Sõjakeerises sünnimaalt lahkuja ei teadnud augustis 41 tõesti, mis tulevik toob. Aasta lõpuks olid lahingud jõudnud Moskva alla Leningrad piiramisrõngas Kiiev sakslaste käes ja rinne veninud 3000 kilomeetri pikkuseks. Just sel ajal astuti esimesi samme meie väikerahvakunsti kaadri koondamiseks ja säilitamiseks tulevase sõjajärgse Eesti jaoks. Valitsuse vastava otsusega asutati Eesti kunstiansamblid. Nende asukohaks määrati Jaroslavli linn. Sinna siis jõudsid ka, kes varem, kes hiljem. Tänased mälestuste rääkijad kunstnik Evald Okas akvarell-ist Aleksander Pilar ja orelikunstnik Hugo Lepnurme. Kas mitte 41. aasta detsembri lõpus ja, ja, ja need 42. aastal hakkas kutsumine ja koondamine. Ja siis veebruaris, ma tuletan meelde, Paul Pinna ja Ants Lauter olid ühed esimesed, kes Jaroslavi jõudsid. See oli vist 22. veebruaril, nendega koos tuli minu meelest Johannes Semper ka. Ja siis märtsikuu jooksul oli see peamine märtsi ja aprillikuujooksus 42 oli see peamine kogunemine? Nojah, muidugi, mõned olid juba Eesti väeosadesse tegelik, äkki mobiliseeritud ja suur osa tuli tööpataljonist, mõned olid evakueerunud vabatahtlikult ja väga mitmesugustes olukorrast. Noh, meil olid juba ruumid, olid seal Meie jaoks reserveeritud kaks kaks hotelli ja sisse Jaroslavli kummivabriku klubi. See allus, kilo töötas ja etendusi anti kogu aeg, aga siis kõrvalruumid anti meie käsutusse. Ma käisin seal nüüd hiljuti kuu aja eest. Ja siis igatahes sõja ajal oli ta oli ta märksa teistmoodi sealgi kandi Klubi ruumis. Ma ei mäleta, kui palju seal oli, igatahes 100 mehe ümber. Ja siis hotellides oli esimeses hotellis, seal oli ka vähemalt 60. Seal oli kirjanike joon. Põhiliselt olid ikkagi olla kooli, pole sellist, mõned elasid ka tantsijad rahvatantsijad ja kunstnikud olid ja teised. Rahvatantsija oli Jüri Järvet, seal oli siis päris suur eesti seltskond koos ja seal oli koosnevad seal, oletan, ulatas vist 300 inimjajaa, kunstnik oli umbes vist 20 ümber kokku meie, kui, kui kunstnike liidu loomine toimus, siis arvestati nii, et umbes 20 liiget, aga muidu näiteks Adamson valiti esimeheks, aga tema tegelikult oli ansambli peakunstnik Adamson-Eric, Adamson-Eric ja Adamson-Eric lõi need kostüümid ka nii eest Eesti rahvusornamentidega ja materjalide alusel. Selleks tal olid kaasas ainult mõned postkaardid, et Eestist toodud need rahvariietes ja tema muidugi lõiv avafantaasiaga, nii nagu ta sai, sellepärast et et ega materjali saada, valis igasugus sitsi, riided vastavalt värvilised ja nii ja naa ja siis umbes, et see mulje oleks nii nagu Eesti rahvarõivad. Värvikalt kirjutab sellest sõidust Jaroslavli Vanemuise teatri peanäitejuht Kaarel Ird. Vagun väljus Tšeljabinskis ja tema sihtjaamaks oli Jaroslavli. Ta jõudis ilma sekelduste tas Sverdlovski võttis peale tüseda täienduse sõjaväelaagrist mobiliseeritud mehiseid mehi ja alustas siis oma päris reisi. See oli vagunitäis mingisuguseid veidraid ülieraisikuid, kes mingi kõrgema käsu korras mille mõtet suurest ülemusest kaugemal seisvatel, vähematel ülemustel polnud alati kerge mõista pidi sügavast uurali tagalast jõudma rindetagusesse linna Jaroslavli. See vagun tuli haakida rinde poole veerevate sõjavarustuse Esselonide külge. Oli see siis ešelon kahuritega või ešelon tankidega. Ja et need ešelonis igas suuremas jaamas jälle ümber formeeriti vastavalt sellele, missuguse rindelõiku Uuralis sepistatud varustus pidi jõudma siis veeretati seda vagunit lõpmatutel haruteedel edasi-tagasi senikaua, kuni ta mõne tupiku tippu pidama ja oleks võinud sinna rahulikult jääda kasvõi sõja lõpuni, kui mitte neil, kes vagunis olid, poleks olnud kanget käsku jõuda kähku enne sõja lõppu Jaroslavli. Kui