Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere. Täna tuleb ennast kujutleda muinasjutu tegelaseks, kelleks just täpselt, eks see on igaühe maitseasi, valikut peaks jätkuma. Igatahes tegemist on niisuguse kangelanna Aga või kangelasega, kes lahkub kodunt, et minna laia maailma õnne otsima. Kas ta selle leiab, seda muidugi Te ei pea. Nii et tulemuse asemel saame keskenduda üksnes protsessile ehk õnne otsimise teekonnale selle otseses füüsilises tähenduses. Seitse maad, mis tuleb läbida seitse mäge ja seitse merd, tuleb toda. Pimedad sünged metsad on vahepeal ja nende taga terendab ihaldatud sihtkoht, kuldne kuningalinn. Ja kuna see rännak sinna on nii pikk ja vaevaline, siis ei maksa meil enam kauem viivitada, vaid asugem teele. Enne kui minna muinasjutumaastike juurde, enne peaksime rääkima tegelikest maastikest, sest mistahes suhtlemine inimestega kogukondade vahel ka riikide vahel see toimub konkreetses looduskeskkonnas, kus mängivad oma rolli maastikuvormid, ilmastik, maavarad, läbipääsukohad ja muu niisugune. Ja ilma selleta ei ole võimalik mõista ajaloolisi protsesse. Ei ole võimalik mõista riikidevahelisi suhteid, majanduse aluseid, kaubateede kulgemist üldse inimeste ja kultuuridevahelisi kontakte, ükspuha, kas need on siis rahumeelsed või sõjalised. Ehk teisisõnu tuleb rääkida euroop, ajaloolisest geograafiast. Niisiis, muinasjututegelane läbib erinevaid maid, metsi, mägesid, seilab üle merede, teadmata midagi muud loo päritolust või kust seda jutustati. Kuid piisab juba nende maastikuliikide nimetamisest, kui on täitsa selge, et lugu kirjeldab Euroopa paras vööd, et kus on mõõdukas kliima mitte liiga külm, parajalt niiske, see on sobiv põlluharimiseks, on ka küllaltki pikk vegetatsiooniperiood, seda muidugi tänu golfihoo selle, nii et rasket kehalist tööd saab hajutada paljude kuude peale Lääne-Euroopas isegi rohkem kui poolele aastale. Need seitse mäge ja maad ja merd need viitavad ilmselgelt looduslikule mitmekesisusele. Ja tõepoolest, kui vaatame kaar, D ja siis me näeme seal tohutu suurt Euraasijat ja selle küljes Euroopa on pigem nagu poolsaar. Aga küsimus ei ole suuruses, vaid just nimelt mitmekesisuses, variatiivsuses näiteks Aafrikas või mõlemas Ameerikas gaasias. Seal võib rännata 3000 kilomeetrit läbi savanni või preeria või taiga võimestike või vihmametsade ilmavaade seejuures kuigivõrd muutuks. Aga pass. Kui võib-olla välja arvata Poola ja Ida-Euroopa tasandikud siis raske on reisida isegi sadat kilomeetrit niimoodi, et maastik ei muutuks pidevalt. Tegelikult geograafiliselt ja geoloogiliselt. Euroopa on üks suur-mosaiik ja siin võib tõesti leida väga suurt looduslikku mitmekesisust. Kaks asja torkab Euroopa kaardi juures koheselt silma. Kõigepealt äärmine reljeefsus madalikest kuni lumiste kaljumägedeni ja teiseks äärmiselt liigendatud rannajoon. Ja seda kõike globaalses mastaabis suhteliselt väikesel ja piiratud alal. Ja seda geograafi algkursust ma püüan nüüd mõtestada ka muinasjuttude kontekstis. Niisiis see pähe kulunud vormel, et tegelane rändab seitsme maa ja mäe ja mere taha ja läbi paksu metsa ja võtamegi neid sõna-sõnalt. Kõigepealt maad. See geograafiline lapitekk, nagu Euroopat sai kirjeldatud, see seab omad piirangud logistikale infrastruktuurile. Kuna regioonid ja ressursid ei asetse kõik koos ühes kohas, vaid nad on hajuta võtnud, siis see tingib, et Euroopa ajaloos ei ole kunagi saanud välja kujuneda tohutu suuri rahvaid. Selliseid, mis koonduksid ühise keskse tugeva administreerimise alla nagu näiteks Hiina riik ajaloos. Nagu näiteks vana Moscovia, mille looduslikud tingimused sarnanevad pigem Aasiaga, millel puuduvad looduslikud piirid ja ainus adekvaatne kaitse ongi pidev laienemispüüd naabrite arvelt. Tegelikult ju tänase päevani. Euroopas pole midagi sellist üldse võimalik ja just oma äärmise