Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade liigrände vu. Tere, tere, head kuld. Kuulajad on alanud, meie ühine 55. saade ja taas võimalus minna tagasi möödunud aegadesse ja nende aegade muusikasse võluvasse ja kaasakiskuva asse. Oli suurte orkestrite ja meisterlik solistide aeg ja nende suurte meistrite maailma. Alustagem ikka, nagu tavaliselt me saate alguses oleme teinud ikka mõne vana saksa Schlaagriga ja seekord ma olen siin valmistanud plaadi pealkirjaga nimega Nataša, aus Odessa. Siis Odessast on Nataša pärit, kellest nüüd lauldakse Annal Mert, Lutter ja eri helgar kahekesi esinevad Nataša aus Odessa Foxtrot aastast 1940. On huvitav, et 1900 kolmekümnendatel aastatel, nagu me saate alguses tavaliselt ikka viibime nendes aastates. USA moe muusika oli Euroopas suhteliselt vähetuntud. Me oleme sellest ka varem rääkinud, raadiojaamad ei olnud nii võimsad, et üle ookeani levida kvaliteetselt noh, üleüldse kesk ja, ja lühilainesaatjad ei suutnud seda ultralühilaine sagedust üle anda, sellist kvaliteeti ja plaate toodi põhiliselt laevaga, noh, võttis kaua aega, kui mõni moe muusika Euroopasse jõudis. Aga Ella Fitzgerald murdis muidugi kõik piirded läbi. Laulu esimene leedi on tema kohta öeldud Kaleidi Ella, tema svingikuninganna ja talamäel 1000 tiitlid, mis seda naist kaunistavas ta elas aastail 1917 ja 1996. Ja ta on tuntud mille poolest, nagu asjatundjad ütlevad, ta on tuntud oma hääle puhtuse, laitmatu diktsiooni, intonatsiooni ja suure improvisatsioonivõime poolest. Ja pärast tormilist noorus, tal oli tormiline noorus, uus lavatäht, kaunis naine, leidis Fitzgerald muusikalise edustabiilsuse Chick veebiorkestriga esinedes enamasti Savoy balli Realis, Harlemis ja tema rohelise ja kollase korvi, mille ta kaotas selle lasteaia laulu. Diskid Täskid sisse laulmine selle orkestriga aitas nii temal kui ka veenberi orkestrile rahvusliku kuulsuse tasemele tõusta, nii et nad said selle lauluga väga kuulsaks, mõlemad, nii solist kui siis ka orkester ja Ellavičeral laulis seal siis sellist lõbusat lugu, kuidas ta oma kollase korvi ära kaotas ja tänaval kuskil jäi see maha ja ta kartis, et see ära varastatakse ja kätte ei saa ja nii edasi ja nii edasi ja nuttis emale sellile. Laulukene läks väga moodi, diskid käskid ja siis nagu ma ütlesin, juba tšikveebi, orkester saatis teda. Ja nüüd me oleme siis head kuulajad. Tõepoolest suure Ella Ühe esimese tõelise kuulsa laulu sünni juures lavičerald vokaal 1938. Itaalia rahvalaulik tiri Tomba kuulus laul tänaseni. 1935. aastal tõusis ta ka Eesti vabariigi suureks moelauluks Aleksander Tamme esituses. Aleksander Tamm ja orkester möllab kord, nemad panid pealkirjaks invel tiri tõmba ja siis plaadile veel kirjutatud, ma vaatan siin loen inglise keeles, Estonian grammofon koording aastast siis 1935 ja bella Gordon, kes saadab ja huvitav on siin plaadi ümbrise kirjutatud inglisekeelne kirjeldus veel väike, kus öeldakse, et 1900 kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel seal oli Eesti vabariigis suurmood või voog džässirütmis tantsimine. Et laulud olid siis valsi või polka rütmis tehtud ja see siis lükati edasi veel sellisesse hoogsasse jazzi rütmi ja seda siis tantsiti ja 1930.