palju vaeva nõudis vagun üle pingutatud närvidega dispetseritelt kes olid Siberisse suunanud tuhandeid ešelone sõjapõgenikke evakueeritud tehaseid ja kes nüüd Siberist rinde poole suunasid jällegi tuhandeid ešelone ja kelle ümber 24 tundi ööpäevas ringlesid igasugused transporti vajavad isikud küll sõjaväemundris, küll poolsõjaväeliselt riietatud küll siberi koeranahkseid, kasukaid, eraisikud, kes kõik püüdsid veenda dispetšerite, et neil on kiire ja et nemad on kõige tähtsamad. Kuid võimas nagu Seesam, ava end, oli sõna artistid, nii nagu see sõna meie kontserdibrigaadidele, hiljem lukustavas jaamade soojade ametiruumide uksed. Nii piisas sõnast artist, et vagun haagiti jälle uue ešeloni sappa. Nii mäletab siis teekonda Jaroslavli Kaarel Ird, kes tegi selle sõidu ühes vagunis Aleksander bilariga. Vene keelemees, nagu mind pärast tihti hüüti isegi Okasildis mind pane, ütles, et pane vene keele müts pähe nokaga too puit hea ja siis signaal filmil oli ahi. Ateljees kütsin seda ahju, tulid väga paljut. Põldroos käis siis Lauter, Ernesaks, ird, kõik head jutumehed ja, ja Semper oli alati. See oli kõik meil koos, vahest mõningal juhul klubi ja näiteks Lauter poseeris minule seal Jürje maalidele mitmel pool, eriti seal, kus kolm kuningat, kuninga, nagu ma mõtlesin täpselt tema ja tema võttis vastava voosiga sisse ja autorlus sobis hästi modelliks. Nii Paul Pinna isegi joast poseeris nii-öelda minul on ta igatahes palju poseerinud, selles mõttes ta tegi ja mida ma olen miimikat, igasugused huvitavad need koos temaga elada mõni päev toas, siis olid mapp täis, huvitavaid, joonistas ja elevust, kui palju kunstiinimesed teised kirjanikud ja need käisid ja näitlejad käisid ka meil külas, siis me kasutasime nende nõuandeid ja arutluse arutelud olid ja nii et selles mõttes oli väga hea kontakt ja siis oligi nii, et, et meil oli kõige parem vene keelemees, oli just pila jah, selle, kuna meie vähe oskasime vene keelt omas keskel nagu vähe sai sedavõrd, võib-olla ma tegin vähem kunstnud teised ja hoolitsesin teiste ees, nii mõnigi kord ei, seal Toriselt õppis tundma kunstnike karaktereid, mitmesugused kalad väga erinevad olid vitsale omaette mees, Jensen oli omaette mees, väga omaette mees. Burman muidugi. Ja leppesku formanil oli muuseas carambola ja noorem ja temal oli Tammsaare, valitses Tamsar olide Moono, eks ole, õidu sel peenid noobeda, Esko Lepp, Taneli köögi kõrval seal taga oli isegi köök, kus elektripliit siis temal oli siis Lenk olid seal, ta oli köögi valitseni ütelda. Pildid maalitud see maal ja ja kus meie olime kõik peale, tähendab see teine grupp grupi sinu ja minu grupportreer, tähendab seal ma olen just selle vene keelemütsiga ja paistab, kõik on seal peal, nii et täitsa dokumentaal on seal ees, siis seal Jüriöö ülestõusu kuuesajandat aastapäeva tähistamiseks maalisime Moskvast oli näitus. See oli 43. aasta aprillis, vaat siis oli suur ettevalmistusi maalimine, siis käis ööd ja päevad töö, kogu aeg seal. Mäletan ühel varahommikul jalutasin Volga kaldal, linn magas, veel, kirjutab kadunud Priit Põldroos oma mälestustes. Ma jõudsin gigandi juurde, kõik oli vaikne, aga korraga kuulsin klaverimängu, mis nagu kordas ikka sama motiivi kord nii kord natuke teisiti. Astusin sisse ja nägin, et Edgar Arro komponeerib hoolega. Pidin juba märkamatult lahkuma, aga Arranegi mind ja peatas. Ütles, et on just uue laulu lõpetanud, mis peaks džässorkestrile sobima. Laul oli kodulinn Tallinn ja Arro mängis ning krimises selle mulle ette. Nii olin ma esimene, kes seda laulu kuulis. Jaroslavlis seal oli heliloojaid ka küllaltki palju ja klaveriga ruumi vähe. Anna Klas ja Bruno lukk nio, milles tarvitasid kusagil