Kuidas sattusite muusikasse või, või kuidas? Tungis muusika, teie ellu, jah, mina puutusin muusikaga kokku juba varases lapsepõlves, ei käinudki veel koolis, mul isa oli huvitatud muusikast, tema oma meisterdatud viiulil mängis küll koolis õpetades lapsi õpetas neile igasuguseid laule ja mina mäletan, et ma püüdsin järele jorutada ja vahest isegi juba sõnu selgelt järele aeda ja siis hiljem karjas käies ja nüüd juba Narva ajal, siis kui ma hakkasin algkoolis õppima, seal oli väga hea laulukoori juhataja Õie sõstar, samal ajal õppis ka toonid kroon ja ma mäletan, et tema hääl helises niivõrd erilise ilusa tämbriga ja juba see õpetaja teda innustas. Ta tuleb hakata ikka tõsise semalt õppima. Kui Narvas oli laulupidu, siis seda laulupidu tuli juhatama ka Juhan Simm Tartust ja tuunika kroonile oli usaldatud ema süda, seda tema laulis eriti niivõrd südamlikult. Kogu kuulajaskond ei saanud pisaratest lahti ja minagi laulsin selles kooris ja, ja möödaminnes Juhan Simmist, siis, siis mul oli nii suur rõõm kuulda, et laps, kuule, sul on päris ilus madal hääl ja eks nii mesis sattusimegi edasi muusikat arendama või laulja arendama. Tooni kroonist sai samuti ooperilaulja, hiljem nagu teisedki. Praegu on mul siin heliplaadilaekast võimalik, võta tooni krooniga üks eesti rahvalaul. Ta oli ju ületamatu rahvalaulude esitamise meister ja eks vist sellest, et tema oli meie Aino Tamme õpilane. Just nii, sest et Aino Tamm kui tuli Narva Laulma siis tema oli juba oli räägitud tuunikroonist ja ta sattus vaimustusse ja võttis tuuni krooni enda nii öelda hoole alla ja, ja nii sattuski tooni, kroon juba konservatooriumisse ja said Aino Tamme parimaks õpilaseks ja ainult Tamme nii-öelda rahvalaulude edasiarendajaks edasiviijaks. Ära kuulates netooniakroni rahvalaulu, eks need on juba õpitud konservatooriumi ajal Aino Tamme juhendusel aga ainult tamme. Kuidas ütelda õppemeetod ja tema õpingud väga suured ja pikad, reisud ütleme kontsertidega mitte üksinda siin kodumaal, vaid ka kaugemal eriti palju ta esines Pariisis muidugi Soomes ja tema meetod oli selline, et ta kutsus kõik õpilased hommikul kell 10 kohale ja me pidime seal siis kuulama nii-öelda kõiki teisi ja samal ajal ka ise vahele laulma, nii et kui veerand tundi geid järele olnud. Niisiis et meile ja põhiline oli see, et kõik oleks selge, diktsioon, sisuline külg, peamiselt see kuulus muidugi suurem osa Eesti muusik Kalle ja aga klassikale. Aino Tamme esituses on minu andmetel olemas ainult üks heliplaat. Niisiis kaks pala, kaks rahvalaulu seadet. Ajast enne esimest maailmasõda ja loomulikult seetõttu ei saa taoline vana ajahambast puretud heliplaat kaugeltki anda ammendavat pilti Aino tammest, kui interpreedi-ist. Aino Tamm oli väga innukas rahvalaulude kokku ja nii kui ta juba narvaski käis, siis ta peamiselt ikka rõhutas just rahvalaule. Ja vähemalt üks osa kavast oli kindlasti eesti rahvalaulud ja eks nendest kogumikutestule veel mõned praegugi säilinud, see on ju suur tänuväärt teed ja unustamatu, nii et me saame praegu ikkagi tema kokuteta rahvalaulude kogumikust nii mõndagi oma õpilastele edasi õpetada. Huvitav, kas rahvalauluseaded, mida ta oma kogudes trükis avaldas, pärinesid temalt endalt või oli tema tellinud need seaded? Tolle aja heliloojatelt? Minu keskkooli ajal oli mul võimalus sattuda meie gümnaasiumi direktori juhenduse alla puht vokaali ja laulu nii-öelda õppimise alal, siis tema ise oli õppinud Riias Aleksander Arder samal ajal ja oli ka väga tore bariton, minu lauluõpetaja Jüri Välbe innustamine laulmiseks. Ma pidin ju kohe laulma, kui ma tema juurde sattusin, meie koolipidudel, see oli vanemate korraldatud ja seal pidin laulma, mäletan esimest laulu isegi, et see oli üürike. Türnpu üürike, esimene Saul seal, millal see poolviltu täitsa kõrvale teise panin natukene ette. Kolmas sall läks siis päris otsa, nii et hiljem juba teha, teatrist olid seal kuulamas muusikud ja siis ütlesid noateti niimoodi edasi minna. Ja innustust tekkis just veel suuremaks siis, kui meile närve tulid külalistena miilitsa kurjus. Tema kontsert oli eriline ja tema see vokaaltehniline sillerdus ja kõrged noodid, need hakkasid minu peas nii eriti kõlisema ja haaravalt. Ma tahtsin kohe nagu järele hüüda, mõnikord ja miilitsakorjuse laulmisviis ja niisugune eriline ilu, tema hääles. Õnneks on miilitsakorjuse