Üli. Kool kruusal Alatskivi kandis elab üks mees, kes on endine Ida-Virunarkomaan ja ta on selline hästi kõhn, pikk habemega, käib suvisel ajal siis ka selliste paksude imelike vammustega, noh on nagu väga kaltsakalt riides, tal on alati mingisugused asjad käes. Ja siis ma olen sageli mõelnud, et noh, me vaatame, et see on when, hull, kes millegipärast rahustab ennast siis selle jalutamisega seal iga päev, et hommikul läheb siis välja ja kõnnib pikalt, kümneid kilomeetreid jälle edasi-tagasi. Aga äkki tal on ka sahtlis luuletused, näiteks. Koole. Teemal Juhan liiv ja tühi väli kõneleb Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra küsib Kristjan Piirimäe. Mina olen toimetaja Mart silmask. Mina olen Kristjan Piirimäe ja ma olin kaks päeva Tallinnas ja mul oli öömaja ja läksin öömaale Jaan Tootsen juurde, kes on ülikoolitoimetajal ja Jaan oli väga kriitiline. Ta pihtis, et ta ei ole rahul. Senine ööülikool. Ta ei ole ikka küllalt asjalik, küllalt tulevikku vaatav ja ta ütles mulle, et oleks tarvis, et rajaksime Juhan liini klubi ka, nagu lükkaks selle ööülikooli nagu täiega käima. Loomulikult Joaliivi lumis, Johan lumi plaanis ongi. Et me hakkame siia kutsuma eelkõige teadlasi, aga muidugi, esimese asjana helistasin Joa Liivi muuseumisse ja küsisin direktrissi kes siin kõrval istub Mari Niitra, et oleks tarvis, et sa räägiksid Joan Liivist. Mina olen Mari Niitra ja ma mõtlesin, et ma alguses närvide rahustuseks räägin, kuidas mina, Johaniga sina peale sain, ma olen muuseumis töötanud nüüd üle pooleteise aasta. Ja tegelikult ma sattusin sinna tööle, juhatajaks täiesti juhuslikult, aga Juhan Liiv oli minu jaoks sel ajal pigem selline kauge klassik, keda tuli õppida koolis, kelle luuletusi tuli pähe õppida ja Inimesena oli kauge ja võõras, ta oli selline hästi depressiivne ja masendunud, et mul ei tekkinud temaga nagu kuidagi sellist isiklikku sidet, aga ma mõtlesin, et oh nii tore oleks ikkagi minna miinimuuseumisse tööle ja siis kusagil paar kuud peale seda, kui ma olin tööle hakanud nägin ma Juhanit unes. Me istusime Johaniga kahekesi vanas rehemaja köögis ja mis seal siis Juhani kodu. Mina istusin ühel pool lauda, tema istus teisel pool ja me vestlesime väga pikalt ja ma mäletan sellest unenäost seda. Tal olid hästi sinised silmad ja hästi kaval nägu ja ta kogu aeg muheles ja, ja teine kummaline asi oli see, et ma tundsin terve selle unenäo aja hästi tugevat suitsulõhna ja Juhan oli tõesti kõva suitsumees, aga ma ei mäleta ühestki teisest unenäost, et ma mäletaksin mingeid lõhnu, aga tõesti, mulle tundus, Juhan oligi kohal ja me saime sina peale seal rehemajas ja sellest ma olengi tegelikult mõelnud, et Juhanil on selline keeruline olukord, et see kaanon või müüt temast kuidagi segab teda või on palees käib temast ees ja, ja see on nii tugev ja selline suur ja monoliitne. Mis takistab võib-olla paljusid selliseid asju tema puhul nagu märkamast. Ja siis ma hakkasin ka mõtlema selle selle kaanoni tekkimise üle ja me kõik ilmselt jällegi teame juba siis kooliajast, et Juhani elu tõesti oligi traagiline. Ja teisest küljest tema elu oligi selline nagu müüt, et kõik need klassikalised, sellise hullu kannatava õnnetu vaese kirjaniku stereotüübid või arheotüübid olid tema puhul nagu täidetud ja kui lugeda näiteks neid mälestusi, mis siis ilmusid või ka järelehüüdeid, kui Juhan oli siis tõesti juba ära surnud 1913 vastu talve. Siis see oli nagu selline rahvuslik shokk, selline esimene üldsuse reaktsioon oli, et mida me oleme teinud, meie hulgas oli nii suur geeniuse luuletaja, aga me oleme nüüd ise kõik süüdi selles et me lasime ta käest või me ei osanud teda hinnata või me ei toetanud teda piisavalt. Ja minu arust on see väga tähelepanuväärne, et tegelikult siis Friedebert Tuglas, kes oli siis selline üks kõige tõsisemaid liivi uurijaid ja ka siis Liivi nagu propageerijaid võib-olla kirjutas temast siis esimese monograafia 1914 ehk siis juba kohe järgmisel aastal peale Juhani surma. Mis on tegelikult päris haruldane, et noh, kui me tänapäevast mõtleme, siis ütleme, Mati Unt suri 2005, aga noh, on küll ilmunud Mati Undi kohta selliseid tekste, aga noh, monograafia nii kiiresti nagu see kuidagi tundub, et see on nagu kummaline oleks, et see alles nagu peaks tulema, eks ole, et siin ei ole piisavalt ajalist distantsi veel. Aga Tuglas siis, nagu raius ta kohe kiiresti kivisse ja näiteks Jüri Talvet on öelnudki, et Tuglas sellesama monograafiaga tegigi Sis Liivist kujundi tegelikult võimendaski või kasutaski seda müüti ja samal