keldris. Niisugune jutt käis küll, et nad hommikust õhtuni harjutavad pidevalt, tõesti harjutasid nad laudjakas, kas. Kaagi kandi laval hakkasid nad ikka nii, et lukk algas hommikul pool seitse või isegi kell kuus vahest ja kella üheksaks ta lõpetas. Või juba pool üheksa, siis harjutasid teised, Anna Klas hiljem seal ja ja kellel veel vaja oli seal igasugused proovid muidugi ansamblite ja orkestriproovid. Selge, selge see oli rahuajal, tähendab nii suhtelise rahva häälikupommirünnakut olid vot siis nad haritlased kusagil kas Jaroslavli ja isegi mitu korda massiliselt Pongannad korrali kummivabrik ja, ja seal oli meie ateljee, sai ka kõvasti, kannate põrutada, nii et praegu alla ja noh, Ameerikast ikka jälle me läheme kuskile minna. Me tulime isegi välja, tulime, kustutasime sel ajal, sellepärast see ongi, kandideerivad isegi Uibo. Ja sai muidugi lase, kas mina olin, missugune võib kose dirigendi temast sai jalast killuga, tähendab? Tänavale kukkus suur pomm. Kandi nurgalt umbes seitse meetrit eemal üks 250 kilone pomm. Kuna sinna ei olnud ja Spice asja olid selle poolt giganti ära tükk aega oli tema ja nii lõhkemise ohus. Käidi ringi kaares ringi vedas, käidi külma. Sõja ajal on hoopis teistmoodi, teised sead mu ja ma ütlen, et suure pommirünnaku ajal me tulime välja, kutsusime tulekahjusid ja palju mõnusam oli väljas olla, kui kusagil istuda. Kuulda kuulda on kodabilis reo ja nad kõik niisugune raskem ununeb ja paremat ja huvitavamat ja niuksed rõõmsamad momendid jäävad ikka. See on inimese juba iseloom, niisuke. Aga oma töö sai siiski tehtud mitmekordselt tehtud oma töö ja isegi teiste tee savil ära tehtud. Igaüks tegi mitme mehe instinkt. Näitusi korraldati ka, meil oli näitusi palju, korraldasime sellepärast, seal oli Jaroslavlis isegi sai korraldatud näidatud taeva puhkekodus, sai koledad näitused, Volkovi diaatrisse, korrald näitus, sealne Kunstnike liit suhtus meisse väga hästi ja meid peetini täitsa omainimesteks eesti kunstnikke. Aga peale selle muidugi esinesin veel Tretjakovi näitusel, seal korraldati sama sääst näitusi Tretjakovi galeriis enesele galeriis oli selleks ajaks võetud ekspositsioon maha ja pandi sõja Osamoni neelamine. Osa on muidugi päris vana osa, ei ega see ei olnud ainult eesti kunstnike. Ei ei, see oli üleliiduline, see oli üleliiduline eesti kunstnike näitus oli siis Süüria 600 aasta juubeli tähistamiseks, see oli juba või ainult Eesti suurürituse, selle me siis juba tegime. Nii ikka tõsiselt ette valmistasime nii valu selle ajal, võimalik oli suured lõuendit ja selleks muidugi. Aga meid oli muidugi seal, ei küsimus ka, et kuidas nende raamide ilusti sõja ajal trepilt aga selle niukseid nõksu peale tuldi, et mindi esindusse, ennem vaatasime kõik need pilte maalima, sai mõõdetud kõik kuldraamidega pildid ära, mis seal olid kõik vanad pillima ja, ja siis, kui näitus aeg tuli ütelda, et vanad pidid välja, pandi oma pildid sisse, läksid näitusele käik selleks ajaks, nii et meil olid Tip topsost soliidselt osald raamitud ja need pildid olid kõik tehtud vastavate mõõtude järgi. Muidugi peale selle oli veel rindejoonistusi ja graafikat ja muude ja niisuguseid muid teisi õieti ka, aga suurema kaalus oli need peamiselt, kus Jürile näitus korraldati. Moskvas, see oli, selles Kuzneskimastel oli näituseruumid, Kunstnike Liidu näituseruumide seal toimus. No seal oli väga pidulik avamine veel, meie valitsusliikmed olid kõik kohal ja filmimehed, meie oma filmimehed ja need filmikroonika võtted, need on kindlasti siin veel Eestis olemas, sest mõni aeg tagasi näidati korra televisioonis ja need olid väga põnevad ja huvitavad vaadata. Ja peale seda, kui see näitus oli, siis