Tere, head Tšhehhi sõbrad. Kevadest on saanud sügis ja meil on jäänud täitmata üks lubadus, mis traditsiooniliselt on see, kui jagatakse džässiauhinnad. Peaauhinna saaja ehk aasta džässmuusik tuleb ja räägib ka natukene stuudios ja mängime tema muusikat ja nüüd siis väikese hilinemisega või suure hilinemisega on stuudiosse jõudnud Joel Remmel, pianist ja helilooja. Palju õnne, ma ei hakka sulle soomia, kuigi võiks ju kolmapäeval toimunud Draamateatri esietenduse puhul ikkagi, niiet et ikkagi palju õnne, aitäh. Tere õhtust. Ja neid on kuulamas siis need, kes on käinud draamateatri etenduse rühm ja need, kes ei ole käinud. Kas oli sul see nüüd esimene kord mängida draamaetenduses? Ma mõtlen, et vist ei olnud sul sõnaline roll, aga teid oli siis kolm, kolme vastu. Kuidas läks? Jah, see oli esimene selline tõsisem teatriprojekt, et enne on õrna kokkupuudet olnud küll, aga pigem pigem mitte nagu noh, nii pikaldane raviprotsessi ja nagunii-öelda täispaketiga. Et ja arvestades oled seal tükk, on ka korralik maraton nii näitlejatele kui ka muusikutele, kes me seal kolmekesi oleme terve laval ja nii-öelda ikkagi osa sellest lavastusest, et et see on väga põnev protsess olnud ja esietendus oli ikkagi noh, väga meeleolukas, kindlasti väga meeleolukas, eks seal, esietenduse publik on ka natukene võib-olla. Aga täiesti lõpuni oli, oli publik kõik kaasas ja nii-öelda tooli servale ja, ja tähelepanupaistet püsisid lõpuni ja meil õnnestus kaasa kogu asi väga hästi. Niisiis, nimetame ära ka, et kas trummidel oli Ahto ja kes bassil oli kas Heiko või Mihkel, märganud? Jah, Ahto Abner oli trummidel ja Heiko on kontrabassil Mihkel märganud vajadusel landada katmas, kui peaks tekkima, sest et see etendused eeldatavasti lähevad päris mitu hooaega ja siis ikka on vaja, et oleks varuvariant ka olemas. Ja ja muusikud või näitlejad on ka peaaegu et muusikud, Mait Malmsten, Guido Kangur, Priit Võigemast. Ka suured džässisõbrad, kes laulab, kes mängib kitarri, kes organiseerib festivali. Et kas nüüd see koos laval olemine oli ka natukene keerulisem, kas seal pidi nagu sekunditega arvestama või kuidas te üksteisele märku andsite või kuidas see üleminekud nagu sujusid? Ja see ongi üks täiesti uus kogemus minul isiklikult, et et varasemad teatri kokkupuuted, eks Teatris toimetatakse nagu märgusõnade peale ja kuna see maht on lihtsalt ikkagi päris kopsakas, siis kõiki neid asju meelde jätta ja vajas ikkagi päris mitut läbi mängu. Et asi hakkaks tiksuma tegelikult laval olles, mõnikord lööb ka nii, et noh, tegelikult ei mäleta, mis nüüd järgmine märgusena oli, aga kui see hetk tuleb kätte, siis juba kuskilt lihasmälust ta tuleb ja protsess pigem on, mõtlen, et oli, oli selles mõttes lihtsam, et et kuna näitlejad on ka, nagu sa mainisid, džässisõbrad ja nad tegelikult tajuvad seda rütmi ja tempot väga hästi, et siis me nagu põrgatasime seda nii-öelda muusikat ja sõna seal päris noh, tundus päris õnnestunult. Meil on siin all tiksumas üks sinu värskemaid lugusid. Õunamahlategu, kas sul on õunamahl tehtud juba? Tegelikult ei ole veel, jah, ma nüüd, kui ema või isa seda kuulavad, siis ma ei tahaksin otse lubadusi anda, aga eks see tuleb nüüd lähinädalatel ära teha, et muidu muidu jääb hilja peale, aga siin sügistuuled juba möllavad ja eks need õunad sealt alla kukuvad, aga meil tavaliselt selline perekondlik suur müttamine olnud õe pere koos väikeste lastega