Algavas saates räägivad oma sõpradest lenduritest Nõukogude Liidu kangelane Endel Puusepp. Kõige tähtsam figuur oli Thurman Alexander Stubb panka. Mikspärast kõige tähtsam. Lendur võib osata lennata. Kes teab, kui hästi? Ja Tartu riikliku ülikooli õppejõud eri Kukk Tuli üks alpinist just meie juurde, see oli vist mingi grupi juht isegi ja ütles, et kuulge, olge head mehed ja näidake meile Kalush. Meie muidugi teadsime, kes see mees on, sest see oligi see meie igapäevane vöörimees. Jätsime mees, kes teid sealt mäenõlvadelt ära mees parajasti seisis lennuki najal jalg risti üle teise ja. Kopterimäel ja seal risti üle tee siia tegi suitsu. Mees vaatas ja ütles. Püha taevas, nii hall kuju. Öö läbi valvas kirurg ise haigevoodi juures. Kui hommikul lennukimootorid taas mürisema plahvatasid, kandsime haige ettevaatlikult paati ja asetasime ta lennukis, kummimadratsile. Algas tagasilend. Veel õhtul enne puhkama heitmist oli lennuki komandör pika vaidluse järel otsustanud lende kutskisse otsejoones ületzewski. Mäeahelikku. Ilm sarnanes eilsega. Taevast katsid madalad pilve, rünkad langes hõredaid, lumeräitsakaid. Lennuk kündis taas jõe pinda ja tõusis siis märkamatult õhku. Teinud suure tiiru, kõigutas ta tare kohale jõudes jumalagajätuks paar korda tiibu. Varsti olime pilvedes. Tunni aja vältel oli kogu meeskond agarasti tegevuses, et pilvedes ja lumesajus lennates õiget suunda hoida. Meie suureks heameeleks hakkas ilm pikkamisi lahkemat nägu näitama. Vähehaaval hõrenesid pilved, kohati võis näha selge taeva helesiniseid laike. Veel kümmekond minutit ja pilvedest jäid järele ainult üksikud udu tombud, mis päikesekiirtes hajusid. All kerkis lume ja jääga kaetud mäeahelik. Heledad päikesekiired kiiskasid lumivalgetel nõlvadelt vastu ning sundisid meid tumedaid kaitseprille kasutama. Mäeahelike tipud ja seljad olid nii teravad, et näis, nagu oleks keegi tohutu suured saehammastega taeva poole pööranud. Nii kaugele kui silm ulatus seletama. Ei ühtki põõsastega. Puud ei Lindega metsloomi, ainult kaljud ja jää. Lennuk võttis järjekindlalt kõrgust. Kõrgusemõõtja näitas juba 3000 meetrit. Vasakult ja paremalt vastu kihutavad mäetippudega näisid ikka kõrgemad olevat. Ilmataadi tuju muutus jälle pahuraks. Silmapiirile kerkisid suure kiirusega vastu tormavad pilvelaamad. Lootsime neist üle lennata, kuid seekord ei jaksanud mootorid lennukit otsesuunas nii kõrgele üles viia. Pilved aina lähenesid. Juba ümbritseski meid, hall udu. Taas algas niinimetatud pimelenud, mida sooritades piloot on sunnitud terve rea üksikelementide järgi orienteeruma. Süstemaatiliselt tuleb tal nüüd kiiruse näitaja kõrgusemõõtja ja kompassi osuti jälgida. Lenduri töö kergendamiseks on lennuk varustatud veel tehishorisondiga, mis lennukiasendite ruumis kopeerib. Meie kõrgus oli juba 4800 meetrit. Lennuk oli tõusnud peaaegu oma kõrguse ülempiirini, mida lennuki laeks nimetatakse õhk külmenes. Väline temperatuur näitas 36 pügalat allapoole nulli. Lennuki tiibade servad kattusid jääga. Vasaku mootoriõlitorustik on kinni külmunud, teatas mehaanik. Kui me seda kiiresti välja ei lülita, põleta ära. Stebenko, kus kohal me praegu lendame, päris kaslo. Varsti jõuame mäeahelikust üle, mis varsti, ütle täpselt, nõudes Kozlov. Täpselt, ütlen viie minuti pärast vastaste Penko kaardil mõõtes arvutusi tehes. Kas võib veel veidi oodata, küsis Kozlov mehaanikult. Mõne minuti ehk kannatab. 12 minuti pärast võib laskuma hakata, teatas depenko. Siis jõuame parajasti tomoti oroni. Iga minut tundus nüüd igavikuni. Vasaku mootori silindripeade temperatuur on 230 kraadi, teatas kasuhhin murelikult. Ärevas ootuses möödus veel kaks minutit. Temperatuur tõusis 240 kraadini, kõlas taasmehaanik hoiatav hääl. 250 260 enam ei tohi viivitada, plahvatab põlema. Koos viimaste sõnadega lülitas Kossuhhin mootori välja. Samal hetkel surusime Kozloviga kõigest jõust paremale pedaalile lisades ainsale töötavale mootorile. Gaasi määratud tähtajani jäi veel kolm minutit. Olukord oli enam kui tõsine allpilvede peidus varitsesid kaljud ja mäed. Kõik sõltus üksnes tüürimehe arvutuste täpsusest. Kui tüürimees kasvõi ühe minuti võrra eksib, siis tähendab see, et lennuki allalaskumise momendil võib seal uru asemel määrip olla. Viimaks lõppesid nood saatuslikud 12 minutit. Vähendasin töötava mootori veojõudu veidihaaval ning lennuk hakkas laskuma. 