Ei koole. Ööülikoolis on külas näitleja ja lavastaja Lembit Peterson. Kõnelus on salvestatud augustikuu õhtul Nigula rabas. Rabakõneluse teemadeks on elu ja loomingu põhiküsimused. Me oleme nüüd siin. Sinuga rabas. Kus on täiesti vaikne ja meie ümber on siin selline sillerdav rabajärv ja laiub suur ja vaikne ja avar rabaväli. Et Lembit, kui tihti sa ise sellist vaikust vajad või, või seda otsid, et ennast häälestada? Häälestamiseks on vajalik sisemise vaikuse leidmine, väline vaikus aitab sellele väga hästi kaasa. Teatrikooli päevilt alates on meil saatjaks olnud üks selline Morris Meterlengi raamat nagu alandlik. Aare, ma ei saagi öelda, et oleksid loeksin seda iga päev ja enne magamaminekut ja nii edasi, et on jäänud kuskile lihtsalt mällu kui raamat, mida ma armastasin seal. Esimene peatükk räägib Est vaikusest ja see avas minule omal ajal teatriõpilasena tee nagu väga huvitavasse, noh, vaikus on maailma Paikuste kuulamisse. Noh, näidata, mis öeldes võib öelda, et vaikuses valmivad vaimu varandused ja nii edasi, aga aga siin on oma, mingi tõde on olemas, milles materjalil kirjutab, et ta juhib tähelepanelikult, võib-olla see puudutab tema enda hoiusate pelgus võib-olla rohkem prantslasi, et kaks inimest kokku saavad, et nad tingimata hakkavad tegelema sellega või kakskolm inimestelt vaikust eemale peletada, et vaikuse õuesoleku vaikus hakkab mõjuma kuidagi inimestele häirivalt või segavalt või segab nende eksistentsi olemistel Paikust tegelikult kardetakse. Ja seesama mõttevaikuse hirmust vaikuse ees või sellest, mis vaikuses võib avaneda, toitis neid ka, kui Suleviga tegime, koduvad, oodates. Seal avastus on selline, et siiski üks lind hakkas laulma retsikas ritsikas ritsikas toodet nii oma mõtetes kinni ideena printsikalega linnul vahet. Et et seal on ka kodu oodates inimesed, ootavad ootus ootus kulgeb vaikuses mahajäetud paigas. Ja vaikus tekitab hirmu. Ja kui ma lugesin anuilt tsitaati Becketil on kloonid, kes mängivad Pascali siis Pascali tunduks selline lause preestlascalil, et nende lõputute kuristikud ja vaikus hirmutab mind ja seal on ka näidanud, on üles ehitatud selle peale, et niipea kui see vaikus hakkab ligunema nii inimesed võtavad ette mängida, võtavad ette meelt lahutada ainult et vaikuse eest minema saada. Ja teistpidi võib mõelda ka selle peale, et vaikuse kuulamine, vaikuse sisse minek on noh, teatrikunstis üks olulisemaid asju. Ja ma arvan ka paljudes kunstides, et ilu antakse edasi just läbi vaikuse vaikuse foonil. Et see vaikus, mis minus on enne või rahutus, mis minus on enne etendusele tulekut ja vaikus midagi sealt lahkun mille ma kaasa võtan, mis elab selles vaikuses elab vaikuses millega on etendusse liigendatud pausides. Et see vaikus on, kui nii võib, kuidagi mõtlesin näitlejatega ja lavastajaga väga võimas töövahend. Kui me alustame näitleja harjutusi, näitlejatööd, siis ta baseerub tegelikult põhiliselt kahele võiks öelda elemendile või kahele asjale, millega ma arvan, et teeme üks, on tähelepanu, tähelepanu, suunamine, tähelepanu, kontsentreerumise, tähelepanuharjutused, mida me selleks teeme tähelepanu, valitsejaks saada ja teine on teine on siis kujutus kujutluses tekivad nagu fantaasiad ja tähelepanu vajalikele erinevate kujundite kujutluste peatamiseks, eristamiseks ja nii edasi nendega tööks. Ja nüüd üks tähtis tähelepanuharjutus on, et panna tähele noh, ilu enda ümber olukordades, kus ilu tavaliselt võib-olla imelka. Ja mis siis on esimene etapp, me teeme siis mitmesuguseid vestlusi ka nendel iluteemadel õpilastega ja see on huvitav, kuidas ilu märgatakse, kust seda märgatakse, võib-olla loodusesse, võib-olla inimeste suhetesse, võib-olla situatsioonides, kus nagu tavaliselt ilu ei näe, kui sa hakkad selle pilguga vaatama, siis sa hakkad leidma ilu tähele panema ka teinekord tõsistesse dramaatilistes, vahelga, koomilises situatsioonides, ühesõnaga teine moment on see, et seda ilu osata edasi anda. Et kunstnikuna kunstikuste pidamisest sellelt ühtepidi ta paneb tähele, see on esimene etapp pidi, peab oskama seda edasi anda, nii et ka teised märkaksid läbi oma ütleme siis teatrikunsti puhul läbi lavalise tegevuse, sündmustiku tegevuse, vastutegevuse, kõikide nende atmosfääride, olukordade, mis seisundite, mis edasiandlust vajavad kindla