Vasar tere, algab kultuurisaade vasar ning Maarja Vaino asemel olen mina, Peeter Helme, sunnitud seda saadet täna juhtima, Maarja palus mul seda üsna ootamatult teha. Eks nädala pärast on ta siin ise tagasi. Aga saate teema ja kaks kolmandikku siin stuudios istuvatest inimestest on ikkagi need, mis välja kuulutatud. Täna räägime siis Tallinnast sellepärast, et täna, 15. mail on Tallinna päev möödub 772 aastat Lübecki õiguse andmisest Tallinnale. See juhtus siis aasta 1248 ning koos minuga on seda päeva siin tähistamas ja kultuuriliselt kirjanduslikult mõtestamas. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee. Tere. Tere ja kirjanik Jan Kaus. Tere, Jan. Tervist. Sinuga ei olegi ammu koos raadiomikrofoni taga istunud. Aga nagu ikka, vasar algab kultuuriajakirjanduse ülevaatega ja mul on siin ees täna mul postkastis olnud ajakiri Horisont. Horisont on enamasti küll selliste nii-öelda kõvade teaduste väljaanne, aga siit leiab nagu alati väga palju ja väga põnevat põhiteema on, võiks öelda üsna mitte üllatuslikult viirused inimese kallal ja siin on pikk käsitlus inimene ja viiruste kirju maailm Ülar hallase sulest, aga samuti tähistab horisont ka rahvusarhiivisajandat aastapäeva. Ja rääkides siis veel sellistest humanitaarsetest teemadest on siin nagu kaga Udo Uibo sõna lugu. Sedapuhku siis lugu sellest, kust on pärit sõna kotlet, et eesti keeles väga huvitav lugu, soovitan kõigil lugeda. Ja muidugi on siin palju muud põnevat ka. Aga nagu ikka reedeti täna ilmus ka sirp. Ja sirbis on päris palju sellist kirjandus ja kirjandusloolist kirjandusteadusliku. Siit jäi mitu põhjalikku artiklit silma. Mainin esimesena ära Toomas Pauli arvustus Marju Lepajõe roomlaste taltsutamisele, nimelt on see raamat siis nüüd teist korda välja antud ja Toomas Paul on kirjutanud sellele pika kaheküljelise arvustuse. Aga veel leiab siit näiteks ka Liina Lukase arvustuse saksa kirjaniku Klaus Moody Ki romaanile kaitseb mingi saladus, mis räägib siis tuntud baltisaksa kirjanikust ja mõtlejast Eduard von Keyserlingist. Ja veel on siin näiteks ka Jaanika Läänemetsa sulest ülevaade Kärt Hellerma koostatud kogumikust Koidula käsisen siis novelli ja jutukogu. Ja leiab ka loomulikult muudest kultuuri valdkondadest võib olla sellise omamoodi kurioosumina. Väärib mainimist seda, et siin vahepealsel karantiini ajal vist enam-vähem kogu maailma tähelepanu pälvinud veider dokumentaalsari tiigrikuningas mis räägib siis ühest kummalisest eraloomaaiapidajast, kes esineb nime Kjõueksootik nime all. Sellest on siis kas sirbis Andrei Liimets, pik, kaheküljeline arvustus koos nunnu pildiga. Aga võib-olla meie tänase saatega haakub hoopiski sirbi tagakaanelugu, kus Norrast pärit eesti luuletaja tuleb vist nii-öelda ja tõlkija hõivinud. Rangeri kirjeldab sellest, kuidas tema Põltsamaaga tuttavaks sai ja kuidas Põltsamaa muutus tema kodulinnaks. Nii et see on ka selline linnaruumi mõtestamise ja tunnetamise lugu. Ja siit ongi meil sobilik kohe minna edasi saate põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme täna Maarja Vaino asemel, siin istun siin koos Elle-Mari, Talivee, Underi ja Tuglase kirjanduskeskusest ning Jan kausiga selleks et Tallinna päeva puhul natukene mõtestada seda, kuidas Tallinn kirjandusliku linnana välja paistab või kuidas on Tallinn mõjutanud kirjandust või võib-olla ka vastupidi, kui kas võib nii öelda, et kirjandus on mõjutanud ka Tallinnat et ma ei teagi, kust seda otsa üldse lahti teha. Ja on sina, oled ju kirjutanud lausa raamatu nimega Tallinna kaart, nii et sina oled sõda, Tallinna olemust selles mõttes kirjanikuna väga põhjalikult nii-öelda püüdnud läbi tunnetada. Ja ja püüan siiani, ma arvan, et see. Ülesanne ei ole lõppenud ja võib-olla see ülesanne ongi kuidagi lõpetamatusest, linnaruum ise ei lõpe kunagi otsa, ühesõnaga linnaruumi pidevalt muundub, et ta on küll väga selgelt olevikuline, aga ta on ka väga püsimatu, et linnaruum pidevalt muutub. Ma arvan, et üks põhjus, miks ma näiteks Tallinnast olen palju kirjutanud väljendubki selles tõsiasjas, et näiteks kui ma mõtlen oma lapsepõlve Tallinna peale siis ikkagi muudatused välises ruumis on olnud kohati ikkagi lausa drastilised. Et noh, ma olen alati toonud selle näite omaenda lapsepõlvemaastikust kitsekülas. Et kunagi, kui ma käisin, no ütleme, et põhikoolis hakati lammutama seda vana ilusat Hendrikson küüru mis viis Pärnu maantee üle üle raudtee. Ja arvatavasti see põhjus oli vist selles, et Hendrikson küür oli üsna järsk ja siis ma mäletan, et talviti oli väga libe siis tihti bussile saanud üle selle küüru ja siis sinna ehitati selline võimsam laugem viadukt. Aga selle käigus siis laiendatega Pärnu maanteel, nii et sealt Pärnu maanteejoone joonelt lammutati üsna palju vanu ilusaid maju ära. Nii sellist ütleme siis sellist funktsionalismi kui ka selliseid vanemaid puumaju. Nii et ütleme, need Pärnu maanteega ristuvad tänavad seal juurdeveo ja ja Rapla ja need muutusid lühemaks, sealt sealt hammustati otsast tükk ära. Et see maastik, mis seal