Tere kõigile, kes kuulavad, aitäh, et olete Vikerraadioga. Tänased jutud on erilised mitmes mõttes, nagu ka isa ja poeg, kes oma mõtteid ja mõistmist sinuga jagavad. Kirikuõpetaja Eenok Haamer on teeninud mitmeid kogudusi, koolitanud hinge, karjaseid järgmistest põlvkondadest ja jõudnud veel paljutki. Tal on kaasas sõjaaegsed muserdavad lapsepõlveaastad sest isa sõidutati vangilaagrisse kui pääsenud, ülejäänud pere elas kaua maa-alustes punkrites. Kõigest teeme juttu, nagu ka sellest, kuidas Eenok Haamer abikaasa ka on üles kasvatanud neli last, missugused on olnud valikud ja võimalused suguvõsa kolmandale, vaimulike põlvele kirjeldab lastest kõige vanem, nüüd juba aastaid hingehoidja ja pereterapeudina tegutsenud Naatan. Nagu selgub, ei ole mõiste väljakutsete eest pääsu nendelgi. Aga mis on lahendused ja õppetunnid, ehk saame teada, niisiis isa ja poeg Eenok ja Naatan Haamer saates käbi ei kuku. Vestlust juhib Sten Teppan. Head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, heinak. Tere, väga tore näha, aitäh, et võtsite kutse vastu ja teie lastest, neid on kokku neli. On täna siinkohal Naatan, rõõm näha, aitäh. Tere. Nathan on teie lastest esimene kõige vanem, aga siis tuleb kolm veel, kus nemad praeguseks on, millega tegelevad kuhu jõudnud järgmine Markus, temal praegu Põldsema kuul, õpetaja ja siis kolmas poeg Simon, temal on ka vaimulik. Nii nagu mul on tunne, nagu Amerite perest peakski olema, siis see meister ähvardan vaimulikus kõik. Aga siin ma olen ju ka kirikuõpetaja ja temal minu abiline Mustvee ja Lohukoguduses aga praegu siinsamas lähedal üle tänama kohe telefilosoofi tänava on viimased viimistlused veel pastoraadi jaoks. Ja Siimon on peategija ja see on kristlik keskus, kus ei tehta vahet erinevate kristlike usutunnistuste vahel. Siis üle-eestiline siingi hõiga, keskus tuleb sinna. Ja meil on veel Maarja, eks, Maarja. See on meie perekonna pesamuna tütar ja kõik, vaatasid, ei tea, nüüd kui õpetaja peres hakati ootama neljandat last, siis küsisid nad huvita huvi, kas neljas on ka poeg. Aga ei, jumal kinkis meile neljandana tütre Maarja, kus Maarja praegu toimetab, kuna tema läks edasiõppimise võimalustest tema Saksamaale, Berliini. Sest Eestis ei olnud võimalik saada niisugust kohta, kus oleks saanud magistriõppes valmistada muusikat, teades erialale seal Humbuldis. Ta sai magistrikraadiga. Nagu te isegi tähelepanu juhtisite, siis kolm poega, kõik on tulnud teie jälgedes ja ka teie isa jälgedes, ehk siis see vaimulik ometi. Traditsioon on teie suguvõsas umbes sajand vana, eks liid kuuendal oktoobril, sellel käesoleval aastal möödus 90 aastat sellest, kui minu isa ordineeriti kirikuõpetajaks Tallinnas Toomkirikus ja tema sai esimesena Eesti luteri kiriku vaimulik kudest ordinatsiooniliga ametiristi. Seda ametiristi kannab, nüüd võtan meie ei ole oma poegade valiku suhtes olnud need, kes neid sunnivad, selleks vaid see on ime, et nad kõik on valinud selle tee. Minu meelest on see väga tähendusrikas neli disolevat Haamerit, luteri kiriku vaimulikud, sest mina ka kõige vanemana olen praegu veel ametlikult ametis. Ilmselt jah, tuleb ütelda, et kaks neist ehk siis isa ja Markus, Põltsamaa täna on selles mõttes sellisele traditsioonilisele vaimuliku rollile vast kõige ligemal. Et nii Siimann kui ka mina tegeleme paljude muude asjadega selle kõrval või õigemini noh, minu töös ka ikkagi põhiliselt on suurem osa seotud teiste rollidega, võib-olla, aga see baas on muidugi ikka see vaimuliku roll ja aga nagu isa ütles, siis sundida kedagi ei saa. Kas Nathan, te mäletate sedasama moodi, et kasvõi läbi lillede rääkides, kuivõrd niisugust otsitamist või inspiratsiooni või suunamist tegelikult kodust tuli kui üldse? Jah, ega sellist otsest tõesti kohustust ei ole me kunagi tundnud, et, et selle valiku suund oleks niisugune. Aga muidugi eksida pidi oleme teadnud, mida vanemad on unistanud või mis neile meeldiks. Samas ma arvan, et see valik on kuidagi tulnud ikkagi hästi iseenesestmõistetavalt. Me oleme kasvanud selle sees ja see nii vanaisa kui isa vaadata, kes nad on ikkagi olnud eeskujud ja nendele on olnud soov järgneda ja ma arvan, et see on rohkem mõjutanud nende selline eeskuju ja viis olla selles rollis. Ja tõepoolest jah, minuga käib kaasas minu vanaisa küsimus, kui ma olin, kas kuskil ilmselt nelja-aastane küsis ta minu käest, et Nathan, kas sa tuled, kui mind enam ei ole Tarvastu põrmu peale hinge karjaseks. Ja ütlesin talle muidugi ja, ja selle lubaduse maga täitsin kunagi, kui minust siis vaimulik sai, siis esimene minu kogudus oli Tarvastu kogudus. Enok läheme teie lapsepõlve. See tähendab kusagile 1930.