Oma lapsepõlve jõuluõhtuid sõja-aastatest meenutab Marie Hiiumaalt. Peaks algama, et minu vanaema uni mõise Sammeks, ta elas mõisas ja need kaks aasta ringi elasta seal pidevalt, nii et ta ei tohtinud kodus käia ühtegi päev ja isegi nii oli, et ka tema mees ei tohtinud teda seal vaatamas käia vaid giid käima siis kas tema õde või majast keegi teine, niisugune naisterahvas inimene mehega kokku saada ei tohtinud sellel perioodil, kui ta kaks aastat imetas mõisniku nooremat poega, Klausi ja Klaus olevat olnud ka niisugune väike ja küllaltki äbarik poiss. Et ta ei olnud eriti tugev ja elujõuline, sellepärast nimetati teda rinnaga, siis kaks aastat ta ikka kosukse kasvaks, et aga muidugi sai suureks kasvas ülesse. Ja eks vanaema nägi mõisas kindlasti kõike seda, kuidas keti ja missugused traditsioonid olid, mismoodi jõulude tähistamine käis ja küllap ta sealt siis oma peresse tõigi selle ilusa jõulukuuse ehtimise ja ka need evangeeliumi lugemised ja kristliku kombe kõik täielikult vanarahva moodi tähistamist ega mingisugust nõidumist ja neid asju ei, ei peetud au sees meil. Ja eks minu isa oli siis oma lapsepõlvest näinud seda, kuidas vanaema teeb. Ja, ja tema ema õpetuste järgi ta oli ilmselt kujundanud ka endale arusaamise sellest. Minu isa oli väga usklik inimene ja tema pidas oma perekonnas kõik Kristlikult. Ja jõulud olid eriti kristlikud pühad. Tema tähistas ikka Jeesuse sündimist ja hakkas juba pihta jõulude ettevalmistamisega advendiajast. Lapsi oli palju. Kaheksa last oli, osad olid suuremad, teised olid väiksemad. Jõuluõhtul lugesid lapsed ära jõuluevangeeliumi ja seda loeti peast. Võeti luuka Evan heeliumi Jeesuse sünnilugu ja see oli jagatud laste vahel, ütleme kolmeks või neljaks. Ja seda lugesid lapsed kuusepuu all ilusti järjekorras ette. Suuremad lapsed laulsid muidugi laule ja need olid ka ilusat jõululaulud neil karjastele väljal. Ma tulen taevast, vähemalt. Hea üks roosike on tõusnud ja nii edasi kõik need väga tuttavad jõululaulud. Ja siis tehti kõik ettevalmistused ära isade metsast suure kuusemast. Laine kuusk oli, see pandi jõuluõhtul üles. Lapsed ei pääsenud sinna tuppa, kus kuusk ehiti, lapsed pidid kõik köögi poole peal olema ema juures. Isa pani selle kuuse. Panin sinna küünlad külge, kaunistused olid väga ilusad, papist inglid. Igasugused küünlad, mis olid värvilised keeruga. Tunne jalad olid juba väga niisugused huvitavad, kullaga või hõbedaga värvitud käbid olid küünlajalgadel. Et need olid ka niisugused omapärased, neid on isegi praegu veel alles mul. Ja kui isa oli selle kõik valmis seadnud tehti ukse vahelt lahti, lubatakse tuppa jõulupuu juurde, kus kuusel küünlad põlesid. Kõik oli ilus ja kõigepealt lauldi. Isa oli toonud kahe hinnang tuppa ja heinad olid nagu selle jõulusõime tähistuseks. Need olid siis pandud tavaliselt soojamüüri äärde mida lapsed algul ei tohtinud segamini ajada. Istusid vaikselt ja tegid kõike seda, mis, mis ette nähtud teha oli ikkagi. Pingelise huviga. Kuusepuu oli eriti ilus, sellepärast et ega elektrit ei olnud. Muud valgust nagu eriti tubades ei olnud, kui tavalised lambid ja kuusepuu valgus, see oli niisugune eriline, suur ja ilus. Ja teisest küljest noh, niisugune pühaliku lauldi ja ja oli ikka oodata, et tulevad kingitused, aga kõigepealt muidugi loeti ära jõuluevangeelium