praegu on ikkagi hoopis teistsugune kui selline. Ma olin kümneaastane. Ja üleüldse, et need lapsepõlvemaastikud on väga-väga palju muutunud ja just selle siis selle välise välise ruumi muutuvus, ma arvan, on üks põhjusi, miks ma miks ma tahan sellest asjast nagu jätkuvalt jätkuvalt kirud kirjutada. Ja noh, mul on tunne, et eksisteerib üldse nii-öelda kaks linnaruumi, üks on siis see nii-öelda päris linn, see, mis koosneb, eks hoonetest ja tänavavõrgustik kust ja liiklusest ja logistikast, aga siis on see linn, eks ju, noh, see on see linn, mida saab kanda kaardile, aga siis on sisemine linn, iga inimese sisemine linnataju mille toimeti arengut on nagu palju raskem jälgida. Ja, ja noh, selle pinnalt on väga raske üldistada, sest iga inimese taju erineb teise inimese linnatajust. Pole olemas kaht identset linna kogemust, nii et sellest sellest saab kõik nagu minu jaoks alguse. Elle-Mari, kuidas sinu jaoks välja näeb või kuidas sinu töös peegeldub linn, Tallinna linnaruum? Ma olen alati mõelnud selle peale, et Underi ja Tuglase kirjanduskeskus ise on ju ka selline arhitektuuriliselt tähelepanu, väärne koht, et kui palju see mõjutab seda tööd, mida seal majas tehakse. Jah, ma peaksin vist alustama sellest, et Marie Under on Tallinn aguliplika? Ta on sündinud Koidu tänaval. Ja tegelikult tema varane luule peegeldab hästi just toonast linnaruumi linnakeskkonda. See on kindlasti üks aspekt minu töös, mis mind huvitab siis teine meie muuseumi vapiloom või kirjanik Friedebert Tuglas oli kõigest üheksateistaastane, kui ta kirjutas Toompea vanglasse poeemi Meri ja see on siis Tallinna vanglakogemus, üks võib olla selliseid esimesi, mis kirjandusse jõudnud. Aga lisaks sellele ma olen kolm aastat tagasi kaitsnud doktoritöö sellest, kuidas Tallinna linna on kirjanduses kujutatud tegelikult küll üldiselt eesti kirjanduse linna kogemust, aga see paratamatult läks natuke Tallinna poole kaldu. Ja ma ütleksin kohe Joannile täienduseks, et et need erinevad maailmad, mis kirjanduses peegelduvad ja, ja miks mind üldse kirjandusliku linna uurimine huvitav on võib-olla just see, et et see ei ole ju tegelikult linn, millest sa kirjutatud, vaid see, nende inimeste lood seal linnas? Jah, ja sealt tulevad need eraldi vaatepunktid ja eraldi linnade nägemused, et kui sa ühte raamatusse kirjutatud 10 tegelast, siis neil kõigil on ise oma linn. Ja oma doktoritöö ma lõpetasin 1903. aastaga, kuna mulle tundus, et järgneb väga-väga huvitav periood ja nüüd ma olengi natukene sellega edasi läinud ja sellega juba haakub siis ühtlasi ka näiteks Friedebert Tuglase kirjutatu. Jah, võib-olla siis üks sõna veel muuseumi kohta, et meie muuseum asub väikese Illimari tänaval rahumäel ja see on omakorda siis selline iseloomulik 1930.-te aastate nõmme mis on ka säilinud üsnagi mitteautentse, noh, seda ma ei ütleks, aga seal on mingi koha vaim olemas. Ja kusjuures minule alati meeldib ligineda Underi-Tuglase kirjanduskeskusele teatud trajektoore pidi, et mulle meeldib alati seal enne seda väikese Illimari tänav, et seal on üks väike park, üks väike miniatuurne park. Mulle meeldib alati seal pargis pisut enne istuda, kui ma kuma majja sisenenud. Ma ei tea, see on saanud mingisuguseks väikeseks selliseks ruumi rituaaliks. Mulle. Aga selles mõttes on huvitav jõu, kui mõelda sellise nii-öelda kirjandusliku linna peale, et Jan, sina ütlesid seda, et see justkui ei ole, päriselt, ei ole see linn, mida me tänaval kõndides näeme või mida me näeme linna plaanidelt. Ja Elle-Mari, sina tõid välja selle ühe perioodi, 30.-te nõmme. Selles mõttes kirjanduslikud linnad on noh, on mingis mõttes halastamatud, et on mingid perioodid, mis kirjanduses ei kajastu üldse sedasama mingite kohtadega, on mingid kohad ja igas linnas, mis on justkui mittekohad või mis jõua kirjandusse mingid kohad, mis jõuavad ülemäära. Ja noh, et selles mõttes on kirjandus omamoodi selline hästi tujukas Ja ka kirjandus on siiski, ma arvan ütleme kirjandus on demokraatlikum, näiteks turismist, sest ütleme, turism ja tõesti see suunab inimesi vanalinna ennekõike vanalinna. No arvatavasti eks ju, käivad turistid ka näiteks teletornis käivad Pirital, no mingites kohtades veel, aga ütleme, turistide trajektoorid on üsna kitsad, aga ütleme, et kirjanduslikult näiteks kui ma, kui ma räägin jälle nii-öelda isenda kogemusest või iseenda loomingu taustal, siis seesama Tallinna kaart koosneb ju umbes 50-st miniatuurist ja suurem osa neid miniatuurne kannab mingisuguse koha enamasti tänava nime. Ja ütleme, et siis selliseid vanalinnakohti on, seal on seal võib-olla peast ei julgegi öelda käki viis või kuus, mitte rohkem, ütleme Oleviste kirik, suurgildi, hoone, teaduste akadeemia, noh, mõned kohad veel. Aga ta on väga palju kohti, mis jäävad nendest turismitrajektooride täiesti välja väljapool, eksju kohti, mis põhinevad tegelikult osaliselt näiteks minu, minu jalutamistel. Tallinna kaart algab ju tegelikult minatuuriga, mis kannab pealkirja Pelgulinna sünnitusmaja, mis ei noh, ei ole arvates