Vikerraadio ja Sten Teppan kutsuvad kuulama saadet. Käbi ei kuku, aitäh, et oled meiega. Me võime ju rääkima jäädagi, et Ülari Kirsipuu on teleprodutsenti ja saksofonimängija, kes armastab väga rokka, Billyt, aga lapsena tehtud kunsti roll nukitsamehes on see, millest ta mitte kunagi lahti ei saa, mis teda lihtsalt ei jäta. Ja ehkki rolle tuli veel ning hiljem on teda nimetatud lapstäheks, ei saanud näitlemisest tema väljakutset edaspidiseks. Ülari lapsed on avalikkuse tähelepanu alt kuni tänaseni eemale jäänud. Isaga tuli saatesse tütar Anni brit, kes õppis Tallinna Tehnikaülikoolis biotehnoloogiat ja töötab Androloogia laborispetsialistina. Mida need võõrapärased väljendid tähendavad, saame kohe temalt endalt küsida. Aga peamiselt tiirlevad meie jutud lapsepõlve kooskasvamise ja elu õppetundide ümber. Niisiis täna meiega isa ja tütar Ülari ja Anni brit. Kirsipuu, soovin head kuulamist. Tere tulemast vikerraadiosse, õlari. Tere, Sten, tere vikerraadio, kuulaja ja Anni-Frid, väga suur, rõõm näha, aitäh, et sa kutse vastu võtsid. Võib-olla sissejuhatuseks teeksime sellise vastastikku tutvustamise vooru. Ehk küllap te saate iseendaski palju rääkida. Aga võib-olla sa Ülari, siis annad meile isa pilgu kes istub siin laua taga, sinu vastas. Minu vastas istub üks noor kena naisterahvas, kes on üks äraütlemata tubli inimene. Kui tänapäeval noortes inimestes kohta päris palju infontiilsust, ehk siis inimesed saavad küll vanuse poolest täiskasvanuks, aga tegelikult on kuskil lapsed siis anni. Britt on mõnes mõttes natuke vastanud sellele. Tema on selline asjalik, tubli toimetaja. Väga kohusetundlik ja terane, täpne, võib-olla olnud oma teisme eas, võib-olla natuke oma bioloogilisest vanusest ees, ütleme siis niimoodi, et, et ta on olnud selline täiskasvanud valmis inimene kogu aeg. Vaatan, et Ani Priit omakorda üle laua ja millisena sa kirjeldaksid oma isa. Plaanisin tutvustust alustada, Ülari Kirsipuu eelkõige muusik, saama samuti produtsent. Aga hea sõber on isa selles mõttes, et ma nagu olen õnnelik, et mul on olemas inimene, kellega ma saan rahulikult vabalt suhelda, et ma ei, ma ei pea kartma või varjama täiest mitte midagi. Et väga usaldusväärne. Inimene saate alguses lubasin, et palun Solanni brit kirjeldada oma sõnadega, mis on täpselt see valdkond, kus sa toimetad ja millega sa tegeled, sest kui ma vaatasin järele, siis ma nägin seal igasuguseid huvitavaid sõnu mille arusaamiseks tuleb leksikoni uurida. Mina töötan praegu Nova Vita kliinikus tegemist on viljatusravi kliinikuga ja töötan laboris. Täpsemalt siis astroloogia laboris, kus siis tehakse meestele spermagramme ja teatud osaga kunstlikku viljastamist. See ei ole tüdruku unistus, ma kujutan ette lapsepõlves. Ei, ma arvan jah, et ma lapsena heegeldad sellistest asjadest. Kuidas niisuguse ameti või elukutse peale satutakse, mikroskoop ees või midagi. Mikroskoobi taga istun just. Ma ei mäletagi, kas ma leidsin selle kliiniku siis, kui ma valisin endale ülikooli eriala või oli see juba ülikooli ajal, kui ma otsisin praktika kohta. Aga see valdkond huvitas mind sellepärast, et see on seotud meditsiiniga. Meditsiin on eluaeg mind huvitanud. Ja samas laboritöö kuidagi nagu sobib mulle, et ma saan rahulikult süveneda asjadesse, keegi ei noki ega sega mind. Ja loomulikult kõige tähtsam on ju töö eesmärk, mille nimel me üldse hommikul kodust välja lähen. Ja miks ma seal aega veedan. Kui sa kuulad siin tütart, siis kas sa väikest viisi imestad ka, Ülari, et tema teekond just niisugune on, kui me võtame selle vana lause appi, et käbi ei kuku kännust kaugele, siis selles valguses, kuidas tundub? No mingil hetkel elus natukene põdesin seda, et ei suunanud, et lapsi kuidagi meelevaldselt rohkem muusikaga tegelema. Kuna mind piltlikult öeldes pandi väevõimuga seda tegema või kaikaga, siis ma mõtlesin, et oma lastele seda nagu justkui ei sunni. Ja, ja mingil hetkel mulle nagu tundus, et kuigi need tegelikult ju see muusika huvitas, et oleks pidanud seda teolt tegema siis see Danny plit on jõudnud kuskile sellise ala peale, kus ta praegu on iseenesest nagu väga tore ja et noh, see on midagi kardinaalselt, teist teistmoodi ja, ja ma ei saa nagu enamus asjadest aru, millega ta seal tegeleb. Vahel ma aeg-ajalt küsin. Kas sinu valikutes oleks võinud ta ühel hetkel, kui isa näiteks oleks rohkem survet avaldanud või nõu andnud või suunanud olla muusika pillimäng ühel või teisel moel? Kindlasti? Nii et ma arvan, et kõik on mingis vanuses unistanud, kuidas nad laval säravad ja laulavad ja tantsivad, et noh, mingis vanuses ma kindlasti olin ka kurb, et mina seda ei oska. Et, et ma ei ole õppinud solfedžo või, või mingit pilli või et mina ei saa aru, millest ema isa räägivad kui muusikast juttu on, aga noh, samas selleks ka kurb olnud, kui ma õpin ja õpin seda muusikat ja lõpuks saab siis isu isu nii täis, et ma ei taha enam üldse muusikaga tegeleda. Saksofoni, mis ma kujutan ette kusagil pillikohvris kodus ikka pidevalt seina ääres, seisis, voodi all, tutvusid, mina ei olegi kordagi saksofoni mõtlema. Kuulan, kuidas isa mängisin. Kas isa mängis Sakkasi tihti kodus. Ma ma julgeks öelda, et jah võib-olla see sattus ka sellisel hetkel lihtsalt, kui kõik teised olid kodust ära läinud ja oli teada, et ma kannatan selle mängu ära, aga käin, ma mäletan küll jah, et ta mängis. Ma ei saanud kunagi aru, miks ta mängib näoga vastu seina, et kas see peaks niimoodi nagu vaiksem olema, summutama heli või pilliga niimoodi vastu pilliga näoga vastu seina, selle asemel kõnniks toas ringi vaid ja vaataks, mis teised teevad, mängiks, ei, tema mängis näoga vastu seina. Pani ukse ka kinni, et teiste