Oo. Abi. V-o abi. Tänased teatrilood koos Jüri Kruusiga on sellest, kuidas vanad helid uueks saavad, kuidas toimub helirestaureerimise protsess? Teatavasti Jüri Kruus on mitmete aastate vältel väga tõsiselt tegelenud selle probleemiga ja ta on meile nii-öelda päästnud väga palju niisugust muusikat, mis muul viisil oleks aegade hõlma kadunud. Selle restaureerimise töö juures on väga oluliseks mõõdupuuks asjaolu, mille järgi hinnata Ta muusikat muusikalisi väärtusi ja selle hindamise protsessi juures kahtlemata mängib rolli see, et sa, Jüri Kruus, oled läbi aastate saanud kuulata väärt muusikat paljudes erinevates esitustes, paljudes paikades, erinevates teatrites ja kontserdisaalides. Nii et see mall, mille järgi väärtustada parimast parim, on seal kindlasti olemas. Kihki minult küsitakse ja päritakse Jüri, see tegelenud nii palju erinevate asjadega. Mis siis on sinu lemmikžanr, mida kõige enam hindad? Tõepoolest Nendest lõputuses, kontserdil, käimistest ning kõige erineva tasemega teatriõhtutest. Olen omandanud nagu mingi kindla tugipunkti tasemest, millest lähtuda, millest allapoole ei pea enam laskuda. Ma armastan kõike, mis on hea selle kõige otsesemas mõttes igat muusikat, igat žanrit tingimusel, kui esitus on professionaalne ja veenev. Nii ooperit, balletti, operetti, muusikale, suurvorme, oreli, jazzi, tsirkust, draamalavastusi ning isegi nukuteatrit, mis muuseas, mul on väga armas. Kuna mõnd žanri ei tunne, siis on juba minu enda viga ning sellest siis kunagi ei räägi. Tihti räägitakse isetegevusest nagu halvustava stonis. Olen mitte harva kohanud taidluskollektiive, kelle kunst teeb sageli proffidele silmad ette nii entusiasmi kui ka kvaliteedi poolest. Sõna hea on aga halva pöördvorm nagu valgus pimedusele ja alb. See sõnakõlks on küllaltki üldistav, ei kanna kunagi täit pilti tegelikkusest, sest meil igaühel on ju olemas nii hea kui halva mõiste, kuid kriteerium, mida see sootuks erinev see, mille mõõdupuu järgi me võtame ning anname hinnangu millegile. Selleks, et kindel olla oma arvamustest ning veendumustest tuleb aga väga palju kuulata, näha, lugeda ning kõige erinevaid ehitusi omavahel võrrelda, alles siis kindlasti pidevalt kontrollides paljude aastate jooksul omandatud kogemuste põhjal võin öelda, et see, mida kuulsin, hea parim kuuldust, mitte aga parim jääma suurusena. Sõna parim tähistab ainult hetkeseisu. Kas antud etendusel, kontserdil, konkurssidel näiteks pärast konkurssi, öeldi Maria kohta parim pater, flai. See aga ei tähendanud sugugi maailma parimat paterplaid või parimat patriarhid üldse. Midagit juba määrab sõna aasta parim viimaste aastate parim eritega sajandi parim, mida on pälvinud, teadsid väga vähesed karuuso kallas, Soljaapinud ja veel mõned üksikud. Nii et kui ma ütlen sõna hea, siis lähtun mitte oma subjektiivsest arvamusest vaid kõigi aastate jooksul omandatud kogemuste pagasist maailma kõige erinevate tasemega etenduste kuulamisest ning omavahel võrdlemises. Tihti võib juhtuda, et mõne noore tundmatu dirigendi, laulja balletitantsija esituses teatud pala on isegi veenvam Kun tuntud nimega meistri oma. Vaat siin tulevad kasuks omandatud kogemused, et mitte minna järele, vaid kuulsusele kuulsale nimele helistades teda. Põhiliselt ma armastan ooperimuusikast väga 19. sajandi itaalia prantsuse loomingut, Beliinid tonitseti, trosiinid, muidugi vertikviseering periood, minu lemmikooperiteks Verdi iidabelini normahtonitseti poliuto ning borš pise Karmen ning Tšaikovski Padaemand. Muidugi vastab ning Mozarti Don Juan. Mind köidab nende teoste sisuline vabadus, emotsionaalsus ning eluline tõde. Väga armastan Chopini Rahmaninovi listi, samuti Mozarti ning Tšaikovski sümboonilist muusikat, eriti Tšaikovski kuuendat sümfooniat õhtuti, kui ma olen väsinud, ma kuulan meeleldi Bachi muusikat mis oma range vormiga nagu rahustab ja mõjub mulle väga hästi. Ja sugugi mitte sellepärast, et teda ametlikult peetakse sajandi kuldseks hääleks ning parimaks Stenuriks. Mulle tõesti meeldib see laul ja väga sellise tasemega isiksused sünnivad kas ükskord sajandis või isegi ükskord, mitmesaja aasta peale. Mul on kodus kogu Gruusiat diskograafia üle 350 erineva heliülesvõte mis vaatamata algelise helisalvestusele omavad suurt kunstilist väärtust ning annavad hiilgada pildi selle suurepärase kunstniku loomesalvest. Järgneb Marju Landsa, keda me samuti vaheta, mitte kellelegi vastu. Seejärel tšillilt Corelli Bertile, Sapralitest kahtlemata eelkõige kallaste Paldiga palee, Sazerland ning muidugi ka miilitsakorjus. Paritonitest armastan kuulata alati Titor ufode pekid kopikat ning muidugi matja