eriline turismimagnet. Et, et seetõttu mulle tundub, et ikkagi kirjanduslik linnaruum on palju demokraatlikum, ta ei välista oma olemuselt tegelikult mitte midagi. Et noh, meil lihtsalt ei ole sellist suurejoonelist Lasnamäe romaani kirjutatud, aga näiteks Lasnamäe linnaruumi on küll kirjeldatud. On teisest küljest on selle kirjelduse ja turismiga ka veel selline huvitav suhe, mida nüüd Eestis ei ole seni vähemalt veel rakendatud. Aga näiteks, kui vaadata kogu maailmas ju ülipopulaarse krimikirjanduse turu peale, siis on täiesti täheldatud sõda, et autorid kirjeldavad meelega neid kohti, millest on teada suviti nende potentsiaalsed lugejad sinna sõidavad. Ehk siis näiteks Saksamaal on terve hunnik selliseid Läänemere kuurortides toimuvaid krimkasid ja, ja on ju igasugused krimkad, mille tegevus on asetatud kuskile Kanaaridele ja ja mujale Vahemere äärde. Aga kusjuures jällegi minu arust Tallinnal on selles mõttes väga vedanud, sest kui me mõtleme, et mis on siis kõik kõige selgemini ühe konkreetse asumiga seostatav ilukirjanduslik tekst, ütleme, kui me võtame kõik Tallinna asumid siis tegelikult Mustamäe, Mustamäe, mis ei ole ju tegelikult ka jällegi turism turismi mõttes üldse atraktiivne, aga Mati Undi sügisball on ju väga selgelt Mustamäeraamat. Ja kui keegi hakkab rääkima kirjanduslikust mustamäest ja ei maini sügisballi, siis arvatavasti saab saavatel osaliseks selliseid kahtlustusi, pilgud, et kas ta, kas tal on midagi puudu või, või milles küsimus, nii et ühesõnaga mulle tundub, et näiteks mustamäel on küll nagu olemas nagu väga tugev, täiesti selgelt omaenda ilukirjanduslik tekst. Ja mati hundiga veel see huvitav asi, et see Mustamäe, mida ta seal romaanis kujutab, on ju tegelikult selline suletud linnaosa, et need elanikud. Iseasi selle praegu lahtiseks, kas üldse tahaksid, aga nad ei käi sealt väljas. Nii et tegelikult on see selles mõttes ka väga huvitav. Mustamäe romaan. Ma mõtlesin Jani jutu peale sellest, kuidas turism ei ole nii demokraatliku ilukirjandus aga mina lugesin nüüd nende karantiini nädalate jooksul siin läbi keskkonna, ajaloolase Keith Browni raamatu, mis eesti keeles oleks siis ellujäämise õpetus ja mis on Tšernobõlist. Ta puudutab seal seda turismi, mis praegu tehakse sinna Byatti linna, aga seda ta muuseas ei kiida väga heaks, sest ta ütleb, et see on nagu muutunud selliseks tühjak sümboliks, et päris tragöödia on seal ümber. Aga siis ta teeb veel ühe matka sellisesse linna, mis on Valgevenes ja mida üldse enam pole olemas, see lükati kokku, kuna sealse radiatsioonitase ei langenudki. Ja ta seisab selles raamatus seal sellel Mademel, mis on sellest linna varemetest kokku lükatud ja kujutab, et milline see linn olla võis ja selleks mõjuvamaid kohti seal raamatus. Siis ma just mõtlesin, et ütleme näiteks, et koha vaim võid jääda pärast linna, isegi olles. No Tallinna puhul vist nii drastilisi näiteid ei olegi, samal ajal noh, Tallinnast ka kirjutatud nendest kohtadest, mida Tallinnas sellisena ei ole, Jaan, sa ise mainisid tegelikult ühte väikest momenti, aga samal ajal isenesest pidevalt toimuvat protsessi linnas erinevate tööde käigus hooned muutuvad, tänavavõrk muutub. Ja mul tuleb meelde, et noh, näiteks Aarne Ruben on ju enda mis oli Anvelti ja Kingissepa lood või Kingissepa Anvelti lood sassi seal raamatus kirjeldanud seda agulit, mis laius kunagi umbes tänapäeva olümpia hotellist kuni kuskile sinna Bussijaamani, mida sellisena ei ole. Et selles mõttes on kirjandusel lisaks demokraatliku, seal oli veel üks võimelt elustada neid kohti, mida sellisena Ja ma näiteks arvan, et see, oletame näiteks, et meil oleks üleloomulik võime liikuda sellesse sellesse nii-öelda teise maailmasõjaeelsesse sibula külla või teise maailmasõjaeelsesse kompassi linnaossa. Ma arvan, et me kaotaksime seal koheselt, tähendab orienteerumisvõime, me mõtleme, et see on ka niivõrd tundmatuseni muutunud maastik siinsamas. Täpselt tahtsin öelda siinsamas, kus me oleme praegu raadiomajas selle koha peal oli hoopis teistsugune. Ja see on suuresti nagu linn, mille Eduard Vilde või ka Marie Under on tegelikult kirjanduse jäädvustanud lihtsalt nemad ju kaan, kirjanikud, kes alati ei nimetata kohanimesid, aga kui hakata neid kohti linnaga vastavusse viima, siis see ekspeditsioon kadunud linna on jällegi väga huvitav. Ja no mina arvan Näiteks, kui kui ma räägin jälle isanda loomingust, siis Tallinna kaart hakkab ka serva pidi juba muutuma selleks nii-öelda kadunud linnaks. Ma just mõtlesin, on kas seal on üks minatuur, mille pealkiri on siis Narva maantee Reimanni nurgal kus siis selle minatuuri jutustaja räägib, räägib sellest, et ta märkab siis pronksi tänava ja Narva maantee nurgal kõrguva maja katusel sellist valgusreklaami nagu lisse Nordin hakkab mõtlema, et mis asi see on, eks siis pärast uurib välja, saab teada, et see on Šveitsi kellafirma ja siis ma mõtlesin, et, et see ulisenardini reklaam on seal päris kaua püsinud. Aga paratamatult ühel päeval see võetakse sealt ära. See kaob seal ja ta jääb