Kui kogu rahvas Jäid maha, Gaamika, Tarošenka sineleid veel nende muundajad on. Me lähme linna üle, surmaoru. Uus aasta jaanuar 43. Viit astub krabisidest mustal lumel. Ei keegi rooma taevas kui kristall kes elavad, need lähevad nad linna. Kes surnud on, on külmahange all. Veel valgusega, silmad pole harjunud. Relvaikus on rabe nagu klaaslinn, seisame su lahti murtud uksel. Su võtmed, nüüd me jalge ees maas. Kes elavad, need lähevad nüüd linna. Ta võtmed, kõlistame enda eel kui au ja kuulsus sõprust surema justkui elu, mis me keskel püsib veel. Eeslinna suitsud, naga murelipud on üle ahervartel, nende tumeloor. Tuulte tiivus, kauged kutset, maa ärkab jälle igavesti noor. Need puud, mis jäänud, lähevad kord lehte. Neil tärkab punga kõrval edaspung. Lovaatil murdub jää ja kevadesse gamma. Davooge menequiatatamise tung. Luuletuse Velikije Luki 1943 esitas selle autor Manivald kesamaa kes 1943. aastal oli seitsmenda diviisi luureroodu jefreitor. Tõsi, luuletus ise ei ole sündinud sõjateedel, vaid 30 aastat hiljem, kui teks toona läbielatu on jäänud meelde alatiseks. Pärast lahingusse mul on väelasega päev läksime liiki luuke lemma. Me läksime ka üle surmaoru kohutavasse laipu, nii palju laipu pole kunagi elus näinud, seest surmaoru vaateväljast ja hinge. Selline kohutav mälestus, mis siiamaani painab taabika essaseda luules kunagi väljendaksid. No sellest muidugi palju aega mööduda, kui hakkas, ütleme, tõeline luule tulema. Pärast Velikije Luki lahingut ilmus mul mõni esimene laul juba punaväelases. Ma mäletan mälestussõbrale. Seda paljud kiitsid, kui see pole säilinud mul. Kuid seal oli kuidagi algeline, kõik pärast seda, ütleme, kui need ajad on sättinud mõnest jäänud siis on, sest ka küpsenud luule. Kuid sõjamees ja luuletaja. Tatjana valgel teinekord muldonnis tingimusi ei andnud, aga siit sai tehtud. Ma mäletan, kui me tulime. Pärast lahingut olime ära sealt Veliki Luki alt. Siis me läksime, Tõnissoo Vesse üks leige kõlali. Sellele staap. Ehk aeg oli karm ja kare. Meil olid ka siis suuremaid õppusi tihtipeale seal Deniševas ja ma tegin siis kaastat punaväelasele ja nii hakkaski ta hakkas peale ja siis ma mäletan ka, pärast niisuvad 43 läksime ühte ühte metsaehitusmeistrid olid kõik poisid vahvad kirveste saagidega ja hakkasime maja ehitama lihtsalt sõna metsa. Küll tulid vahvad talumajad välja. Vaimarkasse uuesti arvulised majad olid ja nii pole valmis saidilt. Me meelatuus, käsked jälle edasi liikuda. Jutuajamine Manivald kesamaaga juhatas sisse meie tänase saate, milles tahame rääkida. Sõduri suvest. Ei olnud ühest suve kõigile sõjameestele. Miljonit neist olid lahinguis, kümned tuhanded andsid elu kodumaa eest. Ütleme otseselt välja, et kaheksas eesti laskurkorpus oli suvel 1943 just nagu priviligeeritud väekoondis teda rindel ei paisatud, kuigi neid kahte diviisi olnuks hädasti vaja. Kas Kurski kaarel või mujal. Veelgi hämmastavam korpuse lahingupaus kasvas rohkem kui pooleteise aasta pikkuseks välja arvatud suurtükiväelased, kes osalesid leeveni šokollikija Narva vabastamisel. Mõõtke ise ära vahemaa jaanuarist 1943 kuni