Me istume keset kirevat lustakat seltskonda, vastu vaatavad karud ja koerad ja põrsad ja päkapikud otse minu suunas sõidab lõbus rong, kus piilupart on rongijuht, teisalt vaatab vastu niisugune tõsine perekonnapilt. Kuskilt naeratab Princess raamatukunstnik Ülle Meister. Nad on kõik justkui elavate jaoks, vaat, võtavad kätte, astuvad raamatu lehekülgedelt maha ja ütlevad tere. Eks ta tegelikult ongi minu maailm ja lähemad sõbrad selle ümber teed parasjagu mõnda loomaraamatud ja näed sellega vaeva ja pusid ja katsutada elama panna. Ja kui siis mõni moment õnnestub, siis on tõesti selline tunne, et nüüd ta pilgutab sulle silma, ütleb, et näe, hakkama said. Kas maitse oli näiteks selline? Raamat on alles ees? Mõnes mõttes jah, ta on küllaltki ammu tehtud, aga kuna ta nüüd alles tootmisse läks, siis tuli natuke kohendada ja veidi ümber teha, juurde teha. On jah, üsna nii värske, ammune ja värske tutvuse. Temaga oli jah, tykk tegemist, ta oli niisugune väike isepäine elukas, kes ei allunud kergesti minu tahtmisele. Ja siis ma ütlesin sõpradele, Kaagond küsib, mida segu teele tuurid, põrsa hingeelu. Kõige raskem oli panna pääsukest tegema siin rulalaua peal. Tema tantsaka figuuri juures oli väga raske, siis kui ma sellega hakkama sain, siis tundus, et noh ei, peaaegu nagu vandeseltsi. Ja no et sul on väga võidurõõmus, naeratus tõstsin ja täpsemalt jutt käib siis leelo tungla tulevase raamatu põrsas, pamp, pilt brittidest, need pildid olete joonistanud siis teie õllemeister ja et nad on siin laua peal ja tegelikult ootavad kannatamatult, et saaks ometi raamatu sisse. Ma pean jah, oodanud juba tükk aega olnud natuke peremeheta olekus, aga nüüd on lootust jah, et nad ilmselt septembriks võib olla. Saavad raamatuks. Et on ka lõpuks tee Eestimaal natukenegi kärmimalt hakanud liikuma lasteraamatu ilmumise asjad. Nojah, eks seal probleeme on hinna ja kõige muuga, aga aga vähemasti kiiremini liigub kunstnikule muidugi rõõmu tajatele. Et kunagi oli Teie leelo tungla ka sellest, et mõni raamat on sündinud ka, nii et kõigepealt on olnud Ülle Meistri pildid. Toiduon vist üks päris kindel näide, tõepoolest. Enne sai tehtud pildid. See oli üks üks ammune ammune projekt, mis läks nagu omaaegsete olude tõttu untsu, aga, aga nüüd sai jah niimoodi ta tehtud, et leelo tungal kirjutas piltide järgi neile värsid ja väga hästi läks minu meelest see trend on küll üks imearmas karvakera, kes siin raamatu lehekülgedel tegutseb ja oma väikest koera elu elab. Aga kuidas Toindu teie meeltesse tekkis, Ülle Meister? Ma täpselt ei oskagi öelda, sest niisugust koera mul ei ole kunagi endal olnud. Meil oli maal vanasti ikka mõni suurem krants. Aga see on niisugune väike väike nähvits, mõõda on mingi koondpilt nähtud koertest ja tuttavatest koertest. Kas võib öelda, et koer on teie lemmikloom? Ma ei oskagi nii kindlalt praegu öelda, kui ma olin väike, siis oli raudselt minu lemmikloomaks hobune. Ma joonistasin ainult neid igas olekus enamasti jooksmas. Aga ma suhtun kõikidesse loomadesse hästi, mõni selline eriti soodusraamat, nii nagu see rongisõit, kus seal siis