Ülikool. Meie ajal oli perekonnaõpetus, aga ma ei kuulnud perekonnaõpetuse tunnis sõna armastus. Kuid ei loe siis te olete lollid, lolle ei armastata. See on täiesti ilmselge. Ei koole. Tänases Raadio ööülikoolis kõneleb kirjanik Kivisildnik armastusest. Et olen Kivisildnik Saarde vallast kirjanik, kirjeldab endast rohkem rääkima, sest temast õhtulehes on juttu vähem. Et ma kirjutan raamatuid, loen raamatuid, ma arvan, et need asjad on omavahel suhteliselt tihedalt seotud, pole me praegu Pärnus kolleti nimelises söögikohas. Ma olen kuulanud praktiliselt kõiki ööülikooli loenguid, sellepärast et mulle meeldib kuulata inimhäält mitte seda tümakat nii väga või vanasti ma kuulasin päris palju muusikat, aga viimasel ajal ma kuulan ajaloosaateid, kuulan loenguid, ma kuulan ja ma olen kuulanud ära kõik ööülikooli loengud ja teinud sellest ühe järelduse, et seal üldjuhul räägivad nagu oma ala eksperdid või selle ala väga nagu elukutselised viljelejad, siis mina olen põhimõtteliselt nüüd elukutselise armastaja sellise armastuse professionaali professionaali positsioonis. Et see on ääretult ääretult veetlev positsioon ja sellelt sisse kõne sellelt positsioonilt saabki räägitud. Ma nägin natuke aega vaeva metoodikaga, et meil ei ole väga hästi meie kultuuris välja töötatud armastuse retoorikat. Sellist teaduslikku või, või isegi võiks öelda, nagu publitsistlik on nagu nõrk, sellepärast et see, see ala on jäetud põhimõtteliselt minusuguste saarde meeste hooleks. Sest meil ei ole armastuse instituuti, meil ei ole armastuse ministeeriumi Horvelis me võime küll armastuse ministeeriumist lugeda, aga seal see tegeleb põhiliselt piinamisega, et need asjad näivad olevat kuidagi kuidagi seotud. Kui neist asjadest juttu tehakse, siis armastus ikkagi käib koos mingite veidruste ja jubedus teda. Ja minu jaoks üks väga tore armastuslugu on son perrolovencosti vihmausside elust seal Loomingu raamatukogus 84. aastal ilmunud näidend, mis räägib muinasjutuvestja Anderseni armuloost. Põhimõtteliselt kogu seda lugu meil ei ole, ei ole ka põhjust. Seal on maailma kõige kuulsam armulugu, ma ütlen kohe ära suhteliselt kõrvalise tähtsusega lugu, aga miks ta mulle meeldib sellest võib-olla saate aru, kui ma loen siit alguse poole ühe repliigi, kus Andersen siis räägib, mis juhtub, kui ta pidas kõnet kuningakojas ja rääkis armastusest. Ma alustan, teie kuninglikud kõrgused. Teie ees seisab lihtne kirjanik, kirjanik, kes tahab rääkida armastusest. Lubage tal öelda mõned sõnad teie austuseks ja seda deviisi all. Amor on ja vintsid. Armastus võidab kõik. Siis pean otsekui põnevuse suurendamiseks väikese pausi. Teen kõne jätkamiseks suu lahti ja kaotan valehambad. Et ükskõik milliste armastuse lugu me ei loeks. Need lood ikkagi lähevad käest ära, kaunis ruttu, et seal juhtub midagi, et see Encosti versioon on suhteliselt inimsõbralik ja optimistlik ja sellega on hea alustada. Ma toon ühe teise armastusloo veel. Võib-olla vahepeal seleta, miks ma räägin lugudest, see ei ole mitte professionaalne kretinism, vaid inimaju tundub olevat niimoodi ehitatud, et ta siiski mõistab lugusid väga hästi, et kõik müüdid, asjad aegade algusest peale on ikkagi olnud lood. Ja kui me tänapäeval mingisugust soppa või muud meediat loeme, me kuuleme jälle sellest, kuidas keegi müüb oma toodet hästi, sest tal on hea lugu rääkida või et paremini läheb jälle sellel ettevõttel või organisatsioonil, kes suudab oma lugu paremini või vähemalt kõvema häälega jutustada. Et see lugu on tähtis. Et ei saa nagu modernismi ka nagu väga kaugele minna, et ükskõik, kas me vaatame reklaame või meelelahutuslike telesarjad seal seda modernismi on vähe, et seal on ikkagi üldjuhul narratiiv. Seal räägitakse midagi, seal jutustatakse midagi ja juttude hulgas armulaugud on, tahad või ei taha enam-vähem kõige tähtsamad. Ja et see lähenemine oleks veidi teaduslikum siis tuleb selline nagu tavamõistusele lisaks kasutada teaduslikku meetodit, see tähendab loendamist, mõõtmist, loendamistega, teadus ei ole mingi skalastika, teadvus on ikkagi mõõtmine. Ja ma nägin tükk aega vaeva, kuidas mõõta neid, neid lugusid kõige veenvamad armastuslugusid. Kuidas siis tänapäeval inimene teadvus teeb, ta võtab ka WAP internetibrauseri siis oma lemmikotsija mootori ja lööb siis märksõna kõige kuulsamad armastuslood. Ja siis ma leidsin saidi, see tundus olevat mingi jõle naiste Zaitses, seal üleval oleks reklaam bänner, kus olid mingid roosad pilved või pesu või, või midagi sellist, ma ei süvenenud. Mis oli, see tundus olevat ameeriklaste, selle küsitlus, kus küsiti, milliseid armulugusid te peate ajaloos ja kirjanduses nagu kõige kuulsamateks ja seal oli 20 kõige kuulsamat. Ja no ma räägin esimesest 10-st jälle see teine 20 ei ole väga veetlev, seal on igasuguseid tuulest viidud ja vihurimäe, selline nagu kergekaaluline kraam, aga võtame esimese loo kõige populaarsem armastuslugu ajaloost ja kirjandusest, see on roomia Juulia kaks laipa, teisel kohal. Antonius ja Kleopatra, kaks laipa. Kolmandal kohal ja neljandal kohal on kaks kuningas Arturi lugu. Esimene lõpeb ühe nunna ja ühe koopa erakuga. Teises on kaks laipa. Nii ja pööre tuleb siis esikümne teises pooles. Viies lugu on paris ja Helena lugu. Kusjuures see on täiesti õnnelik armastuslugu algusest