patistiinit kelle kauaaegse laval püsivust ning head vormi kuni viimse hetkeni võib võrrelda mingil määral ka meie tiit kuusikuga. Metsades džiletasime Nato Merlin Horni rantšos fotot ning passidest helge, kes oli apinit ning jaurami samuti Kristovi. Kuna omal ajal väga kahju, et ma ei saanud kuulda fristovi esinemist Moskvas, kes kost kontserti saamatuse ning lohakuse tõttu pidi oma esinemised ära jätma. Väga armastan kuulata sellist lauljat nagu haruldast tenorit, Dmitri Smirnovi. Praegu kogu maailma plaadipoe deklareerivad eeskätt kolme tenoriga Pavarotti, Domingo Karelast, samas aga on unustusse jäänud terve rida suurepäraseid lauljaid, kelle tase ei olnud nendest sugugi kehvem. Võib-olla isegi palju parem. Nii möödunud aja kui ka tänapäeva lauljaid ja sellest on väga kahju, eriti siis, kui kunst muutub reklaami käri vahendiks. Meenutagem, et sajandi algul oli ainuüksi Itaalias üle 600 hea laulja, kellest 300 olid kuulset, rääkimata tervest ajaühikus tänaseni. Aga kui palju nendest? Me teame, kui palju teatakse ooperimaailma supertähtedest nagu frantšeskatamanju Alexandra pontšo, Aurey laenab Bertile ning isegi Jyllitz disteepanud viga relist. Aga kui palju me mäletame, teame ka oma teatri endise laulukuulsuse peale Georg Otsa. Millal sa alustasid teadlikult heliplaatide kogumist? No tegelikult see algas 1000 959. aastal siis kui Moskvas nägime manuka etendusi. See andis mulle nagu mingi erilise tõuke selleks, et ma hakkaksin plaate koguma. Ma mäletan, ma sain oma esimesed plaadid Moskvas, esimesed plaadid esimesest kuulamisest esimesena kuulsin Ricoca roosat, millist muljet ta mulle jättis samuti ka teised plaadid, mida ma sain eriti pärast metel kolme Mayeri filmi suur karusoo, kus Maarja Landsa kunst, mida haaras lausa jäägitult ning pidevalt pidevalt. Ma tahtsin kuulata Marju Lance häält. Kuna ma algul ei olnud isegi grammofoni, rääkimata magnetofon, siis lahenesid need laenutuspunktis, mis maksis mulle väga-väga palju ning aina kuulasin, kuulasin, kuulasin minu vaesed naabrit küll ma tegin nendele vist peavalu. Aga õnneks minu nii öelda liivakasti sõbranna Maarja humal armastas ka väga laulu, ta laulis ühel pool seina, mina teisel pool seina ning nii elu läks. Sellest hetkest hakkasid nagu heliplaatidele hoopis teise pilguga vaatama. Ja mulle tekkis nagu sisemine tõuge, kui mul on midagi huvitavat, miks sa pead jääma siia ainult mulle? Ma tahtsin, et kõik saaksid kuulata seda. Mul tekkis mingisugune tahtlik suund, et ma hakkasin koguma heliplaate selleks, et viia nad muusikamuuseumisse. Paljud vanemad inimesed andsid mulle oma plaate ja ma viisin nad sinna rahuri tühine, mida ma nendest sain. Aga mul ei olnud üldse tähtis, tähtis oli see, et olin viinud plaadid kuhugi, kus nad säilivad. Ma mäletan, kui ma esimest korda tutvusin Heino bedus saarega ning viisin talle raadios ümberguteks paljusid huvitavaid heliplaate nii meie lauljate kui ka välismaa lauljate omasid. Ning olingi huviga kogu ümbervõtete juures. Ning siis, kui raadiost tulid mõne aja pärast need võtted olin lõpmatult õnnelik. Meie perekonna heaks tuttavaks anna-le miilitsakorjus, õde, kes ise laulis suurepäraselt, mitte muidugi sopranit, vaid Aldina tihti musitseeris minu ema ja anna Lee koos meil kodus ja tänu temale õppisin tundma miilitsakorvis elu suurest massist olin sisse võetud juba esimesest hetkest, nii kui lihtsalt nägin. Aga kui anna Leeturi ühel päeval käes lihtsalt saadetud pappplaatidega kirjadega, küll oli siis põnev võtted olid küll hilisemast perioodist umbes 60.-test aastatest, kuid pakkusid siiski suurt suurt huvi. Palusin Heino Pedusaar Anna Leega intervjuu, mis oli samuti väga huvitav. Võib öelda, et meditsiin on minu jaoks alati olnud midagi erilist, nii säravat koloratuur sopranit lausa filigraanse tehnikaga annab tänapäevgi otsida. Püüdsin käia kõigi nende inimeste juures, kes olid miilitsa omal ajal seotud või kes olid teda kohanud nii Kirovi teatri solisti Sergejevit kuulav juures kui ka Moskva tantsuansambli juhi Igor mõishevi juures kes laenasid mulle oma plaate, mida litsiali neile kinkinud ning meil, raadios võeti nad ümber. Mul oli väga hea meel, et nüüd oli ka eesti rahval võimalus kuulata miilitsakorjuse uusi võtteid. Sa oled üles leidnud vanu väärtusi heliplaatidel aga kas oled üles leidnud ka väärtusi? Filmilindil? Jah, see kõik oli seotud filmiga, kui saabub õhtu, mis kunagi Lenfilmi poolt tehti. Mäletan seda filmi väga hästi oma lapsepõlvest. See oli väga unikaalne teatrifilm, kus osalis enamus meie tuntud interpreet sünnis Siimon, Karl Ots, Georg Ots, Boris Pinov, Harri, vasar Ediaalse ning Ülle Ulla