Head tšehhi sõbrad, Tallinna rahvusvaheline festival jätskaar tähistab kevadel kolmekümnendat sünnipäeva ja seetõttu on põhjust pöörata pilk ajalukku ning kuulata, kuidas mängiti džässi 30 aastat tagasi. Ja miks mitte jälgida ka seda, kuidas kontserdid on salvestatud. Jazzkaare sünniloost, raskustest ja edenemise eest räägib põhjalikumalt immo Mihkelson sari igast festivali aastast, mida kuulete reedeti. Aga tänases õhtu džässis, soovin mängida muusikat tollelt esimeselt festivalilt, mis kandis nime Tallinna rahvusvahelise džässi ja bluusipäevad kus Eesti raadio püstitas ilmselt salvestusrekordi ja kulutas vähemalt 50 kilomeetrit magnet klienti salvestades tervelt 47 kontserti. Festivali salvestamisega oli ametis toonaste helirežissööride liit tiitwards Maidomaadik, Vello Meier ja suur kummardus neile ning Aarne Vahurile, kes kõik need kontserdid toimetas ja andmed kogus. Esimese festivali sünni juures olid ka mitmed eesti jazzmuusikud, kelle soov oli, et Tallinna festivalide kuulsusrikas traditsioon saaks taastatud. Ja üks huviline, helirežissöör Mati Prover andis oma panuse festivali korraldamisse soovitades Ukraina kitarristi Enn VR-is my love it, kes need on Eestis korduvalt kontserte andnud ja veel mitut vene esinejat. Mati Prover tegi ka bukletis inglisekeelsed tekstid. Korralduspoole eest, mis seotud hotellide logistika ja tehnikaga, hoolitses Eesti riiklik filharmoonia Inna Veski ja Ülo Valdmaaga eesotsas. Juba esimesel festivalil oli mitmeid toredaid vabatahtlikke abilisi ja kujunduse eest hoolitses Jüri kass. Sümboliks sai suupillist tõusev lee. Tuline ja kõiki puudutav esinejate ja toetajate leidmine jäi suuresti minu õlule. 90. aasta Tallinna rahvusvahelise džässi ja bluusipäevade kontserte võiks nüüd raadios kuulata ühtejärgi 50 tundi aga täna piirdume siiski 55 minutiga. Praegu on teile esinemas festivali peaesineja, rei Andersoni kvartett. Riia Andersoni kvartett koosseisus sarja Anderson ise trumbid foonil, käes on siis löökpillidel maak Helayas kontrabassil ja David Lopaato klaveril vastas ülesse kogunisti kahes saalis. 11. oktoobril 1990 Sakala kultuurikeskuses ja 12 10. Viru varietees ja kava oli pisut erinev. Kui me ennem kuulasime lugu alligaatori krokodill, siis peagi kuulame lugu, mille nimeks aeglane lugu. Ja veel tahan lisada, et rei Andersoni kvarteti soovitas mulle Moskva muusikakriitik mõtlesin viima Uhow kes oli varem mitmetel Euroopa festivalidel käinud ja tal oli mitmeid kontakte ja tema käest saingi mänedžeri kontakti, kes tuli ka koos Reyendersoniga siis jazzkaarele ja rei Anderson oli parajasti esinemas Helsingis ja nõnda see õnnestuski. Ja veel tuleb meelde. Viru varietees oli kohal ka filharmoonia toonane direktor, oli eksam, poosnin Suur džässisõber, kes nimetas oma koera suurest vaimustusest jäädiks. Aga meil on kõlamas siis rei Andersoni lugu, kus ta natukene ka annab aimu, et on tore laul ja samuti ja väga hea meelelahutaja. Rei Andersoni kohta veel nõnda palju, et ta on tõesti festivalile oluline muusik, kas täna on ta 66 aastane, õpetab ülikoolis ja annab kontserte, kuid toona oli ta kõigest 36 aastane, suurepärane meelelahutaja. Ja siis ta andis ka Eesti raadio valges saalis pressikonverentsi, kus ta ütles, et talle tõesti meeldib selline ehtne atmosfäär, kuhu ei ole tunginud veel Ameerika ärihaide