-te aastate teise poolde. Missugused teie esimesed päris oma mälupildid on, mis silme ees jooksma hakkab? Siinsamas üle tänava on Pauluse kirik ja selle kõrval on kirikumaja. See on minu sünnikodu, kuigi ma olen sündinud siit mõnisada meetrit eemal oli meil liini erakliinik, see oli siin Riia mäel. Aga see hävis sõja ajal. Ja 35. aasta seitsmeteistkümnendal mail olen ma seal meil liinikliinikus ilmale tulla. Vot ma vahemärkusena ütlen, et kui me tavaliselt teeme selle saate jutud Tallinnas, siis täna oleme Tartus, et ei tekiks segadust, millest me täpselt räägime. Minu lapsepõlve mälestused on sellest, kuidas ma mängisin siin kiriku tagaaias. Mäletan ühte halastajaõde, kes oli meiega perekonnasõber, mäletan, missuguse helluse headusega ta üldse lastesse suhtus. Ja mäletan seda, kuidas ma olen siin Pauluse kirikus laste pühapäevakoolis käinud ja kirikuruumi enne põlemist. See on mu silmade ees Raadi mõisa omaniku lapsega. Tema käis siinsamas Pauluse kiriku juures minuga mängimas ja siis olen mina käinud ka seal Raadi mõisas selle lapsega mängimas. Sellepärast mäletan ma kivisilda, sõitsid autobussiga üle Kivisilla ja tulin sealt tagasi ja korraga on mul tõesti mälupilt olemas sellest kivisillast. Mis sõnadega ta kirjeldaksite, Enok oma isa ja ema. Inimesed, kes mulle on elus olnud kõige tähtsamad kelle sisemine maimsus on olnud määrav minu kujunemisel ja kes olid eestlased selle sõna täielikus mõttes täielikus tähenduses. Nad armastasid oma rahvast, armastasid oma maad, selle isamaa armastuse, on nemad istutanud ka meisse oma lastesse. Ei saa jätta märkimata, et see kõik ju on kas otseselt või kaudselt teie perekonna lugu päris tõsiselt mõjutanud. Mina olin 12 aastat vana, kui isa arreteeriti asjaoludel. Tema oli Tartu Pauluse koguduse õpetaja ja tema pidas iga nädal piiblitunde. Üks piiblitund oli koguduse liikmetele ja teine piiblitund üliõpilastele. See oli tõenäoline põhjus, miks ta arreteerida. Tal ju oligi tema süüdistus, et ta on kasvatanud Nõukogude Eesti noorsugu, kodanik, natsionalistlikud vaimud, kodanlikus sotsialistlikus vaimus ja muidugi talle heideti ette ka seda, et tema oli üks võitluse juhte üldse Eestis omal ajal. Kuidas perekond sai teada? Ei saa arreteerimisest ja mida see tähendas? Perele, kes peate? See on mul üliselgesti meeles. Isa oli all kantseleis, ema juurde ei tulnud keegi, inimene oli tulnud kurtma, et tal on väga halb poeg nagu abi saama. Ja siis tuleb, tuli isa korraga kantseleist ülesse ja ütles emale, et mulle helistati, et usuasjade volinik, kontartus, kus asjade volinik oli see Moskva alluvusega ametnik kes oli igasse Waba riiki määratud usuorganisatsioone likvideerima. Kui isa oli seda ütelnud, siis ema oli ruttu-ruttu saatnud selle inimese välja. See oli päris ilmselge, et ta saadeti, et jälgida, mis siis siin tehakse. Isa hakkas juba ära minema, trepist alla, ema oli trepist alla jooksnud, toppis veel kätt, käis sesse ja jõudis siis kiriku ees siin tänaval isale järele ja siis võttis tema käe alt kinni. Ja siis hakkasid nad linna poole minema ja korraga kuulevad vaadata ühed taga tihedad sammud astuvad nende selja taga ja keegi mees, nii nagu isa ütles, juudi näoga mees pistis oma pea äkki nende vahelt läbi. Nad olid käe alt kinni. Isa oli väga kiire reaktsiooniga, hõisata ei ole. Ja siis oli see mees ruttu neist mööda läinud ja pööranud sinna halli maja ette. See on teada, kus alma ja halli maja vastas oli Liivimaa hotell varemetes ja nüüd see mees oli siis jooksnud, ei rutanud sealt sinna maja kylie peale suur summ mehi oli seisnud ukse ees läinud sinna ja laiutab käsi. Aga sellel samal hetkel korraga hakkas need mehed kõik jooksma sealt. Ja kui ema isa üle tänava jõudsid need hakata edasi mäest alla minema. Siis jõudsid nad järele, tõmbasid isa ema teineteisest lahku ja siis tiidi PISA sisse ja viidi ka ema sellesse halja majja sisse. Mitu tundi ootas ema seal, millal ta siis sealt välja pääseb. Ja siis, kui paari mõne tunni pärast tuldi temaga kaasa, siis tulid