ja iga laps läks Kuuse alla, Lukasz ilusa selge häälega oma evangeeliumi osa. Ja kui see oli küll toimetatud, siis andis lisakingitused. Kingitused olid ka muidugi kõik enam-vähem kodus valmistatud asjad aga. Kindlasti me siis ma tean, mis oli erakordne ja hea, et jõulukuuse all andis isa raamatuid. Ja kõige väiksematel oli tavaliselt üks ilus pildiraamat kuldselt jõulupähklid. Need olid täiesti vanas gooti kirjas raamat ja selle peale oli veel seid värvilisi pilte ja sees oli ka kuulu jutukesi salmikesi, millest ma mitte ühtegi mäletel. Sest noh, me olime ikka väga väiksed lugeda, ma oskasin seda kirja ja ma lugesin seda. Aga praegu ei ole meeles mitte ühtegi, mis seal, mis seal sees olid. Siis oli veel üks huvitav, mida kingite suurematele lastele võõramaa linnud ja loomad. Ja seal olid siis pildid, eks papagoid ja ahvid ja, ja jumal teab, missugused lõunamaa loomad ja põhjamaaloomad. Ja muidugi seal oli ikka jutut juures seda raamatut ka enam kuskil suuremas peas Pino näinud ei ole. Siis aga olid muidugi ema tehtud, väiksed õmmeldud, kootud kingitused oli teinud vennale näiteks puust hobuserattad olid all ja sai seljas istuda ja niisugune väike hobune. Ja siis kui oli see kingituste jagamine, kaera tehtud, mindi veel jõuluõhtut poeta sööma ja põldudel olid muidugi laua peal valmis, need olid enne jõule juba ammu hakatud valmistama, olid sildid, olid ahjulihad, olid igasugused ahjukartulit ja tanguvorstid ja niisugused noh, ikka maitsvam mõtte, tugevamad toidud. Ma tean, et mulle ei meeldinud need rasvased toidud ja siis ma ikka vaatasin, millal pannakse siia midagi niisugust, mis, mis mulle rohkem istus laua peale. Aga kõik oli muidugi maitsev ja kõik oli rikkalik. Kui see söömaaeg oli söödud, jäeti toit ööseks laua peale. Siis mindi uuesti tuppa ja toas võis heintises mängima hakata. Ja sellel õhtul, kui ylehinnata Toas olid põis mõni suurem laps ka heinte peale tuppa magama jääda. Nii et see jõuluõhtu kestis ikka oh ja sellega ka vanematel inimestel niisugune küllaltki tähtis traditsioon, et midagi ei tohtinud tegemata jääda. Sest ma tean, et kui meie olime küll klaas, aga suuremad inimesed ja isa ja ema läksid, käisid hobusele omadele veel leiba. Ja vaatasin õues ilma. Aga ma tean, seal on ka seda, et nad pidasid kõiki neid tegemisi ja toimetusi väga tähtsaks, paela ei tohtinud midagi jätta ja tegemata ei tohtinud jätta, kusjuures jõululaupäeval kindlasti käis isa kirikus. Esimesel pühal ka, läksin siis ema kirikusse, aga meid muidugi sellel ajal kirikusse küll ei viidud, sest lapsed nagu üldse said, nagu võrreldes selle ajaga olukorraga said nagu vähe talvel väljas olla. Meil oli ikka kindel asi see, et keskelt, kui laps ei olnud, sellel, oli ikka see talvine toas olemine. Peaaegu sügisest kevadeni. Ja selle aja sees, kui rehi peeti, käis külalisi kuskil meie pere, nagu küll ei läinud. See oli alati kindel, et jõuluaeg oli ikkagi inimesed kodus. Kui tuli külalisi, siis muidugi võeti neid hästi vastu ja jõulupühad kestsid tavaliselt kuni uue aastani. Siis tuli vana aasta ärasaatmine uus aasta. Noh, meil mingisuguseid niisuguseid kombeid ei tehtud nagu ennustamised ja need asjad. Need olid nagu kõrvale jäetud. Aga jumala sõnaga siis terve aasta ei võetavast suusast. Oma lapsepõlve jõule meenutas Marie võsa Hiiumaalt.