Ülikool. Siis äkitselt avastad oma üllatuseks et kui rahulikult küsimusele läheneda, siis kipub see vahe ära kaduma. Ei olegi olulist erinevust mateeria jumala mõiste vahel. Inimesed on materjale aegamööda üle kandnud suure enamuse omadustest, mis olid keskaegsel jumalal ja võib-olla ühtlaselt ei saanudki ja mõned asjad on, on puhtalt usu küsimus. Ei koole. Teadusfilosoof Enn Kasak kõneleb teemal tänapäeva. Kolmainsus mateeria kurat ja jumal. Ja nüüd on selline lugu, et muidugi võiks mateeriast pajatada kokku igasuguseid lugulaule. On olemas toredad udupeened, materialismi teooriad, need on nii peeneks juba läinud, et tegelased lausa nimetavad ennast hästi peenelt, seal on olemas igasugused spetsiifilised realismi vormid, mis hästi häbelikult lausa väldivad sõna materialism, aga tegelikult on ikka materialistlik. Aga sellest kõigest võiks rääkida mõni teine kord, kui selleks soovi ja tahtmist olla. Me võtame hoopis nüüd käsitlemiseks sihukse noh, keskelt läbini levinud lääneliku haridusega materjalisti, vaatame tema maailmavaadet ja selleks siis inimene, kelle tõde on see, mida teadus on tõestanud. Noh, on kuulda, et selle üle nagu arutatud teadusfakt ja ja praktika, et vot see on sellise inimese kolmainsus ja seal ei ole midagi nagu palju vaielda. Nimetame selle olendi arukaks isikud edaspidi, kui ma nimetan, siis räägin arukast isikust ise peame silmas vot sellist tavalise lääneliku haridusega materialismi maailmavaadet, kes usub, et teadvus elik tõestamine on mingisugune eriti hea ja, ja kasulike kinnitamise vorm. Ja katsume need kuidagi selles olukorras aru saada, kes on inimene. Metkest Ain on esitanud küsimuse, et aga kust ma tean, et sa oled inimene? Keegi ei tule mulle vastu, kust ma tean, et on inimene mida ma saan kõige paremal juhul öelda, ma saan kõige paremini öelda, tal oli inimese pea ja niiviisi käed ja inimese elundid arvatavasti endale seal pea sees Kaiu, kuigi seda näha ei ole. Aga et võiks arvata, et kes vastu tuleb, inimene stan inimese keha naha. No aga sellest veel ei piisa, et Alex inimene, et võiks olla veel Nietzsche kehaga hingavat hingab tal on eluvaim sees, öeldakse, et ta on elus, teisiti öeldes saaks öelda, et sellel tegelasel on hing see veeridadest inimeste detas lihtsalt elusa teha. Jah, kolmas komponent võiks olla siis, et ta võiks näiteks rääkida mõttekad. Jätame siin niuksed kõrvalvarjendid välja, kus ta rääkimises kasutab mingeid eriseadmeid. Oletagem, et vastne inimene, kellel on siiski võimeline kasutama omaenda keeleaparaati ja see jutt, mis ta räägib, mõttekas siis võiks arvata, et tal on olemas veel midagi, teadvus, ehk mõõdetavad ka vaim. Arukas inimene, ütleks maja, aga muidugi võib ju seda kõike rääkida, aga mis tähtsust sellel on, see kõik üks tervik on materiaalne komponent. See on siis teha, seal käivad mingid keemilised protsessid, need omakorda taustaks füsioloogiliste protsessidele. Need, füsioloogilised, keemilised protsessid, need siis nii-öelda tekitavad elusa keha, seal siis nii-öelda selle keha omadus täitsa selge. Ja edasi on veel mingisugused keerulised protsessid ajus seal hästi keerulised, need avaldavad ajutegevusena närvi protsessidena ja nende tulemus oleks omakorda ongi siis mõttetegevus või siis ka vaim. Eks ole ju maak ringi öelnud, et kui keha on purjus, kas vaim saab jääda kaineks? Ilmselt mitte, ja see kõik on üks tervik näiteks kolmainsus, kuule meil keha hing ja vaim ja see kõik kokku oleks siis nagu inimene oleks võib-olla arvestades tänapäevast konteksti kasulik mainida, mis asi on kolmainsus kõige üldisemal viisil kolmainsuse puhul võiks jutt olla siis mingisugusest fenomenist millel siis eristatakse kolme komponent. Aga müstilisel viisil on nad kõik ka üks ja see sama masin ei puudutaks kristliku kolmainsuse õpetust, seda enam, et ma teda eriti hästi ei tunne. Aga võib-olla igaks juhuks Viisakas oleks ikkagi viidata selle peale, et Paulus ütles, et on olemas jumal, keda siis noh, midagi ei tea, kes ei ole meile kättesaadav, ei teagi midagi, kui ta ennast ilmutaks jumal kõikide üle. Jumal, kes ennast ilmutanud poeg immutatud kõikide läbi ja püha vaim, mis on siis nii-öelda kõikjalviibiv kõikide sees siis kirjas roomlastele, andis selgitanud Paulus, mis asi on siis kristlik Kolmainsus? No igaks juhuks mina lisan kohe juurde, et siin allergikud ei läheks närvi, et ma olen religiooni suhtes vähemalt sama suur skeptik nagu mateeria suhtes, nii et lihtsalt viisakas oli praegu siin kolmainsused rääkides ikkagi seda kõige tuntumat kolmainsust nimed. Ja ma ei ole nii radikaalne nagu Oskar Valges ütleb, et selge mõistuse esimeseks eelduseks on enamiku arvamusega mitte nõustumine. Aga ma, ma rõhutaks seda, et enamus ei ole argumendiks selliste küsimuste juures enamuse arvamus. Et kuidas siis selle keha, hinge ja vaimuga on, katsume nüüd väikese kokkuvõtte teha. Ma võrdleks seda niisuguse hirvepraega mõtet. Mõtlesin hirveliha on mateeria või see kehakoht nüüd see maitse, kuidas ta maitseb, et see oleks võrreldav siis selle praehingega ja see, kuidas teda valmistati, see idee, see retsept ja kõik muu, see oleks võrreldav vaibaga. Mis kõik see maksaks, kui seda liha ei oleks, lihtsalt kõigest kasu oleks, et