Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade. Tere, tere, head Kuldrande, mu kuulajad on alanud meie ühine 61. saade. Ja taas on meil võimalus vanade plaatide vanade lintide vahendusel minna tagasi möödunud aegadesse ja nende möödunud aegade muusika juurde. Me alustame traditsiooniliselt jälle mõlemast vana saksa Schlaagriga ja oleme siis aastas nüüd esimese loo puhul aastast 1939. Jah, derbiiter jah. Ter Peeter. Igal õhtul härra Peeter end üles paneb lillerinud ja läheb linna peale patseerima ja tüdrukuid vaatama, sest härra Peterile meeldib armastust. No selline lõbus lookene aastast 1939 Adabelt luteri tants, orkester esineb meile ja Haiand kvartett kes siis laulab ja plaadile on kirjutatud jälle, nagu tol ajal oli moes ikka kindlasti iga, mis tantsuga on tegemist ja rasvaselt pandud punase sildi peale musta kirjaga Foxtrot. Et inimesed teaksid, mida tantsida. Ja see lugu on kirjutatud Erich plessovi ja Bruno valsi poolt. Kaks tolleaegsed heliloojad ja plaat on telefunkeni firma poolt välja antud. Me siis kuulame jah, ter Peeter ja Aldabel, luteri tantsuorkester on aasta 1939. No kujutame ette, et me oleme ühes Berliini tantsusaalidest. Jääme hetkeks veel saksas laagrite juurde. Ja nimelt kuld Randev huule saatis kirja juba mõni aeg tagasi, kui meie tuntud muusik ja helilooja härra Targo. No me teame, tema loodud laule tallane palju, no mõned näiteks karikakar ja On küll hilja, ma olen ju naine, teised tema laule on laulnud kõik meie kuulsamad lauljad. Ja härra Mikk Targo kirjutab meile selle tänase hullumeelse maailma ja uudiste vahel on vaja just sellist saadet nagu kuldrandu. Sa kutsusid üles mälestusi jagama, ma teen seda hea meelega. 1998. aastal olin tööasjus Berliinis. Seda siis jutustab meile Mikk Targo helilooja, ma jätkan tema mälestusi. Saksamaa presidendi vastuvõtt oli, kõned olid, napsid olid ja nii edasi rahvast umbes 200 ringis, kõik omavahel püstijalu aktiivselt suhtlemas jutlemas. Ja siis äkki kostus klaver ja laul. Ja seal ta oli tema ise kuulus helilooja Norbert Schultz mängis vaikselt klaverit ja laulis. Ja mida siis veel, kui Lili Marleen i niimoodi kirjutas, siis mõni aeg tagasi meie saatele. Mikk Targo lisas veel ka mälestusväärses kohtumises ka foto, mida kuulajad Eesti Raadio või Eesti rahvusringhäälingu interneti kodulehel vaadanud. Ta võivad, ma panen selle foto sinna saate juurde, kus siis kahekesi seisavad kõrvuti kaks heliloojat, Mikk Targo ja siis Lili Marleeniga autor normed Schultz. Ja paar sõna selle mehe kohta, kellest Targo nüüd meile kirjutas. Ta oli noormees, Schultz, oli viljakas, see on selge kõigile saksa filmimuusika helilooja natsipartei liige oli Joseph Kööbelsi Hitleri propagandaministri lähedane kaasvõitleja ja sõber isegi. Ja nüüd kohe kuulama ka teda kuuleme ka teda ennast esinemas. See ei ole küll nüüdsama õhtu salvestus, kus 1988. aastal viibis Mikk Targo, kuid eks helilooja laulis oma kõige kuulsamat lugu ikka enam Läheme ühtemoodi. Kuulame siis nüüd. Ta normel Schulz ja tema kuulus Lili Marleen otse tori esituses. Laul õnnelik rändaja algse pealkirjaga minu isa oli rändaja, on tänaseni populaarne ja kohe kui see plaat nüüd käima läheb, tuleb kindlasti paljudele tuttav ette. Algteksti sõnadele kirjutas Firenze Friedrich Sigismund, selline poeet oli, kes elas, ta elas oma 150 aastat tagasi. Vaat nii vana lugu, kes on helilooja, täpselt ei tea. Ta võib-olla ka rahva rahvalaul. Aga selle loo esitas vahetult pärast teist maailmasõda Friedrich Wilhelm Müller, selline laulja oli. Kuid huvitav, et saksa laul, noh, seal sakslaste laulsid, sai väga populaarseks inglisekeelses maailmas. Ja 1953. aastal tegi inglaste raadiokorporatsioon BBC raadioülekanne. Ühest tegi raadioülekande siis ühes muusikafestivalist, kus oomern kirsslastekoor, mille liikmete hulgas oli palju sõja