septembrini 1944. Mitu kuud see tuleb. Kas mõni muu punaarmee väekoondis sai nii pikka vaheaega lahingutegevuses? Võime siin rõhutada ainult ühte. Ka kõige raskematel aegadel leidsid kommunistlik partei ja nõukogude valitsus võimaliku olevat säästa eesti sõjamehi oma sünnimaa vabastamiseks. Mis võiks olla veel käegakatsutavam näide tõelisest Nõukogude rahvaste vendlusest ja sõprusest. Just tänu sellele said paljud sajad eesti emad sõja lõppedes tagasi oma pojad, kes muidu võib-olla oleksid puhanud igavest tund Kursk ümbruse küngastel või Dnepri kallastel. Muidugi ei olnud see lahingupaus mingi lullilöömine vaid täis tihedat tööd nii õppustel kui ka kaitserajatiste ehitamisel. Velikije Luki mälestused olid värsked. Nüüd tuli välja, kui palju traagilisi vigu seal tehti. Oli tarvis, et edaspidi oldaks targemad, osavamad ja ka sõjas on seda väga tarvis kavalamad. Iga päevaga muutus korpus rikkamaks. Selles avaldus rahvahoolitsus oma sõjameeste eest. 1942.-st aastast peale oli üle kogu nõukogude maa kiiresti levinud üldrahvalik liikumine raha kogumiseks punaarmee relvastuse täiendamise heaks. Sellega liitusid ka nõukogude tagalas töötanud eestlased. 15. jaanuaril 1943 avaldati ajalehes Rahva hääl üleskutse. Ehitame tankikolonni Nõukogude Eesti eest. Selle üleskutse esitas Eesti NSV riiklike kunstiansamblite kollektiiv, kes ise annetas 152000 rubla ehk 660 rubla kollektiivi iga liikme kohta. Sellel algatusel oli rohkesti järgijaid. Nimetagem ainult mõned faktid. Eesti NSV kohtute ja prokuratuuri töötajate kursuste 44 kursanti annetasid oma stipendiumi arvel 44000 rubla. Verne'i Uralski rajooni Petropaablaski teraviljasovhoosis töötanud eestlased andsid tankikolonni fondi rohkem kui 18000 rubla. Ka eestlastega koos töötanud teistest rahvustest töötajad võtsid korjaldusest osa. Näiteks Tšeljabinski oblasti Krasnoarmeisk rajoonis asuva kolhoosi juhatus andis selleks otstarbeks obligatsioone 20000 rubla väärtuses. Kolmandal aprillil 1943 teatas Rahva hääl, et Eesti NSV-s evakueerunud kodanikud on kogunud kolm miljonit 100000 rubla rahas ja miljon 50000 rubla riigilaenu obligatsioonidest tankikolonni ehitamiseks. Kuid korjandus jätkus. Varsti oli koos ka 200000 rubla mehhaniseeritud haubitsapatarei muretsemiseks. Mai alguses 1943 said korpuse väeosad kätte nendele ostetud relvastuse ja lahingumasinad. Ja edasi meenutab arhiivilindi vahendusel meie hulgast lahkunud kaheksanda Eesti laskurkorpuse komandöri asetäitja, poliitalal polkovnik August Pusta. Kolmandal mail 1943 oli ülemjuhataja käskkiri, kus anti Eesti korpuse koosseisu tankipolk viiendal mail ülemnõukogu presiidiumi esimees, sõrmes vares andis ühelaringlipu polgule. No ja, ja siis edasi olid jälle meil korjandused ja 1944. aastal oli jälle see raha üle antud ja kantud ette ülemjuhatusele. Et mitu miljonit, ma ei mäleta praegu täpselt, kui palju seal ja anti meile teine tankipolk, Katharina terves koosseisus oli küll seda kuulda ja et korpuse koosseisu nõukogude armees tol ajal koosseisude järele kusagil ei olnud nähtud tankipolku peale, kui meil oli. Tugevnes ka korpuse ohvitseri kaader. 