ajal siis selle müüdi, teine pool oligi see, et, et tema elulugu kogu aeg vastaski kogu sellele mustrile. Et ta oligi vaene, tuli tunnustamata. Ta oli siis tegelikult esimene eesti kutseline kirjanik. Mis on selles mõttes paradoksaalne, et ta oli seda olukorras, kus tal lihtsalt ei olnud mitte midagi muud üle ei jäänud. Ja kus tal ei olnud ka mingisugust materiaalset tuge kusagilt võtta. Ta oli ka esimene suur kirjanik, kes oli niivõrd vaestest oludest tegelikult pärit, et kui mõelda, siis enne seda, eks ole, Kreutzwald, Koidula, nemad olid kõik ikkagi jõukamast kihist Vilde, kes on siis Juhanist aasta noorem. Tema oli ka ikkagi kupja poeg, temal olid selles mõttes materiaalsed võimalused, olid tal paremad. Ta sai saksakeelse hariduse juba noorena hakkas Euroopas ringi reisima, et tal olid nagu hoopis teised avaramad võimalused. Et Juhan Liiv tõesti tuligi siis sellest musta laega toast, kus olid ämblikuvõrgud ja, ja ritsikad ja prussakad. Ja oligi elu lõpuni, kas siis selline võib-olla natukene nagu tahumatu maapoiss või, või maamees. Ja nüüd alguses samal ajal Ta alustas siis tegelikult oma sellist avalikku karjääri väga vara juba paarikümneaastaselt, kui oli ilmunud trükis paar tema luuletust, kutsuti ta tegelikult ajalehtede juurde tööle, ajalehe toimetajaks, sel ajal tal ei olnud ju mitte mingisugust haridust, mitte tausta. Noh, ilmselt ka eruditsiooni ei olnud piisavalt, aga tol ajal siis kus siis eesti kultuur oli niivõrd noor ja see kultuurikiht oli nii õhuke, et siis tõesti saigi sündida seesama, mida võib-olla me nägime siin ka siis üheksakümnendatel oli samamoodi siis nagu ütleme lapsajakirjanik, et ta tuligi sinna ajalehe toimetusse ja, ja hakkas siis Zeitungid kokku panema. Ja tol ajal ta tõesti unistaski väga kuulsaks saamisest, et ta tõesti tahtiski saada kuulsaks. Samal ajal oli ta väga tundlik ja närviline ja kõik kaasaegsed siis mäletavadki, et ta tegelikult solvus väga kergesti, et kui keegi midagi kritiseeris või ütles, et see jutt või luuletus võiks võiks midagi kohendada. Siis ta võttis seda tohutult südamesse ja, ja haavus ja solvus ja tundis, et teda nagu ei mõisteta. Ja samal ajal siis tema sellised esimesed katsetused ei olnudki võib-olla ka palju ütlevad, või olidki sellised? Nad järgisid nagu ajastu vaimu ja olid sellised romantilised. Näiteks esimene luuletus, mis trükis ilmus, oli maikuu öö ja see on tõesti noh, ütleme tänapäeva mõistes võib teda lugeda, kui, siis sellist ajastu tüüpiliste romantilisel uldse näidet, aga, aga vast ei enamat. Ja samal ajal siis oligi see kultuurimaastik siis tegelikult tühilt, võib-olla see ka siis selle minu pakutud pealkirjaga juha liiv ja tühi väli, mis mul tegelikult hakkas lihtsalt kummitama peas. Et ma mõtlesin, et see, see tühi väli oligi ikka tegelikult siis toonane selline kultuuriseis, et seal ei olnud veel midagi kasvama hakanud, et see oli noorendikaga, mitte. Aga kas Juhan Liivi tajus teadvustas omal ajal, et Eesti kultuuriväli on hõre meenum, kultuurikiht, õhukene või, või midagi sellist? Seda, ta ütles ka alati, ta kurtis ta ilmselt noh, selles mõttes ei arvanud endast nüüd, et, et tema on nüüd see, kes siis selle tühja välja ära täidab. Aga ta kurtis selle üle, kas siis veel hiljem, et tegelikult siin ei olegi veel kedagi võtta ja ilmus tema juurde Tugogu 1893 10 lugu, mille ta pani siis kokku, osad neist olid siis, mis ta oli ajalehte kirjutanud ja osad olid siis esmailmumine. Et seda peetakse esimeseks eesti novellikoguks, see tähendab, et tema oli siis see mees, kes samas selles žanris üldse Eestis, eks ole, et, et selles mõttes oli täiesti see noh, kõik oli alles tegemata või sündimata ja loomata. Ja samal ajal siis ta esialgu ikkagi plaaniski olla jutukirjanik, ta senine murdepunkt või murranguline periood oligi tal siis 1892, sügisest, kui ta oli juba mõnda aega siis katsetanud, sellist ajalehetööd kusagil ta kaua vastu ei pidanud, ta ei talunud tiini, ta ei tahtnud nagu sellist argipäeva jama ja, ja ütleme, see lehetöö ei olnud ka võib-olla piisavalt loominguline ja ja see ei istunud talle kuidagi, et kusagilt vastu ei pidanud väga pikalt. Tavaliselt ta ütles ise üles need kohad. Ja 1292 sügisel ta siis otsustabki tema nüüd ütleb jällegi järjekordselt koha üles olevikulehe juures ja hakkab ennast elatava kirjaniku tööst ja siis ta hüüriski siin tartus hetseli tänavas, mis praegu on siis Liivi tänav ühe väikese ärklitoa ja hakkas kirjutama. See nüüd, kuidas ta jällegi siis kirjutas jutustuse vari, nii naljakas kui see ka ei ole, jällegi see