ajal orvuks jäänud lapsi, selle laulu õnnelik rändaja ka esi taevas ja maailma jaoks kuulsaks tegi. Jaanuaris 1954 jõudis laul ka ühendkuningriigi singlite nende väikeste plaatide edetabelisse siis ja püsis seal tervelt 26 nädalat. No ma vahepeal ütlen, kes pole, asjaga võib olla väga kursis. Kõige tähtsam on siis, et kui uued plaadid tulevad välja, et mitu nädalat järjest nad on siis selle müügiedetabeli tipus või seal tipu lähedal, selle järgi hinnatakse laulu populaarsust ja see laul meil õnnelik rändaja oli siis tervelt 26 nädalat Inglismaa singli väikeste plaatide edetabelis. Ja meie kuulame seda lugu nüüd briti 1950.-te aastate populaarse ansambli nendes taar Keysors esituses tõlkest taevanaud tead või tähenautijad või võib ka hoolda täheuurijad, astronoomid on selle ansambli nimi ja muide laulust sai ka 1967. aasta mon reaali maailma näitab see mitteametlik hümn ja sõnad on umbes nii sised, oh, kas ma võin minna rändama ja rännata päevani Mil mas suren. Kas ma võin alati naerda ja laulda selle jumala selge, sinised taeva all, vot selline laul juba näete siin üle 150, võib-olla juba 200 aastat populaarne rahva seas ja meie kuulame teda ka siis oma tänases saates. Häppi. Under on siis laulu nimeks ansambel The Star Keysors ja aasta on 1954. Avame nüüd meie saate kuulajate lemmikrubriigi, see on siis meie kirjakasti rubriik, siit saab alati kuulata oma lemmiklugusid, juhul muidugi, kui meil lemmik lood üles leiame, sest tihtipeale on nad need pealkirjad ununenud, kuulajad laulja isegi vahetevahel on ununenud ja siis kirjutatakse meile niimoodi, et tahaks kuulata seda laulu, mille olid sellised sõnad, et millal me jälle näeme või teine kuulajakiri oli selline, et kuidas ma leiaksin singi jälle üles ja see oli siis oma armastatud laulu kohta. Me püüame alati leida need laule üles ja enamikul kordadel oleme ka leidnud. Nii, et siis tulemas on neid meie siis kuulajate lemmikrubriik ehk teiste sõnadega. Tulemas on kuld, Rande vuuk, kirjagast. Rein Tuus ja tema populaarne laul, liivakarjääride kindralid, populaarne laul vanadest aegadest ja kirjutab, kuula, järjed, niimoodi mulle on väga südamesse jäänud, magas vana hea laul filmist liivakarjääride kindralid, ainult üks laulja on Eestis seda laulnud. Kui ma ei eksi, siis oli see Reim, et uus enam ei kuule seda laulu enam üldse. Raadios. Palun mängige seda lugu, kui see teie saatesse sobib. Tänulik kuulaja, Reet. No loomulikult sobib meile proua Reeda soov meie vatesse ja tulemas ongi siis omal ajal väga populaarne, aga tõepoolest viimastel aastatel võib-olla unustusse langenud Rein Tuusi laul väga kuulus laul omal ajal ma veel kord kordan, liivakarjääride kindralid, need olid siis lapsed, kes mängisid liivakarjäärides ja siis tuli, ehituskarjäärid likvideeriti ja lapsed läksid teisi kohti otsima, kus uuesti kindraliks saada. Sest need liivakarjäärid olid nende jaoks lõppenud. Rendus ja liivakarjääride kindralid. Kui ma jõuluuputusi võiks see üksainus ka. Vastu. Need. On taskus ainult yks Võib-olla seal, kus loha Ja jäisel. Olla unistusi. Võib-olla see looma. Ja. Seega. Meie alaline kuulaja proua Ireene Keila kandist palub mängida noorpõlve ühe lemmikfilmimees ja naine tunnuslaulu. No hea meelega mängime seda lugu ja selle autor on kuulus helilooja Francis Lee ja heliülesvõte, mille kohe praegu peale paneme, on originaalne ja otsefilmist võetud. Ühesõnaga, et täpselt nii see laul kõlas ka Ireene nooruspäevil, kui ta kinos seda filmimees ja naine vaatamas käis. Kirjutas proua Annely Tallinnast. Hiljuti tähistati 1980. aasta olümpiamänge, mille regatt peeti Tallinnas. Minu mäletamist mööda laulis olümpialaulu seal ka Tõnis Mägi. Pole seda laulu enam ammu-ammu kuulnud. Kui teil on, siis sooviksin kuulata. Ta ja proua Annelil on õigus. Tõnis Mägi tõepooles laulis pealaulu. Selle pealkiri