-te aastate teisel poolel lisa taandus neile rütmidelevalsia polka ka Foxtrot. Nii et algas siis ka uus ajastu eesti muusikas 1930.-te aastate teisel poolel, kui tuli Foxtrot välja ja seda tänu helifilmide muusikale, no maailmakuulsad helifilmid jõudsid meilegi siia ja siis selle muusika järgi, siis hakkas ikka meie lauljad laulma või tantsima või, või esitama ja ühesõnaga Foxtrot tuli moodi ja, ja need rütmid siis muutusi. Aga väga oli Eesti siis austatud džässirütme tantsusaalides tirid, tõmbavaid tirid, Tomba Aleksander Tamm ja heliplaat aastast 1935. Meie ühisele saatele tuleb üha rohkem vastukaja, ikka rohkem telefonikõnesid ja kirju, mis on muidugi väga tore. Ja ma tahaksin siin kohe ära öelda, et seda, et kui te meile kirja saadate või, või siis meili meiliga või, või telefoniga sõnumi saadate, et pangiga juurde väike märge, et kas teie perekonnanime ka eetris välja öelda või ainult piirdume seal. Mõnest Eesti kaunist paigast on saatnud oma soovi, et see oleks väga hea teada, et võib-olla mõni inimene tahabki oma perekonnanime ka kuulajatele öelda. Ja saatele buss, ma veel kordan kama, koordinaate telefoni ja internetiaadressi, nii et pange pliiats arvuti või nutitelefon valmis. Ja siis veel lisan juurde, et rahvusringhäälingu Internetileheküljel on ka kogu aeg üleval minu internetiaadress. Nii et igaüks saab seda leida, kui ta läheb selle leheküljel, saate Kuldrandevu juurde. Nüüd aga siis paneme käima või läheme, astume sisse või õigemini avame kuld, Randevu kirjakasti. Tulemas on kuld, Randevu kirjakast. Kirjutab meile proua riiet kusagil seitsmekümnendatel aastatel kuulsin Ott Raukase poolt esitatud laulu, mis on mulle noorepõlvest hinge ja meelde jäänud. Laul oli salvestatud raadiomaja suurel kettal olevale magnetlindile. Neid nõndanimetatud kasutanud tatud magnetofonilinte müüdi vanaga raami poest. Tol ajal üldiselt olid lindid tühjad, aga ühel lindil oli see minu armastatud laul peal. Rohkem ei ole seda lauluma kusagil kuulud ja seegi minul inton kaduma läinud. Kui ma õigesti mäletan, siis oleks olnud nagu südamlik lapse poole pöördumine, vestlemine lapsega. Ma oleksin väga rõõmus, kui saaksin seda laulu veel kuulda. Sooviksin mõista, miks laul mulle omalaiale hinge ja meelde jäi. Ehk on veel ta kusagil säilinud? Ma võin küll eksida, kuid mulle tundub, et see laul peaks ikkagi olema, ütleb siis proua Reet, meile. Ja mina võin nüüd ka eksida proua Reedale vastates. Aga ma arvan, et kui Ta on Ott Raukas, sest ma vaatasin kõik ta laulud läbi siis mulle tundub, et see võis olla Ott Raukase tolleaegse nimega neegrihällilaul. Ja seal on ilusad sõnad, kuidas siis? Mustanahaline isa räägib oma lapsega õhtul voodi ääres ja laulab talle hällilaulu. Pealkiri oli siis neegrihällilaul ja kuulame, kuidas Ott Raukas selle loo esitas. Selle on kirjutanud ameerika helilooja George Clazzam juba 1897. aastal. Nüüd aga siis Ott Raukas. All. Kri. Ääres. Kri. Ja alla. Miljon. Seda mustade hällilaulu, kui need moodsas keeles öelda originaalnime enam ei tohi vist nimetada seda mustade