Küllap on meistrist igaüks kogenud seda tunnet, mis sind valdab, kui sa päris võõras kohas võõral maal või võõras linnas kuule, et äkki emakeelt äkki on sul tunne, nagu oleks sa kohanud vana ja päris head tuttavat. Umbes samasuguse tundega lugesin äkki Helsingis ühel majal pisikesel tahvlikeselt. Selles majas elas 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sügisel Vladimir Iljitš Lenin. Ta siis on astunud sisse, sellest uksest on astunud mööda samu kõnnitee plaate, millel seisan praegu, mina kindlasti, sest kivid on ju vanad. Ma tahan seda vähemalt uskuda. Ja sellest samast põgusast kohtumisest saigi alguse soov teada saada midagi rohkemat neist päevist, mil Lenin elas Soomes. See soov viis mind hiljem kokku paljude võõraste inimestega kellest nüüd on saanud tuttavad ja neist kohtumistest ja nende mälestustest tahakski rääkida ka teile. Esimesed sammud sel teel viisid mind kohe kokku proua Sülvi, Külliki kilbiga raamatu Lenin ja soomlased autoriga. Helsingi servas, Hamentee 69 on linnaliiklust küll vähem, aga selle eest on otse maja vastas trammi depo tagasihoidlikus korteris. Maja neljandal korrusel on siiski päris hubane. Mis sõltub ennekõike perenaisest. Nii vabast lihtsast päris emalikust kohe, et igasugune võõrastus tunne juba üle ukseläve astudes kaob. Küllap toetab seda kodust tunnet ka must Kissa pigi, kes sealt kohe vastu säärt surub. Hiljem selgus, et ega ta ise neid õrnuse küll nii väga armastangi tahab, vaid teiste vastu hea olla. Midagi vist perenaise iseloomust. Peagi vestleme juba teemal, milles Sülvi, Külliki kilpi näib iga pisi seika hästi tundvat. Nii et iseendast tuleb küsimus. Olete Lenini elu vastu küll vist juba väga varakult huvi hakanud tundma. Pianisti kaiki soomlased, sotsialistid, olivad kiinostuneid leninismi muudaminale sündinud üüriks 10. üheksa, nii et mina olin valladesse silongul, leenid kävi mutta. Aina keeerrutin oli tuttav jotka Kerdoivad mutta vastane Kindlustus Hene asja närvest Rubesistatudki masinal käigu unusta vana. Nüüdseks on tõsta 146 tuli soominevust ürituse puhe. Olin kaheksandas puhatadesse Sülvi Külliki vastas, et kõik Soome sotsialistid pidasid Leninist lugu. Tema on sündinud aastal 1899 ja oli siis muidugi alles laps, kui Lenin Soomes käis asja vastu rohkem huvi hakkas ta tundma alates 1946.-st aastast kui temast sai ühingu Soome Nõukogude Liit esimees Sülvi Külliki kilbi oli selle koha peal 18 aastat. Ja kui tal siis tuli korraldada koosolekuid ja aktusi Lenini tähtpäevade puhul siis juhtus ikka nii, et aeg-ajalt tuli tema juurde ka neid inimesi, kes rääkisid, et nad on kohtunud Leniniga või teavad midagi Leninist. Viida siis hakkaski materjali koguma, kuni otsustaski lõpuks sellest raamatu kirjutada. Lenini tutvus soomlastega algas õige varakult, õigemini küll isiklikult ühe soomlasega. See oli neil päevil, kui Lenin oli asumisel Siberis minussinski ringkonnas Žušensquai külas. Lenini oli raske, teinekord ahastamapanevalt piinarikas elada kaugel asumisel. Esialgu ei tahtnud ta kätte võtta isegi Euroopa, Venemaa ja Euroopa kaarte. Niisugune ahastus tuleb teinekord peale, kui neid kaarte vaatat, kirjutas ta tool. Elu läks rohkem rööpasse, kui loodi sidemed