Tänane vanasõna inimene on inimesele hunt on eesti keeles kodunenud pigem kirjanduse kaudu. Kindlasti peab raadiokuulaja antiikset ladinakeelset fraasi homo homini luupus või selle pikemat kuju oma homini uppusest mille karm tähendus inimene on inimesele hunt, viitab siis olukordadele, kus inimesed teadaolevalt käitusid hundiga sarnaselt. Ja antiikajakirjanduse põhjal on sellesse ütlusesse kivistunud arvamus, et hundil kui olendil on röövellikud julmad ebainimlikud, iseloomuomadused võib piltlikult on inimene pigem loom kui siis tsiviliseeritud olend. Kõnealuse valasena variatsioon ilmus ladinakeelse värsireana umbes kolmandal sajandil enne Kristust. Vana-Rooma komöödiakirjaniku tiitios, makius, plahutuse näidendis asinaaria. Nii nagu suurema osa Vana-Rooma komöödia näidendite tegevustik toimub Kreekas, nii toimub ka selle komöödia tegevus Ateenas. Ja tähenduslik on võib-olla see, et mõttetera kõlab selles näidendis kaupmehe suust. Eesti keeles seda näidendit ilmunud ei ole. Aga siis selle fraasi tõlge või selle värsirea tõlge oleks siis järgmine, et inimene on inimesele hunt, mitte inimene, kui ta ei mõista, milline ta on. Et see tähendab siis, kui inimene ei teadvusta, kuidas ta käitub või Alo teaduslikult käitub. Kuigi see vanasõna on kirjanduse mõjuline, leiame selle ütlusega ka eesti vanasõnade esinduslikemast kogust 1900 kaheksakümnendail aastail ilmavalgust näinud teadusväljaandes Eesti vanasõnad. Ja selles raamatus kannab siis see vanasõna inimene on inimesele hunt, tüübinumbrid 2119. Me aga ei leia seda varasemate folkloorikogujate kirjapanekutest. 19. sajandi lõpul algas meie folkloori kogumine muidu ega ka baltisaksa autorite eesti keele sõnaraamatutest grammatikates kus samuti on muidu vanasõnu keelenäidetena vähemasti kasutatud üpriski palju. Siiski esineb see ütlus, inimene on inimesele hunt, näiteks folklorist Erna normanni raamatus ehk Eesti vanasõnu rubriigis inimesest ja mis siis ilmus 1955. aastal ja leiame sellega näiteks keeleteadlase ja murdeuurija. Andrus Saareste koostatud eesti keele mõistelise sõnaraamatu esimesest osast mis ilmus 1958. aastal Stockholmis. Kaheldamatult asub hunt maailma rahvaste folklooris ja ka eesti folklooris olulisel kohal on ju pealegi tegemist meie rahvusloomaga. Ilmar Rootsi on uurinud muljetavaldava põhjalikkusega, pea hundi ja inimese suhete ajalukku puutuvat inimesena huntidest kuni hunte puudutava rahvapärimuse nii välja. Ja tema on ka välja toonud, et eestlaste rahvapärimushundist on väga mitmekülgne ja rikkalik, jättes varju teised metsloomad, sealhulgas karu. Ja see on välja kasvanud suures osas karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karja ohustavaid hunte tuli kariloomadest ju eemal hoida. Ja et hundiga peab ettevaatlik olema, annavad edasi ka mitmed meie vanasõnad, näiteks huntki, kaugelt ilus, aga juurest on kiskja. Või aita hunt august välja, on ta äärele saanud, siis tahab ära murda ja kõik need vanasõna kujundit saab üle kanda ka teatud tüüpi inimloomusele. Siis salakavalatele ja halba soovivad talle inimestele, nagu ütleb veel üks eesti vanasõna, hunt ja karu, ei ole inimesed nii võõrad kui teine inimene. Samas on hundi ja inimese suhted folklooris