1943. aasta aprillis saabus Podolski sõjakoolist esimene täiendus eesti ohvitsere 83 meest, kellel oli juba lahingukogemusi eesti roodu Podolski sõjakoolis, suurendati kuni 200 meheni. Tankistid ettevalmistamiseks organiseeriti korpuses kursused 138 seersandi ja reamehe jaoks, kellel oli tehniline ettevalmistus. Ja eks seegi rikastas Eesti rahvusväeosi, kelle võitlejate enamus oli tulnud sõtta rahuliku töö juurest. Kuid sõjategevus suure isamaasõja rinnetel kulges 40 aastat tagasi oma rada. 11. augustil 1943 andis Hitler käsu, et tuleb kiiresti tirajaga nõndanimetatud idavall, mille vastu peavad purunema kõik bolševike rünnakud. Häda sunnil tuli loobuda ja lõplikult loobuda idas pealetungimise kontseptsioonist ja leida endale uus. Ja see oli luua idas kindel kaitseliin ning samal ajal teha läänes kõik võimalik fašismivastase koalitsiooni purustamiseks. Hitler ja tema lähikondlased lootsid, et neil õnnestub sundida Inglismaad ja Ameerika Ühendriike sõjast välja astuma. Seejärel pidi Berliin dikteerima rahu tingimused Moskvale. See idavall muidugi pidi jääma tulevikus Suur-Saksamaa idapiiriks. Kui on kaart käepärast, siis märkigem ära, kustkaudu idavall kulgema pidi. Alustagem põhjast. Narva jõgi, Pihkva Vitebsk, Orša Shoci jõgi, nepri keskjooks. Tähtsaimaks lõiguks selles vallis peetis neprit veerohket kõrgete kallastega jõge. Saksa väejuhatus ei kahelnud sellest, et neprist saab punaarmee jaoks ületamatu barjäär. Seal rinde edela suunal seisis punaarmee vastas tugev fašistlike vägede grupeering armeede grupi, mitte teine armee ning armeede grupi süüd neljas tankiarmee, kaheksas armee esimene tankiarmee ja Stalingradis hukkunud armeelt järjekorra numbri pärinud kuues armee. Kokku miljon 240000 sõdurit ja ohvitseri, 12600 suurtükki ja miinipildujat umbes 2100 tanki ja liikursuurtükki ja kuni 2000 lahinglennukit. Punaarmeel oli seal ülekaal ka selle kohta mõned arvud. Kaks miljonit 633000 meest üle 51200 suurtüki ja miinipilduja üle 2400 tanki ja liikursuurtükki 2850 lennukit. See oli küll ülekaal, kuid mitte nii suur, et edukalt pealetungi arendada. Suuri raskusi oli varustamisega poolteist kuud lahinguid, Kurski all olid varud ära kulunud, tanud puudus oli kütusest, raudteed olid purustatud, juurdevedu raskendatud. Sellest hoolimata seati eesmärk vabastada Vasakkalda Ukraina ja Valgevenemaa idapiirkonnad. Eriti tugevaks pidasid sakslased lõunalõiku, mis kulges mööda viuh jõge. Miks ka mitte? Kaks aastat oli seda kindlustatud, oli tehtud kõik pikaajaliseks kaitseks. Ühtlasi lootsid vaenlased, et lahingud Kurski all on punaarmee välja kurnanud ja tal pole jõudu pealetungiks. Ent see oli järjekordne kohvipaksult ennustamine. Punaarmee pealetung arenes peatamatult ja selle kohta tunnistuseks mõned Nõukogude informbüroo sõjateated. Kaheksas august 1943. Brjanski suunas vabastasid Nõukogude väed kuue kuni 12 kilomeetri võrra edasi liikudes üle 130 asula. Harkovi suunas läbiti 12 kuni 15 kilomeetrit ja vabastati üle 60 asula, sealhulgas logothovi linn. 10. august. Brjanski suunas vabastasid Nõukogude väed üle 76 asula, sealhulgas Athnitsee raudteejaama. Harkovi suunas vabastati üle 70 asula, sealhulgas Rogosi Anka raudteejaama. 