ülesande teenistuses loomulikult sama lugu võib-olla siis ka näiteks vaikusega. Et selleks, et vaikust edasi anda, Sa pead seda õppima kuskil kogema. Võib-olla puutumatu loodus on üks koht, et kus võib vaikusele jõuda. Et milles seisneb selle päris sisemise vaikuse saavutamine, ikkagi käsitlen loodust, või kui võib võtta niimoodi võib käsitleda kui siseelu peegeldusi. Et see, mis toimub looduses, on võrreldav teinekord sellega, mis toimub inimese hinges kõik pilvitused või rabad või vaikused, eks ole, et seal põrk, pilt, loodussõna, loodus ise vihjab loojale, et keegi selle loodusega hakkama saanud kõigega selle looduse millegipärast loonud. Aga kuskilt pidi, mis seal ikkagi see, mis inimese vabastab vabalt laval mängima. Et need on niisugune otsingute otsingute tee. Ise arvan nii, et kui ma tunnen, et ma mängin tõeselt laval et see tõde või tõesus mind ka vabastab, et ma taban, et nüüd on hästi, need on tõene nüüd läheb hästi, nii, ma tunnen, et on tõeline, ütleb hästi vabasemi, tavaliselt tõe tunnete taju. Et siis ma siis ma olen ka kuidagi nendega füüsilised krampis, et ma võin olla füüsiliselt vaba hääl võib olla suurepärane, kõik jookseb, ühtegi mõtet isegi näos ei ole, eks ole. Mis võiks segada. Aga vabadust ikka ei ole ta niisugune väline väline, selline treenitud. Et kuidas näitlejahariduse puhul, et kuidas saada vaimse hingelise füüsilise vabaduse ühtsus, milles istub, et siis ta on ikkagi ikkagi suunatud nagu tõele. Et nii tõde, ilu kui head osa minu jaoks, nagu need moodustavad teatud niisugused kolmainsuse, ma ei kujuta ette headust, mis ei oleks ilus, näiteks on küll tõeline, aga ilus ei ole. Või on ilu, mis ei ole. On küll tõene, aga hea on, kui ei ole. Ma kujutan ette neid, aga nad ei ole vastu. Ei saa midagi puudu. Et tões võib tajuda vabadust ja vaba, tahan olla selleks, et armastada. Sest et muidu ma ei saa armastada oma eluga. Aga armastus on nagu ülim sugune voorus või väärtus, kuidas teil võtted, mille nimel tasub elada? On selline vene õigeusus on pühak, see asi roovis, keda paljud teavad. Tädi sihukene erake edasi rakuna ja temal on üks selline suurepärane vestlus motoviloviga kristliku elu eesmärgist. Ja ta räägib, et mis on siis kristliku elu eesmärk, et talle on õpetatud ühteviisi, et tee seda ja tee teist ja kolmandat. Et käia kas siis teenistustel või ole hea inimene lihtsalt või ta loetleb mitmeseid asju, mida mõeldakse, kui seal küsimused otseselt esitada, siis need, kes on kristlased, on sageli ei oska kavastatud otsesele küsimusele. Need, kes ei ole kristlased, suhtuvad kuidagi isegi võib-olla vaenulikult ristiusku. Ei oska sellele küsimusele vastata, et mis eesmärk on, mida nad ründavad, siis temal on väga ilusti öeldud seal. Et see on vene keeles, on siis Diašindisse, toovad uhka püha vaimu, nii nagu rikas himustab raha või nagu aadlik või õukonna inimene, himustab aumärke nii et Christian himustab saada täidetud pühast vaimust, et kõik, mis annab püha vaimu, et seda, seda tehke, on siis palve. Ja siis on tal väga ilus võrdlus. Näiteks palve on üks asi, mis annab, et kui sa palvetad, püha vaim tuleb, siis tuleb palvetamine lõpetada. Sest muidu on niimoodi, et sa juba tuli, aga sina kordadega, tule nagu tuleb sulle keegi külla, sa kuramus ikka tule mulle külla, tule mulle külla. See äratundmine on tähtis. Sestap võib öelda seda, kuidas meil siis lõpetan palvetamise just nimelt sellepärast, et kristlikus maailmas palve tähendab seda, et püha vaim nägematute ohkamistega palvetab meie sees ei tea ise, mida paluda. Ja siis läheb see täppi küll, mis töötab. See on nagu see võrk, pilte või kristlikust maailmast kestlikkust. See on võib-olla niimoodi, et, et on üks teema peamised teemad elus mida otsid, kõrvalteemad nagu puu, eks ole, meil on tüvi ja millel on harud. Ja, ja seda sa siis nagu väljendad erinevate lavateoste kaudu. Ja seal sa väljendad siis erinevate rollide, erinevate lavastuste või erinevate koolitundide kaudu mis kõik, isegi kõige väiksem koolitund, kui ma rublani ütleme, 10. klassiga gümnaasiumi tunnis sisse koolitunde täpselt sama tähtis kui mõne suure lavastuse proov või ettekanne. Et täpselt sellesama informatsioon, mida ma tahan edastada, edastub läbi nende õpilastega, sõidan sealt kohe vahetult ütelda võib edastada ka 20 aasta pärast. Aga