põnevad ja täis vastuolu. Ja muidugi hoopis omaette teema on, kuidas siis hunt tegutseb loomana, päriselus. Aga folkloorist. Meenutame siinkohal kas või Eestis varasematel aegadel väga levinud muinasjutus see, et laps hundipesas kus siis hunt on lapse oma pessa kandnud, mingitel põhjustel ja koos hundikutsikatega üles kasvatanud. Tänane ütlus on vastuolus ka väga produktiivse vanasõnade sünonüümisarjaga, kus väidetakse, et loomad ja eriti röövloomad liigisiseselt ei kahjusta, vaid hoopis mõistavad 11. Meil on ju ka näiteks vanasõna hunt ei murra hunti. Aga nüüd naastes selle vanasõna inimene on inimesele hunt juurde on selle kasutuskontekstid väga põnevad. Näiteks Nõukogude ideoloogias sobisse vanasõnajärjekindlalt kapitalistliku korra iseloomustamiseks. Olgu siin siis selle kinnituseks mainitud kas või mul hiljuti näppu jäänud 1951. aasta ajalehte sirp ja vasar, milles ilmunud leheloos rõhutati sedasama. Põhimõte inimene on inimesele hunt, on kapitalismi ainuke moraal. Ja samasuunaline erinevate majandussüsteemide võrdlusele viitav tõlgendus on lisatud, et selle vanasõna vähestele arhiivi üleskirjutustele näiteks 1960.-te aastate lõpust pärineb Hanilast Iida Ave Kuke seletus. Üks inimene on teise inimese hunt, nüüd ei ole enam sedasi hull, see asi, aga vanaste, kui vaesed oldi, siis igaüks tahtis elada, aga vaesus sundis teise kulul elama. Olid ikka südameta küll need rikkamad. Ja meenutuseks ka, et ütlus inimene on inimesele hunt. On ju ka Silver Anniko menuromaani rusikad alapealkiri. Jah, kui paljudes antiik jutustustes on juba hunti käsitletud rohkemal või vähemal määral kurjuse kehastusena, siis ka kristlik kirik on ju kujutanud hunti kui saatana prototüüpi. Võtame kas või nõiajahid, milles süüdistati paljusid kohtualuseid libahundiks käimises. Ja sellises kujutelmas haakub see tänane ütlus. Inimene on inimesele hunt samasisuliste eestikeelsete vanasõnadega millest tuntuim on võib-olla paarikümne kirjapanekuga esindatud. Teine inimene on teise kurat ja selle ütluse kohta leidub ka arhiivi seletusi. Näiteks 1956. aastal on folklorist Mall Hiiemäe Iisakust kirja pannud vanasõna koos lisandusega. Inimene on teise inimese kurat, väga palju halba sünnib teiste inimeste kaudu. Või 1986. aastal põnust kirjapanek. Mina olin noor naine ja Tõsed Alavle, lätsin ja oli noor naine ja kutsuti mind üht vanainimest pesema. Tema ütel kuradit ei ole aga tene inimene. On Tõsele kurat. Või 1985.-st aastast Saardest pärit üleskirjutus. Maimu atroonikova on selle kirja pannud ja see kõlab siis niimoodi. Vanaema ei uskunud nõidustega kuradit, ütles, et üks inimene on teise kurat kuid vanarahva tarkust küll ja sama idee kohta on veel mitu muudki. Eesti vanasõna. Näiteks inimene on ise oma jumal ja ise oma kurat. Või inimene, inimest söö või ühemehe, tee viib risti teisest üle. Aga lõpuks tuleb öelda, et ega tänase ütluse inimene on inimesele hunt ja sama sisu edasiandvate ütluste järgi ei pea ju juhinduma. Ikka meist endist sõltub millised me teiste vastu oleme või, või kuidas me käitume. Vanasõna maailm juhatab tõepoolest ikka keskteed ja rõhutab ettevaatlikkust ja ekskreemik. Enesekaitset tuleb teatud olukordades ja teatud inimsituatsioonides kasuks ka.