häirimist. Vältida vaata lahenduse küsimuse ära nüüd lõpuks Ani brit, saad teada, mis värk sellega on. See on veel keerulisem, et kooli ajal ma läksin nurka pilliga. Tegelikult see idee on selles, et kui sa seisad, vasta seina, siis heli, mis sealt saksofoni seest tuleb, põrkab sulle tagasi. Et sa kuuled ennast paremini, sa kuuled neid nüansse, mingeid eksimusi paremini. Kui sa keerad nagu, ütleme toa poole sealt seina poolt, siis heli hajub seal ruumis ära, et tal nagu sulle tagasisideks natuke nüri on, on seal seista, aga teistpidi on jälle see hea, et sa saad keskenduda su tähelepanu ei haju. Sa mõtled ja kuulad seda, mida sa mängid. Me tuleme pillimängu juurde ilmselt hetke pärast tagasi, vaevalt et me sellest päris mööda saame minna, sest sinu puhul on see olnud elus ikkagi põhiline valik ju. Aga siin saate alguses, Me alati räägime teistest lastest, ka sinu peres on veel kaks tüdrukut üles sirgunud, kasvanud ütle mõni lause, kui vanad, millega tegelevad, kus nemad on. Triinu-Liis on kõige vanem tütar. Triinu-Liis on juba kolmekümneaastane ja temaati keeles finantsvaldkonnaga, ta õppis ülikoolis ja, ja ta töötas ka mingil hetkel SEB pangas. Jätta antud hetkel töötata transsärbais nimelises ettevõttes. Aga kõige väiksem tütar on Mariel, Mariel saab juunikuus kümneaastaseks ja Mariel käib koolis, Mariel õpib VHK-s ehk vanalinna hariduskolleegiumi väike klassis. Selle saate puhul on veel üks huvitav nüanss, detail. Me oleme osaliselt sinu perekonna juttu siin saates juba kuulnud. Ehk siis sinu lapsepõlve mälestused on sinu õe kaudu tema sõnastuses siis siia jõudnud ja kuulajate mälu värskendamiseks ka. Ülari õde on Ülle, kes käis siin oma pojas, Stig Rästaga. Sinu puhul vist ei maksa väga imestada, et et muusika niitis ja võlus ja see kõik algas vist üsna vara juba? Jah. Tegelikult isegi mitte nii vara, ma arvan, et ütleme, pillimäng algas võib-olla kuskil neljandas klassis kui ema arvas, et nüüd on õige aeg panna poiss laste mussi õppima trompetit ja siis, kui ma seda üritasin seal kodus mängida, see loomulikult talle väga meelepärane ei olnud. Tänu jumalale ilusti Sald trompetimängijat ei olnud, ei tulnud mul seal trompetimäng piisaval tasemel välja ja siis Narva maanteemuusikakooli direktor, kes oli samal ajal märjal õpetaja, tal oli loomulikult oma administratiivset tööd oluliselt rohkem pikem ja süvenes sellesse ja siis ta lõi käega, ütles. Kuule, mine proovi mõnda muud pilli, äkki vead välja. Et mine proovi saksofoni ja siis ma kuidagi läksingi ja igal juhul sinna otsa kooli sisse sain selle saksofoniga. Arvestades, et lapsed hakkavad laste mossis käima juba esimeses klassis, siis, siis mitte liiga vara ja missugused on sinu esimesed lapsepõlve mälestused? Ma arvan, et see, need esimesed mälestused minu puhul on kuskil nelja-aastaselt. Ja ma mäletan ühte käiku vanaemaga, surnuaeda saatuse tahtel oli mu isa suri vahetult enne minu sündimist ära. Ta suri esimesel septembril, mina siin siin 25. septembril ja see tähendas kuidagi automaatselt seda, et, et see surnuaias käimine oli nagu noh, niuke perekonna niisugune tavapärane tegevuseks. Ja ma mäletan kuidagi seda, et kui ma olin seal nelja-aastane, läksin vanaemaga koos, siis mul tekkis hirm. Äkki vanaema, nii vana ja eksib ära. See on üks esimesi eredaid mälestusi mis juhtus isaga, isal oli maovähk ja ei, me keegi täpselt teab, millest see tuli, läks noore mehena, ta läks väga noore mehena, jah, ta oli vist 36 aastane selles mõttes, et ma nii-öelda normaalsuht normaalsena ilmale tulin. Siis on see ikkagi noh, ilmselt tänu tugevale emale, et ta selle jama sellel raskel perioodil suutis kuidagi nagu vastu pidada ja ikkagi kuidagi ära sünnitada mind. Kuivõrd oled sa neid lugusid kuulnud, kas teil emaga oli see kunagi jutuks, et kas isa jõuab sinu sünni ära oodata, kas ta näeb sind ära või ei näe, et on sul selle kohta teadmist? Mitte väga, mitte väga selles mõttes, et Ta oli ju mõnda aega haige ja, ja, ja eks nad tõenäoliselt lootsid seda ja see oli see, see traagika aga, aga küll ma mäletan nagu seda. Et seoses isa surmaga see see lapsepõlves oli, oli ka see nagu minusse kuidagi edasi tulnud, et a'la see, et kas see haigus on nakkav, kas mina saan ka, et kas mina suren ka sama noorelt ära või või nagu kauem välja. Et see surma teema on nagu olnud ja väga-väga kuidagi nagu läbiv terve elu. Kas sa teadvustasid ühel hetkel ka, et või tekkis sul päriselt nii-öelda teadlik küsimused, kus isa on või miks teda pildil ei ole kasvatajana peres ainult tema kohe üksi ja õde ka õde ja meil on aega 11 aastat vahet detaaliga, tegelikult suur osa selles mõttes minu perekonnast. Pigem oli siis nagu sedapidi, et mul tekkis väga varakult niuksed eksistentsiaalsed küsimused, et miks inimesed üldse ära surevad. Ja ma läksin väga väikse poisina seda oma õe käest küsima, siis ta tegi, joonistas sellise ümmarguse ringi, ütles, et vaata, see on maakera joonistas sinna sisseringid, ütles, et, et need on suured inimesed ja need väiksed ringid siin sees on väiksed inimesed, väiksed inimesed kasvavad suureks ja saavad suurteks ringideks. Et nad kõik sinna ära mahuks, peavad need suured ringid sealt ära lahkuma. Tema oli ka veel sellel ajal täiesti teismeline, et see oli nagu väga kuidagi minule niuke rahustada, arusaadav, nagu seletus selle asja kohta mida sa kõik sinu kasvatamise üleskasvamise mõttes tähendas, ema peab üksi hakkama saama suures osas, ehkki õest oli muidugi abi teatud olukordades. Aga noh, ikkagi otseselt isa majas ei ole. See tähendab eelkõige Niukest emapoolset ahviarmastust. Nii et ja, ja selles mõttes nagu Niukest teatud pabistamist ja nihukest meeletut hoolitsust