loodusliku liigendatuse tõttu. Sest nii nagu looduse poolest niimoodi on Euroopa väga kirev ka etniliselt ja kultuuriliselt ja muidugi keeleliselt just oma piiratud territooriumi kohta. Euroopa suurriigid, no maailma mastaabis nad ei ole ju kuigi suured, ei territooriumilt ega rahvaarvult. Ja igas neist on tänapäevalgi mitu ametlikult tunnustatud vähemusgruppi ja võib-olla teist samapalju tunnustamata gruppe. Eriti just Ida-Euroopa paistab silma siin etnilise kirevusega, aga samamoodi Pürenee poolsaar. Kaukaasia näide mu oma kogemusest. Kui reisida mööda maad Eestist Austriasse, mis pole ju teab mis kauge maa siis ühtekokku saab jala maha panna kuues erinevas riigis kolm balti riiki, Poola, Tšehhi, Austria, aga need on ju tänapäeva riigid, mis on tekkinud ikkagi rahvusliku koondumise tulemusena. Ja see tähendab seda, et varasematel aegadel see etniline ja kultuuriline killustada, kus see keelemurrete erinevus, see kõik oli veel palju-palju suurem. Nii et kui terminit maa mõista kui provintsi, kui mõista seda piirkonna tähenduses, kus on omad, rahvuslikud eripärad, omad rõivastiilid, oma keelepruuk, siis jah, muinasjututegelased võivad vabalt rännata seitsme maa ja mere taha. Ja sarnane lugu on ka mägedega. Kui sõita Euroopas ringi, siis ikka silmapiiril paistab mõni mäestik. See ei pruugi sugugi olla väga suur nagu näiteks Alpid või Püreneed või Karpaadid, piisab ka mõnest küngastikust, mida kohalikud inimesed ise võib-olla mägedaks ei peagi. Aga igal juhul need liigendavad tasandike, need ilmestavad kogu maastiku tõeliselt mägistel maadel. Logistika võib olla üsna suureks probleemiks alpides näit kasvõi Kreekas. Mis on võib-olla isegi parem näide. Paljuski ju Euroopa tsivilisatsiooni häll. Väga mägine maa seejuures ja kuni viimaste sajandite, nii polnud ju sugugi harv see juhus, et kogukonnad, mis elasid naaberorgudes ja ikka põliselt sajandeid et need tulnud kunagi üksteisega läbi käinud. Nende eluviis, isegi nende keelemurre võis olla täiesti erinev, ehkki linnulennult neid eraldas võib-olla ainult mõni kilomeeter. Aga kui mägedes puudub ülepääs, kui puudub guru, siis need kilomeetrid jäävadki ületamatuks. Kuni saabub tehnikaajastu oma võimsate transpordivahenditega. Kui mäed takistavad, siis meri seevastu ühendab. Ja nagu öeldud, Euroopale on iseloomulik väga pikk ja väga liigendatud rannajoon. Jällegi Kreeka on hea näide siin väiksemast staabis, aga samamoodi äärmiselt liigendatud rannikuga ja seal, kus mäed takistasid kogukondade suhtlemist, seal võis seilata merd mööda ümber poolsaare ja jõutigi järgmisse orgu naabrite juurde kas siis kaubitsemiseks või nõupidamiseks või abikaasade leidmiseks, nagu ajaloolise suhtlemise puhul ikka. Euroopa liigendatud rannajoones. Siin leidub väga palju häid looduslikke sadamapaiku turvaliseks randumiseks. Ja tänu sellele eurooplased tõesti läbi oma ajaloo, nad on olnud tublid meresõitjad. Kindlasti meenuvad kohe viikingid, aga mitte ainult kuulsad Monjuga, näiteks Veneetsia, kaupmehed ja teised Itaalia linnad, mis kaubitsesid Vahemerel. Hispaanlased ja portugallased, kes jõudsid välja uude maailma, leidsid merede ümber Aafrika lõunatipu Indiasse. Ja esimestena purjetasid ka ümber maailma. Ja siis muidugi hollandlased oma kuulsate kaubakompaniidega kauplesid Indiaga ja Indoneesia, aga ja veel kaugemate maadega. Ja hilisemast ajast muidugi, Briti impeerium omas ajastus maailma tugevaim laevastik, parimad meresõiduoskused, tohutu kolooniate süsteem, millega ühenduse pidamiseks oligi seda laevastikku vaja, tänu laevastikule see ühendus üldse võimalik oligi. Muudest veekogudest muinasjuttudes leidub ka omajagu jõgesid mida tegelastel tuleb ületada teda tavaliselt siis mõne paadimehe abiga kes võib osutuda sõbralikuks võluriks aga võib osutuda ka pahatahtlikuks vetevaimuks, kes püüab oma reisijat