peale, eks ole, ma ei tea, kui palju seda antiiki keegi teab, ma paari sõnaga sellest loost seal ei lööda kohe maha kedagi, seal vahepeal hävitatakse üks suurlinn, seal tapetakse omaaegseid sangareid ja, ja superstaare. Aga keegi armastab kedagi, röövib selle kellelegi ära. Ma seda armastab veel keegi ja see röövib selle naisele tagasi ja see on põhimõtteliselt kaks armulugu ühes ja kõik jäävad ellu. Vähemalt suurem osa jääb ellu, said seal, ma ei tea, sadu tuhandeid või ma ei tea, põlenud metropoliit omal ajal oli, ütleme, mastaabid on ikkagi see, nagu oleks Rooma maa pealt pühitud midagi taolist või New York. Et see seal taustaks, see käib armulugude juurde, isegi armulugu on, ütleme nii õnnelik, nagu see horfiese tiike lugu. Üks isik sureb kaks korda. Napolion ja Joseph Yin taustal on väga palju surma, aga, aga midagi õnnelikku sellest siiski välja ei tule. Nii, ja siis, selles esikümnes on siis veel üks teine õnnelik lugu. Son Odüsseus ja Penelope lugu. See on põhimõtteliselt Odysse seisukohalt nagu väga õnnelik Lugus, ta laaberdab mööda maailma ringi, tunneb ennast vabalt, sooritab kangelastegu, see armulugusid noh üldse nagu kõike seal mitmeti tõlgendatavaid kohti, aga ütleme põhimõtteliselt ei vasta tänapäeva standarditele. Noh, ühesõnaga ta ei ole mingi ideaalne abielumees, aga samas tema, Penelope kudub vaikselt kangaste, ajab mingeid kosilasi eemale ja põhimõtteliselt sätestab sellise. Hea abielunaise ka on, on ja ma arvan, et see, nagu tundub nagu kõigile sobivad see lugu nii meestele kui naistele, et seal on siiski siiski esikümnesse jõudnud. Üheksas lugu on tandee, Poola francesca lugu, kaks laipa. Ja edasi põhimõtteliselt noh, läheb ka ikkagi see laibarodu nagu edasi, kuigi teises 10. on õnnelikke lugusid natukene rohkem. Laipade arv on tähtis, mõõdame, laipasid, siis peab olema vähemalt kaks laipa, edukas armuloos. Mõnikord võib-olla üks isik surnud ja hiljem surnud veel teist korda antiigis on selline lugu kanooniline. Ja kui Parise Elena loos tüübid ise jäävad ellu, siis ikkagi meeletud tapatalgud käivad armastuse juurde teistmoodi see asi ei saa õnnestuda ja tundub, et ei olegi õnnestunud. Napooniana värk on muidugi segane, aga, aga seal ei ole ka millestki rääkida. See lugu lõppes nagu kaunis ruttu ja vähemalt Napoleon mürgitati on tänapäeval juukseuuringute järgi nagu selgeks tehtud, mis põhjusel see inglise agent oli armukade või mitte, selles osas ma jään teile vastuse võlgu. Nii ma tegin väikse väiksest teadust veel nagu edasi, et ma võtsin Roomeo ja Juulia teksti, vaatasin mitu korda seal esineb sõna armastus, siis seda esines seal täiesti massiivselt, see oli umbes 178 korda keskeltläbi umbes 150 leheküljel, need väljaanded on nagu erinevad aga ütleme, tekstiühiku korda on see ikkagi 10 korda rohkem, kui tubades seljas. Ja viis korda mõtlen ligi viis korda rohkem kui Markuse Antoniuse loos ja teistes on, aga üldjuhul on ikkagi selge, et edukas armuloos peab olema iga kolme lehekülje kohta kaks korda öeldud sõna armastus ja vähemalt kaks laipa. Ja kõige tuntumast loos ja kõige kuulsamas roomias ja Juulias surevad need tegelased ka teismelise eas, et mida varem seda kuulsam, edukas armastaja sureb ikkagi põhimõtteliselt enne kui talle pass kätte antakse. Nii, ja kui me vaatame neid kultuure või ütleme ajastuid, kust need lood pärit on siis kõige, et kaks esimest lugu on Sekspiri versioonide järgi meile tuntud lood, isa vanemad, aga see Sekspiri vormistus on nagu kõige populaarsem järgmised kaks lugu, need kuningas Arturi omad. Me võime seda vist nimetada keskajaks. Ja järgmine nagu kolmik on antiikaeg, et me näeme seda, et populaarsed lood on meile ajas nagu lähemalt, eks ole, keskaeg jääb kaugemale, kui renessansi antiik jääb siis veel kaugemale kui keskaeg. Mida kaugemale jääb, seda ebapopulaarsem, mida ajaliselt lähemal, seda populaarsem, samas nagu päris kaasaegsed ei löö läbi, et need naissoppa armastus, autorid, kes said need tänu langi raamatukogude Kazimise projektile kuulsaks ei ole seal 20., mitte ühegi ühegi raamatuga. Ja seal on nagu mitu põhjust, ilmselt sõna armastus, nad kasutavad piisavalt, ma arvan, kuigi ma olen ainult ühe läbi lugenud. Rohkem ei, tervis ei kannatanud välja. Tean, millega on tegemist, aga seal ei ole sellist dramaatilist lugu. Minul Endale meeldivad dramaatilised lood, et oleks mina saanud selle esikümnes nagu oma sõna kaasa öelda, siis ma kindlasti oleks pannud sinna kuningas Oidipuse loo. Sest Oidipuse, tema emaarmastuse lugu ja isa tapmise lugu on minu meelest ikkagi veel dramaatilisem kui kahe teismelise. Noh, selline pooletoobine, enesetapp ei ole nagu seda haaret ei ole seda haaret, ma ei tea, miks, miks kuningas Oidipuse lugu nagu läbi ja minu arust on küll jube, seal oli seal kõik koledused koos, mis üldse võivad nagu hullus ka veel takkaotsa, et no mida iganes tahad, haigused, Teeba linna tabab katk, ma ei tea, mis kõik. No minu meelest on niivõrd kole lugu ja niivõrd nagu selline ootamatu pandiga armastuslugu. Kõik on, aga näed, ei, ei, ei vea läbi teismeliste, selline lihtsakoeline, vägivallatseja, mine. Noh, ma ei tea, lapsed, koerad, kõik need väiksed karvased olendid on nii armsad, et et noh, nagu see tõsine õudus ei löö läbi või mis iganes. Ega Eesti kirjandus ei erine. Kuigi