tuleb kõik kokku ja neil on seda põnevust palju ja pärast saab seda mahla juua. Terve talve läbi ja kohati kevadeni. No see vitamiinilaks võib tulla ka muusikast, nii et kuulame veidi Viisi rõõmsas optimistlikus tujus edasi ja enne veel, kui jõuame džässmuusika juurde, tahaksin küsida sinu õpingute kohta Nõmme muusikakoolis ja kas sul on meeles esimene pala, mida sa võib-olla koolikontserdil mängisid? Oi, tõsi, seda seda küll ei suuda meenutada, et et sellest on nii palju aega möödas ja eks lapsena need asjad ei jäänud meelde, aga eks ta midagi kaelamurdvat ilmselt ei olnud, lihtsalt. Lavalaudadega harjumine võttis omajagu aega. Hilisemad palad, tõsi, on küll meeles. Mõned. Ja sinu Nõmme muusikakooli klaveriõpetaja Tiiu Aro ela on öelnud, et sa haarasid kõike lennult kuigi muusikakooli tulles veel päriselt nagu klaverit nagu soravalt ei mänginud, aga kõik sai peagi rööbastesse ja tal on meeles veel, et et millegipärast esimestes tundides ei olnud nõus nokamütsi peast ära võtma. Kas sul on ka meeles, et, et miks sa seda nii kiivalt hoidsid siis peas? Jällegi tuleb tunnistada, et absoluutselt ei meenu, aga eks ma olin, kui ma õigesti mäletan, ma olin ikkagi kuue aastane, emal käisin eelklassis ka ja noh, kui nüüd ajas tagasi hüpata, siis aasta oli seal 96. Siis võimalik, et see võis olla Chicago pulsinokamütse, ma olin suur korvpalli fänn ja Michael Jordan ja kogu tema tiim seal väärime onupojaga, jälgisime neid mänge väga kiivalt ja ma mäletan, kui ma selle Chicago Bullsi nokamütsi sain, siis see peast aga ära ei tulnud ja see on üks seletusega muid, sa oled seal praegu ei suuda välja mõelda. No ilmselt see oli lihtsalt värvikas seik, mis kellelegi meelde jääb, see on väga erinev. Ja muidugi kõik teavad, et sa oled pärit muusikute perest, aga, aga see fakt, et kui sa hommikul lahkusid, siis isa mängis klaverit ja kui sa õhtul tulid, siis isa mängis klaverit, kes on ju tegelikult Taavo Remmel kontrabassimängija, kuidas siis isa mängis, kas ta improviseerige juba džässi moodi või mida ta seal mängis? Ta ikkagi ilmselt kirjutas mingisuguseid pigem arranžeeringuid, et tol ajal väike olin, otsis, otsis, kõlasid ja paljud nii-öelda heliloominguga tegelevad inimesed klaveri pealt, nendes esimesi kõlasid nii-öelda ju naljaväljad, just et et ma arvan, et pigem seal mingit sellist nagu mingit repertuaari läbimängimist ei olnud, pigem oli jah, nii-öelda selliste Improvisatsiooni hõngu võib-olla jah? Ja ja seda vaikselt, eks ta tasapisi mulle ka seda tutvustas. Selle kõige läbi. Ja siis loomulikult siis muusikajalgpall konkureerisid kooli õpingute kõrval ja õpetaja sai aru, et ega sul eriti aega harjutada pole ja siis vaadati, et koos, et kuidas saaks paremaid tulemusi vähema vaevaga. Aga sellele vaatamata sai sinust siis konkursside poiss ja said omajagu auhindu ka, nagu, nagu ta mainis, aga kas konkurssidel esinemine siis aitas maandada Su lavanärvi andis enesekindlust järsku. Ei oska öelda jah, et nagu, kui paljud on väliselt nagu ei ole seda lavanärvi või siis vähemalt see välja ei paista, käed ei värise, näost valgeks ei lähe, aga tegelikult ikkagi noh, eks see sisemine värin on kogu aeg sees, eriti ju noh, muusikakooli, seal nõmme saalis mängides seal ukse taga oodates käed on ikkagi täitsa higised ja ja noh, kui mõned konkursid, kus ma käisin, tõsi, väga palju neid ei olnud, aga aga kuidagi ma sain hakkama. Vist. Mulle sobis rohkem