teiste välja saadetutega. Ja nende seas oligi ka üks soomlane, 22 aastane Piiteri tööline Oskar eng, Berg. Seal näe Slagimir Uljanovid tundistatimas mehe, kes oli pidanud kõne Zemannikovi tehases Peterburis. Lenin oli uustulnuka vastu väga sõbralik. Ta vajutas ta ühe talupoja juurde teisele poole. Külateed otse oma maja vastas taitasingbergil koostada ka avalduse, mille alusel viimane sai välja saadetutele määratud abiraha ja õigused. Varsti hakkas Lenin enbergi õpinguid juhtima. Kuna Einberg oskas saksa keelt, siis tutvustas Lenin talle saksakeelset poliitilist kirjandust. Tsaari ametnikud lubasid nimelt vabalt kaasa tuua võõrkeelset poliitilist kirjandust, kuna venekeelne kirjandus oli rangelt keelatud. Lenin ja Krupskaja aitasid Einberg igati eriti majanduslikes küsimustes, kuna Inkbergile ei saadetud pakke järgi. Lenin palus Peterburist saata talle ka kullassepatööriistad. Need tulidki. Nüüd oli enbergil tööd küllalt. Külakirikuõpetaja suureks meeleheaks õpetas Einberg üle kõik kiriku armulauanõud. Ümbruskonna elanikele parandas ta sõrmuseid, kõrvarõngaid ja muid ehteasju ning sai selle eest siis ka vastavat tasu. Samovarite parandamisest aga ütles ta ära, kuna ei viitsinud lihtsalt Hinutamisega jännata. Kui Krups käe ja Lenin hakkasid väljasaatmisaja lõppedes 1900. aasta 29. jaanuaril Shenzhou eest ära sõitma kinkis Oskar Inkberg Krõmskajale mälestuseks kauni rinnanõela, mis oli tehtud kella hõbekapslist. Enberg ise oli sellele väga uhke. Krõpskajaga oli siiralt imestunud, kuidas Einberg küll nii nappide tööriistadega sai tehtud nii kauni ja peene ehte Lenini muuseumist on peres, on ka suurenduspildist, mille Lenin kinkis Oscarenbergile. Muuseumi direktor Arvilaks luges sellelt Enbergi asumise aeg lõppes samuti 1900. aastal. Ta sõitis viiburisse Soome poolele, kuna tal oli keelatud elada Peterburis ja Moskvas. Kui 1930. aastal Inturisti hakkas korraldama odavaid turismi, matku Nõukogude Liitu võtmist 1937. aastal, ühest sellisest osa ka Oskar Einberg, ent Berg sai võimaluse külastada ka Kremlis Nadežda krõpskajad. Enbergi oli ta mõne hetke pärast ära tundnud ja hüüdnud. Näe, vana Oskar nagu ennegi. Seal märkiski enberg. Et tal ei ole ikka veel Krugskaja fotot, mille see talle kunagi oli lubanud. Samas otsustatigi minna fotograafi juurde. Seda tehti järgmisel päeval Lenini muuseumis. Einberg oli heas tujus ja naljatles kogu aeg. Krupskajaga oli manitsenud, et ei tohi naerda, siis ei tule pilt hästi välja. Naerusuine tuli see pilt aga siiski. Oscarendberg suri Helsingis 1955. aasta lõpus. Oma mälestused on ta jätnud Soome Yleisradio. Ole, kust need meie jutussegi jõudsid, seekord küll Sülvi, Külliki KILPi jutustuste ja tema raamatu vahendusel. Pühapäev, üheksas jaanuar aastal 1905. Seda kuupäeva teavad kõik. See oli kaitsetute ja rahulike rahvahulkade kõige alatuma külmaverelise tapmise päev, ütles Lenin tookord. See oli verine pühapäev, see oli revolutsiooni algus Venemaal. Aga Lenin ise oli Venemaast kaugel, neetud, kaugel, nagu ta meelegibedusega ütles. Lenin oli emigratsioonis Genfis. Revolutsioonisündmuste arenedes Venemaal, mille teed tähistasid ülestõus soomuslaeval. Potjomkini oktoobrikuu. Üldstreik