Oleme Jüri Kruusiga koostamas mälestuste stuudios, kui niiviisi võib öelda, sest seal käinud ja kuulanud, on ta tõesti väga palju maailmasuurusi. Ütle, Jüri, palun, kas ka? Võib-olla kunagi oled sa mõelnud selle peale, et midagi olete teinud valesti või või tulnud midagi otsima, mida sa pole leidnud, oled sa midagi kahetsenud nendest kontsertidest nendest etendustest mille järele sa oled? Sõna otseses mõttes jooksnud üsna sageli, nii kaugele siit Eestimaalt. Pole vaja tõestada, et muusikal on nagu nakkuslik tõmbejõud, mida rohkem huvitav, et sa näed seda rohkem, tahad veel kuulda ja näha. Vaat nii on ka minu juures. Omal ajal saatsid mulle mu sõbrad Moskvast ja Leningradist pidevalt mulle Kiirovi diaatring, suure teatri ajalehti, samuti repertuaariplaani. Nii et ma sain juba varakult ette teada, kui midagi huvitavat on tulemas, kes kuskil laulab, millised kontserdid on tulemas ja nii edasi ja nii edasi. Peale selle oli ka minu emakene tellinud endale terve rida huvitavaid ajakirju, mis mind tutvustasid maailma muusikakultuuri suursündmustega, nii et ka see valmistas mind nagu ettekohtumisteks. Nagu eelnevast saadetes ma rääkisin, oli 60.-te 70.-te aastate Moskva, Leningradi teatri ning kontsert elu erakordselt huvitav ning kutsuv. Tolleaegses NSV liidus esines terve rida maailma nimekaid lauljaid, instrumentalist kui ka terveid orkestreid ning samuti suuri teatrikollektiive, keda ma kõiki ihkasin kuulata ning mis tegelikult lõpptulemusena mulga imekombel nagu õnnestus. Nende hulka, keda varemast öeldud kuulusid Metropolitan Opera tähed, sopranit, lussi, Amara Dorati, Kirsten šampiirs, bass, jorss London, kes laulis muuseas suurepäraselt Boriss Kodonoffi, samuti seerum Hains Kanada filigraanne kammerlaulja Louis Marshall, sopranit Matilda tops. Rumeenia lauljatar Atabloorescu, Herman Prei, Teo, Aadam, Dmitri suunapsandorkoonia ja paljud-paljud-paljud teised kui hakata ainult mõtlema, kui palju andekaid lauljaid oli tolle aja nõukogude liidus näiteks Moskva suures teatris paelustama kunstiga Pavelisitsiaan, Irina arhi, Paavo, Valentina Levko, hiljem eraobrassova, samuti ka juurimas rock. Üksnes esmaklassilise noorte tehnorite arv nagu kutsub imestusele, mistõttu iga etendus ning kontsert oli mul ääretult põnev ning lootusandev. Siinjuures meenutagem esmajoones Vladimir Atlantovi Leningradist, kellest mõne aja pärast sai ju Moskva suure teatrijuht solist, samuti Virgiindlus Noreikat Leedust, Janis saabersid Läti ooperist suurepärast Ukraina Too tenorit Anatoli Solaviaanikut, Valgevene kunagist uhkussinobi pabiid ning samuti ka meie Hendrik rummi. Iga nende kunstniku loometee on kujunenud omamoodi, kuid tol hetkel moodustasid nad kõik meie lauljate noore põlvkonda ning täiendanud end Milano La skaalas Meistrite parra ning pead sa juhendusel muutusid peatselt oma teatrite juht solistideks. Seitsmekümnendatel aastatel järgnes Moskvas ning Leningradis üks põnevil just teisele millele lisandusid minu jaoks ka Tessa Ninki. Ning võib öelda, et minu niigi kitsas rahakott vähenes katastroofilise kiirusega, sest kõik ju maksis nii sõidud, hotell kui ka teatripiletit. Mitte kuidagi ei lähe meelest ära Don Carlos etendus Leningradi väikeses teatris, kus Philipi osas esines kuulus Nikolai kija Hurov. Tallinna muusikakooli pedagoog Helmi Voore pöördus minu poole palvega, et Maitaks korraldada kooliõpilastele ekskursiooni Leningradi ning muretseda teatripiletit. Seega mul õnnestus ning saingi auravi etendusele piletid otse keskloosi. Jah. Aga kui me jõudsime kohale, siis selgus, et etenduse alguseks oli pool saali tühi. Säh sulle, suur kuulsus ning välja müüdud saal. Hetkel läks muuseas selles teatris nii-öelda Don Carlose pikk variant, kus esimeses vaatuses ei olnud Philipi ning seal oli