Mina Alan Sten Teppan tere ja aitäh, et kuulata vikerraadiot. Tänase saate käbi ja känd kannavad perekonnanime Volmer. Isa Hardi lõpetas ERKI, teatrikunstnikuna aga on laia haardega loomeinimesena tuntud ka kui filmirežissöör ja solist ansamblist Singer Vinger. Kahest kooselust on tal tütred Anu ja lill. Isaga tuli saatesse muusika ettevõtluses tegutsev Anu, kes seda tööaastat Austraalias ja mõneaastast elu Hollandisse tagasi kodumaal. Ehkki isa kolis perest lahku juba siis, kui tütar oli alles eelkooliealine, kinnitab Anu, et on olukorrast pigem võitnud kui kaotanud. Ja hardi omakorda, et tegeles suhete hoidmise nimel vanema tütrega teadlikult ka distantsilt. Anul endal on kaks last ja elukaaslane Hollandist. Niisiis isa ja tütar, hardi Anu Volmer koos eredamate hetkedega lapsepõlvest meenutamas elu õppetund ja mõtestama põlvkondadevahelisi sidemeid. See on saade, käbi ei kuku head kuulamist. Hardi tere tulemast vikerraadiosse. Tere ja aitäh. Kutsumast. Ja hardiga on kaasas tütar Anu. Näha Anu ei ole sinu ainus tütar, teine on veel. Anu saab oma tegemistest kohe ise rääkida. Aga kes on teine tütar, kuhu tema praeguseks omadega jõudnud on, mis on kutsumus tema elus? Et kui üle õla vaadata ja kui seda Türgi saatkonda ehk Tartu maantee nurga stalinistliku hoonet ees ei oleks ilmselt üle pargi, paistakse. Kružovkazel liivalaia tänava ääres, kus ta väike korter Ta paikneb praegu seal ja teeb minu teada kursusetööd. Ta nimelt õpib arhitektuuri. Minu kunagises kõrgkoolis ehk EKAs. Anno räägi enda tegemistest natukene, mis on sinu valikud elus olnud mis on kutsumus? Ja mina läksin sinna majanduse poole peal, et peale keskkooli läksin Austraaliasse reisima ja siis tundus kuidagi, et tõtt, turismi ja hotellinduse ja see on see, mis ma nagu väga tahaksin teha. Siis läksin sinna Tartu Ülikooli Pärnu kolledžisse seda turismihotelli ettevõtlust õppima hoopiski. Ja siis mõnda aega sai praktiseerida ka turismiteadmisi, aga siis kuidagi läks elu, niiet hoopiski sattusin muusikasse täiesti ootamatult, et augustis saaks seitse aastat täis muusika ettevõtluses nii-öelda tagaplaanil väikseid detaile paika joostes. Et on väga huvitav aeg, valdkond. Kui sa Hardi tütreid vaatad, siis kas nende valikud või looklemine elust läbi on mingil moel sulle kas üllatusena tulnud või, või üldse mitte, et mis sa sellest kõigest arvad, kuhu üks või teine liikunud on omadega? Oma lähedasi on noh nagu doktor ei tohi. Kirurg, ükskõik kui tippkirurg ei tohi oma lähedasi opereerida. Ilmselt siin tekib sama efekt, et et ma ei ole kindel, et ma olen väga pädev süvitsi analüüsima neid karaktereid, aga, aga üldistuse tasemel küll jah, nad on, nad on isegi kohati hämmastavalt erinevat, aga noh, teisalt ei ole midagi imestada, sest et ka emmed on erinevad. Talu on selline leebem ja rahulikum ja kuidagi leplikum ja lill on kuidas öelda. Sõjakam jaa, jaa, jaa, jonnakam natuur. Pigem vist ikka ta teab, mida ta nagu tahab, et tal on, see siht on nagu konkreetsel WCs. Väga-väga raudne leedi tundub olema et niimoodi Kuigi mulle meenub praegu see lugu, et keskkooli lõpus ma tulin isa juurde, ütlesin, et nii, et mina lähen BFM-i ja tahaks hakata ka nüüd filmi õpin, mõtlesin ikka, tundub nii tore ja maailm ja mul sõbrannagi läheb, et äkki ma ikka läheks koos ja ja siis, kui ma nüüd ei eksi, siis minu arust oli küll, et kas ikka on ikka õige, et vaata ikka, et äkki on miskit muud ja siis mul tuligi seltskond, kes ütled. Kuule, lähme hoopiski Austraaliasse. Sisaliku ulatub, probleem lahenes, et ma lähen hoopiski Austraalias, et äkki vaatad, mis seal nagu juhtuma hakkab. Väikeses kultuuris ma arvan, et ma pole ainuke isa, kes kes rassides nii-öelda loomevaldkondades võtab pigem latsekesi hoiatada selle raja eest, et tõsise mingi läbilöögiküsimus. Et loome valdades on ta ikkagi väga suurte riskidega seotud suurte pettumustega ja oma lapsele kõike hääd ja rahu soovides ikkagi mõtled selle peale pigem, et et tühjat, mis sa seal ikka punnitada, eks ole, et pigem pigem valida midagi kindlat ja noh, see on niisugune hästi loogiline rida, et ära hakka klouniks, aga et pigem vaatate. Et mis kindlalt leiva lauale toovad, et võib-olla hoopis hambaarstiks, eks ole. Muide, hardi kas ühe või teise tütre puhul või mõlema puhul on nende nimede valikul ka mingi lugu. Jah, eks seal ikkagi mingisugune, mitte väga juhuslik taust on ju täiesti olemas. Anuga oli lihtne, esiteks see, et meil oleks hästi tore, tore tädi onu, kes elab Saksamaal, lapsena põgenes vanematega ja kena inimene ja, ja teine oli, oli minu ja sõber Anu lamp. Tol ajal elas nõmmel muide ja ja siis me käisime nagu rohkem läbi ja Anu lamp oli ääretult andekas ja tore inimene ja on seda siiani. Ja, ja siis nagu ei olnudki palju nuputada, mõtlesin. Ta ongi selline ilus lühike nimi lapsel. Ja peale selle, see tähendab minu teada veel ka. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis kas mist Assüüria religioonis on ta ju mingi jumalanna vä? Nii, aga teine valik ja teine valik oli lihtsalt see, et oleks, oleks ilus ja lühike. Ja, ja vastanduks järsult sellele buumile, kus lastele üritatakse panna võimalikult keerulisi jaburaid ja võimalikult mitte eestilikke nimesid. Ja mõtlesin just, et, et ei pane seda sellist tavahästi eestlaslikku nime, see komplekt, mis tekkis kuskil siin sõdade vahel. Eestis, kui oli ka selline rahvuslik liikumine ja kust tulid kõik need Leidade lainet nagu minu enda ema. Ja ainult maimud, aga, aga mõtlesin midagi veel varasemast varasemast perioodist ja ja mis oleks hästi originaalne. Ja kontrollisin järele jah, et näiteks selline ilus nimi nagu lill on, on Eestis olnud naisenimena täiesti kasutusel. Eestis on hetkel vist ka paar teist lille ka, ma tean. Ja eks ole sinna taha liit, tabel need igasugused allusioonid veel araabia keeles Lilit, eks ole, mis lill, Lilid tähendab, tähendab ööd või ööprintsess ja noh, minu arust muud toredad asjad. Anu, kuidas te omavahel läbi saatepoolega? Oh, lill on minust 10 aastat noorem, mis tähendab seda, et me saame väga hästi läbi, aga me ei ole kunagi koos elanud. Ehk siis meie nagu noh, teadmises on see, et tõde on olemas, aga samas veel ei ole ilmselt tekkinud seda, nagu koos elades tekivad õe õdedel-vendadel või väga nagu lähedane suhe, et neil on pigem selline tore ja meeldiv, aga sellised nagu väiksed kraakslased ja kaklused, siuksed asjad on kõik nagu ära jäänud, et koekondliku tore. Onu oli aegu tagasi hoidis kui lill väike, hoidis lille, nüüd lill, aeg-ajalt leiab võimaluse hoida onu lapsi. Aga see 10 aastat on. Lapsepõlvemõõtmetes on see väga suur aeg. Hardi, kas see on mingil moel olnud selle aja jooksul ka väljakutse, kasvõi see, et Anu ja lill omavahel läbi saaksid või et nii-öelda esimene elu ja teine elu omavahel haakuksid, et inimesed ütleme nii, et oleks kahe jalaga maa peal ja ei pea ilmtingimata kuidagi paksu verd kusagil vahel olema. Jah, võib olla küll, et selle peale mõtled ikka ja aegu tagasi just et, et see ei oleks