Ööülikool. Inimene tormis nõudlik, täpne, väga korrektne, teisi austav, aga ka väga aus. Koole. Muusikateadlane Tiia Järg kõneleb teemal Tormise õppetunnid loeng on salvestatud 25. Viljandi pärimusmuusika festivalil uut ja vana. Tere õhtust. Meie tänane üritus langeb niisugusse, täht päevalisse ümbruses, suur üritus pidi kandma pealkirja uut ja vana. Mul on tunne. Korraldajad võiksid Tormise fondi honorari kanda selle nime kasutamise eest. Ma võtsin ühe noodi kodust kaasa. Veljo Tormis uut ja vana naiskoorile, kirjastus muusika, 1993. Syndon. Ma ei hakka vabandama, tormisest rääkida, tund aega on kerge ja raske korraga. Tormis elas 86 ja pool aastat. Arvestades aega ja tingimusi pidas ta isegi kaua vastu. Siis ma mõtlesin, et esimesel juulil tehti proovi ja teisel juulil lauldi lauluväljakul jälle. See oli noorte laulupidu, nagu te kõik hästi teate. See oli esimene laulupidu sõjajärgsetest ilma tormiseta. Minu teada on see esimene kord, kus helilooja mälestuseks tõuseb terve lauluväljak püsti. Kui nüüd mõni hakkab seesmiselt nihelema, et aga kuidas siis Ernesaks jah? Püsti tõusnud Ernesaksa pärast. Püsti tõusti Ernesaksa ühe ainsa laulu pärast. Aga ühe helilooja pärast. Minu meelest on tormis selle au, kui nii tohib öelda, esimest korda küll oma kolleegide hulgast saanud siis mõtlesin ma Tormise loomingu suurust arvestades. Ma mõtlesin alguse peale, sest suurte meeste puhul on ikka väga põnev teada, millest asi algab. Esimene helitöö kannab kuupäeva seitsmes märts 1948. See kuupäev on hästi meeldejäetav. See on Heino Elleri sünnipäev. Helitöö nimi oli hundisõnad. Kui selle hundisõnade esiettekanne tehti juba meie aastatuhandel pange tähele esiettekanne, siis unustati heliloojale sellest teatada. Trükis nägin ma tormise nime esimest korda. Ma ei osanud seda siis tähelegi panna, aga silma alt mul läbi läks ja ma olin just värskelt lugemise selgeks saanud. Pioneeride laulud, Eesti riiklik Kirjastus 1950. Ja seal on niisugune laul meie Kersti. Lehest lugesin paar päeva tagasi. Abrukal ristiti üks päästepaat ka kersti nimeliseks. Et seda Tormise laulu võiks tarbe korral pruukida, siis olen ma tormise puhul palju kordi mõelnud seda mõtet, et kui vägev asi on siiski saatus. Ja kui me ei taha temast välja teha, siis teeb tema meist välja. Mida ma silmas pean? Tornist tahtis saada organisteks. Imekombel võeti ta vastu hoolimata oma vähesest panusest. Ta võeti nii-öelda alamõõdulisena konservatooriumi oreliklassi vastu. Vana August Opmann oli lahkelt nõus seda poissi hakkama õpetama ja see oli tulus õpetus. Need kaks ilmselt klappisid omavahel hästi. Aga oreliklass pannakse kinni. Üks väga tark inimene. Tallinna riiklikus konservatooriumis teeb suurepärase ettepaneku oreliviled ära sulatada. Muusikast loobuda ei saa, siis läheb inimene koorijuhtimisse. Natukese aja pärast ütleb koorijuhtimise õppejõud Jüri variste, seltsimees Tormis, kui te tahate endast jälgi jätta Eesti muusikasse, siis hoidke kooridest nii kaugele kui võimalik. Et jälle ei läinud asi korda. No mida inimene teeb, kui ta tahab muusikuks saada? Orel on peaaegu sulatamise ääre peal, koorist pekstakse sind eemale. Sa lähed hädaga kompositsiooni, see kompositsiooni õppimise asi, kuidas ta ka ei lähe, selge on, et Villem kapist ei oleks olnud tormise-suguse karakteri murdmiseks mitte õiget meest. Kapp pilgutas silma, käis aeg-ajalt ära, tulin natuke rõõmsamalt tagasi ja nii edasi. Tormis oli juba kirjutanud mõnedki laulud, neid trükiti ära ajakirjades stallinlik noorus ja mõni teine taoline pioneeride laulud ja nii edasi, nii et tal oli enesekindlus juba natukene nagu tulnud. Siis oli Uusada. Stipendium võeti konservatooriumis ära. Te kõik ei tea, te olete siin nii neetult noored, mis nägu oli Eestimaa 1950. aastal? Kui palju oli inimestel raha, kui kerge või raske oli saada igapäevast leiba sõna kõige täpsemaks tähenduses? Lauale. Stipendium oli ainuke raha, millest see poiss Tallinnas elas. Kodust ei olnud ju midagi anta. Milles probleem, probleem selles, et absoluutse kuulmisega muusikateaduslik, komsomolisekretär, vabandust, see absoluutse kuulmisega, muusikateadlane hallis erariides, see on meie omavaheline žargoon olnud inimeste kohta, kelle põhitegevus oli