ning ka minu suur lemmik, jänni puhur. Ma käsin seda filmi hiljem otsimas kõikjalt, aga mida polnud, seda ei olnud. Galen filmis vastati, et filmi ei ole. Lõpuks leidsin tänu Tallinnfilmi töötajale Vilma koppelmannile selle filmi Lasnamäe laost, kus oli ainult üksainuke koopia, kuid väga halvas olukorras pleekinud ning kuivanud. Teeme filmi ära ja nüüd algas uus etapp. Pidin leidma inimesed, kes oleks huvitanud sellist unikaalset filmist unikaalset materjalist ning organiseeriksime filmi ümbervõtmise. Küll see oli raske. Igal pool öeldi peagu ära keevitatud Jelgu. Lõpuks pöördusin tolle aja muusikamuuseumi endise direktori Merike Saarepera poole, kes lõpuks aitas mul organiseerida feimi läbivaatuse. Ja siis selgus, milline väärtus, milline väärtus on. Ning tulemus selle filmist on nüüd olemas mitu koopiat. Muidugi mitte värvilist, vaid mustvalget. Aga see on ju tegelikult meie suur ajalugu. Tänase päeva tehnikaga tehakse siis nii filmilinale kui helilindile. Imet oleme kuulnud küll uusi säravaid läikivas helisalvestuses siidiheliplaate mis on välja ilmunud vanadest helisalvestistes. Kui sinul oleks võimalik valida koduseks kuulamiseks uus restaureeritud siidihelivariante või vana helisalvestus. Kumma kasuks otsustaksid, miks? Mitte ühegi kriitiku, isegi kõige objektiivsem arvustus ei asenda elava hääle elava kunsti vahetut mõju mis vanadel plaatidel lintidel, mis isegi osaliselt on nagu ajahambast kahjustanud säilitab siiski endasele miski, mis on iseloomulik ühele või teisele kunstnikule. Nagu kunagi ütlesin, ühes oma eelnevates saadetes on kunstikestvus väga virice. Isegi Estonia kõige huvitavamad kastel olid paljudes välisriikides või mõne meie solisti lausa ajalooline esinemine ja järgmisel päeval enam sama mis eelneval õhtul, kui saadi vahete kunstielamus. Aeg toob paratamatult kaasa unustuse halastamatu korrektuuri kuid on ka mitmeid kunstlikult üles loodud kahtlusi, eriti siis, kui meil ei ole heliplaadivõtete näol seda taset, mis võimaldaks kogu aeg elus hoida seda väärtust. Mida kuulsam nimi, seda raskem on hoida seda aurat mis haaras teatrisaali tees interpreedi, publiku lemmiku. Kuivõrd sageli ma kuulan nii mõnegi meie noorukese või keskeas jõudnud lauljakese või tantsija suust kahtlusi nii Georg Otsa kuusiku kui Krummi võimete kohta mida aitad veel omakorda võimendada mõned vanemad kolleegid seda nähtavast inimlikust kadedusest, kuid mis siiski jätab mingi ebameeldiva jälje rääkimata meie ajaloo teistest suurkujudest, keda paljud ei tunne ega vist ei peagi vajalikuks tunda. Kas ikka Helmi puur oli ikka nii hea tantsija, kas Georg Ots ei olnud mitte ainult Venemaal tuntud Nõukogude laulu kunsti esindajana ega tal tegelevast häält tühja eriti palju ei olnudki. Mingil määral on see kõik mõistetav, sest igaüks tahaks iseendast nagu midagi kujutada ning ajalukku jätta, aga üks asi on tahtmine, teine asi aga on tõeline anne ning erakordsus. Ka kriitikute hulgas on sageli küllaltki tendentsliku ning ainult oma mätta otsast tuginevalt, tihti põhjendamata ning tegelikkusele vastu käivatele arvustustele mille vähesuse tõttu meie ajakirjanduses jäävad ajalukku ühe või teise kunstniku pediaatri sündmused aset kujundama. Teatud inimesi, kes diako kõrgel tasemel isiklikud arvamused. Nimelt kõigi selle kummutamiseks, et alati oleks meil võimalus vähemalt meie ajalookuulsatest lauljatest muuseas ka instrumentalistidest saada igavene, tõetruu helipilt siis ainukese võimalusena tuleks püüda jäädvustada kogu meie raudvara kompaktiskile mis helikvaliteedilt on parem ei kulu ega purune on lihtne käsitleda ning samas igati kaunis ja tore kink objekt. See on nüüd tegelikult asja teoreetiline pool selleks, et kõike seda teostada, oleks tarvilik, et meie kultuurijuhid mõistaksid selle vajalikkusest. Siis on kõik nagu Eesti kunsti alusmüür, ilma milleta hoone ei püsi üleval. Ma olen harjunud, et iga progressiivse ettepaneku puhul kaheldakse, esialgu öeldakse ei, sest ajal, kus kõike käsutab vaid raha, on enamikul tegemist vaid iseendaga ning seepärast on ilma sügava sisemise jõuta ning tahtmisest üldse väga raske midagi saavutada. Kas on ikka mõtet, mis sa tühja nendega jändad, mis sa selle eest saad? Sellist juttu ma olen väga väga tihti kuulnud. Aga asi puutub meie kunstnikutesse. Kui asi puudutab meie lauluajalukku, siis ma olen väga järjekindel. Nüüd ma panen kõik oma võimet tööle, et me kultuurijuhid mõistaksid, milline väärtus saab olema nende heliplaatidel nii hetkel kui ka tuleviku suhtes. Kuid tegelikult iga inimene ju väsib, kui palju sa jõuad ühest uksest sisse minna teisest välja ja nii mitmeid-mitmeid aastaid. Alates 85.