Elizabethi ning Carlose stseen. Filipp tuli alles teiseks vaatuseks. Karrastaga laulis tenor Mihhail Towenmann ning parem öelda, kui ta poleks seda laulnud. Dobermanni hääl oli veike värvitu ning üldse ta nägi välja nagu pisikene kääbus. See oli minu jaoks nagu midagit pataloogilist ja nähtavasti ka Leningradi publiku jaoks. Sest selliseid boikoteerida pidulikku etendust nii et tulla alles teiseks vaatuseks võib ainult küllaltki teadlik sõltumatu publik. Nagu alati oli Nikolai Keurof väga hea näitleja ja suurepärane laulja. Hääl kõlas avaralt ja vabalt. Osatäitmises oli tunda isegi veel rohkem filigraansusega kui mõni aasta tagasi, siis kui ma nägin teda samas rollis Moskva suure teatri laval mõeldud Carlas etendusele. Mul oli võimalus sõita Prahasse ja seal ma viibisin suurepärase Itaalia tenori Franco tšekkele kontserdilt. Seda dirigeeris kuulus ja tuntud dirigent Julyni. Tol hetkel oli tšekkele kahtlemata laskaaluseks esitenoreid ning tallinlased mäletavad samuti nähtavasti sekele hiljutist esinemist Durandatis, kus laulja vaatamata interpreedi kohta soliidsele vanusele demonstreeris suurepäraselt niimusitseerimist kui oma kadestusväärset laulukooli. Võib öelda, et John Franco tšekkele oli omal ajal marjudel monocani Franco Corelli kõrvalla skaala parimat radamisi. Ning jälle Moskva. Seekord viibisime koos Aarne Mikuga sajandi ühe silmapaistvama laulja päikeses häälega soprani Renato Paldi kontserdil. Kahjuks tulid ja Balti Moskvasse siis, kui ooperiesinemised olid juba mitmeid mitmeid aastaid selja taga. See kohtumine oleks võib-olla jäänudki väga huvitavaks, kui lauljatar oleks kinni pidanud välja kuulutatud programmist eeskätt vanast Itaalia klassikast mis oleks nagu täielikult vastanud tema laulu vormi hetkeseisule. Aga tulles vastu publiku soovile ning lauldes oma kunagisi hiilgaja repertuaari, selliseid numbreid nagu battery Frajaariet, samuti Mimi Manooni ning laureta aariaid ning neid tugevasti transplaneeritult ja kahjuks institutsiooniliselt suurte häiretega ei tulnud see eksperiment kahtlemata kontsertile kasuks. Sellest oli muidugi väga kahju. Leningradi kontserdil aga pidasite Paldi rangelt kinni omast kavast ning esinemine kulges lauset rümpiaalse eduga. Meil aga õnnestus. Aarne Mikuga saadab ühendustega autogramm, mida pean senini väga kalliks ning hinnaliseks. Mitte vähem huvitav, ei olnud aasta hiljem Moskvas toimunut. Kuulsa itaalia tenori do Seppeti Stefano soolokontsert kõik nähtavasti mäletagati diabeedist Eeeffinut. Ta oli omal ajal üks põhilisi Marja Kallase partnereid. Kadis Stephane polnud enam aastaid esinenud, ooperis üldse esines küllaltki harva. Kuid kohtumine temaga oli väga huvitav. Laulja hääled esituur oli jäänud aastatega küllaltki kitsaks, mis ei võimaldanud tal esitada suuri nik, tuntud ooperiaariaid. Kuid see, millega disStefano meid üllatas, Niromansside kui laulukestega ning lõpuks siidi aarjagamasne ooperis. Siit mõjus ometi sügava emotsionaalse ning väga huvitava meeleoluga. Tallinnas aga ootas mind uus kohtumine silmapaistva Rootsi tenori Nikolai kettaga ootas tema kunstiga ning keta endaga. Ma olin temaga varemalt kirjavahetuses, ta saatis mulle isiklikult mitu oma plaati. Nüüd aga kohtusime Tallinnas temaga. Kettakontsert Itaalia muusikast oli väga peen ning demonstreeris, mis tähendab lauljale õige laulukool. Väikesel koosviibimisel Pirita restoranis, kus olin koos Hendrik Rummi, Ivo Kuuse, Tiit Tralla ning mitme teises toonia solistiga rääkis Nikolai geid avaralt oma kunstide õnnestumistest ning kitsaskohtadest. Rääkis, mis tähendab lauljale õige repertuaar. Nimelt 60.