palju, kui me võtaksime nagu, no see on kaunis sihuke meelevaldne tegevus, ütleme, võtaksime kuus nagu silmapaistvamad Eesti kirjandusklassikateost vist ikkagi võime öelda, et need kõik on armastuslood. Ma hakkan nagu ise valikut tegema, kuna ma lähen raadio, kuula inimest, ma kuulasin arhiivist üle 2006. aastal salvestatud Tartu Kirjanike Maja krüptis tegid noored kirjandusteadlased sellise klassika ülelugemise saata, kus võeti kuus silmapaistvat eesti klassika kirjandusteost. Keegi tegi erangu retseptsioonist üle, vaata kuidas ajaloo jooksul on neid raamatuid vastu võetud, mida neist on arvatud ja siis paar noort kriitikut nagu käsitlesid neid siis kas kuidagi feministliku või kuidas keegi. Ja need teosed, kui mäletan, õieti üks oli Juhan Liivi vari, mis siis kirjeldab ühe talupoisi armastust mõisapreili vastu. Siis oli Kitzbergi libahunt, kus kaks preilid kaklevad ühe talupoisi armastuse pärast. Siis oli mäeküla piimamees, kus keegi kehvik üritab oma naist kaubastada, aga see naine ise nii agarad seda kaubastamist nagu ei tulegi täpselt välja, et see naine on ise väga usin ja läheb selle parunega nagu päris hästi kaasa. Siis oli üks näidend seal jälle armulugu. See oli Vilde-Wilde lugu, kus üks kirjanik armub lombakas invaliidi petab tema rikkalt isalt raha välja. Ta ilmselt teate, mis lugu see oli. Siis oli Kõrboja peremees seal jälle mingisugune enesetapjaga armastuslugu. No tore muidugi, et Tammsaare tappis ikkagi selle õige tüübi ära, siis tal olid seal mõtte, seal käisid kõik variandid läbi, aga kui oli selge, et Tammsaarel oli näiteks peab enesetapuga. Peame, kes ja kuidas, see oli tal nagu tükk aega lahtine, aga läks nagu läks ja ma arvan, et oli nagu päris, okei. No ma arvan, et mul kõike praegu meelde ei tulnud, siis suurem osa tuli meelde, need kõik olid armastuslood ja kõik olid kaunis jõledad. Aga kui me vaatame nüüd Eesti lugusid, siis eesti lugudes ikkagi üldjuhul on üks enesetapp? Ei, ei ole selliseid massimõrvu, ei ole. Aga samas ei ole ka neid nagu õnnelikke lugusid just peaaegu ükski neist lugudest ikkagi ei, kõik lähevad viltu, kõik lähevad viltu. No minu jaoks jälle need kõigi teiste toppida, minu topid nagu ei lähe kokku, et minu jaoks on kõige šefi meistri armastuslugu, on Vilde novell 30 aastat armastust. Seal Vilde hiline periood, kus Milde kirjeldab, matuseid on olnud, eks ole, selline talupaar talumees ja tema naine, naine on surnud, maetakse niisugune nagu asjalikud inimesed, sihuke korralik matus, kõik pastor peab kõnet. Väga realistlik, väga hea tooniga, selline maitsekas, õige tempoga lugu, mille point on siis selline. Vihma hakkab sadama parasjagu kester siis räägib sellest 30 aastat armastust 30 aastat armastusse, refrään muudkui nagu käib sellest kestriseks pooltühjast. No nagu need matusekõned on, eks ole, et inimesed nagu ennast hästi ei tea, aga sellised ilusad sõnad sõnad voolavad. Ja see hakkab vihma sadama, ei mäleta täpselt seda peremehe lauset, aga mõte on selline, et Mul on nii ja nii mitu heinasaadu laiali. Siis lõppes 30 aastat armastust siuke, et see töö ja armastuse teema nagu Tammsaarelt, nagu tunneme, tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, et siin siin on see töö ja armastuse teema, minu meelest isegi isegi veel veetleva malt nagu seotud. Ma ei tea, kui palju Vildet loetakse, aga see noorepõlvepilte ongi nagu tüütu, seal on liiga palju põnevust ja neid veriseid sõrm ja karikas kihvti ja musta mantliga mehi. Naljakas naljakas pigem tänapäeval, aga iline Vilde oli ikkagi nagu väga asjalik kirjanik ja ka väga hea armastus, kirjanik sealjuures. Et ma tõesti tõesti soovitan, ma hakkan kohe propagandat tegema, sellepärast et ma arvan, et kui me neid nagu topi asju siin vaatame, näete, enamus on ikkagi kas näidendid või romaanid. Et minu jaoks on ikkagi ikkagi kirjanduse, see põhiasi on novell, sest novell on kõige lähemal jutule. Aga jutt on see põhiühik, mis on romaan? Romaan on lihtsalt nagu sihuke sumo novell, selline ülekaaluline ja lööb massiga, ütleme sa maitse asi, mõnele see väga meeldib ja jaapanlased on selle järgi hullud. Ma jääksin eriarvamusele. See on puht nagu ökonoomia küsimus, et tänapäeva romaani tehnika on kaunis lugejavaenulik. Kogu selline inglisekeelne maailm toodab romaane. Ma elagi klassikast ja mõnedest üksikutest eranditest ütlema, et kuidas tänapäeval romaani tootmine käib. See käib niimoodi, et ega siis kirjanik ei ole ka rumal inimene, te võite küll arvata, et kirjanikud on mingisuguseid, noh, elab seal saarde, olla seal midagi nagu eriti nagu maast-ilmast ei tea. Tegelikult on kirjanikud päris arukad ja keegi ei viitsi romaani kirjutada, kui teil ei ole kirjastusega lepingut ega üle niimoodi nagu Eestis, et kõigepealt teed, eks ole, mingisuguse romani valmis, siis saadad kulgasse või kirjastuse kirjastus saadab Kulkas edasi, et romaan on valmis, siis vaadatakse selle pealt, mis me teeme, sellega, saab raha või ei saa. Ameerikas lase keegi ennast niimoodi nagu kohelda Kitjaka üldse romaani kirjutama, mingisuguse, ma ei tea, mingi asja peale, et kuskil on mingi raha peab konkreetselt olema arvel pool romaani raha peab olema arvel, siis hakatakse üldse romaani kirjutama. Aga selleks, et see pool raha endale arvele saada, kirjutatakse sünopsis. No see on küll, mis seal