11. August Brjanski suunas tungisid Nõukogude väed edasi kuue kuni 10 kilomeetri võrra ja vabastasid üle 70 asula. Harkovi suunas tungisid nad edasi 15 kilomeetri võrra, vabastades üle 50 asula ja lõigates läbi Arkov Poltaava raudtee. Nii korduspäevast päeva vaenlase tahe peatada pealetung oli teoreetilist laadi. Punaarmee poleks tohtinud edasi liikuda. Kõik arvestused olid selle vastu, ent ometi liikus ja polnud jõudu, mis oleks seda peatama sundinud. Samal ajal andsid vaenlasele löökega teised rinded. Näiteks alustasid edela ja lõunarinde väed juulis pealetungi, millega nad pidasid kinni vaenlase Donbassi grupeeringut ning sundisid hitlerliku väejuhatust viima Belgorodi alt sinna. Viis diviisi. Lääne- ja Kalinini rinde väed toetasid suvist operatsiooni pealetungidega Smolenski suunas. Me oleme juba rääkinud sellest, missugust osa etendasid sel ajal Nõukogude partisanid. Nende löögid vaenlase pihta olid valusad ja halastamatut. 1943. aasta suvisel lahingurindel sõdis ka eestlastest sõjamehi, meenutab endise 279. diviisi võitleja, praegune teeneline õpetaja Paul Maasing. Ja seal on üks niisugune koht Tallina ja seal tohutu suured lahingut, mingisugust linna. Nii otsekohe meil ees ei olnud. Külasid ei arvesta, sellepärast see küla mõiste niisugune lihtsalt kohtega seal küla ja tegelikult ei olnud seal, kus vaenlane taganes, võtame, hävitas kõik, mis vähegi võimalik, kui küla põletas ta maha. Loomad, kui ta ei jõudnud neid ära ajada, siis ta lihtsalt masinad maha, nad jäid maha ja suviselt juulikuu sees, lõunapiirkond, niisugune, nad on juba ära roiskunud, suppalzin niisugused loomad, vaatame, sõidame meie kord Vardenis kirju, küngastik seal kuskil maha, põksosis on senises jõuame juurde, sinnas vaatan, kõik loovad, jälle suur kari maha lastud, mitte ühtegi olus, kõik maha lastud ja päikese käes teede kaks-kolm päeva paisuvad ülesse nagu suured munamäed sealt, mis Brasse palja Surb poole ta Liinat teda nimetati sellepärast et seal oli ees üks niisugune mäeahelik. Aga meil tuli justkui sinna orgu sisse minna ja nüüd seda vajaliku hakata võtma ja vot seal mäeaheliku peal oli vaenlane ennast. Võta sealt käisid tohutu suured lahingud, seal see surnu, palju meie diviisist selles orus oli, vot mul on silme ees see koht praegu üks kolhoosi või sovhoosi suur õunaaed, mitukümmend hektarit ja meie olisele õunaaia ääres kuskil ja selle õunaaia taga oli suur maisipõld vaenlane siis ta nii tihedalt tulistas sealt mäeaheliku pealt, kus ta ühelt poolt ja teiselt poolt oli siis see maisipõld. No see alles kasvasse ei olnud veel valmis, mais oli nii kui niidumasinaga mitte maha pead, aga nii natuke kõrgemat maadelt ära lõigata kui seda, kui ei näe, ei mõista kujutada, aga mis seal õunaaiaga tehtis, õunaaed muidugi nemad teadsid seda koodi muidugi tulistasid, nad taipasid, kus kohas meie sõdurid on peidus, sõlminud õunapuude all kaevikutes ja see oli see aeg, kus juba puu otsas hakkasid õunad roosat külge võtma, nii natukene ja küpsema ja