mehed kaasa ja tulid läbi otse meie kodu. Kuulsin selle hetke, kui isa hääl oli kõrvaltoas ja ma hüüdsin issi-issi. Aga tema ei kuulnud seda. Huvitav on see, et seesama hüüd kuskilt kuidagimoodi on temaga kaasa läinud, kui ta oli puhta maaninos. Vangid kivide peal kästi põlvitada ja ootasid nüüd laeva peale laadimist Magadani viia neid mere. Siis oli isal korraga tulnud meeleheide peale ja ta oli tahtnud tõusta ja üks eestlane, Eesti talu peremees oli tal kõrval olnud. Harri tõustasinud lastakse maha. Aga just sel samal hetkel oli tema kuulnud, nagu mina oleksin teda hüüdnud, issi-issi. Ja siis ta põlitas sinna tagasi. Ja meie ei läinud kaua aega. Sest 49. aasta 24. märtsi õhtul astusime kodust välja Pauluse kirikumajast. Minust sai metsavend. Teie pere siis oli kui suur. Kui sa ära viidi, siis metsa läksid, kes? Meie pere olin siis kolm omalastki, üks kasulaps. Sest 43. aastal Rebase pataljoni ohvitserid käisid Tartus. Nad olid Leningradi rindel ja otsisid kodupataljoni pojale sellele poisile, kes oli tulnud näljasena nende juurde, see oli üks ingeripoiss. Läks see olukord rindel väga pinevaks ja nad tahtsid last ära saata lahingute keskelt. Mitte keegi ei ole olnud, no ei ole nõus võtma teda. Etteleib on vähe. Mäletan seda hetke, kui ema seisis ahju ääres ja ütles siis, hea küll, tooge ta siia, meile. Annab jumal lapsi, annab leiba ka. Ja oli, sul oli õde Maarja, mul oli hõre. Õde Maarja, kes oli mina, olin kõige vanem. Maria on sündinud 38. aastal ja Andresson sündinud 42. aastal ja metsa läks tegelikult. Isa eksis Enok, Albert ja Nende ema maimu. Ja Maarja ei olnud seal metsas ja samamoodi Andres jäi hoopis koju, sest tema oli sellel hetkel, kui nemad põgenesid siit, siis on raske, raske vähihaiged oli kuueaastane, raskesti haige, kõrges palavikus ja teda ei saanud kaasa võtta. Kuueaastane poiss jäi koju, kellega naabrite juurde kolmandale korrusel viisime. Küüditanud või äraviijad leidsid tema sealt kolmandalt korruselt. Ja siis oli see üks ohvitser ütelnud kui südametu ema nii ilusat poissi on jätnud maha. Nii et nemad ei olnud. Me räägime kohe sellest ka jäänuk, mida tähendas metsavennaks olemine siis päriselt. Aga võib-olla vahepeal küsimus Nathan teile, et äkki te olete vanaisa mälestusi või meenutusi ka samal teemal kuulnud siis kui ta juba tagasi oli ja teie sündinud, mis jälje teie pilgu läbi kogu see dramaatiline sündmuste areng? Talle jättis perekonnast lahutamine ja kogu see keeruline aeg, mis sõnadega ta seda kirjeldanud on. Ma olen palju neid lugusid kuulnud, vanaisa on olnud meil ehk siis taat, nagu me teda nimetasime, väga hea jutustaja. Ja need lood on alati humoorikad aga samas on nad ka tõsised, seal on näha see sügav selline mõistmine ja tajumine, kogu nende olukordade nagu tähenduste avastamine ja otsimine, see tuleb alati välja ja seda ma olen oma lapsepõlvest juba peale õppinud. Kõikidel rasketel olukordadel on meie elu jaoks tähendus ja see, kui me selle tähenduse enda jaoks üles leiame, see aitab meid. Ja siis ei ole lugu enam traagiline, vaid siis ta on osa meie elust, mis kasvatab, mis õpet, mis annab meile midagi juurde. Kas mõni asi on eredamalt meelde jäänud kui mõni muu päris reaalsetest sündmuste kirjeldustest ja kuidas ta kohtus laeva peal, kui nad sinna Magadani poole sõitsid, mis sa rääkis sellest ennem seal kohtas ühte professorit kuskilt Venemaalt ülikoolist, kes oli kuidagi väga kindel endas, et meie haritlased ei lase pead norgu ja meie alla ei anna. Kohtusid nad kunagi hiljem sealsamas vangilaagris. Korraga kuulis mu vanaisa, kuidas keegi hirmus roppusti sõimab ja nägi, tundis ära sellesse sama professori ja küsis, et mis on saanud sinu ideaalidest see rühmas käega, see mees ja ükskõik ta küsis, et, aga et kus su tulevik siis siis ta viitas käega sinna mäe otsa, kuhu vangid sinna kivide vahele visati. Et tema tulevik on seal ja kuidagi see lugu minu meelest sellisest lootusest ja lootuse hoidmisest mille juurde siis vanaisa ühel või teisel moel sidus selle lootuse kuidagi nagu sõnumi meile lastele ka, et kui tähtis on, et meie ei kaota lootust ja noh, minu jaoks on ta ikka alati meeles tema sõnade lootusetust tappis Siberis palju rohkem kui nälg ja raske töö. Ja ma arvan, et lootusetuse kätte suremiseks ei ole vaja isegi Siberit tegelikult küllap te olete rääkinud vanaemaga