nagu Bachi teoste esitamine, et see, see õnnestus mul paremini kui võib-olla siukseid virtuaalsed palad, mis, mida siis koos õpetajaga me ka nii palju ei valinud, keskendusime nagu tugevamatele külgedele. Jah, aga talle tuli meelde, et üks hiilgav Schubert, oli see mingi linnutiivul või milline lõpugala väga Virtoosne. No igatahes, tehniline põhi sai sealt alla ja siis edasi läksid otsa kooli. Justkui Nõmme muusikakool läbi sai, siis parasjagu oli veel põhikoolist kaks aastat jäänud 209. klass käia ja tolleks ajaks oli juba tekkinud selline noh, kas otseselt džässihuvi, aga lihtsalt impositsioonilise muusika vastu huvi ja isa rääkis tollal siis otsa koolis õpetanud Aldo Meristaga ja käisin seal sõbraga koos, käisime katsetel ja lõpes, astusin sinna sisse ja vaikselt, nagu esimesed sammud otsa koolist tulid ja siis juba tekkisid sealt omakorda kontaktide sidemed kaasmuusikutega. Ja nii see nagu käima läks. Ja kas siukse esimesi ansambleid oli siis, kus solistiks oli Anna Põldmäe? Anna aga mäletan, et kuidagi juhtus nii, et annal oli vaja eksamil kedagi klahvi mängima, mina noor uje poiss, ega seal väga palju otsa koolis nagu ei figureerinud, sellepärast ma käisin nagu keskkoolis paralleelselt ja ja otsa kooli sattusin pigem tundides, et seal sellist nii-öelda hängimist ei olnud. Minu poolt aga vist Tarvi Kull, kes mingil põhjusel ei saanud osaleda ühel arvestel, siis anna kutsus mind ja siis meil tekkis selline kena klapp ja, ja päris palju sai Koljal Anna koos ja erinevates koosseisudes mängida. Ja kas selle kooli ajal tekkis siis ka su esimene trio? Jah, kusjuures see seik on mul meeles, et sina ise olid ka kuskil seal Pärnu sanatooriumi hoovi peal ühel konkursil žüriis, kus oli mu esimene nagu ülesastumine siis. Mäletame kaks Esperincentsandrio lugu sai mängitud seal, kui oligi noor Holger Marjamaa, kes võis olla äkki 12 aastane juba mingis muidugi muljetavaldavalt. Et minu jaoks see oli Peedu kass, lähenes kuidagi nii, et võiks koos mängida ja trummidel äkki oli juba siis Alexandra, kuigi mängisime ka vahepeal Boriss retukoviga, et, et see seik on, ma mäletan, see oli ikkagi täitsa teistmoodi kogemused. Päris publiku eest, Jaak Sooäär istus seal. Aga sihukese ikka meeles, praegu seda sanatooriumi enam sellisel kujul ei ole, aga. Ma ise seda väga hästi ei mäleta, seda küll, aga mäletan kontserti sinu trio esimest kontserti aastal 2011, siis jätskaarel Kadrioru lossis. Ja seal oli kuulamas siis väga mainekas džässikriitik Jon, kelman. Need on kirjutanud sellest pika artikli, mida sa ilmselt oled ju lugenud. Tema igatahes oli väga lummatud sinu mängust leidis sealt ka midagi Esparantsensoliku. Aga siis mulle meeldis väga, et ta kirjutas, et noor Trio ilmutas ootamatut sügavust ja trio liikmete koostöö ja mõistmine oli väga hea ja vanuste summa võis olla väiksem kui neist kirjutavale ajakirjanikul ehk siis Heiko olid 17, sina 21 ja Anstal siis tol korral oli kui palju umbes 20 vä? Ta oli natuke vanem, võib-olla kaks. Võin mööda panna ka 25, kuus midagi sellist äkki, et aga meist meistri ikkagi veidi vanem. Ja kas kontserdiarvustus sind ka kuidagi innustas? No kindlasti selles mõttes, et tol hetkel ikka esimesi selliseid oma lugudega ülesastumisi, no see on, see kunagi ei tea, kas inimestele üldse see peale läheb ja ja kui veel välismaa ajakirjanikud, kes tulevad ja kirjutavad ju noh, nii-öelda suurtesse portaalidesse, mida