uputada, tema hing endale saada. Europa jõgedevõrk on hästi tihe ja loomulikult ka see on tugevasti mõjutanud ajaloolist arengut. Jõed voolavad ju Euroopas praktiliselt igas suunas. Ja ajalooliselt koondus nende äärtega varane asustus. Seal tekkisid esimesed hõimuliidud kauba- ja sõjateed olid seotud jõgedega. Need soodustasid kontakte ja selle kaudu valmistasid omal ajal etega riiklikku ühinemist. Ja lõpuks väga oluline looduslik faktor läbi ajaloo on olnud loomulikult mets. Kui võib-olla välja arvata Ta ainult mõned viimased sajandid, siis enamik Euroopa rahvastikust on ajalooliselt elanud metsade vahel sest metsast saadi toitu, saadi kütet, ka kaitset ja varju. Aga sellest hoolimata mets folklooris on pigem hirmuäratav, pigem vaenulik keskkond. Ja see hirm metsa ees on üldse omane indogermaani rahvastele. Metsades ja mägedes toimetavad maagi otsijad, kaevurid, karjused, kütid. Nende töö nõuab eriteadmisi spetsiaalseid oskusi, mida lihtne külaelanikke ei valda. Kuidas leida maagisooni, kuidas seda kätte saada, kuidas muuta puit Sõeks, mis on ju oma olemuselt transformatsiooniprotsess kuidas kavaldada üle metsloomi, meelitada neid lõksu või laskeulatusse, kuidas tulla toime ohtlike kisketega, kes ohustavad karja. Ja sellised tegelased mägede ja metsade elanikud nad elavad üsna üksildast elu kogukonnast eraldi ja sellest tõesti juba piisab, et anda neile salapära. See salapära, mis väljendub ka folklooris ja muinasjuttudes Aga nüüd on kõik need metsad ja mäed ja mered jäänud selja taha ja tegelane läheneb oma sihtpaigale mis kujutab endast täielikku vastandit kõigele, mida ta seni on kogenud või ette kujutanud, nii et teen, muutub täielikult. Nimelt läheneme Liinale. Aga see ei ole mitte ükskõik milline linn, vaid muinasjutule kohaselt suurejooneline, rahvarohke, täis kõikvõimalikke seninägematuid, imeasju, tohutult rikas, valgusküllane, muretu kontrastiks siis väikesele külale, kust peategelane tuleb. Muinasjutulinnas teadagi tänavad on kullaga sillutada tatud purskkaevudest voolab vein, elanikud käivad ainult siidises ametis ja kui veel jõuame kuningalossi lähedusse, siis selle kirjeldamiseks ei jätku enam üldse sõnu. Aga tõmbame nüüd seda vaimustust natukene tagasi ja küsiks, kas sellisel kuldsel muinasjutulinnal üldse saab olla mingit ajaloolist paralleeli. Minu arust saab ja keskaegse Euroopa kontekstis on selleks ainult üks võimalus. Nimelt Konstantinoopol pärast seda, kui Lääne-Rooma riik lakkas olemast, see toimus viienda sajandi lõpul. Pärast seda jäi Bütsants ainukeseks kliinalikuks tsivilisatsioonis ikkagi tuhatkond linna ja umbes neljandik elanikkonnast elas linnades, ei ole sugugi väike suhtarv. Tolle aja kohta. Lääne-Euroopaga oli see kontrast muljetavaldav. Need linnad, mis pärinesid antiikajast, need olid muutunud küladeks. Need lagunesid. Kunagised uhked ehitised, need tassiti kivi haaval laiali talupoegade Usmikute tarvis. Endistel väljakutel kasvas rohi, karjatati sigu. Ja niimoodi sajandeid ja seda läänelinnade kriisi ja allakäiku illustreerib hästi üks üsna tuntud pilt Aarli linnast Prantsusmaal Rooma riigi ajal. See oli olnud õitsev kaubanduskeskus, Turu keskus korralikult müüriga kindlustatud. Oma foorum, hipodroom, amfiteater, aga hiljem, pärast rahvaste rändamist pärast laastamisi, pärast elanikkonna drastilist vähenemist. Kogu linn mahtus ära sellesse samasse amfiteatrisse. No mille välissein siis toimiski linna müürina. Seespool olid paarsada maja. Keset endist võitlusareeni oli turuplats, seal kaubeldi iseenesest linn nagu linn ikka, ainult tugevasti vähendatud formaadis ja võrdluseks võiks ette kujutada Tallinnat, mis mahub ära mõnda kaubanduskeskusesse. Ma arvan, et allakäigu mastaapsus peaks olema täiesti selge. Aga Bütsantsi linnad ja eriti muidugi pealinn Konstantinoopol. See oli hoopis teine asi. Juba linna ümbruses