toimub, kes on tegelased, tegevuskohad, selline üldine prillo ja esimene peatükk või kaks esimest peatükki, oleneb siis, kui pikad need peatükid on. Kui te romaane teate, siis see üks peatükk romaanist on ikkagi üks, üks väike murdosa, see on võib-olla kolmekümnendik viiekümnendik kahe kümnendik, no kindlasti väga väike osa romaanist ja selle väga väikse osaga romaanist nähakse väga palju vaeva, sest see jätab selle mulje. Selle esimese peatüki järgi otsustab kirjastus, kas läheb töösse? Ei lähe töösse. Ja see otsustamine võtab kaua aega, sest tavaliselt see võtab küll, see on nii ja naa, on vähetuntud kirjanik, siis läheb kauem aega, ei ole üldse teada, kes ta selline on ja nagu uurida asja. Ja kui ta on kuulus kirjanik, siis otsustatakse küll kiiremini. Lepingu tegemine võtab kauem, sest summad on väga suured. Kadestan üksikuid kuulsaid, kes hästi müüvad, on ka olemas. Ja nendega siis läheb seal kauplemine kauem aega, et igal juhul kirjaniku jaoks see ajavahe esimeste peatükkide ja siis selle nagu lepingu vahel, kui pool raha arvele tuleb mõtet hakata kirjutama aastaid. Kaks-kolm aastat on ilmselt niisugune enam-vähem nagu tavaline aeg, aga selle aja jooksul võib palju juhtuda, see teema enam ei huvita kirjanikku ja muud asjad näiteks üldse käsil. Võib olla mis iganes, et noh, aga vaja ära teha ja siis tehaksegi tavaliselt niimoodi haltuura korras, oleneb siis, kui kõva käekiri kellelgil on, aga ilma sellise sisemise põlemise ja säravate silmadeta lühitakse see romaan valmis kirjutada, sest tegutseb selle romaanis saab ju vähe raha peatükki, et sa said nagu noh, suhteliselt nagu tekstiühiku kohta tohutult palju papp ja siis selle suure tekstilise suhteliselt vähe raha. Innustasin, noh, ei saa kindlustada ja nii ongi juhtunud, et romaanid kui, kui neid tänapäeval nagu näiteks neid ütleme, Ameerika keskmine Ameerika romaan mida meilgi siin müüakse, sest meil müüakse seda, mida mujal müüakse ka me ise ei saa midagi otsustada ka välja mõelda. Meil puudub selleks ekspertiis. Meie kirjastaja orienteerub messide järgi, kus on kahe viimase hooaja menukid millest mõni võib ju olla ka asjalik ja alati võid mõnes kirjastuses olla ka mõni entusiastlik tõlk või mõni valgustatud toimetaja, mis on loomulikult erand. Ja teine asi, mis on palju lihtsam, messil on juba kohale minna ja seal on vaja raha maksta, siis hotellis magada, see kõik on ebamugav. Sa oled raamatutes sinopsised, mis on umbes suitsupaki suurused kirjadentsele vahepeal, et seal on öeldud, et see on siin ajudele, ohtlik, seal on seda jama kiide. Ja siis igaüks kiidab oma jama sellise suitsupaki peal, aga noh, ütleme kirjastan õudselt hea lugeda sellist suitsupaki suurust nagu lobedat lima siis selle järgi ta nüüd nagu otsustab, et kui raamatutega kogu aeg petta saate, siis nagu mõelge selle peale, kuidas neid raamatuid kirjutatakse ja kuidas otsustatakse, mida kirjastada. Minge aga raamatupoodi ja ostke mõni roma. Ja lugege, aga kui te ei taha romaani millegipärast lugeda, näiteks nagu mina, et ma leian, et aega on vähe. Et ma panen loeks selle selle ajaga, mis ma mingisugust suvalist südamekujulise pildiga ostsin ükskord täiesti südamekujulise kommikarbiga romaanil. Jube hästi algas poisike, hakkad lugema, kuidas trump on nii, hästi läks käima, siis ma puhastasin Raamat ära, läksin koju. Mul oleks ma natuke kaugemale lugenud, oleks aru saanud, mis edasi juhtub, et mitte midagi ei juhtu, noh et selliseid asju minuga enam edaspidi ei juhtuks. Ma loen novelle lühiproosat luule lugemisega, on see paha asi, et ikkagi, ma arvan, et mõtlesin, lugemisega juhtub see, et see käib armastuse juurde. Kuid ei loe siis te olete lolliks, loll ei armastata. On täiesti ilmselge. Ja kui loed armastusest, midagi teada ei saa, sellepärast et telekast ikkagi armastava tagumik trimmi formaati ma ei ole kohanud. Võib-olla on, ma ei ole näinud. Eesti parim armastaja ei ole näinud. Armastajaga metsas, ei ole näinud? Köögis ei ole näinud, paaris, ei ole näinud. Ühesõnaga ei näe, lihtsalt ei saa selgeks. Koolis. Ma ei kujuta ette, meie ajal oli perekonnaõpetus, aga ma ei kuulnud perekonnaõpetuse tunnis sõna armastus, kuigi see võis olla selline rohkem ikka selline mingi hügieeni ja mingisuguse moraali moraali formaat. Aga see lõppes äsjast üks klassivend mul abiellus kirjanduse kirjandusõpetajaga, ta õpetas ka perekonnaõpetust, et selles mõttes see see veenis, et see töötab, see õpetus on õige. Ma nägin seda. Minu ajal õpetati marksistliku maailmavaadet, mille järgi praktika on tõe kriteerium ja kui, kui see õpetas, nagu õnnestus ellu rakendada, järgmise õpetas, oli õige, et ma olen saanud täiesti praktilise nagu perekonnaõpetus ja ma ei tea, kuidas teiega on. Aga armastusest seal juttu ei olnud paraku. Nii et jääb põhimõtteliselt siiski lugeda mingisuguseid lugusid. Aga nüüd ongi see lugu valimise nagu printsiip, et kas lugeda romaane, mis võivad nagu klassikapeole nagu seda küsimust klassikut tavaliselt Balzac, Dostojevski, Wilde, täpselt samamoodi Tammsaare, kõik kirjutasid raha pärast. Ja raha pärast kirjutati kohe valmis. See võis küll nagu Vildel ilmuda või palsakil kuidagi juppide kaupa kuskil järjejutuna, aga raamat kirjutati ühe soojaga valmis ja selle raamatu põhimõtteliselt kvaliteetne Vildel küll, nagu lõpupoole