oli Alin peana venekeelne lugu ja selle kirjutas populaarne tolleaegne Nõukogude helilooja David tuhmaanov ja sõnad olid sama kuulsa poeedi Robert roosades Svenski pool. Robert Essonski ja estraadisümfooniaorkestrit juhatas tas Moskvas, kus lugu salvestati, juuri silantšev, kuulus dirigent, siis kuulame olümpiaada ja see on siis Tõnis Mägi esituses ja salvestis on saatest PS ja 80 mis oli kokku pandud kesktelevisioonis Tõnis Mägi, Namiituhmanov, helilooja ja allin peada olümpia 1980. Kui juba 1980. aasta olümpiast juttu tuli ja Tõnis Mägi lauludega kuulasime, siis võiks ehk meenutada ka veel teist olümpialaulu. See oli olümpia lõpp töötamise selline äärmiselt meloodiline lugu. Hüvasti, Miša. Miša oli meie Vigri kõrval olümpiamaskott. Kaks tükki oli neid Vigri ja siis karupoeg Misha ja lehvlešenko laulis selle loo sisse ja see kõige ilusam salvestis salvestus, kus on ka siis videopilt peal, on seal tehtud sel hetkel, kui Lužni kiisk staadioni kohale tõusid, õhupallid ja olümpiakaru koos nendega kumisele asus ja kõrgele-kõrgele-kõrgele taevasse tõusis. Nagu me teame, nagu me mäletame, keerulised peamängud olid need, mida paljud lääneriigid afganistani sõja pärast boikoteeriksid. Aga õnneks oli siiski regatti, ikkagi peeti Tallinnas nii et olümpiamängud ära jäänud ja nüüd siis on karupoeg Misha jõudnud nii kaugele, et tõuseb kõrgele taevasse. Ja olümpiamängud 1980 on jõudnud lõpule. Olümpiakarupoeg Misha laul esineb Lev Lešenko. Ta tuli puu, seda aga see ta Järbojeefraja. Käes on ja rasvaliimirass. Poska. Kui elu ei oska? Ei oska? Ta aasta joo arstiga sörts ka. Ja nüüd Raadio Luxembourg, miljonite noorte lemmikaastaist 1900 viiekümnendad kuni 1900 kaheksakümnendad. Jätame ju hästi, kuidas tuli elurõõmus reibas luksemburgi raadiodiktor, saatejuht ja hüüd, eeskätt WC, Sreiljalaksem. Tuleme pisut uuema aja juurde muusikaga, mida me tahame Luxembourgi raadios kuulata ja küsime siis enda käest, küsin mina. Et milline lugu oli siis raadio Luxemburgi muusikaedetabelis suve lõpus 1973? No ei, keegi ei oska täpselt enam öelda, mitmendal kohal. Järgmine lugu seisis võib-olla siiski Luxembourgi raadio arhiivides paberitel alles või, või siis arvutidisketi. Aga sees oli see laul Luksemburgi edetabelis kindlasti väga popp, populaarne laul tollaste noorte seas ja Inglismaa edetabelites esikohtadel juulis ja augustis 1973 laulu pealkirjaks oli ai Ämdel liider, hobude gäng. Et mina olen siis gängi juht või jõugu juht. Ja laulis väga edukas neil aastal käri klit. Tere härra. Ja tema saigi hiljem endale hüüdnimeks juhte, kliider siis selle laulu pealkirja järgi see laul oli niivõrd populaarne ja massil oli selle laulu järgi hulluks minemas. Niimoodi oli siis, et kui ansambel lavale astus, karjus publik juba hullunult, kamoon On ka maal ja noh, niimoodi laul algab ja kohedaga meil kõlab ja see on siis käri glitter 1973 ja mina olen siis meie seltskonnajuht või meie jõugu juht pealkirjaga liider, gäng. Randa kutsub meid ka Katerina valente kuulsa Ameerika lauluga itseebeezzee džiini vini Yello pokatad bikiini oli bikiinide ajastu algus ja tüdrukud alles äärmiselt ettevaatlikult astusid või julgesid randa astuda bikiinides. Nad kartsid hirmsasti, et liiga vähe need bikiinid, nende ihu katsid paadilinad ümber froteerätikud ümber, mõni istus põõsa taga, mõni läks kohe sinna riietuskabiini, nagu laulus lauldakse ja hakkas ennast ümber riietuma, et midagi tõsisemat selga panna. Aga mõne aja pärast oli bikiinid juba kõikides kõikides maailma randades sellesse laul, räägib Katerina valente 1964 itsiibitsi džiini, voini, Yellopocataktikini. Laentein väskab, stendad. On suvi, aeg mängida veel suviseid laule ja üks siin kohe ka tuleb. See on itaalia kübaramüüja laul, see laul võluvas neiust, kelle nimi on pidžiniina Mellabitsiniina ja lauljaks. No kes siis