ja nihukest energiavoogu, nagu mina tahtsin, karditrenni minnes ei lähe sa kuhugi, et seal umbes võib viga saada ja lähed hoopis tantsima, noh mille peale ma olin tohutult pettur, mis kuidas ei lähe kardi trenn on ju äge. Et ta selles mõttes kui muretses ja hoolitses hirmsasti mu pärast kuni kuni elu lõpuni välja, et ta noh, seda nagu ei tekkinud nagu hetkekski. Loomulikult andis mulle neid valikuvabadus ja vaba kätt ka ja lasi mul teha oma vigu ja ei olnud selles mõttes selline inimene, kes nagu, et seda tohib, seda, seda ei tohi teha. Ma arvan, et ta oli selles mõttes nagu väga-väga tubli. Ma nüüd toetun tänu filmidele tekkinud stereotüübina. Kui me tuletame meelde nukitsameest, kus olid kunsti. Ja kui me tuletame meelde keskpäeva kussaalid, Melik siis mulle need tegelaskujud meelde jäänud teleekraanilt võrdlemisi tõsist tüüpidena. Kui hästi või halvasti see tegelaskuju sind kirjeldabki iseloomustab. Ma arvan, et ma olen väljaspool silme üsna samasugune, et okei, see meelik oli seal noorkirjanikuhakatis ja natuke niuke flegmaatiline, et võib-olla ma nii flegmaatiline ei ole, aga niuke unistaja ja romantik tüüpi, ma arvan, et ma olen kustil vanema venna niuke püüd kellelegi eest seal hoolitseda või otsustada ja võib-olla sabas ta ju ei saanud seal sellega rolliga väga hakkama, aga ta üritas olla, sest ta tundis, et see vastutus on temal, et et ma arvan küll, et ma minus on küll seda Kustite mehelikkust. Vaatan nüüd Ani brid sinu otsa, et kui sa isa kuulata neid jutte on ta niisugune pigem tõsine või kuidas ta kodus on aegade jooksul sulle paistnud. Kustid, temas on väga palju just nagu sa ütlesid, sihuke vanem vend üritab olla hästi asjalik ja tõsine ja noh isegi kui võib-olla noh, endale ei ole isarolli eeskujuks olnud, et tegelikult võib-olla ei teagi, kuidas see asi nagu õigesti peaks käima, aga noh ja siuke vennalik hoolitsemine ja see hoolitsemine ongi see, see, mis ma veel hakkasin mõtlema, et kui isa isa siis ära suri vahetult enne isa sündimist, et et ma arvan, ma hakkasin mõtlema, et kui isa ei olekski sündinud vanaema ei oleks oodanudki, et, et mis siis vanemast tegelikult saanud oleks. Tal ei oleks olnud põhjust mitte midagi nagu teha, et tülari sünd oli kindlasti talle nagu noh, põhjus, miks edasi liikuda, eluga edasi minna ja tal ei olnud lihtsalt muud valikut. Vastasel juhul ta võib-olla laskja koju käsutama, mitte midagi tegema. Ülle oleks pidanud üksi omadega hakkama saama juba väga varajases eas. Aga Ülar emaga ehk sinu vanaemaga. Sul on mälestused, kohtumised olemas on täiesti ajamas. Kuidas sina teda mäletad, oli see? Sülarid no nii tohutult sihukest armastust maa ei ole mujal näinud. Et ütlen ausalt, aeg-ajalt oli isegi. Kahjuks. On alati nagu eelispositsioonis. Kas mõne näite kaudu saaksid seda pilti meile kirjeldada, mida see tähendab? Ma ei, ma ei tea. Võib-olla see ongi selline rohkem sihuke emade poegade vaheline asi, et, et see on võib-olla kõigil, aga et noh, naised ikka lähevad omavahel võib-olla rohkem kõnelema ja raksu, et noh, ma tean seda omast kogemusest võib-olla. Aga, aga jah, et vanaema ikka armastas meeletult tülarite tema tema pojale ikka ei tohtinud keegi liiga teha. Kas sulle tehti väiksena liiga, mis masti tegelane solid? Noh, ma ju kasvasin mustamäel suurte majade vahel ja meil oli igavene äge gäng. Me tegime seal kõiki alates prügišahtis käimisest, šahti all olemisest, lifti kaasa sõitmisest, rippudes, lifti peal olemisest, katuse äärel käimisest umbes kuueaastases kuueaastased suitsetamisest noorte pajud kaskedega ronides ja alla niimoodi langevarju tehes ja ühesõnaga meil oli ikka niisugune tõsine tõsine lapsepõlv, et me proovisime kõike võimalikke toredaid asju, mida, mida tegelikult ei peaks lapsed proovinud, ema ilmselt ei teadnud. Üldiselt mitte, aga, aga eks meil seal mingisugune oma kontrollimehhanism ikkagi toimis, sest neid see gäng oli ju suur seal suurte majade vahel neid lapsi. No need trikid, mida sa kirjeldasid liftiga sõitja rippumine ja keegi lifti all rippus, näiteks sõitis noh, liftis pidi olema oma inimene, et muidu keegi võõras sõidab üheksandale, siis sa ei suuda seal nii kaua rippuda. Aga ta sõitis teisele korrusele, seitse alla tagasi, siis ju lahti lasta. Kuidas seda tullakse, kuidas sinna ligipääsetavuse? Ma muidugi ei ole nende mustamäe kortermajade hingeeluga kursis, aga see käis meil väga-väga lihtsalt, see käis niimoodi, et liftile topeltuksed ja nagu tänapäeva liftidelgi keegi läks lifti vajutab näiteks teisele korrusele, lihtleks, kinnisjätsid, näpud lifti vahele ja kui see lift jõudis poolele korrusele, tõmmati need uksed jõuga lahti. Oiti jalgadega lifti lifti uksed lahti ja siis olid valimistel ustel olid sellised asjad nagu sidurid, need tuli lahti päästa, siis tulid välimised uksed lahti, siis said inimesed minna lifti alla. Lifti peale sai samaga samamoodi minna, ainult siis teiselt korruselt, sa pidid hüppama sinna lifti katusele. Meil olid need süsteemid nagu välja töötatud, mingit jama ei tulnud sellest kunagi. Tegelikult tuli tegelikult üks poiss napilt titaga sõidab raskus ja ta jäi selle raskuse lifti vahele kuidagi ta õnneks jäi ellu ja keegi nagu jagas ära, et keegi on katusele, pani kohe stopi, aga ta sai mingisuguseid vigastusi, aga, aga mitte niukesi fataalseid. Kas sul on sealt lapse kooli nooruspõlvest mõni kogemus, mille puhul sa praegu võid hingata kergendatult? Head nii läks või et oleks võinud palju hullemini minna? Oli küll üks juhus, tegelikult me tulime sõbraga koos koolist läbi, ma käisin 40 kolmandas koolis ja läbi pargi sinna sõpruse puiestee poole ja ta läks ees natukene ja ta jooksis üle tee, ilmselt mitte