-st aastast ma olen teinud ainuüksi meloodiale 15 heliplaati meie kunstnikutest mingi laulusuurustest. Aga nüüd, kus heliplaadifirma loobus LPT tegemisest, siis tuli ka minule suur vaheaeg ja paus. Samas ma mõistsin, mis tähendab kompaktiskile salvestatud ajalugu, see on praktiliselt igavene ilma tavalisele plaadil omaste moonutused, kahinat deta ning ka müdinat deta. Arvan, kas mul oleks jätkunud enam jõudu tongi Hotina võidu joosta kogu nende probleemidega. Kui mul kindlaks abiväeks, poleks esialgu vähemalt moraalselt olnud Reet Mikkel Eesti Teatriliidust igati hea kunstimaitsega ja tore, tore inimene kellele pean, nii mina kui ka väga paljud meie lauljad olema igati tänulik. Kui miski sai üldse teoks. Vaatamata paljudele telefonikõnedele ning kirjadele tekkis mõnikord ka reetmikkelil nagu lootusetuse tunnetus ikka läksin tema juurde, sest Reet oli hetkel minu ainukene tugi. Ning siis pärast neid pikki postitusi hakkas asi lõpuks liikuma ning firma forte juht Mart Maripuu sõlmis minuga pikaajalise töölepingu ning võib öelda, et suureks rõõmuks aastavahetusel ilmus esimene kontaktis Hendrik rumist. See tuli välja tema juubeliks, mida ma tegin erakordse rõõmu ning tunnetusega, sest see oli viimane, mida ma sain anda oma varalahkunud sõbrale. Pärast Hendrik Rummi heliplaadi müügile jõudmist alustasin tööd Georg Otsa ooperiäärtega, kui püüdsin panna peale nii Georg Otsa paremikku kui ka seda, mis kunagi temast pole heliplaadil olnud. Nimelt oli minu koduses fonoteegis lint Georg Otsa esinemistega Leningradis 1000 963. aastal Jevgenia etendusest koos teisest Ratasega. See oli suurepärane etendus ning nüüd on ka muusikasõpradel võimalus kuulata Ta viimase vaatuse duetti sellest ajalooliste etendusest. Kuna mikrofon talle etendusel oli nähtavasti lauljast väga kaugel, siis oli Georg Ots seal originaalis ebakonkreetne. Nii et praktiliselt pidin tehniliste meetodiga taastama Georg Otsa tegeliku hääle. Tegelikult minu töös on hääle õige tabamine kõige tähtsam osa. Kui palju on vanu lindistusi, mida kõrvutades võib saada lauljast hoopis vastukäiva kujutise. Sest igal režissööril oli ju kunagi oma maitse ning oma erinev nägemus, rääkimata ümbervõtetel tehtud korrektuuridest, mis võib-olla võiksid olla samuti mõnikord vastukäivat leida õige värv, see oleks nagu kinnise ukse tagant eksimatult tunda ära 50 erineva inimese hääle sest igaüks on omamoodi kordumatu tämbriga, mis ainuüksi iseloomustab seda inimest valel töötlemisel või nii moes oleva kaja liigsel lisamisel võib tekkida olukord, et esitus jääb kid kuusikust, aga näiteks saab diamõista. Mäletan, kui Moskva meloodia laenas kunagi minut Maarja Landsa väga hea tasemega jäädvustatud heliplaate kunstliku stereo lisamisel ning samuti ebaõige fikseerimisega kaotas Marju Lance hääl temale nii iseloomuliku sära ning omapära. Tegelikult hakkas töötama isegi plaadile nagu vastu. Samas andis ka Sirje Endre firma välja heliplaadikogumiku Georg Otsast. Mul on väga arusaamatu paljude inimeste küsimus, kas ma ei karda konkurentsi? Ma ei tea ju kunagi midagi iseenda ega ma maine tõstmise nimel, sellepärast ma olen alati võõras kadeduse mõiste. Ma olen lõpmatult õnnelik, et need plaadid ilmusid siis nii suur panus meie kultuuriajalukku, mida kunagi isiklikult vaid oma mina ja oma kasumi pärast võtta. Olles restaureerija, ma tean, kui palju Vello Meier nägi nende mõtetega vaeva ja olen talle isiklikult väga tänulik, et need plaadid kui ka paljud teised plaadid ilmusid või ka teoks saavad. Ükski asi ei restaureerimine, ka väljaandmine ei saa olla vaid ühe inimese ainuomand, sest tulemus kuulub rahvale. Meie Eesti on niivõrd väike ning kõige tähtsam on ühe ürituse nimel. See tähendab meie kunsti jäädvustamise nimel kokku hoida mitega, pidada silmis vaid isikliku motiive, huvisid. Ma tahaks tähendada, kui tänulikud peaksid meie kultuur olema firma fordi juhile Mart maripuule, kes nagu tõeline patrioot otsustas riskida ning hakata kompaktiskidel välja andma meie lauljaid. Teades, kui palju see tänapäeval maksab ning kuivõrd vähe sisse toob. See on suur missioon tulevikku, mida ei tuleks võtta firmi siseasjana kasu saamise eesmärgil. Ning see on fakt, mida iga juhtpositsioonil olev eestlane peaks teadma, tõdema ning nägema nende väljaandmise kasulikkust. Võib-olla tundub, et ma liialt kaldun mõnikord minevikku, on ju arvamus, et minevikus oli kõik, võib olla parem taevas, sinisem, lumi valgem. Mina tahan, võtan kõike väga reaalselt, sest kuna mul on pidevalt kuuldaval sellised lauljad nagu ots, Krumm, Kuusik ja paljud-paljud, teised nende meisterlikkus ning tase. Ning