4000 504002 silmapaari vahtisid ette haljutu. Asjata. Silmad läksid pingsast vaatlemisest peagi vesiseks. Näha ei olnud pea lähemuse pilve auru mitte kui midagi. 3000 503000. Mida madalamale 200 kilomeetrit tunnis edasi tormav lennuk laskus, seda suuremaks kasvas oht kaljudega kokku põrgata. Kõigi närvid olid pingul. 2000 502000 302000 meetrit. Ikka veel pilved ja pilved. Viie minuti pärast oleme Aldani jõe kohal, ütles depenko rahulikult. Kozlovi ja mind lautavasse kitsasse vahekäiku pugedes. Kõik on täpne, kontrollisin oma arvutused veel kaks korda läbi. 1000 800000 500300 jää lennuki tiibadel hakkas sulama. 1800 700 meetrit. Jälgisime pingsa tähelepanuga. Ehkki me juba ligi pool tundi olime mäeahelikust eemaldunud, võis ka siin leiduda mõni mäetipp, mis 1000 meetrini ulatuv. 600 500 all vilksatas mööda mingi tumeda 400 300. Nüüd pahvatas lennukis nii võimas rõõmukisa, et isegi doktor oma vägevat unest ärkas ja kohkunult üles kargas. Pilvkate lõpes meie all veeretas vaikselt omavoogusid Aldani jõgi. Ülalsäras päikeseketas oli mõnusasti soe. Õnnetunne täitis kõigi südamed. Juba oli möödunud üheksas lennutund veel pool tundi ja lennuk kiikus ja kutski linna juures. Leenal. Kui mootorpaat lennuki kalda äärde oli pukseerinud, tõsteti haige ettevaatlikult kanderaamile ja toimetati maale. See on täiesti omapärane lugu, sellepärast et siin eksida. Mägedes pilvedes eksida mõnesaja meetri võrra vasakule või paremale Kuda orgu mööda alla tuled. Ja ikkagi pilved ja pilved ja vasakul ja paremal osades mäed ja kaljud. See on täiesti niisugune olukord, kus eksida ei tohi. Ja ausalt öeldes mina olen siis ka muidugi uskusime. Aga mina keppisin kah oma Lemberi kohalt maha. Kohale jäi motiveegaadroof. Järgmine kontrollisin kõik tema arvestused läbimist, Teva arvestas veel kord üle, oleks topeltlõug, väriseb, väljuge saavutada pidevalt ja ei olnud mingeid mingeid pahandusi jälle. Ja seekord tõesti. No ei saa praegast, kõik valged lapid maa, maa kaapilt oleks ära kustutatud. Ja ka tol ajal on niisugune särskoi mäeahelik. See on Leela vööndi kirka vahel kaugel põhjas. Kaardi Veronika, kõrgemad mäetipud, natuke üle 3000 alameerendasime 5000 meetri kõrgusel mäetippudel kõrgemal, kui meie. Ahelikkude vahel oli väävel jõuda Aldaali orgu. Pilvedesse. Ja mitte eksida. Eksitus oleks maksnud mitte ainult lennuki, vaid kõiki meie elu kuna ei ole ju sisse iraadiolakaatoreid, jõuti raadio majakuid ka mitte ja rääkimata sellest, et ei olnud mingisugused võimalused Pinesimaandada nagu praegu teha iga lendur, iga reisilennukeid maad ükstapuha millise ilmaga. Aga mee maandusime, ei tea, ei tea kuhu ja ei tea kuidas, kuna kõik oli kaetud uduga, udu oli pealegi veel polaaröö ajal, kui niigi on juba pime ja šveitsi mehe valge maalappi ja sinna 1000 l ruttu-ruttu majandusele seal okei, kindel, kas see on siis meredel, jää on siin maa peal ja kas oli saar või kes tabelis? Vot see oli alati õnneasi, see oli meie jaoks oli lihtsalt täis kord olime sündinud. Aga siis, kui mind jäeti sinna, kuna ma ise palusin, et mind jäetaks Ardidesse tööle, alaliseks siis algas ja luure see tähendab otsida kergemad jääd laevadel, mis sõidavad läänest itta ja idast läände piki põhjamerede pikka põhja mereteed. Ja minu õpetajaks oli rändur Matvei kalu, kes tolleks ajaks oli juba Rida aastaid vähemalt seitse-kaheksa aastat iga aasta laevadele teed otsima. Ja oli huvitav mees. Et sa kunagi ei olnud tõus lendama? Turvafirmade peale ei lähe, siis läheb mõtlema. Thurman naeratab, et Matvei mõtleb. Üksipäini, kuskil käib tundras ringi, tuleb pärast, jah, ma ikka otsustasin. Nüüd hakkame lendama minema. Ja selle peale vaatamata iga kord algul ärevutles, iga kord ikkagi oli turveriga lõõts, tõuseb õhku ja läksime Ave mõõdu ehtle. Lendur, kes oskas lennata nii pilvedes kui öösel. Maapäeval kõrgel igate moodi. Ja see mees eeti oli, kes õpetas armastama arktist seal sihuke imelik asi kuhugile