terve terve bukett, igasuguseid erinevaid. Ise loome, seal ongi sõit, on päris mitme põlvkonna lastele olnud niisugune omamoodi lapsepõlvemärk raamat, jah, kõige uuemale trükile oled tõsis teie pildid joonistanud, see ilmunud 86. aastal? Jah, ma vaatasin varasemaid väljaandeid ka vilksamisi, aga panin nad ruttu käest, et hakkaks mõjutama seda raamatut. Püüdsin näha asja nagu natuke teistmoodi, natuke omamoodi. Kui palju sa pead õnnestus, aga üldiselt on nad tuttavate lasteaiad üsna räbalas loetud. Raamat. Ühtekokku on neid raamatuid, kui palju, mis te olete illustreerinud lasteraamatuid, mina vaatan siin ringi, ütlen, et kümneid ja kümneid, aga täpsemalt ei, ma tõesti ei oska öelda. Siis kui aastaid tagasi kunstnike liit oli vaja pabereid täita, tõesti glitter astuda, siis sai nagu kokku loetud ja nimekirjadest, aga siis siis jäi see pooleli ja nüüd tõesti ei tea. Isegi umbes ei oska öelda, on, on erinevaid, on kujundatud, kus on ainult kaas tehtud ja ja siis selliseid lasteraamatuid, mis on otsast lõpuni. Minu poolsada võiks kokku tulla. No küllap ikka, ma arvan rohkem, kuidas teist, Ülle Meister raamatukunstnik sai see koht, kus eluloos öeldakse, et juba lapsena armastas ta alistada ja mitte midagi muud. Lapsest saadik joonistanud ja lapsed kõik joonistavad. Aga ühel heal momendil jätavad osa neist joonistamise järele ja tegelevad millegi mõistlikuma, asjaga aga, aga üks väike osa neist saab suureks ja jätkab ikka kangekaelselt joonistamist ja nagu nagu isagi, suureks mõistlikuks. Mina kuulun ilmselt nende hulka, teie lapsepõlvekodukasse soosis igatepidi teie joonistamise tahtmist ja muidugi, sest ma olen maal kasvanud, aga minu ema oli kunstikooliharidus ja tema mõistis seda joonistada tahtmist. Tema kahjuks aegade ja olude sunnil pidi jätma selle temasse tavaline tavaline maainimene, kes tegi igapäevast kolhoositööd. Aga ta oli minu esimene ja väga oluline õpetaja neis asjus ja õpetas maailma nägema ja mõistma, joonistama nii, et kõiges selles olema emale, tänaval, kus kandis teie maakodu on, mina olen pärit Ida-Virumaalt, Lüganuse külast, see on iseenesest Eestimaa üks reostatumaid kante. Ja ma lapsena teadsin näiteks jõgi peabki haisema kemikaalide järgi jääd jõkke, millesti terad tõrvaseks. Nii et sellised noh, vastuolulised looduse, muide ta mul nagu lapsepõlvest lapsepõlvekodu on ikka ilus. Elasime kivi lausa selle selle reostatud jõe kaldal. Ja selline ta oli ja mina teistsugustega ei olnudki nagu näinud, aga Lüganuse on ridaküla, nii et nagu niisugust metsatuka ja see sinna tuli juba nagu, nagu kaugemale minna ja sinna päris väiksena nagu üks ei saanud. Aga ma arvan isegi, et, et niisuguses ümbruses, kus osa on reostatud, õpid nägema seda. Seda ilu võib olla veelgi, et seda vähest, mis on ja seda, seda puhast, mis on ja ma arvan, et see ongi nagu mulle jäänud, et selles mõttes nagu hinge, et elus on kõiksuguseid asju head ja halba ja, ja minu jaoks on oluline, et ma näen seda puhast, mis on olema, sest minu meelest see nagu noh, aitab inimesel olemas olla. Ja see on väga tore, et tegelikult lapsena saite juba