Kunstihoonet täidavad leinaviisid. Kuid kõledad on selle maja tühjad seinad. Täna neilt korjatud kõik. Vaid mustal otsaseinal seisab nimi Jaan Jensen. Aastaarvud 1000 904967. Karm paratamatus, 1967. Möödunud neljapäeval kaotasime nimeka karikat turisti rahvakunstniku vabariigi kunstielujuhi. Vaikseid samme astub üles kunstihoone trepist. Kui sageli on ta seisnud siinsamas trepiotsal rühikalt oodates kogunevaid kunstihuvilisi. Kui palju kordi on tema sõbralik sõna kutsunud siin üle näitusesaalile. Täna oleme temaga selles saalis viimast korda. Leinalistena seisab lahkunu Sarga ümber kaaskunstnike valitsuse ja parteijuhte vabariigi kultuuritegelasi, teatri inimesi, muuseumide töötajaid, kunstiteadlasi ja tema kunsti austajaid. Hüvastijätusõnu ütleb kunstiteadlane Villem raam. Sõbra väegade käitumine juures eriti raske homse täna. Jaan Jensen ei kuulnud ainult sõpradele ei kuulu ainult Kunstnike liidule. Ta kuulub oma töö ja loominguga. Kogu rahva. Nii raske ja raske väljendada. Et tema lahkumine sündis hämmastavalt ootama rahavalt kiirelt. Veel ei ole lõppenud tema hääle paikkumine liidu juhatuse toaseinte vahel. Veel ei ole vihm pühkinud ta puhkepäevade autojälgi lohusalu meretee. Oi kui surevad. Mehed ei taha palju kõleda. Leinavalus ei taha palju kõleda, purunes, sest see valu ja voolus on niigi suur. Meil on aga suur lohutaja. On Jaan Jenseni elutöö on tema looming. Heidame leinapäeva sellele teele. Sülgede tuttava tehnik algas oma tee Vändra metsades ja Vändra väljadelt. Algas seal. Oligi eesti kultuuriajaloo suur mees, eesotsas Jannseni Jakobsoni Jürgen Zverevi Peterson, särgavaga on ala. Ja see tee kulges nii väga iseloomulikult eesti talupoisi vaesele elule nii väga iseloomulikud sellele eesti talupoisi noorusele, kelle kodus isa kantult elas Jakobsoni vaim. Ja nii läks Jaan jälised ikka läbi külakooli Dicta kihelkonna kooli Pärnu gümnaasiumis. Ja keegi ootasid ees seda eesti kultuuri kaudselt. Traditsioonid olgu see mõni aasta tagasi. Eesti satiirisuurmeister oli ja siis oli. Juba 20.-te aastate algul leiame noore ja Jenseni talitusel kõrvuti õpingutega kõrvuti tööga täis raske pingeline võitlus elu eest tööloomi kui looduslikke unistusi. 1000 928. aastal avaldatakse ajalehes Jaan Jenseni esimene karikatuur ja nüüd taas järvi. Üllatav meenutada, kuivõrd selgelt juba selles esimeses kandidatuuri lehes väljendusid tema hilisema loomingu põhijooned väljendusid eesti klassikalise karikatuuri loomingu traditsiooni loojaks. Põhiliselt oli koll jaa väljendusite Jaan Jeltsini oma jooned, teod, sisuline poliitiline aktiivsus, sisuline teravus, mille haardeulatus ei piirdunud kodumaaga vaid püüdis kaupade koguma piires. Jaan Jenseni sulg ei lisa sellele, mis on enam ainsatki joont. Ei, sõbraliku, ei Salvamat. Tema elutöö on tehtud. Elu need ei ole mööda läinud päevad. Elu on see, mis neist päevadest meelde jääb. Jaan Jenseni suletõmme jääb alatiseks meie silmade ette. Ja vaadates täna tumedal leinakangal hoogsat kunstniku signatuuri näid taastama töid, mis olid mitte väga ammu juubeli näitusena sellesama katuse all. Ei unustame kunagi ka teda kui inimest. Talle omast tagasihoidlikkust. Ei kao kõrvust, tema hääl. Minu kõrval, kui mina algasin, tegin, olid sellised suured meie meistrid, nägu oli korri, nagu oli kruusteniaga Tiitus juba mina oma eeldustega. Kuidagi ei arvanudki, et ma nendega ühte ritta võin tulla või kuidagi nägin, et ma jään ikkagi ääremaade