ainult sinna minatuuri raamatusse, tekstina ja inimeste mälestustesse. Aga reaalsest linnaruumist ta eemaldatakse, ta võetakse sellest nagu mingisugust jälge. Ja, ja minu meelest. No ühesõnaga, see teeb mind mingis mõttes kurvaks ja see kurbus on jällegi midagi sellist, mis mind väga, mis mind väga inspireerib, sest mulle tundub, et kui, kui, kui, kui kanda ilutaju ruumi üle siis ühesõnaga, siis ilu ongi, ütleme igaviku puudumine, et ühesõnaga, et talisest ruumist puudub igavik, eks, et kõik asjad saab ära võtta. Kõik asjad saab asendada, ruumi saab tundmatuseni muuta ja mul on neid kogemusi olnud täiesti nagu isiklike. Viimati ma arvan, selline viimatine väga tugev kogemus oligi Maakri tänaval, kui ma jalutasin Maakri tänaval ja avastasin, et sealt on ära pühitud kaks vana väga ilusat maja. Et noh, sedasi kinnisvaraarendusele ruumida ja need olid lihtsalt nagu sealt ära võetud, ta on justkui nagu oleks kellelegi suur käsinad võtnud pihku ja lihtsalt minema visanud, et olid ja enam ei ole. Ja selles minu minu meelest väljendab see seinavälise linnaruumi selline reetlikus mingis mõttes, et ta on nagu puhtalt olevikuline, aga ta ei ole staatiliselt olevikuline, vaid vaid ta püsib nagu mingisuguses mööduvuses. Ma olen ise jah, seda, seda välise linnaruumi, seda seisundit siis nimetan Lenna jaoks nagu püsivaks mööduvuseks. Ja, ja siis, kui ma tahan hakata seda kirjeldama, siis ma kuidagi pean seal ümber pöörama, ma pean siis selle möödunu muutma tekstis püsivaks. Ühesõnaga, ma pean siis sellest püsivust mööduvuses tegema möödunu püsivuse, et ma võtan mingisuguse momendi, milles me ise viibin ja ma panen ta kirjama, päästan ta kaduvikku käest, päästan selle selle minu ja, ja linnaruumi vahelise seose mingil hetkel lihtsalt kaduvikugast ja siis sinna ei hakka jälgi nagu lint sellest samast olevikulisest reetlikus linnaruumist. Elle-Mari sa mainisid enne kohavaimu seoses selle valgevene linnaga, mis on täielikult ära buldooser tatud, et kui siis nüüd linn on tegelikult palju ajutisi on nagu Johannes selgitas, siis kuidas sulle tundub, et kas see koha vaim saab siiski jääda? Jah, see kohavaimu küsimus, mina muidugi üldse ei kahtle, et et koha vaim, lugu või paiga vaim kuskil üldse ei oleks, et see on lihtsalt väga erinev ja eriti ilukirjanduses mulle tundub, et võib-olla väga huvitavat omavahel ristuvad see või kuidagi suhestuvate või teinekord ka vaidlevate paiga vaimude. Jah, kooslus, et kui võtta näiteks Tallinnast kõnelev baltisaksa kirjandus või siis kas või seesama vini näide, et kuidas välismaalane tuleb Eestis, hakkab mingisugust linnaruumi nägema hoopis teistmoodi kui meie. Aga mul tuli ka sellega seoses meelde, et Janno ühe oma raamatu määratlenud kui armastuse ja viha kirja kodulinnale, nii et tegelikult ka ühe autori teksti sees on ju selline kohavaimude vastuolulisus väga teretulnud. Omakorda võib-olla tõstatab küsimusi. Mille peale me muidu nagu ei mõtleks Jah, no mulle üldse selle sõnaga koha vaim kohe, mul tekib kohe probleem, sest sest see mõista justkui viitaks sellele, et, et on mingisugune koht, millel on vaim, aga nagu Elle-Mari tegelikult täitsa alguses ütles, siis see koha vaim ei teki mitte kohast endast ühesõnaga kohal endal mingisugust vaimu ei ole, see koht on lihtsalt selline, eks olevikuline ruum, kus siis tegutsetakse, mida täidetakse, ütleme erinevate kehade objektidel ja nendevaheliste suhetega. Aga see koha vaim tekib siis sellest, mil määral seda kohta mõtestatakse või õieti, et kuidas seda kohta mõtestatakse. Mis selles kohas ühesõnaga mitte ainult mitte siis küsimus on ainult selles, et mida seal kohas tehakse, vaid kuidas seda tegutsemist mõttest mõtestatakse, et sellest tekib minust Kohavaim. Ühesõnaga, mulle tundub, et linna kogemus, eks ju, on ennekõike kehaline. Ühesõnaga et linnast ei saa rääkida, kui seal ei liiguta, eks ju. Et selles mõttes kui keha ei liigu, ei liigu. Mõte minu meelest. Et küsimus ongi, et, et kuidas siis linnas liikuda. Et ja siin mina, mina olen väga palju saanud, ütleme kirjanduslikult materjali just hulka kumistest, ekslemistest ja eriti tore on minust hekseldada või minna eksiruumis, mida, nagu ma esmapilgul arvan nagu tundvat. Ühesõnaga mis tundub, et pealispinnal täiesti omane, eks ma lähen eksi Kadriorus. No mis asja, eks ma muidugi tean väga hästi, et siit läheb veel mõni tänav, esitleb Koidula tänava, Poska tänav aga, aga ka sellistesse väga tuttavates ruumides on võimalik exe minna. Nii leitakse just nagu uusi kohti ja uusi vaateid ja luuakse uusi seoseid. Ühesõnaga, ma olen alati tundnud, et tahaks mingil määral liikuda rinnalinnas umbes nii, nagu seal liiguvad koerad või varblased, eks, et, et see asi kuidagi nuuskida nurgataguseid ja las ta nii-öelda pilgul ringi hüpata, on ju siia-sinna karata, et ühesõnaga et sellest minu arust nagu tekib see kohavaim. Ann paneb seal kirjanikuna kirja ja kirjandusteadlasena olen mina sedasorti, et ma tahaksin omakorda siis tema jälgedes natuke ringi vaadata, et kas mina leian võib-olla ka neid kohti natuke üles või seda, mida ta nende kohtade peal mõelnud. Või siis sa saad, saad neid kirja pandud kogemusi võrrelda isenda kogemustega sellistega, mis ei ole kirja pandud, neid on ju noh, kordades kordades rohkem. Ma olen, ma olen muide mõelnud tegelikult Tallinn ongi nii palju, kui on seal elanud ja seal elavaid inimesi, see haakub, eks, just Elle-Mari jutuga, mida ta saate alguses rääkis. Ja oli üks seminar, kus ma esitasin Jüri Kuuskemaa küsimus, et kas tema umbkaudu oskaks öelda, kui palju on Tallinnasse nagu aegade algusest saati. Ütleme siis sellest Lübecki õiguse õigusest saati, võrdleme siis toomkiriku ehitamisest saati või ükskõik ühesõnaga 1219.