ei hea niivõrd tagasi kohaktidesse isegi sõja muust ei mõtle kui argisest, et kui seda poleks, selle tagasi. Küllap vist tõmbab sinna ikkagi see, et et seal oli kogu see olukord hoopis teistsugune kui mujal, ütleme tsiviilõhuliinidel seal Einlannodroome, seal, kes sind oleks aidanud, sa kõik pidid tegema ise. Kummipaadiga, kus oli vesilennuk kaldalt bensiinivaadid merele lennukisse Biology juurde siis pumbanud, ütleme viis tonni kütust 25 vaati käsipumbaga käsipumbaga kärjelõõriga juures siis puhkama muidugi viiakse siis korraga nunna magab paar tundi, jätab põlema kaldale jäävad allkirja, et mina võtsin nii palju benseeni, nii palju õli, nii palju kanda Sõrve, nii palju seda vett. Ja kõik mõjutas ka see, et seal olid täiesti iseseisev olemine, iseseisev töö kevadel said ülesande kätte ja sügisel ei kandnud sõna midagi ette, laevatatrad kandsid ette, kuidas nad mõtlesime ja sellest siis kõik nii heaolu, põue palk ja kõik ja puu ja puha. Ja madioika klahv oli üks sellistest Lelduritest kellest, kelle meeskonnast laevakaptenid ainult head rääkisid. Ja olema selles meeskonnas, siis olles teiseks lenduriks koopalot inglased ütlevad ja minu käed olid kõik siis majandusasjad siis sellest üldisest aust, mis meeskonnaga osaks sai, osaga mulle juba teisel, teisel sügisel. Olingi ma lähen nii kaugele, et sain aumärgi batšot luupolärniku. Vaatamata sellele kaslow samuti ei ole ka meie kõik kümneid ja kümneid avaldusi ja raporteid tegi lahinglennuväkke minna teda sealt ära, ei lastud kaugpõhjast kaupu ära sel lihtsal põhjusel, et tema oli üks suurematest jääluuremeistritest. Aga sõja ajal põhja meretee oli palju tähtsam kui kunagi enne või pärast. Nii et laevad pidid käima. Peagi hakkasid valgel lagendikul paistma kolm mardika taolist musta täppi. Kas näete, päris tüürimees, näeme, näeme, kinnitasin mina. Vodobjanov ronis istmelt maha ja ruttas tüürimehe kabiini. Kui olime jõudnud juba üsna laevade kohale, naasis ta ning käskis mind lennuk madalamale juhtida ja otse jäälõhkuja kohalt üle lennata, et heita selle pardale vimpel koos jääolude kaardiga. Sel silmapilgul rebisradist kuuldeklapid kõrvadelt, hüüdes ärevusest võbelevam hääl. Sõda algas sõda. Mis sa jamad, pahandas Vodopiana. Mis sõda? Kuulake ise. Ulates radist, Bogdanov, kõrvaklapid komandörile. Pilkuvad Tjanovi järjest süngemaks muutuvale näole heites taipasime peagi, et tegemist polnud mingi naljaga. Vassili Bogdanov oli karmi tõtt rääkinud. Voodopjanovistus raskelt oma kohale. Käskis siis radistil kõigi kuuldeklapid Moskva saatjale lülitada. Vaenlase jõud tungisid üle meie kodumaa piiride. Nende lennukid pommitasid Kiievit, Harkovit, Vilniusest. Pekslased kõrvades kurjakuulutavad sõnad. Ja kahtlust ei saanud enam olla. Julm sõda oli tunginud meie rahulikku ellu. Rusuva vaikuse katkestas, viimaks suudab Tjanovi hääl, vimpel on vaja siiski alla visata. Olime sel ajal juba mõne miili laevade karavanist eemaldunud. Tegin pöörde tagasi, juhtisin lennuki jäälõhkuja mastide suunas. Tüürimehe märguande järel heitis Kovaljov vimpli avatud küljeluugist välja. Uuesti tagasi pöördudes nägime punaste impli linti lebamas jäälõhkuja vahetus läheduses. Lennukit tiivalt tiivale kõigutades jätsime Karabahhiga hüvasti ning jätkasime lendu ettenähtud marsruudil. Jääväljade vaheldusid lahvandustega. Taoti vilksatas jää ja veepiiril musti täppe. Need olid päikesepaistel soojendavad hülgekarjad. Paaril korral tõusid lennukimootorite mürinat heidutatuna põgenema. Jääkarud kohati uper pallitasid jäärahnudel, et siis taas päkkadele valu anda. Kuid kõik see ei äratanud meis enam huvi, ei valmistanud tavalist meelelahutust, kõik oli taganenud sünged, Õiga ees. Sõda. Teate, poisid, ütles korraga Step Penko. Kui õige põrutaksid otse Moskvasse? Vaikisime kuigi selle kasina lause mõte ei nõudnud pikki seletusi Moskvasse ja sealt rindele. Jah, mina lendan Moskvasse, lausus Mihhail, vuda pianov. Muidugi mitte otse siit laptewitte merelt, vaid Dixoni saarelt, kes tahab, tulgu kaasa. Põhja-Jäämereteid teenindavad lendurid, mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Entry, otsustasime minna vabatahtlikult. Nixoni