sellise mõtlemisviisi kätte enda jaoks see tuli nagu, nagu loomulikult ja ilma loosungid, et ma arvan, et varitsi tema abil selleks õpetas pilvi vaatama ja nägema rohukõrte lillekest. Tundsin küla hobuseid kõiki nägu ja nimepidi. Ja kuna sel ajal olid nagu küla vahel autosid vähem liikvel, siis need nagu mind eriti ei huvitanud ja sellest on ka jäänud, et tehnika joonistamisega tulen tunduvalt kehvemini toime ka praegu. Eludest muidugi olen joonistanud kohe, kui seejärel mahtunud raamatusse, siis olen teinud oma lõbuks pilte Jani Oluline on, minu jaoks on kui vanad üldse, olite antell umbkaudu meeles, kui see maailm teie jaoks esimest korda avanes, et kõike seda, mis ümberringi on näha, on ju võimalik ka paberile panna? No ma arvan, et see oli minu jaoks selge üsna varakult, sest ma väga ähmaselt mäletan, et esimesed pildid olid mul monument vallast, venna tindipotti sain kätte ja siis ma joonistasin paberinutsakas seinale mingeid täiesti omaloodud kujutisi seal oli, miks pidi olema inimene, ma mäletan veel seda kohta, kus ta oli voodikohal. Millegipärast ütled neli jalga all või oli neid rohkem, isegi selle eest natuke jah, õieti siis seda esimest katsetust nagu eriti mõistetud. Aga see on minu jaoks kogu aeg olnud olemas, isegi täpselt ei mäleta, kas, kas see on nüüd juba emajuttudesse mälestust või ma mäletan seda siiski ise. Tundub, et ma vist ikka ei mäleta natuke. Ja koolis te käisite. Püsikeskkoolis oli seal ka mõni õpetaja, kes teie kunstikalduvusi eriti mõistis ja omakorda edendada püüdis. Aga ei, ma ei saa midagi öelda oma õpetajate kohta paar minu meelest mõistsid kunstikalduvusi kõik ja, ja rakendada tee neid ka üsna edukalt kogu kooli ulatuses. Sest kõikvõimalikud seinalehtede kujutamised ja mis üldse ühes ühes maa keskkoolis ette tulla, see oli enamasti minu teha. Ja ma arvan, et see tuli kasuks. Mõnikord tekkis natuke arusaamatusi, karikatuure püüdsin õpetajatest teha, siis kõigil just ei olnud huumorisoon. Isegi kuni sinnamaani, et maakoolides ju ei jätkunud õppevahendeid ja minu pinginaabri ema oli õpetaja algklassides. Ja kui ma olin juba keskkooli tüdruk, siis kutsuti mind ikka vaatasin esimestesse klassidesse tahvli peale joonistama, et oleks tunni teemal mingi illustreeriv näide ja siis ma pidin kriidiga ruttu vahendina tahvlile, joonistas midagi, mida siis oli tarvis see nagu eellugu õpikute tegemisele. Mõnikord oli see üsna tülikas, kui oli vaja nagu kähku korrata, midagi või, või järgmiseks tunniks endale vaadata ka ei. Tehtud sai. Et teil on meeldinud ka karikatuure teha, tegelikult seal hiljem raamatute kujundamisel kangesti kasuks tulnud minu meelest teie pilte Ülle Meister iseloomustabki, see, et nad on enamjaolt naljakad kui pole muidugi tegemist just surmtõsise raamatuga, Hitleri surmtõsiseid raamatuid vist nagu ei olegi õpikud mõnikord nagu kisuvad tõsisemaks, aga, aga noh, seal on ka hea tahtmise juures mingi väikse lükke sisse teha, aga eks karikatuuride joonistamine tuli võib-olla jah selleks kasuks nagu oskus leida mingi karakteerne joon, et oleks midagi ilmekat, et hakkaks nagu see joonistatud