-te aastate keskel pakuti lauljale nimiosa Wagneri loengrynis samuti Arnoldi ülikõrge ning dramaatiline partii Rossini Villem tellis ning äärepealt oleks kettaajalist ilma jäänud ning suure vaevaga suutis viia etenduse lõpule. Viibisin mitmel, keda kontserdil Moskvas, kus laulja esitas väga peenetundeliselt nii Veneromance kui ooperiaariat. Samuti olin Leningradis Kirovi teatris toimunud Jevgenia niigini etendusel. Ma olen väga mitmeid kordi kuulnud Nikolai, keda esituses penski aariat. Nüüd aga selgus, et selliselt laulab ketta ainult heliplaadile. Etenduses kõlas laule hoopis teise kujundi ning värvide gammaga. Rääkida võiks väga palju huvitavatest kontsertidest, kus ma viibisin, võiks rääkida näiteks omapärasest ning väga kõrge taseme sellisest Mirella freeni ning Nikolai Keurovi ühiskontserdist, kus merele afereni näitas tõelist kõrgvormi. Nikolai Keurof kahjuks natukene oli nõrgem, siis siiski aastad olid mingil määral oma töö teinud. Võiks ka rääkida Viini diaatri suurest Castroli esinemisest Moskvas, kus Viini ooper näitas roosikavaleri Figaro pulma ning mitmeid teisi tükke. Samuti Viini operetiesinemisi. Saksa ooperietendusi ning paljusid paljusid teisi, kus mul kõikjal õnnestus viibida. 1989. aastal oli Moskva suures teatris suur rahvusvaheliste solistide kontsert kes esinesid seal tõesti väga huvitava kavaga. Seal oli nagu esindatud nii noored solistid kui ka vanema põlve sellised lauljad nagu Karla, Berkondsi, Rolando, pane rai ja paljud-paljud, teised vaatamata piletite vastuolule. Ma lindistasin endale selle kontserdi ning nüüd tihti kuulan seda. Samasse perioodi kuulub kahtlemata Kaczaryczarelli mitmekülgne ning paeluv esinemine Leningradi Kirovi ooperis soolokontserdiga, kusjuures lisapalade määratu arv ületas isegi peaaegu et kontserdi endagava Richarelli oli ju mõni aeg tagasi, vaata üks paremaid lauljaid maailmas kelle esinemisi oodati kõikjal. Kahjuks on tänaseks temas ära osaliselt langenud hääle kvaliteediilmse halvenemise tõttu. Hämmastavalt suur ning eripalgeline repertuaar ei mõjunud sugugi soodsad sellisele lauljale ning hääletestituuri kokkukuivamine kitsendus tunduvalt nii temani ümber käivat ažiotaaži kui ka tema repertuaari võimalusi. On säraka palee Hoseegaareirase kontserdile ma jõudsin vahetult ennem teatritulede kustumist, sest lennuk hilines ning ma arvasin, et sõitjad peaaegu olemata. See oli mul tegelikult teine kohtumine manud säraga paleega. Esimene kord kohtusin temaga 1974. aastal normas. Milline võluv laulja, milline fraseerinud, milline feeling. Kahtlemata on Kabalee sajandi parimat Belkantist selle sõna otseses mõttes tema peale ning metsa Woodsche välja. Töötus on lausa jahmatav. Ka palee on kahtlemata erakordne nähtus, laulukunstis samuti ma ootasin väga kohtumist Hoseegaadrueerasega teadis tema raskest haigusest, mis tänu tema kolleegide abile, kes kogusid suure suure summa raha raske operatsiooni jaoks läks korda ning laulja lõpuks tervenes. Kuid kahjuks vaatamata kogu pingutustele ning küllaltki isikupärasele esinemisele oli haigus siiski oma jälje jätnud. Kunagi lausa suurepärase tämbriga ning kõlajõuga hääl oli kaotanud nii värvides kui ka kõlapinnas. Oli tunda fraseerimise forsseerimist ning kunstlike agentidega ülemiste nootide vajakajäämise kompenseerimist. Kui ma mõtlen kolme tenori kontserdile, mida kõik mereta võtjad jäävad siis minu jaoks on see ühest küljest muidugi sümboolne, teisest küljest aga ebavõrdne. Sest ma kujutan ette, millise eduga oleks seal esinenud 70.