loomulikult, siis on ju selge, et kõige tähtsam on liha, selles fraas ja keha järelikult nüüd analoogia põhjal võiks ju tõeline mina. Kehakeemia on see, kes surub mulle peale oma tahte paneb mind lollusi tegema, näiteks armuma ja vaimu, asi on ainult sellel tahtel sellel keemiasabas joosta, õigustada tagantjärele vabandada selle eest, mida see kehakeemiaga korda saadab teda kaasa aidata teda kõikidest sigadustes. Ja mõista ainult siis, kui vanadus tuleb, ju see keemia hakkab maha käima, siis saab natukene hõlpu ka endaga tegeleda ja võib-olla sellepärast ongi nagu moes. Filosoofid on vanad inimesed, et siis kui see keemia on juba nii alla käinud väga vaevaliselt toimib, et siis tekib siuke väike lõtk ka vaimu jaoks. Vot see võiks olla sihukese aruka inimesekäsitlus inimesest suvel. Võib-olla küll natukene banaalne ja võib-olla ei ole siin piisavalt lugupidamist inimese vastu, aga, aga mis seal ikka lugu peal, kui ta tegelikult keha aru, kui me räägiksime siin mingitest surematu vaimu erilistest omadustest, aga lihatükist polegi vaja väga lugu pidada, eks ta on lihtsalt üks ühik hääletusel juures. Ja pangakaardi omanik ja nii edasi. Vot ta tüüpi mõtlemine mõelda inimesest, kui kolmandast olendist on igatpidi Arkas. Mis siis ikka, lähme selle küsimusega edasi. Katsume siis aru saada, mida see võiks tähendada, kunis inimesed aru saame, me oleme inimesed nüüd aru saanud mida siis ära kirjeldanud ja katsume siis aru saada, mida see siis tähendab. Viisakas oleks siis nüüd tõesti küsida, et mis asi see kehand, no mis ta siis on, kas ta on siis ikka see mateeria siis, mis siin maailmas olemas? Jah, mateeria, pagan küll, kusse mateeria nüüd on, et see on mingisuguses suures suures tünnis, mille seinad hästi kätte ei paista. Noh, nimetame Universumiks teda või on kombeks nimetada siis arukas inimene ütleb nii. Kõik, mis selles tünnis on kõik, mis maailmas on seal mateeria, selle omadused, selle liikumine, muutumine ja kõik see toimub ruumis ajas, lisaks sellele veel teadus on see, mis seda uurib. Aga lisaks sellele on olemas veel rumalad küündimatuid, hirmunud inimesed kes ei saa hakkama ja on hirmuga välja mõtelnud, jumala. Aga arukas inimesed ei vaja, nagu Dovkinsama koledates raamatutes üksnes ilmus ka eesti keeles hiljaaegu luul jumalast kenasti seletanud, kus teadus on peaaegu ära tõestanud jumalat peaaegu olemas ei ole. Nii et arvukatel inimestel pole siukest jama ausalt öeldes vaja. Ja per tunnistamat. Materjalist on selle jumala mitteolemise tõestamisega kaunis hästi hakkama saanud sest teataval perioodil tundus mulle ka see asi vägagi usutav ja ka selle mateeria olemisega ja mateeria omaduseks olemisega. Aga kui juudi elu läks edasi ja ma õppisin tundma ka natukene teistsuguseid maailmavaateid, siis ma avastasin, et on olemas arutelud ka selle üle, mitte ainult milline aine võiks olla vaid aruteluga selle üle, et milline võiks olla maailma loonud vaim. Skeptiliselt lähenedes tekiks küsimus, et see erinevused, vaenlane esmapilgul vaadates tunduvad need täitsa erinevad asjad. Eks nad mingisugune aine nagu heegel omale ütles, et aine põhiomaduseks on raskusvaimu põhiomaduseks on vabadus. Kas saab üldse võrrelda? Loomulikult on täitsa selge, et mateeria on ikkagi üks asi ja jumal on hoopis midagi muud. Aga vaata, skeptilised asjale läheneda, lugedes ühe teise kohta rumalal inimesel on ikka nii, et pole seda tarkuste, tahad, ikka ei tea ette asja uurida, püüad siis aru saada, mida räägitakse. Siis äkitselt avastad oma üllatuseks, et kui rahulikult küsimusele läheneda, siis kipub see vahe ära kaduma. Ei olegi olulist erinevust mateeria jumala mõiste vahel ja tekkis lausa tunne, et, et see aruka inimese, mateeria mõiste, et see on seesama keskaegne jumal, Antan natukene hallitama läinud ja ei ole päris nii sära nii hästi, aga ta on väga sarnane sellele jumalale. Ja ausalt öeldes tekitas mulle küll muret selle pärast. Mulle tundus, et noh, arukas inimene peaks ikkagi siis nagu kuidagi üle olema, sellest väikeste peaks olema ikkagi täitsa selge, et mateeria on ikka midagi hoopis teistsuguste, midagi hoopis jõulisemat kui mingisugune joon. No kui teadusajalugu uurida, siis on selge teadvuse tekkimise käigus tõepoolest teadvus kasvavast bioloogiast välja suures osas sellest on siin ülikooli loengutes ka jutt olnud varasemates teaduses on olemas terve rida asju, mis on otseselt bioloogiast üle võetud. Ja alguses, kui teadust tehti, siis pigem tegid teadlased seda, niiet mikroskoop oli vasakus käes ja piibel oli paremas käes. Ja mitte asjata ei uuritud väga põhjalikult, kas või seda, kuidas ikkagi täpselt peaks välja nägema põrgu ja kus on tema asukohti, mis seal täpselt toimub ja kuidas siis ikkagi teha pärast surma ikkagi liigub läbi sfääride ja missuguseid ülikonnata peab võtma selleks selga ja mismoodi seepärast surma selle keha ülestõusmine peaks käima ja kõik muud taolised küsimused, ma olen olnud kõik teaduse liguurimise aspektid, miks aga õige pea hakkasid teadvuses valitsema tendentsid, et teadvus muutus kasulikke teadmisi tootvaks süsteemiks lisaks produtseeris taga veel tõestatud tõeseid teadmisi. Et siis üks asi oli see, et tegi kasulikke tulemusi, aga teine asi oli, tekitas