hällilaulu on esitanud kümned ja kümned, eriti saksa artistid, muide muidugi palju ameeriklasi ja teiste rahvaste soliste. Ja meie kuulajaskonnale peaks kõige rohkem Ta või kõige tuttavam olema USA neegerlaulja pool Robsoni esid. Pool Robson oli suur, võimas must mees, nägi kahemeetrine hästi-hästi, tugeva kehaehitusega, tähendab ja väga võimsa häälega ja tema oli Nõukogude Liidu suur sõber ja käis Moskvas mitmel korral esinemas. Keegi ütles mulle, et aga Eestis käis, kuid mina küll seda ei mäleta, pool ropp seal oleks Tallinnas käinud. Bassbariton on tema ja Robson elas aastatel 1898 kuni 1976 ja lisaks sellele, et ta oli veel laulja, oli ta õigusteadlane ja aktiivne kodanikuõiguste eest võitleja, mis pärast olid pidevalt konfliktis USA võimudega. Ja ta plaadistas ligi 300 laulu, on öeldud. Kokku loetud need paljud rahvalaulud, neegrilaulud ja lugu pealkirjaga May käli hellid Meimi ehk minu kräsupäine poisu, oli kindlasti üks paremaid tema laule ja tema esituses, kuigi ma kordan väga paljud lauljad on seda lugu esitanud. Võib-olla mõnes saates kuulame ka teisi, nüüd aga siis mai kälihelid Wave'i pool, Robson ja laul on kirjutatud George Clazzami poolt 1897. aastal ja pool Robson laulis selle sisse selle plaadi peale, mida meie kuulame. 1954. aastal. Onu. Loba. Ka. Laba juba. Jooma. Suured tänud selle hea saate eest. Olen Stalini aja inimene ja minu ajal tulid raadiost patriootilisel laulud, nagu näiteks laul mingites Karjala metsatöölistest, kes istuvad metsas lõkketule ümber ja venitavad siis laulu austuseks suurele juhile ja õpetajale Stalinile. Ka oli veel mingi laul Moskva, Peking. Kuid see laul kadus siis, kui suhted kahe riigi vahel jahenesid. Minul polnud võimalus kuulata plaadimuusikat, kuid välismaa raadiojaamu võttis meie oktava vastuvõtja küll hästi. Suurimad õnnitlused teile rohkem kui 50 raadiosaate tegemise puhul ja siis tuleb allkiri, kus proua Maret kirjutab niimoodi. Maret, kes on Eesti vabariigis sündinud sõja ajal koolis käinud, sotsialismi ajal tööl käinud ja kommunismi ehitanud, et nüüd saaks kõigiga koos kapitalismis elada? Vaat huvitav kiri. Mõlemad laulud, mida proua Maret meenutas, on meil mul siin olemas riiuli peal. Nii Karjala kui ka see Hiina sõpruse laul, noh, kahte me täna kuulama ei hakka, ma panen karjala võib-olla mõnes järgmises saates. Aga Moskva, Peking kuulus laul, muide. Ja kui keegi arvab, et ta kuhugi kadunud, siis ta eksib. Kohe me seda kuulame. Nad on umbes sellised venelane honi hiinlasega igaveseks ajaks sõber. Lihtne, vene inimene käib õlg õla kõrval lihtsa Hiina inimesega. Sõprus meie rahvaste ja rasside vahel üha süveneb. Volgal on kuulda Jiang, see jõekohinat, Jiang, see kaldal, aga volga kohinat. Hiinlased näevad Kremli torne ja venelased meie torne. Soja. Meie maad kahekesi ei karda. Moskva, Peking vaat sellised laulusõnad, nad on veelgi värvikamalt, kui mina siin praegu tõin, näiteks. Kaks riiki on nii tugevad, et mitte keegi nendest jagu ei saa, kui sõjaoht peaks tulema. Ja selle Moskva Pekingi laulusõnad kirjutas 1949. aastal poeet Mihhail versiinin. Ja, ja tema parajasti istus kinni Siberi sunnitöölaagris