-st aastast saati, kui palju on seal Tallinna inimesi elanud, esime, arutlesime pisut selle üle ja Jüri Kuuskemaa tuli, tuli välja. Ühesõnaga, tuli välja mingi sellise arutlus või arvutuskäiguga. Kuidas on matemaatikaülesanne tegelikult Tallinna elanike arv, igal suvalisel hetkel on teada Üldjoontes. Selle saaks välja arvutada. Ma ei ole seda kahjuks teinud. Aga mida sa oled teinud, on see, et sa oled kirjutanud raamatu Tallinna kaart ja mida on tehtud, on see, et sellest Tallinna kaardist on neid miniatuurne ju loetut sisse ja antud väljaplaadina ja ühte miniatuurne nimelt Estonia ees. Me kohe kuulame see hele kõrve esituses, aga Jann enne palun räägi natuke, mida nad kuulama hakkama. Just nimelt, see anti siis välja audioraamatuna plaadina mitte, ühesõnaga teda ei ole füüsilise tekstina, aga, aga ta on nii-öelda vabalt internetist lingina kättesaadav. Ja Tallinna linn tegi siis ettepaneku Tallinna päeva puhul siis minu Tallinna kaart avaldada siis uue, uues vormis audioraamatuna. Ja siis seal neid tekste loeb sisse kuus linnateatri näitlejat ja mõned tekstid, loen siis ka mina loen sisse sellised miniatuursed, mis on nagu väga selgelt autobiograafiliste sugemetega. Ja mul oli väga hea meel selle üle, et Muusik Janek Murd nii-öelda tegi sellele tervikule siis sellise erilise kujunduse. Ja alates eilsest on see siis inimestele vabalt kättesaadav. Mina igatahes nägin lint ja sellele nii Postimehe netiküljel kui ka Delfi netiküljel. Et jah, see on Sanardud tore ja, ja teine väga tore asi juhtus siis seoses Tallinna kirjanduskeskuse väga tänuväärse tegutsemisega, kuna nemad hoiavad praegu käigus sellist netikülge nagu kirjanduslik Tallinn millega vist Underi ja Tuglase kirjanduskeskus on ka seotada. Missis koondab endasse just neid, selliseid ilukirjanduslikke tsitaate, kus on mainitud mingil moel mingit Tallinna ruumipunkti ja nad kandsid sinna siis Tallinna kaardi põhjal tehtud jalutuskäigu. Sa jalutuskäik siis teeb sellise väikese tiiru ümber ümber vanalinna ja siis seal täitsa lõpus siis Suurtüki tänava kaudu siseneb, siseneb vanalinna, aga et see Estonia ees on siis üks neid selliseid punkte sellel trajektooril. Estonia ees see juhtus hiljuti. Oli üsna jube ilm nagu siinkandis sageli. Kuigi ta ei mäleta, et tema vanemad oleksid ilmaolusid nõnda sagedasti kirunud. Aga eks sel ajal oli Vahemeri kaugemal kui lakterite meri. Ta ootas taksot, oli jõulueelne aeg. Kaunistused juba särasid. Estonia ees sähvisid välklambid ja ta märkas, et maja on kuidagi eriliselt pidulik. Akendest paistsid värvilised tuled, ilmselgelt toimus seal midagi erakordset. Ta nägi kasukatega daame ja lakkkingadega, härrasid teatri suures kiirustamas, pilk maas. Et hange ei satuks ega jääl ei libiseks. Osa daame ja härrasid hõljus juba ka akendada ka valgussäras. Hiljem sai ta teada, et üks partei pidas Estonias jõulupidu. Aga tol hetkel tundus talle, et ülejäänud linn on teatri kõrval kummaliselt hämar. Nagu põgeneks osa inimesi pimeneva maailma eest teatrisse varjule. Korraga tekkis mulje, et külm ja tormine meri algas kohe teatri tagant. Ei mingit vanalinna ega Toompead. Paljusmeri rahutu, peaaegu jäine. Kohe ragiseb asfalt, murenevad laineliste servadega sillutisekivid ning teater hakkab linnast eemale triivima. Nähtamatud hoovused võtavad kaasa kõik need frakkides ja tualettides inimesed aga nemad ei pane tähelegi, et üksikud tuled akende taga on asendunud kõikuva pimedusega. Inimesed libisevad parketil. Laev libiseb teepinnal. Lugu lõppes sellega, et takso tuli ja Estonia seisis oma kohal edasi. Või pigem tagasi. See on hästi lahe tükk. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, asendan täna Maarja Vainot ja koos minuga on siin stuudios Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse vanemteadur Elle-Mari Talivee ning kirjanik Jan Kaus ja tähistame siin Tallinna päeva nimel, täna 15. mail möödub 772 aastat Lübecki õiguse andmisest Tallinnale ja sellega siis Tallinn sai justkui esimest korda ajaloos linnaks ja oleme katsunud siin arutada, kuidas Tallinn linnaruumina kirjanduses vastukaja peab olema, seda mitme eri nurga alt käsitlenud ja üks mõte, mis mul vahepeal veel seda Jon kausi miniatuuri Estonia ees kuulates pähe tuli, on see, et hea küll, et on mingid maamärgid ja mingit maamärgid, mis tõesti ka kirjanduses üsna sageli korduvad. Aga samal ajal on ikkagi vahel selline tunne, et kui lugeda ühte raamatut siis me näeme siin ühte linna lugeda teist raamatut oleks justkui täiesti teine linn. Sellise trastiliste näidetena võiks tuua Toblaatovi Tallinna ja näiteks Jaan Krossi Tallinna. Noh, kui ei teaks, mis linnast jutt käib, siis ei tuleks kiusatust ka mõelda, et see võiks samalinnana. Ja ka see on täiesti kooskõlas väitega, mille ma saate alguses esitasin, et sisemine linn ongi paljukordne õieti loendamatu ja lihtsalt on, on inimesi, kes seda oma sisemise linna kogemust püüavad nii-öelda endast välja saada, ühesõnaga keele kaudu, ehk siis kirjanikuks. Et sealt see kogemuste vise, kirjelduste erinevus tuleneb. Üks oluline asi, mis mind ennast küll huvitanud, ikka ma ei ole seda kunagi jõudnud veel uurida, et kas linnavaatamise vaatepunkt tuleb nagu linnast seest, inimene positsioneerib ennast kuidagi inimesena linnast välja. Et näiteks ütleme, et eestlased kipuvad ennast väga looduse või maaga siduma, et kas nad linna võivad vaadelda ka mitte linlasena, et mul on selle kohta selline teooria, et sööks hästi paista välja lastekirjandusest. Sest lastekirjandus minu meelest on üks esimesi, mis hakkab tekkivaid muutusi peegeldama. Ja ütleme, kui lastekirjandusest kaob ära täielikult näiteks maavanaema või selline tegelane, et seal võib-olla siis see märke, kui mitu põlvkonda elab juba linnas, selline uitmõte, kuidas linna veel saaks vaadata. Uitmatut. Aga seda saab ka noh, teistmoodi mõtestada, et näiteks seesama Mati Undi sügisball, millest Jan juba enne rääkis mõni raamat, mis räägib ühest küljest inimestest, kes nagu sa Elle-Mari ütlesid, on kogu aeg seal mustamäel, aga teisest küljest jääb kuidagi ebaselgeks, kuidas nad sinna sattusid ja kas saad ennast seal hästi tunnevad ja et kas see siis on vaade seest või väljast, et mingis mõttes nadi võõrad iseenda eludes. Jaa, ja seda ka tegelikult Elle-Mari juba varem mainis, aga, aga kui me näiteks vaatame Mati Undi sügisballist tegelaste nii-öelda seda ruumi, kogemust, tegelaste suhet Mustamäeruumiga, siis siis me näeme ka ju väga erinevaid vaateid asjale. Et ütleme, arhitekt Maurer, kes, eksju lähtub mingist väga-väga selgest esteetilise kontseptsioonist, tema vaate vaatepunkt mustamäel on ju tegelikult lausa romantiline, et seal on ju üks selline kirjakoht, kus Maurer jalutab tänaval ja siis näeb, kuidas ristmikul eks valgusfoori see kollane tuli vilgub ja justkui talle silma pilgutab ja, ja Maurus pilgutab talle silma vastu ja ja ütleme, et selline selline modernistliku, sellise korrapära või sellise, sellise suurejoonelise, sellise arhitektuurilise utoopia elluviimine soni Maurele ja väga oluline ja ütleme, et võib-olla siis eksju Mati Undi sügisball on ikkagi loodud veel ajas, kus, kus laul, et nüüd on Mustamäe korter, on aus ja hea, oli täiesti tõsiseltvõetav utoopia utoopia. Võib-olla enam paljudele või sellisel määral mitte aga, aga tol hetkel 1907 70.-te aastate lõpus kindlasti. Nii et ka see tegelaste suhe selle linnaruumiga siin on ääretult ambivalentne. Mulle tuleb veel meelde Maurer, uusin lausa viitab kurbiseerile, kes ju kellel oli ju plaan näiteks Pariisi kesklinn nagu täiesti maha tõmmata, ehitada sinna nagu selline suur võimas linnaruum, kus ei oleks enam tänavaid, korpusi Järvist pidas eks ju tänavaid sellises keskaegseks igandiks. Aga samas, kas teile ei tundu natukese Maureri korraarmastus õudne, et seal raamatus on ka tegelane Leo Lapin, kes on. Ta soovitab surnuaiad ehitada majade vahelistele haljasaladele. Jah, et Mustamäe ehitati ju, et Õismäe tervik, röök Mustamäe ehitati mikrorajooni kaupa ja siis sellel raamatul eo Laapinil on selline ettekujutus, et inimene ei peakski kunagi oma mikrorajoonist enam väljuma, muidu juhtub, mingi jama, jääb auto alla, näiteks jääbki ju seal keegi auto alla, jah. Aga ühesõnaga, et see oleks nagu täielikult suletud süsteem ja ma kahtlustan, et Maurerile meeldivad kõik need korrapära toonitavad asjad, et näiteks seal sõidab troll puhtalt sellepärast et troll käib mingitel konkreetsetel aegadel, et see on omakorda selline rutiini süvendav asi. Aga iseasi, et selle trolliga, kas keegi kuskile läheb? See ei ole kindel. Huvitav, et meil nii palju räägime sügispallis samal ajal. Tõsi, Tallinnal on tõesti kolm suurt sellist paneellinnaosa, mis on rohkem või vähem planeeringu järgi ehitatud tervikplaneeringu järgi aga Tallinn tervikuna võtta, see ei ole just väga korrapärane linn. Ja see on muide üks Tallinna olusid. Mulle on alati meeldinud Tallinna juures selline maastikud, et väga tihe vahelduvust ja mitmekesisus ja just need väga sellised järsud üleminekud maastike vahel. Et kõnnid seal sedasi rahume vaikuses ja siis laskud sealt, et alla siis oledki keset mustamäed ja ühesõnaga selliseid üleminekuid on Tallinnas päris palju ja ütleme, see maastik, selline mitmekesisus. Mulle tundub, et selles, selles mõttes on Tallinna üsna horisontaalne linn, et et see vana Lynni kõrgu uskunud kõige kohal. Mõtle mentaalses mõttes, ta lihtsalt on üks