me peame olema valmis valmis selleks et edastada seda, mida ma pealise tähtsaks kui igasugukunst. Minu jaoks, mis ma teen, on huvitav ainult sedavõrd kuivõrd ta avab midagi uut tunnetusele. Kuivõrd on tunnetada teenistuses. Et kas siis, kui ma vaatan ise midagi teatris, loen raamatut, kui ta avab midagi minu jaoks midagi uut, mida seni pole näinud või kui ma ise teen, et siis tingimata on huvitav ette, midagi huvitavaks. Või vana tähendab aga lihtsalt, et ta. Praegu venelase valesti. Ma ei ole mitte uue ahne, eks ole, et ma pean kogu aeg. Väideti seda tabaks seda, mis on väärtus. Ütleme niimoodi, see on alati uus. Tunnetada paremini olemist tunnetate paremini olemise mõtet tunnete paremini inimese kutsumust, sellepärast ka iseennast inimeseks pidada. Enda kutsumust elus tunnete paremini neid võimalusi, mis meil avanevad üksteisega suhtlemisel. Kuidas öelda, otsida, kuidas hoida ja kuidas parandada. Mis on nii haprad, mille käsnad sihte kannatama ja see oleks, ütletasin ühel kohtumisel selle mõtet, et me oleme õppinud restaureerima maju. Me oleme õppinud restaureerima isegi Eesti vabariiki, eks ole, me oleme õppinud restaureerima, püüame restaureerida, võib-olla Euroopat, kindlasti kipume ka maailma kallale parandama, restaureerima ja nagu viimane saade oli, mida ma nägin niisugust Gorbatšovi auhinnad nendele, kes on maailma muutnud, paremaks teinud. Aga et kuidas üks valdkond on väga tähtis, mida me peame mõtlema, et mis on väga raskesti õnnestub või millega me tahaks väga tegeleda. Tihtipeale, kuidas restaureerida omavahelisi suhteid. Kuidas taastada neid suhteid, mis on millegipärast katki läinud, mis teevad haiget, mida me endas kanname, kuidas mitte mööda vaadata, vaid kuidas see tõesti nagu tervendada. Et vaadata seda olukorda, milles me oleme, kuidas me oleme sattunud nendesse olukordadesse, kuhu nad on sattunud ja kuidas sealt välja tulla. Noh. Et see on üks, üks teema, tähendab, mis midagi huvitab. Et korralikus ei ole veel kõik, sa oled korralik, et kui sa oled korralik, et see ei ole veel kõik. Muidugi ei ole, kõik, loomulikult ei ole kõik, aga ma siis ei taibanud, talle, öeldakse tuli ootamatu rünnakuna. Kultuurid ründavad eriti nukkudele lõpus ja ka praegu, aga ma lihtsalt pole kuskile kadunud, see aeg aeg, inimesed, mitte inimesed, aga et jah, et korralikus katsu saldo korralikus kui saaks selle elementaarse tasandi korralik täita ja siis läks edasi, et võib-olla võimsam, avastada midagi, aga vot see mulle tundub, et tihtipeale võib juhtuda see, et seda meil ei õnnestu teha, olla korralik. Ma ei teagi, esiteks, mis korra järgi me peaksime nagu elama vaimsete sisenemisel. Kordan, kui valida. Millisesse korda uskuda, keda uskuda, kes korra osutab, need valikud on tähtsad, ära teha enda jaoks, siis hakata ühte teed pidi minema, sest et kõiki teid korraga ei ole võimalik. Kui sa tahad pühenduda ühele kui sa oled, millesse hakkavad uskuma, seisa uskuda, samal ajal millessegi teise veel või kui peamisesse. Või et kõik on kuidagi üks või kõik on tegelikult üks ja see sama asi. Et siis see mulle ei tundu nagu pere seisnud, et mulle tundub, et erisused tähtsad, et nende valikute tegemine ei tohiks olla siin nagu vaimselt laisk. Et sina oled oma valiku väga selgelt ära teinud ja selle tee valinud, tee valinud ja, ja ei ole valinud. Ma tahaks öelda, et ma, et kui inimene valib Õige teete seda teed alati teeb ta suudab alati õigesti käia, eks ole. Et aga tee on, selles mõttes olen valinud see lihtsalt õpetabki seda, et, et seda ühte teed käies avastasin rikkusi, mida see tee pakub vaimseid väärtusi, kõike, mis sellega kaasas käib, ei ole kihelised päevast enam aega, et käia samasuguse pühendumisega. Et kui ma hakkan käima nüüd viite kuute erinevat teed ühe päeva jooksul siis tekib liiga palju küsimusi ümbritsevatel, eks ole. Ja tegelikult ka teatud asutustes. Võib ka muidugi mitte öelda nii et ma ei käigi ühtegi teed, aga tegelikult ta praktiliselt näitab inimese elu näitab seda, mida ta tegelikult oskuseks saada. Tegelikult on see, mis ma ütlen ennast usku, et mida ma tahan uskuda, mida ma tahan käia selle teed ja teine moment on siis see, et aga siis vaatame seda rada, misjärel tuleb nüüd vaatame puuded, mis viljuda nüüd andis. Et ma ütlen, et ma olen valge klaar, eks ole, aga