koputamine, selgitas välja Tormise isa orkester. Nonii, vääritust kodust pärit õpilast ei saa loomulikult pidada, konservatooriumis ammugi mitte ei tohi talle raha maksta. Seda lugu kuulsin ma esimest korda Estonia kontserdisaalis, kui me saatsime ära professor Bruno Luki. Ma olin üllatunud, Beljon, lilled käes ja ma tundsin vaikselt huvi, et mis seos on sul prono Lucyga siis ta mulle selle loo rääkis. Kui stipendium võeti ära, siis läks ta suure nutuga, ütles ta. Ma ei usu küll, et ta nuttis, aga eks ta hädas oli tõepoolest Lucy juurde, kes oli tollel ajal direktor. Et tema peab ära minema, sest stipendium võetakse ära, aga see on ainukene elamisraha. Bruno lukk olevat ütelnud väga rahulikult ja te saate edaspidi oma stipendiumi teadetetahvlilt ümbrikusest. Probleem lahendatud. Mina tean küll, kus teadetetahvel oli, tal oli selle koha peal ka siis, kui mina konservatooriumisse jõudsin, tunduvalt hiljem. Kõik uksed olid lahti, turvamehi me polnud uneski näinud, igaüks vist tänavalt sisse astuda ja teadetetahvlile mõne kirja panna, aga sealt ka mõne kirja võtta. Pange täheleteadetetahvlil oli iga kord stipendiumi päeval ümbrik, mille peale oli kirjutatud üliõpilane Veljo Tormis ja seal sees oli stipendium. Mitte kunagi ei läinud see stipendium sealt kaduma. Hiljem selgus Bruno lukk maksis selle stipendiumi omast palgast. Et poiss ei peaks piinlikkust tundma, sest see poiss oleks ennem nälga surnud kui niisuguse abi vastu võtnud, mida ta kunagi tagasi ei saa ju maksta. Ja kui siis tuleb võimalus, täiesti kogemata ta pealtnäha. Aga te teate vist isegi, et juhuslikud asjad ei ole siin ilmas tegelikult üldse juhuslikud. Tullakse natukene lontis ja murelik. Ikkagi kopsud juba haiged mööda võidu väljakut. See on siis see koht, mis praegu on Vabaduse plats ja seal on hotell Pallas. See on ka praegu palas. Palassist astuvad välja üks väga priske ja punetama näoga meesterahvas ja tema kõrval vist mitte väga kõhn, aga ka niisuguses keskmiselt paremas toitumuses naisterahvas. Naisterahva nimi on Liidia Marthnuna austav. Meesterahva nimi on Vissarion. Pallinn. Sepa linn on käinud Tallinnas. Tahan austeri õpetaja olnud Moskva konservatooriumis ja auster lahke inimene, tutvustab Veljo Tormis seppa lindile ja ütleb teate, tormis, te peaksite üldse minema Moskvasse konservatooriumisse Seba Lynni juurde õppima. Selle peale võime meie öelda. Sepa linn tegi tormisest esimese paari aastaga piltlikult öeldes pulbri ja õpetas seda noort eestlast, kes tollel ajal vene keeltki õieti veel ei osanud, õpetas teda vastutama iga punkti ja koma eest, mille selle poisi käsi nooti kirjutab. Ta ei kiitnud kunagi ja kõige parem kiitus oli väga eestlaslik. Ei ole viga. Esimese viie erialas sai tormis riigieksamil ja selle viie pani Dmitri Šostakovitši. Sellest konservatooriumist saab tormis veel ühe inimese, kes on tema elus olnud mitte hea tuttav, vaid hea ja ustav sõber selle sõna kõige ilusamasse ja sügavamas mõttes. Selle mehe nimi on Juri Aleksandrovitš Portunatov. Ja need, kes on kooris laulnud ja nooti hoolega vaadanud, peaksid seda nime olema näinud kuulsate sügismaastike peal. Sügismaastikud naiskoorile on pühendatud Juri Fortunatovile. Sügismaastikuga seoses rääkis tormis, et kui ta seda tutvustas heliloojate liidus klaveri peal see oli 1964 siis oli üks väga autoriteetne eesti helilooja, kes peaaegu kõiki asju teadis. Ta ütles, minu kõrvad nüüd seda kooriga küll ei saa kuulda, et niisugust koori polegi, kes selle ära laulaks. 20. detsember 1964 kannab Teaduste Akadeemia naiskoor selle tsükli ette. Teaduste Akadeemia naiskooris laulsid füüsikud, keemikud, grammatikud ja nii edasi. Kui seal mõni nooti tundis, siis oli see koduse kasvatuse suur viga. Üldjuhul mitte. Nii et see tsükkel äraõppimiseks läks pool aastat Teaduste Akadeemia naiskoorile ütleme selgelt välja, see on isetegevuskoor. Viisakas oleks teada, kes seda koori juhatas. See oli Arvo Ratassepp. Ühel Ratasepa tähtpäeval oli põhjust kokku lugeda, mida Ratasepp kõik tormisest on teinud esiettekandena kokku 17 nimetust, aga mõne nimetuse taga on väga palju väiksemaid lugusid 16 aasta jooksul, 17 teost on Ratasepp kandnud ette ja ükski neist kooridest ei ole tänapäevases mõistes professionaalne. Vaat