Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos. Hea kuulaja, tere oma muinasjutusaadetes. Ma olen mitut puhku nimetanud vendade Grimmide kuulsat muinasjutukogumikku. Sellest pärinevad paljud tänapäeval populaarsed muinaslood töödeldud ja toimetatud Grimmide poolt vastavalt oma ajastu vaimule ja väärtustele eesti keeles. Neid lugusid on tavaliselt avaldatud pealkirja all vendade Grimmide muinasjutud või midagi sellesarnast ja võib-olla ka põhjusega. Sest originaalpealkiri Kinderunud Housmerhien ega seda ei olegi nii lihtne sõna-sõnalt tõlkida. Aga sisu ja mõtte järgi vastu lasteaia kodukoldejutud või ka näiteks lood lastele ja kodakondsetele. Igatahes tegemist on lugudega, mis autorite kavatsuse ja arusaamise järgi pidid sobima lugemiseks ja jutustamiseks perekonnaringis. Tee ka need lood pidid olema vastuvõetavad nii täiskasvanud kui ka lastele ja seda nii oma süžee kui ka moraali poolest. Ja tõesti, kui vaadata muinasjuttude sündmustikku selle pilguga, siis tuleb küll nentida, et nende tegevus keerleb peaaegu alati perekonnaelu ümber ühel või teisel viisil ja sugugi mitte ainult vendade Grimmide ökonoonilistes lugudes. Vaide perekond paistab olevat peaaegu universaalne ühisnimetaja, selline universaalne alus muinasjuttudes sõna otseses mõttes igas maailma nurgas. Ja sellest tõdemusest tekkiski mul mõte jälgida muinasjuttude kaudu naise kogu elukaart sünnist kuni surmani ja kohe selgub, mis sellest siis välja. Igasugune narratiiv, fiktsioon välja mõeldud lugu tüüpiliselt see keerleb ümber mingisuguse konflikti, mida ei pea sugugi võtma negatiivses tähenduses, vaid konflikt on see liikumapanev jõud. See, mis käivitab loo, toidab lugu ja mis tuleb ka loo käigus mingil viisil lahendada või teisendada muinasjuttudes selleks otsatuks konflikti allikaks on perekonnaelu kõigi oma pingetega oma isiksustevaheliste karidega üldse kogu oma variatiivsuses, mille ümber siis lugusid konstrueeritakse. Et ilmselgelt perekond on ju üks kõige põhilisemaid sotsiaalseid gruppe ja paljuski ka inimestevahelise suhtlemise alus. Ehkki perekonnavorme loomulikult on palju, neid on erinevaid, need muutuvad ajas ja peale isiklike lähisuhete enamike inimeste jaoks vähemalt minevikus perekond oli ka esmane majanduslik üksus, mille sees või mille läheduses möödus ka suur osa nende igapäevasest tööst ja seda eriti naiste jaoks. Ja muidugi ka selge tööjaotuse raames, nii nagu kombed ja traditsioonid seda ette nägid vastavalt soole vanusele, autoriteedile, perekonnaseisule. Kui me vaatame ainult klassikalisi muinasjutte, siis valdavalt neist on praeguseks järele jäänud ainult romantilised armastuslood. Ja need lõppevadki kangelase ja kangelanna abieluga, misjärel nad elavad õnnelikult aegade lõpuni. Siiski kui võtta arvesse märksa laiem lugude valik ja kui süveneda neisse selle perekondliku nurga alt siis me näeme, et tegelikult lugudes on esindatud kõik olulised inimelu etapid. Juba antiikajast on ju tuntud lugu svinksist, kes esitab hoidipusele mõistatuse, mille lahenduseks ongi siis inimelu kolm olulist etappi lapsepõlv, täiskasvanuiga ja vanadus. Mida siis omakorda annab jagada lühemateks lõikudeks, aga kõik nad on mingit pidi seotud perekonnaelutähtsate sündmustega. Silitamine ja sünd. Lapsepõlv, kasvuaastad, kodunt lahkumine, no kas siis iseseisvaks tööeluks või abiellumiseks omaette perekonna ja majapidamise rajamine, vananemine silmitsi seismine, armastatud inimeste surmaga ja muidugi ka toimetulek ja leppimine omaenda surelik kusega. Ühest küljest, Need, kõik on ju igapäevaelu juhtumused, samas aga inimelu