ma võin öelda, et kui midagi tänapäeval tuleb selle asemele isegi sinnapoole, siis ma olen alati tervitan kõike seda uut, sest tegelikult teater peab elama suunaga tulevikku, mitte minevikku. Kuivõrd sageli ma võtan ning kuulan eesti lauretantaloogiat, samuti paljusid teisi, Heino Pajussaare poolt jäädvustatud heliplaate ning mõistan, milline töö ja vaev on nendega nähtut ning kuigi kunagi plaadipoest nad maksid vaid tühise summa, aga see on suur kultuuriväärtust. Seda tean ma kõike ise väga hästi, sellepärast mõistan ka teisi. Mina mõistan ning see on minu jaoks kõige tähtsam. Tuleb osata teisi ning igaühe tööd hinnata. Siis ma olen ka ise natukene parem restaureerimise juurde ma sattusin täiesti juhuslikult, tegelikult ajapikku olin pikka aega püüdnud organiseerida meie teatri solistide nii raadiolindistusi kui isegi tuues nendele mõnikord haruldast noodimaterjali nii Moskvas kui ka Leningradist. Siis aga 1000 984. aastal, teades, et Estonia teatri ees vastutab gastrollinud Stockholmi ooperis tuli mul tore mõte, et võib-olla oleks hea, kui meil oleks olemas kaasas oma heliplaat, mees ristidega. Teatri juhtkond nakatus sellest ideest ning minule usaldati kava koostamine. Läksin koos teatri endise literatuuri juhataja Vilma palvega raadiosse linte otsima ja kuulama. Tegelikult esimese usaldava tõuke tegi minu suhtes kunagi Neeme Järvi 1000 972. aastal, kes palus nii minul kui külma palvel koostatud repertuaar Moskvas gastrollinud planeeritavate solistide helilindistus, eks. Ega see polnudki teab kui raske, sest meil olid ju parim solistide koosseis, mis kunagi on olnud. Ja üldse oli see kõik väga tore. Nii toimub 180 neljandal aastal. Koostöö on heliplaadikava, kasvas minu koolivend Enn Tomson, kes oli tol ajal firme meloodia juhtiv helirežissöör neid ümber võtma. Mina kolin juures, jälgisin suure huviga teisi endale kogu aeg päevikusse märkmeid, kui kirjutasin kõik üles, kõik Ennu liigutused, kõik see, mis ta rääkis. Plaat tuli välja vägagi kaunis väliselt toreda kilega ning värviliste piltidega nimi sees me tipplauljate paremik. Kui meeldiv oli vaadata seda plaati reklaamina Stockholmi ooperiakna peal, mitte sellepärast, et see on minu kaasabil ilmunud vaid sellepärast, et nüüd meie lauljatest on midagi olemas ja ka välismaalased käivad neid osta. Suure entusiasmiga suhtus minusse Moskva heliplaadifirma meloodia muusikaosakonna juhataja, minu hea sõber paša Grünberg, tänu kellele oli mul pidev võimalus jälgida Moskvas plaadist Ude restaureeritud ööd, samuti viibime Moskva Raadios. Märkisin kõiki üles, katsetasin, pettusin endas, proovisin uuesti uuesti pettusin ning lõpuks tundsin, et kindlus hakkab tulema. Et olin saavutanud mingisuguse tööstiili ning oma mõtteviisi, kuidas midagit saavutada helipildi parandamiseks. Ma mängisin ennur oma tööd ette, ta tegi asjalikke vajalikke märkuseid ning asi hakkas liikuma. Üks keerukamaid olime lihtsa korvis heliplaadi koostamine ning restaureerimine. Tegin selle tõesti iseseisvalt ega kasutanud ühtegi operaatorit. Lõikasin ise paika siin ise. Kõik see oli eelkõige sellepärast, et töö oli väga mahukas, nõudis palju aega. Ma olin Lauteri tänava stuudios mõnikord ööd läbi raskus jäänud, mitte hääle korraliku kõla, pini saavutamine vaid vanadelt heliplaatidelt lõputute põksumisteni paukude väljavõtmine. Ma mäletan, võtsin kokku välja üle 2000 tehnilise vea raskesti asjaga fakt, et ma tahtsin plaadile panna tõesti uut repertuaari, seda, mida varem pole seal olnud. Kunagi ma käisin magnetofoniga kinos, lindistasin kogu suure Paltsi muusikalise materjali seaga, koosnes suurtest moonutustest ning paljudes kohtades, kus mehhaanik oli nähtavasti vaadanud, et miilitsakorjus on seal eriti kaunis ning lõiganud endale tüki. Seega kajastus kõik helipildis, mida tuli täita. Tuli sõita uuesti Moskvasse, leida uus koopia, lindistada, saada puuduvad kohad minema, siis lõpuks Monteerisin kokku. Nii, tegin päev päeva järel ning lõpuks hakkas nagu tulemust paistma. Kuid siis juhtus ootamatu. Igavesti kustus minu kallim inimene maailmas minu ema. Mis paraliseeris mind mitmeks ajaks etenduse juhina, kui ta plaadistuudio töös. Kui sel perioodil poleks olnud minu sõpra Estonia teatrist Tiiturviku, kellega kogu aeg koos töötanud ning kes mind sellel raskel hetkel niivõrd toetas nii moraalselt kui vaimselt siis ma ei tea, kas üldse minu diaatri ning plaadi tegemist oleks järgi tulnud. Meloodia direktor Mart Maripuu kandis seekord mulle pikendust kuu aega. Pikapeale natuke toibusin. Siis lõpetasin korjuse plaadi ning viisin originaali ise Moskvasse Ottekasse. Irina mõtlejevska kõige