sobib või haakub selle müüdi geeniuse sellise müüdi või balangu motiiviga, et ta kirjutaski varju kaheksa päevaga ei söönud, ei joonud isegi, ei olnud aega suitsetada, sellest oma toast välja ei tulnud ja ta kirjutaski selle ühe hoobiga ja samal ajal ta muidugi oli siis väga närvipinge piiri peal, et ta ise nagu siis ei hoidnud ennast või ei pidanud noh, ma ei tea, kinni mingisugusest päevarütmist ja unustas korralikult süüa ja, ja kuna ta oli ka enne juba selline ebastabiilne ja kui kujutada ette seda tema sellist joovastust, et ma nüüd kirjutasin midagi suurt ja siis ta läks seda käsikirja pakkuma kirjastajatele, aga noh, mis juhtus? Loomulikult kirjastajad ei võtnud alguses üldse vedu ja see masendus teda väga ja ta ei suutnud nagu sellega leppida, et kuidas on võimalik, et ma tõesti tegin selle nagu naine sünnitasin lapse ja nüüd ei oskagi seda hinnata ja ei saa aru, mis asi see on, eks ole, heata nii ütleski, et ta oli naine nurgavoodis, kes on väikesega maha saanud. Ja, ja peale seda siis tal ei olnud ka muidugi siis enam raha, et seda üürituba kinni maksta, siis ta läks tagasi siis Alatskivile oma venna juurde, kirjutas siis seal veel pikemaid jutte, käkimäe, kägu näiteks ja nõia tütar. Ja siis tasapisi tema vaimne olukord hakkab siis järjest hullemaks minema ja samal ajal siis ka tema armastuse lugu on ju jällegi õnnetu. Liisa Kolding, kellesse ta siis armus juba 1885 ja kellega ta tihedalt suhtles, oli pidevalt kirjavahetuses, see kirjavahetus on ka välja antud. Kes siis tegelikult kannatlikud ootused, et millal me siis saame nagu leivad ühte kappi panna ja, ja ausalt niimoodi pereelu hakata elama ja millal Juhan saab ta naiseks. Ja ma just vaatasin siis neid kirju ka üle, et siis veel need viimased kirjad, mis olidki 1893 alguses Liisale kirjutatud, siis ta veel ikka Juhan lootis, et et äkki ma nüüd lõpuks saan selle varjutrükki anda ja äkki ma saan siis raha ja vaat siis meil tuleb alles elu, et siis me saame üürida endale korteri Tartus ja vaat siis Liisa, et kannata veel natukene. Juba paistab meil see lootusekiir ja samamoodi ka siis plaanis ta aeg-ajalt, et ta asutab oma ajalehe ja, või siis hakkab hoopis raamat too kaupmeheks. Et noh, kogu aeg ta pidi mõtlema sellele siis, et kuidas ennast ikkagi elatada, et, et kuidas see siis on võimalik, see ütleme siis üle 100 aasta tagasi ollagi siis kutseline kirjanik, et tegelikult siis selgus, et ei olegi võimalik ikkagi visioon ikkagi failis külgsuunas ja see siis lõppebki selle täieliku vaimse kriisiga kus ta siis oli pikalt venna juures rupsil, kirjutab samas Sis põletab käsikirju seal viimane siis enne kui ta hullumajja siis viidi, oligi, kus ta märatses ja põletas järjekordse käsikirja ära. See on jällegi käsikirjade motiiv, on väga, väga selline geeniuse geeniuse müüdi mustrisse sobib hästi. Ja vend viis ta siis 1294 märtsis hullumajja kuhu ta siis jäi pikalt üle kolmekuulisel. Ja see ongi siis see murdepunkt, võib-olla, et sealt ta siis tuli välja vastu jaanipäeva. Diagnoos oli skisofreenik, parandamatu skisofreenik, noh et ühesõnaga siit enam midagi ei tule ja kui vaadata ka siis seda kaasaegset arusaama temast siis ikkagi üldlevinud selline seisukoht oligi, et Juhan Liiv oli küll andekas, aga kahjuks tuli haigus ja röövis kogu selle ande ja see jäi välja arendamata ja sealt ei tule enam midagi, vaid teda isegi ka nimetati, et ta oli vaimselt surnud. Ta oli nagu elav elav surnu, kes siis lõpuks hääbus siis ka füüsiliselt. Aga Me ei saa niimoodi öelda, sest Juhani puhul on paradoks selles, et et tema kõige olulisemad luuletused ja kõige mõjuvam looming tuleb siis just sellest ajast, kui ta pidi olema nagu täiesti loomevõimetu skisofreenik. Ja tegelikult siis jah, kui vaadata seda tema vastuvõtu või tema tõlgendusi, siis siis päris tükk aega läks, et üldse kaasaegsed sellest oleksid aru saanud, et nad ikkagi väga pikalt ja visalt püsis see veendumus, et noh, ta on, ta on ainult vari sellest, kes ta kunagi oli, ta kirjutas küll häid jutte ja näiteks tema luuletaja talenti ei tuntud üldse, sest tegelikult ka tema luuletusi ju ei ilmunud tema eluajal praktiliselt 1909 siis oli üks luulekogu. Nii et see pool temast oli täielikult varjus. Aga ma saan nii aru, et ega siis skisofreenia ju ei olnud tal kogu aeg peal, et tal olid nagu, pööras ära vahepeal, eks ole, aga selgemat retkedel ju kirjutas mõnusast ja pea oli selge ja ja jutul. Ta tegelikult ise sai väga hästi aru, et tal see selgusehetked on nagu lühikesed või ei saa ennast päris hästi kontrollida, et ta kusagil