sääruta panime tuleva vahemaadele seal vesilennukiga ja juba järgmisel päeval Moskvas. See oli kusagil. Kas 20 kolmandal-neljandal? Palku, mida ta ei olnud, mida formeeriti ja kus need lennukid olid tehases? Ja nõudelasel mõõdhiti ja klapiti ja rõlvastati ja kõige selle tööga. Põhinevaid lennuk isavale muidugist valmis isegi imetavad sisustamine, aga kõik see kribu-krabu kraam, mida seal on küllaltki vaju, võiks hoiuga sisse panemata, kõik oli veel proovimata kontrollimata rõlva talit samuti vaja kõik. Praegu ta samuti oli vaja katse pommitamised teha. Seda me tegime juba ise ise oma käte. Ja tüüp ise oli ka vist tollel võrdlemisi uus. No see oli lennuk, mida veel keegi õieti polnud näinudki, rääkimata selles, et kuskil kuskil salajases albumis oleks ta silotid olnud, jooksassi ei olnud, see oli siis seitse raskepommitaja seitse, mida hiljem tema konstruktori nimi arvele teisiti ümber peegaheksaks Petlecovinime järgi Petle coini. Kes olid siis koos teiega teie esimese lennuki pardal? Kõige tähtsam figuur oliteerumal Aleksandr steppenka. Miks ta vast kõige tähtsam lendur võib osata lennata, kes teab, kui hästi ta tõotavad pimesi ta tähendab pilvedes, ta võib öelda udus öösel kui teda ei too sinna kohta, kus tal vaja tulla, siis tuli valdadele kunstlik, mitte midagi. Jääts. Põrka Ülo velogi, Tõraltsay see ei ima, niiskust jääb ja ma mõtlesin, et minu asjad täiesti kõik korras ja pole üldse karta, mis ajastu teda tundsite. Vena tantsida tööd 1900 37.-st aasast aktisesse töörmaniks. Perekond on olla tal väga suure kõrge kolesterooliga radist. Ja nuuskas õllesõda väga hästi, ainult võõras astronoomias. Raadios see olivad, nagu öeldakse, tehtud põõs. Annad rajult lennuki peale. Riisaga nõutajad Lädadega toimet. Kaardi peale Hoyama jooned pannud. See tähendas siis seda, et lennuk täpselt jooni jälgis. Tuletatud andis sulle kaks laadi vasakule paremale ja täpselt, oled sa sihtkohta? Põlgab ta ära. Kunagi ei olnud nii, et seda põlga, oleks kõik oma pommid ühe reas vastu maad lasevad ka siis, kui kooli ülesanne suheldud. Et vähendame Tallinnasse saabuma, tähendab kõik pommid, mis seal õieti ka alla ei Ja kuidas sa siis seda paneb, selle ahah ahah, läheb, ostab, lõhkeb istet. Tiiru agalasse lahingutaevas ei olegi kingu selgem, seal satub vahel mõõt distro haisu, kõik kohad tõuseb. Aga noh, samal ajal võis ju ka õhutõrje lasta esimese proovi paugu ja teise proovi paugu. No selle koha pealt oli step Belkal alati oma täiesti äraproovitud teooria. Et olla aksioom, et lennuki põrutab maha alles 10. 1000.. Huvitav oli see, et isegi kaluugat pommikud täitsa päise päeva ajal, päike paistab, kõik on ilusasti näha ja ometi steppelkaga seal Esimeses jutti oma kõiki pomme alla ei lasknud, selle peale vaatamata, et neid ainult neli tükki ei kiri kaks tiiru ära. Väga ei tulles. Maha jõudsime, lugesime, rajal oli vist 38 auku lennukis eesmärk. Aga siis oli maas ka puhas töö, muidugi seal seal ei saanud olla mitte puhast tööd. Kõigepealt sellepärast, et kõik on väga hästi näha. Ja teiseks sellepärast, et sakslastel soomusarmee, kes seal Moskvale trügis orjalast teestika luuga linna niivõrd sisse pressinud, et turuplats oli kõiksugutehnikat täis küll tanke, küll neid kütuse paak ja ja kõike muud, nii et sealt mööda last oli lihtsalt võimata. Lendur võib-olla ei näe seda. Tema asend lennukis on juba selline, et ei ole nagu väljavaadet sinna alla, aga lendur võib näha, kui pommitab väga kõrgelt, ütleme kuskil kaheksa, 9000 meetrit ja samal hetkel, kui pommid on läinud keera pärast tiiva peale, nii palju kui vähegi saab. Nii et lennuk on täiesti Verdi kaalut diivaniga pisut näha, kuid seda ei jõua kunagi teha ja alles meeskonna võidukisa järele võib otsustada ka siis rõõmu talviseid festivali. Räägitakse niimoodi, et sapöör ei tohi kunagi eksida. Esimene eksitus on ka viimane. No lenduritel juhtub ka midagi sellist. Ja 2000 Belkal juhtus üks ainukene kord elus, kus ta eksis mõne minuti võrra peale, ütleme kümnetunnilist lendu. Ülalpool pilvi, öösel käisime Talsi linna kohal, mõtlesime elektri jääma, kustutasime, tuled ära. Täitsa korda kohuse. Ja tagasi tulles. Belka ütleb