režissööride ilm kuulas seda tähelepanelikult sõna lausumata, siis aga järsku ütles. Kuulge, mida te pabistate, see on ju hea, väga hea. Ning selle järel hakkas mulle rääkima oma koostist kuulsa režissööri Kokseniaaniga, kes ka Tallinnas on palju lindistanud. Ma ei oska öelda, kuivõrd üle hea tunne mul oli pärast seda. Ma tundsin, et ma olen tõesti midagi saavutanud. Seda toredam oli mõne aja pärast näha miilitsa korvise plaati müügil. Kauplustes üle kogu Nõukogude liidu. Ma arvan, et minu kõige raskemaks tööks oli ja viska, jääbki meie kõigi aegade sarmiga operetiprimadonna legendaarse rahvusvahelise tasemega kunstniku Milvi Laidi loomingu jäädvustamine. Minu ema Milvi Laidi pere olid omal ajal küllaltki lähedastes vahekordades. Ema oli Milvi tädi sagedaseks kontsertmeistriks ning pärast käisime emaga tihti Vasalemmas tema ema külastamas. Väga kalliks. Kingituseks pean Milvi Laidi ema proviisaku poolt kingitud heliplaat, millel viljadki esituses. Need olid vanad ainult raadio jaoks eriotstarbel nagu tehtud heliülesvõtet salvestatuna metalli peal olevale kilele. Samas aga ära mängitud ning suurte kahineteni moonutustega. Aga ometi oli neil suur unikaalne väärtus siis, nagu teame, on meieni jõudnud väga vähese materjali. Ma mäletan viimased sõnad, mida Milvi Laidi ema pro Iisak ütles mulle paar nädalat enne kustumist. Jüri, ma väga tahaks, et myyvilady hääl, eks eesti rahvale meelde. See kõik oli niivõrd palju aastaid tagasi plaadi taga lebasid minu juures, ma ei teadnud isegi, mida nendega peale hakata. Pärast miilitsakorvis heliplaadi valmimist kuulasin uuesti milliplaadi materjali läbi mis esmapilgul näis mulle tehniliselt lausa kohutav. Vahepeal oli mul õnnestunud saada slaidiesitluses juurde Rida amatöörid, juhuvõtteid, mis olid natuke paremad, kuid samuti suurte kahinate põli kuminate ning paljude puuduvate taktidega. Mulle tundus, et ma ei suuda mitte midagi ära teha, siis sa ka nagu mingi aitas mind ja minu enese armatus takka alla anda, mitte iial, see politsei, siis mina, parem alustan, eks siis näeb. Jälle, asusin kuulama neid varulindistusi ning leidsin Milvi Laidi kunsti olevat niivõrd päikesepaistelise ning eredalt köitva. Tegin endale kindla otsuse, ma teen kõik, et heliplaat ilmuks. Ma tegin seda, mitte uisapäisa mõttega, siis paljudele lauljatele, eriti legendaarseteks. Mõnikord on kasulikum jääda omasse aega. Seda enam teatas tänapäeva publiku nõudlikkust. Ma olen kindel, et Milvi Laidi kunsti on vaja kõigile, sest ta tänaseni on jäänud Eesti rahva üheks kõige armsamaks lauljaks ning jälle käärid ning kogu see töö hakkas jälle otsast peale. Aga nüüd oli mul nagu omati mingisugune stiimul, et ma teen maksimumi. Lisaks on vaja saavutada Kaljulaidi loomulik kõla, selline, nagu ta oli. Võrdlesin võtteid omavahel, vestlesid nende inimestega, kes teda vahetud on kuulnud, nii meil kui Rootsis ja nii nii pikkadele see plaadi tulemus sai nagu teoks. Praegu ei kohuta mind enam ükski niinimetatud Alblint slaidist, raskemat ei tule kindlasti ja kõik nipid on mul teada, kuidas teha võimatu võimalikuks. Asi on ainult ajas, tihti mõtlen, oleks mul olemas oma ruum, oma stuudio, oleks tänapäeval mul sama palju aega kui omal ajal Lauteri tänaval, kus ma olin öösel ja päeval Põlvas on raske midagi teha. Praegu on ka plaadistuudio ruumides kogu aeg mingi tegevus, minul töö aga nõuab eeskätt aega ning tehtu sügavat enesekriitilist kontrolli. Tegelikult on asi ju niimoodi, et kui üks või teine laulja läheb lindistama stuudiosse on režissöör, oli teil võimalus teha nii palju kord duubleid, kui on vaja. Ja kui ta peab vajalikuks, siis pärast monteeritakse kokku ühte tervikusse. Minul on kahjuks käepärast ju ainult üksainuke lint ja seda tuleb korrastada ja loomakvaliteetne tulemus mida selleks teen, on muidugi minu saladus. Publik peab saama siiski korraliku esituse. Kui on näiteks küsimuse all ühe loo erinevatel aegadel tehtud heliülesvõtteid. Üks näiteks, oletame nendest interpreedi poolest igati korras, aga kahinat mõningate tehniliste moonutustega, teine aga tehniliselt laitmatu interpreedi poolt annaga ebarahuldav või isegi kohati küündimatu, siis ma alati valin esimese. Muidugi püüan kahina suhtes leida mingisuguse kompromissi. Maailmas käib praegu mingisugune tendents absoluutselt müra ja sahina vabale restaureeringule kompaktiski jaoks. Soomes oli hiljuti võimalus tutvuda väga paljude restaureeringutega isegi nendega, mida tohutult reklameeritakse näiteks kruusa restaureeringutega ning tulemus. Ma kuulsin nii gruusia tšillit, Mariadžibataarid Bertidelt, Lauri Polpide, paljusid teisi. Tõepoolest müra oli võetud