omakorda läbi ka need sündmused, mis jäid maha siis siia Eestisse, kuhugi metsa, muidugi siis võib-olla umbes sarnane kokkuvõtte, et kas mõni mälestus on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud vanaema juttudest, mis samal ajal toimus siin kodus. Ja muidugi noh, eks neist metsavenna aegadest ja nendest läbi ja üle üleelamistest, mis seal on olnud, on rääkinud nii vanaema kui isa on selliseid väga dramaatilisi ja traagilisi olukordi, neid ju ühe haarangu käigus ka peaaegu saadi kätte, et aga neid ei tuntud nii-öelda ära või neid ei tuvasta aru, ei saadud aru. Et nemad on nemad, et see nii-öelda vale, et on kartuleid korjama tuldud, läks läbi, kuigi kuigi tegelikult oli juba külm olnud ja tegelikult enam kartulikorjamine oli juba lõppenud, lõppenud. Vanaema vist oli, memm oli näinud seda mingit ajalehelõiku või oli Albert, sina, mina, sina tegid seda lõiku, kus oli kuulutus, et kui oodatakse maale linnarahvast kartuleid korjama ja siis selle jutuga nad pääsesid sellest. See oli olukord, kus mina 15 aastase poisina seisin Nõukogude automaatorid toru ees ja kus ma sain närvivapustuse seal. Ja muidugi see traagika, mis oli mu memme jaoks ikkagi see, et ta pidi oma noorema poja üksinda haigena jätma maha. Ma arvan, see valu oli temaga kaasas mingis mõttes kuni surmani. Sest et noh, eks ju siis kui nad sealt kodust põgenesid, arvasid, et nad võib-olla mõne päeva pärast saavad tagasi tulla, aga kuna kogu aeg jälgiti kodu nendel, siis nad ei saanud tagasi ja lõpuks lõpuks oli selge, et neid jäädaksegi ootama, aga ma sinna ja meil tuleb minna kaugele ära. Ja nõnda jäi siis Andres sinna selle selle pere hoida ja Maarja ju tegelikult ka teda ei saanud ka. Nii suure seltskonnaga ringi liikumine oleks tähendanud noh, hästi palju liiga palju tähelepanu. Ja siis Maarja sai perre võõra nime all ja võõrad võõraste dokumentidega kus ta siis lõpuks läbi mitme mitmerännaku nii-öelda või mitme kohale jõudis. Lõpuks minu ema tädi koju alguse arvamus, et äkki paari päevaga saab kõik korda, kujunes tegelikult kui pikaks perioodiks, siis meie jaoks kujunes kuue ja poole aasta pikkuseks kuue aasta nii-öelda hall argipäev. Teie jaoks tähendab, mida hommikust õhtuni õhtust hommikuni, millest üks ööpäev koosnes metsavenna põlve ajal oleme varjanud ennast neljas kohas, esialgu talus Lõuna-Eestis siis kui oli haarang ja me imekombel tegi, see oli jumala ime, et me alles jäime, sest seal talus oli kaks metsavenda veel üks ei olnud kodus ja teine magas rehe all ja kuulis, kui sõdurid tulid maja piirama ja tema põgenes. Sõdur avas tule selle põgenema metsavenna peale, aga laskis tänu jumalale valesti. Mina olen kuulnud neid lugusid isalt, et kuidas ta näiteks on istunud rehe all, kust algas punkri ava ja läks siis nii-öelda kuskile rehe taha maa sisse. Seal selle punkriava peal ja vaadanud ukseprao vahelt päikeselisel õuele, kuhu ta jooksma ei saa, et saab ainult öösiti liikuda üle selle õue. Ja pikk ootamine lihtsalt aja täitmine juttudega. Ka väga suur osa on olnud seal just üksteise nii-öelda usu kinnitamises ja just ka piiblilugemises ja muud just sellist sisemist tasakaalu loovates mõtetes ja arutelu. See on õigus, ma olen jõudnud selle aja jooksul mitu korda piiblil läbi lugeda. Ja palvetamine oli meie elus üks kõige tähtsam. Sellepärast et muidu oleks meeleheide peale tulnud. Mida Eenok tegi, teie hing ja süda sees, kui te nägite ema pisaraid ja ma arvan, te nägite neid rohkem, kui ükskord selle aja jooksul nägin. Pühakiri oli meil ka lohutuse viis pühakirja kaudu. Meil olid Taaveti 16.-st laulust viimase salmi teine pool mida me emaga teineteisele mõtlesime, kui meil oli väga raske. Vanas tõlkes oli nii, et rõõmu on rohkesti su palge ees ja lõbusaid asju paremas käes lõpmata. Uues tõlkes on lõbusate asemel meeldivaid asju. Just see usaldus jumala vastu. See on tohutu tähendusega olnud. Kolm aastat sellest ajast üle kuue aasta oleme elanud punkris Nende kannatuste kaudu olema kujunenud selleks selliseks inimeseks, nagu ma olen. Kõige raskem oli muidugi meile see kui me saime teada, keegi oli kirjutanud, et õpetaja Harri Haamer on surnud Siberi vangilaagris ja see oli me leinamise aeg. Tõenäoliselt 1954. aasta-paar päeva pärast mihklipäeva tuli sealt Kaug-Idast, Telegram. Õnnitlen inglite päeva Puhul. Harri inglite päev