laiasid aristokraatide ja rikaste kaupmeeste mõisad ja suvepaleed oma aedadega linnas endas marmorpaleed. Mõned võtsid enda alla terve kvartali. Kõige uhkem oli mõistagi keisri loss. Olid triumfikaared, foorumid, termid, sirkused, hipodroom, amfiteatrid, akveduktid, sillutatud tänavad ja väljakud, tohutu hulk kirikuid ja kloostreid, pargid, aiad, sadamad, keskne paraad, tänav, mida mööda kulgesid triumfirongkäigud ja usu protsessioonid. Käsitöö õitses, kaubandus õitses. Vaesele lääneeurooplasel avaldasid muidugi suurimat muljet luksuskaubad, mida veidi ka välja juveelitooted, siidkangad. Viimane oli riigimonopol muide. Kaua aega seda mujal Euroopas ei osatudki valmistada. Ilmalikud valitsejad ja kiriku võimukandjad hindasid seda väga kõrgelt. Aga oli ka terve rida muid, käsitööalasid kõrgel tasemel vandli nikerdajad, parfüümisegajad, klaasipuhujad, värvimistöökojad, eriti purgid, PUR, miniatuuri maalijad. Eraldi kvartalid olid võõramaistele kaupmeestele, Süüria, araabia, itaalia, slaavi, nõnda edasi. Araabia maadest veeti sisse igasugu eksootilisi lõhnaaineid, pirtse käsitöö, tooted, taid Egiptusest, tuliteravili põhja poolt, slaavi hõimude juurest, karusnahad ja lääne jaoks. Kõik need luksuskaubad liikusid läbi Bütsantsi turgude ja see oli vahendaja, selli, transiitmaa. Ehkki lääneeurooplastele kergesti jäi ekslik mulje. Bütsants ise ongi nende rikkuste allikas ja lähtekoht Ahja üks kaubar pikel, kui yldse tohib seda niimoodi nimetada ja mis sageli ära unustatakse, need on ikoonid ja reliikviad igasugu pühakute säilmed, millega käis ka kõva äri üle terve kristliku maailma ja Konstantinoopoli kohta räägitigi imelugusid näiteks, et Haya Sofia kiriku kuppel see ei toeta üldsegi müüridele vaid ripub taevast alla lastud peenikese kuldketi otsas. Noh, eks selline rikkus muidugi tõmbas kõiki ligi kaubitsejaid, vagasid uudistajaid ja palverändureid lihtsalt laostunud käsitöölisi vaeseid võõramaalasi, kes lootsid seal oma elujärge parandada ja samuti ka kõikvõimalikke vaenlasi, alates Araablastest kuni viigingiteni. Täiesti omaette teema on veel Bütsantsi mõju Kiievi Vene riigile. Risti usustamine, suurvürstide abielud, keiserliku printsessidega, kiriku ehitus, Vene linnades, ikoonimaal kreeka tähestiku baasil loodud kirillitsa käsikirjade tõlkimine ja nõnda edasi. Siiski eurooplaste jaoks spets Ants oli kauge maa tegelikult eksootiline, salapärane, osaliselt isoleeritud oma eripärase õigeusuga. Aga hariduse ja kultuuri mõttes kirjasõna seadusandluse poolest ikkagi ta oli kõige edenenum lisaks siis rikkustele. Ja see mõju loomulikult kiirgas aegamööda Lääne-Euroopa ka toibus oma vahepealsest madalseisust, sealsed linnad hakkasid ka tasapisi võtma linnade nägu eriti Itaalias, mis oli ju Bütsantsi mõjudele kõige lähemal. Alates 13.-st sajandist võib öelda, et Itaalia käsitöömeistrid hakkasid juba konkureerima bütsantsi omadega kvaliteedis, oskustes ka hinna poolest. Veneetsia tõusis tähtsaks kaubalinnaks Genoa, Pisa, Siena kõik need kaupmehed said privileege kauplemiseks Bütsantsi aladel ja ristisõdade ajaks. Riik oli juba selgelt allakäigu kursil nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt. Aga rikkusi esialgu ikkagi jätkus, eriti pealinnas. Ja niimoodi see kulda uppuva keisrilinna kuvand see ikkagi säilis eurooplaste jaoks praktiliselt kuni Bütsantsi viimaste päevadeni välja. Ja hiljem siis jätkus juba muinasjuttudes, isegi kui selleks ei olnud enam mingit tegelikku põhjust. Kindlasti võib nüüd tekkida küsimus, miks ma rõhutan nii väga just Konstantinoopolist kui muinasjutulinna prototüüpi miks mitte siiski mõni Lääne-Euroopa linn, hilisemast ajast mõni Itaalia suurrikas kaubalinn seesama ja kas või geeno no mis ju hiljemalt renessansiajastuks ja paljud ka varem omakorda muutusid tõelisteks metropolides, samal ajal kui keisririik