inimestel tunde, et nad on midagi teada saanud, mis on päris kindlasti tõsi ja mis enam iial isa valeks osutuda. Kui nüüd on teada kord saadud, et siin enam ei saa olla, et need äkitselt valeks osutuvad või mõned niuksed teod, et osa on igal juhul alati väiksem kui tervik või ükski asi ei saa korraga mitmes kohas olla. Terve rida selliseid tarkusi on olnud, mida on aru saadud. Ja üldiselt on inimestel ikkagi olnud mulje, et nii-öelda arvukalt arutledes on võimalik lihtsalt niisama lambist ikkagi teatud mõttekäigud täiesti välistada, sellepärast et nad lihtsalt on mitte kooskõlalised. Ja teadvuse tekkimise juures oli võib-olla kõige tähtsam see, et lähenemisnurk, millel ei olnud siiani hakkama saadud, jabur lihtsustamine, ütleme siis niiviisi, et tarkusi oli enne teaduse tegemist ka väga palju. Ja needsamad teoloogid kohutavalt targad teadsid hästi palju korduseid, peenid, asju, aga teadvus algas siis, kui õpiti, naljakat lihtustab. Noh, see on umbes seesama näide, kui eeldada kalju otsast, kuku valla palk ja inimene siis ainult füüsik, võib öelda, et see on üks ja see sama asi. Haaverdukijate ruut jagatud kahega ja v võrdub g kordade mõlemad tantsatavad ühteviisi vastu maad, ükski arukas keskaegne mõtlenis mõelda ei saanud. Täitsa erinevad asjad, kukub paik või kukub inimene. Nii et sellisel jabural viisil lihtsustamine oligi teaduse edu võti seal, kus Anaja mõtlejad nägid keerukus keerulist asjade olemust, kuld ei roosteta sellepärast, et on olemuslikult õilis metalli raud on olemuslikult räpanjalemalt roostet. Nähti keerulisi olemusi, asjadel keerukaid tagamaid. Seal tekkis seltskond, kes hakkas hästi lihtsalt kirjeldama Dirlamaste lihtsaid matemaatilisi suhteid ja üllatav politseis asi töötas, töötas ja oli väga edukas ja situatsioon, mis seal tekkis, seda võib nimetada ka tehnokraatlikuks. Eufooria aks on siis olukord, kus kus siis inimestel tekkis mulje, et kõik on siin maailmas kyllatav, lihtsate reeglitega padjad õigeid valemeid üles leida. Ja see eufooria elab siiaajani, kui me vaatame iga sa toredatel raamatuid, kõiksuse valemid ja kõiksuse valemite otsingul ja kõigi, mis järjest ilmuvad, et see on ikka seesama tore tehnokraatlik eufooria, kusagil on mingisugune kena üks valem, mille abil on siis kõike võimalik ära seletada ja kõik ülejäänud on ainult mingisuguse täpsustus. Ja otse lihtsuse printsiip oli niivõrd edukas. Ja mõneti rakendas seda esimesena juba Kopernik, kes otseselt ütleski. Tahate jumala vaja keerukusi selleks, et teha maailma maailma kõige lihtsamal viisil, aga tal on küll jumal olemas. Ja väga tõenäoliselt hops üks esimesi, kes, kes tõi siin sisse väga selge vahe, ütles, et kui juba lihtsustus, siis tuleb ikka korralikult lihtsustada. Kui meil on ikka siin terve hulk igasuguseid asju maailma kohta ja lisaks veel see jumal milleks jumasin igavesti keeruline värk. Metafüüsiline lõpmatus, tõmmanud raisa maha. Need on osasilist, no mõeldud-tehtud tõmmati, joon ma enam jumalat pole ja oligi nii, et siis religioon Läks isiklikku sfääri teadusel oli kohe hoopis lihtsam ei pidanud enam sellise vastiku keerulisemal hüpoteesi arvestama, mis ei mahu ära mitte ühegi katseklaasi sisse ühtegi mõeldavasse tünni. Ja nii siis juhtus, et aega möödakas teaduseski valitsemas tendents, kus suur osa nendest said atristideksematerjalistideks ja nende ideoloogid kinnitavad, et nende kolmainfon, teadvus, tõestus ja fakt. Teaduses on üle võtnud bioloogias näiteks loodusseaduse mõiste täpse loodusseaduse mõiste. Seda ei ole teadlasel võimalik kogemusega kuidagi kogeda, midagi täiusliku looduses olemas. Kuidas ta saab uskuda, et on olemas täiuslik loodusseadus ja veel mõned muud asjad terve rida asju, mis võeti kaasa ja näib, et tegelikult võeti salaja kaasaga jumala mõiste ja hakati seda jumala mõiste abil aru saama sellest, mis on mateeria. Kuidas seda põhjendada, kui me midagi tahame võrrelda kaht objektis, meil on vana, ei, alla ei viitsi, printsiip, see kõlab nii. Kui sa näed välja nagu konn ja käitud nagu konn, siis oledki. Ehk siis teiste sõnadega, et kui kahel objektil on kõik ühesugused omadused siin objektid on võrdsed omavahel ja ka vastupidi, et võtsid objektidel on ühesugused omadused. Hästi hakkama siis vaatamata kui meil jutt on jumalast, ma ei räägi praegu sellest trantsetendaalsest jumalast, mida ei ole võimalik mõistusega kirjeldada, mida saab tajuda müstilisel viisil, ma räägin nagu sellest jumalast kes sai olla teoloogiliste arutluste objektiks. Seda jumalat on kombeks nimetada absoluudiks. Absoluut on siis vaimne olend igas mõttes absoluutkell on olemas kõik positiivsed omadused ülimal määral aa ja siis missugused omadused siis kõne alla tulevad muidugi siin ei ole lugu sugugi lihtne. Ma olen nõus, et juba pseudoDionysose Areoba kiit ajal arutleti selle üle. Positiivne teoloogia, mis omistab neid omadusi, tähendab negatiivne teoloogia, mis teatavaid omadusi välistab. Ja lisaks sellele on olemas ka veel kolmas teoloogias sümboolne teoloogia, mis ta ütleb seda noh, tegelikult jumalast rääkides, need on kõik ainult sümbolit. Kuid praegu on meie eesmärgiks käsitleda just nimelt seda positiivset teoloogiat ja vaadata, et kas see tunne, et jumalast