Alanud on põlvkondadevahelisi sidemeid uuriv saade, käbi ei kuku ning täna on minu külalised professor ja dirigent Tõnu Kaljuste ja viiuldaja, dirigent Andres Kaljuste. Ehk isa ja poeg, kelle jäljerada on välisel vaatlusel nii sarnane, et tuleb tõdeda. Käbi ei ole tõesti kännust kaugele kukkunud. Küllap on see kinniga suguvõsas, et mitte öelda dünastiast ja kindlasti ei jää saates mainimata Tõnu isa ja Andrese vanaisa Heino Kaljuste nimi ja roll valikute juures, mida on hiljem teinud poeg ja pojapoeg on üsna kahtlane, kas meil õnnestub saate käigus ajada juttu nii, et muusikaga seotu korraks kõrvale panna. Aga kolmveerand tunni pärast oleme targemad. Mina olen saatejuht Sten Teppan ja soovin head kuulamist. Tänu tere tulemast vikerraadiosse, tere. Tere ja Andres Rõõm näha samuti aitäh tulemast. Räägime muusika suguvõsast. Tõnu, kas kusagil oleks võinud olla see koht, kus asjad oleksid võinud ka teie enda jaoks minna hoopis teistmoodi? No nii, see on niisugune ilus spekulatsioonide maailm, sest teame oma vana idealist ühte koma teist isa, isa, tema siis oli niisugune tore koorilaulja ja laulu üles võtta ja seltskonna hing aga samas Stahli professionaalne sõjaväelane. Ja lõpetas selle sõja lõpuks Inglismaal Bradfordi, Eesti Maja meeskooris. Samas töötas siis erinevates tehastes. See juba näitab, et inimene oli muusik, aga seotud, aga aga elu on meil olnud selles ajavahemikus. Igasuguseid võimalusi paku. Minu isa saatuse otsustas üks öö sõja ajal, kui ta põgenes paadiga kuhugi, arvas, et Rootsi, aga tegelikult jõudis Saaremaale. Sellest rääkides, et on saatused, saad muusikuks, on tihtipeale võib-olla mingi hetke küsimus, aga mõnes mõttes on jälle see, et muusika tegelikult ühendab meid kõiki ükstaspuha, kellega ei räägi. Andres, kas niisugune suguvõsa ees ka kohustab, kas seda saab niimoodi võtta ja vaadata? Et ühel hetkel tekib võime nimetada seda surveks? Sai julgegi muust mõelda valikute osas. Eks see oleneb, ma arvan, sellest, missugune see, see suhe sellesse on ka sul kodus kui siin 100 aastat tagasi ja natuke rohkemgi veel oli ikkagi väga tüüpiline see, et perekonna kõige vanem poeg tavaliselt jätkab seda teed pidi, mis pidi on isa läinud ja siis võib-olla seal olid asjad rohkem nagu rangemad raamistikus, aga kunagi tegelikult me nagu sellest ei rääkinud otseselt, et mis suunas nagu minna, et, et pigem mul tekkisid endal nagu mingil hetkel sihuksed küsimused, et mida ma, mida ma nagu kõigil tekivad, et mida, mida ma siis nagu teen. Edasi, et ma olin muusikat õppinud viiendast eluaastast alates? Samaaegselt oli mul endal pidev hobi, oli kindlasti etendus kunstis ja teatris ja eriti tegelikult filmides kinos, et et ma veetsin väga palju noorusaastaid, vaadates ühte ja samu filme nagu üle ja üle üle, nii et ana on filme, mida ma arvan, et kindlasti on mingi kaks, 30 korda. Ja siis, kui tekkis hetk, kus ma olin, olin lõpetanud keskkooli ja siis oligi selline hetk, et kuhu nad siis nagu minna, et siis mingil hetkel tekkis selline olukord, kus kus ma ikkagi viisin oma sisseastumispabereid ka sinna lavakunstikateedrisse sisse, et ma mõtlesin, et see ikka see on see asi, aga siis sellel hetkel tekkis mul sihuke huvitav olukord, et ma olin tolleks hetkeks ka aasta aega õppinud, muusikaakadeemias olin ennast kirja pannud ühele konkursile Inglismaal, kus ma ei olnud mitte kunagi käinud. Saatuse tahtel juhtus see, et see konkurss ning lavaka sisseastumiseksamid olid täpselt samal ajal. Nii et siis siis tuli teha nagu sihuke selle hetke otsas oma elus ning siis pärast pikemat läbirääkimist ema ja kolleegide ja ema ema kolleegidega ja siis siis ma sel hetkel otsustasin tõesti, jätkan seda teed pidi, mis ma olen juba nagu ette võtnud ning kus mul ka on juba juba teatud mõttes ikkagi kogemust alla. See riste nagu laabus minu jaoks sel hetkel nii. Aga see, et sa lavakunstikoolist räägid, siia vahele ei tule ju põrmugi üllatusena, kui su ema Ülle peale mõelda. Aga mis olid need sõnad või argumendid, millega ema ja siis teised teatriinimesed selle tuhina maha võtsid? Ma arvan, et seda tuginat mult maha ei võetudki, seda tõestab see, et ma eelmine aasta võtsin osa Londonis ühest näitaja kursusest, mis kestis kaks nädalat, mis oli intensiivne draamakursus, kus iga päev olime seal niimoodi kaheksa-üheksa tundi, kus näidati kahe nädala jooksul ära, mismoodi on õppida draamakoolis Inglismaal siuksed, väga kõrgetasemelised, kus on õppinud ka näiteks Benedict Cumberbatchi ja ma sain nii-öelda selle sügeluse, sain