loevad inimesed üle maailma. Et see oli kindlasti selline innustav seik, et jätkata ikkagi Ja ja nüüd on aeg mängida siis selle debüütalbumi nimilugu lumekristall. Tahad sa midagi satesemaks öelda selle loo kohta? Võib-olla lihtsalt noh, lugu kuulates mulle endale see pealkiri võib-olla tuli sellest, kui Gruusias sai käidud lumelauaga sõitmas ja mägedes niuke ilusa päikselise ilmaga sätendav ilu, et see oli inspiratsiooniks, et seda lugu kirjutada. Õhtu džässikülaline on pianist ja helilooja Joel Remmel ja me oleme kuulanud tema esimeselt albumilt nimilugu, aga neid heliplaate on päris palju, kus kõlab sinu muusika eeskätt siis neli Trio albumit sooloalbum. Ja siis on sinu lugusid ka lauljate heliplaatidel, nii et täna üht-teist püüame mängida. Ja vist kõige rohkem oled sa ära söönud koos Alexandra Antali, Heiko kaasest, et trio lugusid on kõige rohkem? No päris palju olete ka väljaspool Eestit esinenud, kuidas seal on vastu võetud? Väljaspool on ikka põnev käia selles suhtes, et kunagi ei tea ju, kes seal publikus istuvad ja noh, mitte et Eestis ka kogu publikumi tunneks isiklikult, aga aga see reisimine ja erinevates kultuurides nii-öelda proovilepanek ja inimesed on harjunud võib-olla muusikat ka erinevalt vastu võtma, kuulama, et mõningad kogemused on sellised keerulised, kus on vaja ennast nii-öelda justkui tõestada. Ja mõned korrad on täitsa nii, et oled esimesest taktist juba nagu täitsa kodus, et et see reisimine on kindlasti avardanud sellist perspektiivi ja, ja innustanud rohkem tööd tegema. Ja kuigi sa oled vist paaris Aasia riigis ka käinud esinemas, siis, Jah, Hiinas on käidud Venemaal kui ida poole vaadata Jaapanis ka seal, tõsi, ei õnnestunud kontserti lõpuks anda, sest et kogu see organiseerimine oleks võtnud nii kaua aega, et neil aga plaadid on sinna jõudnud ja muusika on seal ka vastavat. Ja mitu albumit seal Jaapanis välja antud on siis kas nende jaoks ekstra või on pallinud lugusid nendelt ilmunud albumitele. Padrun tegelikult. Võtnud Trio albumit, mis on ilmunud ja üks kohalik plaadifirma ateljees, Avano on neid Jaapanis müümas täitsa kohe terved albumid, nii et selles osas sama plaadifirma. Üks põhilisi nägusid ja nimesid on Tõnu Naissoo, nii et neil on eesti džässi ka. Väga hea ja see on suurepärane, et jaapanlased siis teavad ka, vähemalt natukene meie Tšassist ja kuulaksime teiselt albumilt, samuti nimilugu, moor vähemalt sisemen. Kuidas sul plaadikavad sünnivad, kas aastate jooksul või mõtled, et võtaks kätte ja teeks nüüd ühe plaaditäie muusikat? No põgusalt Talle esimesest albumist rääkides, siis see sündis juba noh, see oli, rääkisime sellest kontserdist, seal Kadriorus, selle tarbeks oli kirjutatud ja tegelikult sai kokku kogutud siis varasemad lood, mis olid kirjutatud nooremas eas ja natukene neid siis kõpitsetud, et oleks, oleks ta ühtlasem tervik, teise plaadi lood sündisid peamiselt, et siis muusikaakadeemias õppides nii Eestis kui ka kui ka Rootsis ja see plaat sai salvestatud tegelikult Saksamaal, mis oli väga põnev kogemus. Et, et pigem pigem on ta nii et ikkagi lood sünnivad, võib olla ühe-kahekaupa ja siis kui tundub, et on parasjagu loomingut koos, siis siis on mõistlik ka plaadil ära salvestada, et et ma päris nii ei oska, et võtan eesmärgiks kirjutada mingi hulga lugusid ja, ja siis need kohe sünnivad ka. Ja teinekord on lihtsalt raske see, et kui üks on väga ammustest aegadest ja