on mihklipäev. Meie isa ärkas ellu. Seal midagi niisugust minu elus üks, üks vapustavaid maid elamus üldse. Oli ta korraga olemas meil ja siis me juba teadsime oodata lootusrikkalt. Et kuidas tagasi tuleb. Sellepärast on minule mihklipäev alati väga tähtis. Enok, kui te mõtlete emale-isale, missuguseid väärtusi nad püüdsid oma lastele edasi anda või, või rõhutada momente elu juures, mis on täht dishakkamasaamiseks. Nad olid mõlemad väga ausad inimesed ja ma olen jumalale lõpmata tänulik, et see ausus minu vanemate kaudu on väga pika eaga. Isa, isa, vanaisa, kummalisel kombel, Aleksander Haamer oli kolme võimu ajal politsei või miilitsaülem, Kuressaares. Leiti, et ausate inimeste Tahriks. Tassis siis otsis politseiülemaks seal ja minu ema poolt vanaisa Kauaaegne, Viljandi linnapea August marama oli väga aus mees. Mina mäletan teda, panen oma vanaisa käekõrval kuidagi veel viinerit Viljandi linnapea, astunud mööda Viljandi tänavat. Tugeva kondiga mees, seda võib näha praegu selle skulptuuri pealt, mis on Viljandi raekoja torni all. See on minu vanaisa. Kas vanemad ei pidanud Enok iialgi teie aadressil näpuga viibutama või meelde tuletama, et meie nii ei tee midagi taolist? Mulle tuleb meelde minu vanemate jutustus ajast, kui ma olin taga pisike poiss ja mina olin ükskord jonninud ja visanud piibli raamatu maha ja siis taheti mind karistada. Ma olin keeldunud ka alguses seda piiblit põrandalt üles tõstma. Ja siis oli mu isa ütelnud mulle. Eenok, nüüd vali. Kas isa ei tunne sind kolm päeva või annan sulle vitsu kahega järele mõtelnud, ja siis ma olin ütelnud. Isa, issi, anna mulle vitsu, aga hästi õrnalt. Tähendab minu manevad on oma lapsi paga armastama. Missugune teie kodumeelsus oli samamoodi, keskkond lihtsalt kujundas teid ja teie saatust või teil on kunagi kodus olnud ka valikuid ja arutelusid, mis suunas liikuda, mida valida, mida võtta, mida jätta? Nii kaua kui ma mäletan, olen ma tahtnud ka kirikuõpetajaks saada. Miks te olete tahtnud? Aga mu isa oli minu jaoks suur autoriteet. Kuidas niisugune suhe tekib või kuidas sihukse isa oma lapse silmis sellise autoriteedi saavutab? Ta oli selline isa, kes pidas oma lastest väga lugu kuu. Just nimelt see lugupidamine läbi selle. Ta kuulas ka väikest last ja tema arvamust ei pruukinud alati mitte sellega nagu sõna otseses mõttes niisugusel moel arvestada või kõigele nagu lapse tahtmistele vastu tulla. Aga ta kuulas ära lapse, et ta ei teinud otsust, mis puudutas last ilma lapsega nii-öelda arutlemata. Ei olnud selliseid asju, et oleks varjatud midagi meie eest. Me oleme ka elu traagilisemast poolest saanud juba lapsena teada. Just nimelt teadmine nendest lugudest ja sellest, kuidas nendes lugudes toime on tuldud. Kuidas läbi nende raskuste on tuldud, see on, ma arvan, väärtuslik tohutu väärtuslik kogemus või nii-öelda pagas elule. Te mõlemad olete, ma ei taha öelda, pidanud tulema välja isa varjust, aga mõte jääb samaks. Ennak, kas te olete tundnud pinget sellega seoses? Ma kunagi oleksin tahtnud nagu isa sarnane olla. Ajapikku oleme, olen ma ka hakanud mõistma, et iga inimene on unikaalne ja olen pingest lahti lasknud. Et ma oleksin isa sarnane. Ma ei ole kunagi tahtnud oma poegi kasvatada enese kloonideks. Nojah, kindlasti ei ole seda tahtnud, aga eks me esialgu oleme sellest ja ilmselt päris palju ikkagi peerinud, mismoodi sina teed. Aga mitte ainult, et noh, minu jaoks mõnes mõttes on olnud see võib-olla see ülesanne veel keerulisem kui isal. Selles mõttes ma ei tea muidugi, aga mul on selline tunne, sest ma läksin, esimene kogudus, kuhu ma läksin ju, mis ma olin siis 23, neli tööle kus oli mõni aasta tagasi lõpetanud minu vanaisa, kui ta suri, ehk ma astusin 82 aasta mehe vanuse mehe kingadesse mõnes mõttes? See oli väga karm ülesanne, kogu see peaaegu seitse aastat, mis ma sealt armastus olin ei saanud ma tegelikult vanaisa varjust välja, need ei jäetud meenutamata, kui tubli oli mu vanaisa ja millega kõigega ta hakkama sai, kuigi ma teadsin paljude lugude puhul, et seal ei olegi eriti palju tõtt. Ja see oli ka üks põhjus, miks ma tõenäoliselt sealt armastus siiski ühel hetkel ära tulin, sest et ma sain aru, et seal on mul väga keeruline saada nii-öelda oma koht kätte. Aga ma arvan, et see on ikka päris palju minu jaoks valusaid hetki toonud just need võrdlused ja