nagu romaanidel, nagu tempo langeb. Balzaci jäid väga paljud raamatuid üldse lõpetamata, tulid kohtuasjad. Aga kuidagi ikkagi lahenes nii ära mõttekam mitte lõpetada, alustada uut, majanduslikult oli nagu palsakil mõttekam alustada uut raamatut kui vanu lõpetada. Nii et selles mõttes tal on neid poolikuid asju päris mitu. Aga enamus isegi poolikuna soojaga ühe soojaga kirjutatud ja sinnamaani, kus nad nagu pooleli jäävad enam pealsakil päris head. Aga Vildel kuidagi nagu juhtus niimoodi, et temal on nagu ikkagi näiteks kas või võtta Mahtra sõda või prohvet maltsa, vastavad täiesti Ameerika formaadile, algus läheb hästi vuhinal käima, aga mis tal seal vahepeal nagu juhtub, et tal kuidagi nagu tempo langeb. Et selles mõttes ei maksagi nii väga kaugele nagu lugeda, et sealt algusest natuke loed, aga, aga parem lugedest Vildel, Vilde novelle, aga see on väga paljude kirjanikega niimoodi et paljud novellikirjanikuna üldse raha saanud, tänu sellele, et nad on venitanud oma novelliromaanideks, on mingi jutt, saab kuulsaks, mingi kirjastaja tellib, ole hea, kirjuta mulle selle järgi romaan. Väga tavaline, tavaline selline teenus. Ja siis ongi lõigust lehekülg peatükist. Ei tea, mis asi, et see on ikkagi jälle näide sellest, kuidas me saame nagu armastuse juurde tagasi tulla, et kui inimesed armastavad nagu kirjandust siis nad ikkagi teevad lühi, et nii kirjanikud, kes armastavad nagu kirjandust või lugejat, kes armastavad kirjandust nagu mina, ei näe väga palju vaeva romaanidega. Mitte et ma ei loeks romaan loomulikult vahend ja romaan on haruldane asi, aga neid õnnestub teine kord siiski leida. Aga nagu ma ütlen, see viimane nagu lihv, see on ikka seal novellis. Ma arvan, et üks parimaid novell kaunis pikk, aga ma arvan, et ikkagi läheb novelli alla on Lev Tolstoi saatan. Lev Tolstoi, saatan räägib ühest mõisnikust, kelle nimi on Clint Eastwood nimi muudetud. Kes armub ühte talutüdrukusse. Brad Pitt nimi muudetud. Tähendab, see armastus on väga pragmaatiline, Clint Eastwood, lihtsalt tervislikel põhjustel noor, terve mees. Mõisnik pealegi ainult probleeme, renditalutüdruk sihuke suhteliselt korralik. Kõik on kirjeldatud Tolstoi väga hästi, milline, kuidas. Metsas tavaliselt põllul aga on halvem ilm, aga siis mõisnik ei saa tervist rikkuda kuuris aida all kuskil lähemal, et ei peaks nagu metsa minema. Et selline armuvahekord siis ist voodi ja briti vahel käib seal nagu tükk aega. Siis Clint Eastwood otsustab abielluda. Muidugi noh, võta endale üks korralik kaotlikust, naine otsustab abielluda. Otsustab abielluda? Nimi muudetud ma ei ole nii väga tähtis. Deniroga leinan, selline tuim, tuim tädi ei ilus ega kole, sihuke tavaline naine ei kirglikega kiretu nende nagu elusal voodis Khani baari mööda, nagu antakse mõista, et midagi seal siiski toimub, on üks nurisünnitus, sünnib ka laps hiljem, et noh, põhimõtteliselt regulaarne suguelu. Aga on näha, et ei ole kõik ele nagu päris, et formaalsete tunnuste järgi kogu see elu nagu nagu läheb, mõisniku tähendab oma mõisa laiendab seda. Ta käib vahepeal ringi ja pomiseb sellist meie jaoks sellist loitsu moodi lauset. Fosforiit aitab alati hädast välja. Fosforiiditeema käib sealt nagu, nagu läbi, üks põhjus, miks ma nagu nimed ära muudan, on see, et praktiliselt fosforiidi teema näiteks meie jaoks kõlab hoopis teistmoodi, kui ta kunagi kõlas nagu Tolstoi ajal, eriti kes me nagu mingisuguse ärkamisaja oleme üle elanud ja mingeid fosforiidi mingisugused mässud siin säänse kirjanduse häda, et me tegelikult on kõik muutunud peale nimede, et selles mõttes nagu eetiline on ka nimed ära muuta. Sest niikuinii absoluutselt saami sõnad tähendavad teisi asju, teemad tähendavad teisi asju. Noh, elu tsaariajal mõisa selle hoopis midagi muud, kui ütleme tänapäeval siin, Pärnus kommunaalkorteris sõnade teemad ei tähenda neid, neid asjaolusid ei ole mõtet ka meil nendesse Jossifitesse ostsipitesse seal nii väga kiinduda. Nii, Tolstoi lugu läheb siis edasi niimoodi, et kõik on väga hästi formaalselt ja igasuguste sotsiaalsete näitajate järgi. Clint Eastwood täiesti nagu, ütleme jõudnud nagu sinna kuldseks mõisnik saab jõuda, ta valitakse mõisnike peameheks mingisse kaadli organisatsioon, nagu neid siin Baltimaadel oli. Tunnustus, missugune majapidamine suhkrupeet mühab, raha on nii palju, et noh, ma ei tea, võlad vist said juba makstud ja kõik asi, noh ta kuidagi salvestis maid juurde ja laiendas oma oma tootmist. Fosforiiti muidugi läks palju, aga kõik tuli tagasi, kõik oli hea. Ja siis mingil hetkel vaatab präpit, peseb põrandat, seelik üles keeratud. Ja ist voodi tabab järjekordne atakk, et ta nagu kõigepealt läheb mõisavalitseja juurde, ütleb, et on tarvis pitsid minema saada mul silma alt, et ostke ta mehele mingisugune hütt kuskile teise külla. Saad isegi aru, et mul oli siin poissmehepõlvest tervise pärast pole vaja, et noh, mine siit minema siit. Aga mõisavalitseja, noh, milles asi, et olen ööd ja kus ma olen mehe äralise normaalne mees ka isegi suurem osa aega linnas, et las ta olla ja, ja nii see käib. Aga see Bratit muudkui nagu sätib ennast jälle sinna silma alla ja teeb asja sinna mõisa ja ja muidugi teiste mõisameestega on seal asja korda, puude vargusega vahele maksab natuuras tal nagu niisugune nagu asjalik, asjalik