-te aastate noor Carreras. Nüüd aga oli tunda kuskil midagit nagu alahindluse taolist, mida sellises kontekstis poleks tegelikult vaja olnud demonstreerida. Mitte eriti suure vahega, ma sõitsin uuesti taas Moskvasse, seekord toimus Kuitsiana Pavarotti kontsert. Ja võib öelda, et kogu kontsert oli väga huvitav ja publiku vaimustuse ei olnud piire. Tegemist oli siiski Baba rotiga, kellest rääkis ja teadis kogu maailm. Kogu kontserdi kava oli koostatud küllaltki emotsionaalselt ning targalt. Ja võib öelda, et üldmulje oli hea. Ma olen Baba rotid palju raadius kuulnud samuti viibinud otse tema kontserditel 1000 964. aastal ning 74. aastal Moskvas. Ning võin kindlalt öelda, et heliülesvõttetehnika tuleb vabarotile väga kasuks. Andesta häälele juurde erilise ümaruse, seda, milles tegelikult natuke kontserdi- ja teatrilaval puudu jääb. Kui plasside Domingo hääl, keda olen samuti otse mitmeid kordi kuulnud heliülesvõtetel natukene nagu kaotab oma tegelikust särast lummusest mida Tosca etendusel suures teatris oli rohkem kui küllalt, siis Pavarotti ilmselt võidab mikrofoni ees. Muidugi pälvib suurt lugupidamist, Pavarotti lausa hiilgab vokaaltehnika, mis võimaldab tal musitseerida peenelt ning igati nüansirikkalt. Ning juba üksnes see köidab lisaks emotsionaalne pagas, millega laulja esitab nii itaalia laulukesi raskeid raskeid ooperiaariaid. Mis puudutab isse, las skaalat siis õnneks ei jäänud mul 1000 964. aasta gastrollinud viimaseks. Viibisin Milano La Scala kahel järgmisel Castrol turniiril, samuti nii seitsme neljandal aastal kui ka 1989. aastal kus ühtekokku nägin 15 etendust ja neli kontserti. Lisaks sellele, mida ma olin 64. aastal näinud Kui 1964. aastal olid dirigentideks kiringelli ning Karajan ning 1000 974. aastal Põhidirigendiks Claudio Abado siis kolmanda kastrolli kujundas eeskätt Riccardo Muti. Anne. Sinu mälu ja sinu võimalused näha ja kuulda ja liikuda, need on lausa kadestusväärsed mälu väga mitmes mõttes, inimene võib ju käia ja osa saada, aga ta ei pruugi nii detailselt mäletada. Esitasid Sulle vaid küsimuse ja vastus on vähemasti 15 20 minutit. Kusjuures detailideni nimedeni, paikadeni, aariateni ja kadestusväärne veel selles mõttes, et vaid korra vilksamisi panin ma tähele et, et sa ei saanud lauljatari kuulata tema hiilgeajal vaid oli, millest kahju tunda. Ja kõik, mida sa oled omale ellu võinud kaasa võtta, on seal ainult väärtuse juurde andnud. Nii et suurepärane. Mitmes mõttes, see näitab niisugustesonaatilist huvi ja fanatism, sealjuures on niisuguse hea nüansiga see, et sa oled käinud, et sa oled huvitunud ja et sa oled ka oma koju korjanud, häält helisevad ja rääkivat. Ja kirjapandut. See näitab, et sa oled elanud seda elu, millesse sa oled soovinud kuuluda. Nüüd las skaala. Kolmekordne külaskäik tollasesse N liitu on loomulikult jätnud paljudesse inimestesse oma jälje sullenaga võrreldavalt võimalik meile edastada. Seda kuidas on toimunud põlvkondade vahetus niisuguses Itaalia suurest teatrist, nagu on la skaala, mida see on enesega kaasa toonud, see põlvkondade vahetus. Ja võib-olla kas oskaksid avada ka seda, et kuulates, nähes kõiki neid suurusi maailmast, kuidas need suurused on vorminud sinu ettekujutust ideaalist ja mis on see ideaal? Tihti mõtlen kõigi nende etenduste peale, mida ma nägin suures teatris. Kula skaala oli Moskvas. Mille poolest nad erinevad kolm erinevat korda 64 74 ja 89. Tegelikult vastus oleks üks siiski taseme poolest. Kui esimene kordla skaala tuli välja praktiliselt enamuse maailma paremikuga selliste lausetega nagu Braiskozotoscotto Nilsson, Symenaato, Berkontsija preveedi ning paljud teised, kus iga etendus rääkis teatri ülikõrgest tasemest. Tegelikult sellest ju, millise iidoli name, laskaalat tunneme ja hindame siis 74. aastal oli tase palju kirjum. Silmnähtavate õnnestumiste kõrval oli rida hetki, mis häirisid näiteks guayyda etendusel tenor Carlo kussuta laulis ning üks kukk tuli teise järele. Siis mõni inimene võib olla õigustab. Et juhtub. Tegelikult muidugi juhtus, kuid minu jaoks sellise teate ettekandes seda siiski ei tohiks juhtuda, sest latt on ju siiski väga kõrge ja kui seal juhtub, siis kuhu me selle lati