eesotsas McDonald, siga. Anderson ja olen kolm korda tagasi kutsunud kortema alligaatori bändiga, siis Estonian rindi bändi juhatama oma muusikaga. Ja veel musitseeris ta rahvusvahelises ansamblis. Aga tol ajal kirjutusmasina ja lauatelefoniajastul oli mulle suureks abiks Valter Ojakäär oma vägevate kontaktidega. Ta pidas kirjavahetust mitmete Ameerika džässitegelastega, jaga Soome ja Rootsi muusikutega. Tema soovitas mul kirjutada arune Gustav Sonyleja Aarne Tomnerusele kes olid esinenud ka Tallinna 60.-te aastate festivalidel ja nende kontsert toimus linnahalli väikeses mugavas saalis. Mäletan, et seal olid mustad nahkistmed, sellised eraldatud vahed igati mugav koht oli just sellisteks väikesteks kontsertideks. Aga siis sai sellest kiirlaevade väljumiskoht ja unustatud on see kontserdikohana. Ja me kuulaksimegi siis duot, ruune Gustason Aarne Tomnerus. Minu kontaktid tollele esimesele festivalile esinejate leidmisega piirdusid peamiselt Venemaaga. Olin sealsetel festivalidel päris palju käinud ja seepärast kutsusin tuttavad muusikud esinema näiteks Igor prilli teades, et ta on imeline pianist ja tõepoolest temagi on pärast kordisin esinenud. Ja Peterburist oli esinemas duo Vjatšeslav kaivaranski Vladimir Volk, kohv, mis on üks väga isikupärane ja tegevkoosseis täini. Siis veel Natalja Psenychnikova multiinstrumentalist ta Viitkolatšokin, kes siiani pead Peterburi uhkes lossis oma džässifilharmoonia. Ja ta musitseeris siis koos oma sõbra, meie klarnetistist suurmeistri Aleksander Rjabovi k. Kui Rjabov siit ilmast lahkus, korraldasime kolatšokini klubis Aleksander Rjabovi mälestuskontserdi. Ja see meeldis Peterburi publikule väga. Veel olid esinemist Sergei Manukjani kitarrist Aleksei Kuznetsov. Viimane oli aastaid Nõukogude Liidu esikitarrist või siis vahetevahel oli ka Tiit Paulus ja Tiit Paulus sõbrunes Peterburi kitarristi Andrei Reabaviga ja, ning nende koostöös sündis heliplaat ja ma mäletan, et nad esinesid koos Ungaris Debretseni jazzifestivalil mis oli vist minu esimene välismaine džässifestival. Ning ma ei saa jätta siinkohal märkimata, et seal kuuldud Jan kar, Vareki ansambli esinemine jättis mulle sügava mulje. Ja see siis mõjutas ka pärast minu valikuid. Veel on meeles, et Debretsinis ei olnud artistidele mingit transporti. Tiid, Andrei lippasid pillidega oma kilomeeter maad mööda pargi veerde jõuda kontserdipaika. Meenutame siis nende koostööd ja saadame Tiidule tervitusi Saaremaale. Andrei Rjabov oli toona 28 aastane ja valiti 1992. aastal Nõukogude Liidu esikitarristiks aga 94.-st aastast elasta tas Ameerikas. Kuid tundub, et ta nüüd on tagasi. Oya esines isegi Narva džässiklubis. Nüüd siis muusika Tootsile, mansi sett. Ja see fantastiline duo ja Tuudest hiljem Antsi kohta tahan öelda veel. See suurepärane suupillimeister käis meile esinemas 1995. aastal. 