foori lubava tulega. Ja ta jäi auto alla. Ja see oli küll üks niukene, noh, ütleme traumaatiline kogemus, kui sa näed sõpra ilma meelemärkuseta kuskil sõiduteel lamamas ja sai teada, et kas ta jääb ellu või mis tast saab, eks. Kas sa olid isehakkaja tüüp, kes otsis endale tegevust kõikvõimalikes ringides, mõttes ja slaidi rammis olnud juba poisina, et või see initsiatiiv tuli ikkagi kodust kaasa? Ma arvan, et see tuli kodust, et ema toppis mind igasugustesse kõik võimatutes kohtades. A la see nagu see tantsimine, ma ei tahtnud sinna tantsima minna, pelgasin need tüdrukud, kellega ma pidin seal tantsima ja mulle ei meeldinud see mingisugune peotants ja, ja kuidagi see oli mulle niuke vastumeelne, pelgasid tüdrukuid. Ma pelgasin neid, jah, ma mäletan siis tööga poisse neli oluliselt tulid tantsupartner tuli koju otsima, et miks enam ei käi, et mul ei ole ka tantsupartnerit. Ma mõtlesin, ma ei taha käia, selles on java ja nõme. Tagantjärele tundub see ju tore, eks ole, et iga inimene peabki natuke mõne tantsusammu ikka selgeks saama. Aga see oli lihtsalt see emalik pool, et tema oleks hea meelega mind toppinud umbes akordioni, õppima koorilaulu ja rahvatantsu ja nii edasi. Mina oleks tahta igast neid mehisemaid alasi teha. See, et sa filmitegijate huviorbiiti oli puhas juhuste rida või millega sa seda seletad, see oli, see oli täiesti juuste rida, ma arvan, et nad, ma ei tea siiamaani, kas nad leidsid mind sealt koolipoistekoorist või sellest trammist, aga see kästing oli, oli tõesti väga suur ja väga palju lapsi käis seal läbi. Kusjuures Mihkel raud oli see, kes valiti Kustiks ja ma ei saa sellest siiamaani aru, sest Mihkel on tegelikult tõmmu oma olemiselt pruunide silmadega, et kui sa mõtled Niukest eesti Kustita, siis minu loogika ütleb, et Tanele heleda peaga ja, ja ma ise arvan seda, et noh, ma pean mihklit oluliselt oluliselt paremaks näitlejaks, kui mina olen, eks. Et oleks selle rolliga tõenäoliselt palju paremini hakkama saanud, aga tüpaažilt peab olema, sobisin tõesti paremini sinna. Kas sa ise said aru, kuidas sa nende sündmuste sisse sattusid, kas see oli sinu jaoks huvitav väljakutse? Ikkagi filminäitlejaks, said sa aru, mis värk on? Ma ei saanud aru proovivõtetel sellest ma sain aru sellest siis, kui ma sain kätte stsenaariumi, ehk mind oli juba ära kinnitatud ja ma lugesin selle läbi, vot siis oli nagu pildi, et vau, see tuleb alles suvi. Et, et noh, need erinevad ettevõttepaigad, erinevad lahendused seal mingisugused öised filmimised ja et noh, see see tundus nagu niuke üüratult põnev mingite efektide trikk võtted ja, ja, ja noh seal on, eks ole, selline stseen, kus Mõhk tõstab Kustina ühe käega üles ja tõmbab tal keelega üle näo ja nuusutab ja tahab teda ära süüa ja siis ma mõtlesin, et huvitav, kuidas nad seda tehniliselt teevad, et noh vaevalt Tõnu Kark jaksab mind ühe käega niimoodi üles tõsta. Jah, see see arusaamine tuli stsenaariumit lugedes ja see tehti siis niimoodi, et see tehti nagu kaevukogu põhimõttel, mulle pandi mingid nöörid ümber ja mingid onud tõmbasid teisest nöörist ja niimoodi ma maast kerkisin. Kui palju seal tegelikult rohida tuli? Ei tulnud, ei, ei tulnud ja ära oligi selles, et vidinaid sealt kakkuma niimoodi jõuga, et tegema, et nad ei tule sealt maast lahti, aga tegelikult nad olid ju äsja sinna asetatud, Nad kippusid seal ümber kukkuma, Debaltseve sinna liiva peal oli istutatud ja nad ei olnud sugugi nii kinni, kui nad seal filmis pidid paistma. Ja see oli mulle nagu väljakutse teha nägu, et nutta ei tule üldse siit baasist lahti, kuigi ma räägin, kukkus ümber umbes. Aga võib-olla see on paras koht, Anni Britta, sinu käest küsima, kas, et kuivõrd see on sinu õdede jaoks olnud teema mingil hetkel nägite seda televiisorist. Kas teid oli enne olukorraga kurssi viidud, et mis seal toimub ja miks nii on või te kuidagi ise avastasite isa ekraanil ja selle filmi sees? Ma arvan, et meile näidati seda filmi juba nii väiksest peale ja ju siis ema ja isa ja ka teised juba väiksest peale üritasid sellega, et näete, issi on telekas Nissi väiksena ja et mul siukest nagu taipamist hetke ei tule küll meelde, et oi, see on mu isa ju seal telekas. Võib-olla seda silmi on lihtsalt nii palju kordi. Et noh, tõenäoliselt vanem õde teadvustasin endale seda varem, et isa, isa on filmitäht. Kas sul endal on meeles lastega seoses enda lastega, kes seda filmi vaatavad emotsiooni, et tunnevad nad sealt ära, ehk siis kui see oli, see emotsioon oli see, et nukitsamees on ju paras õudukas, tegelikult lapsed kartsid seda Triinu-Liisile saiu seletatud, et et need ei, need ei ole tegelikult kollide kolle, pole olemas, et need on näitlejad, nad on Krimmi ja nad on kostümeeritud ja nad on tehtud, need sarved ei ole neil päris. Ja ta sai nagu sellest kõigest ilusti aru, muidugi ta kartis. Aga siis ta esitas üks kord küsimuse selle naljakas kohta, keda ma pidin seal sööd söötma ja kes oli tegelikult vietnami siga Tallinna Loomaaiast toodud ja siis triinulist küsis, et kuule, et kas siga oli päris või keegi mängistada. Et ta teadis, et noh, et need näitlejad, eks. Aga ainult kas kuidagi hiljem elu jooksul on positiivses või negatiivses võtmes virvendanud sinu elus see fakt, et isa oli lapsena arvestatav tegija meie kinoekraanil. Kindlasti ülareakaaslased võib-olla teadsid, et ma, et minu isa on mänginud nii nukitsamehes kui ka keskpäevas aga ei, ma sellepärast mingisugust piinlikkust või, või suurt rõõmu ei ole pidanud nagu tundma, et noh, võib-olla siis, kui, kui temast oleks näitleja saanud, siis oleks kindlasti lugu teistsugune. Kas näitleja Ülari ei saanud sinust puhtalt selle pärast, nagu sa oled