sealt sõdur on ikka ka inimene, kas temagi ei ole teises taignas tehtud? Vot teinekord lahingud ei ole, tulistamist ei ole, vaikus. Vaata nii, ilusad õunad, seal, ülejäänud olen paar tykki, võtan sealt kaevikus. Nii kui nina kahjuks pistab, nii tuleb. Ja kui palju vat niisuguse lingi otsa sattumast inimesi lihtsalt nendel oli nii kuidas venelasi Brist reeglina kõik oli välja sisse lastud ja kõik oli ära arvestatud, seal tulistati nii-ütelda nisust, ootamatut surma said seal inimesed, mina olin sel ajal parajasti vanema auastmes juba Vistachina minu ülesandeks oli siis oma oma roodu varustamine sõjamoonaga juurdetoomine tagalast anti sulle 10 meest kuskil kaevikud. Maastikule ja kuskil seal, kus laodon seal tuur oli, ta tegeles niidesse sooja toitu, õues, siis tõlki armussedels rihmadega selja peal roomates keda kandsime siis siia kaevused ministrile toitud kuuluvat, nii käisid need lahingud. Aga me ei pidanud seal kuigi kaua, neid võib-olla kuu piirides või nii, vast ikkagi meie väeosad läksid selle mäeaheliku, mitte otse vasta, ei läinud alasid nii suures kaares nendele poolt tagalasse või külje pealt sisse. Hävitati ära liikusime seal siis natukene aega, päris nii rahulik, kuulge, vaatasime neid põletatud ja hävitatud külasid ja vaenlane taganes heas meeleolus olime, kuigi me kannatasime ka ja kaotused olid, aga siiski meil oli hea meel, vaenlane tagab ja muidugi vot selle jõe juures juhmipukk. Sild ära purustatud, seal olid juba Meie saadetud mehed ja kindlalt tohutu suur armee osa jäi sinna jõe äärde Sis peatuma, seal jalamehed hobustega autosid, tohutu palju tankid ja kõiksugused asjad, nad ei jõudnud seda ületada, ära minna ei olnud kuhugi, meie hävitasime neid sealsamas jões. Jalamehed, seal ujusid kõik väikeste vahenditega üle selle jõe veel minema kasid tehnika jäi sinna jõe äärde, suurtükid ees olid hobuse sisega autosid jätkunud, hobuse suutükiga aeti vete sisse, et võib-olla saab läbi. Rumalus muidugi jeesi läinud, kui me jõudsime jõe äärde, siis, siis seal me nägime jões seisvaid hobusid tohutu palju siin paar või neli hobust seal suurtükiei näinud alguses vee sees, hobused nii võt kaelas, mõni selga, natukene väljas, mõni mõnel püssi esimõjudile selja ja võtta, kui on senini mulle keegi ütleb, et ma ei oleks seda uskunud. Et need surnud hobused seisid kahekesi kõrvuti surnud ja pühkima seisid ju suur suurtükk, mille ette nad olid rakendatud, see oli v, sest mida nad välja kedagi ei jõudnud ja ise ka ei pääsenud. Tehnika, mis siin oli maha jäetud, seda oli tohutu palju ja väga mitmekesist sõjamees on sõjamees ja tema oli ka siis tehnikast huvitav, paljud olid ju autojuhid ja kes mõistsid, autilbosid autodes ja käivitasid, liikusid nende autodega edasi lükates maha muidugi sealt pealt, mida meil tarvis ei olnud, aga seal olid nisuautod, kus oli meditsiini varandust tohutu palju peale, kus oli toiduaineid, suureti, jahukotid, püülijahu ja suhkur, kulud ja kõik asjad seal peal siis külarahvast, järglasi oli nälginud ja need nende nad elasid ja poolnäljas need siis kasutasid seda juhust kul, nii palju, kui nad jõudsid, kes, kes