kratsitud 20 aastat hiljem või nii, see on huvitav maailm, kas sa oled siis näitlejad, mis maailmas või sa oled muusikamaailmas, et nad kõik ju põimuvad ka? Kogu aeg on huvitav, selles. Tõnu Maie palunud kuidagi hakata poisi talenti või annetasin ühes või teises suunas hindama. Aga kui te mõtlete tagasi tema lapsepõlve peale, kas näitlemise asi paistis kusagilt peres aktiivselt ka silma, et kui palju ta sellele panustas, oli tal niisugust kutsumuse tulukest silmis põlemas Justa teatrilavade suunas ka? No see eluke on meil niisugune, et ega ta ei ole nii mustvalge, et vaat siin on muusikamaailma ja seal teatri vahel. Need etenduskunstid on siiski mingisuguse elamuse tekib kas need helikõrguste tämbritega või on sõnade mõtete ja dramaturg jaga. Et selles mõttes nad tõesti on väga-väga ühes ja väga tihtipeale selge pilt on lavalt näha, kui näitleja ei ole musikaalne, kuidas ta tajub pausi, kuidas ta oskab tempodes, kuidas ta oskab karakterites suubuda, see on kõik musikaalsus üks osa. Nii et selles mõttes ma ei saa kuidagi nagu hoorattasse sinna anda mingisugust hoogu, et ühe või teise poole peale. Ma arvan, et siin andestab ise paremini, kuidas motivatsioonikõnet käisid seal mõnede tuttavatega ja kui ma õigesti mäletan, siis üheks põhjuseks tihtipeale saab see argument. Õppinud juba viiest viie aastasest peale seal siiamaani seal jõudnud konservatooriumisse, seal see on meeletu töö ja sa oled ära teinud. Kui sa hakkad näitlejaks õppima, saa. Taolist kooli eelkooli pole näitlemisele olemaski. See juba näitab seda tee kuldse etenduste andmise kunst, kuskil ürgon, sama. Siin põimuvad need asjad, ma arvan, elus edaspidigi. Ausalt öeldes, mina ei teadnud üldse ta teatri poole. Vaatab ja meil pole niisugust diskussiooni selles mõttes omaval olnudki kodus kunagi ei, minu jaoks oli rohkem see kas klaver või riiulil. See oli mingisugune hetk, kus ma ütlesin, et ma soovitan viiulit. Seal seal oli, ma tundsin, aga lõputuks valiku tegi ta ise. Tunnen Ragnar, teie lapsepõlve, kui te mõtlete oma esimestele mälupiltidele siit ilmast sisse, mis silme ees jooksma hakkab või kes, mis teile meenub? Heino Kaljuste isa ikka. Esimesed mälupildid muusikaga oli seotud muidugi imiteerimisega, nagu kõik lapsed imiteerivad oma vanemaid. Või mingit tegevust ja minul oli suures elutoas Paldiski maanteel, kus me elasime enne minu kooliminekut oli niisugune raamaturiiul, mis minu jaoks oli suur koor, mida ma juhatasin kogu aeg. Et see on see kätega vehkimise imiteerimine, lihtsalt oled näinud, et ei saa, nii, teeb ja siis hakkad ise ka tegema. Noh, see see pilt ja need pidevad pidevad arutelud ümber lastekoori muusikalise elu pilveke koogalnud pea kohal, nii et ma ei oskagi nagu välja välja sellest mõelda. Aga kui me jätame korraks märksõna muusika kõrvale, rääkige isast ja emast ühele poisi glutile, nimega Tõnu. See on üks niisugune teema, millel on võimatu tõmmata piiri väljaspool muusikat minu jaoks. No isa võitles ennast kuskil Narva Kohtla-Järve või sealt kandist mingisugusest vanglast vabaks me lastekoori laulmisega ja tegi pioneeride palee lastekoori Tallinnas ja läks laulupeole ja teinud seda. See oli niivõrd intensiivne niisugune vabadusiha ütleme ja kui ta ise oli veel kunagi viiulit õppinud, aga sellel sellega jätkendaga leidis mingisuguse kutsumuse ja siis siis ma kujutan ette, et see määras nagu inimese elus peaaegu kõik. Ta oli ka mu ema muusikaõpetaja koolis, nii et see on niivõrd muusikaga seotud kõik, aga kõik need muud teemad, mis puudutavad ema ja isa need on kõikidel meil, noh, ma kujutan ette, väga ühesugused vast kõige suurem mõjuväli, mis mõlemalt tuli, oli lisatud see kogu aeg, nad püüavad lükata hariduse saamise teele. Kas on siis muusika või mitte, aga et see hariduse saamine, nende erinevad õpped kõikide ja teadmiste ja nende mikside teadasaamine, võib-olla on kõige olulisem, et ma mõtlen, et tõukavad müksed käisid siis mõlemalt poolt. Kui me räägime niisugusest pereelukorraldusest ja olmeküsimustest ja ja sellest, et kas ma tea, poiss on õigel ajal õiges kohas ja nii edasi, et kas keegi kuidagi selles mõttes andis tooni, oli juhtivam pool. Meie elasime enne minu kooliminekut vanaema juures. Vanaema oli domineeriv. Ema isaisa oli vähem kodus, ema töötas siinsamas raadios, need saad sealt. Ta on näha see aken, kus ta töötas. Ja minuga tegeles põhiliselt vanaema ja siis oli veel, kas hoida on kaks vanaema, oli aga see Paldiski maantee maja, kus me elasime sellise saunamaja. Seal oli jah, vanaema põhiline dirigent. Kui suurt rolli veel eespool olev generatsioon teie elus mängis? Teil on vist üsna dramaatiline ütelda, traagiline lugu vanavanematega olnud, kui palju ja sageli te üldse vanaisaga kohtusite? Ema-isaga ma pole üldse kohtunud, sest tema, kus sõjas oli Eesti lennuväes, aga isa isaga ma kohtasin Inglismaal. See oli 80.