1990. aasta festivali hullumeelsemaid ettevõtmisi olid kontserdid linnahalli suures saalis. Ma ei tea küll, millele ma lootsin, planeerides sinna kaks pluusi, paraadi ja galakontserdi kaunid naised džässis. Pluusi kohta peab küll märkima, et nendesse paraadidesse said lülitatud kõik esinejad, kelle ansambli nimes oli sees pluus. Ja ilmselt ei olnud mulle siis oluline, kas tegu on ikka õige pluusiga ehtsa pluusiga või mitte. Ansamblid, need olid siis järgmised bluus mobiilbänd Gruusiast, kelle küsimise peale kas Eestis ei saaks esineda, lubasin uurida ja see võib olla andiski tõuke vähemasti bluusikontsertide korraldamiseks tol korral. Ja need siis kandsid uhket nime, pluusi paraad, esimene ja pluusi paraad teine. Ning mängu tuli ka soomlane Harri marstio, kes oli mulle tuttav raadiosaadetest. Tema esines üksinda siis Jüri Rosenfeld oma kauni pluusidega ja poolakate bändiks niux sursin, bänd kinkis Moss kontsert. Ma ei tea, kust ma teada sain, et nad esinesid Moskvas, siis helistasin moskontserti ja ütlesin, et palun saatke meile ka novot ja saadetigi Igor prillikohta, teadsin, et tal on haruldaselt köitev lugu, pluusi teekond ja seda ta tõepoolest ka linnahallis esitas. Siis oli veel Levin, jutters, RAM, luuscruu Rootsist. Soome Kingston Mainz bluusbänd ei olnud just eriline tegija, sakslaste bluus manner, bänd oli veidi tugevam ja pluusi paraadide tipp. Minu jaoks oli muidugi kompromais luu, kes juba siis hiilgas võimsa kõlaga ja Emil Rutiku oleks juba nagu Ameerikast tulnud kloon. Aga kuulame Tõnu aaret, kelle nime taga tol korral ilutses riigina Soome. Ja mul oli temast tõeliselt kahju, nii andekas muusik ja peab end raiskama ränkraskele laevamuusiku tööle samal ajal kui meie popmuusikat muutnud lipulaev apelsin ja tema muusikud igatsevad Tõnu järele. Aga nüüd on ta juba aastaid siin ja tore, kuulame, kuidas ta esineb üksinda. Kaelakontserdil kaunid naised, džässis, mis toimus ka linnahalli suures saalis, esines eesti lauljatari test loomulikult Silvi Vrait ja koos meie viik bändiga. Aga teine särav täht sellel kontserdil oli levik hämaram, keda soovitas Villu Veski. Miamist pärit lauljatar elas siis juba Taanis ja ta on Taanit esindanud ka 1981. aastal eurovisioonil ja tundus, et tõesti koostöö sobis neil väga hästi. Villu Veski Avičennaga ja nad on hiljemgi koos musitseerinud ja siis oli veel soome lauljatar Janka Morales, keda aitas Helmut Anniko, kes siis ka saatis peankat. Ja nii see kontsert siis kokku saigi. Me kuuleksime praegu Debi Cameroni ja lugu, May Fanny Valentin Debi laulis kõike pluusist, džässiklassika, nii Afankini. Mass uik. Kaamegi. Silvi Vrait oli võrratu igas ampluaas, mida ta iganes ka laulis spirituaalne pluuse, džässiklassikat kantrit. Ja ta lõi särama tõepoolest igal kontserdil, aga siis džässi ja bluusipäevadel esines ta nii ansambliga Avicenna kui ka Eesti Raadio big bändiga ja koordi. Veel hiljem oleme teda kuulnud esinemas Jazzkaare festivali kontsertidel. Ja tolleks ajaks oli Silvi Vrait natukene teinud ka rahvusvaheliselt nime. Ta oli esinenud 89. aastal pori jazzil ja edasi siis veel Imatra bigbändide festivalil. Jaa, kuuleksime lugu Sigrit lav. Tänases õhtu džässis kuulame siis muusikat Tallinna rahvusvahelistelt, džässi ja bluusipäevadelt, mis toimusid aastal 1990 ja peale peaesineja rei Andersoni kvarteti olid Ameerika mandrilt esinemas veel üksikbluusimees ja folgilaulja Allan Iivans ja džässtrio Sers sessil. Martutši oli nende esinemiskuulnud Moskva džässifestivalil ja toona õnnestus muusikutega ka lava taga otse suhelda ja nii õnnestuski nad meelitada Tallinnasse esimesele festivalile. Ja tõepoolest nad mängisid väga stiilset jazzi klassikat ja tean nõnda palju. Trio koosseisuna andsid nad välja kaks heliplaati. D see oli ka 90.