poole koti, kes, milles ja mõni, kes siis ajas oma terve koti seal kuskil auto peal selja, liikus oma kodupoolsena külasse, keegi talle takistusi ei teinud, sellepärast et kõik said aru. Ega meil üksinda Bon raske, nendel oli ka raske. Ja nüüd me liikusime ikka siis edasi Odessa suunas. Jah, ka niisugune võis olla sõdurisuvi, kuid ka niisugune, nagu nüüd juttu tuleb. Seitsmendal augustil 1943 langes kangelasena Krasnodari krais Krõmskaja Stolitsa juures Kalinini nimelise teise kaardiväe Tamani laskurdiviisi 15. laskurpolgu võitleja eesti rahvusest punaarmeelane Joosep Laar. Laskur Rodule, mille koosseisus võitles ka Laar, anti ülesanne vallutada ees olev kõrgendik. Selleks oli vaja ületada kaks sakslaste kaevikute joont ja mööduda kahest šotist. Laar tungis esimesena oma üksusega eesmise kaitseliini ja puhastas selle sakslastest. Nüüd sai ta ülesande panna vaikima kaks maruliselt tulistavat sotti. Esimesed šoti juurde roomates haavas sealt visatud granaat teda kõhust kogunud viimse jõu surusta oma kehaambra suuri ette ja sundis nii vaikima vaenlase kuulipilduja. Ta langes siis, kui kolletasid viljaväljad tema kodukülas Stavropoli krais, kuhu tema vanemad olid Eestist välja rännanud. Alles kevadel oli teda autasustatud punatähe ordeniga. Nüüd anti talle teise eestlasena Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Kahjuks postuumselt. Vassili subootini ühes sõjajutus, ütleb noor tarmukas leitnant alles maailma avastamise alguses seisev sõjamees. Sõda on üks huvitav asi, ainult hirmus. See ütlemine meenus nüüd, kus minu laual on hunnik okupatsiooniaegseid ajalehti. Silm märkab kohe, et 1943. aasta juulis ja augustis suurenes järsud fašistliku raudristi kujutisega märgistatud surmakuulutuste arv. Eesti nimed, sünniaasta järgi otsustades noormehed alla 30 eluaasta. Kõik nad langesid toonase määrangu järgi idarindel. Muidugi oli kuulutuste tekstides mitmesuguseid epic, teete, kes langes kangelasena, kes ennast uue Euroopa eest ohverdades ja nõnda edasi. Nendes kuulutustes peegeldub ühe seiklejate ja kõrilõikajate komando SS-diviisi Viking kuulunud Narva pataljoni kuulsusetu lõpp lahingutes Harkovi all. Kahtlematult tõi see kõik ahastust ja südamevalu kümnetesse eesti kodudesse sest poeg on ikkagi poeg ja mees ikkagi mees. Kuid see oli mõttetu ohver. Füüreri kuritegelike eesmärkide nimel. SS-diviis Viking oli moodustatud mitmete maade vabatahtlikest seiklejatest. Kes teab, mis motiivid kedagi seda sammu astuma sundisid. Kuid kui nüüd mälu sorida, siis meenuvad mõnedki omaaegsete tuttavate täiskasvanute tuttavad. Kes Narva pataljonis oma elutee lõpetasid. Meenub noor insener, tema oli veendunud fašist, nii et paras palk parajale mehele. Aga see külapoiss, kes pataljoni astus õnnetu armastuse ajel, see väärinuks küll paremat saatust. Kuid eks minu endagi kaks klassivenda õppimises kahvatud, aga seda suuremate ambitsioonidega Läksid sedasama teed. Vanemate teadmata. Isad-emad said asja jälile alles siis, kui poisid, 15 16 aastased istusid juba Balti jaamas sõjaväe ešelonis. Vanemate nutt ja palved ei aidanud midagi, sest