varasemates kommentaarides öelnud, et sa päriselt ise ei tundnud endas seda annet või talenti või seal mängisid trolli veel mingid momendid, et sa ikkagi ei läinud proovima. Ma arvan, et ma olen väga enesekriitiline ja ma teen nagu kuidagi vaistlikult vahelt heal ja halval näitlejal. Ma oleks tahtnud mängida paremini ja mul ei tulnud nagu välja ja, ja sealt alt nagu edasi, ma ei näinud nagu endast mingisuguse näitlejana, et see näitlejana peab olema usutav. Kuidas kodused suhtusid sellesse, et sa said proovida siis filminäitleja karjäär juba juba nii noore mehena? Kodustatud, see oli hästi, ma teeme siin palju raha. Muidugi, et see oli tol ajal ikka väga-väga suur raha. Me saime veel mingisugused preemia, mingisugused festivalid. Kui mu mälu mind ei peta, oli suurusjärgus 820 rubla. Arvestades, et inimesed said sa umbes suurusjärgus 100 rubla palka sellel ajal. See aitas neil lihtsalt temaga kuidagi ära elada, ma arvan, andsingi enamus raha võib-olla emale ja, ja selles mõttes see rahateema oli meil kuidagi niimoodi, et tema andis mulle kui oli ja, ja vastupidi. Ma ei usu, et mu õe või ema suhtumine oleks minusse kuidagi muutunud või nad ei hakanud suuremat kuule, tundub, et sust saab näitleja, ei, mingit niisugust juttu ei olnud. Räägime natukene õlari põlvkondade vahelisest sidemest, et mida sa oled eelnevatel põlvkondadelt kaasa saanud või võtnud väärtusi, põhimõtteid, mida kindlasti tuleks järgida või, või missugune meie poeg peab olema või ei tohi olla. Kas sa niisugusi momente mäletad? Tegelikult ei mäleta selles mõttes, et sellised vestlused ei olnud, need tulid nagu tegevuste käigus välja tõenäoliselt, aga see minu päritolu on tegelikult, ulatub otsapidi Silerisse. Ja mitte mitte ültse küüditamisega seoses. Kui siit Eestist küüditati inimesi, siis tegelikult meie sugulased tulid sellel ajal just tagasi. Nemad rändasid välja siin 19. sajandi tõenäoliselt teisel poolel. Ja täpselt seda ei teagi, igal juhul minu ema ja minu vanaema ja vanaisa, nemad kõik sündisid Siberis. Ehk minu vanaisa sündis 1876 ja vanaema 1889. Nad olid suhteliselt vanad kui mu ema sündistele viimane laps ja ka mina. Ema oli 34, kui mina sündisin, ka, mitte esimeses nooruses. Ja ja sealtpoolt on, ma tunnetan küll endas seda Siberlase Niukest kangust jonnakust ja võib-olla ka hullumeelsust olid kahte tüüpi inimesi suures osas, kes sinna rändasid, ühed olid, kes läksid vabatahtlikult paremat elu otsima, maad otsima, kus vilja kasvatada ja olid inimesed, kes saadeti tsaaririigist välja, nad olid ka seadusega pahuksis või sunnitööle saadetud. Seda täpselt ei tea, et kas me olime need korralikud või mitte korralikult. Et ma ei imesta, kui me olime, mitte korralikult. Aga mis nad tegid seal siis nad elasid külades, nii nagu vene küla kogu kord ette näeb, aga, aga, aga see keel ja kultuur, mida nad seal siiamaani hoiavad ja viljelevad on, on eesti keel ja eesti kultuur. Nad ei venestunud seal ära. Nad räägivad siiamaani vana, ütleme niisuguse lõunaeesti aktsendiga natuke nihukest, vana eesti keelt. Neil on vahel mõned nimisõnad venekeelsed, kui nad ei ole leidnud eestikeelset vastet. Aga, aga üldiselt nad elavad seal, kasvatavad lehmi, lüpsavad neid, kasvatavad vilja, elavad nagu niukesed naturaalmajanduses. Ma käisin paar aastat tagasi seal vaatamas nii-öelda neid, neid külasid, kus mu esivanemad pärit on ja mõned on seal täiesti olemas nad küladel. Kas ema sai sealt ka mõne harjumuse kaasa või siberi tempel kaasas? Tõenäoliselt on seal mingisuguse, ma ei tea toidu valmistamisega ja teatud toitude valikutega, mingisugused seosed aga ma ei oska niimoodi peaaegu üks-ühele öelda, sellest on liiga palju aega möödas. Minu meelest oli küll väga palju sellist venelase iseloomujoon, üks asi oli alati see, et ta oli alati särav, naeratas, talle, meeldis laulda, loomulikult palju koorides laulnud. Aga üks asi oli see, et alati säras ja naeratas ja teine asi oli see just see, kuidas pere nagu kokku hoiab, et ta oli ka suurest perest pärit, eksju peredes ikka karjutakse üksteise peale, solvutakse Mussitatakse. Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi pere kõige olulisem ja üksteise nimel minnakse nagu täiesti tulest ja veest läbi. Kas tema puutusse Annibrite sinu kasvatamisse ka kuidagi? Kindlasti kuni minu kolmanda eluaastani, Me elasime Lasnamäel, see tähendab, et vanaema oli mul kõrvalkorteris kohe olemas. Ja hiljem ikkagi suhtlesime päris palju eelkõige küll telefoni teel, aga ikkagi me kohtusime ja ma usun ikka jah, sest noh, lapsel ongi ju tegelikult väidetavalt kõige määravam on need esimesed eluaastad, mis keskkonnas laps kasvab esimestel eluaastatel. Kuidas Ülari, sinu otsustavad hetked ja valikud elus sündisid otsa kooli õppima minek oli sinu jaoks väga iseenesest mõistetav stsenaarium. See tundus loogiline. Kuigi koolis taheti, et ma jääks keskkooli ja minust saaks kooli komsomolisekretär siis ma ei näinud selles suurt perspektiivi ja ma mõtlesin, et mis ma seal keskkoolis ikka tiksun, et kui me oma muusikaga tegelenud, et ma ikkagi üritan otsa kooli ja Ülle oli seal ju käinud. Ega ma ei ole väga pilliusku selles mõttes, et billi usku olemiseks peab elus tohutult harjutama kogu aeg, siis saab sinust professionaali, minust tegelikult ei saanud. Ütlen ausalt öelda, sellepärast ma ei pea ennast saksofonistiga, jah, ma olen teda mänginud läbi elu erinevates kollektiivides erinevaid stiile. Aga, aga, aga ma ei, ma ei identifitseeri ennast kui saksofonimängijat. Juba teisel kursusel ma mõtlesin, et oh palju ägedam oleks vahepeal flööti õppida. Mõtlesin, et noh, et ma siis proovin ma proovisingi seal erinevaid, vahepeal võtsime kontrabassitunde