mulle telefoni kaudu, et meie, Allan ründejoon võib hakata allapoole laskuma. Mina vaatasin klaasid maha, läksime allapoole tulema, ma mõtlesin, et läheb kah aega. Vot nii palju aega, kui mäest alla tulime, kuni jõudsime kolmesaja-kahesaja meetri kõrgusel pilvedest välja, vaat siis alles olime rindejoonel. Ja siis tulistasid kõik kõrvad, mõtlevad vist püstolit ka igat igat värvi küll risti, küll kõikjal, küll kuulipildujatest automaatidest ja pandigi põlema. See oli esimene kord, kus eksis ja lõppesse meil niivõrd kurvasti maksis lennud. Hiljem ta muidugi vedas teste Bencod kaasa kogu aeg Youlevalistele rõnga, kogu aegunud Herman serigu temast sai. Olgu tüürman. Ja lõpuks 45. aastal ta oli juba kaugel, Uve staabis. Kaugelduvad Hermanni asetäitja. Ta maa peal ei olnud küll kuigi suursepas. Ta ise kirjutas, et meil on nagu laulus, et maa peal. Me oleme kukla üksteise poole juttu suurt ei aja. Et aga selle eest, kui ta õhku tõuseb siis on kõik just täpselt nii, nagu peab olema. Ei ole, ei ole mingisugust tüli, ei mingisugust Norilisteerisel alal, kõik läheb nii, nagu ta ette on kirjutatud. Muide võib veel meelde tuletada ka asjaolu, et olles Washingtonis Roosevelti juures vastuvõtul Ameerika president, õnnitles mind peamiselt minut tüürmannidega kes alati mind sinna tõid, kus mul vaja oli. Ja seal oli ka esimeseks deemoniks Aleksandr ste pelg. Teel üle ookeani üle ookeani tagasi. Et meie meeskond oli esimene meeskond Nõukogude Liidu lennuajaloos, kes viis reisijat üle ookeani iga tagasi enne seda oli elatud ainult sinna ja ilma reisijateta. Lennukid jäid sinna. Eraldi Miina härmataliharjal ilmuski käli. Jõle veeti heina seal, arva karjal. See oli 68. aasta augustis, siis kui mu mälu mind ei peta. Me olime Juhan Vilbaste koos Pamiiris ekspeditsioonil ja sattusime Tadžikistani põhjaosas, mitte väga kaugel kommunismi mäetipust refetšenkolinstikust. See on üks selline väike rajoonikeskust Jürgetan. Umbsoppi. Õieti kui me sinnamaale sõitsime, siis meil ei olnud täpselt veel endal plaani, kuidas ja kus me hakkame rändama, lihtsalt tuli tahtmine Pamiiri minna, ma olin seal varem käinud, Vilbaste oli esimest korda. Jaa. Dušanbest leidsime õige pikk lennuliin viis Dirvetaali ja sealt veel edasi üks veidi sovhoos oli sinna sovhoosini. Sõitsime alguses sovhoosi välja, selgus, et sealt midagi eriti kaugemale ei pääsenud, tuleb nii-öelda kaitse hülgatali seal töötavate üks klatsioloogide liustiku uurijate ekspeditsioon. Tulime sinna tagasi. Vahemaa oli alla 100 kilomeetri, seal käis neli korda päevas väike lennuk. Seal Orava viieistmeline õhutakso, nagu seda nimetatakse väga mõnus, mugav sõiduk. Sõitsime tollega tagasi ja leidsime ka selle ekspositsiooni üles, võeti meid kohe ilma pikema natukest, mis ta väga lahkelt vastu anti. Tühi tuba, elage niikaua, kui tahate siin meie juures, nii kogu meie sügiseni siin oleme. See oli Moskva geograafia instituudi ülilisi jografinistituudi klatsioloogia. Kui me olime juba üks nädal või poolteist nendega koos rännanud ilmast pidid tagasi sõitma, jään üksinda sinna. Olin järjekordselt kusagil nii 4000 meetri kõrgusel mägedes, seal oli üks selline väike paisjärv ja olin mägedes harjunud külma veega, läksin suplema ja ujusin nelist kraadilinesi. Need klatsioloogid tulid ka kaasa. Ja sellest ootamatust suplemises, nende majandusjuhataja ekspeditsiooni liige haigestus veidi rasket kopsupõletikku. Grupp oli ka nende lõike viie inimeseline ainult ja kui juba viiest üks väljalangenud, gruppisin seisund, töö häiritud, mõnikord aga võimatu üldse midagi edasi teha. Ja pealegi mägedes või sellisel kõrgusel haigestumine on midagi muud kui, kui linnas, kus sul on kiirabi Telefoni kaudu käeulatusse isegi asulas ikka arst oli ja, ja sellepärast tema midagi eluohtlikku ei olnud. Teine asi ka päevas neli korda oli lennuühendus dušnbee. Kui vähegi ilma oli väga tormilised, ei olnud ilmalik. Siis klatsioloogid võtsid mind grupi esimesel kahel päeval nii katseks, aga siis selgus, et ma sobin üsna hästi nii oma füüsiliste võimete poolest kui ka oma töö ja metoodika ja vajaduste poolest. Töötasime nendega siis kuuega kaasas. Nende põhiliseks