millegipärast on puu all metssead, kes sobivateluseks Ei ole. Mida selleks peab nagu omama või aduma või ära tundma, et see valik ikkagi teha. Ja selles mõttes mingisugune kindel jalgealune endale nagu võita. Ka minu puhul on nii, et see ei ole ühepoolne pingutus, ma olen selles kindel. Et ühtepidi mina valiku, aga teistpidi ka valitakse, ühtepidi sa teed, valiku Teistpidiseid kutsutakse. Pansotsime Lumale kuuliste tsiteeris hämmastavalt palju, kui ma tagantjärele mõtlen, et lause, mis on meelde jäänud, seotud evangeeliumi ka ja ta ütles, et see töös amet, mis me peame, ääretult kurb, kui ei tule selleks nagu õnnistust Naatsaretist, lindistused, Naatseritest, siis ta pidas oma pausi. Vaikuse mõttesse. Naatsaret ei ole, sellest oli kõik sellised see töö, mida inimene velo teinud, millel ei ole tulnud õnnistust, ehkki ta pingutanud, eks ole. See on kutsumuse küsimuse õnnistus Naatsaretis, mis seal õnnistus Naatsaretis, mida selle all võib mõelda. Et ei ole nagu olnud siis jumala tahe. Et ma seda tegin. Ja sellepärast see on hästi tähtis, et me püüame seda ära tunda, et mis on see minu kutsumus, mida minult tahetakse, mida minult oodatakse. Valiku tähendab selles plaanis ka palju erinevaid võimalusi, mida te teinud, mida ma saan käia. Aga see igatsus, igatsus millegi järele, mis nagu on või, või ei ole, või see on kas oli keegi, kas on keegi või kuidagi tekki midagi vahele tulnud või kuidagi midagi, on? Valgus, mida ma olen kunagi näinud, ütleme, igatsusest valgusega valgus on, on millegipärast tõkestatud kadunud mulle tundub, et selleks. Mulle endale vähemalt tundub, et läbi paljud asjad on, see ei olnud minu jaoks nagu peamiseid, teemasid, mis tal minu jaoks dramaturgi, keda ma olen hinnanud, ilmselt seda teemat kandnud ja minu jaoks nagu avanud. Et minu tee on olnud tihtipeale läbi avastada asju, tunnetada läbi heade raamatuid, et mitte, et ma. Et see on minu kool või see haridus, mida ma olen püüdnud koolist nagu jätkata läbi heade dramaturgi, kes õpetavad mängima, et sellepärast kruvida süveneda nii mulje Shakespeare kui kui Tšehhisse nende loomingusse. Nende kaudu saadakse osa millestki, millele need suured autorid osutavatelt kujutatakse hiiglaste õlgadel näed kaugemale, eks ole, et absurd testide puhul on oluline see, et et näha, et mingi asi on mõttetu, selleks peab olema mingi valgus. Peab olema mingi valgused, lähedasena mõtete, muidu nad ei näe seda mõttetust. Valguskiir peab olema ja see valguskiir on meil seal ilmselt nagu kapsoluudistide tööde puhul nagu peegeldu huvitanud, et näha seda valguskiirt, mis näitab, et asjal mõtet muidugi valgust ei ole, siis ma ei näe, et siis nagu mõttetu minu meelest täitsa OK, eks ole. Mingi asi on täitsa okei ju, kõik teevad nii. Aga et kui keegi oskab näidata, sa mõttetu, see on suur asi. Järelikult on igatsus mingi mõtte järele. Igatahes materjale ütleme ka pühaduse puhul ei ole pühak see, kes on täiesti laitmatu ja kes tunneb ise eriti ise, et nad on laitmatu, eks ole, seal on kõik nagu perfektselt käes juba kaugele, aga tähtis on see intensioon, kavatsused, sageli kui me vaatame ajada läbi ajaloo pühakute väga suuri nõrkusi ja väga suuri kirgi ja väga suuri halbu asju. Aga nende intensioon oli lakkamatult seesama, et jõuda, jõuda pühadsem. Palve puhul on ka tähtis, et mitte, ühtepidi on hea rääkida ära kõik, mis on hingele kogunenud. Aga teistpidi on, võib arvata, et loe, seda kõike teab, eks ole. Võib-olla kõige tähtsam on kuulata, mida ta meile vastab see kuulamisosa nagu tihtipeale nagu tahaplaanile, et ei pane nagu tähelegi, et muresid on palju, eks ole, mida kõikideks ette kanda. Ja polemiseerida väga paljud asjadele. On küsimusi, millele ei olegi vastust, miks on nii palju kurjust mõelda sõitvast süütud lapsed peavad kannatama, ei saa. Viskas nii palju on? Miks kurjust ära ei kaota, aga ma pean kindlasti kindlalt, vastus on selle jaoks olemas. Kannata, sellel oma väärtus. Nagu niimoodi siin vaikuses olla ja lasta mõtetel nagu lihtsalt tulle minna, siis sa mainisid, et noh, on mingid mõistatused või küsimused, millele nagu ei olekski vastust. Et kui palju sellistel hetkedel nagu sinu enda peas sinu enda pähe satub mingit mõtte, milles ehmud, mis justkui nagu ei olegi sinu mõtted või on kuidagi võõrad või, või hirmutavad või