aine kokku kuivas. Aga asi ei ole mitte ainult linnas, sest ega siis muinasjutu sky ei piisa ju ainult linnast ja lossist vaid oluline on ikkagi see, mis seal sees toimub. Ja see, mis toimus Bütsantsi ladvikus. Kuidas toimetasid sealsed valitsejad, kes vastavad siis ju muinasjutuprintside ja printsesside le? Vot selles peitus nii palju eripärasid võrreldes nüüd Lääne-Euroopaga. Ja mitte ainult see pöörane rikkus, vaid ka kogu see ütlemata kirju seltskond Bütsantsi troonil. Ma olen päris kindel, et need kannustasid rahvalikku fantaasialendu, nii nagu see väljendub muinaslugudes. Kõik need lood vaestest sulas poistest, kes tõusevad kuningaks või talutüdrukutest, kes saavad kuningate naisteks lääneeurooplase jaoks, see oligi muinasjutt. Sest tegelikkus välistas sellise võimaluse. Vereliin, sugulus, kõrge päritolu. Need olid need kriteeriumid, mida Euroopas arvestati, põlvnemine, väärikad esivanemad. Kui kõne alla tuli abielu, dünastiat rajamine, suguvõsade ühendamine, sest see kõik suurendas väärikust lisaks siis sõjalisele ja majanduslikule jõule. Nii et neid krid, teeriumeid pidas Euroopas väga hoolikalt silmas iga valitseja, ükspuha kui suur või väike ta siis oli. Aga Petsansis midagi säärast ei olnud. Kaua aega, Petsansis puudus päritav troonijärglus puudusid üldse vereliinil põhinevat dünastiat. Troonile tõusti kas relva jõul või siis õukonnaintriigide abil. Sisuliselt oli iga kord tegemist paleepöördega ja kui keegi juba tõusis troonile, siis see oli jumala tahtmine. See oli kõige kõrgema enda valik, millega ei vaieldud. Sest et Bütsantsi mõistes püha olitroon, mitte keisriisik ja seepärast ei olnud ka eriti oluline, kes sellel troonil istus. No kui ta juba istus, siis järelikult jumal tahtis nii. Mis võtetega ta sinna jõudis, mis päritolu ta oli, mis ettevalmistus tal oli valitsemiseks, see kõik ei olnud oluline. See on täpselt see arusaam, nagu öeldakse, et andis jumal ameti, annab ka mõistuse. Seega, kui vaadata Bütsantsi keisrite päritolu, siis kindlasti leidub seal hea hulk väepealike. Seal leidub hulganisti kõrgeid õukondlasid aga me leiame sealt ka lihuniku mitmesuguseid käsitöölisi. Seal on tallimees laeva tõrvaja lihtsõdureid on hulgaliselt kõrtsmik, mitu talupoega ja paljud neist ka täiesti harimatud kirjaoskamatud, mõni isegi uhkeldas oma madala pärit tuluga. Nii et keisriks või spetsansis saada põhimõtteliselt igaveseks üks välja arvatud mungad ja pimedad. Need olid ainsad välistavad kriteeriumid. Ja see muidugi tähendas halastamatut, võimuvõitlust, see tähendas jubedaid intriige, jubedaid vandenõusid enam kui pooled Bütsantsi keisrite, st on kokku loetud, et kõrvaldati troonilt vägivallaga ja ainult üsna väike osa neist suri loomulikku surma. Aga võimutäius keisrile oli absoluutne, keiser oli sõna otseses mõttes isevalitseja, ta oli seadusandja sõjaväe kõrgeim juht, kõrgeim kohtunik, kiriku pea. Nimelt ka kõige usu kirik allus temale. Keiser käsutas kiriku varasid, määras ametisse kõrgvaimulikke, kes olid sisuliselt tema poliitika käepikendused. Kutsus kokku kirikukogusid, kinnitas või lükkas tagasi nende tehtud otsuseid. Ja seda kõike erinevalt Lääne-Euroopast, kus paavst pidas ennast ikkagi ilmalikest valitsejatest kõrgemaks. Ja sageli nad valitsejad ka aktsepteerisid seda. Ja teisest küljest muidugi, eks õigeusu dogmaatika ka kammitsas keisrit, see oli väga jäik, väga tugevasti kinni traditsioonides ja iga muutus oli potentsiaalselt kahjulik. See oli otsekui kaugenemine õigest usust. Ja need keisrid, kes püüdsid läbi viia mõnda reformi või muuta mõnda traditsiooni seda mõisteti kui isetegevust ja vastu mis ilmselgelt tähendas keiser on jumala soosingus ilma jäänud. Sest nagu öeldud, kord juba kujunenud süsteem, see oli tähtsam kui isik, kes seisis selle eesotsas, tema oli asendatav. Aga see oli juba asjade selline sisemine