avastused, noh, et ega ma ei küüni. Aga jah, nii nagu isa ütleb ka, et ühel hetkel ma saan aru, et ma olengi unikaalne, ühel hetkel ma saan aru, et mul on mingi täiesti oma rida ja oma vaade asjadele ja ja ma teen seda omamoodi. Nad on, me vaatame üle lapsepõlve mälestused, nüüd on see koht, mis võiks olla need päris esimesed ja kuskohast mul on üks väris, esimene meie kodust mälestus, mis ema jutu järgi peab olema väga varajane. Ma mäletan ühte hommikut, mina olen oma võrevoodis pikali, mu pea, tagaaken, kust tuleb selline ilmselt selline kevadise päikesevalgus ja Ma vaatan oma teki lina ja padjapüüri ja seal peal on pallid, poisid, purjekad, selline kooslus. Ja mu pea tagant tuleb raadiohääl, mis on soomekeelne tõenäoliselt hiljem all aru saanud, tulid soomekeelsed uudised, mida isa kuulas Soome raadiost. Ema jutt Järgi võisime olla selline paariaastane pere, kõige vanem laps, teil on see privileeg, Nathan, et te olete saanud natuke hiljem juurde, siis Renna ja siis veel ühe venna ja õe, et kuidas need sündmused teile meelde on jäänud, kas see oli eesmine jaoks ikkagi hea uudis, alati ja omavaheline läbisaamine ja? Ma arvan, et meil on omavaheline läbisaamine hea olnud, kuigi Markusega, eks me oleme tülitsenud omajagu, aga mulle on alati meeles see, kuidas isa siis neid tülisid aitas meil nii-öelda lõpetada. Kuidas me istusime siis üks ühel ja teine teisel isa põlvel. Ja isa siis ütles, et nii Marcus, siin Nathan, sinu vennake, temal sinu elus kõige tähtsam meiegi armsam inimene. Ja nüüd vaadake üksteisele otsa. See oli alguses hirmus raske, tõsta pilku ja vaadata otsa oma vennale, kellele, kes olid just hirmsalt vihavaenlane. Aga isa ei jätnud enne, kui me selle pilgu tõstsime, üksteisele otsa vaatasime. Isa toetas nii kaua, rääkis sellest, kuidas me oleme hästi teineteise jaoks toetavad olnud, tuletas meelde, kuidas me oleme hästi läbi saanud ja kui tore meil on siis olnud, kui me oleme hästi läbi saanud. Ja niimoodi need tülid alati lahist sarnast mälestust, mida isa eelpool kirjeldas, et valida on mittetundmine kolm päeva või siis nahatäisvitsaga, seda pole teie kodus kunagi teemaks olnud. Niisugust valikut ei ole küll kunagi minu ette pandud ja ma arvan, et ma ei kujutaks ette, et isa midagi niisugust suudaks kolm päeva olla, vaikida või eemal ja samas ma kujutan ette, et taat mingis mõttes oleks seda suutnud, mul on endal meele staadist, kui ta mind ühe korra ignoreerinud. Nii et see oli väga karm mälestus mulle oma võisin olla kuskil kaheksa, üheksa ja oli vaja tuppa, et seal käis kaevus toomisega vesi. Mina tahtsin hirmsasti aidata, läksin jooksuga, lasin pange suure hooga alla, aga seal oli piin külmas ja see tähendas, et pank kukkus piimavalgele vastu lõi selle nööri, mis teda hoidis puruks ja piim uppus kaevu. Mis tähendas taadi, tuli koguse kaev tühjaks, tõsta ämbritega. Ja vot siis, kui ta seal tõstis seda, siis ta ei suhelnud minuga ütles ainult saada sitta asjale karga ise kallule, see olin nagu pussnuga hinge oksalt öelda see ütlemine ja siis oli memm, kes pärast siis õhtupoole, et noh, rääkis tükk, ma kuulsin teisest toast pikalt taadiga ja palus, et ta nii-öelda annaks mulle andeks, tuleks lepitud ja siis ta tuli, tuli ise siis minu juurde, see oli väga karm kord. Aga, aga ei isa puhul ma ei kujutaks ette, et ta ta ei oleks suhelnud, ta on selles mõttes hästi teistmoodi. Oma isaga võrreldes ta nii ei ole ka järje vist sellistes asjades ja ma arvan, et isegi noh, me oleme mõne korra ikka vitsaga saanud. Aga ma tean, et isa tegi seda iseendal noh, ma nägin, et tal oli seda väga raske teha. Et noh, nii peab nii kasvatatakse pahandust tehtud, siis oligi pidi ise minema puu otsast endale vitsa tooma ja siis ära puhastama lehtedest ja siis siis tuli maha kummardada ja siis oodata oodata siis keretäit. Isal endal oli pisar silmas, vahest mulle tundus, murdis olla, tubli, hakkab väga. Millegipärast oli praeguseni tunne, et vaimulike perekonnas on asjad natukene teistmoodi, aga mitte siis päris ikkagi, et oli olukordi, kus tuli lahendus, sest niimoodi korraldada, nagu Nathan kirjeldas. Jah, see on, need olid väga äärmuslikud olukorrad, tavaliselt sõna sõna abil tuli lahendada. Ma isegi ei kujuta ette, mis korrad need olid, aga mul on meeles need paar korda niuksed, et just väiksema lapse ajal ma arvan, et see võis olla see, et ma olin nagunii jäärapäiselt ja jäigalt oma mingis jonnis kinni, et, et see oli nagu viis, kuidas sellest siis läbi sai? Me ei ole üldse teie emast rääkinud, korra on ta küll jutust läbi vilksatanud, aga me võiksime seda siiski teha, et just võrdluses isaga koduseinte vahel rollid, nende jaotus, meelelaad ja, ja laste suhtes siis käitumine. Ma olen kirjutanud nii isale kui emale 77.