inimene, lahendab probleeme. Ja see kiusatus siis nagu ist voodil muudkui kasvab ja kasvab nagu ja lõpuks ta ei suudagi nagu ennast valitseda, ta juba kutsub seal appi mingi onukese, räägib onukesele kõik ära. No ei saa aru, mis toimub laulukesi Ponzis, armastus, mis armastus, see on mingi kõrgem vägi, ma ei saa midagi teha, mitte midagi ei saa teha, juba määrab kohtamise kuskil seal selle Britiga mingi värk hakkab nagu jälle, aga, aga mingi asi tuli vahele, naine vist hüüab sealt. Ta niru ütleb, kuuled, sa pidid talueidele rohtusid viima, noh enne kui ta läheb lehtlase, kus ta pidi kokku saama, et läheb lehtlas, ei ole sellele kedagi, et oh jumal päästis kiusatusest, seekord läks hästi. Ja see asi nagu kerib ja läheb järjest hullemaks. Ja siis seda ahastust ja ümbertubade, seal jooksmist ja soigumist ja sellist noh, Dostojevski liku nagu sellist. Sajovia on seal nagu meeletult veel nagu enne seda, kui kui istuvad, otsustab, et nüüd tuleb maha lasta seda asja nagu teistmoodi lahendada ei saa siis jääb natuke mõtlemata veetma ikkagi parem lasen selle Brad Pitti maha. Siis on veel tükk aega sellist, et kumb siis need maha lasta. Selgelt keegi nüüd teistmoodi ei saa, maha tuleb lasta nagu selge, nagu Tammsaarel kehtib, peab siit nagu loo lõpuks kaduma, kes on nagunii ja naa fifty-fifty täpselt nagu otsustada, on väga raske. Mees lõpuks istuvad nagu otsustavad, ta ikkagi laseb ennast maha ja lasebki ennast maha. Ongi selline minu meelest seal Tolstoi väga nagu pädev armastuse analüüs, et on nagu kaks armastus aspekti, üks on selline vastupandamatu jõud, mis kohtleb inimest tõesti nii, et inimesel on halb olla, enam ei saa selle vastu teha põhimõtteliselt orjastatud ja represseeritud selle armastuse väe käes. Seda vägesis meie loos esindas Brad Pitt ja siis teine pool on selline selline kodustatud armastus, lammas või kas selline midagi suuremat kasu tast ei ole, kas võib-olla ongi nagu õige nagu seal on koduloom, kellest nagu midagi ei ole, kodus ringi käib noh, võib-olla püüab iiri paar korda aastas võib-olla ei püüa, aga noh, kas ta ikkagi on. Aga noh, rõõmudest nagu ka õieti ei ole. Noh, ja lõpuks ongi väga raske otsustada, kumb siis maha lasta, eks ole, kas de Niro või sõbratit. Et kumbki ju tegelikult ei sobi kummastki ei ole nagu mingisugust rahuldust ega õnne, ega, ega sellist inimlikku äraolemist. Aga maha lastele ka ei taha. Nad on lapsed, teisel on mees viimase, siis lased ja siis tulebki ennast maha lasta. Et Tolstoi lugu on nagu, noh, see on väga hästi kirjutatud, see, mis ma siin praegu räägin, on selline suvaline ümberjutustus. Aga jah, ma arvan, et paremat sellist armastuse analüüsima ei ole, ei ole kohanud, on igasuguseid armastuslugusid on hästi palju ja nad on kõik, igaüks nagu omamoodi huvitav ja eks kirjandus on ka nagu sport, kus püütakse jälle siukseid uusi rekordeid teha ja ja põrmustada nagu kõiki teisi staadionil. Ja sellesse ka see sport ei olegi nii väga lihtne, kirjandusessa võistlejad ikkagi väga paljudega. Kui sa oled tavaline kümnevõistleja, kellega seisis võistlejat nendega, kes parasjagu vormis sellel võistlusel sellel staadionil ei saa vigastust, ei saa disklahvi dopinguga vahele nendega võistlejad. Aga kui sa oled Tolstoi või mina siis on seal palju hullem, siis saab põhimõtteliselt võistlejad kõigiga, kes on staadionil aga kõigi nendega, kes on üldse kõigil staadionitel praegu üle maailma siis kõigi nendega, kes kunagi üle maailma on üldse kunagi mingitel staadionitel olnud aegade algusest peale alates nendest antiigitüüpidest, Sofocleesia, Platon, Need vedelevad seal ei alus, kõik on ühes stardis sinuga seal peal on jube kõva kolmikhüpe või mis need seal on, mingi ala on nii kõva, et karju appi. Aga see ei ole ka veel midagi. Lisaks nendele sa võistled veel kõigi nendega, kes tulevad pärast sind, noh, Tolstoi, eks ole, võitleb minuga siin nii nagu tal on antud, mina võitlen nendega, kes tulevad pärast mind ja kõigi nendega, kes on olnud enne mind ja nendega, kes on minu ajal, et see on karm ala ja selles alas pannakse viimane välja. Ja siis ikkagi noh, mõtlen juba Sofoclees, ma arvan, ikkagi keeras selle vindi nagu kaunis viimase peale ja need pärast teda kõik püüavad seda mingisugune sekundit tuhandikuga nagu üle trumbata ja mõnel mõnikord õnnestub. Ja nii see käib, et sellepärast minu meelest on, on päris hea spordiala nagu jälgida, et noh, minu meelest on huvitavam kui tennis. Kuigi ma ise tennist mängida saan sellest mängust päris hästi aru, et kui ma näen, kuidas võetakse vastu mingi serv, mida tegelikult ei saa vastu võtta, noh, ei ole võimalik vastu võtta või või suunatakse see pall sealt kohast sinna kohta, kuhu tegelikult ei saanud, seda ei saa sinna lüüa. Jälle lööb sinna, et see on veetlev, aga kirjandus on veel veetleva. See on, see on see, miks. Miks mina armastan kirjandust. Et kindlasti on väga palju neid õnnelikke armastuse lugusid ka olemas, aga millegipärast me neid nagu eriti ei tea või kui teame, siis ei räägi nendest ei pea neid tähtsaks. Et siin peab olema mingisugune konks. Ja kui me püüame otsida mingit analoogiat näiteks sellele armastuslugude top 10-le või teksti luubi top kuuele eesti klassikast spontselt me võime võtta näiteks piibli, mis on ju ka selline omamoodi raamatukogu, mis on teatud