ütleb, et et ta peab leidma sellise luulevormi, kus ta saaks kolme minutiga ennast kokku võtta ja kontsentreerida ja kolme minuti jooksul luua, et ja sellepärast ka tegelikult tema luuletused on üldiselt lühikesed. Et, et see oli selline selguse inspiratsioonihetk, aga et kui ta üritas midagi siis pikemalt teha, siis läks asi ikkagi käest ära. Peale seda, kui ta sinna hullumajastkodukanti ära läks, ei teadnud keegi temast midagi ja noh, ta ei olnud ka nii kuulus, et keegi oleks väga teadnud tema järel küsida võib-olla, ja peeti teda siis pigem surnuks. Aga Juhan Luiga eelmise sajandi alguses 1901 vist käis lihtsalt Alatskivi kandis enda uurimistöö jaoks kogumas siis andmeid hullumeelsuse kohta ja kuna siis Juhani kodu oli maantee ääres, siis ta täiesti juhuslikult sattus sinna aeda ja vaatab, et oi, et selline habetunud mees väga metsik, näeb välja, saapad olid katki, varbad vahtisid välja, aga loeb ajalehte. Et, et noh, nagu on selline segane helk tal pilgus. Aga samas ei ole ka, et ta kuidagi noh, et ei saa nagu öelda, et on nagu puhas hull või lootusetu juhtum, et et ega Luiga ka tegelikult ei saanud temast lõpuni aru, sest. Ma just jällegi vaatasin, et mida Luiga tema kohta kirjutas siis Luiga näiteks ütleb hästi konkreetselt, et et peale 1890 kolmandat aastat Juhan tegelikult midagi uut ei kirjuta, et noh, Luiga oli siis tema käsikirju sirvinud ja vaadanud Juhan isegi vist ise näitas talle neid. Luiga arvas, et ei, et siit ei tule midagi uut, et siin on ainult siis noh, mingisugused fragmendid sellest varasemast, mis ta oli või mis ta oleks võinud olla. Aga noh, selles mõttes jällegi Luiga tegelikult eksis. Ja, ja samamoodi siis selle tõlgendamise puhul on Tuglas, kes siis selles mõttes nägi juba sellega, et, et kui ta neid monograafiaid temast kirjutas või või ka tema oli siis selle Noor-Eesti aktsiooni taga, kui siis selgus, et Juhan Liiv on elus, siis Noor-Eesti algatas ju selliseid toetusaktsioone ja püüdsid talle raha koguda ja nii edasi. Ja, ja andsid ka siis selle tema luulekogu välja. Aga Tuglas ikkagi püüab nagu mingisse raami teda panna, et noh, kuidagi seletada teda nagu sellise tollase sellise ajastu vaimu kaudu illusiooni kenasti kohutavalt häiris, eks ole, ja häiris küll, sest noh, ilmselt see oligi see, et et ta tabas ise ära, et, et noh, see ei ole nagu õige. Ta turvas oli tubli noormees, aga ta oli täiega küündimatu ikka, eks ole, võrreldes Liiviga. Tuulasel olid hoopis teised võimalused, eks ole, tal juba natukene noorem generatsioon tema ajal oli juba olemas selline noh, ütleme kirjandusringkonnad olid palju suuremad, tema oli ikkagi juba siis selline noor, tõusev tähtlugupeetud, tal olid oma sidemed ja suhted aga Juhan oli sellest kõigest nagu väljaspool, tema oli paaria ja, ja samal ajal siis mulle tundubki see, et temast selline suuruse või miks me üldse näiteks täna temast räägime või miks temast muuseum on loodud. Põhjus on ikkagi selles, et Ta ei arvestanud sellega, mida, mida üldsus arvas või mis oli parajasti moes või noh, see isegi häiris teda väga, et tema tegi ainult seda, mida ta tundis. Sellepärast ta põletas oma oma asju, et Tuglase Leto ehitis näiteks Tuglas näitas talle seda Villem Grünthal-Ridala luuletust. Kas ta talvine öö ja oli ise vaimustusest, vaat milline luuletus, et kaasaegne eesti luule siit juba hakkab midagi tulema. Soon ütles, et see ei ole üldse mingisugune luuletuski, et see on mingi jama ja selle kohta on siis hiljem öeldud, et et siis Ridala luuletus oligi siis võib-olla selline Euroopa malle järgiv nagu sellist impressionistliku ja püüdis nagu jäljendada mingisugust suunda. Ja Juhan ei pidanud seda nagu millekski, tema jaoks puudus selles siis selline sügavus. Et nii, et Juhan oli siis nagu see mees, kes mõtles välja, et aja nagu oma asja tuleb, nagu tuleb. Jah, seda küll, et tema tundis, et ja kusjuures tõesti see siis juhtuski, siis mõtlesin, et noorusest ta ikkagi püüdis ja sellepärast on ka ütleme, need nooruse luuletused võib-olla ongi nagu nõrgemad, et, et sel ajal oli tal veel see väline, oli tähtis, et mida teised arvavad ja kuidas teised on kirjutanud. Tänud ja kas see nüüd trüki pääseb, et hiljem teda tegelikult ei huvitanud. Aga samal ajal jällegi need tema kaasaegsed, kes siis igati püüdsid teda nagu toetada ja aidata ja võib-olla ka tema luulet välja anda need tegelikult nagu vaikselt nagu heitsid talle ette seda, et ta põeb mingit suurushullustus. Et ta hakkab jälle sonima oma suurusest, et teda ei mõisteta ja et ta on, mida ta räägib, et, et Noor-Eesti