selline punnitatud distants, isaks olemine, et kõigest jõust nagu nagu katsuda, aga Anul ei saa olla, sest et noh, lill on kogu aeg meiega olnud. Aga Anu teadupärast ju jäi nagu kuuendast eluaastast nagu rohkem emaga. Ja teisalt, eks ma nagu olen ka üritanud jah, rohkem nagu teadlikult ka ikkagi osaleda osaleda onu elus rohkem kui olles temaga koos elanud sellisel juhul noh, on see nagu loomulik või või et, et sa ei mõtle selliste asjade peale, et sa niikuinii oled nagu jõudumööda koos lapsega. Ja kui võtta veel taustaks need ajad, mis siis olid, eks ole, jubedad üheksakümnendad ja kus tegelikult oli muu elu oli nii meeletult-meeletult ja pööraselt intensiivne. Et siis oleks kas see kodune elu olnud küllaltki küllaltki harali niikuinii ilmaga selle lahkuminekut ta iseenesest, aga noh, nii palju küll, et et omal ajal, kui me veel koos elasime, seisma olin näiteks mäletamist järgi olin mina ikka väga sagedasti isegi talul, lasteaias järel käis jalgrattaga seal lähedal käia ja ja emme oli ära ja oli kaugele ära teinekord ja mitte väga kaugel, aga noh, oli Tallinnast ära ja nii edasi. Et, et see oli rohkem nagu minu kraes. Ja pärast ka ütleme, lapse õrnas eas oli see eriti oluline, sest et tegelikult oli märke küll, et et ma ei tea, kuidas anuseda, ise tajus täpselt tol ajal. Aga, aga jah, et noh, Izarenes suviti üritasime nagu ikkagi väga palju koos olla. Nii, kui vähegi võimalik, olid mingid väljasõidud, et tal oleks ka kaasas ikkagi. Et oli märke, millele ka sõbrad lähikondsed nagu vihjasid, et et vaata, et see on see igavus enesegi enesegi teada, eks ole, et, et on, on väga valulik lapsele niukene kõrvalejäetuse ilmajäetuse tunne on hästi teravad. Aga noh, me saime sellega vist ilusti. Kui ma arvan ka, et kõik läheks nagu väga hästi, et, et kui ma hakkan meenutama, siis seda mingeid lahkuminekuperiood ja seda ma eriti hästi ei mäleta, aga muidu nagu mälestused, kõik on väga-väga positiivselt, et ma pigem nagu noh, ma ei tea, kas mõni tohib niimoodi tohib öelda, aga ma nagu võitsin rohkem kui kaotasin, et ma sain endale nii-öelda kaks Emaania. Ma lõpuks sain endale õe ja just nimelt, et ma põhimõtteliselt kogu aeg kuhugi mindi, siis mind kutsuti kaasa ja. No muidugi oli see ka, et, et kui isa käis reisimas ja tõi nagu mingit nänni reiside pealt, siis need alati olid nagu palju rohkem tähendusrikkad minu jaoks, kui võib-olla mõnele teisele lapsele, et mul oli seal terve üks riiul, on igasugused pisikesed asjad, et meil igav väärtusega ja mul on, siiamaani ongi mingi Ameerikast toodud saunalina on alles ilusti hoitud, et ma tean, et kust ta selle tõi, millal ta selle tõi, miks ta selle tõi, et et noh, asjadel nagu oli rohkem väärtus selles mõttes, et ma oskasin nagu rohkem hinnata. Ja kuna isaga koos elanud muutub repliik. Ja siis teine asi veel see ka, et et noh, ma mäletan küll, et kui isa igatsus tuli peale, siis ma panin maki käima, kasseti sisse kuulasin, mõtlesin küll mul ikka vedanud, et vähemalt kuulen ta häält, vaata et helistada siis ei saanud, onju, aga, aga vähemalt mul, see nagu, et ma nagu ei näe küll, et ma oleks kaotanud selle võrra nagu elus midagi. Sa mainisid Hardi siin lasteaeda ja, ja Anul järel käimist läheme sinu lapsepõlve, kas sina oled lasteaialaps? Oojaa issi-emme käisid tööl nagu Vene ajal oli see täiesti ühene. Kui ma hakkan mõtlema oma vanaisa vanaema peale, siis mõlemad vanaemad olid kodused ja see oli tol ajal täiesti tava. Nii et see paradigma Nielda murti üsna järsult selle sõjaga kuskil olles siis nagu 60.-te alguseks juba selja sirgu löönud, siis mind topiti koheselt lasteaiad üsna varakult, kusjuures need, ma olin vist Põldkolmgi veel. Ja jah, mul on sellest mälestusi küll. Kas sinu esimesed päris oma mälestused algavadki lasteaiaga seoses või kui sa pingutad, kas tuleb midagi sealt veel varasemast meelde, mida sa pead päris isiklikuks mälestuseks? On mälestusi, aga need on sellised kummalised mälestused, et et nad ei ole eriti liikuva pildiga, nad on pigem hästi staatiliselt kummalisel kombel mitte päris fotod, staatilised, mälupildid nii-öelda ja ja, ja lõhnad näiteks just hiljaaegu tuletasime meelde seoses maasikahooajaga, et mamma juures, kui ukse lahti tegid, siis olid maasikapeenrad hästi lähedal ja kevad-suve kuumad päikesekiired olid mulla üles kütnud ja värske mulla lõhn ja siis maasika lõhn oli nii meeletu, et terve õu oli täis. Et tänapäeval küll nüüd on kõik nürinenud ju tajud on erinenud, aga aga tänapäeval enam ei tunne selliseid lõhnu ja, ja see, et kui sai maal käidud, need heinalõhnad ja maa loomade Lõõnad ja ja meil oli välipeldik loomulikult seal Vana-Pärnus, kui meil veel oma maja ei olnud. Mille taga oli siis nii-öelda jäätme auk ja kõik need segunevad ja minul tekitab taastoodab mälupilte pigem nagu lõhnaassotsiatsioon, eks ole, et hästi kummaline on see, et, et mul on hästi varasest lapsepõlvest meeles, kuidas mamma juures elas minu ema, õe kaksikõe, tädi Helju mees kalju miskipärast elamist ei olnud, inimestel polnud kuskil õieti elada veel tol ajal ja üksteise otsas üksteise seljas hunnikus ja onu kaljul oli mootorratas, suur must m ja ma mäletan seda, et ta võttis mul ühel päeval lubas poodi minnes mind endale taha istuma, pidingi ümbert kinni hoidma ja selle mootorrattale, et heitgaasid, need bensiini lõhn ja onu Kalju nahkjaki lõhn sai nii meeletu elamus motikasõit Tatikale, mis ma seal mingi kolmene või neljane. Räägi isast, emast, mis eluala inimesed. Et kuidas neil läks. Isa ema kohtusid nooruse linnas Tartus. Tartu Kunstikool oli see, mis minu isa ema kukkuvisema oli maatüdruk pärnu lähedalt. Isa oli linnapoiss Tallinnast. Ma olen üsna noorte vanemate laps, nii et mind vormistati ära ja isa läks sõjaväkke, eks ole, siis võeti koolist nagu sõjavanemad, tagasi tulid, olen mina olemas. Nad tulid Pärnusse elama, abiellusid mõlemad, õpetasid Pärnu neljandas keskkoolis joonistamist ja joonestamist. Ja ema jätkas seda päris pikalt. Isal tekkis võimalus, nii et ta sai täiesti kummaline, ta osutus nagunii veenvaks kuidagi oma ajaloo tundmise ja kultuuritaustaga, et ja ilma parteita, eks ole, et ta sai üsna üsna noores eas Pärnu muuseumi direktoriks. See on kasti varajasest lapsepõlvest, on, on väga oluline keskkond, on see muuseumikeskkond tegelikult? Aga kunstikooli tausta, kuidas see kodus peegeldus, märkasid sa seda või mis hetkest sa seda märkasid? Ojaa, sest ette ka isal oli ühes veel välja ehitamata toas. Projekteerimislaud oli püsti ja tõmbas seal jooni ja maalis ja joonistas ja joonistas, sest et ütleme nii, Praeguseni on mõned vist isegi veel Pärnu kõrtsid või restoranid on veel, on veel vist alles, mis on tema tema sisekujundusega. Aga noh, ütleme läbi vene aja oli, oli neid terve hulk pärnu uhkemaid, toitlustusasutusi eesotsas restoranidega, mis olid, olid isa isa kujundatud mingi perioodi töötasid veel sellises firmas, mis tegeles poodide akende kujundamisega, kauplus, millel olid vitriinide vaateaknad. Et nende disain oli sniku