Tere, lugupeetud muusikahuvilised, tänane plaat on aasta üks olulisemaid, julgen juba ette öelda, see on mõnes mõttes super grupp, teisest küljest ei ole see kokku klopsitud projekt, nagu juhtub vahel mokša rockis või popungis. Vaid need on mõttekaaslased, kes enamasti pärast erinevaid aastakümnete pikkusi karjääre tippgrupp pides asusid tegema midagi, mis on neile endale praegu hingele. Nii et noored, minge raadiote eest ära, keskealised ja vanemad lets go. See oli muidugi nali, tegemist on täiesti tänapäevase briti popmuusikaga ja produtsendiks on maailma nimesid ja mitte asjata. See on mees, kel on siiani veel alati värsked ideed. Tehingher Mous. Selle pika jutu peale paljud tõesti juba kindlasti mõistsid, et täna räägin grupis The Good, The Bad and The Queen ja selle esimene lööklaul Kingdom of do tuleb. Jah, üpris õrnalt tuum on see lugu, aga seejuures lootusrikas nagu deemon albarni bändidel ja projektidel ikka melanhoolia võidab, aga see ei ole selline ninnu-nännu melanhoolia, enesehaletsus ja kunstiliselt nõrgalt põhjendatud sentimentaalsus. See ei ole ka mingi artifart üleprodutseeritud tingeltangel bänd, kes segab tänase maailmakriitilisi sõnu popmuusikaga, mis on kohati närivalt nostalgiline ses mõttes, et närib mälus ja popkultuuris ja ei ole sile retro. Kohati on see musa aga häiriv ja tume ja sünge. See bänd ei ole päris komfort, isegi kui ta kõlab vaikselt ja ilusti, kuhu ma tahtsin jõuda, see kaunis plaat, ülimalt kaunis plaat, aga ta ei ole kergeltvõetav, ta ei ole odav. See kubiseb viidetest seostest popkultuuris ja tänases maailmas ja mis on minu jaoks eriti tähtis. Siin ristuvad viie äärmiselt huvitava muusiku senised karjäärid, nende praegune muusikaline arenguetapp ja neid kahte liites mineviku ja oleviku, siis saame ilgelt šeff sümbioosi muusikaline pagasikogemuse, 1000 kuute pääsenute Queeni liikmetel võimsad. Teisest küljest ei ole nad mingid vana rasva peal libistajadega niisama nostalgitseda ja et kõik on terava loomingulise potentsiaali Atituudiga tüübid ka täna ja ilmselt homme. Nii et lisaks sellele, et lihtsalt kena muusika on tegemist sisuka ja tiibi helivõrguga. Kuulame ära puute Queeni järgmise loo ja siis tutvustan teile selle bändi koosseis. Herr Julian on loo nimi, bänd on juurdepääs Quinn ja nende samanimeline album. Ma ei tea, kas saab öelda debüütalbum, sest ei ole kinnitust, kui pikalt nad tegutsevad, võib-olla jagasid projektiks. Seda enam, et esiteks ei nimetanud end bändiks. Teiseks on kuulda Ablöri taasühinemisest lähitulevikus ja nüüd juba koos kitarrist Graham koksoniga lööri seni viimase plaadi think tank erimeelsuste tõttu albarniga vahele. Erimeelsused tekkisid sellest albarninali traditsioonilisest rokkbändi mudelist siiber ja ta ei tahtnud enam teha lihtsalt poppi või lihtsalt roki kuigi muidugi plöörigaks. Selleks ajaks viimast albumit, 1997 Jablör ja 99 ning 13 ei olnudki enam traditsiooniline brit pop, pigem selline rihma otsas vabaks tõmmanud rokkbänd nagu Credit Paivoissi või pehment. Aga isegi sellisest vormelist oli albarnil natuke kõrini ja ta tahtis oma muusikalist ampluaad laiendada, võttes 21. sajandil elektroonika, hiphopi ja inimesi 21. sajandi novaatorliku matest produtsentidest kuni maailma muusikuteni. Mõne jaoks võib kõlada feigilt, et mida ambitsioonid ja mida tõmbleb ja kokkuvõttes on kukkunud võlts välja, aga mitte selle jaoks, kes on teemaline albarni muusikaliste tegemistega hästi kursis ja tema helikeelt hinnata oskab. Nendele, kes ei tea, mis sorti loominguline ühendusande Kruudude ante Queen, võlgnen koosseisu tutvustuse juht, vokaal ja klahvpillid, deemon, albarn, lõõri, korilase ja ka selle grupi ninamees, üks kreatiivsemaid, omanäolisemaid popmuusikuid, Inglismaal alati otsiv mees ja sageli leiab ka 38 aastane pass pooltimanon klass, viiekümneaastane spordi praegu näiteks imidžit, mis lisab mustale ülikonnale aksessuaaridega sinised silmaalused ja plaastrid. Kitarr, Saimond, song, eks vöör. 40 aastane trummid, Tony Allen, Felakuti trummar. Paljuski tema ongi afro biit andnud välja pärast ka mitmeid sooloalbumeid ja osalenud mitmetes värske külalisteprojektides. Vanus 66, produtsent, elektroonikalöökriistad, teeniomous. Tuntumaid produtseeringuid gorillasid Iiemm Chemini ning ta on muidugi pool tuua stagnaal spaakli. Väga äge seltskond ja nagu albarnon öelnud ilmselt vanim noor bänd, keskmine vanus, mingi 50. Kala nimega Green Feel ja The kujutab tantsu Queen minu jaoks kõige kuulim koosseis Suurbritannias praegu nende samanimeline album ilmus sel kuul ja minu jaoks on see 2007 aasta isiklikku. TOP10 plaat suhteliselt suure tõenäosega. Ühesõnaga, tõmban nende helide tähendusele siis ringi peale oma aruga, hingelt noor muusika, aga pika mäluga kohtub jõledamalt palju muusikastiile kui siin lahata, millest see koosneb. Jäätisest džäss trummist, Regeni Murry kone vesterni kitarr võib minna ühe teelseks käristamiseks, bass mängib oma väikseid meloodiaid, mis täiendavad ja vahel isegi kannavad üldpilt. Filmi muusikalikult lainetab klaver, albarni vokaal on lõõriaegsest vägerist ärplemisest siis juba ammu muutunud, kurvaks ja tõsiseks ja nii edasi. Üldiselt Rognuaar ilusad meloodiad, mitmekesise kõlapildiga produktsioon, mis jätab õhku. Kärbitud on näiteks tonialani trumme, mis live esinemistel on intensiivsemad. Melanhoolia, aga selle kõige taga on power, mitte nutt ja hala. Kena õhtut ja pikka iga lõpetuseks tree Changes.