olulised etapid, mida jutuvestjad siis oma lugudes on ka aluseks võtnud kõikidel ajastutel kõikides kultuurides, ehkki kindlasti nad on sinna omalt poolt lisanud ka hea hulga värve ja dramaatikat. Aga alustame siis seda naise eluretke algusest peale ehk sünnist ja lapsepõlvest, selleks läheb küll vaja omajagu interpreteerimisoskust, sest muinasjutud tavaliselt ei pea väga pikalt sellel varasel eluperioodil ja eriti just klassikalised lood oma tavapäraste vormelitega. Need puudutavad tegelase lapsepõlve ja kujunemisaastaid, no ikka väga põgusalt ja liiguvad kohe edasi siis keskse konflikti juurde, mis on sageli kokku surutud väga lühikesse ajavahemikku mõni päev ehk ainult ja mis naistegelaste puhul seisneb peaaegu alati mingisugusesse. Noh, ütleme abielu eelsesse komplikatsioonid, mis tuleb lahendada. Aga kui vaadata sellest klassikalisest kaanonist kaugemale, kui vaadata vähem tuntud lugusid, siis sealt leiab nii mõndagi. Näiteks luu võib käivitada moondunud või puudega lapse sünd. No keda vanemad ei taha omaks tunnistada või ei peeta teda üldse inimeseks ja kahtlustatakse ümbervahetamist, õige lapse röövimist mingi pahategelase poolt. Samuti mitmikute sünd, ka seda mõistetakse lugudes kui midagi erakorralist või peetakse isegi üleloomulikuks vahel positiivses võtmes, vahel negatiivses võtmes, mõnel juhul mitmikute emale võib langeda isegi kahtlus, et kas ta mitte pole abielutruuduse vastu eksinud. Ja siis muidugi järgnevad igasugu süüdistused ja kannatused, kuni õiglus üks kord jalule seatakse. Küllaltki sageli muinasjuttudes kujutatakse õdede-vendadevahelist, konflikti või ka lausa rivaalitsemist, eriti õed omavahel või siis vennad omavahel, millel võivad teinekord olla ka lausa surmavad tagajärjed. Laps, keda halvustatakse, keda alandatakse, teda ka sageli kirjeldatakse kui pöialpoissi tüdrukute puhul, siis pöial liisid või ta lihtsalt ongi kõige noorem. Ta on sündinud juba eakatele vanematele ja juba seetõttu teistest tagapool õdedest-vendadest väiksem, kehaliselt nõrgem jõuetum, võib-olla ka haiglane, võib-olla ka arengus maha jäänud või mingi mööduva kasvuveaga kühmus kõverjalgne näiteks osalt siin võib kindlasti ära tunda omaaegseid elutingimusi, alatoitlus, lastehaigused nagu Rahid, ehkki samas see habras laps, ta võib olla ka palju tundlikum, palju tähelepanelikum kui teised terved lapsed. Empaatiline, kujutlusvõimeline, no lõppkokkuvõttes ka nutikam ja tänu sellele saavutab elus edu vaatamata oma hilisele küpsemisele. Ajalooline tegelikkus vaatab vastu ka lugudest, kus puruvaesed vanemad otsustavad oma näljased lapsed hüljata. Näiteks eksitades nad metsa või jättes kuhugi maha. Antsukese ja Gretekese lugu tuleb muidugi kohe meelde. Paljudes lugudes naistegelase jaoks saabub elu muutus koos ema surmaga, mis on ju igal juhul traumeeriv sündmus tema koha siis tavaliselt täidab võõrasema, kes sageli on eelmise naise tütre suhtes vaenulik. Eriti kui tal endal sünnivad lapsed tüüpiliselt jällegi tütred. Aga huvitav on see, et väga vähestes muinasjuttudes leidub isa surma episood, et isa võib küll surnud olla. No on ju päris palju lugusid lesk naistest ja nende lastest. Nad võivad olla vaesed toitja kaotamise tõttu, aga ometi isa puudumine ei ole muinasjuttudes perekonnale laastavalt ohtlik. See ei tähenda perekonna lagunemist või hukkasaamist erinevalt siis ema surmast mille järel ei ole miski enam endine ja lapse üleskasvatamine või, või tema jõudmine puberteediikka muinasjuttudes. See kõik on sageli kokku surutud üheksainsaks sündmuseks selliseks murranguliseks sündmuseks. Tavaliselt