korraldatud, siis oli muidugi pärast olid veel kutsuti kunstnikud sinna, rindekunstnikud käisid koos seal vaatamas seda näituste ja olid arutelud, arutelul võtsid sõna tuntud Nõukogude kunstnikud terve rida küllalt tunnustavalt, vaatamata sellele, et võrdlemisi noor kollektiiv vähe oskusi naisigi, ütleksin enda kohta niimoodi, et Vaivaras krossikooli lõpetasin 41. aastal, praktikat oli vähe. Just see rinde joonistamine, see nagu andiski selle praktika selles mõttes, et said nüüd kogu aeg tööd teha okka kohta ma võin ütelda, et juba tol ajal tolligi toas ligioonistaja kindlasti tema rindi joonis just nimelt paelusid. Ega see ei olnud niisama kompliment ja, ja eks meie maalikool on ka natukene erinev, eks ole, kindlasti kunstnikele, Jaalidele ja peale seda niisugune üldine patriotismist valdasega, nisukest kunsti praegu raske ja kui ta tegelikult võid teha kui sõja ajal see oli ikkagi patriootlik. Tähendab muusikamehed, heliloojad. Jüriöö see aktsioon igatahes oli, oli väga suur ja ja nii kuisest näitust jutt on. Mulle tundub, et, et teil olid, olid seal paljud uksed lahti. Meie vabariigi valitsuses igatahes nii süle ja seljaga oli kõige nende ürituste taga. Ja moskva juhtivaid tegelasi ka väga palju. Nüüd see kõlapind oli kuidagimoodi. Pilar ütles, et tänu selle sõjaaegse ja sel ajal juba juba niisuguses nagu võiduseisus patriotismi tõttu see oli väga suur rütme ja tõsi on, et meie, valitsus, inimesed, need aids, kõik meid tublisti ja see, see oli nii väga, ma elasin tol ajal ja Moskvas Eesti esinduses otse meie valitsuse juures ja kuulsin seal mõndagi jutuajamist. Need ei ole palju ju, Meelis, aga, aga igatahes kõik mõtted keerlesid selle ümber. Jüriöö terve selle aktsiooni seal ei olnud muidugi ainult mitte kujutava kunstinäitus, kirjanikud võtsid ju sellest väga osa. Luuletusi tekkis muusikut samuti ja Eugen Kapp kirjutas oma patriootiline sümfoonia esimese sümfoonia just sel ajal ja see sisult on kah tegelikult selle Jüriöö ülestõusu timaatiline täiesti. Kuigi ta seda ei ole väljendanud. Aga nii ta mõtles. Nüüd te käisite Jaroslavlis, nagu te ütlesite ja mul oli kontsert seal ja ja et just täpselt 31 aastat hiljem ma sattusin sinna 24. jaanuaril 1944, ma tulin sealt ära. Ja nüüd, 24. jaanuaril, tänavu aastal, sattusin sinna uuesti. Päevaks elu lavastab. Samamoodi välja nagu kindlus on väga ilus välja praegu. Talts seal või. Ja seal oli ikka lumi maas, korralik lumimajad muidugi sõjaaegsetega võrreldes, kõik on väga tip-top, valged ja värvilised ja ja isegi need vanad puumajad, millest mõni on alles veel samal kujul, nagu me nägime, need on kah kõik korda seal aknaraamid igatahes värvitud. Väga ilus vanalinn, igatahes siis sel ajal räägiti, et Jaroslav oli väga ilus ja valge linn vanasti. Ja kuna ka meil sel ajal oli, muidu ta halliks värvitud, enam ei reageerinud kirikutel olid muidugi, olid kuidagi korrast ära, nendel olid katused, katkine, aga muidu väga maalilisi huvitavaid kirikuid, seal väga palju kirikuid ja ilusaid kirikule heade maalide, aga seal on ju Jaroslavi stiil ja Dance Tilk kirikuni. Andi Jaroslavlis ongi, tähendab. Ja neid on küllalt palju jussi ära, see on väga ilus linn täielikult. Tähendab suureks nüüd muidugi on. Maju on täis ehitatud, kõik need väljakud, mis tühjad, olid päris tühjad kohad, tundun suureks kasvanud, mis seal olid vaevalt nüüd maastat ärganud ja üldse, kus ka puid ei olnudki, seal. Seal on need juba tikandi ees, näiteks on suured puud praegu. Nii et meie sõbrad, lapsed, kes sai seal ümber ateljee alati käisime ateljees vaatamas, kus me maalimine, joonistamine, keda meie, need on kindlasti suur. Täiskasvanud inimeste tundsid meid kõik nimekirja ikkagi huvitav.