või noh, mitte head mõtted. Mulle meeldib Martin Lutheri lauset ei saa takistada, et linnud ümber lendavad, eks ole, mõtted nagu linnud, aga me saame takistada pesa ideeks misse. Seda saab takistada, tähendab, et igast mõtteid tekib ja ja inimesele igast ahvatlusi kiusatus igas suunas kogu aeg minna. Iseasi on see, et kas me nendega kaasa läheme või ei lähe seal kuidagi meie vabadust peaks säilima, peaksime valik, õpime valikut tegema loomulikult tõmbeid ja, ja, ja tähendab Neid asjade suhtes ka, mida sa tunned, et nad on halvad, eks ole. Et nüüd, kui tekib küsimus, kus ammutada seda vastu jõudu, mitte sellega kaasa minna, mida sa teada oma südames piisab tegelikult see isegi siis, kui valvega kaasa oled oma südames vaikselt töötavad ehist, et ma ei taha seda. Ma ei sea oma tahet, sellega, ma ei taha, ma ei ole sellega nõus maid enda juurde, ma olen nõus, ma jään. Ehkki ma ei suuda, aga ma jään selle juurde, mida ma õigeks pean. Mida ma heaks jään kindlaks? Ma arvan, et see on nagu see on, muidugi ideaal oleks see, kui ma ei läheks nagu üldse kaaseks, aga kui muud võimalust, kui ei ole seda teinud, et me teame, satume igasuguste olukordadesse. Loojangu vaikus on tulnud paiku sõnaga erinevate. Ma tean isegi ühte inimest, kes lugesin tema kohta, kes kollektsioneerivad vaikuse. Ta lindistas vaikuse vaikuse ta pidevalt intervjuud tehes. Näiteks raadios Fannatlik, vaikust, afenotak, eks olla. Põetakse raba õhtul loeb rabavaikus, eks ole, pärast vestlust. Vaikus enne vestlust. Erinevad. Et kas sul endal on siiski õnnestunud alati jääda nagu selles mõttes kas kuskil südamepõhjas nagu rahulikuks ja kindlaks iseendale või, või on need tormid mis võivad inimesi tabada ka sind siiski nagu lõpuni või põhjani mingitel hetkedel ära võtnud, kus võib tabada sind mingisugune meeleheide, kus kus tundub, et justkui kõik läheb. Oota sa iseendale kindlaks jääda, et sa iseendale on keeruline asi, mis see tähendab? Õieti näitlejate puhul või teatri ütleme. Põhivahe on ka selles, eks ole, üks põhilisi vahesid, et millest ma lähtun, eks lähtun tegelaskujust või lähtulise endast. Et kõik paljud ettevõtmised Tšehhoviõiguseta kujutab ette tegelaskuju lähtuv tegelaskujust. Et seal seal Sovski kujutlus, et ma lähtun iseendast, et seal nagu kuidagi nagu vaesustab, et mis mu, aga see nagu erinev suhtumine inimese hingamisel sellest lovskid kujutab ette, et inimese hinge, kas, mille sees on kõik need tegelaskujud olemas. Mihhail Tšehhov arvab, et inimese hing on niisugune väikene, tühine, et need tulevad kuskilt kosmosest või eetrist tegelaskujud, kes tahavad siis kehastada sinu kaudu ja siis seal nagu mängida. Niisugune igavene vaidlus. Muidugi võib küsida Stanislavski, eks ole, samamoodi, et kuidas te iseennast endale ette kujutab, et mida ta mõtleb iseendast lähtumisel kellastasid. Et see küsimus naljaga pooleks, aga ta on, puudutab meie nagu sügavamat identiteet, et kui ma kaotan iseenda või Kendamis tegelikult kaotan. Et siis on küsimus meie olemise sügavama aluse järv. Et võiks öelda niimoodi, et mina võin tast lahti lasta, tema minust ei laser. Õnneks. Ja kui me seda teada seal selles sügavalt usun, siis mul pole mõtetest lahti lasta. Kaotab mõtte nagu ja annab pigem jõudu, tähendab, et mitte lahti lasta või mitte sattuda meeleheitesse. Kunagi. Mõtlesin, et tervislikku seisundit lugedes Pauldilisid seal aastaid tagasi oli selline periood elus, kus ei olnud nagu kirjandus saada, nagu praegu antakse tilisi raamat, välja tullakse, kuulutatakse välja, et kõik ostke endale soodsama hinnaga. Et siis oli selline asi, et tuli trükkida masinalt ümber viie eksemplari, kaupasid Paul tilisi julgus olla või seal need artiklid, need, mis praegu on ilmunud, siis mitu korda masinal ümber löödud ja siis selle õmblemise käigus nagu süveneb Ja seda lugedes telliseid lugedes mingid kummalised sügavused nagu avanesid küll ja saad aru nagu Charlotte tillichi otseseid tsitaate kuidagi selleni inspireerituna aitab niimoodi et saad aru, et kui on olemas meeleheide, lootusetus, millesse viibida elad ja samamoodi seisundina olemas juhtus ja kõik muu, et miks ma pean valima selle, et see kuidagi natuke sõltub minust endast ka, kummas ma tahan elada või viibida. Et miks ma pean valima selle meeleheite või miks ma pean seal valima, et