niisuguse materjaliga teeb tormis tööd. Raua needmine. See ei ole küll akadeemia kooridega tehtud, vaid Tallinna kammerkooriga. Ja see võttis Ratassepale kammerkoorilt. Kas siinviibijad teavad? Tallinna kammerkoor koosnes heliloojatest, muusikateadlastest ja muudest inimestest, kellel oli kalduvus noodist lugeda. Nad pidid eksperimentaalkoorina igasuguseid moodsaid asju tegema ja nad lõpuks õppisid mõned klassikalised lood kaera. Aga raua Neetmisega läks nii õnnetult, et neil läks terve aasta aega, enne kui nad pihta said. Ja 73 viiendal mail Tartu Ülikooli aulas siis see asi ka ette kanti. Selle raua Neetmisega läks niimoodi, et kui Kultuuriministeeriumi ostukomisjon seda hindama hakkas, mitu rubla maksab üks tormise lugu, siis pandi esimeseks hinnaks 30 rubla kui rahvaviisi seade. Proua, need, mis ei ole ainsatki rahvaviisi kolmekümnerublase honorari tormis ilmsest keeldus. Ma olen kaks korda näinud Veljo Tormis nii vihasena, et ma saan aru, et ainult kristlik kasvatus hoiab teda nii palju tagasi, et ta üleni ei plahvataks. Ja üks neist kordadest oli, kui ta sellest mulle rääkis. Umbes niisugune fraas oli, et ma kuus aastat kandsin seda endas ja kui ma seda kirja panin, siis ma üleni värisesin ja ta ütleb, et see on rahvaviisiseade ja annavad mulle 30 rubla. Mina ütlen siia juurde, see on sigadus kuubis. Ostukomisjonis olid muusikalise kõrgharidusega heliloojad ja muusikateadlased. Hiiumaal oleks öeldud, häbene silma, ripsmed selgroo külge. See elude ümberrääkimine, seda võiks teha ilma söömata kuus tundi, aga see vist ei mahu mitte kuidagi meie praeguste plaanide sisse. See Tallinnas mitte õppida saamine ja Moskvas lõpetamine. Kui me nüüd kõrvalt vaatame, siis me ütleme, see oli Eesti muusika üks väga suur õnn. Esiteks, see oli väga hea õpetaja, parim, mida tollel ajal võis Moskvast selle kohapealt võtta. Pump kaks tormis sai endale sealt, nagu ma nimetasin, väga usaldusväärse sõbra Juri Fortunatov, kes õpetas orkestristiilide ajalugu eksperimendi korras muide Nõukogude liidus esimesena need olid niisugused loengut, et sinna jooksis piltlikult öeldes pool Moskvat kokku tulid 50 aastase staažiga orkestrandid ja igasugused huvilised, sest see loeng oli tõesti nagu teatrietendus. Aga kõige tähtsam, Portonatov armastas kirglikult väiksemaid rahvaid. Tormis kasvas talle kuidagi väga lähedaseks südame külge. Ta luges noote nagu teie loete raamatut, ainult et ma olen kuulnud. Tänapäeval inimene küll loeb, aga ei pruugi esimese korraga kohe aru saada või vähemasti, kui ta üle poole saab aru, siis on juba hästi. Aga tema luges nooti niimoodi, mida ta nägi, seda ta võis ka kohe klaveril mängida. Ühesõnaga, ta oli professionaal. Talli helilooja haridusega. Tal ei olnud omal helilooja ambitsioone, tal oli väga kerge pugeda noore inimese nahka. Näha seda teose hakatist noore inimese silmadega ja soovitada talle ühte ja teist paremat võtet, et see mõeldud mõttes selgemalt välja tuleks. Tali võiks öelda, tark mees taskus. See ei ole mitte konservatooriumi aegne asi, ainult kuni eesti ballaatideni välja kaasa arvatud oli Fortunatov esimene, kes nägi kõiki tormise partituuri. Niisugune võiks igal heliloojal olla aga enamikul ei ole Moskvas olemise muud head küljed. Mida nad ka sinu kohta ei ütleks. See mõjub nagu trumpäss, sa tuled Moskvast. Kas kellelgi on midagi öelda Moskva konservatooriumi haridustaseme kohta? Sest siis lauldakse kohe ette see tiitelt varsti orden, neljeenina, imena, Petrailitsantšenkovskava ja nii edasi, eks ole, kõigil on põlved nõrgad. See on Nõukogude Liidu parim muusikaharidus. Veel üks asi seoses Moskvaga, mis isiklikult tormisele tundub, läks väga hinge, ta on sellest ise rääkinud, ise kirjutanud. Me isegi pidasime ükskord ühe pika jutu omavahel sellel teemal. Ja see on teater, muusika, Genowski ära trükitud. Georgi Sviridovi Šostakovitši esimene õpilane, väga andekas, väga viljakas ja mis kõige tähtsam, ta on tolleaegsete heliloojate seas üks väheseid, kes ennast pea üleni pühendab vokaalile. Tan koorihelilooja, ta kirjutab, kui palju muidugi soololaulu, muusikat ja nii edasi. Kui tormis kirju tab oma diplomi kantaati Kalevipoeg siis üks tema kaasvõitleja, noh niisugune natukene edevam ja moskvapoiss ütleb, et