kes kuradile juba sõrme andnud? Jah, Narva pataljoni ainukesed vägiteod tehti enne rindele sõitu Poolas asunud õppelaagris. Seal käis lakkamatu joomine, milleks isegi mõned kergekuulipildujad nurga taga spekulantide maha sahketati. Teel rindele rööviti viinaraha saamiseks ära okupeeritud wowis asunud saksa ohvitseride bordelli kassa. Pataljoni üks kompanii korraldas isegi bordelli eest tänaval selle peaaegu eevaülikonnas alaliste elanike paraadi. Isegi muidu tragid saksa välisandarmeerial ketikoerad ei julgenud hasardsete essestlaste tegevusse vahele segada. Kuid rindel sai pataljon esimese sauna 19.-st kuni 21. juulini Idiumist lääne pool. Teine saun tuli Harkovi all, kus 12. augustil pataljon hävitati peaaegu täielikult. Viis päeva kestnud võitlused jõudsid siis lõpule ja pataljonist langes seal peaaegu 800 meest. Haavata sai üle 500 vangi langenud kurtsid, et sakslased olid suhtunud neisse üleolevalt. Neid toideti halvemini ja kasutati, kui mitte-aaria lasi sakslaste taganemise katteks SS-diviisi Viking. Seda rolli kinnitab oma mälestusteraamatus Verlorene Siege. Kaotatud võidud ka Hitlerlik feldmarssal von Manstein. Muidugi tarvitasid hitlerlased nõndaviisi mitte esimestega viimast korda. Nagu märkisime, oli punaarmee eestlasest sõjamees 1943. aasta suvel rindest eemal õppustel ja töös. Tänases ja ka järgmises saates toome kuulajani mitmeid meenutusi sellest ajast sõjaveteranide endi aktiivsel osalemisel. Täna meenutused Johan hallaselt praegusel tootmiskoondise Leibur töötajalt, kes 1943. aastal oli 300. polgu sideroodu raadiorühma seersant. 26. detsembril 1942 oli ta saanud Velikije Luki dial haavata. Esimene lugu temalt on üpriski omapärane. Oma meeste hulka jätsin paranenud tagasi aprilli algul. Suur õnn. 43. aastal oli see, sain jälle tagasi, omasid ei roodu, ehkki seal koosseisud olid vahepeal täidetud ja veel üks pisikene episood, et sain kokku oma habemenoaga. No see habemenoa jutt on üks üldse eriskummaline, kui võtta selles mastaabis, mis suure isamaasõja rinnetel ja päevil juhtus habemenuga. Ma ostsin selle Tallinnas 40. aastal staamuse ärist. Kui algas sõda, olime Värska laagris, sealt saadeti Ambla metsa, kuhu mul jäi habemenuga kohvri. Kuuse alla kujunes niisugune olukord Kolmepäevase Tallinnas viibimisel. Meie pataljoni pidi tulema täiendus mobiliseeritud, kuid Ühel õhtul saadeti meid Nõmme raudteejaama, sealt eželoni eželoniga Starelusesse. Seal saadeti väikene grupp 60 meest oma väeosa juurte Porfrovi alla. Vot seal siis tundsin huvi, sest abi oli vaja iga päev ajada. Et kas on juhuslikult habemenuga alles ja tõesti oli alles teine juhus siis Veliki Luki all. Habemenuga oli seljakotis. Ise olin kogu aeg raadiojaamaga 300. polgu esimese pataljoni, kes teostas pealetungi operatsioone 26. detsembril sain haavata. Jäigi, seljakott voori, olles ligemale neli kuud haiglas, kui tagasi saabusin, õnneks just samasse polku sammas, roodu esinesin ruudu vanemale vanem Voikal, et kas sul on ehk juhuslikult mulle habemenuga anda trofee nuga, võib-olla ta tõin minu seljakotitäied, vaat siin on sinu asja. Seljakott ja habemenuga on tänase päevani kodus. Niisiis sündis jutustus ühe habemenoa elulugu kuid millega tegeles 300. polk 1943. aasta suvel. 