tasand. Ja üks ammuli sui vahtiv lääneeurooplane sellesse loomulikult ei süvenenud, temale piisas ikkagi keisri rikkuse ja võimutäiuse nägemisest. Läänes oli see lihtsalt ennekuulmatu, see oli ilmselgelt muinasjutuline. Lisaks siis juba niigi muinasjutt oli selle päritolule ja rikkusele. Aga liigume edasi naiste juurde, keda polegi veel täna maininud, maastike puhul polnud selleks ka põhjust, no kindlasti nad seal maastikest kusagil peitsid ennast. Aga seda enam nüüd keisrilinna puhul. Kõik see, mida sai just äsja räägitud keisrite kohta. See kõik käis ka case rinnade kohta, seesama taevase tahte klausel, see kehtis ka case linnade puhul. Sisuliselt jumal valis bütsantsile keisrinna ja keisrinna võim pärines samuti jumalalt endalt, mitte keisrist abikaasalt. Ja selle märgiks keisrinna krooniti alati enne abielutseremooniat või sõltumatult sellest just et näidata, et see ei ole mitte abielu keisriga, mis teeb ta valitseja, annaks vaid, see on üks kõrgem tahe, mis on ta pannud sellele positsioonile. Käis linna, oli samamoodi ülepaisutatud austamise objekt, tal oli omaette õukond omaette eelarve. Kui tal olid sobivad isikuomadused, siis ta võis mängida küllaltki olulist poliitilist rolli keisri kõrval. Näiteks võttis vastu saadikuid, osales läbirääkimistel, mõjutas otsuseid nii keisrinna soosing kui ka tema viha alla sattumine. Need mõlemad tähendasid poliitilises plaanis palju, eriti õukondlaste jaoks. Intriigid, vandenõude sepitsemine ja mõnigi keisrinna tõusis ka reaalseks. Valitseja annaks sugugi mitte ainult Regendina oma alaealise pojad kõrval vaid täiesti iseseisvalt ja vahel koguni poega kõrvale tõrjudes või mõnda muud meest, sugulast, mis jällegi lääneeurooplaste jaoks oli täiesti ennekuulmatu just midagi niisugust, mille kohta võiks öelda, et just nagu muinasjutus. Ja põhjust selleks oli ka enam kui küllalt. Kui vaadata, ka keisrinna teeb päritolu täpselt samamoodi nagu keisrite puhul päritolu ei olnud esmane kriteerium. Õigemini polnud üldse mingi kriteerium võiks muidugi suur osa keisrinna Sid tuli iga Konstantinoopoli aristokraatia hulgast. Sel lihtsal põhjusel, et need ringkonnad seisid võimule lähedal, seisid õukonnale lähedal. Nad tundsid olukorda, tundsid tingimusi, kontaktid, sugulus, see kõik ju luges Taska naiste karjääri õukonnas aga küllaltki sageli. Ja just nendel aegadel, kui õigeid valitseja dünastiaid veel ei olnud siis võisid nii keiser kui ka keisrinna tulla sõna otseses mõttes jumal teab, kust. Bütsantsi troonil on keisri kõrval istunud näiteks kõrtsitüdruk. On istunud paganliku filosoofi, tütar. On istunud näitlejanna, keda muide tol ajal võrdsustati prostituudiga on istunud turu naine. Paljude puhul nende päritolu ei ole üldse teada, nagu ka nende rahvusmõnigi tulevane keisrinna eriti just varasematel aegadel oli lausa pagan. Nii et esimeses järjekorras tuli teda kõigepealt ristida ja kristlaseks teha. No ei ole vist raske ette kujutada seda Lääne-Euroopast, kellel hakkab niisuguses virvarris pea ringi käima ja kui ta jõuab tagasi oma vaesesse kodulinnusesse, siis ta jutustab, imelugusid sellest, kuidas vaesele talu neiule ennustatakse, et ta kohtab turul või linnatänaval maskeeritud printsi, kes temasse muidugi armub. Või kuidas üks kolkaküla vaeslaps läheb pealinna õnne otsima ja jääb silma keisri nõunikule. Või kuidas nutikas möldrineiu lahendab mõistatuse, millega ei saa hakkama nutikad õukondlased. Igal sellisel juhtumil kangelanna lõpetab keisri abikaasana Kuldse linna kuldsel troonil. Nii et kõik need muinaslood vaestest tüdrukutest, kes saavad kuninga kaasaks. No muidugi, eks põhiliselt need lood ju peegeldavad ka soovmõtlemist, umbes nagu tusse saada lotovõitu. Aga ma olen küll seda meelt, et kui neile lugudele üldse mingit ajaloolist paralleeli otsida, siis kõne alla saab tulla ainult Bütsants. Aga see