kuule, see on Moskva lähistel niisugune loominguline küla, kus nad on. Et Sviridovi töötab siin majas, tahab Modentsid tuttavaks. Spiriidov küsib kohe asjalikult, mida kirjutad, kantaati nuval jäi, ühesõnaga lase tulla. Tormis laotas oma dantali käsikirja klaveri peale laiali. Laulis ja mängis, heliloojad oskavad seda imet küll, nad laulavad ja mängivad üksinda ära, kõik, mis noodis on Ürydav, kuulab tähelepanelikult ja olevat ütelnud. Kui teiesugused juba niisugusi asju kirjutavad, siis meil vanameestel pole siin enam midagi joonistada. No ta ei olnud väga palju vanem, ainult 15 aastat. Ta oli tollel ajal oma, ma ütleks, niisuguses parimas vormis ja tippteosed olid tulnud ja preemiaid oli tulnud ja tal oli õige pilet õiges taskus ja ühesõnaga kõik asi läks nagu pirukas sulas veis. Vot see lause, et kui teiesugused juba niimoodi kirjutavad, siis kui palju annab niisugune lause seesmiselt ebakindlale poisile, noorele mehele kindlust juurde? Meil on seda raske ette kujutada, see sisemine ebakindlus, mis närib kunstniku, võiks öelda sünnist surmani. Sest need, kes on liiga enesekindlad, need tavaliselt kuskil kõrbevad. Ja liigne enesekindlus ei tule vist kusagil liiga kasuks. Igal juhul sellest toetusest oli tormisel palju abi. See tulemus on niisugune, et kui on kalevipoja juubel, siis kirjutatakse kalevipojast mitmesuguseid suurvorme ja kolm meest, heliloojad kirjutavad kantaat Kalevipoja teemal. Ester Mägi, Cyrillus Kreek, Veljo Tormis, Tormis oma trükitakse väga kiiresti ära Moskva kirjastuses. Plaadistatakse, kantakse ette, kõik läheb nagu normaalselt, ütleme meie kreegi kantaadi, ettekannet tuli oodata, igatahes 90. aastal ei olnud sellest veel kuskilt midagi märki. Lõpuks mingi ettekanne tehti, aga see oli ka natukene patuga pooleks. Ester Mägi ootas oma kantaat esiettekannet. Ma võin eksida minu meelest rohkem kui kuus aastat. Nii et kontaktid, kes kirjastustega, Moskva kirjastus, Leningradi kirjastus, muusika, veel enam Sovetski kampasiitor, niisugused muusika, kirjastused, nad võtavad neid asju teha. Liiduvabariikidest ka. Aga te võite arvata, tormise näol oli tegemist millegi täiesti ebatavalisega muusika mõttes, seda ma ei oska öelda, kui palju need kirjastajad seda muusika headust või kvaliteeti oskasid hinnata, aga tormis pani kirjastajad olukorra ette, kus nad jumal paraku ei olnud nõukogude viljakates tingimustes kunagi olnud. Kui tekstiga teos, siis tekst oli ainumõeldav valt venekeelne, eks ole. Tormis nõudis, et oleks ka eestikeelne tekst ja kujutage ette, ta viis kõikides oma vokaalteostes, selle läbi on üks väljaanne looduspildid, mis anti tema selja taga nii kähku kiiresti välja, mingi raamatumessi huvides. Et sinna see tõlge ei jõudnud õigel ajal sisse. Aga muidu kõik tekstid on originaalis ja venekeelses tõlkes. No pange ennast nüüd ühe keskkirjastuse toimetaja olukorda, esiteks mingisugused, kuidas Gorbatšov ütles, kui ta käis seda Molotov-Ribbentropi pakti asja siin meil õiendamas? Nimetskim Vukwami esiteks juba see, eks ole, et ladina tähestik on vene kirjastusele keeruline, keegi peab korrektuuri lugema, kui palju neid siis on võtta, aga kujutage ette, nüüd tormis, kui ta toob mingi murdeteksti, no mis sa sihukese kade, see läheb ikka püsti pööraseks kätte. Tüli oli temaga rohkem kui rubla eest. Võib arvata, et need kirjastajad olid mõnikord temast kulmudeni tüdinud. Kui anti välja Ingerimaa õhtud Leningradis, siis toimetaja oli valinud sinna kaanepildiks leebelt öeldes vähe sobilikku illustratsiooni, mida tormis ka ütles. Mis peale tormata oli vihastanud ja küsinud, kus teie Ingerimaa õige on? Tarbis, näitas näpuga põrandasse ja ütles siin. Võib arvata, et Leningradi kirjastuse toimetaja ei teadnud midagi soome ugri asualadest. Veel üks erialane asi, mis tormise puhul on probleem, see on see rahvalauluasi, see on see asi, mida nüüd tänu mitmesuguste teoste menukale esitusele väga paljude igasuguste meie ja mitte meie kollektiivide poolt teatakse ehk rohkem kui midagi muud. Ja ma tõesti ei hakka puudutama seda teemat tornis ja rahvalaul ja mis ta kõik selle ümber on teinud ja mis ta selle heaks on teinud, et see jälle meie kõrvu tagasi jõuaksime, tast õigesti aru saaksime ja nii edasi. Mina vaevlesin