ühine ala isal-emal. Ma mäletan ka sealt muide lõhnu, nende liimide lõhnu ja neid tube, seal oli hästi hele valgus ja, ja tehti huvitavaid asju küllaltki palju sellist käsitööd sisaldav. Ja muidugi see on poisiks selle põnev, eks ole, kui isand nikerdab selliste asjade kallal nii-öelda said sa sealt tõukeid, mis sa arvad, kas keskkond kasvatas sind ja sinu valikud? Oojaa, seda ei ole mõtet salata, seda teaduslikult tõestatud ja, ja nii see paraku on. Hea näide on kasvõi see, et tegelikult see keskkond, kuhu ma sattusin elama Vana-Pärnus, hästi armas ja tore. Et seal üldiselt selline sotsiaalne kooslus oli kalurid, autojuhid, tollase oli intensiivne oma individuaalelamute oma majade ehitamise aeg. Ja, ja siis noh, isa sai krundi ja siis ehitasime ka seal oma maja. Aga üldiselt see seltskond oli, oli täiesti teistsort, tee teiste vaadetega teistmoodi inimesed, tajusin seda erksat. Me mängisime nende lastega koos, need olid minu sõbrad, eks ole, ja aga seda juba noh, väike laps tajub seda sotsiaalse tausta. Sellist hierarhilised erisust nagu väga teravalt. Üldiselt olid nad materiaalselt olid nad nii-öelda paremal positsioonil muide ka vene ajal juba oli see sedapidi. Aga see seltskond, kellega isa läbis ja ema ja kes meie külalised olid kultuuriinimesed, telerist tuntud näod, kunstnikud kes vaid, et see oli hästi huvitav ja põnev seltskond ja neid, kes päris palju. Ja see selline seltsielu meie majas oli väga intensiivne, eriti suviti Te ei pidanud olema teab mis taibu. Et seda sotsiaalset erisust nagu teravalt koheselt tajuda. Ja midagi ei ole teha ta nii kummaline, Žanna, et nendest minu lapsepõlve toonastest sõpradest noh, ei ole nagu selles valdkonnas või selles piires, kus mina praegu liigun, terve elu olen tegutsenud ja liikunud. No neid nagu ei ole seal. Aga see olukord su enda jaoks, kas see tekitas mingil moel ebamugavust siis või kuidas sa tundsid ennast ilmselgelt tajudes erinevusi? Ei, ma tundsin ennast täiesti täiesti nagu kala vees, et olen ikka piisavalt piisavalt nahaalne, piisavalt kõva enese kehtestaja ja mul oli igast kummalisi kummalisi asju ja vidinaid ja millega nagu autoriteeti hoida ja kehtestada. Millest sa räägid sirklitest või millestki muust? Ei, ma räägin millestki muust. Et mul oli kodu ka nagu muuseum tegelikult, kus olid täiesti autentsed, et keskaegseid turviseid ja visiiriga neid kiivreid nii-öelda ja relvi, eksija, luid, miks isa tõi neid koju, tassis kuskilt ta sahinaid inimeste käest, kes annetasid muuseumile, enne kui nad muuseumi arvele võeti, vedelesid meil kodus? Mõningad asjad miskipärast olidki kogu aeg kodus ja ma ei, ma ei tea ja meil oli suur karu, nahk ja vana klaverijahipüsse ja vanaisa mõõk ja noh, kõik see, mis Tatikatele tohutut huvi pakub ja mida teistes kodudes ei olnud. Ma olen lugenud, et sinust, no mitte ei saanud riigi pööraja, aga niisugune vend, kes ikkagi koolis juba õpetajaid kergelt proovile panin seoses valitseva korraga üsna varakult, ehk sa hakkasid testima või katsetama, kuskohast piirid jooksevad ja millal tuleb jama ja millal mitte üsna üsna varases eas juba, kas see on ka kuidagi kodust tulnud kaasa niisugune vaimsus või see tekkis kusagil teekonnal tänu teistele inimestele? Ta tekkis pigem pigem võib-olla sedapidi, et et ega vanemad ju ei räägi sulle otseti nendest asjadest, et miks me elame sellises olukorras, nagu me elame, oleme siin, kus me oleme. Ja, ja et õues toimub see, mis parasjagu toimub, et see on, sellel on ajaloolised põhjused ja nii edasi, aga olles terane poiss saiu kuulatud, kui vanemad inimesed veini jõid ja, ja vestlesid laua taga. Ja nad olid väga põnevad jutud ja loomulikult Ta läks igal juhul jutt poliitika peale. Aga isa pigem hoiatas kogu aeg ja ma mäletan veel kooliajal, aga ta rääkis kumu kunstiinstituuti läksin. Ja sisse sain, siis ta hoiatas näiteks täiesti üheselt, mul on meeles, et ära arva midagi, et sa seal need kõik on kunstnikud ja väga tore, et sa saad seal möliseda rääkida, mis pähe tuleb, et hoia mokk maas, et seal on. Igal juhul on see külas teatakse, et tal nuuskmõmmik siis teda valvab veel keegi ideoloogilise kontrolli ja selle režiimi hirm oli, oli noh, valdav ja isa täiesti ühe sõna otseses mõttes hoiatas mind ja tegi seda kooliajal. Ja ütleme need sellised trikid ja jamad, mida ma sealt tekitasime, need olid ikkagi kollektiivselt terve klassiga mingi osa klassi klassikaaslastest, klassivendadest, kes selles aktiivselt osalesid neis aktsioonides. Neil olid klassis ka üsna üsna radikaalseid selliseid režiimi vastaseid, et näiteks üks klassivend mul oli täiesti üheselt. Ta oli Siberis sündinud tulnud mitte väga ammu aega tagasi, eks ole, küüditatu perest ja aga sellised ajalooõpetajale, vaesele ajalooõpetajale, kes pidi ju kooliõpiku järgi punast õiget ajalugu õpetama ja ja tema tema nii-öelda pehmel kujul mõnitamine ja vahelehõiked ja et, et see üsna tavaline praktika vaene õpetaja, milleski süüdipõld. Kui me räägime veel piiride kompamisest hardi, siis kui sujuvalt sul õnnestus elust läbi kulgeda seal veel enne täisealiseks saamist. Neid probleem oli, oli kõik võimalik, aga aga tõsisemad probleemid, kus nagu vanemaid kooli taheti need ei olnud ideoloogilisel pinnal tekkinud, need olid pigem nagu jah mingid tavakooli allumatuse välja näitamisel. Sellised aktsioonid, tegelikult ikkagi see üks seal eriti eriti jabur, sest et see on märgiline täiesti, et et ma võtsin sauna kohvrid. Me käisime ühel hetkel keskkoolis poistega, mõtlesin, et teeme sellise aktsiooni, et portreid tasemel kõigil papis sauna, kohvrid, metallnurkadega, väiksed kohvrid ja õpikut seal sees ja, ja et noh, kott on kott, eks ole, et nagunii oli lubatud seljakotiportfelli, mis vaid, aga, aga mina kirjutasin sinna. Maalisin peale veel nitrovärviga. Ta on suurte tähtedega ametlikku Nõukogude ühe põhiloosungi oleme rahu poolt, suured lilled nagu seitsmekümnendatel lillelapse värkinud suured lilleõied ja sinna vahele Samir vene keeles. Ja sellest tuli KGB tasemel skandaal, muidugi. Antidirektorile direktor kutsuti välja, küsiti, mis jama see on? Et käib sellise toreda loosungiga noormees koolis. Aga see mitte ideoloogiline allumatus. Mida sa silmas pead, äkki sa illustreerinud mõne näitega mis tõi vanemat kooli? See seondub muusikaga, jah, tegelikult üks, mis nagu rohkem meeles on, on see, et et ma no hakkame sellest pihta, et, et see oli muidugi minu enda mugavus ja sundus, et ma olin reaalainet, kuidas nõrk, eriti matemaatikas. Aga A ja OO tol ajal meie koolis oli, oli matemaatikaõpetaja, meesterahvas, kes üksik ta oli väga-väga musikaalne inimene, tähendab, ta liigub niisugune multiinstrumentalist. Ja tema toimetas ka koolipasunakooriga, tähendab, ja, ja seal oli ka selline ultimaatum meile kõigile, et kui sa tahad matemaatikas vähegi läbi saada üldse mingitki inimväärset hinnet siis sa loomulikult võtad pasuna ja tuttad kuulipasunakooris. Aga me tegime bändi ja kino ja muud värki. Ja etendusi oli 100 korda vingemaid asju