jaoks oli ta ka pigem ikkagi selline, et neil oli vaja elavat eelkäijat, et keegi, kes oli siis selle eesti tõelise kirjanduse sünni nagu eel ka olemas, eks ole, mingisugune verstapost. Aga noh, tegelikult siis võib-olla Juhan ulatus sellest hoopis üle või ta ei mahtunud sinna sinna pilti üldse ära, eks ole. Millise kirjandusvoolu esindajana siis on, et ma saan aru, et teised olid kõik postkolonialismi Is, aga remasinasti mahtunud? Ma arvan, et teda võib-olla ei õnnestugi mingisse voolu toppida või, või mahutada või suruda, sest et, et kui teda alguses lugeda või paljusid tema luuletusi lugeda, et siis tundub, et noh, et ongi võib-olla isegi nagu naiivsevõitu või, või noh, et nii lihtne, et tal ei ole selliste, selliseid intellektuaalseid konstruktsioone, ei ole tal seal taga, et või et noh, sellist väga kõrge, et noh, ma ei tea, ta ei struktureeri kuidagi, et see kõik tuleb kusagilt väga sügavalt seest. Aga kas võib nii öelda, et ta nagu väljendas seda, mida mida väljendab alateadvus ja mitte mitte seda, mis on nagu, nagu teadvuse toole. Osalt võib-olla küll, aga samas ta ikkagi noh, ei saa ka öelda, et ta nagu oli kuidagi antiintellektuaalne või nagu üldse mõistuspärane ei olnud, sest tegelikult tal on ka hästi sügavad filosoofilised, sellised ütlemised või, või mõttesalmid on nende kohta öeldud, kus ta nagu järsku väga tabavalt nagu defineerib näiteks ma ei tea poliitilisi olusid või noh, mingi vaimuelu seisu või kirjutab mingi lühikese jutu ja et kui mina mõtlen eesti rahva vaimuelu peale, eks ole, et, et kui kurb tal siis on ja et tal oli nagu selline analüüsivõime oli olemas, et ei saa öelda, et tal nagu ainult oli selline, ma ei tea, intuitiivne aga samas, mis mind näiteks hämmastas, et kusagil keegi sugulane, kelle juures ta siis viimased aastad elas ütles, et 13. aasta algul noh, ütleme pool aastat enne oma surma, et siis ta oli muutunud väga selliseks raskemeelseks ja ja oli pidevalt rääkinud selliseid väga süngeid nagu asju, nagu ettekuulutusi ta. Ta rääkis, et kohe tuleb suur sõda 13. aastal ja ta rääkis 13. aasta alguses, et tuleb suur sõdalane, hull, eks, kus sakslane tahab palju kannatada ja Vene riik koguni hävineb siis, mis ta veel rääkis, ta rääkis ka Tallinna hävinemisest näiteks. Noh, siis ta on öelnud ju, et ükskord on Eesti riik, et olid nagu sellised prohvetlikud ettekuulutused, mida ei saa nagu mitte kuidagi seletada. Ja Leonhard Lapin räägib Juhanistis sellises ESM-i kontekstis ja, ja tema ütles Juhani kohta, et Juhan oli ärganu kes ei osanud enam elada uneilmas kussist, teised tema kaasaegsed elasid. Tema oli ainuke normaalne inimene Mitte et, et tema ei suutnud mängida, kaasaled, ta oli selles mõttes ju ei sallinud üldse mingisuguseid konventsioone või või selliseid formaalsust, ta ei pööranud ka oma välimust sellele tähelepanu ja, ja ta ei kannatanud mingit Peelutsemist ja noh, see vorm ei olnud tema jaoks üldse tähtis ja ilmselt ka järginud siis sellist seltskondlikku mängu üldse või noh, võib-olla mõnikord mulle tundubki, et äkki ta siis natukene ka nimme nagu oligi selline nii-öelda hull, et ta, et hull võib siis tõtt näkku öelda, eks ole. Ta oli ka selles mõttes protestimeelne, et kuna tuli lihtsast perest, et kas ta nagu vastandas ennast ka kuidagimoodi ja või esindas siis nagu hästi teadlikult nagu siis sellist nagu lihtrahvast ja vaesemat kihti tõusid. Kuid ta kindlasti ei sallinud üldse. Aga samal ajal selles mõttes oli tal see samastumine oli pigem sellised noh, ta räägib Eestimaast või eesti rahvast üldiselt, et siis ta nagu samastas ennast selle Eestimaaga, et et tema viletsus oligi siis kogu üldine viletsus tollest ajast, selle üle ta ta pidevalt kurvastab ja kaebab ja samal ajal siis ta ju alati kohutavalt solvus kõigi nende heatahtlike katsete peale, et kui keegi tõi talle palitu või ülikonna uue või isegi puhta pesu, pakkus talle, kuna ta käis tõesti Nortsudes ringi, seda kohutavat solvus, sest ta tundis, et see kuidagi nagu alavääristab teda ja ta on nagu sunnitud olema siis sellises nagu abitus seisundis. Ja sellepärast muidugi oli temaga hirmus raske, et kõik, kes teda heatahtlikult tahtsid abistada, ta oli väga tundlik, et kui keegi kuskil raha tahtis talle anda või midagi osta või või kuhugi enda juurde kutsus nagu külla pikemaks ajaks nagu elama ja et ta kohutavalt tundlik ja, ja lõpuks ta siis hakkas ikkagi seda, seda vaest inimest siis nagu solvama ja, ja kiskus tüli üles, kuni siis nagu asi läks nagu laiali, et noh, ka see Poola kuninga lugu. Et seda ikkagi siis noh, see