-te alguses, mis lugu seal taga on? Eesti sõjaväes üks niisugune inimene, kes oli teatud mõjuväljaga ja isamaalise suure missioonitundega inimene ja tema läks Saksa sõjaväe poole peale sealt põgenes siis edasi Inglismaale, läks siis lihtsatele töödele Inglismaale. See, et seda veel traagika, muidugi, sõda on lihtsalt traagika, aga samas võib öelda ikka, see oli väga õnnelik. Et inimene ellu jäi ja elas üle 80 aasta. Mina olen väga õnnelik, et ma mana siin ette, sest Inglismaa vanaisast endale muinasjutulise pildi jäägu masemad oma toas potsatasid, mis oli kaks kord kolm ruutmeetrit ees ühes voodis magasime ja peale seda, kui ta küsis, et kas panen vanni täisvett või pool vett, siis ma sain aru kus kohas nad jõulukingitused tulid, lihtsalt säästmisest. Aga see side temaga oligi siis nii-öelda kingituste tasemel. Kirjad. Laps kirjutab ilusti, kui tublid on ja siis saab. Ka mul oli sihuke, aga mitte vanaisaga minu vanavanatädi, kes on siiamaani elus Vancouveri lähistel. Ta peaks nüüd olema vist 100 aastane tädi helli, kes saatis mulle 20 dollarit, ütles, et näe, mine McDonald siis 90.-te alguses. Siis juba oli. Kuidas nad sõjalood teie teadvusesse jõudsid ja perekonna saatus oli sellest mingil moel kodus üldse juttu ka? Kasvõi seesama küsimus, et miks vana see Inglismaal on ja kuidas ta sinna sattus? Varajases nooruses meedianud üldse, et vanaisa tema ikka salgati maha teakas nagu vaikselt välja imbuma. Siis kui need pakikese tahtsid tulema. Vanaema elas väikses keldrikorteris ristiku tänaval täitsa nagu, nagu mingi põlu valgu tänapäevase niisuguguse ettekujutusega valada, et nad tulid sealt Narva ja Kohtla-Järve kandist lihtsalt vaikselt Tallinnasse elama. Et see mees on põgenevad Inglismaale ja. Aga nemad teadsid ikkagi tema, ma arvan küll. Ma arvan küll, aga ütleme, see ei olnud niisugune populaarne teema sünnipäevadel ja sünnipäevadele ja sellest, kui isa oli ka veel oma oma osadel Saksa sõjaväes olnud ja siis sattus ütleme, vangi selle eest, muidu ei olnud koos Valdo pandiga tulid sealt vangist välja, Aldant hakkas kohalikus koolis ajalugu õpetama ja mina ei saa muusikat, siis nad sealt ennast välja kuidagi tirisid. Me võime ainult ette kujutada, mis sellel generatsioonil, missugused pinged sees olid ja kuidas ennast nagu elus käima lükata ja kuidas saada võid leiva peale ja kõik need elementaarsed asjakesed või siis ei tule kõne allagi, kelleks sa tahad saada või midagi, sa vaatad, missugused võimalused elu sulle ette veeretab, see generatsioon on väga keeruline, väga-väga keeruline. Ja see traagika ka on üks pool. Ja teine pool on see nõndanimetatud vaba Eesti ja siis sotsiaalse võrdsuse ühiskond. Ja kuidas need inimesed oma kogu selle mõttemaailmaga kompromisse tegid ja veidi sassi läksid ja siis selle püüdsid üle olla ja see elu ei ole sugugi nii lihtne ära seletada. Ma arvan, et see võtab veel mitu põlve, kui hakkavad ilmuma sellest psühholoogiast. Suured romaanid. Ma arvan, et ega neid praegu ei olegi veel kirjutatud. Millega te, Tõnu veel tegelesite, kui ta parasjagu raamaturiiulit dirigeerinud oli ballett, et siis oli iluuisutamine, siis oli tennis, siis oli võrkpall, siis oli korvpall spordivärk ja tõsiselt või lihtsalt niisugune lapi maalin täitsa pädmintonis, ma olen juba päris kobe käpp. Noorteliigas olite te lihtsasti painutatav puu? Enda arvates? See painutatud puu on nagu mingisugune ilus kujund, aga tegelikult, et me iga päev painutama ennast. Et ma ei saagi rääkida, kas ma olin, võime rääkida, kuidas inimene, kas inimene peab olema painuta või on tal niisugune. Ma tegelikult tegelen selle teemaga praegu iga päev, sest ma püüan suve lõpus lavale tuua üht Veljo Tormise pooleli jäänud ooperit. Eino Leino, Lalli oli see nime ja vot see ei olnud painutatav mees sel alli ihus kirvest metsas ja kui võõraid inimesi nägi, siis tappis ära elu painutamistega. Oleme siin Eesti Eestimaal tegelikult väga hästi hakkama saanud. Kuigi siin võib eluga teha mustvalgeks, et see painutamine võib olla väga negatiivne. Aga nagu praegu need kaks, kolm kuud, mis me oleme siin kodudes istunud, näitab, et inimene vajab niisugust omadust nagu kohanemine. Ja seda võib ka