paneme? Muidugi, kui esimese Castroli kõrgtipolileontiin Price riikvinis, siis 74. aastal oli kahtlemata kõrgtipp Norma etendus kus nimiosas laulis manseraka palee. Niivõrd kaunist laulmist pole ma kaua kaua kuulnud. Esimesel hetkel nagu mind häiris, et Kabali tegelikult hääle suurus oli minu kujutelma natukene väiksem kuid mida ta sellega tegi, selle lause imetamisväärne. Viibisin neli korda norma etendusel, jaga proovis. Ning iga kord nautisime Racabale imepärast Annet. Ma mäletan, nendel päevadel toimus samuti ka palee kohtumine Moskva konservatooriumis ning mul õnnestus seal viibida, kus ka palee avas natukene väikse osa oma ande ja vokaaltehnika saladusest. Kahtlemata selline väga huvitav tund, kus me viibisime, inimesed panid muidugi väga palju endale kõrva taha ning pärast proovisid järgi. Aga kas on võimalik hetkega saavutada seda, kuhu on maetud nii palju annet, nii palju loomulikku musitseerimist, nii nagu omab seda mansarra Kabale? Proovisin esimesel etendusel laulis Iisat biorentsagosotto kuid seejärel ta haigestus ootamatult ning katkestas kastrolli. See oli samuti väga huvitav laulja. Kohtusin temaga esimest korda 64. aastal, kui Kosota esines sarmikaroziinanase Village majas. Ka sel korral õnnestus mul veel ühes kohas teda kuulata nimet reekviemi proovis, kuid kahjuks etenduseni see ei jõudnud. Kuna 10 aastat hiljem Moskvas nägin Hamburgi ooperietendust tsensantsi Samson Jädalila ning talile osas laulis körentsago sata siis mul oli kahjuks tõdeda fakti, et Kosotto vorm oli aga langenud. Järele oli jäänud ainult varemed. Tugev hääle treemolo ning ebakindel ülemine register lausa häiris. Kes oli seitse neljandal aastal igati tasemel. Olin Mirella freeni Nicole'i Eurov ning Piero kaputšildisi mon pakanegrast. Muuseas 64. Castroli ajal juhtus väga huvitav asi. Nimelt viibis Moskvas ka meie Ervin kärbet, kes vaatas skaala etendusi ning võib öelda, et caput tšilli ning kärveti. Hämmastav sarnasus viis asjaolule, et kui kärbet oli suure teatri ees, siis publik pidanud seda caput silitama, eks, ning palus autogrammi, mida muidugi kärbet suure lahkusega andiski. Mis tema siis oli? Tagasi minnes seitsme neljanda aasta kastrollide juurde, oli muidugi väga meeldejäävaks Tuhkatriinuetendus Jean-Pierre paneeli lavastuses ning samuti kujundusest, kus peaosas esines suurepärane Luczyabanentiini terrani, kelle tehniline virtuaalsus pani ka kõige nõudlikumad kriitikud tuliselt aplodeerima. Ning samas etendus oli väga huvitav näha ka teist suurepärast lauljat nimelt Luichi halvad, kes põhiliselt ongi just nimelt selliste ülitehniliste partiide esitajaks 1989. rasta laskalakas trolli muidugi oodati, piletid olid samuti välja müüdud. Kuid võib-olla televisiooni ning heliplaatide laiale levikule oli tunda siiski mõni võrra leige vastuvõtu ja huvi kui varemalt. Mul õnnestus näha Mozarti Cosi fan tutte ning Beliini mon tekki, jaga poletit, samuti tšileeaa trende, kobreeri ning uuesti taas Verdi reekviemi. Jumala esimesest etendusest mõistsin, et käesolevas trollis lauljate hääleline tase selline nagu varem palju esines juhuslikkust. Ka solistide enda looduslikud hääled ei olnud eriti imetlusväärset. Kuid mis oli tekkinud, oli ansambel väga ühtne ning terviklik muusikaline ansambel, kus Riccardo Muti peenel väljatöötlusel oli lausa eriline imetlusväärne koht, mis andiks näiteks sellele etendusele nagu Cosi fan, tutte erilise võlu. Kui ma hiljem vaatasin sama etendust televisiooni vahendusel, mõistsin, et iialgi Paringi televisiooni variant ei asenda vahetut. Huvitav oli reekviemi kontsert kus vene laulja Ljudmilla kasarnovskaja pidi ootamatult asendama oma Itaalia kolleegi. Tänu minu sõbrale Moskva heliplaadistuudiost oli mul võimalus osaleda enne kontserdi toimunut tunniajalisest