-ks sünnipäevaks. Kirja. Kirja sisu on mikspärast on olnud hea olla tema laps, mis on olnud tähendanud olla tema laps. Seal ma ilmselt seda ütlesin, et minu jaoks ema on muidugi olnud alati kättesaadav, ta on alati olnud kodus. Kirikus on ta küll organistina ja koorijuhina toiminud ehk siis isaga koos kogu aeg töötanud, aga see tähendas, lapsed meist ei ole käinud keegi lasteaias. Tõsi küll, et ema süütenöör on natuke lühem kui isa oma olnud, ehk et ema on ärritanud kergemini meie tegu tegemiste peale ja mulle tundub, et vitsa saamised on ka olnud, nii et ema on tegelikult ikka arvanud, et nüüd on seda vaja ja siis isa on pidanud selle täide viima. Noh, keegi peab ju selgeid piire panema. Isal võib-olla ei ole see nii hästi õnnestunud, ma ei tea kuigi sammast ma ei saaks öelda, et ta ei oleks piire pannud, aga aga mulle kuidagi meenub piiri pannijana või nii-öelda nagu normide kehtestamine rohkem ema. Ja samas ma arvan, et tal osanud seda siiski teha kuidagi hästi sellisel toetavad ja mõistvad moel. Et ma küll pigem ei tunne ebameeldivust või nende piiridega seoses kuidagi niisugust nagu protesti vaid pigem sooja ja head tunnet. Kuigi ma ei saaks öelda, et ma ei oleks protesteerinud kunagi murde-eas. Ilmselt olen ma meie lastest seda kõige rohkem nii-öelda läbi teinud, noh ilmselt teiste eest ka niimoodi esimesena ikka tuleb kõik need piirid ära proovida. Aga see on pigem olnud, mitte nii palju protestimine oma vanemate normide reeglite vastu või kui ma ikkagi täna ütleks iseenda otsimine ja iseendast arusaamine. Aga see, mida ma võin küll mõlema vanema kohta öelda. Et mis neist on ala eriti nii-öelda tajuda, olnud selline ääre, too oma laste aktsepteerimine, et mul on nii-öelda tee oma vanemate juurde ükskõik millisest olukorrast tagasi. Ja see turvaline teadmine on üks väga oluline asi olnud minu enda jaoks ja ma olen püüdnud seda ka oma lastele samamoodi edasi anda. Ehk tunne, ma lähen koju, aga ma ei julge sellest isale emale rääkida, täitsa võõras vä? Ei, ei päris nii ei ole, aga et see, et ma ei julge sellest isale emale rääkida, ei ole võõras loomulikult aga tean, et kuisega tuleb välja või kui ma räägin, siis mind ikkagi aktsepteerib takse pind, ei hüljata see teadmine. Kuigi ma saan aru, et ma olen eksinud ja ma ei tahaks neid kurvastada või ma ei taha neile seda sellepärast rääkida, et loomulikult võivad nad ka pahased olla ja mulle ei meeldi selle eest pahandada saada. Et pahaldamine, loomulikult pettunud olemine minus ja, ja nii-öelda manitsuste saamine ja seda on ikka isa mulle neid õpetusi ja nii-öelda manitsevaid õpetus ikka jaganud, et seda on juhtunud küll, on ka põhjustanud. Kui keegi lastest valmistab pettumuse, ei vasta ootustele, mis siis teha, Sa ei saa armastust hüljata. Sa armastad oma last jätkuvalt ja siis on vaja võib-olla sellele oma lapsele järele minna, et ta tajuks seda, et sa ikka armastad. Need on pärli, väga erinevad olukorrad, mis võivad tulla. Ja ma arvan, et eks see on vahetevahel tähendanud ka oma nii-öelda võib-olla seisukohtade muutmist mingil määral või, või mingite väärtuste nii-öelda uuesti üle vaatama vaatamist. Et ma arvan, et vanemad küpsevad läbi oma laste ka edasi, et nad hakkavad oma maailma veel rohkem avastama ja, ja ka piire laiendama mingis mõttes just selle aktsepteerimise talumise piire. Isiklik kogemus ja ma arvan, et isa teab, millest ma räägin. Ja ma tean ja ma olen jõudnud ühe vormelini, arenemisvõimelisus on täiskasvanud inimese tunnus. Saite aru sellest? Ja sa oled vastavalt uutele olukordadele valmis ka oma järeldused tegema nendesse asjadesse korraga täiesti teistmoodi, ehk suhtuma. Aga siin ei tohi unustada iialgi, et see side, mis viib ka selleni, et sa oled valmis arenema oleneb ikka sellest, kui sa armastad. Ja ma arvan, et see on nagu selge arusaamine, et tegelikult oma lapsi armastame, tingimusteta on alus, siis me võime alles hakata tingimusi