case linnaks saamise protsess on omaette niivõrd huvitavad, et sellel võiks küll veel pikemalt peatuda. Tegelikult keisrinna valikul oli üksainukene kriteerium, ta pidi olema piltilus, no lihtsalt kõige ilusam naine üldse maa peal. Muid nõudeid tegelikult ei esitatudki. Ja selleks, et niisugune ülim iludus leida, selleks korraldati Bütsantsi pruutide ülevaatust jällegi eurooplaste jaoks midagi täiesti erakordset, täiesti eksootiline, peaaegu uskumatut ava Euroopa aadli seas, nagu öeldud, luges ikkagi verepuhtus kõrge päritolu põlvnemine. Igatahes kindlalt abielu puhul, no kallimate pidamine oli muidugi iseasi. Aga ei olnud mõeldav, et näiteks Prantsusmaa või Inglismaa kuninganna oleks olnud madalat päritolu või juhusliku päritolu. No loomulikult ka Euroopa valitseja kodades hinnati naise ilu, aga kindlasti see ei kaalunud üles uhked sugupuud. Samas kui Bütsantsi keiser valis naise oma alamate hulgast, valis selle pruutide ülevaatusel. Ja niimoodi, et seda valikute võis pidada sama hästi kui jumala tahtest. Pisut olen sellest rääkinud ka üks kord varem, kui oli saade kassijast, aga nüüd võiks natuke lähemalt vaadata selle tavapõhjuseid ja selle täpsemat korraldust. No kõigepealt asjal on ikkagi ka sees oma praktiline mõte, sest mõrsja valimine oli tegelikult raske poliitiline valik. Ja selle ümber kobrutas vihane konkurents õukonna erinevate huvirühmade vahel, kes kõik loomulikult soovisid. Valitsejale naise leidmine oleks just nende teine. Koos uue case rinnaga tulid ju võimule ka uued klannid, uued suguvõsad, endised langesid ebasoosingusse ja Bütsantsi oludesse. See tähendas otsesõnu hävingut, vahel lausa füüsilist hävitamist. Nii et seepärast kasutatigi seda avalikku rituaali, kus siis pruute toodi kokku üle kogu maa. Ja sageli keiser valis endale naise mõnest kaugemast piirkonnast, kellel ei olnud õukonnaga sidemeid kellel ei olnud eelnevaid poliitilisi huvisid ja sellega püüti siis vältida võimu tee stabiliseerumist. Mis oleks siis tulnud koos nõunikke lähemate abiliste väljavahetamisega tervete kaaskondade väljavahetamisega. Tegelikult see pruutide ülevaatus käissis mitmes voorus umbes nagu tänapäevane missivõistlus. Kõigepealt terves riigis vaadati üle mitusada tütarlast, keisriametnikud, õukondlased, Nemad reisisid mööda maad suurematesse linnadesse ja enamasti tüdrukute oma perekonnad, tõid nad siis ametimeestele näha kes siis otsustasid, et kas pakkumine jõuab järgmisse vooru või lükatakse kohe kõrvale. No tüdrukud olid teismelised, sest et kriteeriumiks oli ilu, oli noorus, oli tervis, mis omakorda siis andis lootust ka viljakusele. Seda muidugi ei saanud ennetavalt testida, seepärast siis otsustatigi ilu ja nooruse järgi. Niisiis piirkondlikus voorus valiti välja mitukümmend tüdrukut ja need saadeti edasi pealinna mõne pereliikme saatel, siis ja Konstantinoopolis nad pandi elama neile määratud desse kus hakati neid ette valmistama järgmiseks ülesastumiseks. See toimus siis juba õukonnas. Seedeegolmistamine seisnes peaasjalikult siis uhkete rõivaste õmblemiseks ja palavas palvetamise sett, jumal soosiks just neid. Ja muidugi ka kõvas närveldamises, sest et kaalul oli ju tohutu palju. Lõpuks õukondlased jõukonna arstid vaatasid veel kord tüdrukud üle hindasid juba spetsiaalselt nende viljakust, niipalju kui siis anatoomia ja meditsiinialased teadmised tol ajal lubasid. Ja ühtlasi praakisid välja need, kes ei paistnud tasemel või kes esinesid kuidagimoodi nõrgalt. Need saadeti siis minema sedapuhku juba koos kingitustega ja kodus provintsis perekonnale, see tuli kõvasti kasuks ja tõstis ka prestiiži, et nende tütar oli riiklikul iludusvõistlusel jõudnud nii kaugele. Ja need, kes jäid nende kohta, koostati keisri jaoks kirjeldused kirjeldati nende välimust ja tervist, natuke ka päritolu ja uurib ja nüüd juba ka sugupuid. Ja seda