loobumine ei olegi hästi korda leid mateeria leiutamisega võiks olla kuidagi omal kohal. Niisiis, millised on need atribuudid, mida absoluudile on kombeks omistada? Esimene mis pähe tuleb, on kõikvõimsuse atribuut. Absoluut on teatavasti kõikvõimas, tal ei ole miski võimatu. Ja ma ütleks selle kohta nii, et kui mateeria on oma olemuselt lõputu igavene, siia ma kohe igaks juhuks ütlen vahele, nendele, kes on kohe ikka väga targad tunnevad ikka väga hästi kosmoloogiate ja nii edasi, et et jutt sellest, et meie universum ei pruugi olla lõplik, ei vähenda seda ideed, et mateeria kui selline ikkagi võiks lõputu olla lõputute hulkades, universumite, mis läbi lõputute hulkade aegade olnud teiste sõnadega siin, kui me sellest räägime, üks võimalus on käsitleda seda asja nii-öelda klassikalise kosmoloogia võtmesse väitvat Novotangimate heideti midagi igavest. Teine asi küll tunnustada siis nii-öelda tänapäevast vaatepunkti, aga samas on ju näha, et väga vähesed tänapäeva kosmoloogia tunnistavad, inimesed on nõus uskuma, maailm tekkis ei millestki Melody millestki. No kui te loodud eimillestki, siis tuleb välja, et materjalid on olemas, eks ole. Et teiste sõnadega, et ei ole mõtet loosungitega vehkida seal, kus sisuliselt ikkagi räägitakse igavesest mateeriast. Mina olen hoopis selline inimene, kes kaldub arvama, vägagi võimalik, et maailm, millest, aga ma leian pigem vähemusse kui selliste inimestega vaidlen. Huvitav on see, kuidas nad seda argumenti rõõmsasti kasutavad, jälle jutu vastu, kui siis hakkad rääkima, et mateeria mis jutt, see on vallanud seisukoht, et siin on vaja kõigepealt siis vastuvaidleja endale jõuda nüüd seisukohale, mis siis ootada pooldab, kas seda, et mateeria ikkagi loodi või tekkis salgetki eimillestki, mis on täies kooskõlas ka füüsikaga arvestades loomishetk ei ole sümmeetriline teiste hetkede suhtes? Või siis mateeria enne olemas olnud? No kuidas ka pole? Üldiselt keskeltläbi ollakse ikkagi seisukohal, et mateeria ei teki ega kao igavesti kästud see tähendab emeetride oriendivusel seda aegul sümmeetrile. Saade, kaad, kui igale hetkele eelneb samasugune hetke, järgnes samasugune hetk, siis sellises universum on nii-ütelda. Energiabilanss jääb energia jäävuse seaduse alus, üks tõlgendus ja need on erinevad, mitte tõlgendused, vaid on erinevad variandid, seal on ka teised sümmeetria, president impulsi jäävuse seadus, impulsimomendi jäävuse siin edasi, üks neist annab siis ruumi homogeensus üksuna, pruumi, sotroopsuse ja nüüd on küsimus selles, et kui universum luuakse ja aega enne ei ole jalghetk on esimene hetk, siis talle ei eelne ühtegi hetke ja sellel hetkel ei ole aeg sümmeetriline ja selle hetkel ei saa nõuda teoreetiliselt Lottemaatides nõude energia jäävust mis takistab füüsikul uskumast printsiipi, et, et mateeria lennu olemas, aga ma rõhutan, et teaduslike valemitega ära tõsta ei saa. See on usu küsimus, et väita, nagu teadus oleks tõestanud, et maailmas eimillestki luua religioosne väidab, tõestanud ei ole, aga uskuda võib ühtepidi. Jätkab Enn Kasak. Niisiis, igavene lõputu mateeria on võimeline looma lõppude aja jooksul mistahes objekt. Ja ta on kõikvõimas või kuidas, ah, et teatavat sorti objekte tuua ei saa, noh, väga kena absurd ka ei saa. Teatavasti olid absoluudi kõik võimsusega juba keskajal seotud paradoksid. Hästi tuntud paradoks on see, et kas jumal saab valada, nii raske kirikukellad ei jõua seda torni otsa tõsta. Kui ta valab sellise kella, siis ta ei jõua seda tõsta, ei ole kõikvõimas. Ja kui ta ei suuda hilist kella valada, siis ta ei suuda kella valada, pole kõikvõimas sõltumata sellest, kas ta suudab valada või mitte, ei ole ta kõik mõttes. Seda on kasutatud nii-öelda jumala ümberlikeks loogika õpikutes. Müstik muidugi teatavasti vastab selle peale, nii et kui jumal tahab, siis ta lapsele kella, kui jumal tahab, siis ta tõstab selle üles. Ja kui sina sellest aru ei saa, on see sinu probleem, mitte jumala probleem. Aga jutu mõte oli siin praegu see, et ma tahan lihtsalt rõhutada, et ka absoluudi puhul seisame samasuguste paradokse täis, kui me tahame, väitad absoluutselt kõike kõikvõimsus, tähendab, teatavad paradoksid ilmnevad ka siin. Nii et võiks ütelda, et sa, mateeria kõikvõimsus ei ole olulisel määral kehvem kui absoluudi kõikvõimsus. Et noh jah, et tõenäoliselt, et raske ette kujutada, kuidas võiks selles lõputus igavese universumis tekkida nelinurkse kolmnurgad. Väga kahtlane, aga meil on väga raske ette kujutada, ei oska absoluut sellega hakkama saaks et tekitada nelinurkseid kolmnurki. Kas sellest ikka piisab absoluutsest tahtest sõnadega kõikvõimsuse omistamine niivõrd kui ta on võimalik absoluudile on võimalik ka mateeriaga seega see atribuut ei ole põhimõtteliselt erinev materjal ja kasuludel võtame kõiki teadmiseta teibudi. Kõiketeadev teab kõike, mida on põhimõtteliselt võimalik teada. Kui me jätame praegu kõrvale isiksuse probleemi, mida ma käsitlenud hiljem siis kõiki teadmine tähendab põhimõtteliselt informatsiooni omamist. Nii, aga kas keegi tahab meitad mateerias toimuva kohta, pole mateeria kogu informatsiooni. Pole teada, mis universumis on toimunud, kõik on kirjas kuskil mingites, mingites mingites