karikaturistiks. Tegin seda kõige muu töö vahel. Noomis mind ütles, et kuule, sa jändid igasuguse asjadega, küll teed üht ja teist ja kolmandat kusa karikaturistiks tahad saada, siis viska kõik muu minema siis ega mõtlemis ja siis algab töö tegemist. Ja mida Ma tol korral nii sügavalt ei mõistnud, siis nüüd mõistan ma seda palju paremini. Kori ise viskas kõik kõrvaldada. Noores põlves ka illustreeris ja tegi muud tööd. Karikaturist võib ainult siis saada kõrgusi, kui ta ainult ühes suunas mõtleb, ühes suunas töötab isegi teises laadis joonistamine viib kääveller võib-olla et isamaasõda ühendaski minul vähemalt kõik need laiali pillatud jõud viis nad ühte suunda ja vajadus teha, see on sisemine seoni sisemine vajadus oli, aga et seda kodanikutunnet realiseerida, pidin ka pingutama kõik oma kunstilised võimed ja jõud, kokkuhoid seda edasi anda. Sellepärast karikatuuris nagu igas kunstis on ju oluline, mitte see, et sa tahad, et sul on hea idee, vaid peab olema ilmtingimata meisterlikkus ilma meisterlikkuse tai realiseeriga kõige paremat ideed. Need olid Jaan Jenseni sõnad öeldud siinsamas majas. Tema juubelinäituse avapäeval. Kuid karm paratamatus toob tagasi praegusesse hetke. On viimse teekonna algus ja hüvastijättu. Kui võrrelda ja helmed tööl ei piisa leinaminut. Selleks on tarvis tõsist süvenemist. Kuid täna mõjududes tema tööd tema väsimatult pingutusi tema takistustega võitlemist. Tahaks selles ammendada. Lohutus tahaks sellest ammendada. Julgust edasiseks võitluseks. Tänasel raskel leinatunnil langetame pea sinu eest, kallis kõver ja ütlen sulle oma sügava tänu jätku raske leinavarjuhämaruses jõudu lohutust sinu abikaasa sinu omastel sõpradel ja sinu arvukatel austajatele. Puhka rahus, kallis. Jaan Jenseni elutee katkes ootamatult järsku. Alles käesoleva aasta algul asetati arhiiviriiulile helilint Kunstnike Liidu esimehe järel hüüdega vanameister Anton Starkopf haual. Ootamatult ruttu on seegi muutunud hääleks, mis nüüd igavesti vaikib. Ja kõik tollal öeldu käiks nüüd, kui kõneleja enda kohta. Ei ela ju meist keegi, isegi ka mitte kõige tugevam igavesti, kuid nii kindlalt ja nii tugevasse materjali näguseda jäädvustas oma mälestuse Anton. Starkopf ei ole antud paljudele. Antons tarkov. Elas uhkelt, töötas uhkelt ja suri uhkelt. Kesed oma loomingut, oma kodu, oma mõtteid. See peaks andma talle suure rahu peale. Nii pingsat tööd, puhata täies väärikuses, ilus ja uhkuses. Leinaviis saadab nüüd viimsele teekonnale kunstnike liidu esimeest Jaan Jenseni. Sõprade kätel kantakse tema põrmu metsakalmistu vaikusse. Päevast päeva oleme harjunud sinu juurde tulema kõikide oma murede ja plaanidega. Ja me oleme harjunud saama mõistmist ja abi. Ja võib-olla selles igapäevases töös me nagu ei märganudki kuidas sellest kasvas välja see üldine tööstiil see soodne ja suurepärane loominguline olnd, mis valitses meie kollektiivis. Ja millele me oleme uhked olnud. See loominguline õhkkond ilma milleta oleksid mõeldamatud olnud eesti kunsti tänased saavutused. Me kunsttase ja kunsti tänane vormide rohkus. Me vaatame täna inimesed, kes kellel on Eesti kunsti arengus võib-olla suuremaid teeneid kui nii mõnelgi teisel. Ja sellepärast me tunneme, et me matame nagu osakestis Elvas. Kuid me teame ka, et osa temast jääb elama kõikidesse meie töödesse. Tänalasi. Hüvasti. Värske kalm mattub pärgade alla. Päev vajub metsakalmistu mändide taha. Ühe töömehepäev on jõudnud õhtusse.