see on mingi kohtumine, mis vallandab täieliku elumuutuse, mille käigus siis teismeline neiu läbib teatud proovi või omalaadse initsiatsiooniriituse. Tavaliselt see seisneb tema vooruste või iseloomuomaduste testimises või tüüpiliselt naiselike oskuste testimises sest eesmärk on saada selgust tüdruku abielu kõlbulikkuses ja pärast edukat sooritust järgnebki, siis abielu. Neiu jätab lapsepõlve lõplikult selja taha ja astub täiskasvanu ellu kus temalt oodatakse juba täielikku Jõuame siis järgmise loogilise etapi juurde muinasjutu tegelase elus. Kangelane ja kangelanna on abiellunud. Seega jooksva loo peamine lubadus on täidetud, auhind on kätte saadud. Ja kui nad veel surnud pole, siis elavad õnnelikult edasi stereotüüpne vormel, mis lõpetabki klassikalise armastusloo. Aga eestlasi algab ka uus lugu. Ja paljudes jututüüpides. Kesksel kohal on mingit laadi abielu, konflikt, truudusetus, armukadedus, abielusisene vägivald. Enamik lugusid kujutab neid patriarhaalseid väärtusi, mis on omased selles jutustamiskeskkonnas, nii nagu traditsioon need ette annab. Autoritaarne abielumees ja allasurutud abielunaine. Naise esmaseks kohuseks abikaasa ees on loomulikult absoluutne truudus. Mida siis lugudes pannakse eri viisil ka proovile. Näiteks mees keelab oma noorel naisel külastada vanemaid. Või siis annab tingimusliku loa, et naine tohib ära olla ainult teatud aja täpselt kolm päeva või täpselt päikeseloojanguni. Aga naine hilineb õige pisut ja sellele järgneb siis mingi täiesti ülemõõduline karistus kuni mõrvani välja. Loo moraal on muidugi, et naised ongi ebausaldusväärsed ja petlikud ja hilinemise põhjuseks saab olla ainult mingi naisepoolne reetmine. Nii et karistus on täiesti teenitud. Või siis näiteks lugu, kus enesekindel abielumees kiitleb avalikult oma naise truudusega. Aga keegi võõras seikleja on valmis tõestama vastupidist ja sõlmitaksegi kihlvedu ja võõras siis ootab, kuni abielumees on kodunt ära ja kavalusega smuugeldada ennast magamistuppa, no näiteks tühjas kirstus ja sealt piiludes ta saab siis teada mõne iseloomuliku tunnuse naise kehal sünnimärgi või midagi, midagi sellist, mis muidu on võõraste eest varjatud. Ja selle teadmise ta siis kannab Pete abielu mehele kui tõendi. Tema naine on abielu rikkunud temaga ja seega ta on kihlveo võitnud. Raevunud mees muidugi kihutab naise majast välja, mõnes versioonis veel rasedana. Tavaliselt küll õiglus seatakse lõpuks jalule, aga see vaene ilmsüütu, mitte millestki teadlik naine, enne peab ta taluma üliinimlikke kannatusi ja seda kõike siis paari lontruse egoia upsakuse pärast. Kui vaadata veel näide äärmuslik võimu kehtestamise mehe poolt, siis noh, näiteks lugu, kus teel pulmast koju hobune komistab. Mehe kommentaar on, see oli esimene kord. Pärast teist komistamist, kommenteerib see oli teine kord ja pärast kolmandat komistamist mees tapab hobuse. Kui naine protesteerib sellise mõttetu julmuse vastu, siis mees lausub uuesti, see oli esimene kord. Naine mõistab sõnumit ja eks ka lugeja mõistab. See on ju psühholoogiline vägivald kogu oma räiguses. Aga loo moraal kiidab taipliku naist, kes nüüd kogu oma abielu jooksul oma suu kinni hoiab, kui tahab elada. Paljud lood kirjeldavad abielu mehe füüsilist vägivalda naise kallal ja isegi õigustavad seda, tuues põhjenduseks, et naine räägib liiga palju. Õietta on uudishimulik, ta on edev, laisk või avaldab rahulolematust mehe ettevõtmistega. Näiteks kui mees on ära raisanud raha, mis on ju õieti perekonna ühine vara ja loodud ka naise tööga siis mees noh, kas omaenese tarkusest või kellegi