ja kirjutas selle luuletuse vastutasuks selle eest, et tema karistust vähendati. D. Ja juhuslikult luges helilooja vannoo murrandeeli Veržiinini luule. Ja otsustas, et see on väga hea luuletus ja mõtles, et ta pühendab selle muusikale, kirjutas sinna siis noodid juurde. Ja see oli pühenda tunni Jossif Stalinile kui ka Hiina rahvavabariigi aastapäevale parajasti, mis seal oli. Ja kuulus Nõukogude armee Aleksandar Vi ansambel esitas selle lauluga isiklikult maod tungile pekingi turnee ajal. Stalin oli ka selle laulu osaline, nagu meenutatakse ja andis Manoob muralleelile, siis tähendab heliloojale Stalini preemia. Ja laul on taas päevakorda tõusnud, sellepärast et Venemaa ja Hiina sidemed on jälle väga lähedased ja tugevad. Nii Putin kui siitsin, ping on teineteist korduvalt viimasel ajal nimetanud sõpradeks. Ja muide ka oma esimese visiidi tegi Hiina president pärast valimisi Venemaale. Nii et selline tugev rusikas on ja seda laulu tuleb välja, ma vaatasin, on isegi ümber lauldud tänapäeval ja ta on endiselt moes ja internetiraadiojaamad on teda mänginud nii Hiinas kui Venemaal. Kuulame siis ka meie Moskva, Peking on laulu nimeks, nii ta ongi ja tema esmaesitus oli 1949. aastal. Härra Tõnu kirjutas meile suur tänu teile huvitava saatesarja eest. Paljud noorusaegu meelde tuletavad laulud mõjuvad mulle lummavalt. Klara kopteri nimi tuletas meelde jaapani laulu nüüd kirsipuud õitsevad kõikjal. Ja mul on mitmeid jaapani laule, mis mulle meeldivad. Ilusaid laule on esitanud ka q Saka moto siis jaapani laulja Q sakama. Ja siis härra Tõnu ütles, kirjutaja ütles, ütles oma kirjas, tähendab, et ma arvan, et jaapani muusika võiks meil palju sagedamini kõlada. Jõudu teile soovides, Tõnu. Ja ma olen härra Tõnuga, täiesti nõus, jaapani muusikat on meil tõesti vähe kuulda. Kuid üks laul tuleb nüüd kohe ja see ongi siis selle selle härra Tõnu poolt nimetatud kius ka Motaat ja armas noormees q laulab, kuidas ta jalutades õhtuti ja öösiti alati üles tähtede poole vaatab, et pisaraid tagasi hoida, et need tema riiete peale ilm voolaks, sest kallim läks ta juurest ära ja ta peab kogu aeg nutma. See on 1963. aasta jaapanisupp pärllugu, mis oli hästi populaarne ka meil siin põhjamaades. Ma pean silmas siis Soome ja Rootsi raadiojaamades. Aga Ameerikas pääses lausa sensatsioon lahti seoses selle lauluga, sellepärast et esimest korda ajaloos tõusis jaapanikeelne laul edetabelites esimestele kohtadele ja püsis seal juunikuust kuni augustikuu lõpuni 1963. aasta suvel ja q Saka moto kutsuti kohe ka Ameerikasse ringreisile ja kuulsas q alleni teleshousse esinema ja kohal oli ka hulk Jaapani ajakirjanikke, nii et suursündmus oli seoses selle lauluga Ameerikas ja, ja telesaadetes ja kõikjal siis ta seal kõlas nii palju plaate välja ja ulatus tema kuulsus ka meile siia. Rootsi ja Soomeni. Ma küll ei mäleta, et Eestis oleks keegi seda laulu laulnud. Meieni kuulame augustikuu superhitt Ameerikas ja kogu maailmas aastal 1963 sukki, jakki ja laulab q. Saka moto. Aeg-ajalt kerkib ka üles ka meie kuulajate seas on siin tulnud signaale, et kas tõesti ainult tõelised rock n rolli lood on ameeriklastel