Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaare esitab Kristjan Port. Nädalalõpu lähenedes ja personaalse energiakulumõõdiku osuti lähenedes kollasele sektorile tuli meelde lugu, mida pidin teiega juba varem jagama. Viimati oli sellel teemal kaudselt juttu seoses Microsofti vista mõttelises ja varjatud ajus toimuva andmekontrollisüsteemi eluolu analüüsiga. Nimetatud analüüsi läbi viinud uus-meremaalane Pieter Gutmann kirjeldas tehnilisi etappe, mille eesmärk on läbi Tšifreerimise kontrollmehhanismide peita lõppkasutaja eest ning allutada kõik arvutis liikuvad andmed jäigale kontrollile. Seda selleks, et filmi ja muusikatööstus saaks kontrollida, mis tingimustel arvuti omanik tohib filme vaadata või muusikat kuulata. Muuhulgas osutas Pieter kutt mõne asjaolule, et taoline kontrollmehhanism ei ole vajalik arvutitarbimiseks ehk teiste sõnadega lõpptarbija ei peaks maksma tehnoloogiast, mille ainukeseks tarbijaks on muusika ja filmitööstus. Ning sama lõpptarbija kaasa arvatud ühiskond ei peaks kinni maksma lisanduvat elektrikulu, mida taolise ekstra tööülesannete täitmisel teostavad protsessor ja mitmed muud kontrollerid. Keegi võiks öelda, et eraldi võttes ei ole ju lisanduv energiakuluarvuti kohta kuigi suur. Kuid nagu öeldud, ei kuluse energia arvuti omaniku huvides. Ehk olgu see energia, ükskõik kui väike on ta ikkagi ülekulu. Ning arvestades Windowsi populaarsust tekib sadade miljonite arvutite ühispanusena märkimisväärne energiakulu ja keskkonna saaste. Ja siit jõuamegi teemani, mis mul hingel oli, kuid ei tulnud enne tänast päeva meelde. Möödunud aasta lõpus avalikustas Washingtonis asuv energeetika poliitikat uuriv Digital Paur grupp analüüsi, milles tõdeti murelikult arvutitega seotud energiakulutuste pöörast kasvu. Järgmise 10 aastaga nähakse selle sektori energiakulu kasvu kahe koordistumas. Põhjuseid on mitmeid ja alustuseks kirjeldatud vista ning uute kõrge eraldusvõimega videoformaati toetavate DVD-mängijate tekitatud andmekontrollist tulenev ülekulu on selles ainult üks osa. Energiakulu kasvab tänu protsessorite taktsageduse kasvule, millega lisaks töisel energiale kaasneb olulisel määral soojusena korstnasse lendava energia osa. See omakorda tingib passiivsete jahutusseadmete asemel kasutusele võtma aktiivseid energiat kulutavad jahuteid. Samasse teemasse kuuluvad ka üha vingemad videopilti töötlevad protsessorid, sest inimestele lihtsalt meeldivad visuaalsed efektid. Teiseks, IT-sektori energiakulu põhjuseks on aga muutused arvuti kasutamise tavades. Üha rohkem inimesi kasutavad arvuteid üha erinevamates elusituatsioonides mis omakorda tingib kaasuvate ja abistavate, see tähendab kommunikatsiooni ja andmetalatusega seotud arvutivõimsuste kättesaadavust 24 tundi ööpäevas seitse päeva nädalas. Selle tulemusel ainuüksi USA territooriumil olevat internetti ehk teksti pilte, muusikat ja videomaterjali vahendavad serverid tarbivad aastas umbes 15 teravatt-tundi energiat. See on võrreldav Eesti umbes kolme aasta elektritarbimisega. Veelgi lihtsama võrdlusena olgu 10 megabaidi andmeedastamise hind, mis on võrdne 900 grammi kivise põletamisega. Üllatav on seejuures, et näiteks ühe filmi alla tirimiseks palju vahetus keskkonnas kulub 63 kilogrammi sütt ja sellest 18 kilogrammi sütt ei lähe mitte bittide edasilükkamiseks paid protsessorite jahutamiseks. Teiste sõnadega, info edastamise efektiivsus langeb koos ajaühikus hallatava infohulgaga, kuna üha suurem osa energiast kulub protsessorite jahutamiseks. Ning siit jõuame alguse juurde tagasi. Tänu filmimuusikatööstusele teevad meie protsessorite ületööd ja täiesti tarbetult, sest HD DVD andmekaitsesüsteem on lahti mugitud. Samuti on juhtunud bluurai omaga ja selle nädala alguses samal ajal pistanegi algusega tutvustas Kanadas elav arvutiekspert Aleksei Unesco lihtsat ja lollikindlat viisi vista andmevoogude kontrollmehhanismidest mööda astumiseks. Ehk teiste sõnadega, meie arvutid rabelevad teha tööd, millest mitte keegi enam ei hooli. Küll aga peame selle kinni maksma igakuises, elektriarves ja pikemas perspektiivis keskkonna kahjudena. Sellele tasub mõelda.