kasvas üha suuremaks soov ja vajadus, et Lenin oleks Venemaal sündmuste vahetus läheduses. Taasus teele ja see tee viis läbi Stockholmi ja Helsingi. Sel retkel sai Lenin tuttavaks uute seltsimeestega Soomest, kes talle peavarju ja abi andsid. Üks neist meestest oli 27 aastane venelane Vladimir Smirnov. Helsingi Ülikooli vene keele lektor. Ta isa oli venelane, ema soomerootslane. Smirnov oli käinud Helsingi Vene gümnaasiumis ning jätkanud seejärel õpinguid Peterburi ülikoolis. Dali liitunud Venemaa sotsiaaldemokraatidega ning sellepärast ülikoolist välja heidetud. Juba varem oli ta tegelenud keelatud kirjanduse toomisega Soomest Venemaale, kuid 1903.-st aastast alates Saidlast Iskra levitaja ja edasi toimetaja aktivistide ja revolutsionääride salajane abimees. Teine mees oli koni Siljakus, tema isa oli olnud senaator ja nii võis ta juba lapsepõlves jälgida Venemaa ja Soome suhete kujunemist. Ja siis veel vennad Gunnar ja Ola kastreenid. Tuntud kultuuritegelased Gunnar kastreenoli, Soome Ülikooli professor Olaga streen. Aga magister Gunnar kastreen kuulus omal ajal Rootsi töölisliitu ja oli Põhjamaade kirjanduse uurija. Neil päevil, kui Lenin asus Stockholmist teele Helsingisse võtsid teda vastu konitsiljakuses sõbrad. Üks neist oli magister ola kastreen, kes oli juba varakult läinud Helsingist Stockholmi, et kohtuda seal Leniniga ning kanda hoolt selle eest, et ta takistamatult Helsingisse jõuaks. Stockholmis peatas Lenin marssal Mannerheimi venna, krahv Carl Mannerheimi juures. Krahv oli Rootsi läinud, et pääseda vene sandarmite tagakiusamise eest. Kui Leninit küsiti, milline see marssal Mannerheimi vend siis oli ka, kelle juures ta peatus, vastas ta lühidalt. Samasugune kadett nagu meie omadki Stockholmist Helsingisse tulek läks ilma vahejuhtumiteta. Helsingis viis Olaga streen Lenini oma ema ja venna elupaika. Viron kadu seitse. See maja oli sona aktivistide peakorteriks. Koos proua sõlvi Külliki kilbiga. Sõitsime seda maja vaatama. Üles leida oli seda kerge viron. Kadu on küllaltki elava liiklusega tänav, kuigi üsna linna servas põhja ja lõunasadama vahelisel alal. Rägenuks proua kilbi jutustas, et maju, kus Lenin Soomes olles on viibinud, on väga palju sest Lenini riskinud kuigi kaua ühes kohas peatuda. Paljusid neist majadest on juba raske üles leida, mõnd on isegi võimatu leida, sest nad on maha lõhutud. Linnukasvab pidevalt ja vanad majad peavad ruumi andma uutele, siinsamas tänaval, destuli, kange tahtmine käia korraks ka sees selles majas viibida selles korteris, kus Lenin neil päevil oli. Sama soov oli ka proua kilppilvi kuid kahjuks ei teadnud ei tema ega keegi teinegi, millises korteris kastreenid elasid, toovad aga Sülvi, Külliki kilbi energiline loomus lõi kohe välja. Pikemalt mõtlemata sõitsime lähimasse politseijaoskonda edasi ja vanadest aadressbüroo sissekannetest järgi uurida. Meile tuldi meelsasti, vastu jäi möödunud veerand tundigi, kui kõikastreenide aadressid olid meie ees kahjuks aga alles 1907.