saagisin hääleseadet võtmas ja et ma Ma pigem olen nagu niuke muusik, noh või siis või siis muusikat armastav inimene. Ja mul ei olnudki ausalt öeldes seda mõtet, et minna kunsti edasi. Sest vahepeal ei sõjavägi konsis oleks olnud mul klassikaline haridus ja mulle saksofoni klassikaline muusika ei ole niuke äge asi, mida, mida nagu viljeleda. Aga sõjavägi, ma kujutan ette, tänu pillimängule oli sinu jaoks kas just meelakkumine, aga, aga jalutuskäik pargis vä? Pealtnäha küll, kuigi ma tunnistan, et ma nüüd viimastel paaril aastal ei ole näinud, ma näen siiamaani õudusunenägusid sellest sõjaväest sest minu jaoks oli ta vangla. Meil oli seal niuke süsteem, et meil hästi välja vastutasuks siis me pidime teatud hüvesid neile ohvitseridele andma siin Tallinnas ja see oli jagalas, jah, see oli, see oli, see oli tegelikult ehitus poliitkool, aga seal oli ka teatud osa sõdureid. Ja, ja nad olid niuksed, nutikad ärimehed, nad võtsid siin kohalikke poisse ja siis kes parandas nende autod, kes viis nende pesu pesumajja ja nad kasutasid seda ära. Aga meie jaoks oli see, et sa kas saad linna või ei saa linna, eks. Ja, ja minu õudusunenägu on see, et ma olen vanamees, mul on juuksed ammu pikaks kasvanud, ma lähen jälle tagasi sinna sõjaväkke, ma ei leia oma vormi üles, ma olen tükk aega ära olnud ja ma olen ikka siin ja ma ei saa siit tulema. Ja, ja see ei ole ainult mitte minul selline unenägu seal ka teistel poistel. Pealtnäha oli ta nagu meelakkumine, et samas nagu see ei ole ka normaalne 30 aastat järjest näha seda jama unes. Kas sa mäletad seda päeva või ööd, kui Ani brit sündis? Oja see oli selles mõttes võttes aeg, kus juba lasti isasid sünnituse juurde. Et vahetult veel ennem nagu väga ei lastud, et, et see oli see aeg, kui tekkisid perepalatid ja ja lasti nagu julgelt juurde. Mul on kuidagi Meeles jäänud, et arst küsib abikaasa käest, et kas teil on paha? Mis nii loll küsimus ja ma sain aru, et ta küsib minu käest, et kas, kas, kas mul on baas? Mul pole häda midagi. Et see on väga-väga ilus hetk, mida ma arvan, et iga mees peaks kogema näha elu algust oma silmadega see on nagu midagi niisugust, mis see kustu. Kui sina, Ani, brid tagasi mõtled oma mälestustele, mida sa päris esimeseks ja omaks peatsest, mis ilmete kõlada? Ma arvan, et minu esimesed mälestused seostuvad kas lasteaiaga või siis minu vanema õega kusagil aias mängides. Ma läksin alati lasteaeda natukene hiljem, millegipärast kui teised. Ma ei tea, kes siis teist kauem magada tahtis, ei saanud mind varem lasteaeda viidud. Ja siis lihtsalt sellised kodus olemised ja isast ka see, et isa tuleb töölt koju, on natuke aega kodus, siis sätib ennast jälle peegli ees korda ajada pillid ja lähed mängule. Kuidas sina oled vanuse mõttes nendel kriitilisematel hetkedel oma vanematega läbi saanud? Ma arvan, et meie suhted isa ja emaga on, on läbi, aastate on suhteliselt stabiilsed, et meil ei ole olnud, nii et vot sellises vanuses ma sain nüüd paremini nendega läbi või halvemini. Ma arvan, et igaüks ennast perekonnas aeg-ajalt natuke tulnukana tundub, et noh, mõeldud võtsite ikka õige lapse sealt sünnitusmajast kaasa, aga nagu sa just ütlesid, siis tollal juba lasti isasid ka sünnituse juurde, et tundub, et tõesti ikkagi vale last ei võtnud sealt kaason. Kui endal on küll vahest sukeldun. Palun selgitage, kasvõi see just, et te olete siuksed, musikaalsed ja loomingulised ja noh, ma eelistaksin matemaatikat kusagil nurga taga vaikselt. Aga noh, kindlasti on neid ka sarnaseid sarnaseid jooni just võib-olla see, kui ma kuulasin su jutu sisse kohusekohusetunde osa, et mul samamoodi kui juba kooli on siis see päev pääsetud, siis isegi kui mulle seal enamus aineid ei meeldima, ikkagi lõpetan selle ära, mis, mis tahad, tuleb ära lõpetada lihtsalt. Ma pean korra sekkuma, Ani, britt on väga-väga musikaalne inimene oluliselt musikaalse kui tema vanemad. Tal on väga hea kuulmine, väga hea intoneerimine, ta kuulab väga teraselt täpselt ära, et ta praegu siin räägib matemaatikast. Aga, aga temas on seda muusiku asja rohkem, kui keegi arvata oskab. Väga harva kohtan inimesi, kes räägivad, et nad teeksid parema meelega matemaatikat. Kuidas nii juhtub? Mis annab tõuke selleks, kas peegeldub kuidagi väikese lapse või noore kooliõpilase huvides ka? Muidu lapsed joonistavad ja no mida iganes. Ka joonistada 10 aastane õde joonistab kordades paremini kui mina, praegune et ma arvan, et mulle meeldis seal matemaatikas, sest seal on kindel seletus, asjal, konkreetne põhjus-tagajärg, et sellist segast või ähmast piiritletud on seal nagunii vähe. Et seal ei saa nagu mitmeti asja mõelda, asjast aru saada. Konkreetsed asjad meeldivad mulle, kulm kortsus. Võib-olla võib-olla on asi ka hindamises, matemaatikas sul ongi, kas sul on õige või vale, kui ma kirjutan kirjandit ja saan kolmesid kolmeseid miinuseid sellepärast, et minu arusaam maailmast võib-olla ei klapi õpetajaga. Seal, seal on võib-olla seal õpetaja viga, kui me arusaamade klapile kindlasti ajas, selle võrra oli toredam pärast õpetaja öelda, et ma sain eesti keele eksam 90 punkti. Oma tausta kohta natukene. Ema ema on väga musikaalne, ema on õppinud viiulit, mis tähendab, et tal on ääretult hea kuulmine temaga koos kusagil live kontsertidel käia ei, ei ole meeldiv, sellepärast kuulab kohe ära, kui keegi natukenegi sealt pool või veerand tooni natuke kõrgemalt või madalamalt laulis, et noh, ta, võib-olla siis näeb neid vigu seal rohkem selle asemel nautida. Ma arvan, mina ja mu vanemad kuulame muusikat väga erinevat lihtsalt sellepärast, et nemad on seda õppinud. See on sama asi nagu kas seinamaali vaatab kunstnik või seda vaatab, tavaline