miinimumini sai need peaaegu ei olnud, aga ei olnudki kõige tähtsamat, ei olnud nii karuusega Bertile häält, sellise nagu nagu nagin isegi on kõige vanemale heliplaadil sellise kvaliteediga, noh tegelikult nad oli ka viimasel ajal Moskvas räägitakse sellest tendentsist, kuid seal otsustati siiski vastu panna ja leida kompromiss, peaasi on jäädvustatud laulja hääl mille pärast ta siis muidu me seda plaati teeme, Pole mõtet ju asjatult riskida ning raisata raha kui ole lauljat, kui ei ole seda templit ja niimoodi thingamina. Inimene kostab plaadi, teab, mis ajal see on tehtud ja arvestage seda. See kahin käib nagu ajaga kaasas. Ja kui hääl meeldib, andestatakse ka kahin, mõni muu testide moment midagi õnnestunud ilma häält rikkumata välja võtta. Kuulates vanu kuuekümnete aastate salvestusi, mulle meeldivad taga Neeme Järvi, Vallo Järvi poolt dirigeeritud lood, mis muusikalisest huvitavat, kus esineb pähe vigasid ning näha, et asi on siiski täielikult valmis tehtud lindistuseks. Paljude lindistuste puhul aga on nagu mingisugune mulje, et interpreet ja orkester pole valmis. Mitmel küllaltki nimekal interkleidil on esinenud nii sageli isegi valesid noote. Ja ma usun, et see ei ole ainult mitte lindistuses Niilaudiga etendustel ilma et keegi oleks pööranud sellele suurt tähelepanu. Sellisel Clintoni väga raske kasutada, sest nad jäävad dokumenti, läks ajalukku aga vees olema vankumatu tee slaavlast plaati ja ma panin iialgi sinna ühtegi sellist lugu, mis kahjustaks interpreedi autoriteeti ning tema nime. Seda enam, kui seda inimest pole enam meie hulgas. Püüan teha kõik, et esitus pääseks meie inimeste juurde, et inimesed saavad ka tulevikus kuulata selle laulja väärtuslikku häält. Kui ele sobivaid võtteid, mis näitaksid laulja taseme kvaliteeti siis lastelaule ja parem ajalukku sellisena, nagu ta oli omal ajal nii nagu ta on paljudele meelde jäänud. Mul on väga kahju, et meie suurepärase soprani Elsa maasiku enamik helilindistusi orkestriga on pärit pehmelt öeldes laulja hilisperioodist kus võtted on väga vähe ühist sellise kvaliteediga, mida laulja pakkus publikule ülevaate. Sellest on väga kurb kahjuks aga kunst ei tuna laindlust. Aga kui vähe lindistati omal ajal meta Kodanipork, Gerda murret ja paljusid paljusid meie väärt lauljaid siis olid kahjuks eelisõigused teistel. Sinu tööd on kõrgelt hinnatud meie valitsuse poolt neli valitsuse autasu aga mille poolest oled pälvinud ka kinokomitee tähelepanu? Omal ajal ma organiseerisin Tallinnas Moskva kosk ilma fondi aarete näitamisi Kinos Sõprus. Nende filmide väljakauplemiseks tuli mul mitmeid mitmeid kordi seti Moskvasse käia kõige kõrgemate ülemuste juures, et saada allkirja, et mulle antakse need filmid tõestada mikspärast, seda on vaja tõestada, et ka meie Eestis on võimalik inimestel neid näha. Lõpuks õnnestus mul neid veenda saada kinoliidu esimehe allkiri ning ligi paari aasta jooksul võisid Tallinna kinohuvilised näha meeldivat nooruspõlvemälestusi. Kinos Sõprus, selliseid nagu filmid, May Magdoorilineltsoneediga suurt karuusarnioorsen lemmikut Marta Egerti, Shangi Puura filme, Benjamin Chilli firmeetrida, kobi paljud teiste omaaegse suuruste osavõtul. Filmis saadeti mulle muidugi posti teel, aga ise ma pidin raskeid filmikaste tassima ning see mõjus ju väga rängalt minu tervisele. Aga ma siiski jätkasin, peaasi, et rahvas kinopublik oli õnnelik. Oma paljude tööde seas oled praegu ka Estonia teatri repertuaari nõukogu liige. Millised etendused on jõudnud sinu otseselt kaasabil repertuaari? Juba noorukina oli mul alati soov, et kui kuskil midagi väga huvitavat, miks ei oleks võinud olla ka meie laval, nii teatris? Ma mäletan, kui me viibisime 1000 964. aastal trummiga Leningradi väikeses ooperis. Hendrik oli väga vaimustatud Durandotis, samas leidis, et tal on seda veel vara laulda. Siis aga nägime koos pungeeli operitšukonda. Ja meile mõlemile meeldis Sooperdaga. Mulle meeldis eriti Chokonda partii, mis pakkus lauljale palju huvitavat. Väga meeldis ka parnada, mitmetahuline osa, mis sa sealt meenutas mulle Jaagotellust. Kahtlemata oleks mitmele meie lauljale eriti otsane kuusikule olnud huvitavaks, loominguliseks tööks ning etapiks sellise osa omamine. Tulles Tallinna, kohtasin Raekoja platsile Aarne Mikuga ning mäletan, et terve tunni me rääkisime nii muusikast kui Katšokonda etendusest, mida nägin. Rohkem ei võinud midagi teha, sest Estonia teatriga polnud mul tol ajal mingi mingit sidet. Aga minu imestuseks võetigi Jon kanda varsti teatri repertuaari ning ma mäletan, kui palju osa täitmisi inimesed said. Me esimene sopran, Aino külvanud, laulis