oli ka üldteada, mulle tundub, ma ei tea, kas see siis oli ajakirjanduse vahendusel, aga et isegi tänaval uulitsapoisid, narrisid teda Poola kuningaks ja kuidagi oli kellegagi sellises intelligentsed vestluses ja kui ta ootamatult teatas, et teda oodatakse Poolas, no siis oli nagu kuidagi tõmbas kohesele kriipsu peale sellisele dialoogile, et ahah, et meil on siiski tegemist nõdrameelsusega ja ja, ja ta tõesti ka siis korduvalt üritas Poola sõita. Et ühel korral ta juba rongiga jõudnud Valka ja kavatses siis Riiga edasi sõita. Aga keegi tuttav nägi teda seal, ütles, et kuhu sa siis niimoodi lähed, et vaata, mis riided sul seljas on, siis ta ostis endale midagi viisakamad. Aga siis jäi mõnikümmend kopikat rongipiletist puudu, jäi jälle katki. Et ja siis oli ikka veel üks lugu, Tallinnas oli üks hotell ja selle hotellipidaja oli väga nõutu. Tema juurde oli tulnud üks mees, kes käitus väga välja peetult, nimetas ennast Poola kuningaks. Ja siis, kui päriti, et millal ta kavatseb oma nagu ööbimise eest maksta, siis ta teatas, et tema kaaskond ei ole veel järele jõudnud, aga et noh, et peagi on teda oodata. Ja siis vist see hotelliomanik oli, oli päris hädas ja kutsus siis kellelegi, kes tegelikult liivi tundise tundis liivi ära, et oi, et see on ju see mees. Kas on selle kohta ka mingit uurimusi või andmeid, et kuidas seda Juhan Liivi siis siin raviti, see pidi olema tõenäoliselt seal staadioni tänaval. Et millised meetodid olid näiteks Alexis kivil, mis temal rikuti, tervis puha ära, kui külma jääveega tehti vann kusagilt mul on nagu meelde jäänud, et sedasama Luiga, et talle pärast pakkus lausa omaette tuba sinna. Tule, ela ja ole seal ja tööta. Tegelikult see on veel täitsa selles mõttes nagu päevavalgele toomata, et ma olen kusagilt olen midagi lugenud kus kirjeldati seda tema käitumist, keegi oli vist neid haiguslugudest väljavõtteid toonud ja isegi vist ilmus kunagi akadeemias millalgi, et sealt ilmselt leiab üles. Ja et seal oli nagu päevade kaupa tema seisund ja siis mis temaga siis tehti, et kui ta märatses, et siis ta viidi kuhugi rahunema või noh, midagi seal oli. Mõned inimesed on arvanud, et võib-olla ta ei olnud üldse skisofreenik, see on nagu tolle aja diagnoos, et noh ka see juba, et need kahtlused, et et kui ta oli nii-öelda täielikult loomevõimetu, aga tegelikult ta just oli eriti ruume võimeline omal moel Saab haua lahti kaevata ja DNA analüüsi. Kas on skisotüüpia või ei olnud? Sellega tegeles tegelikult Tuglas, Tuglas arvas, et pärilikkus see põhipõhjus, miks ta seal suguvõsas oli mingisuguseid selliseid nagu ebastabiilsust oli või et tema seletas, tolle ajal nagu sellise nägemuse järgi Muuseas, kas on säilinud mingeid märke ka sellest, et Juhan Liivil oleks tõepoolest mõnikord olnud ka selline nagu hea tuju või? Tegelikult on väga palju neid, et mina just hakkasin lugema siis. Ma kõigile soovitan seal siis Juhan Liiv mälestustes selline kogumik, kus tõesti siis ei ole mitte ühe inimese vaade, vaid on kogutud siis igalt poolt ajakirjanduses ilmunud kokku erinevate inimeste mingit kokkupuuted temaga ja kusagil ta näiteks ütleb Juhan isesised. Kohutavalt häirib, et alati räägitakse, et vaene liiv tan oma õnnetuses hulluks läinud. No mis jutt see on, tegelikult ma olen suurest õllest hulluks läinud ja, ja tal oli selline hästi terav huumorimeel tegelikult või noh, kasvõi vaadata seal varjus siis siis kui hästi ta on tabanud neid mingisuguseid külamehi, kes on siis sellised hästi värvikad karakterid tal nagu väga muhedalt kirjutanud. Ja siis üks nali näiteks oli see, et et liiv oli jälle tartu peal liikumas ja seal olevat olnud üks selline edev Key Karlik noormees, kes noh, ütleme siis, kuidas tänapäeval nimetan tõesti trendikas mees käis moodsalt riides, olid mustad lokid ja ja, ja temal oli album, kuhu ta palus tuntud inimestel siis kirjutada midagi. Ja tema tüütas siis ka Juhanit, et, et kuulge, et kirjutage, palun minule ka siia midagi. Mõni salm mälestuseks. Palun joonitsi väga häiris, tema üldse ei tahtnud kirjutada, aga see trendimees ei jätnud teda rahule. Lõpuks Johan haaras sulepea ja kirjutas. Oleks kuulnud, kui sind tehti, oleks hüüdnud, ärge tehke. Nii et tal oli jah, selline täitsa võllahuumor ka. Tundub natuke, et see kuvand on vildakas selle koha pealt, et ma lugesin ka seda Juhan Liiv kaasaegsete mälestustes ja siis sealt nagu koorub, väga hoopis teistsugune pilt välja, et Ta nagu rändas mööda maad ringi ja elas oma austajate kodudes kus talle väga tihtipeale pakuti lahkelt nagu omaette elamist. Ja