Kreegiga. Ja mis ma olin kuulnud ja mis ma olin lugenud ja mis ma arvasin, ma arutasin seda viljuga. Et miks kreek nii võiks öelda, kramplikult hoiab kinni rahvaviisist, kuni ma sain teada, et ühel erialaeksamil oli Aleksander klaasunov, kes istus ära konservatooriumis, kõik erialaeksamid oli kirjutanud kreegi eksamilehele pessarni Mostoraatiliney andetu, aga püüdlik lasu Nofon sellest põlvkonnast, kus kõige kõrgemaks etaloniks helilooja jaoks on meloodiaanne. See on tänapäeval ka suur asi. See andetu, aga püüdlik, ei ole meloodiameister. Me ei hakka rääkima sellel kurval teemal, kuidas see võis ühele noorele mehele mõjuda, see hinnang, tasu noh, oli väga aus inimene. Kas sa julged seda kodustel üldse rääkidagi? Ei julge, sa elad peost suhu ja katsud kuidagi edasi õppida, nii palju, kui see vähegi on võimalik. Ja kui ma selle loolin Vello ära rääkinud, siis ütles Veljo väga vaikselt. Mina ka, see tähendab temaga võtab rahvaviisi sellepärast et ta ei ole meloodiameister, rahvaviisi kritiseeri keegi, see on oma olemuselt sama loomulik nagu iga looduslik ilming. Ja kui sa sellega oskad ümber käia, kui sa oskad seda ütelda, kui sa oskad sinna panna oma kompositsioonilised oskused rüüks sellisel kombel, et see rahvaviis jääb särama nagu kalliskivi hästi kujundatud raamistuses, siis oled sa ju heliloojana pääsenud. Selle kohta käis tormis vaikne minaga. Ja kui mõelda nende aastate peale, kus see kõik toimub kus kritiseeritakse teksti valikuid, kus kritiseeritakse teksti autoreid. Muide, selles 50. aasta pioneerilauludes on Eesti NSV hümn. Aga teksti autorit ei ole. 50. aastal Semperi nimi ei kõlba ära trükkida, imet, Ernesaksa nimi veel oli. Vaat need aastad ei lähe ju paremaks, nad lähevad natukene paremaks ja võib tekkida tavalist elu elaval inimesel mulje, et noh, 60.-te teine pool, et siis on juba niisugune natukene avaram ja natuke lootusrikkam ja ikka tunduvalt parem kui varasematel kümnenditel on üldse olnud. Mida kirjutab 69. aastal tormis siis kui Eestimaa valmistub 100.-ks aastapäevaks esimest üldlaulupidu ära märkima. Tormis kirjutab maarjamaa ballaadi. Jätkab muusikateadlane Tiia Järg Kaplinski sõnad tolmust ja värvidest, kuidas kellegile lugedes seda väga, sisuliselt mahukat teksti peab olema tohutu luule lugemise professionaal, et aimata seda suurt sisulist ruumi, mis on pressitud nii pisikesse luuletusse. Ma ei kujuta seda luuletust ilma selle muusikata kuidagipidi ette. Ja siis tuleb üks aeg, kus tormis esitatakse riikliku preemia saamiseks. See on siis see preemia, mis oli Stalini-nimeline ja teatud aegadel Stalin kadustuselt preemia nimest eest ära muutus riiklikuks preemiaks, aga ikkagi kaaluti alati hoolikalt, kellele ja mille eest see on kõik ideoloogia. Pange tähele, esimest korda Nõukogude Liidu ajaloos saab riikliku preemia mees, kes esitab ainult a cappella teoseid. Need teosed anti välja ühtede kaante vahel ja need teosed olid maarjamaa ballaad, Raua needmine, Lenini sõnad. Veljo ütles mulle ükskord, Sa ei kujuta ette, kui palju vaevase mul maksma läks, et Lenini sõnad ei oleks selles raamatus esimene lugu. Selle noodiga seoses on mul üks väga isiklik ja mind siiamaani ikka kriipiv mälestus Tallinna riiklikus konservatooriumis, mille raamatukogu juhataja oli erialalt koorijuht, osteti seda riikliku preemiaga pärjatud tormist üks eksemplar. Meil oli tollel ajal väga suur koorijuhtide vägi õppimas isegi kui kõik õpe, koor oleks tahtnud igaüks ühe noodi pihku võtta, siis oleks igaüks saanud ka vist ühe kahekümnendiku või noh, see viga muidugi hiljem parandati ära, aga see näitab suhtumist. Üks noor inimene ütles mulle mõni päev tagasi, tormis elasid ka väga helge elu. Teate, see ei tee sinu elu küll helgemaks, kui su kaasmaalased õieti üldse aru ei taha saada, mida sa neile oled tahtnud pakkuda. Kui su kolleegid tubli ports nendest ütlevad sinu selja taga sinu teoste kohta inetusi? Mul on kolm juhust, üks eesti helilooja ütles päris mitme inimese kuuldes, no mis tormisel viga, võtab muuseumist rahvalaulude tilulilu juurde ja rubla tuleb nagu lobiseb? Mina küsisin, miks sina ei võta, kas sul on muuseumi tee püsti ees, siis tegi ta ruttu test jutu. Teine eesti helilooja kah väga hea, väga ordineeritud ja