printsiipidel komponeeritud kus ta on osa raamatuid välja jäetud, mis osa, ütleme suurem osa raamatuid on välja jäetud. Vaatame piiblit, siis seal on just nimelt sina võtad asjalikumad raamatud, et niisugust ilmutusraamatu tüüpi sonimist või, või ülemlaulutüüpi, kiimalustan seal kaunis vähe sõnakese kontrollitud materjal, käsud-keelud noh, kuidas peab, keda ei tohi tappa, keda peab noh, kõik on kirjas täpselt, kuidas elada, mida süüa, siga ei tohi, koera ei tohi, kõik seljalammas anna minna, hammas on hea. Et sellised asjad on kõik nagu kirjas. Aga nüüd, kui vaatame armastuse lobby, siis otse vastupidi, sinna justkui koondatud mingisugune jõledus, noh, mingisugune mõistusevastane asi, kusjuures et armastust ja tegelikult peetakse ikkagi helgeks teemaks, et armastus on ikkagi midagi nagu. Noh, kõige kõige kõige see on see, mille poole nagu püüeldakse, siis on see, mis on inimese elus see kõige helgem hetk, aga kui me millegipärast hakkame neid kirjeldusi sellest helgest hetkest ja sellest väärtusest, mille poole kõik püüdlevad lugema no siis küll aru ei saa, mis toimub, mis nagu viga on. Et kus siis tuleb, et kuidas ühte head asja kirjeldatakse tapatalgutele. Või siis ta ei ole tapatalgud. Mis ta siis ikkagi nagu miks teil on, muide, kirjeldatakse. Ja ma arvan, et siin on ikkagi nagu inimese ajuehituses on see asi kinni? Ma ei ole inimese aju nagu ise teinud ja ei ole ka põhimõtteliselt lahti võtnud. Et selles mõttest võtta mulle vastu vaielda, aga ma olen nihukesi, kes ajust natuke rohkem teavad, inimestega rääkinud. Ja vähemalt sotsioloog Asser Murutar kinnitas nagu mulle, seda ma tema nagu sellise inimese tundmises ei kahtle. Et inimese ajus on ainult kaks punkti, mis tegelevad positiivsete emotsioonidega ja kogu ülejäänud ajukoor jämedas joones, tegeleb negatiivsete asjadega. Ja tema põhimõtteliselt see on evolutsioonis väga loomulik. Et ütleme, kui on kaks ahvi on just puu otsast alla tulnud, üks nuusutab lilli ja vaatab, kindlasti liblikas lendab. Teine vaatab, kus kuskil karu, kas kuskil ei ole hunti kuskile, teist ahvi kaikaga, eks ole, tegelema vist ebameeldivate asjadega, et need, kes tegelesid selle hundi ja karu ja kaikaga ahviga, jäid ellu. Aga need, kes tegelesid mõnusate asjadega, eks Rovaatsetes päike loojub ja puudutasid seal kullerkupu ja mingit värki. Jagati seal omavahel ära ja need geenid ei kandunud meieni. Et siis tahes-tahtmata meil praegu me elame sellises mõnusas linnakeskkonnas, istume siin restoranis, pehmed nahad ripuvad seina peale, sihukesed oranzid, mõnusad toonid on, ega me siin oleme suhteliselt rahulolevate nägudega. Ei varitse ilmselt, et noh, kui nüüd keegi üksi jääb, et siis nagu jagage seda teistega ära, et ma arvan, et sellist, sellist mõtet ilmselt ei ole praegu kellelgi peas. Aga meil on täpselt seesama aju, noh, mis kuskil mõnisada aastat 100000 aastat tagasi, noh, oli sellises karmis metsa või no ütleme, sellist savanni elu veel savanni elus nagu ellujäämiseks vajalik. Ja siis ongi selline, selle ajuga ei saagi teistmoodi rääkides aju, ei saa aru, kas hakkad talle ka kõige ilusamates asjadest rääkima, pead sa sinna, oo ei, tapatalgud. Enesetapud ma ei tea, ükskõik mis roomiad, Juuliad nagu ikkagi ilusti sinna kõrvuti pikali lõpuks sättima, siis jõuab kohale. Et sellepärast see ei valda sinu aju sellepärast, et seal ajus nii kõrvaline teema, see ilusa ilusa lõik suju ei ole lihtsalt selle jaoks tehtud. Ma arvan, et see on õige. Et see ei ole maailma kirjanduses väga palju neid teoseid, kus ükskõik ei ole armastuse teema, ükskõik milline muu teema oleks nagu kuidagi väga positiivselt või ikka see õilis ja kõrge ja kangelaslik ja armas, tuleb läbi mingisuguse alla jäämise või hukkumise või eneseohverduse või millegi nimel siis veel hullema jubedusi tegemine. Tüüpiline on sihuke Raskolnikov, kes selleks, et teha lastele headlejaid vanaeidele kirvega pähe, vot sellest me saame aru. Normaalne. Lihtsalt Dostojevski kirjutaks loo, kuidas üliõpilane Gustav lastele kommi jagab, kommi neile või silitab peakest, noh, või ma ei teagi sellist autorit? Absoluutselt mitte, kindlasti mehi. Ei oleks, ei oleks, see nimi ei ütle meile midagi, Fjodor Dostojevski ei ole kuulnud? Ei ole kuulnud, et see nii see läheb. Mina ikkagi jah, võtan seda nii, et see on meie aju omapära. Et me oleme nii kaua elanud sellist nagu looma elu, et meil on looma aju. Aga nüüd me elame inimese elu linnas, sõidame bussiga, seisame järjekorras, käime tööl ja tegelikult meil suurem osa ajust on rakendus, et seal ei ole mitte midagi peale hakata. Noh, tal ei ole toitu nagu vedeleb. Aga noh, seal nagu veri ikka vemmeldab, eks ole, et kui sul on mingisugused noh, Nuti noorem inimene, siis tal on nagu keha, nagu tahab oma osa saaderilt, aju tahab ka ikkagi oma osa saada, kui ta veel töötab inimesel, kui ta enam ei tööta, sest ei taha midagi saada. Aga kui ta veel nagu nooremas põlves nagu natukene ennast liigutab, siis siis anna talle midagi kätte ja targad kirjanikud on Sophocklas eelkõige all välja mõelnud nagu inimestele anda, et ühtlasi nad nad küll nagu tahaks seda armastust. Aga seda just armastust, nad saavad ikkagi aru nii nagu nad maailmast aru saavad, et meie maailmapilt käib meie aju järgi ja asjad peavad meie maailma sobima ja armastus peab meie maailma