-st aastast alates. Viron kadu, aadressi seal ei olnud. Seekord polnud meil rohkem aega, aga proua kilbi võttis asja südamesse ning lubas selle meie järgmiseks kohtumiseks kindlasti välja uurida. Oma kohtumisest Leniniga kastreenile korteris on kirjutanud Vladimir Smirnov ise, hiljem järgmist. See oli ühel õhtul 1905. aastal kui ma koos paari Soome üliõpilasega läksime Gunnar kastreeni majja. Veidi aega enne seda oli sinna jõudnud Stockholmist kaleen. Enne seda olid meie aktivistid just olnud koos ja õhkkond oli pisut närviline, mõeldes eelseisvale kohtumisele, mida teha autori ja parteijuhiga kohtumisel ja, ja ka selline mulje, nagu räägiksid omavahel vanatutavat. Lenin rääkis väga üksikasjalikult ja sõbralikult põhiliselt oma sõidust, mis meid sel hetkel kõige enam huvitas. Mind hämmastas juba siis Lenini heatujuline ja loomulik käitumine, lõbus Illidžile nii omane naer. Neil päevil külastas Lenin mitu korda ka Helsingi Ülikooli raamatukogu vene osakonna juhatajat Vladimir Smirnovi kes elas majas Liisan kadu 19. Ka selle maja otsisime üles. Et asjad Alosaleening hävi Usemi käima, mis muu salt avassavieraasila usgalda. Tol ajal elasid selles majas ohvitserid, sest lähedal oli kasarm, seal elas ka sandarmeid. Selles majas käis Lenin sagedamini kui kusagil mujal. Ta ei julgenud aga siin kunagi kauem olla, kui vaid ühe öö. Varem olid siin korterid, nüüd on siin pood. Maja kuulub ortodokside usu lahule ja nad ei nägevat just eriti hea meelega külalisi. Nii ei meilgi seekord siia sisse astumata. Lenini seekordne viibimine Soomes oli väga lühike. Juba kaheksandal novembril jõudis ta Peterburis pärast esimesi põgusaid kohtumisi mälestusväärsete majade ja mälestusi jagavat inimestega. Helsingis tuli ajaloo käiku jälgides peagi osta rongipilet Tamperes. Siin toimus nimelt 1905. aasta detsembris Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei esimene konverents. Saatjaks sain endale üles Radio välissuhete osakonna töötaja. Timowoodila. Nii metsis viiski vanamoeline rong läbi kauni Soomema, mis ajuti nii kõvasti meenutas Lõuna-Eestit. Et ega vist polekski pannud imeks, kui jama hoonel oleks olnud äkisilt Peedu või Elva. Nii tuttav tunne, kui ainult visalt välja tungivad, graniidirahnud ja kaljunukid ei oleks manitsenud. Välimus on petlik. Sedasama teed mööda sõitis Leningi vaatas loodust, tundis sellest küllap rõõmugi aga usun, et peas olid tal üsnagi keerukad probleemid. Hoopis pakilisemat mõtet oli 1905. aasta hilissügis. Venemaal oli olukord ääretult terav, streigiliikumine laienes üha, tsaarivalitsus võttis selle mahasurumiseks tarvitusele ikka teravamaid ja millestki hoolivaid abinõusid. Leninit ennast jälitati juba nii pidevalt, et tal oli võimatu isegi paariks päevaks ühte kohta peatuma jääda. Tampere oli sel ajal parim paik kongresside pidamiseks, seal oli suur töölismaja, koosolekute ja pidusaalidega. Seal tegutses ka töölisnoortekool. Kuna majas oli samuti teater, siis liikus seal alati palju rahvast, nii et neile ei pööratud mingit tähelepanu. Ja kui sotsiaaldemokraatliku parteisekretäri ja rahvalehe toimetaja Jürjo Sirola vene seltsimeestele soovitas oma parteikoosoleku läbiviimise paigaks just Tampere siis oli üheks põhjuseks veel see, et selles linnas ei olnud nii palju sõjaväge ja sandarmi nagu mujal. Linna politseiülem ise oli muuseas salajane aktivist. Jõuluajal, kui Lenini rühm Tamperes jõudis oli linn