soovituse peale annab naisele piitsaga nii-öelda õpetust, et ta teaks oma kohta ja ei kritiseeriks mehe otsuseid. No nagu näeme, muinasjutud, kus tegelaseks on abielurahvas need räägivad sageli abikaasade vahelisest võimuvõitlusest enesekehtestamisest. Noh, eks leidub muidugi ka humoorikaid, lugusid, kus pilgatakse aeglase mõtlemisega puupäiseid, abielumehi või kerglasi, latto taradest, abielu naisi, aga siiski muinasjuttudes on tavaline, et kodused vaidlused viivad psüühilise ja kehalise vägivalla nii ja kõige tõenäolisemad ohvrid on naised ja lapsed. Muinasjututegelaste endi huvides lootkem muidugi, et abikaasade omavahelised suhted on siiski korras. Valitseb vastastikune lugupidamine ja heatahtlikkus. Ikkagi see veel ei tähenda, et abielu on õnnelik ja rahuldustpakkuv. Üks kõige halvemaid koduseid tragöödiaid muinasjuttudes on lastetus. Ehk siis väljavaade yksildasele ja pärijateta tulevikule. Eriti just naistegelased kannatanud tavad lapse puudumise all. Kui neid peetakse viljatuks, siis karistus on tihti väga julm, isegi kui tegemist on kuningannaga. Kusjuures viljatuse mõiste muinasjuttudes on üsna lai. See võib käia ka paaride kohta, kellel on pildid, greid isegi mitu, aga ei ole poega. Ja nii mõnigi muinasjutukuningas teeb väga selgeks tema arusaam lapsest on poeg ja troonipärija. Ja hädakuningannale, kui tal peaks sündima tütar. Ehkki jääb täiesti mõistetamatuks, kuidas naine seda omalt poolt küll mõjutada saaks. Halvemal juhul võidakse ema ja tütar isegi koos hukata. No siit ilmneb, mida lastele tõus tähendas ja iseäranis, mida tähendab poegade eelistamine teatud ühiskondades, mida need lood kõnetasid või endiselt kõnetavad sotsiaalses psühholoogilises religioosses tekstis kui ränk koorem. See kõik oli just naiste jaoks kanda. Ja paljudes lugudes see meeleheitlik soov saada Ps ongi selleks päästikuks, mis vallandab sündmused, ehkki sündmustel endil ei pruugi selle algse konfliktiga enam seost olla. No Lumivalgekese lugu on siin jälle heaks näiteks lastetu kuninganna, kes nii väga igatseb emaks saada, et haldjatel hakkab tast lõpuks kahju ja nad tulevad, tallab. No vahendid on ka kasutada maagiat, palveid, rahvaravi tehing kuradiga või muud sellist. Laps võidakse endale meisterdada savist või nikerdada puust nukk, mille siis mõni üleloomulik olend elustab sageli küll ränga hinna eest. Eks muinasjututegelased kasutavad endale kättesaadavaid vahendeid ja selle juures neid kannustavad väga mitmekesised ajendid ja emotsioonid. Potentsiaalne halvakspanu ühiskonna poolt vast kõige sagedamini. Aga ka kadedus naiste suhtes, kellel on lapsi ka hirme mehepoolse äratõukamise ees. Kartus jääda üksikuks ja muidugi ka täiesti mõistetav igatsus emaduse kui kogemuse järele. Aga nüüd ma vist olen asjade loomulikust käigust natuke ette rutanud, sest järglaste saamise eelduseks on mõistagi inimlik seksuaalsus. Nii et kuidas siis sellega muinasjuttudes on? Kui vaadata Ta muinasjututraditsioonid tervik, kuna siis selgub, et seks ja seksuaalsus on seal vägagi kesksel kohal ja need ei ole muidugi sünonüümid. Seks kui seksuaalse tegevuse väljendus, see on nüüd küll muinasjuttudes tõesti haruldane ja klassikalistes lugudes ei leia seda ju peaaegu üldse. Aga suulises traditsioonis ja varastes üleskirjutustes? No see on märksa rohkem esil ja pealegi viisil, mis võib-olla üllataksid tänapäeva lugejat. Straborola kogumikus näiteks 16. sajandi algusest, meenub üks lugu tüdrukust, kes hea meelega jagab oma abieluvoodi, see aga see siga nimelt on tema seaduslik abikaasa ja, ja lõpuks ta muidugi osutub nõiutud