proovist kus muti välja töötlemisvõimet ning tahteloogika omas imetlusväärse tulemuse. Kuid peale nende kolme korra, kui mul õnnestus näha La Scala etendusi Moskvas oli mul ka õnnelik juhus viibida kahel korral Milano La skaalas Endas nimelt 1000 978. aastal minu esimese reisi ajal Itaaliasse kus Milanosse jõudes oli mul ainsaks mureks otsida üles maailmakuulus teater. Parajasti toimus seal Verdi Don Carlose proov, kus laulis peases Placido Domingo. Ma olin väga üllatunud, kui mul võimaldati viibida proovi. Ma olin seal kaks vaatust, rohkem ei saanud, ei tohtinud olla, sellepärast me pidime hotellis olema kell 10 õhtul. See oli selline hetk, mida on raske kellelegi edasi anda, jutustada midagi erilist, pühalikku, sellist tunnet, mida ei saa edasi anda. See oli umbes sama, kui ma kunagi istusin Pariisi jumalaema kirikus ning mõtlesin, kas tõesti olen siin mina, see, kellel on õnn olla sellises kohas. Kogu proov oli suurepärane ning vastas täielikult minu lootusele. Samal kuul nägin Tallinnas otseülekandes laskala etendust sedasama Don Carlost. Mul oli tuttav tunne. Nagu ma praegugi viibiks seal teatri kuuendas reas. Teinekord olin skaalas 89. aastal, samal aastal, kui pärast skaala tuli Moskvasse. Olin Itaalias koos meie teatri balletitrupiga ning muidugi läksin kohelaskalat vaatama, et näha, mis seal läheb ning jälle õnnestus mul viibida saalis. Seekord nägin kogu Tšaikovski Padaemand etendust Edela freeni ning Vladimir Atlanta viga peaosas. See oli tõesti igati suur, tugev ja võimas etendus, mis andis palju maad järelemõtlemiseks. Komanina skaalas, siis ma käisin läbi kõik fuajeet esimesest rõdust kuni viimase rõduni ning tutvusin teatriga, sest kes teab, millal ja kunas ma saan veel tulla. Nii palju Sislaskalast. Millistel etendusse tegelikult mul on olnud võimalus viibida oma elus, mõned jäävad mul meeldama kõrge tasemega, mõned aga tekitavad nagu mingit arusaamatust ilmsest möödalaskmisest, kus publiku lootus ja tegelikult lähevad nagu karmi vastuollu. 1000 968. aastal pakkus Leningradi väikese ooperiteatri afis väljumust nimega Maive esinemise Figarana šokina Rossini ooperis viljade maja samuti Scarpjannakutšindoskas. Magama aeg oli tegelikult tol hetkel raadio televisiooni kaudu vägagi populaarne mistõttu ka publikuhuvi tema ooperietenduste vastu oli tohutu suur saal oli puupüsti välja müüdud. Kui orkester alustas viga rooga vatiini sissejuhatust ning muslim aeg tuli lavale, algas enneolematu digiviis minutit kestev aplaus. Orkester vaikis Publicaga, tervitas vaimustatud oma Kumiiri. Siis alustas orkester uuesti ning juba Figaro esimesed fraasid tekitasid publiku hulgas samuti minu hulgas nagu mingit hämmeldust ja nõutust. Kui Kahari oli lõppenud, järgnes vägagi ebakindel piinlikkust tundev aplaus. Millest siis lugu oli? Muslim aeg nägi suurepärane välja tema erilise kunstimaiste ning stiilitajuga valmistatud kostüüm lausa hämmastav. Ka näitlejameisterlikkus oli esmaklassiline, aktiivne, hästi nüansseeritut ning samuti läbi mõeldud. Partnerina olime hakkama aeg, samuti huvitav, kuid puudus peamine löök, hääle kõlajõud ning kompaktsus. See, mida kuulajad olid temalt saanud raadios ning televisiooni vahendusel ning nüüd ootasid vahetult Kalavalt tegelikult ilma milleta ei saa ju siiski Bigarat laulda. Mikrofoni abiga kõlas see sama number suurepäraselt kuid laval oli kõigist kahjuks järgi väga vähe. Hoopis õnneturi, teine etendus, Tosca, kus magama vaev tekkis karpiat. Eriti kurb oli teine vaatus Toskas karke stseen kus dramaatilineväljendusrikkus peab tegelikult tulema läbi hääle. Siit järeldus, et iga laulja jäägu oma võimete piirides, siis ei tule ei temale ega ka publikule üllatusi. Kuid juhtub ka vastupidist. Meil omal ajal teatris räägiti millegipärast väga