jälgedes mingisugustes, kajades, mingites valgussignaalidest, kogu informatsioon universumis toimuvast on kirjas ja vägagi võimalik, et seal on ka veel rohkem veel kyljest, mida me kõik ette ei kujutagi mineviku ja võib-olla ka tulevikustsenaariumide võimalus kõik kirjas olla teiste sõnadega. Universum on väga suurel määral kõike teada informatsiooni võttes. Ja võiks ütelda keele, tekivad mingid vastuolud, aga vastuolusid leiab ka selles juures absoluudi juures. Sellest on jälle kunagi meie saates olnud varem juttu olnud, et et kui omistada absoluudile kõiki teadmise atribuut, siis tekib näiteks küsimus, et kuidas kõiki teada saaks teada, mis tunne on olla loll. Ja et seda on väga raske tal teada, sellepärast et ta teab kõike. Siis tookord sai välja pakutud ühe lahendus on, sellele selleks ongi vajalik inimese loomine kelle ülesandeks on olla loll ja sõnu lollide olemasolu universumist on jumal teadlike lollusest, temal endal selleks mitte mingit võimalust pole. See on üks võimalikke lahendusi, tuletan seda lihtsalt selleks meelde, et lihtsalt näitavantsete siini sinu taha paradoksid soluudi juures paradokse. Teinekord leiame ikka absoluudi juurest, et on olemas teatavad piirangud, teatavad loogika piirangud. On olemas teatavad mõtlemise piirangud ja need on analoogiline väga hästi kasvatavad ka mateeria olemas, teatavad piirangud on vastatud, nii et jumala olemasolu kooskõlas loogikaga, et see on nii-öelda jumala olemuses. Siin võiks öelda täpselt samuti mateeria olemasolu kooskõlas mateeria olemise reeglitega. Loogikareeglitega ikka silmad ei suuda näha põhimõttelist erinevust, muidugi olemas väikseid erinevusi loomulikult, aga ma kohe rõhutan, et erinevatest ideoloogiatest absoluudi omaduste erinevused veel märksa suuremad. Kuid need erinevused, mida ma siin praegu silmad noh, edasi absoluutpidi olema igavene ja muutumatu. Maailmas muutub. Aga siin jälle paradoks, kui absoluut on igavene ja muutumatu, siis on nii vana küsimus juba milleks absoluutkes on igavene ja muutumatu, siis pidi ometi tegema selle vastiku, räpase muutuva maailma, mida ta üldse enne passis terve igaviku, enne kui teda maailma teinud ei olnud. Ja siis, kui ta siis seal ükskord ära tegi, siis mis ta siis pärast seda, kui see ükskord ära lõpetada selle maailma. Et kas ta siis enne ei olnud täiuslik? Meil oli täiuslik, kas ta muutus nüüd ebatäiuslikuks, kui ta maailma lõi Nendele küsimustele teoloogias väga palju arutletud, aga siin on olemas selge vastus ja vastas on selline, et mul on muidugi palju, aga nii-öelda augus tiinuse stiilis vastates juba et maailma loomine kuulub absoluudi loomusesse ja loomulikult ei saanud olla mingeid aegu, mida pole toonud. Kui loodi aeg, siis aeg ei saanud enne mööduda mingeid aegu, kui paela polnud ja saada jumala olemasolu on mõnes mõttes maailmalik, maailm kuulub tema juurde. No aga siis ei ole jälle see erinevus sugugi nii suur, sellepärast et ka klassikalises maailmakäsitluses mateeria on igavene ja muutused toimuvad ainult objektides. Aga olemuselt mateeria oli ikka selline tikk, tema üldised parameetrid on täpselt samasugused, muutumatult elektrilaeng ei muutu ja kas ma pean silmas koos energiaga? Nii et tuleb välja, et siin on ka väga raske vahet leida ja mida ma tahan ütelda? Loomulikult on siin võimalik vaielda, aga ma tahan rõhutada, on samasugused vaidlused veel eraldi käia ka Madrismisesse samasugused vaidlustavad eraldi käia ka nii-ütelda dioloogia sees ja kui need vaidlused nii-öelda kokku haakida, siis tuleb välja täiesti ühendatavad minu üllatuseks. Et need on sujuvalt ühelt teisele üle kanda ja ühelt maiused on teises vaidluses midagi õppida. Isegi kui kõik see, mis me siin räägime, ainult üks suur nali on siin ikkagi ühte teist kasulikku õppida ka mateeria kirjeldamise juures tähele panna mingeid elemente või probleeme, mida muidu tähele ei pannud. Veel edasi, mis siis veel? Footon kõikjal olev mõnetleja kõikjal pole kohta, kus teda pole. Kui ta on kõikjal, siis igal pool, siis ta peaks märgatav. Aga on ju olemas ka vaatekoht, kus nii ongi, et jumal ongi loodus kõikjal kohale märgata. Me oleme seal nii, lollide disarvutasin jumal, et kuidas ta ennast avaldab, siin on, ma ütleks, täiesti selge analoogia. Ja kui see nii ei ole, öeldakse, et absoluutne küll kõikjal, aga ta ei ole ruumidega aiaosa kuidagi tantsetendaalsen olemas. Kas suurepäraselt kasutatav, sellepärast et siis tekib küsimus sellest, et kas need on need üleüldised, printsiibid, mis on nii-öelda kõikjal kohal üleüldisena, igal hetkel ja tasedendaalsena, niiet ükskõik, missugust teoloogiat ma siin nii-öelda esmapilgul kasutusele võtta, meil on olemas toredad analoogid. Jõudsimegi suurima erinevused. See on see, et jumalik isik detailselt rõhutavad kõik teoloogid osavalt ärkama, toredas raamatus, mis on eesti keeles väljatud. Jumal, seal on üks tore koht, kus eks tuntud lause ütleb, et ei, ütleme niiviisi, et ta usub mingit kosmost, siis nii usub kosmost. Ma usun sind, kui sa pole isikesest seal vähemalt tead, et sind usutakse. Sõnadega see isikuomadus on väga tähtis ja eksju. Teises Moosese raamatus ütleb ka jumal, et mina olen see, kes ma olen. Kuidas seda ei tõlgenda, aga vägisi isikuks