veel, kui mitte meie, Kalmer Kalmer Tennosaar suurele publikule ja suure menuga läksid nüüd sel suvel meie Kalmeri elus tehtud suvelavastused, vana klaver Põlvama, Kiidjärve lossipargis, mina käisin ise samas ja tõepoolest haruldaselt üles ehitatud ja väga südamlikud ja inimlikud ja lustakad lavastused, need olid ja näitasid üles muidugi suurt austust. Meie läheb Parema estraadilaulja Kalmer Tennosaare loomingu vastu. Ja enne, kui me nüüd Kalmeri laulu kuulame, räägib meile Põlvama Kiidjärve seltsimaja ja raamatukogu juhataja Krista Pikk kes on Kalmeri eluga üsna hästi kursis, kes on kogu oma elu elanud sealsamas Kalmeri maadel nii-öelda Kalmeri järve ääres Kiidjärve ääres ja tema lapsepõlvekodu oli isegi Kalmer Tennosaare talu lähedal seal kõrvuti peaaegu ja pärast intervjuudele Krista Pikk, meile andis siis kuulamegi seda suvelugu Mellabidžinina, mille Kalmer Tennosaar laulis sisse aastal 1956. Nüüd aga siis karistab ikk, Kiidjärve, seltsimaja ja raamatukogu juhataja. Taia tere ka minu poolt, mina olen siis Krista kiidele põline elanik ja Kiidjärve, minu õnn ja armastus, nagu öeldakse. Ja töötan siin raamatukogus juba palju-palju aastaid. Ja kuna minu lapsepõlvekodu oli Kalmeri sünnikodu Kaljumäe talu kõrval. Ja seal oli juba siis saime tuttavaks Liinaga. Olime mängukaaslased suvel ja sellest ajast saadik on ikka Kalmer ja Sirje olnud ikka ka veel kogu aeg siin südames ja ja juttudes oleme ikka meenutanud, vaadanud pilte nii, et kalmerannaga meiega kogu aeg kaasas käinud, nii et midagi pole parata. Kiidjärve Kalmer käivad kokku Kaljumäe talu. Aga ütles kahe sõnaga, Sirje ja kes keda te nimetasite, kes need olid? Sirje Sirje Kalmeri laene ja, ja ma mäletan ikka, et, et Sirjega võib olla vee kohtusimegi rohkem kui Kalmeriga, tähendab mina mõtlen ennast. Et ikka käidi seal ju piima toomas kuskil naaberkülas ja, ja meil oli väga väike maha vahemaa Kaljumäe talust, meie kassioru suvila juurde tuli ainult üks väike mäe teekene ja siis ikka alati mööda käimist ja siledama, mäletan selle mammercuga ikka käimas seal ühesõnaga kaatikale juttu, ta oli nagu minu emaga kasvaid läbi ja et selline selline armas inimene ja Kalmeriga niimoodi niimoodi need asjad läksid ja siis tulid juba lapsed, Liina ja Kadri olid meie mängukaaslased seal meil väike mängumaja seal vanasse kodusse, niiet täiesti koos tuled suviti mida suviti oli teha lastel mängida. S-igaühega sa nalja tahad? Pidžinina arva. Oled liialt Parma liiga kiired, vaatad liiga kiirelt teist sana. Kui sääris üsna üxeevee Ja. Muid Fitzinina harva. Oled liialt liiga kiirelt, vaatad liiga kiirelt. Ära mind mängida enne ei juhtunud või muidu kaovad jutud sul lõpuks hoopis käes. Vello pidžinino. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis uuel laupäeval kohtume jälle. Selle saate kordus on täna öösel keskööl, muide, siis 24, null null või null null null null. Huvitav kellaaegne nelja nulliga. Ja kordus on ka järgmise nädala teisipäeva hilisõhtul kell 11 ehk siis 23. Null null. Ja uue originaalsaateaeg on järgmise laupäeva õhtupoolikul 17 null viis. Ootame ikka teie muusikalisi soove ja soovitusi meie saada tele ja kui teil head kuulajad on põnevaid helisalvestisi minevikust, andke meile teada. Mängiksin neid meeleldi ka teistele ja tuletan veel kord meelde, et otsime ka Kalmer Tennosaar kadunud laule. Café orientaal sucuzuku kaks lugu, Anu Antoni 10 väikest sõrme on kadunud ja veel mitu laulu Toivo Soosteri lugusid otsime, nii et kui kellelgi on, andke meile siis märku ja võib ka mulle mälestusi saata, kui mõne lauluga midagi erilist meenub. Hea meelega loeksin neid. Lõpulugu nagu ikka, instrumentaalne hoogne ja suvine tantsulaul trompetis elik halvert esineb orkestriga ja lugu on kõigile hästi tuntud, vana armas trompet, tša-tša-tša. Lugupeetud kuulajad kõike head meile kõigile.