palju tuntud saksa lavastajast Valterfelsustenist. Nende juttude põhjal jäi mulle niisugune tunne, et tegemist on küllaltki andeka kuid kuiva ja vait oma tahet peale suruma lavastajaga kellele muusika on hoopis nagu teisejärguline. Viibides Leningradis Śaksa opereti külalisetendustel ning nähes Vezesdeni lavastuses offembahi rüütel sinihabe, mõistsin oma eksliku arvamust. Tegemist oli mitte ainult suure ning ülitakse lavastajaga, vaid tõelise muusikuga, kes tunnetas igat nüanssi ning igat fraasi, mida ta kõik pani oma lavastusse. Ühel Moskvas viibimise ajal tutvustati mind suures teatris omapärase inimesega suhteliselt lühikest jässaga kasvu prantslasega, kelle nimi oli toni pontse. Ta oli parajasti Moskvas prantsuse mingi delegatsiooni koosseisus. Mulle räägiti, et see on prantsuse, hispaania parim tenor, kes on suuteline laulma ka kõige raskemaid dramaatilisi partiisid originaalhelistikus, selliseid nagu Arnold Villem tellis ning paljusid paljusid teisi ning kes tänapäeva teeb kõikide maailma tenoritele silmade ette. Tollel nagu juhuslikul näivalt kohtumisel rääkisin toni pontsele tõlgi abil oma fanaatiliselt huvist laulu ning ooperi vastu pontsee kuulas minu juttu suure huviga, siis aga järsku hakkas rääkima endast ning oma esinemistest. See oli kõike ääretult huvitav. Seejärel küsis laulja minut aadressi. Ning kui ma jõudsin Tallinna, tuli mõne aja pärast mulle pakk Prantsusmaalt. Seal sees oli, nii, plaat toimib, on see enda helilindistustega ning kiri, millele ma kohe vastasin, ma polnud tegelikult plaanib, on seegi kunagi kuulnud ei raadios ega laval. Ning ma ei osanudki ette arvata, et tegemist on niivõrd erakordse tenoriga. Toimib, on, see on suurepärane materjal, kaunis paritanaalse värvinguga, tiheda tooniga tenor ning lausa hämmastavalt kindel ülemine register. Kõik selle mulje lausa piiramatutes võimalustest. Olin aastaid temaga kirjavahetuses, mis oli minu jaoks väga huvitav ning arendav. Üheks viimaseks plaadiks, mida tohib on see mulle saatis, oli tema 1000 964. aastal Gentidiaatris lindistatud alevi ooperi juuditari etendus. Ning ma mõistsin, et ainult sellise tipptasemega maailmalaulja nagu Tony Bond, see on suuteline selliselt esitama Heljasari testituurilt ääretult kõrged pingerohked partiid mis ei anna ühelegi lauljale armu. Nii mitmeski eelnevas teatrilo saates oleme juttudega jõudnud ka Maria Kallase juurde, aga ikkagi on need jutud pooleli jäänud. Ja sa ei ole saanud välja öelda kõike oma mälestusi ja mõtteid seoses kohtumistega Maria Kallasega, nii et palun. Unustamatuks kujunes mulle 1000 970. aasta. Ma mäletan, ma olin parajasti Leningradi muusikamuuseumis, see on minu jaoks väga huvitav ja põnev koht, sest seal on ääretult palju heliülesvõtteid. Seal korraldatakse sageli erinevaid kontserdi- ja muuseumiõhtuid ning kokkuvõttes täna võib-olla sellele ma olen saanud palju toredaid sõpru ning tuttavaid. Koos me isegi mõningad pühitsesime liha vette ning mehe jõulusid. Ning äkki ühel päeval, Ma mäletan, parajasti kuulasin Franco Corelli hugenotid. Järsku helises telefon ning kogu see jutt halbast nagu edasise tegevuse. Minuni kostis vaid hetkeline lause. Marja kallas on Kiirovi teatris ning kuise balleti pioneerietendusel. Ja nüüd läks lahti 10 minuti jooksul kõikvõimalikud helistamised tuttavatele. Siis haarasime kesmida, kes juhusliku Kallase pildi, kes mingisuguse kavale ning tormasime teatrisse, sest etendus lõppema. Teade Marja Kallasviibimisest Kirovi teatris oli aga levinud ning teatri välisukse ees oli arvukas austajaskond. Üks minu tuttavatest viis mind näitlejate sissekäigu kaudu teatri siseruumidesse. Kuid ka seal sees ootas Maria Kallase tulekut Terre massetendus lõpes. Ning 20 sajandi legend tulid tulid kogu oma hiilguses. Mul tuli nagu