olemine tulid igati välja. Vot võib ütelda, et mateeria puhul arukas inimene ütleb, et vot siin oled sa omadega vahel. Kuidas sa ikkagi saad omistada, materjalis saavad vaadake sõbrad, aga kõige naljakam on see, et midagi saaja. Aga see on usu küsimus. Sest vaadake, mis mul selle alus väita, et ma teile ei ole isikustatud. Jah, võrrandid ei väita, et ta peaks olema isiksust, aga võrrandid väga paljusid asju, mida me veel terve kohta ei tea. Kogemus, no kuulge, kogemus näitab, et siinsamas väikeses nurgas, universumis, mida me tunneme, isiksustatud motiivid, kuidas palju alles me just rääkisime sellest, alustasin sellega et tegelikult ei ole keha muudkui isiksust tunud, mateeria oli jutt niiviisi. No aga siis tuleb selle juurde loogiline. Seega kui me olemata 15, me väidame, et maantäis isiksust, mateeriat ja siis kohe miljardite kaupa, nii et jah juba sellel pisikesel planeedil on nii palju, aga mis alustab meil arvata kogemuse põhjal, Tähed ei ole isiksused või, või galaktikad? Universumi ei ole multiisiksus de saanud, aga see on usu küsimus. Me ei saa kuidagi öelda, et see on kuidagi ära tõestatud, ei pesta seda kogemusega ei tõsta, seda ükski teadlased seni ei ole. See on usu küsimus, nii et kui kui me tahame uskuda mateeria Insiksustatud siis on seda alati võimalik teha ja need erinevused, vahed, mis siin tekivad, erinevate dioloogiate vahel on mõnikord suuremad kui see vahe, mis on mateeria usujumaluse vahel. Arusaam, nagu ettekujutus mateeriast oleks midagi kardinaalselt täiesti uut inimkonna nii-öelda uskumatult suur saavutus, võrreldes idiootliku, keskaja usute mingid jaburad jumalat pehmelt öeldes liialdus. Et läks siis niiviisi, et, et inimesed materjale aegamööda üle kandnud suure enamuse omadustest, mis olid keskaegsel jumalal ja võib-olla ühtlaselt isanudki ja mõned asjad on, on puhtalt usu küsimus. Ei no muidugi võib arukas inimene siin koheldat. No kuule, aga miks ma peaks uskuma, aga miks, miks mitte? Kas sellepärast ei meeldi sul seda uskuda, et kaotame erilise positsiooni? Meie oleme erilised, Me oleme isiksused, teised pole. Need ei ole ühtegi argumenti. Nii, ja siis tekib siis selline lugu, et et miks ma seda rääkisin, et kui jumal ja mateeria siis võiksime seda Kolmainsuse kujundit kasutada bot sellisel viisil, arukas inimene võiks kasutada, et inimese moodustab mateeria kurat ja jumal. Mateeria tähtsam jumal ja kurat, need on nüüd need vaimude hinged. Et kurat näib olevat see, mida väga paljud filosoofid, millega nurisevad sedasama tahteline hing Semile iial ära orjata jõua, ründavad ründavalt kõik filosoofid, mida omistatakse muidu mateeriale nagu mateeria oleks räpane, mis kisub alla, aga vabandust küll, ei ole sa mateeria asi. Et inimesel on olemas tahe ajada taga teatavaid asju ja mida, mida võib-olla peaks, ta kajab. Nii nagu meile siis väga palju filosoofiat õpetab, et selles võidujooksus ei ole võimalik võita kus iganes midagi tahame siin alati tahan midagi uut sellele Schopennover väga põhjalikult arutanud. Ja see on eriti kurikaval meetod, et see on nagu tänapäeva turumajandusega ühiskonna generaator, õhutada inimeses nii-öelda kuratlike omadusi, selleks et ta meeleheitlikult tahaks asju, mida põhimõtteliselt ei saa iialgi, ei saa rahuldatud. Mis iganes ta kätte ei saa, juba aegunud ja naabril on parem ja jälle otsast peale. Ei ole mitte mingisugustki võimalust, et, et sellest nii-öelda kuradi ringist välja tulla. Ilmalikud positiivsed omadused võiksid olla siis selles kolmandas kohas, mida me siis nimetame siis mõtlevaks, vaimuks või teadlaseks. Aga kõik see võiks olla, nagu me siis juba arukas inimene ütleb, et mateeria omadused teiste sõnadega sellisel viisil arutledes jõuame sinna need ka universum. Kui ta niisiksustatud, siis on olemas seal kõik kolm komponenti, juhul kui ta ei ole siis on ainult meil au kanda kolme komponenti, ülejäänud on lihtsalt see kõige triviaalsus komponent. Ülland, universum on lihtsalt sõnnik. Mida me siis sõbramäe tal oma olemuselt nii lihtne, et me saame tast aru ja kui muidu ei ole, me ei suuda teda küll kõike kokku veel mäkerdada, veel mõtlen, võib-olla suudame ja, ja nii-öelda ära määrida. Aga me oleme võimelised teda juba liigitama. Võistlus käib juba sellest üle nagu Windows, on hästi öelnud, et materialism annab meile illusiooni tunnetuslikult kõikvõimsusest. Mul on tunne, et me saame aru, kuidas asjad ikka maailmas käivad. Ma ei saa ju olla müüjagamad. Nii aga siis, häda on selles, et et kui teised ütlevad näidata seda jumalat otsas esialgse mõttes olemas ei ole, siis teoloogid kipuvad vastu näitama c mida materialistlik ründavad, kipub olema jumala karikatuur. Pori, mida visatakse taba jumalat. Idealistid jälle vastupidi, kipuvad näitama, et mateeria on usuküsimus, et selle olemasolu ei saa tõestada. Ja kõige suurem probleem on hoopis see, et isegi seal teada mis on isik ja kas ta on olemas. Näib, et isik on olemas. Nii et kui seda vaatad, mida siis idealistid teevad, siis tekitud nädakaks, keptikuks aga elu ei lase, elu tahab nagu elada ja kas elu võiks olla argument? Ei pruugi olla unest üles ärkan siis, ma võin arvata, unenäos nähtu on ka argument ja see, kui ma kogu aeg teen ühte tegevust, ei