Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Timo Raili on IT maailmas tuntud kirjastus, organisatsiooni juhtfiguur ja arvamusliider. Oma blogis tõstatas äsja üles teema mille oma sõnadega võiks kokku võtta umbes nii. Miks juhtub nii, et kui midagi on väga palju, tarbitakse seda üha väiksemate suutäitega? Või teine näide, mis meenub aastatetagusest vaalaküttide loost, kes unistasid üha pirakamas taldrikutäiest mereeluka lihast ka seda hetkeni, kuni Paalas kala lihakere laeva trimmi täitis siis ei tahtnud seda enam keegi mekkida. Täpsemalt saab sellest lugeda Ameerika kirjaniku Herman Melville loost Moby Digist. Kirjaniku sulega varustatud kaasaegse ameeriklase Timo Reili joonistatud pildil on samuti mereteema. Ehk jutt käib küberruumis loksuvast informatsiooni lainetusest ja lusikas, mis veel mõni aeg tagasi kippus olema suur ja ahne on täna pisike või ütleme siis, et lühiajaline. See tähendab, et Timmo Reili kirjutab, kuidas me tarbime informatsiooni meediat üldiselt lühiajaliste ja väikesemahuliste portsjonitena. Olgu siis näiteks ajakirjanduslik lugu, mis peab olema ekraani suurune. Juhul kui loole on teine või kolmas lehekülg, satuvad nendele vaid harvad lugejad. Kui sul on midagi öelda, tee seda ühel lehel veelgi parem kui poolel lehel, sest reklaam peab ju ära mahtuma. Veelgi selgemalt tuleb nähtus esile televisiooni seriaalides. Need on hakitud lühikesteks episoodides just sellisteks paremateks portsenteks, millestki juhuslikult vaatama sattunud kaasaegne inimene. Aru saab ilma kohustuseta varasemaid seriaale vaadata. Tänapäeval on lihtsalt ülimalt ebatõenäoline, et samad inimesed satuvad samal ajal telekat vaatama. Toetun järgnevalt küll oma mälule, kuid umbes paari aasta taguse analüüsi järgi oli USA vaatajate proportsiooni järgi populaarsemaks teleseriaalis kuriteopaik analüüsivat kriminalistid tööd kirjeldav Tseeezzai. Võrreldes tänaseid vaataja arve näiteks 80.-te popimata seriaalidega oleks Iiessaid toonases edetabelis umbes 95. kohal. See tähendab, et kui varem vaatas populaarset seriaali kuni kolmveerand rahvastikus, siis tänaseks on inimeste tähelepanu hajunud lugematute tegevuste ja teiste võimalike meediatükikeste vahel. See omakorda sunnib sisutootjaid keskenduma väikestele lühiajalistele, anud tihti ebaloogiliselt tihedatele tükikestele, mis jutustavad kiirkirjas kogu loo. Iseloomulikuks sümptomiks on siin näiteks Youtube'i ülilühikeste videolõikude ootamatu populaarsus. Arstid kirjeldavad sellise ühiskonna liikmeid kui tähelepanu defitsiidi sündroomi all. Kannatajaid. Inglise keeles kasutatakse lühendit Aadeedee. Mitte kõik meist ei kannata Aadeedee all, aga see nähtus surub selgelt peale. Ja kuna Timoreilit huvitab oma raamatute müük, siis jutustab ta, kuidas ta võtab seda kõike arvesse oma müügiedendamisel. Timi jaoks on haigete vajadustega arvestamine kasulik. Ei kinni ega teiste meedia toodiade tegevus pole kahjuks ravivaid sündroomi süvendamine. Vastates küsimusele, ega järsku pole tegemist loomuliku arenguprotsessiga ja tulevikuinimene peakski selline olema. Kui kõik tema ümber on samasugused Aadeedee all kannatajad siis vastamiseks tasub mõtelda laste peale, kelle teel täiskasvanuks saamisel on pikaajaline õppimise protsess. Lüheneb keskendumisvõime ja püsimatus pole sellel teel just kõige paremad kaaslased, kõnelemata keskendumisvõimega lähedalt seotud enesekontrolli, enesekindluse ja eesmärgile pühendumise murenemisest. Kuid õnneks on uus infotehnoloogia pakkumas probleemile ka lahendust. Selleks failivahetuskeskkond ja ajanihkega meedia talletusseadmed, mis lubavad teleseriaalide muu meediapäeva tegevuse taustal kokku koguda, et neid siis kiirtoidu asemel aeglast toitu süües aeglaselt ka vaadata. Kahjuks täna selline mudel meediatööstusele ei meeldi ning nemad keskenduvad omakasu nimel sarnaselt Timurellile meie tähelepanu defitsiidi sündroomi veelgi süvendama.