tööks oli liustike kaardistamine, liustike uurimine, lumepaksuse või õigemini Firni paksuse mõõtmine ja kõik sellised probleemid. Ja mis asi see Firn on, see on terane lumi, mis noh, eelmisel aastal sadanud või ka sel aastal kevadisel ajal kevadtalvisel ajal sadanud lumi seisis raskuse mõjul ja sulade puhul muutuks sellisest uhkest teraliseksasedasid nimetataks sirgeks. Ja sellest tekibki liustik, pikapeale ta pressib järjest kokku ja külmub ja niimoodi liustik pakseneb pealtpoolt, kui kõigi ju suve jooksul ära sulada. Ja nende töö seisnes selles, et iga hommik kuule, igal hommikul tõsteti kogu see grupp sirgetall lennuväljalt õhku. Pandi mingisugune liustiku peale maha ja kui ilm vähegi lubas, siis korjati ta õhtul liustiku alumise otsa pealt üles. Jätti. Helikopter viis minema, helikopterid on seal põhiliseks Ühendus vahendiks. Kuid lenduritele on seal küllaltki ranged nõudmised ja tingimused püstitatud, nimelt nendel on keelatud maanduda kõrgemal kui 4000 meetrit. Erandjuhtudel neli, pool 1000 meetrit ja keelatud maanduda. Lumele. Esimene keeld tuleneb ilmselt õhu hõredusest. Jah, lennukeid helikoptereid ei tõuse enam koormaga, nii hõrdlas õhus. Teiseks, lume peal on üldse ohtlik maanduda, sest ei ole teada, kas lumi on vald küllalt Pihetset küllaltki raske. Sadu on üldse võimalik kindlaks teha, kas seal all ei ole mitte tühimik. Kas ei ole tegemist kusagil mõne jää Brauga, kuhu võid koos oma helikopterimeeskonnaga sisse ära kaduda. Teiseks võib-olla lihtsalt lume ülakihk, niivõrd pehmed lennuk vajub sisse, helikopter vajub sisse ja pärast enam nii tõsiselt üles. Teiseks sellises kõrguses igal juhul ei saa helikopter startida enam paiga pealt, tema peab tavaline lennuk lendama horisontaalasendis koguma lingile maksimaalselt tuurid peale, siis alles aegamööda tõusma või kõigest sellest tingituna, siis võivad need kaks ranget nõuet püstitatud, kuid seal Jaanus luustik asetsevad just nimelt lõpevad kusagil 4000 4500 meetri kõrgusel, aga algavat üle 5000 meetri isegi ja. Ei tea nüüd, kas see hea või halb on, need need pidevalt rikkusid seadust, maandusid kuni 4000 504600 meetrine rahulikult nii lasta maa peale kivide vahele kui ka lume peale ja ainult tänu sellele saime meie siis rahulikult seal töötada. Ja ainus tingimus oli siis see õhtul, kui meid siis üles korjama hakati, siis me pidime alati püstitama sinna siis selle tavalise maandumise kolmnurga, mille järgi tema siis sai aru, kuhu kohta umbes peaks sinikopter maanduma, maha jääma. Ja kust ta siis saab, saab jälle juba nõlvast allapoole, sest enamasti need liustikud on ikka mitte horisontaalasendis päris oma pinnaga, vaid ikka natuke vaatavad mäest alla. Ja sealt tema saab siis paraja starditee endale ja saab kiiruse ja saab koormaga tõusterist. Kui ta meid maha võtmaselt liustikud hakkab, siis tavaliselt järge koormuseta, siis ta saab maanduda kergista. Kui neli inimest peale läheb, siis sageli isegi mittetõusnute neljale tõstis niiviisi kahekaupa, nii et seal umbes 150 200 kilone koorem oli maksimum, mida tema võis sealt peale võtta. Ta veel nende helikopterite kandejõud, isegi tonnides ulatuv. Ja niimoodi siis seal panid veel püsti väikese maastikuussid, võisid külge rätikud, tema saaks ka tuule suund arvestada maandumisel. Kõik need tingimused parajasti olid sobivad, siis maandus, kui jagad, käis Rõõm, kas siis üleval õhus, kus tema oli veel all maapinnal siis oli kõik, mis tema tegi, viskas alla punase signaallipp. Oli teada, et järgmisena tuleb pakk magamiskoti tõlkidega ja siis oli teada, siis on külm õhtusöök ja ööbimine garanteeritud, sest seda tuligi mitmel korral teha. Ja see oli enamasti ikka nii, kuni miinus 20, augustikuus. Aga noh, see on paratamatu senistes tingimustes. Ja olime juba töötanud paar nädalat saabus sinna laagrisse üks Tšeljabinski alpinisti grupp. Ja kui me olime nad vastu võtnud alpinisti võetakse alati pärast rasket tõusi õnnestunud tõusu suure juubeldamisena bravuuriga vastu. Need olid siis vastu võetud, tuli üks alpinist mehe juurde, see oli vist mingi grupi juht isegi ja ütles, et kuulge, olge head mehed, näidake meile kalušinit. Meie muidugi