klimp kurku kui ma nägin mõne sammu kaugusel endast seda ooperimaailma superstaari. Kuidas küll ma oleks tahtnud kasvõi hetk, kas või üks fraas kuulata tema häält. Aga ma olin samas õnnelik, et mul oli võimalus vahetult teda näha, viibida tema läheduses. Aga oh seda vene vaimustust ning temperament. Kuna enamik fanate ei osanud võõrkeelt siis laskuti üksmeelselt põlvili ning raua poriscodonoppis karjuti leba leba, siis kajuti üksmeelselt ladivina. Ladiviina näeb jumalik, jumalik ning seelel rahul oled primadonna naeratusega näol jadas kõigile oma autogrammidest. Kallas on kahtlemata minu kõige suurem eeskuju üldse kunstis ja muusikas. Tema kunst on niivõrd orgaaniline ja ilma mingisuguse võltsivaatuseta. Ning selline näitlejameisterlikkus nagu Marie Kallasel kahtlemata paelub iga etendusele. Ega asjata öelda, et kes marjakallast on kuulnud eritega näinud siis pärast seda on raske üldse kedagi või midagi näha. Nii ka minul. Tänu minu sõbrale Metropolitan operast on mul nüüd käesoleva hetkeks olemas kogu Maria Kallase diskograafia. Nii ametlikest võtetest, isegi pisema jutuni või juhuvõtteni. See on kõik väga huvitav. Hiljuti mul oli võimalus näha kahte Kallase videovõtet, nimelt kahtedoska etendust. Milline oli Marja Kallas? See on lausa uskumatu. Tõepoolest, pärast seda on üldse raske midagit näha. Samas võin öelda, et vaatamata paljude juhuvõtete tehnilised vajakajäämisele on need siiski väga unikaalsed ning väärtuslikud dokumendid siis just nimelt neis avaldub kõige hõredamini just nimelt Kallase peanomanaalsus. Stuudio olukord natuke nagu pidurdab sellist orgaanilist kunstnikku, nagu Marja Kallas tegelikult on, samuti loodi paljude teistega nii Franco Corelli marjadele Monaco Birgit Nilsson. Iga osa lauljad on, kes just nimelt stuudios mikrofoni ees võidavad. Noh, nii nagu keegi kuskilt. Unustamatut kujunes mulle ka päev kui Estonia teatris oli parajasti proov. Ning järsku helistati mulle, Moskvast helistas nad laseni kiitina tuntud ooperifanaatik ning muusikasõber ning teatas mulle, et tal on mulle pilet Moskva konservatooriumi saali, kus õhtul laulab nimekas laulja Dietrich Fischer. Disko. Ma ütlesin talle, Nataša, see on kõik väga ilus, aga ma olin ju Tallinnas. Aga sa nagu pahandust, kuidas mul on sinule pilet ja sina ütled mulle ei. Ma ootan sind. Kell seitse kontserti oli ees ja pani toru ära. Mis mul jäi teha? Ma võtsin kätte, läksin koju. Siis võtsin raha nii palju, kui mul oli ning läksin lennujaama. Samas öeldi mulle, et kõik on välja müüdud, mitte midagi ei ole, kes pidi matustele minema, kes pidi pulmadele minema, igaks oli oma tõenditeni põhjustega. Ning kui mina ütlesin, et mina tahan minna kontserdile Moskvasse siis vaadati mulle väga naljakulikud otsa, väga naljakat kadeti otsa, mulle. Üks isegi ütles mulle niimoodi, et kas teil häbi pole, näed, teised lähevad matustele, aga teie lähete kontserdile? Häbenege. Aga ometi ma sõitsin, piletid muidugi olnud ning mind pandi nagu lennuki taharuumi. Küll oli raske sõita, ausalt öelda, mul hambad kõik plagises kontserdil ma olin kohal. Küll oli suurepärane kontsert seal kahtlete mu kahtlemata mu elu üks parimaid elamusi üldse. Võib öelda, et ka Fischer diskole eriti suur hääl. Aga see, mida ta tegi sellise repertuaariga nagu Suumann, Schubert, Wolf, Brahms? No see oli lausa suurepärane, milline muusik, milline tehnika. Vaat niisugused etendused ja kontserdid jäävad tõesti igaveseks meelde inimeseks. Kahtlemata sellised lauljad nagu Fischer, disko ning marja kallas on kahtlemata selle sajandi suurkujud igaüks oma repertuaaris oma võimalustega, aga kokku moodustades nad selle, mida nimetatakse suureks kunstiks. Ja sellepärast lõpetame ka tänase saate tänased teatrilood koos Maria Kallasega, nii nagu alustasimegi.