tegelane elama. Nii et sellest on igasugu küll kõigest on kasumite nimede nii või teisiti. See oli nüüd nii-öelda vahemärkuse korras, aga nojah, kui keskkool läbi sai, kui selle endise jutu juurde tagasi tulla, siis ei olnud muidugi vist kahtlustki. Tuleb proovida edasi kunstiinstituuti, kõigil teistel oli selge, et nii see tähendab, aga minul hakkas millegipärast hirm. Kui kõik arvavad endastmõistetavat, et noh, nii see nüüd läheb, siis hakkas mul nagu tekkis kerge tõrge ja hirm, et noh, ei tea. Julgus sai otsa, nii et ega ma kohe läinud eksamitel ma tegin aasta otsa tööd ja käisin ettevalmistuskursustele. Ja siis riskisin peale lasteraamatute Ülle Meister, olete te kujundanud ka täiskasvanute raamatuid, täiskasvanute raamatuid muidugi vähem, kuna neid illustreeritakse üldiselt vähem lasteraamat toonud, nagu lähedasemalt ka. Peale selle olete te maalinud lihtsalt ilusaid pilte ka, kuna erialalt olen ikkagi graafike, graafika tegemine nõuab teatud tehnilisi võimalusi diktoriinstituudile õppimist, nagu ei söandanud hakata kohe eksperimentaal ateljees käima ja nii kodustes tingimustes oli kõige lihtsam teha akvarelli, tahtsid midagi teha, midagi muud raamatut. Ja nii see nagu läksime akvarell teinud hobusele aja raamatu tegemise kõrvalt. See teie tuba siin, teie kodus, kus me istume, ta nagu omamoodi pisike näitusesaal vabad seinad on äärest ääreni pilte täis küll lilledest, küll merest, küll kividest, küll pilvedest, küll mägedest küll lihtsalt rohukõrtest tuule meelevallas jaka ära lendavatest või vastupidi saabuvatest kurgedest. Luikede nojah, see on ka võib-olla mõnes mõttes enesekaitse või aknast paistab, vastas olev paneelmaja. See paistab tõesti ja taevast näeb ainult, kui aknast välja vaadata ülesse poole siis peab nagu ümber olema midagi, mis, nagu seda kivilinnas olemist natuke lahedamaks teeb. Ometi on Õismäe ju Tallinnas üks rohelisemaid elamurajoone siiski, siin ei ole just mets kaugel, loomaaiast rääkimata. Ja loomaaia ma avastasin alles möödunud aastal enda jaoks, et on tõesti tore koht, kui arv on siinsamas. Üle ukse kolme minuti tee. Ei saa nuriseda, päris tore, kohtun seitsmega. Aga ta isegi linna. Nii et iseenese jaoks ma pean pidama selliseid pilte, kuhu ma saan ennast sisse mõelda, kui mul on tuju väga paha ja ma ei taha vastasmaja aknaid enam valed mis mul silma ees anud. Sellepärast ongi mul üks üks väga vana pilt siin üleval ühest siberi järvest mägedest huma ennast mõtlen, kui mul tuju väga ära kisub, siis mõtlen ennast sinna kaljunuki peale istuma. Te istusite seal kunagi seal ma olen jahistervad kunagi sõitnud mööda seda järve ometi siin toas, nagu te enne ütlesite, sünnib enamjagu teie töödest on ju ka ateljee, aga seda te vist eriti tihti ei kasuta. Ateljee on jah nagu graafiliste asjade jaoks, kui vahetevahel tekib tõesti selline moment, kus tunnen, et teisiti ei saa, et tahad teha midagi muud. Aga raamatuid ja muud pildid need siin niimoodi ka kodus. Siin on iga kell võimalus paberid lahti lüüa ja teha midagi hoolimata kellaajast, ma arvan, et minu aken on üks hilisemaid valgustatud aknaid.