seda painutamiseks nimetada, nii et me tänu sellele kogemusele, mis on painutatud sealt peale teist maailmasõja, seda on seda paigutamist, mis praegu oli palju lihtsam elada ja noh, see, see ei ole pooltki võrreldav sellega, mis meie vanemad paigutasid Ma lähen seal ilusat filosoofilise vastuse juurest ikkagi urgitse on edasi, et sõnastan oma küsimuse natukene teistmoodi. Kas teile piisas sellest, kui vanemad ütlesid, mis on õige ja vale või te pidite aeg-ajalt neid ütlusi ja mõtteid ka proovile panema, ehk kas teil õnnestus mingis vanuses ka jamadesse sattuda ja mingite probleemidega silmitsi olla? Ja muidugi selles mõttes, et vanemate sõna ignoreerida, see kuulub lapsepõlve juurde, ma arvan, igal lapsel ega keegi lastest. Kuulekas ei ole siis. Või on, ma ei tea. See on selge, et kui sa ei oma iseenda kogemust, siis pole millestki õppinud. Need õpetused, mis tulevad kõrvalt Need suunavad, tihtipeale enda initsiatiiviga, suunab otse vastupidi, mõnikord minul oli see spordi ja muusika vahel kõikumine ega muusika, ma suutsin mõneks ajaks nagu kõrvale panna. Ega see ei olnud kogu aeg muusikaga kooskäimine. Teises keskkoolis oli väga muusikakauge klass ja sealt mul õnnestus minna edasi muusikakeskkooli ka mingil määral koolivägivalla teemadega kokku puutudes. Nii et selles mõttes vanemat suunamist. Aga näiteks selle kooli vahetus üldse mina neid informeerinud, ma tegin seda salaja. Selles mõttes olin mingil määral individualist mingitel hetkedel juba varakult. Ma arvan, et see individuaalne initsiatiivi mõtlemine, see ei tähenda seda, et noh, vanemate sõna ei kuula, aga nagu arvad, et ise tead paremini, kas arvasid, et nad oleks selle vastu? Ei mingil juhul, aga ausalt öeldes isa oli mul väga kriitiline inimene ja ta on, kui lastekoorilauljatega räägid, siis ta jäävad. Noh, tema on niisugune põhiline mõõdu professionaalsus, eks ju. Ega ma ei vastanud temasugusele, ideaalsele maailmale ja ta oli väga rõõmus, kui lõpuks teada sai, et ma tegin, aga, aga ma ei tahtnud seda koormust endale, et ma hakkan nagu, ütleme, et ma lähen näiteks muusikakeskkooli. Te mainisite koolivägivald, mis seal juhtus? Liit, lihtsad peod ja üks poiss oskab klaverit nendega klassis. Poisid ei pidanud eriti seda eriliseks asjaks, millega siin nendest poosetada. Et vaikselt nagu sai ring ümber võetud ja siis kakelused tehtud selle koha peal praegu, kus on Solarise keskus, see koolitee peal vaenulikke ilminguid oli, jah, aga see oli ka muusikaga seotud. Ei sallitud seda asja. Ja sellest, sellest tekkis inspiratsioon minna sellesse keskkonda, kus tunned ennast hästi ja tegelikult ega seda see ei olnud ka enda initsiatiiv tuli tolleaegselt muusikakeskkooli direktorilt Jüri blingil kes elab meil lahus, olles kõrvalmajas ta lihtsalt möödaminnes trepist üles. Mis klassis sellel, noh, paras aeg muusikakeskkooli tulla siis, see järsku mind pani korraks mõtlema, siis, siis läks. Mis sa arvad, kas sa, kui seda intsident neid intsidenti või seda intsidenti oleks olnud teises keskkoolis, et kas ja Jüri plink ei oleks selle trepi peale vastu tulnud kas Alex jäänud teise keskkooli ei? Ei, ma ei oska öelda, nii ma see elul mõniga mõtlen, tekib mingi hetkega inimesel muutused. Nii nagu ma kuulsin surevalt isalt, kus ta rääkis teise inimesega, kellega nad koos põgenesid Saksa sõjaväest, kuidas nad põgenesid paatidega, siis ma sain alles esimest korda teada siis kui temale. Nii et selles mõttes on hästi palju taoliseid asju. Ma lihtsalt räägin seda inimesel, mingisugune hetk otsustab, kuidas tuul ja kuidas paat liigub. Ja minu paat liikus, ütleme, klassis taoliste süütute asjade vahel, aga no selge see, et kui sa saad hariduse, muusika niisugustest esimestest klassidest ja seal puutunud muusikas kokku taolist kvaliteeti nagu isa kandis, no ta tegi huvitavaid proove, ta pani muusika elamadobani mahlad voolama just niisuguses kunstimaailmas, mis nakatavad, seal on ka siis viirus, mis nakatab lihtsalt, ja siis see, see toimub lihtsalt selleks ütleme, ma olen nimetanud seda koolivägivalda ja seal oli väike niisugune nips tõuge. Ega ma nüüd niisugune tossi ei olnud, et ma peksa sain? Peksa Saimete seal jagus mõlemale poolele ja see võitlus käib looduses igasuguste liikide vahel, nii et et tegelikult asja juurde koolielus. Aga siiski, see keskkond hakkas minul nagu tundemaailma jõudma läbi ratasseppade perekonna, seal oli Jüri Ratassepp, kes õppis muusikakeskkoolis ja seal oli kõrval Lepo Sumera, kes ja, ja niisugused mehed, kes rääkisid sellest