teha, kui nürilt tuututada pasunaga. Ja mulle veel sokutati hästi suur. Kes, kes vähegi teab, metsasarv selle kohver on nagu kakk, kas sellist ketast on põiki üksteise sisse topitud, nii et ta on selline hästi kohmakas ja suur ja raske väiksel poisil vedada peale selle, kui ma pean bussiga kooli sõitma iga päev et seal hästi vastumeelne see pasunakoor, olgu terve klassi poisid, kõik seal käisid loomulikult. Nii et mina siis sellega töllerdasin, ühel hetkel sai mul siiber, ma viisin selle kooli keldrisse, kus pasunaid hoiti, keldriuks oli lukus ja ma jätsin selle koridori keldrikoridori ukse taha maha lihtsalt. Ja muidugi sealt leiti, pandi kõrvale ja siis teated, pasun on kadunud. Selline asi maksab ikka päris korralikult. Tol ajal ka. Ja siis olevat kooli, et need on selline värk, et pahatahtlikult on pasun ei tea kus ära kaotatud, ära viidud, varastatud, varastada lastud. Aga ma mäletan ka seda, et ema oleks kooli isa isa keeldus, ütles, et ta sellise jama peale kuskile kooli ei lähe. Sest ma kirjelduse, milles asi on. Pasun, tuli ikkagi välja ja lõpuks ta ikkagi lahenes, aga isa ei alandalu alamtulud kooli ilmuma. Seda mäletad. Kuidas nende hoiakut lapsevanematena sinu suhtes üldiselt olid, said sa nii-öelda kõva kätt tunda, oli selleks põhjust. Piits ja präänik, kõik see teie kodus sinu moodises. Sain aga, aga Ta on kõik need korrad on meeles, neid oli nii vähe. Üsna ekstreemolukorrad või jandid, mille ma olin suutnud tekitada, et isegi näiteks üks juhtum võime, põletasime maha kalurikolhoosi, mõrrad ja võrgud, mis olid kevadeks äsja tõrvatud ja pandud pandud välja peale kuivama. Kulupõletamisega seoses tegime seal, mängisime indiaanlasi, tegime lõkkeid, minu initsiatiivil läksid nad põlema, tuul pani nad põlema, uisutada, kustutada. Aga õnneks aga lahenes sedapidi, et noh, Ostanud valvama, eks ole seal igaüks iga joodik oleks võinud samamoodi suitsusse need mõrad põlema panna. Aga see oli, see oli meeletu. Meeletu tulekahju seal Vana-Pärnu jõe nõlvade pealseks linna ära lõpeb. Ja mulle ütles, isa, ma mäletan väga selgelt üsna tatikad, mõni on vist esimene, teine klass. Isaltsiku veel midagi, ma näen su käest, tik, sa saad nii, et veri lendab. Ja kogu lugu, aga sõber Eiki Eiki sai ikka niimoodi, et ta ei saanud kooli mitu päeva kere peale ja oma isa käest, nii et noh, et ja, ja samal ajal olen ma ükskord elus saanud vastu tatti korralikult isa käest laksu. Ja see oli siis, kui tulin, tulin hommikul koju, isa emaksid tööle minema, tegelikult oli olnud mingi jaanipäeva eelne suur pidu kuskil lähikonna pargis ka mingi kolhoosi tsistern, õlu ja poistega seal jaurasime muidugi ja siis keegi pakkus viina ja viin ja õlu segamini ja ma kukkusin käsipidi kraavi, nii et mul oli pöial otsast ära, peaaegu pudeli põhjaotsa. Keha keerlema muidugi, ja, ja. Ja mina, sest Jaanikust suurt midagi ei saanud rohkem. Üks sõber viis mind võrriga olles ise ka praktiliselt pilt taskus. Sellise sääreväristajatega viis mind linna haiglasse. Seoti seal õmmeldakse pöial kinni, see oli luuni väljas, tähendab, verd lendas. Kukkusime selle rattasõidu ikka täiesti pöörane lugu, esmakuidagi sain taksodega koju, nii et mul ei olnud raha, aga ma hüppasin taksost. Trid keegi veel seal taksos lüpsnud välja, läbi surnuaia, põgenesin koju siin. Et takso jäi maksma ja, ja siis, kui ma tulin, käsi kaelas pöial kinni seotud, ülene, verine ja mitte ülearu kaine. Tulin hommikul, vanemad hakkasid tööle minema, siis sõnatult isa andis mulle vastu tatti laksu. Aga neid juhtumeid on olnudki umbes kolm. Kus, kus nad füüsiliselt on nagu asi lahendatud? Kas selliseid vestlusi sinuga kodus kunagi peeti, missugune meie perepoeg peaks olema või mida ta peaks elus saavutama või kuhu jõudma, et kas sind tuli utsitada, kuidagi inspireerida, tagant lükata. Et isal-emal oleks põhjust oma poja üle uhkust tunda? Eks ma organiseerisin küllaltki palju igasugu sellist väga kahtlase väärtusega asju, tähendab. Minu sõbrad olid ikkagi suhteliselt mõistusega inimesed ja me tegelesime muusikaga, Me tegelesime filmi tegemisega, meil olid, selles mõttes olid, olid need huvid ikkagi ühesed samal ajal kõik peod ja alkohol ja kõik suitsetamine käis sinna juurde muidugi. Ja sellelt pinnalt muidugi tekkis igasugu eriarvamusi ja ka põhiline, millega, millega ähvardati, ma mäletan, just nimelt selline algkooli lõpp, mingi seitsmes, kaheksas klass, kus, kus see lugu kulmineerus või niuke õrniga ja kõik nii edasi. Ja kõik need peo panemised ja värgid ringi kondamised ähvardati sellega, et kui sa, kui sa seda jätkad, et sa lõpetad mingis tehnikakoolis kuskil. Et ongi kõik, et noh, et sa ei saa haridust paneme su tehnikumi okkad teerulli pealt tööle. Noh, umbes nii. Ma ei olnud lühikese keti otsas, ütleme niiet Me üsna varakult jaurasime, tegime suvel mingisugust juhutööd ja saime raha ja läksime Venemaale näiteks hääletades. Seitsmes kaheksas klass, eks ole, jah, see oli täitsa jaja, et poolt täitsa okei, jah. Praegu nagu ei julgeks nii. Nii noort inimest ma tegelikult ei vihkaks last, aga aga siis me käisime uuesti kolme-neljakesi juba kuni gripini välja. Põhiline eesmärk oli Musta mere äärde saada muidugi. Anu, kuidas sina mäletad oma vanaisa ja vanaema ehk siis Hardi ema-isa. Vanaisa, nii väga hästi ei mäleta, sest et esiteks nad ei elanud koos isegi see aeg, kui mina saabusin. Ja siis vanaisa suri ka ju suht ma isegi ei mäleta, mis aasta see võis olla, kui seal on kell kuus, kaks, 2000 või 2002 kaks no vot, kuigi seda päeva mäletan, kui isa helistas mulle ja ütles, et, et on vanaisaga siuksed lood. Naljakas, et siuksed asjad jäävad nagu väga hästi meelde. Aga Pärnu vanaemaga on kõvasti nalja saadud, et kõik koolivaheajad sinna Pärnusse sõitnud bussiga ilusti üksinda ja sõbrannasid või kedagi kaasa võtnud ja, ja siis pärnu manama seal hulluks ajanud. No sa ju õppisid ja elasid. Ma lihtsalt olin väga tubli, aga ma pigem räägin praegu sellest noorus nagu kooliajast, et tarbeks Pärnu vana kulbiga ajas mind seal mööda maja taga ka ikka vahest et miks ma suutsin ka tal ikkagi nagu närvi ajada verre varem oligi selline päris niisugune konkreetne kõvahäälne tuli, vabandust nüüd ta ei, ma arvan, et enam ei aja seal kulbiga mind taga. Jõua väetiks jäänud, aga ta oli, on, on meil jah, üsna ekspressiivne natuur või ka tema ei jäta ütlemata või vaat kui märja kaltsuga. Ema käest olen saanud märja kaltsuga küll ja küll, aga noh, see on niisugune moe pärast, aga ta kui vajada ikka. No ma räägin pigem naljaks ikka juurde, et ega seal lihtsalt oligi visuaalselt nagu naljakas, et ega seal midagi ei juhtunud. Aga lihtsalt ongi see, et palun vanaemal väga konkreetse ütlemisega, et ega ta ei lasknud seal mingitel lastel endale pähe istuda. No ma siin kuulasin oma isa juttu sellest, kuidas, mis inimesed külas käisid ja kuidas see tema elu nagu ilmselt ka siis mõjutasid, mis ringkondades sattus, et tegelikult see ju kõik kordub. Mina olin laps isegi noh, see aeg siis, kui isa kodus elasid, siis