printsiks, kuidas siis teisiti. Sajandi jagu hiljem Champatisteppasiilel on, eks varane uinuv kaunitari lugu, kus siis kuningas, tolle kaunitari isa kui ka prints, mõlemad on selle nõidusunes naisega vahekorras? No tänapäeval see kvalifitseerub muidugi vägistamiseks, aga Basile aegadel sellist probleemi ei tehtud. Need on näited otsesest seksuaalvahekorrast, muinasjuttudes, aga seest, seksuaalsus oma paljudes avaldumisvormides laiemas mõttes, see on lugudes võiks öelda, et lausa kõikehõlmav. Salongi muinasjuttudes leidub juba üsna loovat erootikat rõhkkond tundeelul emotsionaalsel rafineeritusel sest autorid ise olid ju naised, aristokraatlikus haritud naised ja nemad otsisid naise seksuaalsuse väljendamiseks juba muid, märksa stiilsemaid võimalusi. Perroon näiteks me aristokraatlikus erootikat enam ei leia. Uinova kaunitari vägistamisest on järele jäänud ainult naiivne märkused. Äratatud kaunitar veetis terve öö printsiga vesteldes sest pärast saja-aastast tunde ta ei olnud põrmugi väsinud ega soovinud magada. 18. sajandil. Muinasjutte hakati juba suunama, noor Ta ei ole eriti siis noortele naistele, noortele preilidele ja sellega koos lugudesse ilmub ka moraalilugemine. Ilmub hoiatamine igasuguste ohtude eest. Kuni siis sügav muutus, põhjalik muutus, kus see toimus 19. sajandil vennad, kriimid, nemad eemaldasid oma lugudest igasugused vihjed intiimvahekorrale, isegi rasedusele. Kusjuures see oli nende teadlik valik vastavalt siis kujunevale kodanlikule, moraalile, sest nende käsikirjalistest materjalidest on näha, et jutuvestjad, kellelt nad oma lugusid üles kirjutasid ja kes sageli pärinesid ju lihtrahva hulgast. Nemad ei olnud seksi, raseduse, sõnnik, see ja muu säärase suhtes. Nad ei olnud sugugi nii Hepikud kui Krimmid, kes kuulusid ikkagi haritud kodanlaste ringkondades. Aga samal ajal Krimmidel ei olnud mitte mingit probleemi vägivalla kujutamisega muinasjutt lähtudes. Ja eriti veel juhul, kui selle eesmärgiks oli mingi moraalse õppetunni andmine, et selline vastuolu. Ja veel torkab silma see, et 19. sajandi raamatu illustratsioonid on seksuaalsuse koha pealt vägagi selged ja ühemõttelised isegi muinasjuturaamatutes kõikvõimalikud žestid, pilgud, riietus, muu säärane, nii et seksuaalsus ei kadunud iseenesest kuhugi, kuidas seda ka maha ei surutud, see üksnes liikus pildikeelde, ehkki ta pagendati tekstidest. Ja tänu Grimmide populaarsusele see olukord ka fikseerus päris tükiks ajaks. See seksuaalsuse kehaline väljendus muinasjuttudes oli tabu. Aga kehaline vägivald, sellega ei olnud mingit küsimust. Alles jah, 20. sajandi teisel poolel, ütleme viimastel aastakümnetel, et olla kui psühholoogia, teadus on arenenud kui on ka tekkinud uued meediumid, nagu muusikavideod, arvutimängud ja on tekkinud ka uued väärtused, uued hoiakud. Nüüd on hakatud aina enam tegelema ka vägivallakujud tamise temaatikaga, selle mõju inimpsüühikale tähendused, signaalid, mida vägivald endas kannab. Ja loomulikult viimastel kümnenditel on tegeletud ka muinasjuttude ümberkirjutamisega, sellest vaatevinklist eriti just feministliku positsioonilt. Seksuaalsuse uus tõlgendamine, tugevad vabad naiskarakterid, kes on teadlikud oma kehast kes väljendavad vabalt oma erootilisi ihasid ja oma seksuaalseid soove. Et niimoodi on tüütud seksuaalsust päästa selle pikaajalise kultuurilise surve alt, kus ta on kaua kannatanud ja otsida sellele jälle mingite loovamat ja elurõõmsamat tähendust. Aga eeldame, et siiamaani on muinasjutu kangelanna oli ikkagi kõik hästi läinud ta on saanud endale soovitud kaasa. Kooselu sujub, läbisaamine