fantastilisest koolist. See võib olla niisugune. Kas teil kunagi on tulnud ta miilitsa eest ära joosta. Kas te olete kunagi sõpradega linnas teinud? Pättust ei, miilitsa kokku ei puutunud, aga kuna mu koolitee viis mööda Lenini ausammast teise keskkooli, siis siis üks talvine lumepall maandus suure juhi näopiirkonda ja sealt valges majas seal tagasepas hüppas välja inimene ja küsis, kus elada. Andres, kui sinu käest küsima, kas näiteks vanaisa juttude kaudu said sa teada oma isa lapsepõlve kohta midagi? Ta kunagi meenutas neid aegu või on rääkinud sulle siis sinu isa aastat, missugune ta oli? Heino suri ju 89-l aastal väike poiss, nii et ma olin siis seitsmeaastane. Seetõttu meil Selliseid vestlusi ei olnud kindlasti mitte. Aga kas sa selle ajaga said vanaisa kohta mingi tunnetuse ka, et kas missugusena tema mälupiltides on mitteraamatute muusika filmide telesaadete kaudu tunnetus isiklik vahetu? Mäletan seda füüsilist. Tunned kuidagi küll, ta oli hästi soe, soe minuga ja, ja aga ta oskas väga head pedagoogilist vaistu sellega nagu kokku ka veel tuua, et ta, ta, ta ei olnud lihtsalt soja, näe, võta kommi siit ja sealt nagu vanavanaemad ikka. Võivad vahest olla üle ülehoolitsevad üle hoolitsejad, just. Et selles mõttes ma mul on väga selgelt meeles üks kord, kui ma olin tema ning vanema liia juures Narva maanteel ja linnali tulemas. See pidi olema nüüd ikka Nõukogude Liidu lõpuaastatel, sest siis muidu sellist asja oleks võimalik olnud. Disney tuli külla Eestisse ja kõik Donald ja Miki ja Minni Tjaaguphid. Ja nad olid linnahallis mingid suured kostüümid nende seljas ja Mart, ma arvan, et kõik Eesti lapsed koos oma vanematega sinna läksid. Ja, ja ma mäletan seda, et ma olen just eelnevalt nende juures seal ja siis ja, ja Heino oskas väga hästi mind just ja heas mõttes mind manipuleerida, ütles, et vaata, Andres, et vaata selle koha nüüd harjutame, õpime ära. Sest muidu me Mikita ei saa minna vaatama, et ta oskas nagu doseerida seda, seda liini väga hästi, et ma ei tundnud, et ma olen manipuleeritud, aga ma tegin seda kuidagi hea meelega, et mitte, et okei, ma pean selle Ardega muidu muidu Mikita Ena kõik nagu toimis väga naturaalselt ja ilma konfliktid ta siis ka. Nii, aga räägi vanaemast, vanaemast, vanaema, liia vanaema Liia rääkis mulle enne oma lahkumist hästi, palju just oma minevikust ja oma perekonnast ja ja seal on jah, seal on kahjuks tõesti traagikat, et mida, mida juba isa mainis. Elutöö oli ju, ma arvan, tal kasvatada lapsed. Ja ma arvan selle generatsiooni kohta väga tihti naiste naiste roll sellel ajal võrreldes võib-olla tänapäevaga oli, oli palju, palju rohkem sinnapoole kallutatud ja ta oli ka õppinud ju tüdrukute koolis kõik kodu kodutööde võimed selgeks ja nii et ta oli selline professionaalne koduperenaine. Lisaks sellele, et ta käis ka siin raadios tööl, tema oli selline vanaema, kes tema võttis mul kratist kinni ja tema minuga harjutas ja oli see klaver, viiul või tegi koduülesandeid ja ta oli nagu hästi-hästi. Hästi distsiplineeritult niimoodi mind kasvatas, pani täpselt sellisel ajal voodisse ja täpselt see siin nüüd kuulame, õhtujutt tuleb raadiost ja nii et, et seal oli väga selline süsteemne kodu, distsiplineeritud teatud asjad mul on, on, on küljes sellest ajast saati ja tema, tema õpetustest nad oma siiamaani täietan inimesi, kuigi ikkagi tava tavaliselt mulle väga paljud tulevad, mitte endast vanemaid inimesi automaatselt teie on, kelle eest ma võib-olla tänapäeval saan juba natukese vastu pead, et mis sul viga on, miks sa mind ei jäetud. Aga mõtlesin, et vat vanaema. Lõpetas see sissejuhatus muusikasse, kas ma loen siit õigesti välja, praegu saan õigesti aru, et et rohkem või vähem on isegi vanavanematel see alguse juures olemise roll tähtsam kui näiteks isa roll. Sellest mul väga palju mälupilt ei ole, mulle räägitakse sellest, et ma olevat väga väiksest peale näinud, kuidas vanaisa Heino mängis viiulit ning ma olevat siis tahtnud ka endale sellist. On see lugu, mis ma, mis mul on meeles, nii et kui nüüd rääkida otseselt sellest viiuli mõjutusest, siis tõesti sealt tuleb. Aga, aga mis puudutab ülejäänud muusikalist mõju, siis see see, mis oli ikka kodus oli, oli ikka põhiline. Mis sellele järgnes selle pärast nagu noh, see muusika, mis kodus mängis plaadid, mida isa tõi. Võtame selle koduse pildi niimoodi. Teie silmade kaudu etta kõigepealt Tõnu, kui te mõtlete ennast, mis vanuseks olla näiteks 13 14 15 oma koju, siis missugune niisugune klassikaline pilt või