tavalisest veelgi vaiksem. Tampere töölismaja on peaaegu linna keskel suur vanas stiilis hoone. Suvisel ajal on ruumid mõnusalt jahedad. Ülemistelt korrustelt kostab kuskilt klaverimängu. Kostab jutukõminat samme, muidu on kõik vaikne. Ühe ukse kohal on sursilt lenin muu seo. Kummaline tunne on olla neis ruumides, kui hetkeks sulged silmad, kui seintelt kaovad pildid ja stendid ja nende asemele tulevad teised. Tähelepanelikult kuulavad näod. Lenin kõneleb. Meie muuseumi astudes kõneles aga parajasti muuseumi direktor Arvi Laak soo. Ta andis seletusi kooli õpilaste ekskursioonile. Nii saime meiegi kohe käigu pealt haaratud ajaloo sündmuste keerisesse. Arvi Laatsa jutustas, et neis ruumides on kõik nii säilinud, nagu oli tookord. 1905. aasta detsembris Kui Nõukogude liit pühitseb tänavu oma viiekümnendat aastapäeva siis on samasugune juubel ka Soomel. Ta pühitseb aastavahetusel samuti viiekümnendad iseseisvusaastat. Lenini muuseum Tamperes asutati 1946. aastal ühingu Soome Nõukogude Liit Tampere osakonna eestvõttel. Samal päeval, kui siin Peeti parteikonverentsi tehti Tamperes ettevalmistusi aastavahetusel toimuvaks suureks poliitiliseks meeleavalduseks, milles kavatseti nõuda valimisõigusi. Veel rahutumaga oli koosolekule tulnud saadikute kodumaal. Kõikjal toimusid raudteelaste streigid mistõttu kõik delegaadid ei saanudki koosolekule sõita. Detsembris oli Peterburis ja Varssavis kuulutatud välja mõneks päevaks sõjaseisukord. Ajalehes töömees ilmus väike kuulutus, milles teatati, et raudteepiletite eelmüük on 20 päeva. Kuna revolutsiooni kartjate Reisipalavik oli ilmselt väga suur. Detsembrikuu esimesel poolel oli vormistatud 40000 välispassi. Ei ole siis ime, et see Lenini poolt juhitav esimene suur koosolek Soome pinnal oli rahvaarvult väike osa võtsid 26 organisatsiooni ja 41 ametlikku esindajat. Esindajate valimistest oli Lenini andmete kohaselt osa võtnud üle 4000 partei liikme. Koosolekut juhatas Lenin. Päevakorras oli tema ettekanne käesolevast momendist ja agraarküsimus. Tampere konverentsi päevil olid sellest osavõtjad mõjutatud väga mitmesse hotelli Rosentaali, kaubakadu, hotelli, Emmanuse ja Belleri hotelli. Viimases oli Lenin koos krõpskajaga. Külalised olid hotellidesse paigutatud vähesel arvul paari-kolme kaudu. Ja nii äratanud nad kellestki tähelepanu. Tahtsime üles otsida seda hotelli, kus oli olnud Lenin. Me leidsime selle üles üsna raudteejaama lähedalt. Sellesse nüüd matkakodu patria, seal väike ühekorruseline puumaja, vanamoodne. Väliselt ei millegagi tähelepanu äratav. Astusime välistrepist sisse ja tõusime mööda kitsast puutreppi poolkorruse võrra kõrgemale. Kitsas poolhämar elektrilampidest vaevalt valgustatud koridor. Kahel pool uste read. Tüüpiline ühiselamu, mille tõttas kohe vastu väiksekasvuline käbe keskealine või pisut üle selle naine sinises kleidis valge Põllis. Nii, nii oleme need ja need siin majas pidi kunagi elama Lenin. Lenin. Naise näol on hämmastus ja üllatus segamini. Kas tõesti? Ei, tema pole sellest küll midagi kuulnud. Kes aga Lenin on, see muidugi ei vajanud selgitamist. Ainult naine oli tõsiselt üllatunud. Kas ikka tõesti, kas me mitte ei eksi? Siis peaks ju maja seinale