diplomeeritud ja nii edasi, ütles Kalevala. Seitsmeteistkümnenda sõnas on Eesti muusika Black. Kolmas eesti helilooja kohe eriti hea helilooja, ütles Eino, tornis on ju koorimuusika kinni pannud, tunnustust anda oma kõrval olevale kaasaegsele on ilmselt psüühiliselt väga keeruline. Kergem on hinnata seda, mis on meie selja taga ja võib-olla kerge tunnustada seda, kes on sust tunduvalt noorem. Aga kolleegi kõrvalt seda juhtub nii harva, vähemasti muusika ajaloos, et lausa ime. Glasunov ütleb niimoodi väga olulise seltskonna ees, see on esimene kord, kus ma näen noote, aga ma ei kuule neid. Aga sellest poisist räägib varsti maailm, mitte minust. Nii et see elu ei ole tormisel kerge, see on ka teile kõigile teada, 69 tuleb ta ära igasugustest riiklikes ametitest. Tänapäeval ei üllatas kedagi, enamik inimesi on meil kõik, niisugused vabakutselised teevad siis, kui meeldib ja seda, mida tahetakse ja nii edasi. Nõukogude ajal niisugune seisund on teoreetiliselt võimalik, aga sa ei saa minna ise oma teoseid kuhugi müüma. Sinu teosed ostab ära Kultuuriministeeriumi ostukomisjon, sedasama ostukomisjon, kes raua, need, mis puhul leiab, et see on rahvaviisi seade, kolmekümnerublane seesama komisjon, ostab või ei osta. Ja 70.-te lõpus on üks niisugune aeg, kus tormist üldse ei osteta. Selleks ei ole palju tarvis teha üks vastav telefonikõne ühe vastava ametniku kabinetti ja ostukomisjon läheb nendest asjadest lihtsalt mööda. Ta peab hakkama ükskord tegema seda, mida meie tahame. Kujutage ette niisugust situatsiooni ega ei kujuta küll jah. Ja siis tehakse pakkumine kõrgel tasemel kirjutada meeskoorile Nõukogude Liidu moodustamise aastapäeva puhul üks suuremat sorti vokaalteos. Niisugune teos kirjutatakse. Kui ma nägin seda fishi esimest korda, see on 82. aasta, siis mul käis tõesti üks nõks seest läbi. Ma peaaegu kartsin mõelda lõpuni seda mõtet, kas nad tõesti on kuidagi ta ära murdnud? Seesmiselt? Enamik inimesi minu tuttavatest ei läinudki sellele kontserdile, nad olid nii masendunud. Keskkomitee ametnikud olid saalis. Nemad olid sahisevalt rahul, Tormis oli ka rahul. Oli tõestatud muusikas, et vene asi on kõige suurem asi. Tormis sai üle hulga aja honorari. Sellest hoolimata ei usalda keskkomitee muidugi tormist mitte ja seda nad teevad jumala õigesti, et nad teda nii väga ei kipu usaldama. Ei usalda teda need ametnikud seal kõrgemal pool ei usalda teda ka pagari tänavaametnikud. Ma loen teile ette. Ühe dokumendi originaal on vene keeles. Eesti NSV Ministrite nõukogu juures asuv riiklik julgeoleku komitee, 24. veebruar 1984 no on ka kuupäev. 1981. aasta lõpul oli riikliku filharmoonia kammerkoorile ette valmistatud programm, milles olid vee, Tormise laulud, poeet haa Runneli sõnadele. Nimetatud laulud olid programmist välja arvatud vene keeles isklutseni, nende madala kunstilise tasemega. Mõnede laulude sõnad aga olid natsionalistlikud ja anti sovjetliku sisuga. Need laulud, tekst ja noodid olid saadetud Soome sealt Rootsi. 1982 kirjutas tormis muusikateosele mõtisklusi Leninist tegelikult teose nimi, mõtisklusi leni niga. Selles teoses olid sõnad võetud Lenini teostest, kuid tükkidena pakkus sotski, mis meeldis ainult tormisele. Aga üldiselt tuli tekst anti soovitusliku sisuga, mistõttu keelati selle teose esitamine publiku ees tõend, arvestades, et veetornis koos naisega tahab sõita Soome oma tuttavate juurde ja et ta veel seni ei ole suutnud konkreetselt määratleda oma maailmavaadet. Loen otstarbekaks ära keelata ta sõit koos naisega Soome allkiri, pitsat, kõik, 51 aastane helilooja ei ole maailma vaadetel suutnud kuidagipidi välja mõelda. Tähelepanuväärne, eks ole. Tormis ei, julgeolekupaberid on täitsa suur patakas, neid tegelikult masendav lugeda. Nende Lenini teostega on üldse palju pahandust, mitte ainult ei lubatud ettekandele, ei lubatud isegi heliloojate liidus tutvustada seda teost. Ja mingisuguses vestluses olevat üks keskkomitee piisavalt kõrge ametnik öelnud põhjenduseks, et need on Lenini ebaõnnestunud teosed. Vaat see koht meeldib mulle eriti. Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee inimesed teadsid Lenini hinnangutes olla paremad kui, ütleme suures riigi tsentrumis. Aga see iroonia ei aita meid edasi, sest autor peab ikkagi edasi elama ja peab lootma, et mõni ta teos ära ostetakse. Väga raske on minna leivapoodi ja öelda, teate, ma olen kuulus helilooja, andke mulle päts leiba. Nii on nende teoste omandamisega ja ette kandmisega väga palju väga pikki ja komplitseeritud olukordi. Aga kõige selle juures ma tahaksin toonitada, mis võiks olla üks tormis õppetund, esiteks sul peab olema siht, mille nimel sa oled nõus igasuguste kitsikustega sesse siht peab olema suurem kui see igapäevane. Teine mu meelest õppetund. Sa pead hoolitsema, et see, mis sa oled mõelnud jõuaks interpreedi kaudu kuulajani. Tormis on üks väheseid telliluetki istub proovides, niikaua kui tal tervist seda vähegi lubab. Ta töötab kooridega, ta töötab dirigentidega. Ta seisab selle eest. Hea, et ta saab kätte selle nüansi, mida tal on tarvis. Riiklik akadeemiline meeskoor on surmani solvunud, kui nad peavad meeste laulakuma laulma. No kuule, ega me pole siin nalja ei tulnud tegema, külavahelaulud, me oleme ikkagi riiklik akadeemiline ja oi, neil tuli väga palju ilusaid sõnu korraga suust välja. Siis pani Kuno areng neile ette Hamleti laulud, see oli tükk aega juba Ernesaksa sahtlis olnud Ernesaks ei pannud näpu sellele külge. Noor kuuma areng, tuli, küsis, mis see on siin selle peale Ernesaks oli ütelnud, nagu sa tahad, eks sa proovi koor sõtkus vastu nii palju, kui nad üldse vastu sõtkuda said. See oli kuulmatu, kus sa oled laulnud kuld, rannakest ja muid ilusaid asju ja nüüd pannakse sulle Hamleti laulud, need hirmsad kobarakordid. Läks pikka aega ja Kuno arengu visadust. Et koor hakkas aru saama, mida nad laulavad ja siis nad tegid seda muidugi mõnuga. Siit ma jõuan kergesti ühe mõtteni, mis on, ma ei tea, kas on tormis õppetund, aga õpetlik igal juhul. Tormise teose mõte jõuab alati kuulajani ka siis, kui sa keelt ei oska. Ma olen näinud Moskva konservatooriumi suurt saali, tormis autorikontsert, mitte mingit kommentaari, kavalehel ei olnud tekstide kohta teose sisu kohta mitte keegi midagi rääkinud, ainukene, mis oli vene keeles ära toodud. Kavalehel oli Lenini sõnade venekeelne tõlge sead niisugustavatsiooni oli väga meeldiv kuulata. Peale Fortonatovi, kes istus minu ühel käel ja tormilise, kes istus teisel käel. Me kolmekesi olime kindlasti, kes Aimlisel tekstidest aru ülejäänud tõenäoliselt ei pruukinud saada, aga nad said aru, mida neil oli tahetud muusikas öelda. Tormise sõnum jõuab alati tekstiüleselt pärale. Ma ei tea, kas seda asja saab õppida, ma kardan, et mitte, mul on tunne, et see on inimesele antud. Üks asi, millest ma veel paar sõna ütleksin. See puudutab Tormise inimlikku külge. Ta on väga tähelepanelik oma kaasteeliste suhtes. Ma võtsin ühel õhtul välja Tormise teoste kataloogi. Ma püüdsin kokku lugeda teosed, mis on pühendatud millelegi või kellelegi ei too, on umbes 65. On niisugusi pühendusi, üldiseid minu, Bulgaaria sõpradele või Ungari kooriühingule või ajaloosündmustele või ajalooliste isikute tähtpäevadele ja te teate neid teoseid ka paljusid, isegi häälet Tammsaare karjapõlvest. Kalevala esmatrükk 150. Teelahkmel Moskva konservatoorium 125 ütles Lembitu Tuglas, 100. Ja siis on kooridele, aga siis on veel isikud ühel ja teisel põhjusel on mõni isik saanud tormiselt pühendusega laulu ja see on ikka äärmiselt huvitav seltskond. Kuno areng saab pixel itaania, see käib asja juurde, sest tormis on meeskooriga väga pikalt koos töötanud. Muide, kui piksel itaania peaproov lõppes, see oli novembrikuus, siis lõi välku Tallinnas, novembrikuus lõi välku peale pixel titaani esitust. Ameerikas räägiti ka sellest piksel litaaniast ühel loengul ja seal hakkas ka välku lööma. On ikka vägev värk. Sügismaastikud Fortonatovile on nimetatud kolm prelüüd ja fugard, Lilian Semperi-le roosid, Aurora Semperile kolm laulueeposest ema mälestuseks Helletused õe mälestuseks vanavanemate viisivakk eino kaljustele, põhjavene bõliina spiriidovile, nägemus Eestist, Ants Üleoja laulusild voolavi, las Sander Järvtare taga Helmi Tohvelmani. Aga nendest pühendusteostest mul on kõige hingeminevam laulja, Petersoni tekst pühendatud Gustav Ernesaksale. Aastanumber on 74, Ernesaks, seal ei ole mingit juubelit ja mind siiamaani natukene kriibib seestpoolt. Mina näen selle loo