lootsid, et see tagab nende meeste turvalisuse mereretkel ja õnnetuse kuulutajaks Inglismaal peetakse hoopiski valgeid kasse, et võib-olla siis nende kummitusliku välimuse pärast. Aga pruunikas triibik jällegi arvatakse olevat õnnetooja. Samas väga laialt on levinud üks teine uskumus ja nimelt see, nagu oleks kassil üheksa elu noh, ilmselt see tuleneb siis tema erakordsest, vastupidavusest ja ellujäämisvõimest mille põhjuseks on muidugi suur intelligentsus ja head instinktid. Aga siiski on suur kergendus nentida, et umbes 19. sajandi alguseks kasside vabanesid igasugusest ebauskliku ste eelarvamusest ja oma kurikuulsusest, mis loomulikult oli täiesti teenimatu. Ja nüüd nad muutusid vastupidi, populaarseks näiteks lemmikloomadeks ja seda teen kõrg ja keskklassimajapidamistes. Nüüd korraga nad ilmuvad laste lauludesse Liisu salmidesse muusse laste kirjavarasse nagu imerikkeid ja valmid ja igasugused väikesed mõistulood, pildiraamatut loomulikult. Ja sellest ajast näiteks pärineb lugu hiirtest, kes seovad magavale kassile kaela ümber kellukese. Et nad siis sahvris möllates kuulaksid juba kaugelt tema lähenemist. See lugu on endiselt populaarne tuttav ka praeguse aja lastele, nii et jah, kodanlikus kodukultuuris, kassidest said sellised armsad heatahtlikud tegelased, nendest loeti jutustati pereringis ja laste jaoks. Tänapäeval kõige tuntumaks kassi muinasjutuks on loomulikult saabastega kass. See pärineb siis Sharold perroo jutukogumikust seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust. Seega tema populaarsus käib juba neljandat aastasada karakterina. Ta on selline ettevõtlik, rõõmsameelne, nupukas natukene võib-olla triksteri moodi ja sedalaadi loomtegelasi neide esineb ka teistes kultuurides, aga seda triksteri rolli võib siis täita ka mõni muu loom. Slavi folklooris näiteks on selleks rebane. Saabastega kassil, nagu me teame, tal on inimlik kõnevõime. Tal on inimlik arukus, ta kõnnib kahel jalal või peaks ütlema käpal, ta kannab saapaid. Et see kõik lähendab teda inimesele, aga samal ajal ta on ikkagi väle, ta on osav nagu kassile omane ja ka tema hiirepüüdmisoskus ei ole kuskile kadunud, mis jällegi näitab seda kassi salapärast loomust. Ma teatud topeltnatuuri ja sugugi mitte ootamatult isaseid kasse muinasjuttudes kujutatakse seiklushimulist enam üle annetutena. Samal ajal emaseid jällegi seostatakse naiseliku nõiduslikkusega kuju nutmine, müstilisuse seksuaalsus. Peroo saabastega kassile on olemas ka paralleellugu samast ajastust, nimelt madaam Tolloa muinasjutt valgest kassikesest pärineb samamoodi seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust. Iseenesest see on üks kaunimaid näiteid tolleaegsetest salongi muinasjuttudest ja õnneks seda saab lugeda ka eesti keeles pealkirja all valge kassike ja teisi madaam tul noahaldjajutte Tõnu Õnnepalu tõlkes. No kassi võib üldse kohata Ta paljudes loomamuinasjuttudes, eriti nendes, kus esineb nõiutud pruudi või peigmehe motiiv, emb-kumb neist siis ilmub kassi kujul. Aga tegelikult on mõistagi prints või printsess. Väga tuntud on lugu bremeni, linna Moose kandid. Selles tegutsevad siis abivalmis loomad üldse kassid ka praegu. Ta on lastekirjanduses ühed kõige armastate omad tegelased. Ja mitte ainult lastekirjanduses või ka ainult kirjanduses. Kusagilt on jäänud meelde niisugune seik, et ainuüksi USA-s väidetakse olevat umbes tuhatkond kaob plust, mis on spetsialiseerunud ainult kassidega seotud kaubale või siis kassidisainiga kaubale ja kassipiltide tulv sotsiaalmeediasse. See on muidugi hoopis omaette teema. Kui nüüd kuidagimoodi kokku võtta seda pikka rännakut läbi muinasjutumaailma siis küllalt paljud kirjandusteadlased ja muinasjutu-uurijad on kritiseerinud sedaviisi, kuidas kultuuritööstus on üle võtnud vanu klassikalisi lugusid ja kuidas on muutnud nad igavataks lamedad taks pähe, inspireerivateks, romantiliseks lugudeks või ka sentimentaalseks animatsioonideks. Täiesti varjamatult ja pealetükkivalt kommertseesmärgil. Tulemuseks on uued kultuurilised klišeed. Paljud inimesed ei kujutagi enam klassikalisi muinasjutte ette ilma armastuse ja abielu siis eliinita. Mis muidugi näitab nende teemade kesksust inimeste jaoks, kuidas stereotüüp, seks või kommertslikuks nad ei oleks ka mugandatud. Kõnekas on ju tegelikult seegi, et kui enesestmõistetavalt, Me kasutame teatud stampväljendeid, mis pärinevad muinasjuttudest elas kord seitsme mäe ja mere taga. Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad endiselt noh, kõik need on enesestmõistetavad kultuurikoodid, neid kasutatakse igapäevavestlustes isegi hoolimata sellest, et pigem võib-olla loobumise või luhtumise tähenduses. Et rõhutada mingi arusaama naiivsust või elu võõrust. No loomulikult, need ongi eluvõõrad ja reaalsusest irdunud ja ometi nii laialt levinud, nii sügavalt juurdunud, mis omakorda ju näitab muinasjutukontseptsiooni kultuurilist mõjukust ja sügavust. Aga igale jõule leidub vastasjõud ja paralleelselt toimib ka vastupidine tendents. Vaimne silmapiir avardub inimesed, mehed ja naised, nad ei ole enam need, kes nad olid, võib-olla sajandite eest. Neil on nüüd kogemusi, ootusi, mida varem ei peetud üldse võimalikuks. Et ja loomulikult see muutus ei ole aset leidnud igaühega. Aga ikkagi maailma ilmub aina rohkem inimesi, uut laadi inimesi. Kui nad ei saa kodus kasutada oma nutikust ja andeid, siis nad pigem lahkuvad sealt täpselt nagu muinasjututegelased Ki ja neid ei rahulda enam elatise nimel rügamine ja ammugi ei taha nad seda teha viisidel, mis leiutati kunagi ammu väga alandlike, väga alla surutud inimeste jaoks, kes isegi tulevikku kujutasid ette täpselt samasugusena nagu olevik, milles on lihtsalt rohkem toitu, rohkem puhkust, ilusamad riided, rohkem igasuguseid asju. Aga mitte igaüks ei hooli sellisest maailmast. Paljud andekad kirjanikud, andekad filmi loojad, rei interpreteerivad, vanu lugusid, mõtestavad neid ümber uuel viisil. Sest väärtusruum muutub või vähemalt sellele lisandub uusi nüansse, mis varem puudusid ja vanu mõtestatakse ka pidevalt ümber. Ja ka seesinane saade siin. See on ju peaasjalikult olemas ainult sellel põhjusel, et meie ootused muinaslugudele on muutunud sest ikka leidub inimesi, alati leidub neid inimesi, kellel on nõudlik maitse kes vajavad uut mõtteainet, mis esitaks uusi väljakutseid nende kujutlusvõimele, toidaks nende uudishimu, rahuldaks vaimset seiklusjanu. Igal asjal on oma loomulik algus, keskpaik ja lõpp. Ja viimase puhul on parim mitte lõpetamine, vaid lõppemine, iseeneslik otsa saamine, ammendumine. Just see tundub mulle ongi praegu juhtumas. Tuleb tunnistada inimese kohta, kellele muinasjutud eriti ei meeldi, olen ma neid ikka väga palju lugenud. Ja see on olnud kasulik teekond, sest üks asi on mingi teema kohta lugeda ja sellest omaette mõelda. Kuid hoopis teine asi, kui sellest tuleb teistele rääkida, eriti veel avalikult sunnib sügavale reflektsioonile, sunnib mõtteid korrastama ja reastama. Et tulemuseks oleks tervik, subjektiivne, seda loomulikult. Aga siiski psühholoogiliselt usutav, hõlpsasti hoomatav. Ja nagu ma tagasisidest aru saanud, siis see on mul siiani ka korda läinud. Sisemine laps, see kujuteldav väike tüdruk ja tema on kõik valik võt palavalt heaks kiitnud ja see muidugi tõstab enesekindluse taevani. Küllalt paljud inimesed on tagasisides kiitnud seniseid teemapüstitusi, aitäh neile selle eest, olen meelitatud ja puha. Ja öelnud, et kooli ajaloo tundides neile millestki säärasest üle pea ei räägitud. No selle peale võin omalt poolt lisada, et mitte ainult kooli ajaloo tundides terve muu ajaloo stuudiumi jooksul ülikoolis isegi ei mainitud mitte ühtegi neist ajaloolistest naistest, kelle lood on selles saates kõlanud. Ja veel vähem puudutati seal muinasjuttude ajalugu. Aga need on naistel ja muinasjuttudel ja isegi kassidel olemas päris oma raadiosaated igaveseks raiutud vikerraadio arhiivi. Milvi Martina Piir tänab veelkord kõiki oma kuulajaid nii praeguseid kui ka tulevasi, kes võib-olla alles tulevikus selle saate avastavad ja naine ajasse siirdub ausalt väljateenitud puhkusele. Kuna kõik oluline on saadetes jooksvalt juba ära öeldud, siis kaalukat lõpulauset, et ei tulegi vaide, selle asemel jäägu viimane sõna jällegi kassi rahvale. Kõlama jääb kasside duett aastast 1825 ja loodud arvatavasti Antonio Rossini poolt. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.