Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari sisuks on tõenäosus riigipea Aleksander suure õpetaja Philosophy plaate õpilane. 1395 aasta eest surnud Aristoteles ütles, et tõenäosus kajastab seda, mis meiega tavaliselt juhtub. Üheks taoliseks eluliseks juhtumiks on ootus kohtuda võõra tsivilisatsiooni esindajaga. Paljude peas kulutab energiat sõnatu paradoks, kuuldes ühest küljest oluliselt sagedamini ja kindlameelselt väljendatuna teadaandeid, kui tohutu palju planeete on ainuüksi meie Linnutee galaktikas. Neid on umbes 100 miljardit, paljud neist ilmselt üsna sarnased maaoludega. Teisalt aga kuuleb tunduvalt harvemini ja praktiliselt alati värvituna ebamäärasus rüüsse, midagigi lausutavat kohtumistest külalistega võõralt planeedilt. Ja peas toksib rahutud küsimus, kuidas see kõik on võimalik, et aktuaalses kaameras pole tänaseks näidatud mitte ühtegi päris ufo meest. Olgu öeldud, et sama küsimus häiris helgemaid päid nagu näiteks füüsikas Nobeli preemia saanud Enrico fermi oma. Seetõttu nimetatakse seda probleemi fermi paradoksi. Yks äsja leidis probleemile üllatavalt lihtsa vastuse Taani füüsik Rasmus Birk. Ta kujutas endale ette, kui üks tsivilisatsioon natukene arenenum, kui meie oma saadaks teele kaheksa kosmoselaeva, milledest igast ühest vabaneks veel kaheksa kosmoselaeva ja need kõik liiguksid 1000 korda kiiremini kui meie tänased kosmoselaevad. Ja lõpetuseks külastaksid nad ainult eluks sobivaid planeete siis jõuaksid nad 10 miljardi aastaga meie linnuteest läbi kammida ainult neli protsenti. Meie universumi vanuseks peetakse umbes 13 kuni 14 miljardit aastat. Seega pole UFO-mehed ja naised meid lihtsalt veel üles leidnud. Isegi kui arenenud tsivilisatsioon saadaks teele ühe korraga sadu kordi rohkem laevukesin poleks ka sellest palju kasu, sest need peaksid püsima töökorras miljoneid aastaid, enne, kui realiseerisid keskmise tõenäosuse planeeti maa külastada. Olukord ei paraneks ka siis, kui igal aastal uusi ja uusi laevukesi teele saadetakse kuna nad kõik jõuavad sama kaugele, kui nende tehnilises passis on lubatud lennutunde. Loomulikult ei arvestada teadlane inimeste pilka ettekujutuste koefitsiendiga millega võib sisuliselt läbi korrutada kõige uskumatum valemid jõuda järeldusele valguskiiruse liikus märgignoreeruva bakteri suuruse tulnuka elust mõne näiteks suurriigijuhi aju käärude vahel. Püüdes püsida siiski realismi piirides, on kerge nõustuda ühe kommentaatoriga. Käsk kirjeldas olukorda umbes nii. Rasmus Bergi arvutused kirjeldavad piisava täpsusega maalt pärit ahv olevuste suutlikkust avastada primitiivset elu teistes tähesüsteemides. Sama tõenäosus puudutab enamust teistel planeetidel elavaid olevusi. Ja lõpuks, kui arvestada mastaapsete kosmosereisidega kaasnevat tohutut kulu tekib küsimus, keda peaks meie kurnatud ja tigeda maa külastamine huvitama, mis omakorda annab meie enda näitel põhjus oletada, et mida arenenum on ühiskond, seda kulukam on kosmoselaevade ehitamine. Ehk potentsiaalne võimalus kohata arenenud tsivilisatsiooni on üpriski olematu. Viimane omakorda joonib alla kurva paratamatuse, et isegi kui meid otsivad kohaliku apolendi Von Neumanni kirjeldatud igavikulised garantiiajaga isepaljunevad kosmosealused on elu planeedil maa juba ammu ümber saanud, kui keegi siiakanti jõuaks. Seega ärge enam kartke maad valutama saabuvate ufo olendite hirmujutte. Need on väga, väga, väga ebareaalsed. Kuid ärge hävitage lootuseid, et keegi peale meie endi meile lollis olukorras appi tuleb. Otstarbekam on püüda targalt elada.