ja inglastel. Kas teised palju roki laula ja kõik laulus on inglise keeles, no ma olen sellega täiesti nõus, tõepoolest põhiline osa rokklugusid on kõik inglise keeles, kuigi ka seal prantslase, Chani, Halindei laulis prantsuse keeles ja, ja mitmed teised riigid saksa keeles on roki roki tehtud, kuid see põle alati see kõla, mida noored ootavad. Aga on ka erandeid ja ma toon ühe näite tänasesse saatesse. Itaalia rokikuulsus Glenn Sakoon. O 1961. aastal tegi mitu rokiplaat ja nad said Itaalias ja Euroopas väga populaarseteks ja kõvasti laineid löönud rock n roll mille ma olin kohe praegu plaadimängijale peale panen, sellel oli väga armas nooremehele lauljale laulja sõnade kaudu nii-öelda välja öeldud laulu nimi ja see laulu, selle rock n rolli nimeks või peakirjaks oli. Vaat niimoodi ütles klemm Sakko ja soomisel emandale muna keedaks ja tema pani orkestri mängima ja hakkas laulma, raken rooli, kuulame siis klemm Sakko ja rock n Roll Italy Jaano. Head kuulajad, käes on suveaeg. Aeg olla väljas õues, looduses, rannas metsal pargi radadel päeval võtta päikest ja nautida muidugi ka sumedaid juulikuu öid, kui kuu paistab ja kui romantika neid köidab. Anne Velli ja kuupaiste serenaad. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis uuel laupäeval kohtume selle, selle saate kordus on täna öösel kell 24 või siis null null null null kesköö tunnil siis ja ka järgmise nädala teisipäeva õhtul kell 11 ehk 23 null null ja uue originaal saada, et aeg on järgmise laupäeva õhtupoolikul 17 null viis. Nagu ma saate alguses, lubasin minu telefon ja aadress. Telefoni number on 52 76 ja seitse kaheksa kaks. Ja internetiaadress Heimar punkt Lenk pätt, kee mail punkt, komm. Siis veel kord Heimar punkt Lenk ät Gmail punkt com ja mobiiltelefoni number 52 76 ja seitse, kaheksa, kaks. Ja veel kord korda, nagu saate alguses juba ütlesin, kui te meile kirju saata, Ta tee või helistate, mul meelest läheb küsimast, siis olge kenad ja märkige juurde või öelge, kas teie perekonnanime eetris öelda võib välja mõned inimesed soovivad seda mõned, et muidu me piirdume ainult siis eesnimega ja lisame juurde selle kandi kuskohalt. Inimene oma on oma kirja saatnud mõnest Eestimaa kaunis paigast. Ja kui need helisalvestisi põnevaid minevikust on, andke ikka teada, aga ma ütlen veelkord, mängiksin hea meelega neid ka teistele ja me oleme juba praegu kuulajalt abiga terve rea huvitavaid laule uuesti avastanud ja ka võib-olla kirja panna mälestisi, mingisuguseid meenutusi noorest põlvest loeksime hea meelega, et kui on soovi teistega jagada, nii et jagame meenutusi ka teistega ja loeme näidet, et ja mängime ka neid lugusid, mis meile meeldivad ja jagame neid ka teistega. Nii et peame sidet. Lõpulugu nagu ikka instrumentaalne, seekord aga kodumaine esineja ja nimelt meisterlik Eesti Trontatist abi, veider ja Eesti Raadio Emil Laansoo ansambel. 1959. aasta salvestis rahvusringhäälingu arhiivist ja selle loo nimeks või son itaalia lugu pealkirjaga eesti keeles Väike-serenaad Itaalia originaalpealkiri on sellel laulul Pikkolissima rännata. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.