olukord teie kodus oli, kui me praegu niimoodi eksprompt uksest sisse astuksime millega keegi tegeleb? Ega see jutt, mis ma räägin, ei vasta võib-olla üldse tõele, aga mulle tundus, et sel ajal ema töötas raadios seal kuul päev läbi seitset-kaheksat kanalit olid ei aru saama sellest et kõik kanalid töötavad õigesti ja talle tema tuppa toodi. Järgmiste päevade saateid. Tallinn keskuse juht või ma ei saanud, ma ei saanudki täpselt aruanne ja tema, kui jõudis koju, tuli tapalt väsinud. Aga siis seal kodus, katoalises korteris, elasime seal. Õega, elasime ühes toas, ema Isalast, teises toas. Ja siis õde plätserdas. Igasuguste värvidega. Mina püüdsin harjutada midagi klaverit, isa isa kirjutas laulikuid koolidesse või oli seal mingisugused muud. Ettevalmistavat tööd Ta oli taga, nii et ühesõnaga muusika mängis. Värvid olid kuskil ühes nurgas, ema oli väsinud raadiotööst ja isada, keskendus oma tööle, nii et igaüks tegeles omas. Kuidas teil õega klappis? Väga toredasti. Neli aastat noorem. Palju see see ja mul on meeles, et kõige ilusam, mis õde on üheselt öelnud, et kui sa veel mind kiusad, siis ma lähen kuuskede taha nutma. Peale peale seda ma pole teda kunagi enam kiusanud. Ta oli meie pere niisugune lemmiklaps, et seda ranget reziimi, mis minuga võib-olla hariduslikult testija püütheridega mari maril olid palju suuremad vabadused ja sellepärast võib-olla kuntsi poole kalduski. Kui te ütlete, et tema oli pere lemmiklaps, siis on see juba iseenesest konstateerib seda tähelepanu, väärne ikka märkasite, sellist asja, et õel olid mingid privileegid võrreldes teiega vä? Ütleme, et sa oled oma koolide alguses näinud, kui range isa on igasugustes hinnangutes ja kuidas. Rangus nagu sulab väikse õe õe puhul nii lihtsalt ilusti, see oli väga armas, aga see on muidugi sa näed seda asja. Aga ei, selle, selles on mingisugust halba poolt marjale omalt poolt tunnused, teda ei võetud niivõrd tõsiselt, kui mind või, või midagi taolist. Tõnu, kuidas te saite läbi ootustega noore teie suhtes, kas teil oli sellega kunagi mingil moel probleeme? Ma ütleks hoopis niipidi, et see professionaalsuse jutt tegi pildi selgeks, et igal erialal on omad taidlejad iga erialal Nomad profid. Ja isa oli seda meelt, et noh, inimene peab mingis erialas saavutama oma kutsemeisterlikkuse, ta võib öelda, et ana sellel seda seda valdab. Sest ümberringi ütleme, koorimuusikaväli ju põhineb ka, ütleme, mass real suurel taidlusel. Ja suur taidlus oli tema tema jaoks selles mõttes Väikse kriitikal, sellepärast et talle ei meeldinud niisugused koorid ja dirigendid, kes nooti lugenud või ei osanud. See on tema meelest nagu haridusosa, et kui koor laule ei oska lugeda, siis tuleb õpetada teda. Ta oli, tal olid omad niisugused standardid mida ta arvas, et et muidu see nõndanimetatud koorimuusika Viljelemine ja see on üks suur niisugune taidlus ja selle selle eriala madaldumine tihtipeale on see, ma saan niisugune ojja. Aga küsimuse esimene pool, et kas teil on kunagi olnud kodus probleeme ootustele vastamisega? No minu meelest oli kogu aeg See see oligi nagu elu see, see, seda ei saagi nagu öelda, et see sa lähed ja mingi mingil määral kogu aeg hinnangute andmisel, aga see ei olnud midagi taolist. Inglise musta huumoriga segatud ja sellest aga sunni hirmuõhkkonnast tekkinud ootusele, vaid et see oli nagu naha vahet kogu aeg, nagu ma selle teise poole vastusega sellest professionaalsusest rääkisin, et siis kui asi nagu sinnakanti läinud, siis noh, juba juba teadsid, Etonis tuleb. Andres kui sa mõtled pesa käekirjale siis kas ta on vanaisa heinalt võtnud teatepulgakandmise üle nii-öelda kasvõi selles samas professionaalsuse küsimuses missugune tema oma suhtumistelt ja, ja nõudmist, et selles küsimuses on, räägitakse, et et. Katsioonid jätavad alati kuidagi nagu lähevad selle generatsiooni vastu, kes nendele eelneb. Ehk siis nad on leebemad selles osas, mis nendele on eelnenud ning siis nendest järgmine generatsioon jällegi nagu natukese tuleb siis sinna üle-eelmise juurde natukese tagasi, mis ma ei taha loomulikult öelda sellega kindlasti, sest et minu isa ei ole professionaalne, aga ka ei ole seda hinnanud. Aga ma arvan, et, et see, millest rääkis nüüd tema ma ei saa küll tõmmata nagu selliseid paralleele oma koduga, et need pigem kui üldse midagi, siis need pinged professionaalsusele rõhutades need on, ma arvan, et mul tulnud minust endast mingil hetkel just eriti kuskil seal siis niimoodi 21 edaspidi eluaastatest. Kui ma otsustasin, et ma saanud