järeldu need asjad nii on. Sest ma kogu aeg elanud sellest järeldama elan igavesti. Ja nii edasi, aga kogu aeg olemas töökoht ei tähenda, et ma seda homme ka. Ja kui ma arvan, et mul on väga kasulik täna nii-ütelda igatpidi endale materiaalseid väärtusi sahkerdas, ei tähenda veel, et seal mul lõpptulemus on kasulik. Ma soovitaks väga mõnel matrialistil minna hooldushaiglasse, vestelda sulijatega ja vaadata, kui sageli nad räägivad sellest, mis nad elussead on teinud ja kui vähe nad räägivad sellest, mis neil on. Nii et need on omaette küsimus. Aga kuidas siis oleks, et mismoodi asjale läheneda, lakkaksis idealistlikult lähenema ja materialismi maha tegema. Aga siin näiteks on filosoof Howard Robinson öelnud, et igaüks, kes tahab idealismi kaitsta see peab kõigepealt vastama küsimusele, pange tähele. Vaidlus ei ole sümmeetriline, kui sa oled mõttelistes, sa ei pea kõike ära selle, et noh, sa võid öelda, et mingit pisiasja, noot, mis oli just täpselt selline spinn on või miks just üks aine on nii palju tihedam kui teine. Aga kui sa julgustad idealist olema, siis on tekkinud olukord, kus sa pead kogu filosoofilise süsteemi tervikuna ära õigustama, kogu maailma ära seletama. Ja siis on, võib-olla armulikult saab ühingusse ka üldse midagi rääkida. Ja selle ülesande loomulikult käib igale üksikule inimesele lootusetult üle jõu, siis võid koos kaagutada, näe, lollid hakkama ei saanud. Nii, mis siis on need küsimused, mille koheldaks vastama, vastata, et mis on küsimused, mille seletamisega materialism hakkama ei saa. Teiseks, mis küsimuste puhul Liisnabil lihtsam kogemusi seletada materialismi abil ja kolmandaks, mis praktilist kasu võiks? Ei olegi enam nii raske lugu tänapäeval idealismi kaitsta. Kõigepealt, mis küsimused on need, millega materialism hästi hakkama ei saa? Soovitaks võtta näiteks Oxfordi ülikoolis väljendatud kogumikku materialismi kadumine mis anti välja aastal 2010, kus on siis 20 sajandi lõpul sajandi tuntumad filosoofid näidanud seda, on terve hulk küsimusi millega ei saa materialismi abil hästi hakkama ja nad hakkavad tasakesi õigustama dualism, sest meil ei ole siin aega praegu arutada. Võib-olla mõni teine kord, kui tahetakse ja tuleb nii välja, et on terve rida küsimusi, mille materjalist satub raskustesse eelkõige on nad seotud siis nende küsimustega, kui me arutame inimese teadvuse üle muude vahetute kogemuste üle, mida väga raske mitte uskuda. Tian uskuda seda, et kusagil on mingisugused haiged, kellel on vot nii mitu protsenti nendest puujalaomanikke, kellel on vot nii, mitmel protsendil on fantoomvalu puujala, varbad valutavad. Aga teine asi on ikka omad ise puu jalge, raisk. Varga palkiq. Vaat nüüd see isiklik kogemus on hoopis üks teine asi ja seda sellise statistika ja kolmanda vaataja positsiooni kirjeldada niisama lihtne ei ole ja vot selline on aegamööda Vilosoovid jõudnud. Nii et mina seda positsiooni siin praegu kaitsma ei peagi. Õnneks on selle kasuks tõusnud üles juba terve hulk inimesi, kuigi nad on väga häbelikud, no ütleme, modernismi lausa eita toovad siis enamasti Tolismises. Teiseks, mis küsimuste abil on siis lihtsam seletada, kui mõtestab aga needsamad küsimused, kuidas mäki seletamata piltlikult ära selle oma mõned otsustused, mida ma teen nii-öelda endale vabad täiesti veendunud, et see oli vabatahtlikud noh, ütleme niiviisi, moodustan naabri paljaks varastada või mitte paljaks parkida. Otsusta sõpra aidata või otseselt mitte aidata. Mul ei ole iialgi siukest tunnet, et noh, et mina ise ei otsustanud, et aidata, et asjad lihtsalt olid nii, valemid käisid niipidi, tooted manni sunnitud teda aitama. Et ma jätaksin, mis asjamatest aita, kui valetad. Valevidata. Ikka sellepärast, et ma tahan teda aidata, eks ole. Ja kui mul on kahtlus selles, et ma ei taha teda aidata, siis vabandage väga no materjalist üldiselt aina huvitavamat huvitavat eksperimentide lehena paremini hakkama tõestama, et vaba tahe on illusioon. Aga kõige kummalisem teatav uskumus, et kui, kui seda uskumust ei ole, siis nende samade tööstuste üle on võimalik analüüse näidata. Et nad tõestavad veenvalt seda, et teda ei ole nii, et terve rida kogemusi, isiklikke kogemusi on selliseid, mida on palju lihtsam seletada. Nii et me ei saa ka materialismi abil, mis praktilist kasu võiks saada. Kolmas küsimus, praktiline kasvanud, väga suur. Me oleme näinud, et ei, ega sa materjalis pole kuidagi õnnelikuks teinud, et see pidev tagaajamine on, oli mingi hetk, nagu läks kuidagi lõbusamaks elu, aga niipea kui inimene, kes enne elas kusagil tünnis ja ja sõi soolakala, kui ta vahepeal sai auto omanikuks, on juba õnnetu, kui ta peab nõrgema mootoriga auto ostma. Jalgrattaga sõitma hakkab, sest tuleb välja juba ennekuulmatu sigadus, mis seal toimunud sõnadega vattalistlikult asjale lähenedes ei, ei kipu olema olukorda, et sellest situatsioonist mõistlikul viisil välja rabeleda. Nii et tuleb välja, et need argumendid, mida siis anti idealistid nagu purustamate kahurikuulide välja paiskavad, umbes nii, et ükski arukas inimene ometi ei saa ju idealist olla. Et nad on vastuse leidnud ja me võiksime ka loobuda sellisel tasemel argumenteerimise, tõesta üldse, härrad idealism on