oli ka ju ainult üks kultuuri ja inimesed lõbusat õhtut suveõhtud ja pärast veel, et ema emaga ka seal väga palju inimesi käis meil kodunt läbi, et kui just nimelt ka kultuuriinimesed ja põld, tõlki kultuur, et see muusika on pigem nagu selline väga läbiv teema meil kodus millegipärast olnud, et inimeste mõttes siis et kõik, see on ju mõjutanud ja kui ma nüüd vaatan, et, et endalgi nagu pakub väga huvi see valdkond, et ilmselt siis see ongi see, käibki see, mis kodus oli ja siis see nagu mõjutab ikka väga tugevalt Kui Anu sündis, oli aasta 1987. Mis hetk see sinu elus oli, Ardi, mis siis sel hetkel oli sulle tähtis, mis toibus. Kõik asjad toimusid ühe korra, selle täiesti sõge sõge periood ja ärme unusta veel, sotsio poliitiliselt kogu see taust nii-öelda, mis sellel soostil sündida lasi. Perestroika nii-öelda Eesti hakkas vabanema täiesti üheselt, märgid olid õhus. Mõist hakkasin, hakkasin mõttes kronoloogiat nagu sepistama siin, et mis asi toimus, millele järgnevalt oli minu juubelisünnipäev veel? 86 oli olnud, eks ole, Tšernobõl. Ootasime, Anu juba alu, teine vanaisa oli täiesti endast väljas, tõi meile, ma ei tea, mis välismaa kapsaid kuskilt ja ja et kõik, kõik pidi olema mürgitatud, meie aiasaadused, et et vot see oli ja, ja, ja, ja samal ajal ma küll olin juba mitu aastat olnud nii-öelda teatris ja kinos tegev. 87 oli see aasta, kus ma esimest korda elus sain festivalile nii-öelda Lääne-Euroopas kapriki Prantsusmaale olemata käinud Soomes isegi üliintensiivne Klos bänneri pluss bänd kae muidugi, millel endale sel hetkel ja kui juba väga kõrgeks. Ja võib ka nii öelda, sest 88, eks ole nõks hiljem. 88 oli ka selline välismaa bändidega koos ja mingid välisfestival ja et see oligi jah, niuke 80.-te lõpp oli selline. Täiesti röögatu, ütleme jah, ja siis kuni sa siis hääbus 90.-te alguses, kui Eesti nii-öelda elav muusika üldse nagu bändi kujul rokkmuusika nagu mingiks perioodiks üldse, nagu okasroosikese na letargia sära vajus. Aga tütre sünd, kuidas sa kõige muu vahel selle nii-öelda enda jaoks ära registreerisid? Kui erakordne sündmus oli see noore Hardi jaoks? No see oli täiesti erakordne sündmus ja loomulikult olin ma tööasjus ei ole kuskil Tallinnast ära. Muidu mõlemi tütre puhul on see juhtunud nõnda et ei saanud nagu üksiti juures olla. Ja seep mu hingel on. Ja, ja seda ma olen ikka mõelnud, et see on nii oluline lugu muidugi seal alla juures, aga sel ajal sai lastud ka, eks väga lähedal. Ei, ei, sünnituse juurde ei lastudki. Jumal tänatud. Et ma ei, ma ei ole kindel, et ma ma ei ole kindel, et ma tahaksin selle juures olla, kui on hädaolukord, muidugi miks mitte loomulikult. Aga see, et kui sünnitus on turvatud proffide poolt kes lasevad sellel toimuda sellel imelisel loodus aktil, nii nagu ta peab toimuma ja et mis ma seal ikka noh, et, aga loomulikult on tore, kui kui esimene inimene, keda naine kohtab nii-öelda olles sünnitanud sulle lapse, oled sina ikkagi. Kahjuks mõlema tütre puhul oli vastupidine jätmist kuskil järgmine päev vä. Küsimusi, et kas ei olnud mitte Peeter Oja ema või keegi ämmaemanda, kas tema helistaski sulle kuidagi õieti raja kaugeva, et kuule, nüüd sündis ära? Oli jah, Peeter Oja emale ja teadupoolest kuulus-kuulus hinnatud ämmaemand. Anu oli selline rahulik laps. Klassikaline healapseline, kes lasi asjadel sündida, magada, lõikunud ja magada, süüa ja, ja ma ei mäleta aluga selliseid traagilisi õied, et sa pead ummikul võrratud tööle minema ja öösel ei saa magada ja küllap seda oli, aga seal oli nii selleni marginaalne kuidagi. Et lille puhul ma pigem mäletan, et tema natuur ongi see, et ta oli siuke kõik valmis tegema selle nimel, et oma tahtmist saada. Selline kange ja, ja, ja hing tugev selgroog ja jonn. Aga Anu oli, oli pigem selline leebe lapsena ja on ka praegu kuulu, ma ei tahaks öelda pehmo, eks ole, see on nagu selline halvustav, aga. Hea heas mõttes heas mõttes leebe suhtumisega või noh, et. Mina mäletan seda pigem sellisena, et hästi palju inimesi ikkagi käis läbi meie kodust, oli see siis alguses seal muidugi nägin piltide pealt see Mustamäe ühetoaline korter või siis hiljem see Nõmme kodu, et, et neid inimesi käis nii palju läbi, et tegelikult ega seal ei olnudki, ma arvan, et ma ei seganud kedagi seal, et ma väga nagu samamoodi nagu sina issid seal kõrvaltoas ja kuulasime tähtsuda vanemad rääkisid tähtsate inimestega juttu, siis mina ka ja panin kõik kõrva taha, et kõik tundus nii huvitav ja kõik inimesed ja muidu omad lemmikud need onud ja mingid tädid ja kellele ma hoidsin seal istet ja mida kõike veel, et et tegelikult on ikka väga noh, ma ütleks väga ära, lapsepõlv on olnud, et need. Kuidas sinul on, muide, ma hakkasin sellega seoses mõtlema just, et et mul on see häda, mille ma oma lapsepõlve süüks panen, muide on see Ma ei suuda hästi uinuda täielikus vaikuses ja pimeduses, mis on ülinormaalne, mis, mida loetakse, eks ole, õigeks magamiseks saad välja puhata, tervislik uni ja nii edasi on see, et sul on täielik vaikus, täielik pimedus. Ma kardan pimedust, kan upun oma mõtetesse praadima oma ei tea, mis õudukites mul on vaja näiteks, et raadio vaikselt mängib või muusika ja mul on vaja kuskil oleks kuma või valgus või ja täitsa võimalik, et see on ka sellega seonduvat kodus väga sagedasti olid seltskonnad sumisesid, vetsu minnes läksime läbi suure toa, kus oli hästi põnev inimesed, jaurasid, istusid laua taga, rääkisid tarka juttu. Et võib-olla jah, et see, see kuidagi see seltsielu, kas öine seltsielu on, on tinginud selle, et, et ma. Ma olen selline jobukene, kes ei ja, ja abikaasa Kerstiga täiesti vastandlikud, selles mõttes on keeruline. Meil on raadiosaatja, mina küll magada ei saanud, ikka vaikus võiks mind isegi kella tiksumine, ma viitsin selle kuskile kaugele tuppa ära, et ma ei kuuleks, et aga valgus võiks olla mulle pimedus, näiteks Kaimegi. Et veel enne, kui me läheme Anuga tema lapsepõlve mälestustega edasi, siis konteksti ja tausta huvides klaariks selle ära. Hardi kasse sind viis Anu ema kreedaga kokku. Töö võiks oma filmimaailma kaudu hoopis teistel asjaoludel ehk Peedu ojamaa siin otseselt. Roll soluutselt meil oli nii-öelda juba mingisugune suhe välja kujunenud. Kreedo, kui ma Instituudi peal kuulsin jutte, et tema on Peedu ajama töötar. Mul polnud aimugi, ma ajasin segamini teelt teise inimesega ja Peedulikki tol ajal oligi ikka tuntud inimene. Meid, riis, kukku, marksismi-leninismi, ühiskonnateaduste kateeder, kus Kreet töötas fantastiliste inimestega koos, töötas kateedri sekretärina. Seal istusid tol ajal Jaak Kangilaski, David Vseviov. Ja mina õppisin samal ajal rõõmsalt. Anu, mis on sinu esimesed lapsepõlvepildid, mis silme ees jooksma hakkavad? Ah, ma hakkan pihta kohe negatiivsega, et esimene asi, mis kohe meenub, et ma ei lasteaias viimane alati, siis mulle öeldi, et viimane hapupiimale ja see on niisugune kõige. Ja, ja siis meil oli lasteaias minu rühmaseni Anu Lutsepp, ainult sepa tütar ja siis ma nägin kogu aeg öösiti