sünnis, mingisuguseid väga suuri vihjavaid märke. See teos on koorile, löökpillidele ja orelile. Ernesaks õppis Stockmanni juures kõigepealt orelit ja siis natukene ka kolleegium muusikumi juures dirigeerimist. Ainuke dirigeerimise õpetus, mida Ernesaks elus sai, oligi Topani käes, orelil klassis. Topani juures õppis ka Väike-tormis orelit. Ma mõtlesin orel mõlema, peaaegu esimene õpetaja. Et kas need asjad niimoodi lauljas kokku satuvad. Tormis oli seda nägu, et ta pole niimoodi mõelnud. Ükskõik, aga mõjus on see lugu ikka ja mulle väga meeldib teada, et see ei ole ühekski suureks tähtpäevaks. See on lihtsalt üks lugu Gustav Ernesaksale. See on väga suur asi. Tunnustada meest, keda heliloojate liidus heliloojana enamik ei võtnud üldse tõsiselt. Nii et tormis on väga hoolikas oma ümbritsevate suhtes. Mul tuleb lõpuks meelde üks ütlemine, mida ma kuulsin akadeemik Heino Liimets suust ühel loengul ta küsis oma kuulajate käest, mida on tarvis õppeprotsessi läbiviimiseks saalides kolmeistreid karjus õpetajat ja õpilast. Liimets ütles vale. On tarvis õpetajat ja õppijat. Ja selle peale me võiksimegi väikese aktsendi teha. Me peaksime mõtlema, mida tormis on meile õpetanud. Me peaksime süvendatult endasse vaatama ja mõtlema, kui palju tema tehtu on meid muutnud. Kui palju see on õpetanud meid nägema elu ja asju teistmoodi, kui palju see tema tehtu on muutnud? Ma ütleksin ühiskonda. Ja mida me saaksime teha tormise heaks? Me võiksime tähelepanelikku malt süveneda sellesse, mida tema on meile kirjutanud. Need, kes nooti loevad, vaatavad nooti. Palun vaadake viimast väljaannet. Tormis on teinud nüansside muutusi oma nootide uustrükkides ja tal oli alati võrdlemisi pahane, kui koorid laulsid seda esimest trükki, aga mitte seda viimast ja natukene täpsemaks aetud varianti. Kõik inimesed saavad lugeda seda, mida tormis on sõnaga väljendanud ja tema on issanda armuga kirjutanud muusikast, aga ka iseenese olemisest muusikas rohkem kui paljud teised telli loojad. Ka eesti keeles on olemas jonni pärast heliloojaks ja lauldud sõna. Vabade kunstide professor 1997 peab loenguid Tartu Ülikoolis ja need loengud on tormise enda silma all kirja pandud redigeeritud, seal on noodinäiteid, seal on fotomaterjali ja kui te selle olete läbi lugenud, siis juhatada asja olemusele ehk lähemale, kui te praegu võib-olla olete on niisugune kogumik tormise sõnalistest ütlemistest. Valve Jürisson pani selle kokku. Rahvalaul ja meie, see kuulus artikkel ja paljud muud artiklid ka. On olemas regilaulik. On olemas Lahemaa vanad laulud ja siis lõpuks on olemas ka veel üks pisikene viik, mis mõjub küll muidugi peaaegu et muuseumioloogiliselt, see on 91 scripta musikaalia väljaanne pandi toime üksi, sihukene asjandus, Veljo Tormise päev. Tormis sai 60, selgub, mitte kusagil, mitte midagi sellel puhul ei tehtud. Ma läksin heliloojate liit, töötlesin heliloojate liidu esimehele, tormisel on 60, et noh mis siis siis ma rääkisin mõne oma kolleegiga ja me panime kokku ühe pisikese konverentsi teatri- ja muusikamuuseumis, seal kanti ette mõned tormisel noorpõlveteosed, mõned olid esiettekandes ja me rääkisime Tormise loomingust ja enamjagu neid ettekandeid on ka selles vihikukesed olemas. Aga kõige tähtsam kõige selle nimetatu kõrval on ka see, et teil kõigil on omal mingid isiklikud muljed, mälestused, mingid kokkupuuted, mingisugused episoodid, millelt ka te olete olnud seotud fikseerida, need Nad pudenevad teile ära enne kui te ringi vaatate. Ja siis jääbki tormisest. Niisugune rahvalaulu monument on ka, seda on vähe. Inimene tormis nõudlik, täpne, väga korrektne, teisi austav, aga ka väga aus. Vaat see inimene tuleks ka väga paljude mäludest kinni püüda fikseerida. Ei ole minu asi öelda, mis vormis keegi seda teeb ja mil moel tänapäeval on selleks vahendeid, ma arvan, väga palju. Aga nüüd oleks minu poolt viisakas öelda, nagu Hiiumaal öeldakse aitäh välja kannatamast. Muusikateadlane Tiia Järg kõneles teemal Tormise õppetunnid kõlas Veljo Tormise maarjamaa ballaad Jaan Kaplinski tekstile esitasid riiklik akadeemiline meeskoor ja dirigent Olev Oja. Loeng on salvestatud 25. Viljandi pärimusmuusika festivalil. Saate panid kokku Külli tüli jälizetterilt. Raadioteater 2017.