inimene. Emal jäi muusiku haridus pooleli, kui ma ei eksi. Annebliti ema pani kuuendas peale kuuendat klassi viiulikasti ja ta ei ole seda sealt kunagi välja võtnud. Ja see oli ka kindlasti põhjus, ma arvan, miks mind ja ka mu kumbagi õde ei ole sunnitud ühegi nagu valdkonna peal midagi tegema ei muusika, spordieinoh mitte midagi. Sa võiksid oma läbisaamisest õdedega rääkida või suhetest nende kaaslast vanema ka eespool on teie vanusevahe ju üsna väike, eks vanem õde minust jah, kolm aastat vanem, mis tegi teist ilmselt mängukaaslased. No kuidas võtta, et on olnud ka väga keerulisi suhteid, aga noh, eks ikka vanem õde on alati noh, eeskuju ja kõik asjad peab ju, mis tema teed tuleb ju kõik alati järgi teha, et võib-olla ligidal, paras sabarakk, et et ma usun, et tal oli mingis vanuses ikka ikka väga kõrini minust ka. Et kui ma kuulen siin noh võrreldes näiteks Stig Rästa ja tema tema kolm aastat vanem vend Silver Rästa olid suured sõbrad, on eluaeg suured sõbrad olnud. Et ma arvan, et minu vanemal ajal oli küll minust vahepeal ikka ikka väga kõrini, et miks ta peab minuga umbes kodus olema ja miks, miks mina pean ka temaga koos naabritüdruku juurde kaasa minema ja selles mõttes meil ei olnud nagu, et elame mustamäe paraad, kutsume siin kogu paradna poisid kokku või teeme midagi, et me elasime eramajas. Elasime, elasime nii, nagu olime, olimegi seal kahekesi. Et kas vanem õde kolm aastat vanem õde ees aitas sul kuidagi mõnedest asjadest lihtsamini läbi tulla? Mõned vitsad nii-öelda jäid saamata. Kindlasti on palju lihtsam on ju käia mööda juba sissetallatud rada, et vaadata, mis teed pidi, õde läheb, mida tema teeb ja tema nii-öelda õppetundidest, vigadest ja ka edusammudest õppida. Et sul on alati, kelle poole pöörduda, kes on just võib-olla vaid ülikooli sisse astunud või gümnaasiumisse sisse astunud, ta on just selle alles nagu läbi teinud. Ja et temast on kindlasti mulle väga palju tuge ja abi nagu olnud. Noorem õe kandei vanusevahe võrdlemisi suur. Kas sa pääsesid lapsehoidja rollist? Vot, ma ei teagi, ma ei nagu ei näe ennast kunagi, kui keskmist tõdema olen noh, alati võtnud ennast kui see nii-öelda noorem. Et võib-olla vanemal õel on ka selle võrra nagu raskem olnud, et mina olen see noore lolliga, et temaga tema kui suur õde peab ikkagi siis asjad korda tegema. Et vastutus tema peal, aga peale Marieli sündima jah, olin juba, mis ma olin siis 16 olin. Et teema on mingeid lapsehoidja suurt rolli ei ole pidanud, ma arvan, kumbki meist õnneks mängima, et sellega tegeles eelkõige ikkagi ema, ema ja isa. Aga see on, see on kindlasti suur ja oluline kogemus saada. Noh, mina siis kuueteistaastaselt vanem õde oli siis juba 20 saada väike õde, et, et ma arvan, et tänu sellele on meil kunagi ema rollis, ma arvan, kordades lihtsam. Võib-olla ma ruttan oma järeldustega ette, aga kui ma kuulan sind Anniblit, siis mulle tundub, sa oled võrdlemisi konkreetne inimene, tundub mulle ainult niimoodi või kui sa mõtled tütrega läbirääkimiste peale mis iganes küsimuses, et sa pead temaga läbirääkimisi või see ei ole üldse see koht. See on nii ja naa, Anniblit on tegelikult niuke ülihea laps olnud eluaeg, ta on nagu selles mõttes ta ei ole nagu ennast üritan nagu kehtestada. Võib-olla see on ka minu viga olnud, et noh, piltlikult öeldes on, on minu arvamus ja muud ei olegi. Et, et minu arvamus on õige, umbes niukene, tohutu autograatne, ta ei ole kuidagi nagu tahtnud ennast, et ma pean selle saama, kui me nagu koos tänapäeval enam ei ela, eks ole. Nüüd ma näen, et ta tegelikult on tal suhteliselt nagu selge nägemus oma oma nagu asjadest, et ta on konkreetne küll lihtsalt nagu võib-olla lapsena ma ei osanud seda nagu, nagu näha ja hinnata. Ma ei, ma ei mäleta, et ma oleks pidanud mäletult midagi pinnima oma vanematelt, et kui ma midagi tahtsin, siis ma ma usun, et ma sellega sain. Praegu tagantjärgi mõeldes mõtlen, et võib-olla mõned asjad oleks võinud isegi ostmata või saavad jääda. Et võib-olla tuldi isegi liiga palju vastu, et oleks võib-olla isegi karmimat kätt tund vajaga. Siin on natuke see paradoks, et Aniblit on ka natuke niuke nii-öelda vähenõudlik, et ta väga palju ei küsi, kui küsib, siis saab. Ja, ja pigem on on vahel olnud see, et, et Triinu natuke selles mõttes teistsugune, et ta on küsinud nagu rohkem ja vahel nagu millestki ilma jäänud. Ja siis siis tekib ka nagu see mulje, et noh, näed, Aniblit saab alati ja mina küll mitte, eks. Aga see ongi see, et, et ta niuke oma oma vaiksel moel ta ei olegi nagu väga palju midagi nagu soovinud ja tahtnud ja ta on siiamaani selline. Ah, mis te nüüd, mul pole seda vaja, umbes ja noh, niuke. Kas sa isa kurjana mäletad? Nii et minu peale kuri või vihane vot ei mäleta ütlenust. Sul ei ole olnud kunagi juhust isale laulda, head lapsed, need kasvavad vitsata. Ma küll ei kujutaks ette seda mõnusalt värvikat situatsiooni perekonnas. Palju toredam on talle helde kukuti pähkuti, aitäh. Vastu ära teeb siis neid toredaid fraas on sinu vastu ära kasutatud ka vä? Ja mind on ikka Norritud nende fraasidega noh, mingisuguseid niukseid sa lasereid ikka puhata ja mängida ka. Nad ei ole olnud selles mõttes kuidagi teinud midagi sellist, et, et seda peaks nagu tegema ja teine asi, et see karistus on nagu see, see anam, mingisugust tulemust, see tekitab mingisuguse vastureaktsiooni ja ei karistanud ema mind ja ei ole ka mina näinud põhjust. Ühe korraliste eluga mäletan, lapsepõlvest sain rihma. Aga tüdrukud ei ole jumala pärast küll ma ei mäleta küll ja veel vähem, isa käsi ju ei tohi last lüüa, et kui siis, kui, siis haua antakse emale, aga, aga ma ei, ma ei mäleta küll, et oleks kunagi