täiskasvanuks. Et siis ma lükkasin mingisuguse sihukese nupu omal käima, mida ma mitte kunagi enne ei kasutanud ja võib-olla see see üldsegi tekkis tänu sellele, et, et seda ei süstemaatiliselt minut, ei nõuta. Kannapööre Tõnu, kui ta isaks aita, kui palju täitsa sündmus muutis ja kas üldse kolm sentimeetrit. Ütle palju? Ei, no mis need näevadki kõige uhkemad sündmused. See on küsimus, millele peab hakkama kirjaniku moodi vastama. Kuidas sa ise muutud, see siiski on teiste inimeste näos ja olemuses, nemad näevad seda kõige paremini avast lihtsalt see, see on kõik nii loomulik. Nad seal seal mingisugust krõpsu küll ei käi. Vanad küsimused korduvad, need Andres sulle ka, et kui sa viiksid meid oma lapsepõlve või nooruspõlve koju astume uksest sisse, siis niisugune klassikaline olukord teie kodus, nii nagu see sinu mällu on talletunud. Mis pilt avaneb, kes mida teeb, mis seal kodus toimus. Kui isa oli? Siis siis isa oli oma toas, õppis partituur, kirjutas projekte, erinevaid asju. Ema, kui oli kodus olnud teatris, siis siis ema tihti tegi, tegi koduseid asju, tegi süüa, koristas. Ses vaatas telekat, kui oli kodus, jooksis läbivalt siin jutus, see tähendab, et sul oli võimalus üsna palju ka omapäi olla. Nooremas eas olima tihti vanavanavanemate juures ja siis oli, oli hiljem oli, oli siis, kui ma sain üksi olla, siis ma olin, olin ka üksi ja. Kas sinuga oli lihtne, olid sa hea poiss? Kooli asetallid joones? Maja on kindlasti eeskujulik õpilane, kooliga oli mul alati väiksed kahvlid. Hariduslike ülesehitus üldse mulle ei sobinud ja seda näitasid ka tegelikult hinded, et see ala, mis mulle tõesti korda läks, seal mul olid head hinded ehk siis muusika. Kõik muusikahinded olid neljad-viied, aga praktiliselt ülejäänud kõik olid nagu siuksed. Kahe kolme. Kehaline kasvatusäriga viis, mängisin palju korvpalli ja, ja olin üldse see pool kal tõmbas kõvasti. Rangus kui selline oli kodus, et kas sinu õppimist kontrolliti, kas sinu tunnistust vaadati ja kas sellele järgnes kommentaare, kas midagi niisugust, mäletad? Oma kogemuse põhjal võin öelda, et kui ma olen selline 11 12 aastat vana ja see on selline noh, poistel ja ka tüdrukutel selline teatud ärkamise aeg kogu elu hakkab kuidagi hoopis teiste tuuridega äkitselt käima. Sellest ajast on nagu sihukseid veidraid hetki nagu peas, et need olid nagu hästi siuksed, tohutult dramaatilised, kui sa tulid nagu halva tunnistusega koju või halb hinne, ma ei suuda nagu ka anda nagu sõna, et, et kas see tegelikult ka nii oli, et võib-olla see kõik toimus mu peas. Aga hiljem nagu sellest no oli teatud aineid, mis mul lihtsalt lihtsalt ei läinud, vene keel ei läinud, et üldse, kuid kuskilt pidi, et see ja no sinna, kui ta ikka ei lähe, siis ta noh ega selle rangusega ei saa nagu ka seal midagi. Ma olen rääkinud paljudega, kes on sellest generatsioonist ja, ja need jutud on läinud ka endiste teiste endiste liiduvabariikide inimestega, kes on minu generatsioonist, ütles tähendab, meid on nagu miljoneid, kes on õppinud üheksa aastat vene keelt ja ei räägi seda. Et seal on mingisugune läbiv joon. Kui sageli sina sekeldustesse sattusid? Kui siis nagu kaks nädalat enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva, siis, siis jõudsin ühe päris hea prohmaka teha, aga, aga enne seda ei olnud. Ei ole küll olnud selliseid asju. Tõnu, te teate, millest ta räägib või teab küll, kaks nädalat ei tule meelde. Ei tule meelde, mu sõber küsis äkitselt mu käest, kas sa volvoga sõitnud ja siis mõtlesin, et näed, kus nüüd äkitselt küsib ja siis siis me sõitsime kell kaks öösel ja, ja viies jaanuar aastal 2000 ja tuli, näe, politsei oli, võttis meid kinni ja mul ei olnud juhiluba ja ma olin alaealine ja meil oli tal oli mingil põhjusel ka mängupüstol oli tal Martat šokis ja mul oli suusamüts, mis nägi nagu vargamüts välja peas ja noh, see oli selline järgmine päev ma mäletama, istusime temaga autosse, mõõtsin kodust isa Pärdi plaate kaasa, üritasime need politseinikud üles leida, et neil neile need plaadid anda ja et äkki äkki see on sulle trahvi tagasi. Aga ei leidnud neid pool Keila valda sõitsime läbi, aga näe. Ja ma palusin neil, et nad kindlasti mu vanematele sellest mitte midagi nagu ei räägiks, et ma, see, see surmahirm oli mul tõesti vaata c vanemateni jõuaks aga siis pool aastat hiljem isa kihutamisega vahele samale politseinikule, siis ta andis load talle pärast tagasi, ütles, et võta, hoidke oma pojal silma peal. Selleks ajaks ma olin juba kaheksateistaastane. See läks