linnaruum teiste hulgas seal turiste suunatakse sinna, aga ütleme, et Tallinna tervikuna. Ta on minust ei, ei määratle nii tugevalt. Samal ajal kui kuidas tundub, et elemendi võib sinu arust oled õige inimene sellele vastama, et mina olen aru saanud, kui võtta nüüd Eesti kirjandus noh, põhimõtteliselt tervikuna ette, siis ei saa öelda, et Tallinnat puudutav kirjandus oleks nüüd mingisugune tohutult suur korpus sellest eraldi, et vähemalt Tartust on pea sama palju kirjutatud ja, ja on kirjutatud päris palju ka muudest väiksematest kohta. Jah, ma arvan, et et mina olen lihtsalt rohkem Tallinna tekstidega tegelenudki, sellepärast et ma olen isa poolt neljandat põlve tallinlane. Et minu vanavanaisa tuli 19. sajandi lõpul Tallinna raudteetehasesse tööle ja võttis oma kihelkonna tüdruku naiseks, kes omamoodi Tallinna tööle tulnud. Täpselt nagu Ristikivi, tule ja raua süžee võiks olla ainult, et kui Jüri seal oli selline väga tõsine mees, siis minu vanavanaisa oli vist tal oli alati mingi krutski, kuued, oskus ütleme nii. Aga jah, ma arvan, et tark tekstid on väga toredad, Tartu on sageli selline nooruse armastuse linn, kõik me oleme seal ülikoolis käinud, et ma arvan, et on eraldi suur korpus Nendest tudengimälestustest, ma arvan, et baltisaksa tudengimälestustest on palju. Siis ma olen ise viimasel ajal suure huviga tegelenud Narvat puudutavate tekstidega. Neid on selliseid mälestuslike sellest kadunud Narvast, aga on ka väga huvitavaid Nõukogude tööstuspärandiga haakuvaid tekste ja jällegi mälestusi narvatoni üles ehitanud sõjavangid või sõdurid või. Ühesõnaga ka selline varas all. On jah, nii et selles mõttes on huvitav, et eestlaste eneseteadvusest ei seosta meid alati eelkõige linnadega, aga samas linnaliste keskuste kohta on päris palju mälestusliku, aga ka lihtsalt puhast ilukirjandust. Kusjuures ma julgen nii palju lisada et ta on ju mitmeid kirjanikke, kelle puhul ma arvan või kelle loomingut saaks uurida just sellise Ruumi ruumipoeetika kaudu või, või selle kaudu, mil määral ja kuidas nende loomingus mängib rolli ruumipoeetika, no ma mõtlen näiteks Kerde Kärt helbemäe loomingule siis tema Tallinna kogemus või see, kuidas ta Tallinna kirjeldab nii oma ajaloolistes romaanides ja novellides, kui nendes raamatutest, mis asetsevad ajaliselt helbemäe enda elule lähemal siis seal ikkagi Tallinna linnaruum mängib väga olulist rolli, et ütleme näiteks kalamaja ja kõik see on seal näiteks ohvri laevas täiesti selgelt taustal olemas. Et ma arvan, nendes Kert helbemäe loomingut, et saaks, saaks täiesti käsitleda just sellise ruumipoeetika kaudu. Oled sa nõus, ma olen väga nõus, mind on alati huvitanud see, kuivõrd heldame Jaan Krossi inspireeris, sest need helbemäe just need novellid, mis ta on kirjutanud pärast seda, kui ta juba Tallinnast oli ära läinud ja oli Lübeckis sõjapõgenik ja Tallinna linnaarhiiv oli osaliselt viidud sinna. Ta kasutas linnaarhiiviallikaid ja lisaks ma arvan, kombineeris just oma selle lapsepõlve mälestused kalamajast ja, ja kas see teadmine, et Tallinn oli siis värskelt põlenud ja Lübeck oli sõja ajal mitu korda puruks pommitatud, sellega see on, need on väga-väga ilusad tekstid, ma ütleksin isegi öösel tomiti ainult ruumipoeetika veid, ruumi poeesia või midagi sellist. Aga Tallinna puhul võlub mind isiklikult see, et et ilukirjanduses loodud linn on hästi palju sisse põimitud linna ajalooga seotud sündmusi. Et võib-olla see tuleb sellest, et meil ei ole ikkagi metropol ja meil on neid loetud arv, neid sündmusi. Aga ütleme näiteks, et ükski 20.-st sajandist kõnelev suur romaan ei saa mööda 1905.-st aastast või siis ütleme, kui ta räägib teisest maailmasõjast, siis märtsipommitamine on seal sees. Et mul on kahtlased sina Jannole, et ka kuskil sellele hoidanud Romaanis koju ja on lausa selline intensiivne kogemus, kus, kus tegelane seisab, kas ta seisabki seal kuidagi Niguliste kiriku lähedal ja jälgib põlevat Niguliste kirikut ja, ja see valgus on niivõrd intensiivne, et ta jääbki pimedaks selle peale. Et see on viimane asi, mida ta näeb, see selline varjuvate valgus. Jah, et ütleme, siis osa sündmusi on olulised, et kuidagi hakkavad ennast jälle ilukirjanduse läbi taastootma. Inspireerima, kirjanikke. Ja mis on selles mõttes huvitav, et siis lõpuks jääbki küsimus, et mis on see, mis inimesi rohkem mõjutab, kas teadmine sündmusest või see, et seda teadmist on väga erinevad, ilukirjanduslikud tekstid muudkui üle ja üle korranud. Jah see on seesama geenius looki ehk siis geenius, loki küsimus. See, see elab ainult ainult siis, kui me, kui me sellesse ruumi, kus me elame nagu noh, ütleme siis väga tähelepanelikult suhtuma mõtlema sellele pidevalt kuidas me selles ruumis ruumis liigume. Mul endal tuli pähe pähe üks näide. Kui ma varem rääkisin sellest, kuidas eksju linnas liikumine on, on mõjutanud nagu minu kirjutamist, et kuidas nagu linnakogemus on siis muundunud teksti kirjutamiseks, siis mul on ka üks vastupidine kogemus. Ma mäletan kunagi, kui ma lugesin esimest korda Jaan