stiil on muutunud, siis võib-olla paate ei tule nii terviklik samas võib-olla jälle nagu värvikam. Et ei tea nii ja naa, kuidas kellelgi. Aga igatahes kontserdikavad on sul olnud küll päris sellised terviklikud ja heade arendustega ja meloodia on, mulle tundub sulle üsna oluline. Kas sa alustad nii-öelda selle põhiteema leidmisest või kujundi leidmisest, et seal on muidugi raske kirjeldada, aga kuidas enamasti see lugu sünnib? Ma arvan, et ikkagi jah, mingisugune väike motiiv tuleb esimesena ja üldkummitama järsku ja jah, et te kuidagi, eks lõpptulemus sünnib ikkagi, on vaja seda siit-sealt kõpitseda, et ta oleks nii-öelda loo nägu ja tegu, aga pigem ma näen, et tuleb kuskilt mingi inspiratsioon ja siis seisab klaveri peal kuidagi siis tõsi, meloodia on, on väga oluline, et see võib-olla kui varasemaid plaate kuulata, siis seal on sellist noorepõlve, sihukest katsetamist natukene kohati enda jaoks ka liiga keerulist muusikat. Mis on siis viimastel aastatel nüüd jõudnud natuke sellise võib-olla veidi lihtsama lihtsamate vahendite juurde, et need panna toimima ja see on teistmoodi väljakutse, jällegi. Ja jälle muusikaaeg kolm heliplaati on sul salvestatud siis ühe trio koosseisuga, kus Alexandra Anstalcremenetski siis mängib ka ja kuidas sa kirjeldaksid teie Trio nii-öelda salvestusteks kontsertideks valmistumist? Kuidas teil proovid sujuvad ja milline on kellegi roll seal, kas sina teed seaded või või on siin ka teiste osa? Eks see on aastatega selles mõttes muutunud, et kui me alustasime, siis nagu sa mainisid ka Alexandra oli meist juba natukene kogenum, tol hetkel oli juba Rootsis õppinud ja Heiko, pigem oli alustav sihuke noor, entusiastlik, entusiastlik ja mina olin lihtsalt. Mängisin klaverit. Et aga mida aasta edasi selles mõttes kogemuse kasvades on, eks need rollid selles mõttes on jaotunud erinevalt, et prooviprotsessi Asesidki ma ei mäleta, et oleks siukseid. No täitsa tupikseis nüüd pealt mingi kivist vett välja pressima, vaid pigem on see hästi orgaaniliselt kõik sujunud. Et üldjuhul jah, et sõltub, kuna plaatide peal ei ole ainult minu lugusid, aga on ka Heiko ja Aleksander lugusid esimese kolme plaadi peale, siis siis see, kelle lugu on tavaliselt no nii-öelda suunab ja Searandžeering lõparandžeering sünnib ikkagi koos mängides, et et aga pigem jah, sellelt siis loo autorilt tuleb selline suurem impulss. No tänases saates kõlavad siiski sinu lood ja mõni lugu on armsam kui teine näiteks vaikse aja ilu, et see on su kontserdikavades ka praegu Jah, ja tegelikult see on see lugu, mis sai spetsiaalselt kirjutatud selleks esimeseks trio kontserdiks sinna Kadrioru lossi, kus me mängisime. Sest et tegemist oligi vaikse laupäevaga, mil see kontsert oli, oli muuseumide päev jazzkaarel ja esimese plaadi peal ta kõlab ka, aga siis kuidagi tundus mõned aastad hiljem, et me oleme seda lugu natukene natukene edasi arendanud ja muutnud, et see, see versioon nägu siis toimis, paremini, oli väärt nagu uuesti salvestamist tegelikult et nüüd võib juhtuda, et see ka, kuna me salvestame sellega koos kammerorkestriga Raivo Tafenau ka koos, mis plaat praegu valmima valmimas on, et võimalik, et sellest loost kuuleb veel versioone, aga, aga see juba on tulevikumuusika. Sa oled kirjutanud põhiliselt instrumentaalmuusikat, aga lauljatari tele on see vahel meeldima hakanud ja üks ja teine on vistinud, küsinud, et noh, et kas võiks seda