kas on siis nii lootusetu, et ma pean siia kinni jääma, kui on olemas teine seisund, milles ma niisamamoodi viibida. Detsembri teatud niisugune inimese, hingeseisundite või olemiste nägemine on tähtis, et sa näed, mis üldse olemas on ja millega nagu tahte otsusega nagu kaasa minna või kus ise viibida või ütleme need nii nagu oleme raba looduses, eks ole, see hinge hingemaastikud, onju ka kuidagi, eks ole meie seisundit pildiliselt, kuidas keegi neid näeb, eks ole, helilised või pildilised või või tunnetame hoopis mingit muud moodi, kuidas need sisemised valikuid, valiku, seisundite valikuid endast teha. Mida see tahte otsus siis tähendab? Kas ma olen kaasa ühega või teisega, eks ole? Et võistabinovicia mõistusega võin aru saada, eks ole, ja mängida nende asjadega, aga otsust ma nagu ei tee, eks ole, nagu abieluga, eks ole, ma võin, aga vaat seda viimast otsust mõjutab, noh, me oleme. Meil on niisugune kooselu, noh kui me kunagi seda otsust pole veel tehtud, eks ole, otsus ära tehakse, siis hakkab asi pihta. Mida inimene nagu kardame enne otsuse tegemist, mida ta kardab, mis tuleb pärast seda, kui seda ei tea kujutlusel põhidel või pihirmutataksele hirmukujutluste või siis vastupidi, et kujutab ette rohkem kui, kui tuleb, aga see teatri puhul on mind alati võlunud just see, et, et see kujutluse mäng ja selle kujutluse Aldsele realiteedi ülesleidmine, et mis ei ole kujuteldav sõnumitele. Et sa näitlejana saaksid minna kujutustega kaasa, peab seal olema mingit väga kindel pinnas, mis ei ole nagu kujutleb, mis ei sõltu minu kujutluses, seda nimetan ka võib-olla nagu tõeseks pinnaseks teistele viibutada ilmutada, eks seal erinevates kombinatsioonides mänguliselt läbi mängude. Aga mingisugune asi peab olema, mis et kust ma nagu ei tagane. Ja minu jaoks on see muidugi kellegi teise jaoks. Sest et ütleme, maailmadramaturgiat vaatame pidevalt põhilisi teemasid Shakespeare näidates räägivad armastusest ja kõik see oli tore. Aga lisaks sellele on see näivuse ja tegelikkusele teema nõukogu aeg, eks ole, õigus tegelikult, ja kui me tegeleme sellega elus, kus elusa, meie jaoks probleemiks näivuse tegelikkus mis on näiv armastus, mis on tegelik armastuses näiteks, eks ole, inimsuhetes siis me saame paremini aru sellest autorist, kes neid oma teostes kujutanud ükskõik millisel sajandil. Aga kui see meie jaoks elus probleemiks ei ole, kui me sellega elus tegelikult ei tegelenud, tegeleda muude asjadega, eks ole, seal ka noh, niimoodi siis me ei saa lihtsalt asjadele pihta. Classical võib-olla igav, et me ei saa aru, mis jumaldad lähevad. Et inimene tegelikult tahaks käituda õigesti, tahaks olla hea või ei tule välja, et kust võtate, jõudu talle hea ja kuidas teada, missugune hea käitumine. Kunagi labaseks kreeka filosoof, kes istus maas, teine tuleb tema juurde, see oli jutustatud lugu, sellest küsib, mida sa teed, sa istud siin, ma mõtlen, kuidas saada heaks inimeseks. Noh, see on juba suur asi, kui keegi mõtleb selle peale. Me kõik mõtleme, kõik, me tahame olla head inimesed postkasti teade, eks ole, hea Lembit koma, ja nii edasi, aga ma tunnen, et ma ei ole üldse hea, et miks see niisugune teade tuleb äkki, et ma hakkan kohe mõtlema, et kuidas, mida ma peaksin veel tegema, et olla täiesti hea, eks ole tõesti hea, et mis see headus, anded. Mulle tundub, et inimestel on vajadus olla hea, olla korralik, olla korras. No et keegi taha olla korrast ära või no miks ma peaksin tahtma olla korrast ära kuidagi vä? Et mille nimel või miks? Et olla korras, et noh hääles nagu viiul hästi häälestatud, riiulitele ilus kuulata, kui keegi meisterlikult mängib, eks ole, mina omalt poolt võib-olla aidata kuidagi tsiviilselleks, et keegi saaks sellel mängida. Aga no ega ähvati tule välja, ikka mingi keel katki või kuskilt midagi keeli vahetada, rida teha. Ja selles mõttes kord, et ma mõtlen, et et häälesolek, kui kurastatused sealt edasi minna. Et kui ütleme ristiusu peamine käske, armasta jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, kaks käsku oma põlvega seotud. Et selle jõu armastada, me saamegi kuskilt. Tõsteti hierarhiliselt ja niimoodi asetatud on ka tähtis. Minu jaoks. No aga kust sina siis seda jõudu käid võtmas või milles sa seda saad? Kui see on midagi, mida teatris nagu väljendatakse või antakse