esituses olemas üsna palju heliplaate ja leiaksimegi, nüüd oma heliplaadilaekast ühe huvitava plaadi. Nüüd aga üks heliplaat, mis peaks kahtlemata erilist huvi pakkuma just Teile suseni. Siimon olete ju teiegi omal ajal Estonia laval esinenud rohkesti ooperis, Carmen nimiosalisena. Siin aga kahjuks küsimus, kes võiks olla see laulja? Nüüd olen küll küsimuse värgi juures, kes võis laulda sellepärast, et hääl tundub olevat. Järele, või isegi lüürika poole kalduv vallumised on täitsa nii madala metsosoprani või, või isegi aldi poole kõlavad ja vene keeles, nii et mina ei oska küll vene lauljate hulgast üles leida, seda lauljat ma ei ole nagu kuulnud seda lauljat. See on nüüd küsimus ka kuulajaskonnale, kes on kes? Ja vastus on siin. Usun, et üsnagi ootamatu. Laulab seesama koloratuur sopran, kellelt me eelmise palagi kuulsime. Miilitsakorjus miilitsa kurjusest võiksin veel nii palju nimetada, et tema ju üldiselt sain nagu publiku lemmikuks. Ja muidugi kurvastuseks ta läks meilt ära ja nüüd on ainult rõõm teda kuulata, muidugi jäädvustatud heliplaatidelt. Jah, ma mäletan Karl Otsa Narva perioodi ajast kui tema Peterburist oli tagasi tulnud ja, ja esines meil ka võitleja ooperis ja samuti. Benno Hansen juba hakkas Narvat külastama, kaunist tihti ja temal mahe nisukene, madal bass, see oli eriti imeteldav ja Karl Ots tol korral piirdus nagu rohkem baritoni piires ja ja ikka ta arendas sealt edasi oma tenori poole. Nii et neid, et ma võiks ütelda oma tolleaegse kuulmise ja, ja oskusega või tunnetustega, et need olid ikka meie suurkujud, neelda ja imeteldavat lauljad. Hiljem mäletan ühte etendust oneeginis siis selles stseenis, kus on see duellist siil ja millegipärast ei läinud han sellelt kuidagi see revolver lahti ja ikkagi pauku tulnud, mitu korda käega vehkis, vehkis ja ei tuld midagi järsku panid korrad. Ja siis Karl Ots langes. No see oli küll sensatsioon, rahvas röökis naerust. Siit ma pean tegema järelduse, et Benno Hansen, kuigi ta oli pass, laulis siis tol korral aniigini baritoni osa. Jah, Ben Johansoniga ei ole kahjuks olemas heliplaat teoneegini kohta ja me võime kullatasin hoopis midagi muud, mis tal on needuseks falstofon vististi olemas, võima istun all keldris, seda ta laulis narraski väga suure eduga väga tihti. Ja publik palus seda ikka korrata, sest et tema eriliselt nii-öelda mahlased alumised toonid, mis kõmisesid nakkubki kuskiltki öelda turri põhjas nagu kalapublik armastas ütelda ja see oli hästi mahe ja mõnus ja, ja nagu meil ei olegi. Tema tehniline baas oli küllaltki ulatuslik oma tähendab diapasooni suhtes ja vokaali käsutamise suhtes oli võrdlemisi ühtlane, nii kõrgetes kujuta pööris madalates toonides on väga-väga nii-öelda kindlalt ja interpreteerimisel, mis oli tema juures väga tähtis. Kuulsamates Tenuritest Narvat külastasin muidugi kõige enam Karl Ots Sellik Karl Otsa kuulates ka praegu ütleme võrreldes heliplaate meie kuulsacaruusoga ja ükskord sattusin kuulama raadiosaadet kõrusest. Ja sama ajal ka pandi meie Karl Otsa plaat või tähendab mingisugune pala meeles ei ole, aga mitte sugugi halvemini ei kõlanud ka Karl Otsa sugune, dramaatiline sillerdab häälekõla. Ja Mul on tehniliselt küllaltki väga kindel ja väga emotsionaalne. Ja eks tema kooliline alus- ja põhijuba Peterburist selle saaduna on kuulda ka tema viimsete helideni, kui ta põliskõrges vanuses katsume leida midagi meie heliplaadilaekast Karl otsaga. Ahah, siin ongi see pakaniini laul. See plaat pärineb kusagilt 30.-te aastate algusest või 20.-te aastate lõpust. Nüüd võrdluseks katsume kuulata ka Henriku karusoo, sest midagi, kui ma mainisin varem etet teda kuulates mul tekkis võrdlus Karl otsaga, nüüd katsume siis küllata. Jah, nüüd karused ära kuulates tulime tagasi veel nüüd võrdluseks Karl Otsa juurde ja Karl Otsa materjal, hääl oli niivõrd imeteldav ja minu arvates, kui tema oleks saanud edasi õppida võib-olla natukenegi Itaalias mõne aasta, siis ta oleks olnud mitte vähem võimas, kui Enriko karusoo ja tema vanuseajal, tähendab, mis ta siis võis olla 67 aastane, nagu meenub, laulis ta veel Hermanni terve osa algusest lõpuni, mida loetakse ikkagi üks raskeimaks parteiks. Dramaatiliste genorite repertuaaris. Ja siin on heliülesvõte meie laekas mis on tehtud Karl Otsa 73. eluaastal. Nende palade hulgast leiame ka Hermani hariooso.