nimiosa, saades sellega suurepäraselt hakkama endikule sobist, samuti väga hästi Enso partii. Ning meie kahe diporytoni Tiit Kuusiku Georg Otsa esituses tuli välja suurepärane Barnaba mis kahtlemata kujutas nende loomingust küllaltki juhtivat osa. Ma mäletan, esietendusel saadeti mind lavastaja Paul Mäe juurde, kes oli parajasti kollatõvega haiglas ning ma pidin talle lilli viima. Muidugi mitte otse kätte. See on võib-olla minu tibu, tillukene panus Estonia teatrisse konda kaubavõtmise puuks. Kui ma olin Estonias nüüd tööl, siis oli meil Paul Mäggiga kõige parem vahekord, mis üldse on võimalik, see oli, on ja jääb minu jaoks alati erakordseks inimeseks ning püüdsin alati teda aidata, nii palju, kui suutsin. Leningradi muusikamuuseumis. Ma kuulasin Rossini, türklane itaalias, mulle meeldis ooper väga, ma tegin ümber pette, mängisin Paul Mägi vet, kellele samuti see väga meeldis. Siis tuli otsida noode materjal, mille samuti leidsin Kirovi teatri arhiivist ja nii jõudis ka see etendusmänguga. Siis aga kui see nendele tonitseti, ooperirügemendi tütar, plaadid? Ma võitsin tuntud aariaid nendele maki peale ning käisin diaati see uksest sisse, teisest välja. Käisin Aarne Miku juures Eriglasse juures Peetrile juures ning tõestasin, kui palju suurepärased osatäitmised saavad meie lauljad seal. Nii Anu Kaal, Margarita Voites, eritega mõtlesin Hendrikule ning toredale võimalusele demonstreerida, et mitte ainult Janno Pavarotti ei laula, üheksa tomat. Ka see ooper võeti mängukava ning mul on hea meel, et ta tõestas oma vajalikkuse meie repertuaaris. Selle ooperiga käidi väga tihti väljas, ta oli nagu meie etaloniks meie taseme etaloniks, kus Hendrik kummi, Anu Kaalu koitis ja paljude teiste kunst leidis väärilise vastuvõtu. Muidugi siis võib öelda ka veel omal ajal tegin välja selle ettepaneku võtta kavasse selline ooper nagu röövimise railist, mis meil etendus armi röövi nime all ning kaseooper võeti mängukavva. Nüüd, kus olen otseselt nagu repertuaari nõukogu liige. Tegin ettepaneku järgmine hooaeg võtta kavasse sellised ooperid nagu Windsori lõbusad naised, mis sobiks nagu kogu meie teatri hetkeseisu koosseisule. Samuti ka Verdi suur ooperi Nabucco, mis pakuks väga põnevaid seni meie koorile kui ka solistidele, keda muidugi sel puhul tuleb võtta siiski otsida siiski väljaspool Eestit. Ning ma usun, et peale tulema diskahtlemata Nabucco etendus saab olema meie kunsti üheks suursündmuseks oma saates ära. Lõpetuseks ma tahaksin Tene tänada samuti eesti raadiot, et te leidsite vajalikuks teha minuga ja minust need kuus saadet. Ma olen õnnelik, kui minu elukäik suutis kuulajatele midagi pakkuda. Ma olen kindel, et peale minu on meil terve rida huvitavaid teatri inimesi, kelle mälestuste toredaid seike oleks põnev kuulata. Inimene sünnib puhtana, kogu ümbritsev keskkond on see, mis seda kujundab. Annad talle nagu oma vormid. Minu elu on olnud tõesti nagu mingis kindlas kujundis võib-olla liialt ühesuunaline. Ma tunnen ennast muusikas väga hästi, sest muusikahuvi teatri vastu on hoidnud minust eemal kõike selle, mis oleks mulle kunagi võinud mõjuda negatiivselt. Tänane maailm, kus ainunaera fon, raha business ning häri mulle harjumatu. Sest kardan, et selles võidujooksus inimesed kaotad iseenda jaoks midagi väärtuslikku ja inimlikku. Keegi ei suuda saavutada kunagi vait üksi seda mõistan ikka rohkem ja rohkem ilma nende kõigi toredate inimeste heatahtlikkuseta, kes mind kogu elu on ümbritsenud ilma minu kalli esimese klassijuhataja Ljubov heinmeesteta, keda täna siin enamik minu koolikaaslased meenutab, kui keegi eredamalt ehet nende lapsepõlvest ning kes tänaseni valutab südant oma endiste õpilaste, sealhulgas ka minu elu ning käekäigu pärast viima toredate teatri kolleegideta ilma lavastaja Paul mäe, Mai Murdmaailma, Hendrik ilma Erich Loidi viiuldajad ansamblite, mis oli mulle nagu koduks 30 aastat Kopli polikliiniku arstile, Milarist tootele võtta, kes perekonna kauaks ja sõbrana on toeks ja heaks nõuandjaks, minu tervisekaitse ilma kõigi nende inimeste koos abita koos mõjuta, kellel oleme südamest kõigest tänulik, ei oleks minu elus toimunud isegi see, milleks täna siin olen võimeline. Tähtsam on kindlustunne, need inimesed andsid mulle selle, andsid usu iseendasse, andsid usalduse, mida püüan oma tööga õigustada ning elada inimeste jaoks, kes mind vajavad. Kuid kõigil sellel on vaid üks tippmind igati kindlana hoiab ning ka kõige raskematel hetkedel abistada. See on minu emaarmastust ning mälestus temast. Nii nagu eelmise saate lõppu, loo pühendasin Gerda murre mälestusele. Nii kohtab täna Harri Vasara hääl minu emaga.