-te aastate algul, aga tooni on siiani nõutud trummar ja momendi lõpetab ta ka siin on tõuülikoolis ja tal on kvintett ta nii viljakas helilooja, et tal on ilmunud üle 20 heliplaadi. Jaa, Luischerr jätkab pianistikarjääri ja on salvestanud nagu toonigi paljude Ameerika tippudega nagu Joe Henderson või Cheulovano. Ja lugu, mida kuuleme, juba, kannab nimetust ru nõusidele autorand Youcellington. Norra ansambli fair play esinemine oli festivali kuulajatele hea üllatus. Nendelt saabus tutvustuseks ka esimene džässi CD-album, mis minu kätte jõudis. See oli täiesti hea üllatus, vist ei olnud tol ajal veel seedemängijadki. Mul või meil. Ja see ansambel kasutas siis juba elektroonikat ja helikeel erines traditsioonilisest Tšassist, oli selgelt norralik? Jaa, kvintetti muusikud on tänaseni aktiivsed ja näiteks pianist Stora Swing Leicon hiljem mitu korda jätskaarel üles astunud ja lauljatar Elin rassaland on üks põnevamaid hääle impravisaatoreid tänases Norras. Ja lugu, mida kuuleme, kannab nimetust männi wind. 10.-st kuni 14. oktoobrini 1990 toimunud džässi ja bluusipäevad taastasid Tallinna kui rahvusvahelise džässikeskuse maine. Esinejaid oli tohutult palju, ma arvan, et juba eesti esinejaid oli vähemalt sadakond ja nimetaksin enamuse neist ka ära. Eesti raadio. Silvi Vrait, Helmut Anniko kvartett, Tõnu Aare, Aleksander jaabavuse Moom printsipal ookestra Heidy Tamme Olav Ehala Urmas latikas kvintett tunnetusüksus. Sirje Medell sümpoosion Sailanud Raiot, Tõnu Naissoo Tiit Paulus haava tamme Tõnu Aare aavid senna eesotsas Villu Veskiga kompromo SBU Peeter kardma Trio Agan Vaigla Varts, Jüri Rosenfeld, Arvo Pilliroog Swing bänd Modern Fox VIP projekt reet kromel ja ilmselt siin võiks jätkata Ta veel ja veel rit kromel elab juba aastaid Inglismaal ja ta ei ole džässi unustanud. Ta õpetab Tšehhi koori ja on saanud hiljuti doktori tiitli ja kuuleksime siis tema esinemist Sakala kultuurikeskuses. Koos muusikutega, Aldo Meriste, Arvo Pilliroog, Toivo Unt ja Ivo Varts. Lugu on kössoni, naisvokk. 1990.-te aastate festival oli täiesti hea uus algus jazzkaarele, kuigi ta kandis teistsugust nimetust, siis Tallinna rahvusvaheliselt džässi ja bluusipäevad. Ja seal esines siis 49 koosseisu 190 muusika kui ka 16-st riigist. Ja festivali kontsert oli tõesti väga-väga palju. Iga bänd sai esineda enamasti kaks korda aga võiks kuulata seda muusikat tõepoolest 50 tundi, aga tänase saate lõpetame nelilblumberg bändi esinemisega. Kitarrist ja helilooja Nevilblumberg oli karastuse saanud Gunnar Grapsi juures ja radaris. Ja oma elu viimastel aastatel oli ta armunud pluusi ja esitas seda ka mitmel festivalil, nagu Sõru, džäss ja jätskaar. Ja Nevilblumbergi sulest on pärit kajatscare signatuur, mis on festivali teeninud 29 aastat sellest ajast peale ehk 91.-st aastast, kui festival sai jätkare nime. Aga lõpuloo nimi on PS ja Nevilblumbergiga musitseerivad siin Christian trall, Kalle Tetsmann ja Raivo Tafenau suur-suur tänuga Priit kuulbergile, kes on kogu selle suurepärase festivalimaterjali digitaliseerinud ja teinud hõlpsasti kättesaadavaks muusikahuvilistele ja raadiotoimetajatele. Tänan teid kuulamast ja kuulake reede õhtuti siis pärast kella üheksaseid uudiseid ka immo Mihkelsoni saadet. Jätskaar 30, mis kutsub rändama ajalooradadele meiega kohtume järgmisel esmaspäeval ja olge ikka mõnusad ja kuulake džässi.