on hea. Seksuaalne eneseavastamine on toimunud ilma hingeliste traumade etta ja nüüd ongi kangelanna valmis emaks saama ja tal on selleks ka siiras soov. Koos lapsega loomulikult sünnib ka potentsiaalselt uus muinasjutt, paljud lood ju algavadki lapse sünniga. Mis aga on omamoodi kurioosum, on see, et ega sünnijärgset ema, bioloogilist ema. Egas teda muinasjuttudes nii väga sageli ei leidugi. No kui ta on olemas, siis ta võib olla nii hea kui halb ta võib-olla nii haldjaid kui ka nõialik tegelane. Seda viimast just varasemates lugudes. Ja omamoodi veelahkme, eks ema kujutamises siin on jällegi Üheksateistkümnes sajand, ema kuju muutumises on siin selgesti tunda vendade Grimmide suunavat kätt. Varasemate versioonide kurjade ja lapsevaenulikud emad. Need lihtsalt ei sobinud kodanliku ideaali. See nägi kõikehõlmavat ja tingimusteta ema armastust, mis oli alati sama alati muutumatu. Laps võis alati selle peale loota. Nii et need normile mittevastavad emad need üsna ruttu redigeeriti ümber võõras emadeks. No ega see pahatahtlikkus ja julmus ju lapse suhtes kuskile ei kadunud. Nüüd sai just öeldud, et muinasjutud olid jätkuvalt vägivaldsed. Aga nüüd see vägivalda, kui see lähtus võõrasemast, see tundus kuidagi vastuvõetavam, see tundus moraalselt aktsepteeritavam. Aga palju sagedamini tuleb lugudes ette olukorda, kus kangelanna pärisema on surnud ja sageli just tuues ilmale seda sama kangelannad. Aga sellele vaatamata ema võib ikkagi mängida loos üsna olulist rolli. Ta figureerib mingil hauatagusel kujul ja tütar on võimeline temaga ühendust pidama teatud määral. Näiteks Tuhkatriinu käib ema haual nutmas ja kaeblemas oma raske elu üle ja haual kasvava puu otsas laulavad linnud, kes teda siis lohutavad ja talle sõnumeid edastavad. No selles puuduvas emas muidugi kajastub ajalooline reaalsus. Ei ole ju teadmata see, et naiste suremus sünnitusel oli küllaltki kõrge kuni 20. sajandini välja. Nii et emata kasvamine oli paljude laste jaoks ikkagi karm tõsiasi. Ja enamik lesestunud mehi abiellus ju uuesti, nii et paljude laste jaoks ka võõrasemad olid eluline reaalsus. Ehkki see loomulikult ei tähenda, et nad kõik pidid tingimata olema ebameeldivad ja kiuslikud. Ja olemegi jõudnud elukaare teise otsa langemasse ossa vanaduse juurde. No tegelikult küll juba emadus ise viitab küpsemale eale lugudes pruut on alati plika, ajas õieti teismeline tüdruk, ehkki tegelikkuses loomulikult abiellutakse mis tahes eas välja arvatud lapsepõlv, normaaljuhul vähemalt. Aga ema on alati Ps kogenud naine ehkki tegelikkuses ju emaks saamise ealine aken on ju samuti omajagu avar. Siin on selgesti näha, kuidas staatuse ja eaga seotud stereotüübid, kuidas need teineteist täiendavad ja võimendavad. Aga samas, eks siit kumab läbi ka ajaloolist tegelikkust, kust eluiga ju varasematel sajanditel oli tõesti keskeltläbi lühem. Ja kõikvõimalikud eluraskused ka kiirendasid bioloogilist vananemist, nii et üldise arusaamise kohaselt näiteks neljakümneaastane inimene seisis juba vanaduse künnisel. Huvitav on see ja ilmselt ka mõnevõrra ootamatu. Vanadus on ainuke hea kategooria, kus muinasjutud näivad andvat, et naistele väikese eelise üldmuljena paistab tõesti, et vanadus kui eluetapp see on ohtlikum meeste jaoks. Kuletamisi vast seetõttu, et see kontrast eelnevat tegusa aktiivse eluga on märksa suurem kui naiste puhul. Ükspuha kes mees on elus olnud, talupoeg, rüütel, kuningas. Igal juhul tal on olnud seiklusi, ta on pidanud vastama mitmesugustele väljakutsetele, ta on loonud, rajanud, korraldanud erinevalt siis naistegelastest, kellele