nimekirja kärpis siis juba keiser ise järgmiseks etapiks, mis oligi lõppvoor. Siis ta nägigi esimest korda ise oma abikaasa kandidaat. Selleks ajaks oli neid järgi jäänud kuskil kuus, seitse, kaheksa ja nende lõppvooru jõudnute seast. Keiser tegi siis mõtlikult oma valiku ja ulatas tüdrukule selle märgiks siis kuldse õuna. Mõnikord ka kuldse sõrmuse. No tegelikult vaatamata kõigele, nendele voorudele ja muudele abinõudele ega pruudi valimised ei olnud kuigi läbipaistvad. Sest et kõik need rivaalitsevad klannid seal ümber, kes püüdsid niite tõmmata ja omaenda sugulasi ette sokutada ja mida etapp edasi selles võitluses, seda vihasemaks kõik muutus? Käiku lasti, altkäemaks, laim, intriigid, igasugune manipuleerimine. Nii et toimus ikkagi just see, mida pruudi valimisega oli ju algselt soovitud ära hoida. Muidugi kogu see v sogamine ei garanteerinud veel soovitud tulemust, sest et kõik, mis õukondlased said teha, oli see, et nad püüdsid lõppvooru nende kuue või kaheksa tüdruku hulka sokutada mitu oma kandidaati. Aga edasi ei olnud asi enam nende käes. See tähendab siis, et keiser ise ei saanud mitte midagi ette võtta selles suhtes, kes talle lõpuks valida. Aga kui see valik oli ükskord käes, siis otsustas tema selle lõpliku valiku üle ei olnud jälle kellelgi teisel kontrolli ja kui siis pruut oli lõpuks valitud, siis ta viidi koos emaga võimu, naissugulasega keisripalee, naiste tiiba, seal ta jäi pulmi ootama, vahepeal muidugi teda koolitama Briti õukonna eluks, talle õpetati tseremooniaid, valmistati igatemoodi ette uuteks kohustusteks. Ja sellel eraldatusel oli veel üks põhjus, nimelt juba ainuüksi saada keisri pruudiks, juba see oli potentsiaalselt eluohtlik, nii et seda välja valitud pruuti tuli juba kasvõi turvalisuse pärast väga hoolega valvata. Sest et hoolimata sellest, et keiser oli oma otsuse teinud ikkagi veel mõjukad õukondlased Nad võisid püüda pulmi ära hoida kavalusega äraostmisega igatemoodi manipuleerides sai näiteks korraldada, et pruudile anti mingit süütut toonikumi või talle poetati salaja midagi toidu sisse, mis tegi ta kuidagimoodi haigeks. Ja see andis hea ettekäände väita, et mõrsja terve ja kuidas saab temalt oodata poegade sünnitamist ja et üldse see kõik on üks vaenlase sepitsus ja petukaup. Nii et unustagem ära need romantikast nõretavalt muinasjutud vaestest talu tüdrukutest, kes võluvad oma ilu ja voorustega printsi ja sõlmivad igavesti kestva armastus, abielu tegelike valitsejanna elu ei olnud mingi idüll, vaid sõna otseses mõttes nonstop, võimuvõitlus ja kordades karmim, kui meie siin oma naiivsuses suudame ette kujutada. Nagu öeldud, konkreetse inimese elu ja saatus ei lugenud midagi, indiviid oli alati asendab. Ja isegi kroonimine ei taganud veel kindlustunnet, sest et kindel troonipärimiskord puudus ja seetõttu siis iga uus võimuletulek oli sisuliselt paleepööre. Ja isegi kui see toimus enam-vähem rahulikult, ilma suuremate verevalamiseta, siis ikkagi alati võis kuskil pinna all hõõgub kui ta järjekordne vandenõu. Nii et tegelikult kõik nood hiilgavad keisrid ja case rinnad, nad elasid lokkamatus surmaohus. Aga sellest muinasjutud meile loomulikult ei räägi. Need on siis muinasjutumaastikke kaks äärmust puutumata loodus ja teiselt poolt linn üks pime ja sünge, ohtlik hirmu ärata täis metsikuid loomi, salapäraseid pahatahtlikke olendeid ja teine otse vastupidi, rahvarohke kiha tegus nii ööl kui päeval. Inimlike pürgimuste sihtkoht, kuhu saabuda pärast seda, kui ollakse ennast katsumustest läbi võidelnud või ka avaldanud. Aga meie muinasjututsükkel hakkab lähenema lõpule. Milvi Martina Piir tänab siiamaale kuulamast. Ja on jäänud veel üks saade. Veel üks teema, millest ma ise olen üsna lummatud ja elevil, aga põnevuse huvides jäägu see viimse hetkeni saladuseks. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.