Täna olen vanasõna, paha siga, mitu viga on küllap kuulajale väga tuttav tav. Seda on ikka kasutatud olukordades, kui keegi hädaldab, et millegi tegemisel on takistused. Ja õieti on see rahvatarkus ka palju pikem. Paha siga, mitu viga, kärss kärnas ja maa külmunud, on selline versioon ka, mida kindlasti paljud teavad. Loogiliselt võttes ei saa küll me praegu jaanipäeva eel keegi omalaiskusele külmunud maad ettekäändeks tuua, kuid hädaldajataja vingujad, põhjendustest loogika tihtipeale vett ei peagi. Kindlasti on see külmunud maa palju laiema tähendusega piltlik metafoor ja kujundkeeles on ka selline loomade ja inimeste vahele paralleelide tõmbamine. Üks levinumaid võtteid eestikeelses trükisõnas leidub see vanasõna varasemates baltisaksa pastorite sõnaraamatutes grammatikates. Juba meil 18. sajandi algupoolel, näiteks leiame selle pastor Anton Thor Helle koostatud grammatikast sõnastikust lühi sissejuhatus eesti keelde, mis siis juba 1732. aastal ilmus. Aga see sõnastus on siin veidi teistsugune, kurisiga mõnda viga. Ja juures leidub ka saksa keeles seletus, kes ei viitsi tööd teha, leiavad kergesti vabanduse. Aga ka näiteks 1780. aastal ilmunud August Wilhelm Hupel sõnaraamatus maa külmetud Kärskadki ja 19. sajandil juba päris ohtralt on selles sõnastuses ka 1876. aastal Ferdinand Johann Wiedemanni teoses eestlaste sise- ja väliselust mitu versiooni kurisiga, mõnda viga aga ka pahur siga, palju viga. Ja kui me nüüd vaatame Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivikirjapanekuid siis on selle rahvatarkuse kohta pea 300 kirjapanekut. Seega väga esinduslik kogus ja meie teadusväljaandes Eesti vanasõnad kannab see ütlus paha siga, mitu viga. Tüübinumbrit 8237. Selle rahvatarkuse vanimad rahvapärased üleskirjutused pärinevad aga 19. sajandi lõpust ehk siis tavapäraselt ajast, mis, mil sai siis hoo sisse. Meie rahvaluule kogumine laiemalt. Ja see on ka taas rahvusvaheliselt väga tuntud tarkusetera, mida võib kohata ka meie ida ja lõunanaabrite kõnepruugis. Ja meie esimeste suuremate rahvaluulekogujate Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni kogudes kohtame nii varasemaid sõnastusvorme kurisiga mitu viga, aga juba ka tänapäeval enam tuntud paha siga, mitu viga. Ja lisaks tuleb muidugi mainida ka seda, et rohkem materjali põhjal võib täheldada kohalikku variatiivsust. Nii on näiteks Lõuna-Eestis levinud variandid vingjal seal mitu viga või siis viis viga vinguril seal või mitu viga vinguril, põrsal või sant siga, mitu viga. Aga vaatame nüüd siis, kuidas rahvaluulekogujad ise on kirjeldanud selle vanasõnakasutusviise ja millistes situatsioonides ja millises tähenduses on tarkusetera pruugitud. Näiteks 1889. aastal on jurist, jaanuar uto põld kirja pannud sellise seletused, pahur siga, palju viga, kärss kärnas, maa on külmetanud, öeldakse inimesele, kes iga asja juures viriseb ja viriseb. Või 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Kuusalust paha siga, mõnda viga maa jääs kärss kärnas. Nii öeldakse mõnikord laisale inimesele enamasti lastele, keda kästakse midagi tööd teha. Aga kes ikka vabandab? Ma ei saa seda tehtud. Niisiis on seda kombeks olnud ka lastele töökuse kasvatamisel öelda. Või 1927. aastal on Emmastest Hiiumaalt Meinhard Meiusi kirjutanud sant siga, mitu viga, maa, külmand, kärss, haige, üteldakse sellele, kes mingi toimetusega hakkama ei saa selleks igasuguseid vabandavaid ettekäändeid otsib. Kohanilast on kuuekümnendatel kirjapanek, siga tahab tsingu, aga nina on haige või maa külmetanud. Otsib vigasid, häda pole kedagi, muidu otsib süüd. Sedasi mõni inimene nuriseb ühtepuhku, aga enese just vead ongi. Või 1976. aastal Hilda jõulma kirjapanek Iisakust paha siga, mitu viga, saamatu oja, virisk otsib vigu teiste mitte enda juurest ja näiteks 1980.-test aastatest on ka kirja, paneb Türilt vanaisa küsis põrsastelt, kes ei viitsinud tuhnida ja virisesid. On teil kärss kärnas või on maa külmunud? Seda ütelus kasutati ka laste kohta, kui nad jonnisin, virisesid ja see hädaldamist kritiseeriv vanasõna on ju meil inspireerinud ka kirjanike loomingut. Võtame või Oskar Lutsu, kellel on mõistulugu pealkirjaga paha siga, mitu viga. Mis siis vestab sellest, kuidas ükskord lasti sead Cesale? Üks noorsiga ei viitsinud tuhnida, ikka oli mingi vabandus. Ja lõpuks sai emis kurjaks ja käratas, oh sina laiskvorst, temal maa jaanipäeva aegu külmunud, pole sinu kärss kärnas pole maa külmunud. Laisk oleb, et see on siis omal ajal laste rõõmus ka leidnud koha ja paljudes õpikutes sellise moraali jutuna ka õpilastele sees lugemiseks. Aga selle kohta, et viriseja ja nuriseja all on alati mingi viga ja leplik, lepib halvemagabki. Heale, antakse vilisele mitt, viriseja mitte, on meil päris palju muidki vanasõnalisi osatamisi, näiteks pahal lapsel palju viga või paharatas karjub ikka kõige rohkem. Kass sööb oma saaki alati, nuriseb ess. Vili, sõjal on silmad villis. Vingele seal ei sõnni, Lütsigi Moid. Üks siga, üheksa viga või hea põrsas, sööb kõik ära või hea hobune ei põle kunagi kaaru, kes ei sünni saunaseisuni mõisa. Nii et päris mitmeid. Ja mida siis lõpuks öelda? Ju seda vingumist ja hädaldamist ikka aegade jooksul ette on tulnud, kui selle kohta meil nii palju ütlusi on vanasõnade hulgas inimkäitumisviisina on see hädaldamine üksjagu ebamugav teistele kuulata. Hädaldaja leiab vabanduse, nii et isegi juunikuu soojuses võib tema jaoks ettekäändeks olla külmunud maa.