vastava sildi panema küllatuse silte pannaksegi. Aga millises neist paljudes tubades küll võis elada, Lenin ja krõpskaja? Seinad vaikivad, inimesed ei tea. Jääb üle ainult oletada. Võib-olla astus ta sisse sellest uksest, võib-olla tollest võib-olla seisis siinsamas, kus meiegi aastad on läinud ja palju endaga kaasa viinud. Tampere konverents lõppes ootamatute sündmustega. Moskvas algas relvastatud ülestõus. Lenini nõuandel lõpetas konverents kiiresti oma tööd ja delegaadid sõitsid laiali, et kohtadel ülestõusust osa võtta. Lugedes ajalooraamatuid, teatmeteoseid brošüüre, on raske saada täit ettekujutust sellest tõepoolest kolossaalselt praktilisest tööst milleks Lenin oli võimeline. Lõputu lõputu tööde ahel, mille taga on isegi aimamisi raske näha selleks jõudu andva energia ammendamatust. Eriti raskeks kujunes 1906. aasta algus. Politsei eest varjamiseks oli Lenin sunnitud rändama ühest kohast teise. Tsaari Oranca võttis tarvitusele kõik abinõud, et Leninit tabada. Ükskord see oli. Veebruari lõpul esines Lenin parteitöötajate nõupidamisel ettekandega maal tehtavast tööst. Nõupidamine toimus ühe Peterburi advokaadi korteril. Pärast nõupidamise lõppemist tänavale astudes märkas Vladimiri lid, et teda jälgitakse. Ta otsustas koju mitte minna. Jälgijate käest vaevu pääsedes sõitis ta Soome. Kogu öö hommikuni istus Madezda Konstantin oma aknal ja ootas Vladimir Iljitši. Lõpuks jõudis ta otsusele, et Lenin on arreteeritud. Märtsi algul asus Lenin Karjala maagitsusel Quoc alas, kus ta tegi ettevalmistusi Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ühinemiskongressiks Kooklas suvilas. Vasa kirjutas Lenin suure hulga artikleid, brošüüre, resolutsioonid, projekte. Temaga koos töötanud seltsimehed märkasid, et juba siis kannatas Lenin tugevate peavalude ja unepuuduse all. Tööga ülekoormatus andis ennast silmanähtavalt tunda. Sama aasta suvel asus Lenin elama Helsingisse. Ta oli seal kahe noore üliõpilase, Soome sotsiaaldemokraadi, Väino hagila ja Severy alanes juures. Muidugi sõitsime seda maja vaatama ka meie, see asub Helsingi lõunaservas foori mehem kadu 35. Seisame suure neljakordse nurgapealse kivihoones. Vanamoodne Leningradi vanemaid maju meenutav ehitis. Sülvi Külliki jutustas. Siin asu asessori Reski kulu rootsingeelise seest, neist kohe leski nihe suures asulas aasa pidi. Jürjo. Dingolmann eksi sama Huanese Lenin ja teleasun omistaja suvastusi. Siin elas assessor Veski, kes kuulus Rootsi haritlaskond ars. Kuna ta oli lesk, siis andis ta üliõpilastele tube oma suures korteris. Ühes toas elasid alanne Jahakila. Nende juurde pandigi kolmandaks Lenin, kes elas seal doktor Weberi nime all. Ta elas seal terve nädala ja valmistas ette konverentsi. Lenin on oma mälestustes hiljem kirjutanud. Eto elas kahe Soome üliõpilase juures, kes ei olnud küll õiged marksistid kuid Lenin pidas neid meeles, sest nad suhtusid temasse väga sõbralikult. Alanne valmistas muuseas hiljem revolutsionääride pomme. 