edasi? Ikkagi, ütleme, kas siis niimoodi religioosne või vaimse elupraktika on see, mis annab palju jõudu. Aga sõidan seda ta veel, mingisugune niukene, esoteeriline eraldatus, kõigest toidet, see religioosne praktika on ikkagi igapäevane elu. Kõikide asjadega kuusisse, kuuluka, liturgia, Kuhvlisse, kuluka palve. Sa ütlesid siin enne, et et noh, see valik, see tee valik Oli nagu kahepoolne siiski tuldiga vastu. Aga mida sa siis nagu sellises kogemuslikus plaanis tähendas? Kas sa tajud teatud rahu ja kusagil tõe tundeiradesse tajuta tunnet või noh, et ütleme, kõik niuksed igalt poolt jookseb seesama liin nagu läbi läbi kirjanduse läbi elu läbi muusika läbi teatrikunsti läbi mõtetele ütleme, piibli lugemise läbi inimeste, kellega sa kohtad seal täpselt sedasama vaim kõneleb sinuga paikades ja sa tunned ära, et see on seesama, et see on. Loodus on ka ärevuses kogu aeg, ega ta oigab koos inimestega. Et ta annab rahu ja, ja teatud niisuguse sisemise selguse rõõmu, et inspiratsiooni seisund aga minu jaoks, et kui ta on muidugi niisugune ekstaatiline hullus, eks ole, et kui sa tormad mööda tuba ringi Ja ei tea, mida teha, eks ole, niukene inspiratsioon tuli peale lõhuks lammutaks vaid ta on ikkagi eelkõige niisugune rahu ja rahu ja rõõmuseisund ütles, kõik on tasakaalus harmoonias teatud harmoonia, mis tekib, hakkab voolama. Ütleme teatrikunsti puhul ka, et kui tehakse harjutusi ja ja tehakse ettevalmistust näitlejatööks koolis või ütleme, siis on see ka ikkagi ainult ettevõtlusest inspiratsiooni saavutamiseks, nagu mõni kirjanik, kes ütleb iga päev, ma kirjutan ühe leheküljele küll olgu see vilets lehekülg, aga mõistan kirjutuslaua taha tund aega ma istun siin, kirjutan ships, välja tuleb, selle ettevalmistuse ühel hetkel tuleb, aga tõenäolisemalt tuleb siis, kui ma olen seal ühe tunni istunud, selle kirjutanud iga päev. See on ju teada, et kui me räägime vaimsusest etega, vaim on ju palju. Et see on ikkagi jälle eesmärgistada küsimused, mida ma mõtlesin, et kuidas ma. Kuidas ma enda jaoks lahendanud selle elu ja eksistentsi surma küsimuse sealjuures, eks ole ebamugav küsimus, aga ta paratamatult on tulemas. Meil kõigil on ees, et kuidas mõned küsimused lahendatakse, seda, kuidas ma neid otsuseid vastu võtan. Selles suhtes, et kuidas ma olen enda jaoks suhtestele mõtestan. Praegu on hästi palju koolitus ja kõik võimalik. Isegi siis, kui keegi, eks on targem, mitte objektiivsete sa eksid, ma pean ikkagi järgima seda oma südameteni minema, seda ma ei tea. Pahuksisse. Aga kõikvõimalike esoteerilises praktikate suhtes tasub olla ikkagi ettevaatlik ja tähelepanelik, ütleme niimoodi, et liigsed, karta ei ole midagi vaja, aga tähelepanek, et kuhu ma nüüd siis ikkagi sisenenud, milliste mille või kellega muidugi nii-öelda kontakti astun. Ja olen ma kindel, et minu jõud käib igal juhul temast üle, sellest sellega kontaktiga taastub. Minu jaoks on maailma muutev jõud ikkagi evangeeliumi jõud, kes mööda maailma positiivsed, mistõttu tervikuks Armolduseks kõige tugevam. Selles mõttes mul ei ole nagu hirmu, eks ole? Ma tean seda, et ma omast jõust ei tee maailma paremaks. Tihtipeale ka dramaturgia edus juhted, konflikt, kõik tahavad teha seda, mis on hea, aga välja tuleb see, mida mitte keegi tahtnud. Eks see on niisugune konfliktide põhjus. Aga mina usun evangeeliumi muutusse jõuda, see on kindel. Iseasi on, kuidas, mis keegi sellest aru saada, kuidas keegi nende interpreteerib ja milliseid emotsioone see kelleski äratada. See on iseasi. No kui sa niimoodi ütled, et, Et sa usud? Ikkagi sellesse rõõmu sõnumisse et sina oled enda jaoks siiski ära lahendanud ka need, need nii-öelda eksistentsi mingisuguseid põhiküsimus, et sa mainisid seda surelikustel. Ja rõõmusõnum, evangeelium tähendab kahte, eks ole, rõõmusõnumit ja teistpidi ta tähendab ka otsuste kohtuotsust, eks ole, mõlemad sellesse kätketud. Ta näeb nendes hästi palju segast, ämmast, rahutud, kõike seda seal väga palju olemas, aga seal läbi selle. Siiski ma näen ka ühte väga suurt tugevat lootuskiirt, päikest, Panso mad ajutades näidata ja tema ei taha teha ühtegi näidendit, kus puudub päike, Vilootuse päikesekiir, see peab olemas olema. Seda tasub otsida ilma päikeselt. No milleks me seda teeme, et näidata, kujutad sa näiteks sootsiumis