nagu jube hästi. Ta räägib Volvo lugu natuke lahti, et see Lotte jaota käsile mu sõbra auto sõbra autoga, aga sinul polnud lubasid, mis asjasse puutus. Ta pakkus selle nagu. Ja, ja ta oli muidu mitte kunagi lasknud nagu seal metsa metsa vahel, see oli kõik nagu maal toimus. Et see olnud linnas, et see toimus kõik lohusalus ja ja mis, mis seal viiendal jaanuaril kell kaks öösel peaks ikka nagu lohusalus toimuma. Aga näed, seal oli mingi suvila sisse murdunud ja politseinikud olid väljas. Me olime esimesed, kes del talle otsa satud. Toredate leidudega paratšokistab. Seda me ei avanud ja. Kuivõrd Andres on sinu eluteed mõjutanud tuntud vanemad on see avanud ukse või vastupidi, on mingil põhjusel selle tõttu sulle kaikaid kodaratesse loobitud. Ma arvan, et nii mõndagi tähendab mõlemat. Kus ma nüüd täpselt näpuga niimoodi peale oskan suunata, et vot seal on tänu sellele või seal Tänu sellele no aga kui sul on kodus ema, kes on lumekuninganna Jah, ja ei, tähendab, kui nüüd rääkida sellest, et, et kas see oli minu teadlikkuses, et mul on mõlemad vanemad avalikkusele tuntud tegelased, siis loomulikult see seda oli. Ja eks ta ka minna terve lapsepõlvega saatis. Ma ei saanud tegelikult ka seda ära unustada, sellepärast nii kui ma ükspuha, kas see oli, kus see võis olla, kus ma oma perekonnanimi nime mainisin, siis väga tihti tuli kohe otse sinna küsimus mis puudutas kas ema või isa. Ja kas ma kuidagi nendega seotud olen. Sellistes olukordades nad olid, nad on süütud olukorrad, aga loomulikult oli ka selliseid olukordi, kus inimesed kasutasid ka seda nagu minu vastu ära või. Lihtsalt öeldi halvasti, sellepärast et sa oled Kaljuste. Oli ma mäletan, üks selline intsident, kus oli üks õpetaja, kellel oli tõesti väga, väga lühikene süütenöör üritas hallata sellist 20 liikmelist poistekampa, kes kõik on 14 15 aastased, aga seal oli, ma mäletan, oli üks, üks intsident, kus mina siis kõige selle tralli keskel jäin äkitselt õpetajale hammastele vahele, ütles, ütles ta mulle. Ole sa Kaljuste, kas või presidendi poeg, sa saad selle kahe et selle selle trofeega ma läksin koju rõõmsalt, see päev. Et. Kas sa mäletad oma kõige esimest avalikku esinemist ja miks sa mäletad seda? See oli nii positiivne. Ma mäletan seda šokki, kui mulle öeldi, et ma lähen esinema. Kas see pani mul korraks maailma täiesti seisma sellest esinemisest mitte midagi, ma see oli igastahes muusikakeskkooli aulas, ma mäletan, ma, kas sa olid seal? No ma pidin olema tõesti kas vist kuue või seitsme või midagi sellist. Aga, aga ma ei mäleta tõesti, sest midagi viiuliga ja ei. Ütlen mina mäletan küll seda, see oli väga armas. Ma arvan, et see lava all olemise tunnetus ja, ja mugavus ja, ja kogemus, see kõik ikkagi on igalühel individuaalne, vaatamata sellele, mis nende nende ümber toimub või no võib-olla üks asi on võib-olla see, et kui lapsed kasvavad, need lapsed, kes kasvavad üles ooperiteatritesse, on võib-olla selline, kes käivad seal, näevad kogu aeg seal kulisside taga ja ise jooksevad ka laval, võib-olla saavad väikseid rolle ka juba nagu et see on võib-olla võib-olla see on natuke teistmoodi, aga aga kui sa näed kõrvalt, siis see ei ole, ma arvan, see ei ole see ikkagi läbielamine, see läbielamine annab ikka selle kogemuse laval olla või mitte. Tõnu kas see, mida Andres praegu kirjeldas enda kogemuse kaudu, on teile samamoodi tuttav või missugused teie, mul on hea lugu. Esimest korda Estonia kontserdilaval mängisin Kabalevski sõnatiini teises klassis. Jube hästi tuli välja, ema-isa ei saanud kontserdile tulla, tuli vanaema. Ja läksin siis vanaemaga, kohtun peale kontserte ja siin, noh kuidas oli. Ja siis vanaema ütles, et miks sa panid halli ülikonna peale. See see, ma mäletan, see on siiamaani, ma toon seda näitena seda šokina tegelikult aeg-ajalt kohtalt tõesti midagi analoogset juba ajakirjanduses, et sa teed, sul on oma mingisugune mõttemaailm, kuidas sa pead arvestama sellega, et on inimesi saalis, kes absoluutselt ei jaga sinu tähelepanu all olevaid asju, et sa musitseerid seal või et sul on noh, õnnestub see või teine asi, need pisikesed detailid, inimesed vaatavad palju laialdaselt. Kuule niukse halli ülikonna, panin, su mängis, vot see on see maailm, see teise klassi esimene esinemine siiamaani toidab mind. Aitäh. Suur rõõm. Tõnu Andres, aitäh, suur rõõm. Tõesti. Selle saate nimi on, käbi ei kuku. Isa ja poeg Tõnu ja Andres Kaljuste olid külas. Ma olen Sten Teppan, kuulajatele ka aitäh kaasa elamast. Nädala pärast kohtume jälle.