siis, kui tüdines ära, siis läks jälle kellegi teise juurde ja nagu tegelikult elas sellist väga mõnusat kerjusmungaelu, kui, kui üldse mingit võrdlust on võimalik tuua. Kasutas sellist süüdimatu hullu privileeg isegi natukene igale poole sisse astuda, kuna saga pähe tuli ja teha selliseid trikke, näiteks et kohtus mõne tuttavaga linnas astus kõrval olevasse raamatupoodi, võttis sealt enda enda mingisuguse kogutud teoste koguja kinkis talle ja siis kui raamatukaupmees pahandama, et ei maksa selle eest, siis näitas, et näed, et siin on minu nimi peale kirjutatud, et see on minu oma, tegelikult selliseid vigureid kogu aeg tegi. Kui midagi traagilist oli siis võib-olla tõesti see, see ikkagi see hullumeelsus, et teine asi on muidugi see, et ta oli vist ilmselt täielik ahelsuitsetaja sõltumata oma diisikusest ja siis on imelik, et ta niigi kaua välja vedas. Aga muidu jääb küll mulje, et täitsa kadestamisväärselt tore, sihuke vaba elustiil oli tal. Tänapäeval on meil kõik see, ütleme, see kultuurikiht on palju paksemaks läinud, et meil Kirjanike liit ja siis on meil kultuurkapital ja siis on meil väga huvitavad kriteeriumid, et noh, et mille järgi saab aru, et kes on siis nagu tunnustatud kirjanik ja tema oli nagu sellisest süsteemist väljaspool ja tol ajal muidugi ka ei olnud ka üldse, et sellist nagu institutsionaalset süsteemi olemaski, eks ole. Ja ka tema surma järel siis taheti panna alus Juhan Liivi kapitalile, mul nüüd ei ole andmeid, et kuhu see plaan jõudis, aga noh, ühesõnaga siis teadvustati, et tegelikult võib-olla mingisugused anded on, keda me ei suuda nagu toetada ja kellel ei ole võimalusi, et selle jaoks peaks olema mingisugune siis süsteem, mis, mis võimaldab neid andeid välja arendada või või pakkuda mingisugust materiaalset tuge. Et see nagu selline küsimus, siis tekkis üles. Selle loengu pealkirjaks Juhan liiv ja tühi väli. Juhan Liivi meelest, nagu ma aru saan, oli kultuuriväli suht tühi. Et ma küsin, et kuidas siis nüüd on praegu olukord 21. sajandi Eestis kas on olukord paranenud või läinud aina hullemaks tühjemaks? Hennoste kirjeldab, kuidas eesti kultuur kogu aeg teeb selliseid hüppeid modernismi poole, aga et alati on seal nii hirmus ajaline mahajäämus ja et me kuidagi ikkagi jõuavad, meil on alatise nihe ja ja tegelikult ka siis selline rahvuslik kompleks, mis tegelikult takistabki võib-olla sellist algupärast või erilist või isepäist luua, et alati me vaatame kõigepealt seda, et mida mujal maailmas tehakse ja miks meil ei ole vaat selle voolu neid esindajaid, noh, see on selline, ütleme siis väikese kultuuri probleem võib-olla, et, et noh, Juhanil oligi see, et ta oli nagu sellest vaba tänu sellele, et ta oli siis nõdrameelne, et et ta ei lasknud ennast segada, siis nendest ei sellest, et mida see suur maailm teeb, ega siis ka see, et mida siis tegelikult siis kohalike Eesti kultuuriüldsus teeb, et ta oli kuidagi siis selles oma reaalsuses hoopis. Mulle hirmsasti meeldib see luuletus. Juhanil tule öö, pimedus. Lail deklameerima lihtsalt loen ette. Tule ööpimedus, võta mind sülle, minu päike ei tunne mind, öö jäänud mulle ainust, tähte seal pole, minul on kole varia mu üle. Edvard Munchi karje tuleb sinna, et et see on kuidagi nii võimas. Ja pärast muidugi vaatasin, et kust see tuli, mul see paralleel, et ja siis ma vaatasin, et Talvet oli, oli muidugi, ma olin lugenud talveti sõna- liivi ühele järjekordsele väljaandele ja talvel tuli siis sisse toonud, et samal ajal kui liiv tegutsesid, siis oli ka Edward. Eks ole, aktiivne looja. Aga et mis siis nagu erinevus on, et miks muuki teatakse sel määral, et keegi mu sõber käis munki muuseumis Norras ja ütles, et seal igal pool, et see tõesti õudne, et seal müüdi neid täis puudutavaid karjeid. Et sai endale muuseumi poest osta, et et noh, kuni sellise nagu äärmise banaalsuseni välja, eks ole. Aga et visuaalne keel on universaalne, võib-olla ta väljendab sedasama, mis Juhan selle luuletusega. Aga seda luuletust piirab see, et on kirjutatud nii väikese rahvakeeles ja, ja me ei saagi nagu sellest kuidagi välja või nad seda on ka siis püütud tõlkida inglise keelde, aga noh, minu arust ei ole ikkagi see, et nagu mingis mõttes väike rahvas ikkagi ongi nagu, natukene ta jääbki sinna oma piiridesse, sest teda ei saa nagunii laiali laotada või et vähe on neid, kes saaksid seda mõista. Ei, minul on nagu selline väike kahtlus, et äkki liiv on siiski, Liivi looming on äkki vananenud 100 aastaga maanenud ära ajast maas ja võib-olla ei ole mõtet seda enam tänapäeval