olevaid halbu asju võimalik fotograafilise täpsusega, et noh, et inimesed kukuvad ära, täht, mis me teeme? Need inimesed, kes üks jubedaid asju teevad, tulebki hinnaga ja ka teatakse võib-olla veel vähem. Et noh, et kuidas leida see puhas, esimene pesu puhtaks pesta, musta veega mõtteta pesta, eks ole. Et selleks peab olema lootus. Oota, kunstnikel töötavad krossi teoste kallale kirjanikel, kunstnikel, kes tahavad midagi inimestele vahendada, neist vabaneb hästi palju jõudu ja armastust, et seda kõike teha. Muidugi. Merkatiivsed eesmärgid. Võivad ka olla ja peavadki olema, nii et ma pean seda asja kuidagi suutma öelda. Ta on oma elu suutma kuidagi vee peal hoida, eks ole, aga lihtsalt prioriteetide küsimus, tähtis armastus, mida ma võiksin teha midagi niisugust, kus mulle raha otsa hakata tuleb, otse maalt, tähendab see armastus, kui kunsti liikumapanev jõud on hästi tähtis. Tahame midagi vahendada, meiega tähtsat inimestel teistele öelda, kuidas sealhulgas hetkel välja tuleb, see on iseasi. Aga mingi rõõmusõnum peaks kunstnikelt olema. Et see kunstiteose loomise etapp peaks olema seal ka sellest säilitamine, kui sa mu selga ei ole seal nagu üks võimalus endale asja selgemaks teha, tunnetada ja selgemaks mõelda. Kas niisugune võimalus videotel inimesel juba siis koos publikuga, eks ole, ta saab lõpliku selguse kätte siis, kui publik saalis on ta ta tajub seda elavat kontakti temaga. Et kas toimub vahetus või toimub mingi plokkavad vahele, siis võib hakata edasi analüüsima. Alati ei tule kõik välja. Praegu on selline loosung, näiteks et erinevus rikastab, praegune roosad minu jaoks isiklikult on see see, mis, mis ühist on see rikast, et leida see ühine üles, mis inimestel tõesti ühistule see, mis väga eristab liiga ekstreemselt, et kas seda on vaja kilbile tõsta kui rikastavat faktorit. Ma saan aru selle loosungi tagumise sisust ja et kõik me oleme inimesed ja nii edasi ja see on selge. Aga lihtsalt, et, et mis on see, mille tõttu me kõik oleme, inimesed teeb inimesteks, mis on see meie sügavam identiteet, mis meid ühendab. Seal tahaks leida. Mis meid lõpuks ühendab loodusega, eks ole, mida loodus meilt ootab? Kandideerivad raamatusse, mis loomadest on kirjutanud, et seal toob välja looja võrratu huumorimeelega näiteks kuidas ta seasabasid, kujundanud rõngas, teised kurgitsele kujulised tähendab, et, Et ei ole nagu mõnel kirjaniku eesti kirjaniku teoses on taevane püssimees, kes ootab kulisesside, siis laseb, kuulis väidet on keegi, kes seal loomisrõõmus meiega koos siin seda. Ma olen mõelnud seda, et et kui tähtis on kuulamine näiteks kristlikus traditsioonis, on, ma arvan, ka teiste religioonide puhul on selline oluline asi nagu vaimulik juhendaja. Ja see tähendab mitte seda, et kui sa lähed oma probleemidega tema juurde et siis ta ütleb sulle käitunud nii või naa, et võtab silmad selle oma tahte, otsustas ära, vaid vastupidi, ta avardab seda sinu reaalsuse nägemise võimet ütleme kristlikus praktikas siis evangeeliumi valguses ta näitab sulle, kuidas üks või teine sinu eluoluga ta sündmus on või ei ole sellega kooskõlas, kas sa oled püsida õigel teel või mitte ja sa ise võtad vastu otsused, aga ta aitab sul seda pilti nagu avardada juba sind kuulates, nii nagu kui me räägime oma probleemidest sõpradele või teistele, et Tihuda teatud kui selgusele ja teatris on sama lugu, et, et mulle lihtsalt tajun näitlejana laval mängides ja püüan lavastajana ka olla. Et tähtis on see, kuidas lavastamine kuulab see, mida ta mulle pärast räägib, mis on ka huvitav, aga aga see, kuidas ta kuulab või kuidas ta on seal saalis, selle peale, mida ma laval teen. Kui ta räägib mulle pikkade kraadi maha või kui ta mind riidleb või riidleb julgustab, kiidab, et ta võib mind väga kiita. See, mida tahaks endale ja teistele kõigile soovitada sisemise kuulamise erksust, et selleks on võib-olla vaikust ka vaja, eks sellesse taikuses sisemiselt. Inimestevaheliste suhete loomingu muusikat. Millest kindlasti ei puudu looja teda ka karvestada, ütleme, pusimiga omavahel kõik. Kõneles näitleja ja lavastaja Lembit Peterson. Raba kõnelus on salvestatud seitsmeteistkümnendal augustil Nigula rabas. Kasutatud muusika ansamblilt teip. Saate panid kokku Aili Jõeleht, Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2011.