1912. aasta reaktsiooni ajal põgenes ta Ameerikasse, oli seal pikemat aega ja õppis inglise keele nii selgeks, et koostas inglise, soome ja soome-inglise sõnaraamatu. Elu lõpupäevil tuli ta Soome tagasi, hakilast aga sai hiljem parempoolne tegelane, kuid ka tema rääkis Leninist alati suure lugupidamisega. Väino hagila ja Severy alanne on oma mälestustest andnud intervjuu Soome raadiole. Tänu Soome Yleisradio töötajale Undomeetisele on meilgi nüüd võimalus nende juttu kuulata. Väino hagila meenutab. Shui sillani Helsingin Edela korraša Mori meie Karula talus on võrra 35 Ensi meelse kelluksesse. Hoonetooriani oli samoniaminal ise Homie ja poolue Doveri. Nii inseneri see veri alanni meeldati elustel tiin halu, Esigmayotalooksime, asumaanerren, tärge venelasi, pooluedowerin, juga tarvitzi turvalisel Raualisena asunud. Ennem ei meeldi elu tõttu tarvis kaan koos ka ilma muuda moleminbini meid, sest selle vene poolest. Elasin sel ajal Helsingis voori mehem kadu 35 esimesel korrusel. Koos minuga elas Hämeenlinnamehi ja parteilane, insener, selleri alanne. Meilt küsiti, et kas me sooviksime endi juurde elama võtta ühe vene seltsimehe, kellel on vaja ohutut elamiskohta rohkem meilt midagi küsitud ja polnud vajagi. Meile endile oli selge, et peame sellise teene osutama oma partei poolt vennasparteile. Sel ajal ei tehtud soomes veel vahet, kas ta oli bolševike võimentševik, venelane, Oliveri nimeline mees, kellega me rääkisime saksa keeles. Tundmatu seltsimees oli umbes 40 aastane, tugev keskmist kasvu oli väga rahulik ja töökas. Mugavusi meil pakkuda ei olnud ja külaline ei nõudnudki neid. Majas põles õlilamp ja isegi mugavused olid õue kaugemas otsas. Päeval oli meil täielik rahu, minu seltsiline töötas väljas ja mina istusin eksamid ette valmistades raamatukogus. Külaline ei olnud nõudlik, ta magas kõvas voodis, sõi võileibu ja majja muretsetud moona oli alati heas tujus. Ta oli palju õppinud, lugenud, reisinud ümber Euroopa ja loomulikult oma andekuse tõttu küps poliitik. Olime väga huvitatud kõigest ja meeleldi vestlesime nii targa inimesega. Inseneralane Attila toanaaber meenutab samuti oma mälestustes. Jazz, mina kordan, ajadavas süda, mida piirdeid Nikolai Leninist oli? Midge mehaava, etasime tuur Kaarel Viivikonna aeganamin, kehan, asuime, eiran, Kanssone. Niin, ennengaikija, tule Miieleeni. See Berin pohlaisus, Mil lähen valmis Tui esimerkiksi stada tugevamast piletitele. Sotsialist või näen pooluen kongressi Warden. Ammusta iluda München. Anistu ei töödanud ääres. Ja. Selle paari nädala jooksul, mis Lenin meie juures viibis, hakkas kõigepealt silma see suur põhjalikkus, millega Lenin suhtus oma töösse hommikust hilisööni, istus ta laua taga ja aina kirjutas. Meie kaks noort Sotsialisti, saime varsti aru, et see mees teadis sotsialismi rohkem kui meie kõik kokku. Aga ta ei näidanud seda kunagi välja, et tal, mis teadmiste poolest palju kõrgemal. Enne Stockholmi kongressi viis grupp bolševike Helsingis läbi kahenädalase nõupidamise. See toimus alul lastencodi kadu viis tubakavabrikutööliste sööklas. Hiljem Aga Polütehnilise Instituudi üliõpilasmajas lön Rodin kadu 29. Kumbagi neist majadest pole enam olemas. Väina hagila ja Severy alane juurest sõitis Lenin seekord Stockholmi kus toimus Partei neljas kongress. Hiljem on Lenini ideed veel mitmel korral Soomes ristanud kokku tervelt 26-l korral. Neist aga räägime ühes järgmises saatesarjas.