lauluna esitada. Ehk siis üks lugu nagu ootan, seda on esitanud nii Marianne Leibur, Kuiga, Liisi Koikson võib-olla veel keegi. Kui palju neid lauljatar on, kellega sa oled koos musitseerinud, sest ma tean, et vahel jätskaarel on nii, et Joel Remmel osaleb kuues koosseisus, mis see maksimum on olnud? Üks aasta oli vist 10 kontserti ja ka need kõikjalt Tallinnas, aga olid, olid ka väljaspool Tallinnat erinevaid ja mõned kodukontserdid ka kui oli siin tihe programm, aga noh, kokku lugeda on keeruline, ilmselt neid pigem võib mõelda, et kellega koos ei ole väga mänginud. Aga noh, eks Eesti ongi nii väike, et siin jõuadki jah, et tõsi on, eks tuleb neid prioriteete seada ka ja ja noh, ütleme, et need need aastatega on muutunud, et et mõned koosseisud, mis on just parasjagu aktiivselt, ilmub mõni album ja siis võib-olla paari aasta pärast jällegi asi läheb rohkem pausile, et et eks selles suhtes on asi kõiki varieerub viimastel aastatel peamiselt jah, oleme Liisi Koiksoniga kahekesi teinud, meil on niisugune päris tore. Marianne Leibur il ilmus album ja Liina saarel, eelmisel aastal tuli album välja ja noh, need nimed on veel selles suhtes, et Anna Kaneelina siis rääkisime kunagi Anna põldvest küljest, vahepeal sai Anna Pärnoja ja oma muusikaga välja tuli seal koosseisus olen ka kaasa löömas, et need ikkagi on. Et jagub üksjagu ja ma arvan, et muusikute asjad saavad omavahel ka väga hästi läbi, ehk siis Tafenau Dremmelid leiburit. Selline projekt on ka olnud nagu käbid ja kännud, mida me arvatavasti ka edaspidi kuuleme. Aga kuuleksime siis seda lugu, ootan Marianne Leibur ja tema ansambliga. Ja ei tea, kus suunas minna oleks. Või sinna päevaks, kus saanid Ei osa, et vein Joel, sinu neljandal albumil on siis trummide taga uus mees ja noor trummar Ramuel Tafenau. Ja koos olete salvestanud siis heliplaadi Shab, kus on tegev ka Jukka Eskola trompeti Soomest ja Jukowist. Meil mängis ka esimeses loos alguses, mis oli siis õunamahlategu ehk siis seal on koostööpartnereid ka väljastpoolt. Jah, no eks Jukka Eskola on selline nimi, kes on ilmselt eesti džässipublikule ka väga hästi teada, ta on käinud siin oma koosseisudega kui ka salvestanud erinevatel plaatidel juhtidega ja minu jaoks see oli lihtsalt, kuna ma olen tema suur austaja, tema mängu austaja. Ja siis võtsin julguse kokku ja kirjutasin talle, et kas ta oleks nõus tulema ja kuna me soomes seda albumit salvestasime, siis siis ta oli parasjagu ka kui laps ja tulija tegime kahe tunniga need kaks lugu sisse ja eelmisel sügisel siis sellest nii-öelda ajendatuna saimegi Eestis neli kontserti koos anda, mis oli väga-väga-väga vahva ja meeleolukas aeg koos ja nüüd sellel kevadel tegelikult salvestasime vahetult enne siin koroonapausi nädal aega enne kogu asja seiskumist Soomes mõned lood sisse ja nüüd Augusti lõpus nende lugudega ilmus ka trial või GP. Mis on osa siis järgmiseks kevadeks planeeritavast albumist, ku meetrioga tähistame kümnendat tegutsemisaastat. Et, et see on noh, mul isiklikult on äärmiselt hea meel, et ta, ta on väga valmis olnud tulema vastu ja, ja meiega koos mängima, et Heiko tõsi, Soomes on juba aastaid olnud üsna nõutud ja kõrgelt hinnatud ja mänginud sealsete kõikide korüfeede ka, nii et selles suhtes seega natukene sillutas seda teed Jah, aga me siis kuuleksime ühte lugu sellelt neljandalt trio albumilt ja mis see võiks olla? Mõtlesin? Et sellist natukene võib-olla