sobima, sellepärast et muidu me lihtsalt ei näegi teda. Tehase armastus nähtavaks on, nagu nendes mõnedes põnevusfilmides on see, et siukseid nähtamatut laserkiired mingi suure teemandi ümber, mida valvatakse kõigi turvamingites asjades puistatakse mingit pulbrit või asjad siis need hiired tulevad nagu nähtavaks. Et need mõrvad, tapatalgud, enesetapud, hullumised, kõik puh, kõik see asi on ikkagi selleks, et see armastuse kiired nagu tuleks nähtavale, ma arvan, see on selleks seda või teistmoodi seletada kindlasti ja, ja ma arvan, et võib seletada väga-väga mitut moodi. Aga mõistlik on ikkagi seletada inimese ajuga asju. Kuigi ma annan endale aru, et aju ei ole meie elus enam kuigi tähtis. Ja võib-olla isegi on hea, et on tähtis, sest kui meil on selline aju, nagu ta on. Ja kui sa veel hästi töötaks, Ma ei tea, mida me siis teeksime? Noh, siis meil ei oleks ainult Afganistani sõda käsil narval. Me teeksime midagi, midagi, palju, palju toredamaid ja palju lähemal. Et sellepärast võib-olla on hea. Võib-olla on hea. Sa rääkisid kirjandusest nendest lugudest, kui sa ise katsuksid, võtame näiteks sellesama mõiste armastus, kui sa seda kuidagi püüaksid defineerida. Kui sa kuulad selle armastuse, et mis see sinu jaoks tähendada? No ma arvan, et see paneb mälus tööle mingisugused ikka oma elu kaudu ju ju neid asju. Ehk siis meenuvad sellised hetked, kus nagu tõesti võid öelda, et mingisugune kõrgem vägi on sinu lanke seestumises nagu seestumise tunne on minu jaoks küll, ma ei tea, kuidas teistel on. Aga, aga see ongi, et sa ei saa enam aru, kus sa oled või kust ta need siia said. Natuke enesekontroll on ikkagi mingil hetkel nagu täiesti kadunud, et see on, ühtepidi on see hirmutav, teistpidi on see muidugi nagu nagu lendutõusmise tunne, jah. Aga kas siin elasegi armumise, armastuse mõisteid? Ma arvan, et seal ei olegi mingit vahet, et neid on raske, nagu sa tead, et et kas on või ei ole seal nagu raseduse rasestumise segiajamine. On rase või? Ei ole, ei ole variante, palju meil on, minu meelest ei ole, et see on lihtsalt üks asi või seda ei ole. Ma arvan, et see on sinu jaoks siis tunne. Ja see on seisund ikka tunne, eks külm tunne, armastus on tunne, nälja ei võiks olla tegu, näiteks armastus, kui tegu. Värisemine ei ole tegu seal. No ühesõnaga, värisemine. Uku Masing on öelnud armastuse kohta, et armastus on see, see tegu, mis sa teed, et teine inimene naerataks meeleheast sellele tundega midagi pistmist Masingule, nii halb inimene, et tema jaoks tema kohta on hästi öeldud, et ma ei, ei, ma sellised asjast aru ei saanud. Kui maasilt midagi sõimab ropult, siis ma saan aru, et seal on nagu jumet, aga tänaseks nagu tühja juttu ajab, siis maja nagu kehitan õlgu. Ei oska selle endale küll midagi öelda. Et ma arvan, et see on teema, mida tuleks nagu delikaatselt käsitleda, aga Ma arvan, et selleks on nagu luule on nagu hea vahend siiski. Et kellel on, on tarbeseda nagu väljendada, aga ma täna küll kirjutasin nagu justkui ma maalt tulin linnast korraks selline arutelu, ma kirjutasin nagu armastusluuletuse, aga ma võin selle ette lugeda näiteks Plazeer, siis rahuldab vajadusi. See siis selline pealkiri on luuletus. Elu on lill, surm, liblikas. Ja põrgus lõõmab armuleek. Sellise armastusluuletuse kirjutasin täna või ta täitsa nagu see on nagu ühe sihukese liblikate lillede perioodi kokkuvõte mul. Tõesti kirjutagi liblikatest, lilledest ja rubiinidest nagu mis seal siis häbeneda on? Kõik on tehtud. Aga ütleme, ma ei mõtle nagu armastuse peale hästi, minu nagu sihuke õukonnaelu on lõppenud, minul on eraku onni periood praegu ja nagu vaba sellest nagu armastuse painest. Ütleme, et ma võingi rahulikult sellist vanainimese juttu rääkida, et noh Ei olnud ka armastust, et selles suhtes ei ole ju millestki päris ilma jäänud. Aga noh, nagu enam katus ka ei sõida kogu aeg, et on ju parem mõelda ja keskenduda. Kui sa alustasid sellest armastusest kui sellist filmi nagu sarnasust otsimisest, et laserkiired, mida otsitakse mingi pulbriga ja nii edasi, et võib-olla sesse armastust ongi proovid kirjeldada nende julmade tegudega ja nii edasi, et leida seda armastust, võib-olla tunnetada seda tegema. Kontrastiprintsiip on üks põhilisi sellise kompositsiooni printsiipe, et noh, hea ja halb, mustvalge loll ja tark või ma ei tea kuidagi noh, pannakse erinevaid asju kokku, et siis nagu ühte teise baasil noh nagu need libahundid, Tiina ja see teine, eks ole, et üks on niisugune teineteistsugune, et see on nagu selline tehnoloogiline teksti, tehnoloogiline põhjendused, panedki neid asju kokku. Üks on niisugune karvane vanamehe näss nagu ahv, kes müüb oma naist mõisnikule, siis see naine ise on selline ilus, ilus ja linnulaul on tal taustaks alati. Iga asi tahab tausta ja noh, midagi enda kõrvale. Aga ma arvan, et see põhiline ikkagi on see ajuehitus, et üldse mingisugune mingi arusaamine oleks, et et inimese noh, see ei ole ainult jah, nagu maalikunst on nii nagu inimese silm on ehitatud ja muusika on selline nagu inimese kõrv on ehitatud, et et kirjandus on ikkagi ka selline, nagu inimese aju on ehitatud, et see vastuvõtuvastuvõtu aparaat seab oma piirid ja annab oma ülesanded. Kirjanik Kivisildnik kõneles armastajast. Saate pani kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.