unes, et ema-isa tulid järgi, ütlesid, et tere palun üks Anu ja siis anti teine onu ema, isa milady. Ärge minge vale onu. Aga see viimane, viimane tähendab midagi. No ma jäin viima ja mulle jõutud kunagi järgi ja teate, mingi lumetorm ja bussid ei liikunud ja siis telefoni ka polnud ja siis ma olen suhteliselt olingi seal nagu viimane. Et mul õnneks emal oli. Aga see vist ei, see oli ikka see, kui koos elati, et emal oli ka isal olid sõpru veel, kes vahest ka mulle järgi tulid sinna, et kui nemad ei jõudnud, et siis siis keegi aati võis olla, kuidas mul seal ukse taga, et aga ega ma lihtsalt, see on niisugune mälestus, aga ma ei usu, et see nüüd iga päev seal niimoodi päris oli, jagad. Kui isa on üles kasvanud Pärnus, siis sinu lapsepõlvekodunõmme on Nõmme. Ja ma olen tegelikult kama, vanematekodust või siis ema kodust, ega ma kaugele, nagu nüüd tänaseks päevaks kolinud pole, võib olla enam kui 50 meetrit või et ma sain endale vanaisa ja vanaisa, Peedu kodu saime mehega ja seal elame, et tegelikult ma nagu olen oma lapsepõlvehoovis. Lapsi sinu ajal oli seal ümberringi palju tegevust, oli kampasid, oli, Ja seda oli, aga ma käisin linnas reaalkoolis ja see oli nagu noh, ma olin ainukene sealt piirkonnad ise käisid kõik piirkonna koolides ilmselt et ma alles tegelikult tutvusin oma ületee naabripoisiga ja teiste tüdrukute poistega, alles siis, kui ma gümnaasiumisse nõmme gümnaasiumisse läksin, et kogu see aekuma realis käisin üheksa aastat, et siis oli nagu kõik kõik tuttavad ja sõbrad, et igalt poolt nagu üle Tallinna kokku tulnud. Et mul nagu sihukest tänava peal mängimist jõlkumisest niisugust asja nagu ei olnud, et keskendusin pigem nagu õpingutelet. Kui isal numbritega halvad lood, siis mina minu minu puhul nagu humanitaarained jälle ei olnud need pigem nagu ma praegu vaatan ka, et mul on need numbrid ja väga meeldivad, et. Eks ole, et kuidas käbi võib ikkagi kännust mõnes mõnes asjas nagu kaugele kukkuda. Aga isa, töökoht või, või töökohad või toimetamised kui palju seal nendega kokkupuudet oli, mis sest, et te koos ei olnud enam mingist hetkest perena aga sattusid sa tema lähedusse kusagil, kus midagi suurt sündis ja kas see maailm sind absoluutselt ei kõnetanud. Ja ei, kõnetas muidugi, sest et ma olin ju linnas koolis ja ega ma väga seal üksi bussiga tagasi nõmmele sõita kogu aeg ka ei saanud, ei tahtnudki. Nukufilm oli siis, sel ajal ütlen, et see tähendab noh, mis täna kaudne, ausalt kauplemine Aagi kaupmehe tänaval ja seal sai tegelikult väga palju käidud, et peale kooli või siis lihtsalt vaadatud ja kui sa rääkisid nendest liimilõhnadest asjadest mulle kohe meenusid need tädikesed, kes seal olid, neid nukke poliimisid ja see oli väga selline tugev lõhnate kätte. Isegi vist sinu selles ühes mingis nukufilmis mängisin. Mitmes filmis mänginud nukufilmis mängimine käib, kuidas? Jah, ei, no hea küll, et see libiksilatsioon, animeeritud inimesed, aga meil oli vaja, et et peategelane teeb ukse lahti ja ukse taga enne uksest astub sisse tulnukas, et roheline mehike, mehike peab olema pisikene, antud kaks korda suuremat inimest ei olnud võtta tol ajal arvuti 90 algus, näete, seal nagu arvutisimulatsiooni ka ei saanud tegeleda, eriti ei olnud võimalik ja siis tuli võtta keegi väike. Ja siis tegime onule kostüümid, sellised rohelised läikivad kostüümid ja jubeda maskiga sellise. No ütleme, hingamiseks õhku nagu väga palju oli ikka väga palav. Selline onu marssis meil Tupasena. Siis tükk aega hiljem oli Lenini filmiseks Lenin, Anu sopp, komm Lenini onu käest. Kõik need filmivõtted ja vaata, ma mäletan seal kui tulijaid, et kas siis kui tuli vett tegid, siis oligi, siis ma arvan, et see oligi see aeg, kui vanematest lahku läki läksid, ma võin muidugi täitsa ka oli. Et siis ma mäletan, käisime seal Toolse kindluses, käisin sul seal külas ja saime seal sõita hobustega ja vaadata, kuidas filmitegemine ikka täpsemalt nüüd välja näeb ja et ei, et ma olen ikka väga suhteliselt kannul käinud ja muideks iga esimene september, isa alati tuli kuskilt leidis enda aja tuli mulle sinna reali kooli vastu siis me läksime kohvikusse, et seal oli nagu alati selline traditsioon tegelikult ja mitte seda ma nüüd mulle enda laps läkski esimesse klassi, et ma nagu väga üritan seda hoida, et minu jaoks oli see nii. Esimene september on niigi nii tähtis päev, on ju terve suve, tegelikult juba ootad, millal näed oma sõpru kooli ja siis lähed isaga kohvikusse, nii et see oli ikka selline kõige toredam. See on, kas sa oled kunagi teadlikult mingil moel proovinud ema või isaga ära klaarida seda, et miks nad koos ei ole, kas sinu jaoks on see küsimus olnud noh, niisugune, mis sind on kas kiusanud või et sa oled pidanud selle esitama ühele või teisele? Pigem on see ikkagi väga loomulikult läinud just nimelt sellepärast, et ma jään, nagu mul ei jäänud puudu mitte milleski, et et mu vanemad siiamaani saavad väga hästi läbi ja, ja isa naine Kersti on mulle tegelikult nagu teine emad oma truusid umbes niimoodi, et ma tulin lasteaiast koju, küsisin, kus isa nafta läks, ei tule siis masin, ahah, selge oligi kõik, et vahest võib-olla jah, kui sõprade juurde pinded, siis oli perekond istus laua taga ja siis ma mõtlesin küll, et hoiaid, kus minul siis pere nüüd siin on, aga aga ma arvan, et kuskil mingit ta jätab mingeid tagajärgi ikkagi, aga ma ei ole seda võib-olla ise veel endale nagu lahti seletanud, et mis tagajärjed seal on, et majanduslikult õnnelik inimene, et, et kõik on nagu super hästi läinud, ma arvan just see ongi väga oluline, et kui lähevad olemad lahku, et nad suudaksid hoida omavahel seda suhtlust niimoodi, et laps ei kannataks selles mõttes, kui on jumala eest võimalik. Kas sa mäletad, Hardi, kas sul on tulnud kuidagi tütrele sõnastada seda, et miks see olukord just niisugune praegu on, nagu ta on? Me oleme sellel teemal nagu väga põgusalt vestelnud, aga noh, kõik asjad on inimlikul pinnal ju seletatavad, eks ole, või väga vaja. Aga ütleme nii, et ka süvitsi minnes ei ole õnneks seda vaja olnud. Kui sellised asjad juhtuvad, et inimesed nii-öelda lähevad lahku, tülli kasvavad lahkumisvaid, eks ole, siis seal on nagu ikka igasuguste hädade ja õnnetuste ja sõdade puhul on neid muutujaid terve hulk, et satuvad ühte, ühte ajahetkesse, tavalisse põhjus ei ole, ei ole üks-ühene. Me ei taha kuidagi sinu kui laulja ja bändimehe rolli siin selles mõttes üle tähtsustada, et kaasas käib hulk stereo tüüpe. Kas ja kuidas on võimalik niisugustes oludes üldse suhteid hoida ja inimestega läbi saada ja pere jaoks olemas olla, kui seal niimoodi sellest aspektist asjale lähened, kas kas kuidagi on kunagi seganud Sulle omadega läbisaamist? Kui me võtame appi mõned kirjeldused raamatust Musta pori näkku, siis see loob üsna grotesksed pildi mingist perioodist, arvatavasti ka sinu elus. Kas see jäi kuidagi jalgu, kas see mõjutas asjade käiku? Ei ei ma, seda, ma võin julgelt väita, minu puhul negatiivses mõttes seda enam, et abikaasa, eks ole