lugeda, et on juba uued ja paremad need värsid ja proosa debatti olemas ja novellid. Kes ja mis põhjustel peaks nüüd, 21. sajandil nii vara kirjandust lugema? Ta ei ole vananenud, aga see on jälle see, kuidas sinna jõuda, et mulle tundub, et mõned väga noored inimesed saavad väga hästi temast aru. Mina ise näiteks ei saanud nii hästi aru maa noh, näiteks seesama vari tundus mulle kaheksandas klassis vist tuli vanasti vähemalt lugeda see tundus mulle nii hirmus nagu kuidagi tüütu ja igav ja pealegi ma olin lugenud juba mingeid suuri kirjanikke, kes kuskilt euroopa kirjanikke, kes olid nagu palju võimsamad ja et tundus kõik nii kodukootud kuidagi. Ja siis, kui ma teda uuesti lugesin nüüd täiskasvanuna, siis ma vaatasin, et täiesti noh, mul oli see kontekst nagu olemas ja ma vaatasin, kui geniaalsed sähvatused seal on tegelikult või et ta võib-olla ei ole jah terviklik, aga see kirjutati kaheksa päevaga, et ta ei isegi lugenud seda ilmselt läbi siis kui ta selle juba nagu kirjastajale tahtis viia. Ja luuletustega on samamoodi tegelikult, et noh, ta on lihtne. Aga samas no kasvõi see, et, et tema ei arvanud tegelikult palju riimilisest luulest, ehkki ta ise kirjutas Kariimides päris palju. Aga seda tõin Jüri Talvet välja, kes on ka siis nüüd kolmas inimene, kes on kõik Juhani käsikirjad läbi lugenud Tuglase ja Vinkel järel. Et ta kirjutas ka siis mitte riimilist või sellist vaba värsilist luulet ja et Euroopas see vabavärss siis alles noh, ütleme muutus selliseks nagu normaalseks nähtuseks kusagil sealsamas esimese maailmasõja paiku akad eesti luules võib-olla hakkaski domineerima või nagu tuli olles jõuliselt sisse kuuekümnendatel, et noh, siin on nagu näha see ajaline nihe. Ta oli täiesti sellest sellest skaalast, et ei saa nagu loogilisse seadusesse panna. Nii et ikkagi meil on terve ports selgeid fakte, ta tõesti oli omast ajast ees ja siis siis tekib nagu see mõtet. Et äkki me oleme ikkagi Veliivist maas. Äkki veel alles 50 aasta pärast hakkame aru saama. Pirn põleb. Väga hea ja noh, näiteks ütleme, postmodernismi on teda võib-olla küll keeruline paigutada, et see nagu on hoopis teistel printsiipidel, et see on just selline siis teadlik nagu lõhkumine ja mäng, eks ole. Ja võib-olla siis ka selline tõesti selline väga intellektuaalne luule, et noh, mis on nagu keeruline ja selline või ka modernism ei ole ta siis selles mõttes, et ta ei pidurda seda arusaamise või kohalejõudmise protsessi, ta ei tee seda raskeks, vaid ta on just ongi nii lihtne ja aus, et ta on nagu ongi nagu ajast väljaspool, et see on nagu. Ma ei tea, Shakest piir on ju selles mõttes ka selline, et mitte, et ma neid kuidagi siin kõrvutan või, aga et ta nagu ei vanane ja samal ajal noh, ei saa ka öelda, et ta nüüd noh, et, et on nagu tohutud mingid uued avastused tema loominguga seoses. Aga ta on kuidagi nii universaalne ja ajatu, et ta kuidagi see need probleemid või inimese hing. Ja see, mida ta siis väljendab. See kuidagi on nii tabav. Ma kujutan ette, et see kaasaegsete mulje temast võis olla väga segane, et temast oligi keeruline, nagu aru saada või ma olen selle peale ka mõelnud niimoodi, et Alatskivi kandis Kuusal, kus siis Juhan suri. Elab üks mees, kes on endine Ida-Virunarkomaan ja ta on selline hästi kõhn, pikk. Käib suvisel ajal siis ka selliste paksude imelike vammustega, noh, on nagu väga kaltsakalt riides, tal on alati mingisugused asjad käes korjab teinekord tee äärest pudeleid või midagi ja kui mina kolisin koosa kanti elama, siis siis me kohe vaatasime tee äärest, alati kõnnib väga pikalt jalgsi mööda teeääri liiv ja, ja tõepoolest noh, ta pidevalt kõnnib seal keegi temast midagi ei tea, ta elab siis koos ühes paneelmaja korteris ja siis ma olen sageli mõelnud, et huvitav, et kas Juhan jättis ka sellise mulje siis nagu ümberkaudsetele, kes teda seal teedel nägid kõndimas või või et äkki me vaatame, et see on vaene hull, kes millegipärast rahustab ennast siis selle jalutamisega seal iga päev hommikul läheb siis välja kõnnib pikalt kümneid kilomeetreid jälle edasi-tagasi aga äkki tal on ka sahtlis luuletused näiteks või, või mingi muu asi, et et me ei tea, kui raske on tegelikult hinnata seda või noh, nagu aru saada, et? Juhan Liivist rääkisid Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra ning Kristjan Piirimäe. Vestlus salvestatud Tartus Tampere majas. Muusika, eriti kurva muusika, ansambli kontsert installatsioonist, Tagerotüübid. Saate panid kokku Külli tüli ja Mart Zirnask. Ööülikool tänab Eesti Kultuurkapitali raadioteater 2011.