sellised aktiivsed võimalused on enamasti jäänud kättesaamatuks. Aga nüüd korraga mees muutub jõuetuks, ei jaksa enam tööd teha, ei jaksa sõdida, valitseda seilatanud tegelane ise või tunda ennast võimetuna ja kasutuna. Aga on ka lugusid, kus oht lähtub hoopiski nooremast põlvkonnast. Järglane tunneb, et vanur on tal ees, segab teda vaesuse puhul või näljahäda korral ei jätku tema jaoks enam toitu. No näiteks lugu mehest, kes hakkab oma elatanud ja kasutuks muutunud isa jaoks hauda kaevama, kuna ta kavatseb ta tappa ja maha matta. Aga märkab siis, et tema väike poeg kaevab samuti auku ja pärimise peale poisike selgitab. Ta õpib isa eeskujust. Nii nagu too kohtleb vanaisa. Nii kohtleb poeg ühel päeval ka teda. No mispeale mees muidugi loobub oma kavatsusest. Ajalooline taust kumab ka siit läbi, mõnedes skulptuurides ju tõesti kunagi on olnud komme vanureid surmata. Lähemast ajaloost, keskajast varauusajast näiteks on tõesti teada ka näljahädasid, mis panid inimesed väga karmide valikute ette, kuidas jagada nappivad toitu, keda eelistada, keda ilma jätta. Aga samas naiste kohta sedalaadi lugusid naljalt ei leia. Naistegelaste jaoks vanadus on omamoodi nagu kompensatsiooniks, see on otsekui tasaarveldus eelnenud eluga. Me nägime, et nooruses ja viljakas eas neil jääb kõvasti vajaka iseseisvusest, neid kontrollitakse, ohjeldatakse surutakse kindlatesse raamidesse. Meestegelaste poolt enamasti selleks kontrollimaks jõuks on isa või abikaasa, harvem vend, mõni muu meessugulane. Aga vanaduses, kus naine ei paku enam meestele huvi. Nüüd ta pääseb selle aktiivse kontrolli alt, isegi kui selles väljendub pigem ükskõiksus, pigem hoolimatus. Aga naise jaoks, see tähendab, et ta jäetakse rahule. Võib-olla esimest korda elus, vana naine, lesknaine, vanaema, sageli muinasjuttudes, need on üsna lugupeetud ja armastatud tegelased, sageli nad on targad, kogenud, nad oskavad lohutada, oskavad nõu anda, teed juhatada, ravida haigust või päästa nõidusest. Muidugi, teisest küljest need vanad naised võivad olla ka väga demoniseeritud, lausa sortsid, nõiamoorid, koledad, krimpsus, ohtlikud, ettearvamatud, lausa hullumeelsed. No kogu see skaala on esindatud, aga iseenesest see vanade naiste rohkus, muinasjutt lähtudes. Ja selles võib jällegi kajastuda ajalooline tegelikkus, sest kui naine elas üle rasedused ja sünnitused, mis olid ju potentsiaalsed kõige ohtlikumad füsioloogilised seisundid tema elus siis kõrgesse ikka jõudmiseks võis tal tõesti olla rohkem eeldusi kui. Ja lõpuks siis see, millega kõik lõpeb, surm. Kuidas siis muinasjutud surma kujutavad ja kuidas sellesse suhtuvad? Suurem võib ju olla loo lõpp, aga samahästi see võib olla ka uue loo algus. Ta lihtsalt oleneb, kelle jaoks. Paljud loodio algavad peategelase vanemate surmaga tema orvuks jäämisega, mis muudab siis põhjalikult tema staatust või seisundit näiteks ta sattub vaesusesse. Näiteks ta peab kodunt lahkuma. Et endale maailmas õnne otsida. Igatahes surm sellisel juhul käivitab tegelase jaoks küpsemisprotsessi. No väga lähedalt on surm muidugi seotud ka unega isegi ju räägitakse surmaunest ja alati ei olegi selge, kummaga on tegemist mõnedes lugudes näiteks kangelanna ise sureb no nii-öelda siis ajutiselt, kuni keegi või miski ta tagasi ellu toob. Uinuv kaunitari ehk okasroosikese lugu on siin kõige käepärasem näide, selline pikaajalise varjusurmamoodi uni. Aga üks surmavariant muinaslugudes on ka ärasöömine mingi elu ka poolt või mingi üleloomuliku olendi poolt, ehkki tegelane siiski pääseb sealt vigastamatult jälle välja. Vanast testamendist