teadsime, kes meeskonna oleksin endiselt, see oligi see meie igapäevane vanuri mees. Mõtlesime mees, kes teid sealt mäenõlvadelt ära tõid, see mees parajasti seisis lennuki najal, jalg risti üle teise ja toetatsioloogaarile kopterimäel ja seal risti üle tee siia tegi, suitsumees, vaatas, ütles püha taevas, nii hall kuju. Selle peale muidugi hakkasime meie laginal naerma. Sest see mees oli tõesti nii alpinistile kui ka klatsioloogili ja, ja kõigi nende meteoroloogide hulgas, keda tema oli juba aastaid varustanud fetšenko liustikul. Seal elavad ilma uurijad aastaringselt ja tema tassis nendele kõik nii söögi kui ka küttekivisöe ja see oligi temalt õieti igapäevane töö. Viskas meid hommikul liidritele maha koristusõhtul äraga, terve päeva ta siis vedas sinna Suitšenkoli ühtlikule sobiva ilmaga kartes igat head taevakivisütt, et need siis külma surma ära sureks, seal talvel. Ja nüüd võib-olla jääb kliendile siis rääkida, miks see mees selline legendaarne oli? Alpinist muidugi teadis seda kõige paremini. Mõni aasta varem oli nimelt jäänud sealt mitte väga kaugel ühe neljast Nõukogude Liidu seitsmetuhandelist mäe tipust kordioniovskaja mäetipule. Üks alpinistide kaheksane rühm, umbes viie kilomeetri kõrgusele avariiolukorda Nad olid tipu vallutanud, küll, aga jäänud seal lumetormi kätte. Lumetormis muidugi energiavarud ammendanud. Ja kahjuks ka oma produktid kõiki enamuses kull. Tänud ja raadio. Õnneks töötas veel. Ja oli teada, et kui nemad järgmisel päeva-kahe jooksul ei ole koristatud sealt mäenõlvalt või alla toodud siis võib asi traagiliselt lõppeda. Ühtegi alpinistide päästerühma nii lähedal ei olnud, et need oleks suutnud nüüd tõusta nendele vastasesse mäetipuni. Väga raske. Ja nad olid eksinud ka jube lumetormis tulla siia tulnud sellisele ummikusse, kust alla pole enam tulla saanud, nii et nad pidid uuesti tükk maad. Ei julge täpselt öelda, aga vist isegi õige mitusada, kui mitte kilomeeter uuesti üles ronima ja siis teisest kohast laskuma. Selleks nendel ei jõudega produkte midagi enam polnud. Ja oli siis otsustatud päästemeeskond oli juba ja päästeteenistus Shandeist kohale lennanud. Otsustati neid päästa helikopteri vahendusel. Üks lendur oli üritanud seda, kuid see oli esimene katse oli lõppenud, ebaõnnestumisega. Lennuk purunes, lendur pääses küll eluga ja oli sealsamas alpinisti juures, nii et oli juba mitte enam kaheksa või üheksa inimest seal. Ja mõnisada meetrit allpool oli siis Saint helikopteri rusud. Kohal oli ka Kalush otsene kõrge vist ministri tasemel. Ülemus juba seal tsiviillennuväeteenistusest ja garaaži oli istunud, kuulan seda asja pealt, sõber oli juba hunnikusse lennanud seal. Ja kui kõik jutud olid lõpp oli siis tõusnud üles öelnud, et kuulge, kas te ei lubaks mul proovida. Selle peale oli siis see kõrge ülemus öelnud, et te kõik, mida soovid Lõmmuki pärast ei maksa või helikopteri pärast ei maksa muretseda. Kui sellega midagi juhtub, sellepärast sind süüdistama hakka katse andise terveks jääda. Ja siis see mees tegi oma helikopteri nii kergeks, kui võimalik. Grupp oli sel ajal siis palutud ronida 4800 meetri kõrgusele. Valis endale sellise paraja koha, kus arvati, et ta saab juba nyyd peale võtma hakata, see oli aeg 45 kraadise nurgaga nõlv parasjagu siiski tugev. Ja need selliseid näpunäiteid anti juba kaloshini juhendamisel kõik sellele grupile raadio teel, nii et sealt pidevalt siis liiguti ja tema siis juhendas grupp oli kohal, ta lendas välja sealt ja ilma, et oleks täielikult seal maantuludest maandudes sellise nurga all pinnale ei ole enam kyll kopteriga võimalik ta lihtsalt hundist tiiviku, enam-vähem maksimaalsete tormide pealt tõetas Ta vastu nanud, sealjuures peab aga arvestama, et ülesada peaaegu keerleb demargatiivik Jäärsentiinlik tee ääres nii-öelda pool meetrit kuni meeter kõrgemal selle jää ja lumepinnast üksainus pöidla suurune killuke tiiviku otsa vastas ja ohutad, seal õppinud, kuid see mees oskas hoida oma lennumasina parasjagu tasakaalus. Võttis peale niimoodi esimesel reisil 54 inimest sellest grupist. Ja siis, kui inimesed pea sukeldus, sõna otseses mõttes selle nõlva pealt alla pääle. Rattad