siis Toonane ehk Anu ema organiseeris esimesi neid rock Summer, et neid suuri festivale tegeles välja oma bändidega. Põhiliselt jah, nagu sellise administreerima tõlgina ja ja, ja siis välismaa ajakirjandus ta oli, ta oli ise pigem kodust ära. Ja just pikemalt kui, kui mina, kes ma ikka tulin vastu hommikut nagu koju eest Eestis kaugele bändiga kuskile kaduda tavaliselt on ööseks oled ikka kodus. Et seal jah, paratamatult see tekkiski, et, et kui mina pidin hommikul tööle minema väga sagedasti, no see on niisugune klassikaline mudel, et mina nagu pean hommikul tööle minema, siis mul abikaasa tuleb alles töölt nii-öelda ühes ruumis, aga täiesti ajalises mõõtmes nagu absoluutselt mööda elamine, väga pikk periood, näiteks üks põhjus Kas sa muidu oled lugenud seda Mihkel Raua raamatut? Ja siis, kui ta välja tuli, ehk siis kohe alguses Mis emotsioone see tekitas, ehkki see raamat ei ole ju hardist minu meelest üldse sina olid seal suhteliselt. Kõrvaline isik, sest et mina õppisin ja tegin tööd ja mul ei olnud aega jaurata seal noorte välja kujunemata, rokkisid isikust aga niivõrd. Aga mingi mulje tekkis. Mina lugesin seda just siis, kui oli enda niukene hullus sees, et, et sai palju nagu väljas käidud ja suheldud inimestega, et, et noh, ma olin aastast aastaga jäänud võlgu. Aga et, et pigem oli äge nagu isagi, tegid ja vaata kui vägev, et see bändi elu on ikka nii, et kõike tundus kuidagi sihuke lõbus, et et niuke nalja peaks saama, ega muidu läheb igavaks. Ütle Anu, kui sa oled perekonnas kuue seitsme aastasena, kus isa on läinud mujale emaga koos oled, et sellises olukorras, kas see tähendab automaatselt, et sa kurja isa näinud ei olegi, kogu aeg te koos ei ole ja milleks raisata siis aega tülitsemise peale, siis kui te saate kokku? Jah, jah, me ikka räägime ainult asjas põhimõtteliselt? Jah, ei ole läinud küll omaarust. Sa ei ole kunagi pähe saanud pahandada, õiendada. Ei, ema oli siis pigem see, kes siis pidin seal korrale kutsuma. Noh, paratamatult jah, sa oled see, kellele sa päevast päeva koos oled seal kogu elu spekter käib sul läbi, eks ole, sinu omavahelistes suhetes siis tuleb hea isa ja lähme kuskile viib lapsed. Nüüd jälle midagi ja kui midagi vaja oli, emade seisis, isa ikka ütleb ja tead, niimoodi ma nüüd täpselt ei mäleta oma autot tahtsin saada küll. Ema ütles, ei, isa ütles. Jaa. Võib-olla, ega siis mul kohe läks mõte selle Austraalia peale siis kuidagi autost kujuneski Austraalia lennupiletite ostuks. Et tänu isa lahke käe käelema sinna Austraaliasse saingi minna, et et see on, et kui enne mõtlesid, et sa käisid seitsme kaheksas klass käisid Venemaal on ju, et noh, ma praegu mõtlen, et ma läksin nagu gümnaasiumile, kus, mis ma sain 19, et läksin siis Austraalias üksinda, ma ei tea, ma praegu küll ei läheks üksi. Või ei lubaks küll oma laskma, et kuule, et ma nüüd lähen siin paari inimesega, et vaatame, mis elu toob. Aga ma, tegelikult, kui ma seal Austraalias olin, siis töötasin prügi sorteerimiskeskuses ja siis isa oli väga pettunud. Solgioperaatori isa ja väga pettunud, mõtlesin, et laseb, saab lapse siis Austraaliasse, lähete talligaatorite farmeli, mis sa tahtsid, kohvifarmid, mis sa rääkisid, et hullult äge oleks, kui maks töödanud niisugustes kohtades. Aga ma sattusin tegelikult päris hea, et oli ventilatsioon ja katus pea kohal, et tuline seal päikse käes kuskil põldudel või niimoodi, et jama meest ma kohtasin siis ka seal prügi sorteerimisliinide vahepeal, see kõlab romantiline lugu, mida rääkida lastele. Aga mis ma tahtsin tegelikult nii-öelda selle looga oli see, et ma vahepeal sain köidet ta muru murufarmis, kus ma siis otsisin umbrohtu jää siis kemikaalidega, tapsin seda ja see oli sihukeses kohas, kus polnud levi üldse. Ja ma siis ma ei mõtleks, äkki unustasin emale öelda, et ma lähen siuksesse kohta ja ja siis, kui ma lõpuks kuskile network neelatasin ja siis vaatan, mingit 1000 sõnumit tuleb, et meil on siin toimuvad Eestis mingi pronksiöö ja ma ei tea, mis kõik on juhtunud, siis ema oli ka täitsa endast väljas, et kus need laps on ja et et üldse Ta ei saa ja siis oli veel ja siis oli, Austraalias oli tulekahju, suuredu Eesti uudised olid Austraalias on tulekahju ja siis kõiki helisid emad, hoiaid, kasvanuga hästi esse. Nojah, et et Austraalia ei ole nagu väike linn, lihtsalt sööbib tulekahjule seal ükskõik kus alla, et ega et ma ei pruugi ju seal sees olla. Aga enne kui sa läksid Austraaliasse ja olid teismeliseaastad ta, siis sinu jutust on paar niisugust vihjet läbi kumanud, et seiklus on ikkagi ellu mahtunud, et kas niisugusi ka, mis on emale või isale siis mõne halli juuksekarva põhjustanud või mille puhul sa ise praegu mõtled, et oh et oleks võinud palju hullemini. No ütleme nii, et ega ma niimoodi paigal püsin, ma võisin selline malbe ja tore ja armas olla, aga siiani. Eks ma hulle trikke teen ikka, et iga, et kõik need suvelaagrid sain seal poistega jalgpalli mängitud, nii et käed, luud katki, varbad tagurpidi. Siis tädipoegadega kõõlusime värava peal, kus ma raudvärava peal tegime, kiida Kaaga toredasti, kus masema pöidla vahele noppisin, otsast ära tuli ja siis et ma olen siin neid trikke ikka teen, isa juures niitsin muru tagurpidi, kukkusin mingisse kivihunnikusse, käe, randmeluu katki. Minust neid lugusid on veel tegelikult, et. Aga tänu sellele muideks sellele pöidla värava vahele jätmisele ja see otsast ära tuli, siis öeldigi mulle arstide poolt, et kas nüüd hakkad trükimasinaga trükkima? See oli just enne, kui ma esimesse klassi läksin, 94, kas hakkad trükimasinaga trükkimad, närvid tööle, läheksid või siis klaverit mängima ja siis seal oligi, just Realis oligi, pakuti, et noh, huviringi klaverit, õpetaja Katrin Laane Nani all ma siis 12 aastat nii-öelda klaverit käisin seal õppimas. See pöial käe küljest ära on korduv motiiv siin saates. Ma hakkasin ka praegu mõtlema, ei huvitanud. Ja kui sa ütled, et pöial on küljest ära, siis ta oligi küljest ära. Pöidlaots täielik. Okei, vabandust, pöidlaots ikka tulisid küüne juurest niimoodi, niimoodi see padi, ühesõnaga rippus seal ilusasti ei tasu oma näppe igale poole toppida, on asja moraal. Ma küll ei tea, miks sa täpselt Austraaliasse läksid, aga küllap sinna on parasjagu annusena sisse segatud ka niisugust eneseleidmist või teatavat otsingut või et mis saama hakkab, eks. Ei, see on täpselt õige, ei tea, ei teadnud siis, võib-olla ei tea ka praegu, et üks niisugune elukool on pigem see, mis mind nagu edasi viib ja juhused ja kokkusattumused, aga point läksingi iseennast jah otsima koos siis teiste inimestega koos. Jah, et see, et sa sealt leidsid endale elukaaslase ja isa lastele, see on boonus, vaevalt, et sa selle järgi sinna läksid, aga kõike muud arvesse võttes kui kaua sa seal olid ja kas sinuga juhtus see mida sa enam-vähem lootsid või ette kujutasid, või nüüd distantsilt vaatad, et noh, oli sellest nii-öelda mingisugune kasu või oli sellest tolku, või tasub see ennast eneseotsingutel ära kuidagi? Ja