on tuntud Joona lugu, kes sattus vaala kõhtu. Skandinaavia mütoloogias neelab metsik hunt päikese alla. Ja muidugi siis ka see modifitseeritud punamütsike, kelle hunt ärased. No suurem võib lugudes esineda ka isikustatud kujul. Nii mehene kujul kui ka naise kujul mõnes loos kangelane sõlmib surmaga mingi tehingu, mille eest suurem siis nõuab teatud hinda. Tavaliselt selleks hinnaks on inimese hing kas sündimata lapse või esimese vastutulija oma või kangelase enda oma ja lepingu murdmise all või pettuse katsel siis tegelast ootab jällegi surm, aga sel juhul juba mingis eriti karmis variandis näiteks kihiks muutmine või midagi niisugust. Mõnikord kangelane saab võimaluse külastada surnute riiki, ehkki allmaailma ja sagedamini selleks on naistegelane, kes otsib siis taga kas oma surnud last või oma surnud armsamat ja püüab surmaga kokku leppida, et nad pääseksid tagasi maa peale elavate maailma. See motiiv on väga-väga vana. Juba sumeri mütoloogias on jumalanna, kes otsib taga oma surnud armsamat. Ja Kreeka mütoloogias on tuntud lugu demeeterist Jabylazefoonest. Tavaliselt selle allilmas käimise juures on ka mingi hästi range tingimus. Näiteks ei tohi sõnagi rääkida mitte kellegagi või ei tohi pakutud toit too vastu võtta. Või ei tohi vaadata selja taha. Et kui seda keeldu rikutakse, siis ei pääse üldjuhul enam elavate maailma tagasi, mis on ju samaväärne tegelikult siis kangelase enda surmaga. No loomulikult tuleb ikka ja jälle meeles pidada seda, et ka suhtumine surma on ajas väga muutuv ja kultuuriti muutuv. No näiteks 19. sajandil selles romantilises kodanlikus paradigmas seal lapse surma süütu olendi surma, seda kujutati kui õnnistust. Seda kujutati kui pöördumist taevasesse, koju, vabanemist, maistest, muredest, haigusest võib-olla. Ja seda hoiakut on osalt tunda ka veel tänapäeval. Ehkki suures plaanis muidugi suhtumine surma on siiski juba muutunud moodsas linnastunud ühiskonnas. Inimesel on pikk eluiga, elustandard on kõrge, arstiabi on efektiivsem kui kunagi varem ajaloos. Et see kõik on lükanud surma kuhugi kultuuri äärealadele, silma, alt ära. No paljud inimesed ei ole kunagi kokku puutunud surijaga, mõned ei ole isegi osalenud matustel kunagi elus. Nii et suurem on küll inimelu loomulik paratamatus, aga see tundub võõrastav ja see seostub ka äärmuslikku kurja, aga see on, see on halvim, mida inimesega üldse saab juhtuda. Ja see suhtumine kajastub ka muinasjuttudesse, klassikalised lood, nii nagu neid tänapäeval jutustatakse, need on ju praktiliselt loobunud surma kujutamisest isegi pahade tegelaste puhul. Aga samas ega miski ei ole ühene siinsamas kõrval, me leiame ka igasuguseid koodi lugusid, ebasurnutest elavatest laipadest, kes kondavad mööda maailma ringi. Vampiirid, kummitused, muu seda laadi seltskond, mis isenesest ju ilmestab seda habrast eraldusjoont elu ja surma vahel. Ja võib-olla ka seda ebamäärasust, et kummal pool me ise siis parasjagu ikkagi oleme. Selline ülevaade siis naiste elukaarest muinasjuttudes. Milvi Martina Piir tänab seda kuulamast samas ja see kõik on jätnud ka üsna kummastava tunde. Ei oska nüüd midagi öelda meeste kohta, kes jäid ju praegu fookusest kõrvale. Aga miks peaks naine soovima endale muinasjutulist elu? Miks ta peaks tahtma elada nagu muinasjutt, kas sellest on küll aina raskem aru saada, aga ärgem andkem veel alla. Võib-olla saabub see valgustav mõistmine järgmisel korral, kui plaanis on need kõige kõige ilusamad õilsamad ihaldusväärsemad muinasjututegelased suure algustähega ehk printsessid. Naine ajas inspireerivad naised Euroopa ajaloos.