haarasid paar-kolm korda veel vastu lund, tõusis õhku sealt korralikult ja tõi esimese grupi maha, nagu esimene grupp oli juba maha toodud, siis oli muidugi juubeldus suur jää, õnn suursest pool oli käes ja õnnelikult käes. Ilma et oleks peatunud. Lendas tema siis kohe teisele grupile järele ja võttis ka teise grupi sealt siis peale jääb niisama jälle mingite komplikatsioone deta. Edasi juba valitsus autasustas teda ordeniga austuse märk. Ja muidugi oli teada, et tema oli nii kõrge autasu sellise teo eest saanud see ja siis muidugi kõige olulisem see tema legendaarne tegu oligi siis temast teinud sõna otseses mõttes sealse Juhan, kus on võib-olla isegi selle vabariigilendurite hulgas ühe kõige legendaarsemaid kuju, sealjuures inimene ise, ta oli niivõrd tagasihoidlik tõesti tähelepandamatu keskmist kasvu natukene mas seltskonnas istudes meistriliiga õhtul lenduritel koosnenud üldiselt igav, seal oma elu ja tegevus küllaltki üksluine, iga sissesõit oli nende jaoks elamus ja vestlused sisse sõitmetega. Istusime õhtuti, pidevalt kulus vahepeal isegi maitsta seal kuiva Lenini mägedes, muud kangemat juua on küllaltki ohtlik. Ja tema siis ka limpsis seal teiste juures natuke piiskhaaval vahetevahel harva sikuska vestlus ja ainult väga heade sõpra, kiiska hakkas nii-öelda üles soojenema, rohkem vestlustest osavõtt, kuid samas jälle täna tema operatiivsus, jõultzi, tema Dirmutasimine, see oli tõesti haruldaselt rahulik ja haruldaselt arukas. Pärast paarinädalast töös ühel korral meil oli järjekordselt ees üks võrdlemisi ohtlik liustik, lustlik, mille nimi oli instants tal töölist tähendab tadžiki keeles. Kui üle lähed, siis on püksitagumik ära kulunud. Seal nii järsk liustik seal palju jälgul kõndida ei saa, seal kogu aeg ikka kolmanda punkti peale. Tema muidugi teadis seda kõike, kuid ta ütles, et me proovime siiski seal maanduda, ma panen teid sinna selle luustlikule maha ja alumise juhatasin, ma tean, kindlasti on seal, tema teadis kõik liustike peast nagu oma taskut. Liber maandumiskoht on, et tuleb aegamööda liustiku mööda. Lendasime tegime tiiru, liustik, kohalsilmsed, liustikul möllas lumetorm ja keerutas alla, näitas meile näppudega, maanduda ei ole võimalik ja panime tükk maad madalamale, ühte orgu maha. Ütles, et teate, mul on siin natuke tegemist. Teie istuge siin natuke aega, ma annan teile õngelati tunudki seni siin Harmseid. Ja natukese aja pärast. Ma tulen tagasi, noh, arvasime, et nüüd tuleb tagasi ja viib meid kergelt tali uuesti tagasi. Külgedega värsket kala ja püüdsime ka umbes poolteist tundi saime ka uhaajagulid mägedes, need jõed on puutumata ja kala võtab hästi. Heinaritsikad, tšikaade olime söödaks külluses, õngelide vallutama, juba hea järele proovitud ja oligi natuke üle tunni tagasi ka ühe, keda ta teadis, kelle tema oli paar päeva varem kusagil mujal maha pannud 1000 üles korjanud, lendame uuesti. Kuid imelik, et me pidime nagu vasakule lendama. Kergelt Dahli poolega millegipärast pöörab paremale, keerutab mägede kohal, sest meilid, mehed, võõrad meie orienteerunud nendesse hästi ja siis järsku vaatan aknast alla, mida ma juba kirjutab sellesama istun Staldi kohal. Jah, näitab, et meie peame väga kiiresti oma asjad. Et tema maanduda ei saa, hoiab ennast meetri kõrgusel õhus, me peame välja hüppama. Selgus, tuul oli tõesti, niiet metsikute maanduda ei julgenud, kuid pani meid seal maha ja meie korralikult jõudsime kella 11-st viieni oma liustiku ära teha. Ja pärast siis harutasin õhtunud, et kes või mis teda sundis selleks ja tulime veendumusele, et seal olid jälle mängus ainult tema südametunnistust, tema teadis, et meil oli ka oma tööd vaja teha ja oli vahepeal isegi tagasiteel, nagu pärast selgus, selle tema rahv kalamehe jutust oli vahepeal korra lennanud, üle selle istamistande vaadanud seal ilmsesti kõige hullem ei ole. Neid saab seal maha panna, kui mitte maandada otseselt siis tahust maha visata ja saame niimoodi oma tööd teha, nii et järjekordselt jälle veendumus selles, et selle mehe tegevus käis pidevalt mitte ainult paragrahvide eeskirjade, vaid rohkem just oma väga inimliku ja väga toredad südametunnistuse järgi.