seadma. Kui on olemas reaalne tingimusteta armastus ja laps on seda kogeda saanud siis on tema vanema sõna ka lapse jaoks autoriteetne, mitte autoritaarne, vaid autoriteetne, sest et autoritaarne tõenäoliselt pigem ei arvesta lapsega ja seal ei ole tingimusteta armastust vaid seal on tähtsam minu enda maailm, kuma kehtestanud ennast üle teiste. Kas niisugune teadmine, et on olemas tingimusteta armastus, et sa saad andestuse nii või naa see või ära rikkuda inimest? Tahad sa vastata samamoodi, et see ei ole kohustus, vaid see on sisemine, no see ei ole ka sund, vaid see on sisemine vajadus. Ja ma arvan, et kui sa oled tajunud tingimusteta armastust, siis sa tunned ka sisemist vajadust vastata nendele vanema ootustele või siis ka on sul vaja oma vanematega sellest tõsiselt rääkida, kui sulle tundub, et nad ei saa sinust aru. Ja ma arvan, et on asju, mida ma olen ka oma vanematega Ta ka rääkinud, et nemad minust saaksid aru. Kas te olete mõne näite ka nõus tooma? Jah, ma arvan, et noh, kuna minu esimene abielu on purunenud ja ja olen teist korda abielus, siis kindlasti on see midagi, mis on läinud vastuollu minu vanemate väärtustega, muidugi ka minu enda. Aga noh, eks see on olnud minu jaoks keeruline leida lepitus iseendaga aktsepteerida ennast oma väärtuste murdjana, saades aru, mõistes iseendast. Aga ma olen loomulikult püüdnud ka oma vanemaid sellesse kaasata ja see on mulle väga oluline, et ka nemad saaksid minust aru. Ja mul on hea meel, et, et ma olen kogenud seda mõistmist ja aktsepteerimist. Jõuluaeg kalmistutel süüdatakse küünlad, maailm muutub palju valgemaks, inimesi käib palju kirikus. Eenok, Te olete oma elus, ma ei tea, kas tähistanud, aga vähemalt mingil moel osa saanud jõuludest rohkem kui 80 korda? Jah, mu eluaastaid on 84. Et liigun 85. poole selle jooksul, kas sündmuse kui sellise aja kui sellise tähendus kõike ümbritsevat arvesse võttes on teie jaoks muutunud ka? Süveneb, see ei ole enam see lapse rõõm kingitustest vaid see on korraga see rõõm. Et Jeesus Kristus on niin talle tulinud meil. Ja kui ma seda meelde tuletan meie rahvapärimusest, siis jõulu eel valmistati igas talus laudas sõim, et maarjasaaks tulla ja lapsed sinna puhkama. Et see lähedale tähendabki, et ta on nagu Meie igapäeva ja argielu keskel, et ta ei ole kauge, kõrge majesteetlik keegi eemal olema, vaid ma arvan, et see, mis meie Eesti rahva jaoks, mida isa on alati rääkinud, et jumal on kohal olev siin ja praegu iga matsiga. Selles mõttes ei ole vahet. Ma arvan, et see on see jõulusõnumi tegelikult selline sügavam sisu, ka see lapse sünd seal Betlema viletsas laudas on ju, et see, see nii-öelda jumalik majesteetlik ja ometi nii lihtne ja nii argine ja iga Eesti talupere uskus, et nende laudas puhtaks tühjaks tehtud, et ja uued suled sisse õled sisse pandud. Et see sõim kõlbab Jeesuslapse mahapanemiseks. Teie perekonnas on see aeg, kus vältimatult ja lisaküsimusi esitamata kõik saavad mustas näiteks ema sünnipäeva jõulupüha. Nii et see on meie aastaid kestnud traditsioon, kuhu me tõesti jõulude ajal kuku, tuleme kõik. Nii palju, kui meid siis on. Et maarjaküll Saksamaalt, et viimastel aastatel ei ole talveks tulnud, tuleb suvel pikemalt. Aga siis on tavaliselt ta meil seal kuidagi telefoni või mingil muul vahendusel seal kohal ikkagi noh, mitte küll kogu aeg, aga vahepeal korraks igal juhul osaleb ta natukene meie või olemistes oma perega. Suur-suur, aitäh teile selle erakordse vestlusest, heinak, suur-suur, aitäh, et võtsite te ette ja tulite rääkima ja ütlen ka veel lõpuks märkusena nende kannatuste eest ligi kaheksa aastat isal see Kaug-Ida vangilaagris ja meil üle kuue aasta metsavenna elu. Kõik see kokku, kes ei ole meie peret tagantjärele mitte häirinud vaid me oleme jõudnud sinnani, kus me oleme kogu perega tänanud nende kannatuste eest. Nathan, suur aitäh, et tulite isaga kaasa ja andsite oma noodi sellesse vestlusesse. Aitäh. Selle saate nimi on. Käbi ei kuku. Külas olid isa ja poeg Eenok ja Naatan Haamer kuulajatele ka suur-suur. Aitäh. Ma olen Sten Teppan ja nädala pärast kohtume jälle. Kuulake pikemat versiooni jutuajamisest isa ja poja Eenok ja Naatan Haameriga vikerraadio koduleheküljelt või mobiilirakenduse kaudu. Leidke saadete seast, käbi ei kuku, seal asuvad ka kõik varasemad vestlused laste ja nende vanemad.