100-st polk asus Tsee linnukülas on andriaapuljal 80 kilomeetrit antide Jaapulist, see oli rintest ikka oma 150 kilomeetrit kaugel ema seal kogusse, täiendusi järk-järgult, nagu ma ise saabus ikka polku paranenud olime seal kuni mai alguseni ja siis mai Alkusel anti korpusele ülesanne Kalinini rindel killukist lääne ja edela pool armeede kaitseribade inseneriliseks sisustamiseks. Ja Kaheteistkümnendal mail alustaski siis 300. laskurpolk nende ülesannete täitmiseks välja diviisi võitlejad. Teraga sangarliku tööd tegid nii näiteks nooremseersant Kaleviks päeva jooksul 97,90 kaheksakantmeetrit kaevikuid Teamis kandler 82,6 ja teised 1009 43. aasta suve ja sügise jooksul tegid 80 eesti korpuseväelased ka palju teisi töid. Nii näiteks mitme ajutise rindelennuvälja remontimise Stretsid osa rinde palkatega, autoteede korrastamisest, ehitamisest siis Viliiki luukineevli, raudtee taastamisest, vanade lahinguväljade temineerimisest, laskemoonavedudest ja nii edasi, nii edasi. Kohe pärast kaitsekindlustustööde lõpule viimist tehti korpusele ülesandeks ümbräsude kaitsejooni vahetusse lähedusse, kusjuures ümberpaiknemine tuli teostada ühe polgu kaupa päeva ajal jalaväekolonnides ja orkestri saatel. Tol ajal pani tõesti imestama, et Me marssisime ühest kohast teisse. Orkester seal, nagu andis meeleolu kaasa. Ehk siis jalal oli kergem astuda, on muidugi, see oli suur operatiivne tähtsus sellel sest vägede liikumine oli mõeldud pettemanöövri, et mitte võimaldada nõrgenevatel saksa vägedel paisata jõuded teistele rindelõikudele. Eks mingiaeg jäi sõdurile enda tarbeks ka. Vaba aeg oli, muidugi tehti seal isetegevust, seda ei saa ütelda, et isetegevust oleks halvaks peetud või takistatud. Ei, vastupidi. Ja eriti tuleb ära märkida kindral Pärn, kui tema tuli meie seitsmendasse laskurdiviisi, siis laupäeva lõunast lõpetati õppused ära. Vestil anti vaba aega enese korrastamiseks ja terve laupäeva õhtu pühapäeva kuni kella 23-ni. Siis käis üks meeleolukas isetegevusse dance diviisis korpuses oli ka vastavat üksust tarüksused, kus olid medõed, sanitarid siis õlid, ratistitelefonistid, nii et niisugust jah, olukorda just ei olnud, et mees mehega oleks tantsinud, mitte kaitsekindlustustöödel. Just oli see omapära, et meil oli vahet, suhtlemine kohalike elanikega ja see andis ka nii-öelda meestele omapoolset niisugust moraalset tuge, sest kõige suurem koduigatsus tekkis just mai. Jah, maikuu siis aprilli lõpul, kui loodus tärkab, kas talveunest, vot siis sellise kodu see magus sõna hästi-hästi tugevasti meeles. Milles mõtleb õhtuti naril, sõdur kui kustunud päev? Tormisel kodurannal ja karil mõtte viivuks tal seisma jääb. Mõtlesin, salaja kipub, kuhu jäid aerud ja mõrd õnnes süda salaja ripub rannaluik. Reil tunnetes tõrjel. Aga praegu rõhub randu nagunii, mis halb veres ja pisarais edasi kanduv saksa sõduritald. Viimased päevatsust olla veel lahus kodumaa ja kodurand. Tulel tule Tormis ja vahus kuulub mulle Su rikkalik Kall.