mingisugust karistamise teemat olnud. Et eks see tõenäoliselt jah piirdus sellega, et söögilaua taga said natukene kakeldada kõneletud hääl tõstetud ja siis, kellel siis esimesena karikas täis sai, see tõusis lauast püsti ja läks siis jalutas lihtsalt minema, natuke maha rahunema, akusid laadima. Mis on sinu jaoks lapsevanemana olnud väljakutse number üks? Kuidas saada jagu iseenda mässumeelsusest, selles mõttes oma oma hullusest ja oma rock n rollist ja üritada leida seda tasakaalu selle vahel, et. Me räägime, et kõik on nii tore ja kõik on lahe ja me ei ole siin karistandi, armastas ja lõppkokkuvõttes on mu elu kulgenud ikkagi paljuski läbi muusika muusika, sellise muusika, mis ei ole viisakas kontserdisaal, vaid, mis on rock n roll, mis on autost tiksumine, magamata, uni, joodud viin ja õlu, mängitud pikk mäng, tuur nädalate kaupa kuskil laevas loksumine ehk kõike seda jama, mis sellega tegelikult kaasneb, balansseerida kuidagi seal selle, selle hullumeelsuse normaalsuse vahel, et kuskil raudkarbis elad ja mängid inimestele muusikat, mis sulle ei meeldi ja võib-olla inimestele, kes sulle ei meeldi ja siis mõtled, et miks ma seda teen, et ma peaks olema ju tegelikult kodus, ma tahan näha, kuidas mu lapsed kasvavad, et üritada säilida, säilitada säilida mingisugust normaalset keskkonda seal kodus ja mingisuguseid normaalseid suhteid abikaasaga ja lastega. Kas sa tead ka Ani brit niisugust rock n roll, isa. Ikka tean, olen nänni lava peal kui ka kui ka lava taga ja ma ei kujuta ette, kuidas üldse suudab üks inimene jääda nagu täiemõistuslikuks, kui ta läheb hommikul tööle tuleb pool kaheksa töölt. Niisiis võib-olla magab natukene, siis läheb sound checki, siis on mäng siis veel öösel pillid kotti ja tagasi sõita, et see tundub nagu liiga liiga karm ja keeruline, et et noh, suur kummardus Nende nende inimestest, kes seda jaksavad tarvitama ka vahel või. Ma usun, et kindlasti oli. 190.-te alguses oli veel see, et me ju tegelikult rock hotelliga mängisime Soomes ja see teine kordse Soome-tuur võiski kesta, ma ei tea. Halvimal juhul oli vist ma ütleks, kolm nädalat sõidad kuskil mingites suusakeskustes mängida, kuskil põhjas risti-rästi reisid 400 ja 600 kilomeetrit siia-sinna eriti krooni alguses oli ikkagi nagu väga hea võimalus kuidagi saada endale. Ja mis endale perele mingid normaalsed tingimused elamiseks. See oli see, mida ma nagu kogu aeg endale rääkisin, et miks ma seda tegema pean. Et ütleme, muusikuna oleks võinud ju ma tea ajada mingit oma rida teha, mingeid oma lugusid kirjutada. Aga ei, sa mängid mingisugust soome popmuusikat kuskil x kohaseks. Et sa teed valiku selles mõttes nagu kunsti ja raha vahel. Ja, ja mul ei tekkinud nagu seda dilemmat, vaid ma valisin raha loomulikult. Sest noh, mul oli see pere pool oli nagunii tähtis. Kui sa mõtled isale jamale, Ani pritsis. Mis on avaldanud sulle muljet või mis sulle kõige rohkem meeldib nende käekirja juures, kui me räägime kasvatamisest? Võib-olla ikkagi see, et noh, asja arutatakse suhteliselt põhjalikult läbi või see, see, et nad ikkagi usaldavad lapsi. Et kui ma ikkagi ütlen, et ma ei lähe, ei lähe kusagile kakerdama, vaid ma lähen sinna sellele aadressile selle sõbranna juurde, siis ta ikkagi usaldab mind ja laseb meid sinna. Nojah, ei ole nagu olnud, kahtlustavad kuidagi see ei saa olla ainult ühelpoolne, et ma, ma pean teadma, et ma saan oma vanemaid usaldada. Et ma julgen neile öelda, et jah, mis ma olen alaealine ja ma lähen nüüd alkoholi jooma, eks ju. Et ma tean, et nad ei, ei hakka mu peale karjuma ja ei pane mind koduaresti. Aga samas nad peavad ka mind usaldama, et kui ma suudan seda neil ausalt öelda, siis nad teavad, et ma Pean suutma ka tagajärgedega tegeleda. Vot, ma ei tea, see ei ole nagu kunagi probleem vist olnud, et peaksid vanemates mingeid harjuma. Et nad on nagu suhteliselt rahulikult vastasele. Võib-olla on asi selles, et ma tean, et nad on ise kindlasti hullemad olnud kes siis, kes siis malevas või kes siis oma kusagil mustamäel, ma ei tea, mis, mis pump pungi gängidega. Raske on lapsele midagi ette heita ja lapsele selles mõttes, et on alati kõik lubatud, minu ema lubas Riina võtta ja ei teinud sellest probleemi ja, ja me ei ole ka nagu teinud nagu selles mõttes, et noh, see ongi nagu mingi usalduse küsimus. Aga et, et ei jääks nagu selles mõttes valet muljet, et, et noh, me, me puhul ei ole selles mõttes ikkagi tegemist mingi ideaalse aeg-ajalt, et lõppkokkuvõttes me ju läksime ikkagi lahku abikaasast ja et elame eraldi ja kui sa küsisid, et mis nagu vanemates nagu niisugust head on olnud, ma lootsin, sa ütled, et vähemalt nad said normaalselt lahku mindud. No vot vaatame veel, kas, kas te olete normaalselt lahku läinud? On võib-olla sinu kui lapsevanema kõige raskem hetk ongi alles siis tulemus, kui sa saad vanaisaks ja sa näed, kuidas me hakkame oma lapsi kasvatama, võib-olla siis tekib hoopis mingi vastuolu sinu arusaamadest. Tegelikult siis loomulikult tekib vastuolu, aga siin on üks lihtne reegel. Ema on see, kes räägib oma lapsega ja tema usaldab ja tema teab kõige paremini, et tegelikult keegi teine ei tohi sinna sekkuda. Ema ja poja ema ja tütre suhe on see nagu see püha asi. Iga ema teab väga täpselt ise, kuidas ta oma last kasvatab. Ja las ta teeb siis need vead ära, mida ta tegema peab. Ja Annibrit, aitäh sulle. Aitäh ja Ülari, suur aitäh. Suur tänu kutsumast ja oli, oli vahva arutada sihukestel huvitavatel teemadel, ütled sa raske ohke saatel. Jah. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Isa ja tütar külas Ülari ja Aniblit Kirsipuu. Mina olen Sten Teppan, aitäh kuulajatele. Nädala pärast kohtume jälle.