ma ei tea, kas ma nüüd enese enne ennast sealt nüüd leidsin, aga pigem ta nagu oli järsk nagu lükke ellu, et oi, et vaata, kogu aeg oli see, et käisid koolis sulle ette kirjutatud mingi värki, mis sa pead iga päev tegema õppida tublil, kõik see ja siis järsku Saksa gümnaasium läbi ja mis siis saab, et saad, sa pead ise otsustama, sa pead ise teadma, sa pead minema tööle, kuhu sa siis jooksed nagu. Ja see juhtuski täpselt seal Austraalias, isa andis taskuraha kaasa sellele lõbusalt, et seina ja jäime sai maha. Mina ise siis tähendab meie ja siis järsku oligi reaalsus käes, et nüüd on vaja ju edasi minna, et ma ei saa tagasi minna, mul lennupilet on alles 10 kuu pärast, mis ma nüüd teen ja siis pidigi ise nagu tema inglise keel sel hetkel tegelikult väga ei osanudki, mis ma ei saa aru, kuidas mul seal läksingi niimoodi sinna, kes pidi ju tööd leidma ja siis me sattusime siuksesse linna nagu, kui jura. Ja, ja seal oli hostel ja osta siis pakkus tööd, et ta otsis oma viheda ööbijatele töö tööhostel nagu. Ja siis ma kohe saingi sinna prügisorteerimise, mis oli väga, ta oli niimoodi, et ma esimene nädal aega mõist nutsin, ainult tegin tööd, sest seal liini taga ikkagi prügi sorteerimine on ikka väga karm töö. Aga lõpuks sa ju harjud ära sellega ja tegelikult juba tekib selline adrenaliin, et kas ma saan veel kiiremini haige, sa saad veel kiiremini õigesse kasti neid, kui läheb valesse, oi põnevust ikka sai endale nagu tekitatud, et just see pididki raha teenima, ise maksin oma hosteleid, ise arvestasin, et kas saab nalja minna see nädal või ei saa, et mingid korrad ma vist seal ikka jälle piiksusid, palusin abi, aga üldjuhul ma arvan, et ma sain päris hästi hakkama ja ja isegi käisin, et ma muidu enamus aega olingi seal nii-öelda Lõuna-Austraalias, vahepeal sain ka minna sinna Sydney kant ja siis veel lennata, siis sõitsin veel, mõtlesime sõbrannaga, et päris äge tohed, sõidame rongiga ka Austraalias. Et läheme seda nii-öelda sisemaad ka, et muidu me aega ei olegi, et seal on sisemaale üldse minna, neid tühermaad seal vaadata, et siis kõik, mis sa sealt rongist nägin, oli lihtsalt nagu väikene põõsa äsja põõsas jälle autopõõsas põõsas auto, et, et tegelikult ei olnudki midagi vaatamisväärsuse ette. Muide, kui sa sealt tagasi tulite, siis kas sa võtsid oma tulevase elukaaslase kohe kaasa ja tõid ta Eestisse või, või te teie teed riistasid uuesti hiljem siis Hollandis, kuhu sa elama sattusid? Jah, et ega see alguses võib-olla oligi niisugune too äge Roy ja kõik asjad, aga et naljakas, et see tõesti niimoodi püsima jäise suhet, noh selline kaugsuhe alguses meil oli, et tema jäi Austraalias edasi, et minul oli nagu tagasi aeg tulla. Ja siis ma läksin ülikooli kohe, et ega ma kohe sinna Hollandisse tema juurde nagu ei läinudki, vaid pigem oligi otsustamise koht ja siis ta arvas, et ta tuleb eestisse hoopiski temal olid nagu õpingud juba tehtud, aga mina pidin veel need hakkama siis sellega nagu tegelema 2010, kolm aastat peale Eestis elamist. Me läksime Hollandisse. Ja seal selgus see, et, et ega ma neid keegi väga kiiresti külge ei haara. Käisin seal keeltekoolis, käisin aga hollandi keelt selgeks ei saanud, tähendab seda, et ega ma seda töökohta või üldse tööd endale seal väga hästi ei leidnudki. Siis tegelikult juba sündiski Hollandis mul esimene laps ja ja siis mul nagu hakkas väga suur koduigatsus, et tahaks ikka Eesti metsa mustikale minna ja hoiaidsin Hollandis pole ikka turul turgu, kuhu minna. Et siuksed, väiksed asjad. Pigem tundus nagu ja lõpuks siis Roy arvas ka, et möll, et kuna meil oli nagu võrdlusmoment olemas paar aastat Eestis baarsed Hollandit, mida me valime, et kuhu me nagu lähme oma kodu nii-öelda looma, siis tema arvas ka, et, et Eesti on see koht, et ikkagi märksa nagu noh, lihtsam, et meil käis sealse bürokraatia veits nagu üle pea. Et siin on üks huvitav nüanss, mis mul sellega seoses meenus veel et talu on selline perestroika laps ja nimelt, kui ta kooli läks, oli juba üheksakümnendad ja ta on tüüpiliselt see põlvkond, kes ei tea vene keelest midagi ja see on just nimelt see põlvkond, sest noh, ütleme hilisemat noh, minu arust lill nagu suhtumine on teine kuidagi pisut nagu ikkagi vene keelt oskavad paremini nagu koolis ei sunnitud, ka vene keel oli väga out, eks ole. Ja nii kahju, kui see ei ole seal hästi traagiline tegelikult. Et vähemalt üks terve põlvkond on, kes on nagu abitud vene keeles keeles, mis peaks olema nagu number üks, tegelikult me me oma naabritest noh see on igaveseks, eks ole. Ja, ja, ja see maksis talle valusalt kätte Hollandis, eks sa oleks saanud tööd, seal ollakse vene keelt osanud. Noh, ja ega mind pandi kohe sinna patta ka nagu, et Eestist, et eestlaste tehtud seal sellel hetkel midagi, aga muidugi jah, vene keelt ma ei oska ja see oleks hea, oleks aidanud mind kindlasti edasi seal. Aga õnneks ma sain inglise keele suhu, et see isegi läks hästi ja, ja praegu on ju see, et et meil on kodu, on kolmekeelne, neutroy räägib lastega hollandi keeles, me omavahel räägime inglise keeles ja siis lapsed ise ju räägivad eesti keeles, et täna ma oskan ikkagi hollandi keelt ära, palju rohkem, siis ma lihtsalt kuulen seda igapäevaselt. Vaatame tegelikult väga palju Hollandi telekad ka. Käia vabanemist tähelepanekuid sina oled teinud seoses sellega, et poiss on toodud Hollandist siia. Sellisest inimesest ainult rõõmu, nii, aga lapselapsed ja lapsed ja lapselapsed on ka üks vahvam kui teine. Nad on ju eestikeelses keskkonnas eesti keskkonnas, neil on sõpruskond ja kõik nii-öelda varajane isiksuse kujunemisperiood toimub siin meie, meie keskkonnas, nii et pigem neil võib olla raske kohaneda. Isa kodumaal. Ja, ja naljakas on vaadata, kuidas pisike laps, see on võimeline täiesti sekundi murdosa pealt ümber lülituma ühelt keelelt teisele. Et, et see on täiesti jabur. Aga, aga, aga nii see on, et täpselt ei saa aru, mis seal peakeses toimub. Aga, aga see ei valmista nagu mingit raskust. Räägitakse küll, et tegelikult ikkagi, et et selline harmooniline ja mõtlemisvõimeline arenev isiksus saab ikkagi kujuneda ühe keele baasil. Et sul peab olema põhikeel, eks ole, millest sa mõtled ja ja oma mõtte mõttekonstruktsioone ja analüüse teed. Et teised on nii-öelda abikeeled või noh, et väljend väljendusvahendid lihtsalt et on võimeline ikka väga mitmeid keeli omandama täiesti perfektselt, nii et ta ka ei analüüsi üldse, mis, mis keeles ta mõtleb. Ilma et see pärsiks tema mõtlemisvõimet. Me oleme väga päris palju Hollandi Roy peretraditsioone või mingeid tõekspidamisi toonud, nagu enda koju näiteks võin tuua, on õhtusöögiaeg, on nagu üks pere aeku kogu pere laua taga. Meil on reegel, et kui telefon heliseb ja siis ei tohi seda puutuda, kui telefoni näpid, siis on 50 sentikassasse. Et niimoodi. Suur aitäh nende juttude eest oli väga meeldiv. Aitäh, aitäh. Isa ja tütar olid meil külas. Ardija Anu Volmer. Ma olen saatejuht Sten Teppan, kuulajatele ka. Suur aitäh. Nädala pärast kohtume jälle.