mõttekas. Vaid mõte on selles, et ikkagi vaadata üksikküsimusi. Ja vot tulebki nii välja, et mõistuslikul tegevusel võib olla mitu astet. Üks aste on see, mis aitab toime tulla igapäevaelus nimetatud tarkuseks. Nüüd ületava mõistmise, budistliku õpetuse järgi ümber jutustatud. Teine eristav teadmine, võime luua uusi märke, teha teadust, nutikus. Nii saab hakkama nii-öelda täpselt igasuguste peenemate ülesannetega. Aga küsimus on selles, et, et mõista, mis ikkagi toimub. Vot see on tarkus ja kõigil nende lolluste keskel on üks väga selge tarkuse tunnus. Tark on see, kes oskab ikkagi vähendada olendite kannatusi. Kes sellega hakkama saab, on igal juhul tark, ükskõik mis definitsiooni järgi ja, ja kõik need muud asjad on väga kahtlased, sest et see, kui keegi teeb teistest rohkem lollusi, ega ta sellepärast ei pugi veel targemalt. Tähendab tarkuse, kipud ikka lollused olevat. Nii et olemas on kannatus olemas, on kannatus, vabanemislootus, materialism ja idealism kui selline pole suutnud meid vabastada kannatustest, võivad olla kaks peent rumaluse vormi, mida mõlemat on vaja, mis mõlemad annavad mingit aimu, kuidas tuleks lähe nendele küsimustele, meil oleks aeg sest üle kasvada ja õppida mõlemalt neid korraga kasutada, äkki see polegi lootusetu? Sest see elu, kus me avastame ennast, olevat tõepoolest see argument, et mida väga palju kasutatakse muuseas ka mõtterialistide poolt umbes nii see. No aga me ei ole seda, maailm ei teinud ja umbes nii, et me oleme sattunud jumala eest jah, et oleme sattunud või, või sommid paisatud või, või oleme ise tekkinud, muuseas, on ka väga huvitav, eks ole, ise tekkisimise kuidagi. Ma ei ütle, et see halb on, tahan ütelda, matismine kuidagi vähe, müstiline idealism juba ainuüksi see väita mingisuguse asja olemasolu, mida põhimõtteliselt ei saa tunnetada tähendab, et tunnetada saab ainult seda, kus mateeria, mille avaldub, eks ole, ja väita, et seal taga on veel mateeria, paaklentsin, teinud hiilgava töö, ma väga soovitaks paaklit lugeda pakilise destruktiivne usaldust oma turismi ründab, on aegumatu ja siiamaani pole suutnud keegi seda tõsiselt rünnata, külla suudetud rünnata tema seda osa, kus ta kõik jumalale omistab, tänapäeval võiks selle kõik komisjon andis arvutiprogrammile ja oleks Matrixi film ja nii et see ei ole küsimus. Need on siis main ja näib, et maailmas on olemas. Ma avastan majandus, mulle vähemalt ettekujutus, et mina olen olemas. Kuigi see vaieldav, kui kasutada seda mudelit, et me oleme nii-ütelda, me kehad bioloogilised robotid ja nad on kaaperdanud teatav osa nähtusest, mida meil on kombeks nimetada ving ja on ta külge kleepinud altkäemaksudega naudingute kõlgi näol ja hakanud pidama seda ülikonda iseendaks. Nüüd nagu vaimuküsimus, kas vaim levibki sellega, et ongi see keha ja siis ta koos teha ka vanane piiri valla või vaim saab aru, et need hirmud kõigis neil vananemise ja keha nõrkusest ja surma eest need on kehaprobleemid. See on nagu inimene, kes hakkab muretsema oma ülikonnaprobleemide pärast. Ja sama sama asi käib nende ühiskondade kohta, kes on liiga mat realistlikud, et et on üks huvitav fenomen kõige suuremat materialistlik saavutus ühiskondadele, kes mõtlevad idealistlikult. Nii peaaegu ühiskonnad hakkavad mõtlema väga materialistlik materialistlik saavutuste hulka kohe lakke. Vaatame ehitisi, rajatisi, kõike muud, et kuidas need rajatud siis vaatame seda. Selles mõttes on väga huvitav moment, tosinat vaimuasi on see, et kas lasta ennast siduda või mitte lasta nii palju, kui teda siis siin on. Aga see oleks jälle üks teema, mis on erakordselt tähtis teema. Ja ma olen ikka alati sellega rääkinud seda kestnud mingit jaburust, aga aga ma olen kogu aeg arvanud, et tegelikult peaks peaks ikkagi keskkooli lapsed ikkagi praktikumi korras ikkagi hooldushaiglas surijaid hooldama. Meil ei ole mõtet teha nägu, pole olemas, ära peidetud ühiskonnas pehmed inimestega rääkima, et vaata, mis elu lõpuotsas tuleb ja siis on natuke teine arusaam tuleb maailmast, kui praegu on, et praegu on umbes selline arusaam, et iga arukas inimene leedukast tubli ja ilus jobud jäävad vanaks, haigeks ja surevad. Seda ei saa teisiti kuidagi murda ainult lähedase inimese surm, vanasti tegin seda ka, sest vanaema kaob kuhugi ära, ta oli juba ära viidud ja hooldushaiglasse peituda, ta ei teagi midagi ja siis ühel päeval on mingisugune tseremoonia, kus viis minutit praeksutakse mingit tilli, aetakse Uta auku. Ja kõik see protsess jääb nagu, nagu nägemata elu lõpu lõpuasi sellest, et selleks, et hästi elada, selleks peab ikkagi oma elu lõpus teadlikulema. Nojah, ma ei hakka siin pikalt targutama. Kirgastavad vanainimesi on ka üleüldse veel. Neid oleks ka noortel väga hea näha, aga neid on üldse väga raske kuskilt leida, neid on, aga mõtle, kui tore on, kui ei pea enam võsa mööda ringi trampima naisi taga ajada ja nii edasi vanainimesele mõelda maailma asjade üle ja niisama hea onu olla või? Palju lõbusam. Noori pole selleks aega, viidab kaklema ja igasuguseid asju tegema, ennast maksma panna. Teadusfilosoof Enn Kasak kõneles teemal tänapäeva Kolmainsus. Mateeria kurat ja jumal. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen. Raadioteater 2012.