Krossi tuule- Jukut siis ju algab, algab sellega, et kirjeldab neid Tallinna torne. Eks ju, et meie kallist kallimas igavesti valmivas igivanas Tallinnas kerkib palju kõrgeid torn, Neid on süngeid, neid on morner rõõmsalt punnist, püsiseid, toredaid, tõsiseid. Siis ma hakkasin mõtlema, et tõesti-tõesti, et meil on tõesti väga palju torne. Noh, see on nagu viidatakse millelegi enesestmõistetav, väljas on niivõrd enesestmõistetav, et ma olin varem sellest mööda vaadanud, ma teadsin, et eks ju meie linna keskaegses linnamüüris on seal 26 torni. Ja siis ma sain korraga aru, et issand, et ma tean ainult paari neist nagu nimepidi neitsitorn Kikendiga ja siis mäletan sellele Tuule-Juku lugemise tagajärjel ma otsustasin, õpin kõik need Tallinna linnamüüri tornid pähe endale. Et noh, nime, et ma tean neid edaspidi nimepidi, et nad väärivad seda. Ma kujutan ette, et Indrek Hargla austajad teevad ka sageli mingeid selliseid asju, et tahavad teada lihtsalt täpselt, kus see mõrtsukas keskaegses linnaruumis liikus ja ja mina kuulun nende hulka muidugi. Ilmselt on Indrek Hargla just niimoodi 21. sajandil enim ära teinud selleks et paljude inimeste silmad avada Tallinna vanalinna teistmoodi vaatamiseks, sellisest natuke turistlikumas sügavamale vaatamisest. Just, ja ju tihtipeale olulised sündmused Indrek Hargla romaanides toimuvaga kõrvalistest kohtadest, ütleme nad isegi toimuvad, eks ju, vanalinnas, aga mõnel kõrvalisel tänaval kuskil Tolli tänaval näiteks toimub mõrv. Ja, ja see maja saab kohe kuidagi teise tähendus, et alati, kui ma sealt tolli tänavalt mööda lähen, siis ma seal see maja, kus, Tegelane mõrvati ja üks asi, mis on Harglal veel tore, et me kõik hindame Jaan Krossi väga, et ta tegi Balthasar Russowist eestlase, isegi kui rus ei ole eestlane. Aga et Hargla tegelaste hulgas liiguvad kõik need toonased linna rahvused, et selle Melchiori naine on minu meelest, et siis kohalik kohalike Lasnamäekivi murdjate soost näiteks ja mind alati Hargla romaanide puhul paneb mõtlema, et mis keelt nad omavahel räägivad. Aga et see on kõik niivõrd loomulik. Meie saateaega ei ole enam palju jäänud, me tegelikult vist olemegi märkamatult jõudnud selle osani, kus ma tahtsin teilt küsida, et milliseid Tallinna raamatuid, Tallinna tekste te tahaksite kuulajatele soovitada. No ma kordaksin ülaGert helbemäe nime, sest ta ei kuulu tegelikult nõnda tuntud nimede hulka, kui ütleme siin Anton Hansen Tammsaare, Eduard Vilde, August Gailiti. Et helbemäe looming tervikuna, ma arvan Jah, ja mina tahaksin omalt poolt soovitada kahte Andrus Kivirähki romaani liblikas, mis on siis Estonia teatri rajamisest ja Doris Kareva on kuskil öelnud, et raamat ülendab teatriajalugu. Mina lisaks siia juurde, et viis kuidas helehoone, mis on justkui laenatud kuskilt, võib-olla lõunamaa linnast, et see ülendab linnaehituse ajalugu. Aga eelmine aasta on Andrus Kivirähk avaldanud romaani kunstnik Oskar kallisest kes meile joonistas Kalevipoja ja tema oli Tallinna agulipoiss ja siin on jälle see võluv asi, kui seda romaani lugema hakata. Tallinna agulis on siis poisi peas, kes suri väga noorelt, tegelikult aga enne seda jõudis nii palju kunsti luua. Tekkis siis Epuse võlumaailm, et ka nagu ühe linna sees juhtunud Ja mulle meenus veel see Armin, kaome minu Mustamäe mis on ju ka mingis mõttes Mati Undi sügisballi järeltulija. Jah, kindlasti on ja kui sa mainid juba tema, minu Mustamäe, et siis tal on ju tegelikult üks Tallinna raamat veel, selleks on tema romaan Luivotoon, mille tegevus hargneb ühes väga märgilises Tallinna kohas, nimelt Ülemiste kaubanduskeskus. Ja liigume siis ringiga kuidagi kaugemale tagasi, et Werner Bergen Grööni Surm Tallinnas, see on ju täiesti vältimatu. Ilukirjandusliku Tallinna kirjandus. Jah, just baltisaksa kiht, ehkki tema oli vist Riiast, aga ikkagi ta nii hästi nägi, Tallinna oskas vaadata. Suur tänu siis selle jutuajamise eest Helle-Mari Talivee Jan Kaus, seda saadet jääb muidugi lõpetama ka üks muusikapala jälle Mari, sina valisid selle välja ja siin on siis üks ansambel, kes juba enda ime kaudu vägagi seostub ennast Tallinnaga. Jälle tuleb Mustamäe juurde tagasi sõpruse puiestee lugu 1905 ja see lugu ise räägib Tallinnast, eks. Jah, ja siin jällegi kordub see, ma arvan, et see lugu on inspireeritud Ristikivi romaanist, see küll ei olnud ja ja räägib jällegi 1905.-st aastast ja ma ütlen siinkohal siis, et minu vanaema Helmi oli täpselt sama vana kui 1905. aasta revolutsioon. Veel kord suur tänu, et siis sõpruse puiestee 1905 mina olen Peeter Helme ja juba nädala pärast peaks siis uuesti vasarat juhtima. Maarja Vaino kuulmiseni. Abikaasa suri eile ja teile reedel käest. Külavankritega Allaseisi pääs. Ja siis on seal lippude all meile tabanud, kuulis punaseks, värvis lina ilberi istuli huulilt. Taldrikutel seadis kassa proovijaid sõitsime ja CVd teineteisel käest. Vabrikutes. Stolisse vas laulis. Meie ei seisnud purje all veljed alale, kuuli külaseks saare ministrina koorilberi, mis tuli su huuli. Vasar. Vikerraadio.