traditsioonilisem kõlaga pala Joy joysse, mida me oleme tegelikult ka koos Jukaga mänginud ja Tallinnas käis ka Jonatan raudja meiega jazzkaarel. Eelmisel kevadel, et aga siin plaadil ta kõlab meil trio esituses. Joel, sa oled nüüd mõned korrad esinenud ka soolokavaga. Viimati kui ma siin kuulsin, oli see siis Tallinn Music riigil, kus sinu esinemine võeti väga soojalt vastu. Aga kas selline sooloesinemine on siis kuidagi vastutusrikkam ärevam või millise rolli sinu muusikalistest tegemistes praegu hõivab soolo? Jah, see on kindlasti kõik su kirjeldused vastavad tõele, et üks võib-olla teine pool, mis seal välja tuleb, on see, et tegelikult seda rohkem vabadust on liikuda selle muusikaga parasjagu sinna, kuhu tundub, et võiks minna, et kaasmuusikutega mängides peab arvestama sellega, kuigi Mehhiko koos mängima, siis praktiliselt niisugune see mõistmine on aastatega nagunii ühtlustunud, et et see on peaaegu sama vaba kui, kui, nagu üksinda mängides. Aga kui sellest sooloprojektist rääkida, siis tegelikult algas kõik ju eelmisel aastal, kui täitus 30 eluaastat ja niisugune ümmargune. Kuna mul detsembris on sünnipäev, siis mõtlesin, et kutsuks inimesed kontsertile ja tapp klubis. Seal on olnud juba mõni aasta väga hea klaver, mis soolo võib-olla ansamblimängu jaoks ei ole see saal ju ideaalne džässijazzi mõttes, kui trummid täidavad selle saali kiiresti ära, aga aga just sooloklaveri jaoks väga hea akustika ja noh, siis oli väike mõtet, kuidagi võiks seda jäädvustada. Ja asi lõppes kõik, nii et tuli live-plaat välja vinüüli kujul digitaalselt ka. Et lihtsalt mingis mõttes nagu selline hea mälestus ja meenutus sellest toredast õhtust. Aga teistpidi ka innustab nii-öelda vaatama, et kas sooloklaveri mängimine, et kuhu see, kuhu sellel rajal võiks nagu edasi liikuda, et eks see ongi kõike ka vaja edasi arendada ja. Nojah, et kes teeb, see jõuab palju ja küllap sinu ees on ka erinevaid valikuid, et üks on kindlasti sooloalbum vaatsena Amazonniski müügil ja ma loodan, et sellel läheb väga hästi. Aga mis need suuremad koosseisud võiksid olla, kas sa oled orkestrile mõelnud või arranžeerinud juba vä? Ja kui oli üheksa hümni vabadusele jätskaar ja liit tegid Eesti vabariigi juubeli puhul sellise suurejoonelise kingituse, siis sai seal koos Paul Danieliga kirjutatud uudisteos. Ja see on võib-olla selline, noh, ma Pean tunnistama, et, et ma tänasel päeval nii väga ei mõtle sellele nii-öelda suurema koosseisul kirjutamisele. Pigem mulle meeldib mängida ja mängida siis nii-öelda väiksemas koosseisus kus džässmuusika minu jaoks kõige rohkem avaneda võib. Et olgu see siis trio, kvartett, kvintett, mis läheb nii-öelda lendu, et eks ilmselt siin aastate jooksul kindlasti tekib meid moment ja kui on rohkem aega ja võimalust ja huvi mõelda nagu suuremate koosseisude peale, aga aga hetkel käis liikumine pigem vastupidi, et triost duoni Liisi Koiksoniga ja siis praegu täitsa üksinda mängides, et tegelikult järgmisele kevadele planeeritavale albumile sealmail trio on koos külalistega, nii et et see See on järgmine väljakutse siis nii-öelda, mis tasapisi küpseb. Nonii, muusikal ei jäänud väga palju aega, aga soovin sulle siis tegusat hooaega ja inspiratsiooni uute lugude kirjutamisel ja et kõik jõuaksid, millest sa unistad. Igatseb nii et sa oled igati selle aasta džässmuusikaauhinna vääriline ja nüüd sai saadega tehtud uute kohtumisteni aitäh.