Kogu tee, ma mõtlesin sinust kogu tee olid sa mul silmade ees kogu teema, ootasin seda kohtumist. Selja taha jäi mere alla kaevatud auto trass. Buss sööstis tunnelist välja. Varahommikune päike pimestas silmi. Sa oled sina, Havanna. Havanna Havanna sa oled sina valge, kõrge uhke vaba taevas ja mere vahel. Havanna Libre. Sa magad veel? On pühapäeva hommik. Veel on öiselt jahedad, su seinad veel on puhkamas, puiesteel. Meil on mõttes väljakud. Tukastavad pargid, karnas meie bussijuht teeb elegantse kaare ja peatume väljakul, kus üle müüri on värviliste tähtedega kirjutatud. Kaks vana trubaduuriks kaks halli peaga neegrilehti kaks kitarri ja üks laul. Siis ta on ainult üks Kuuba ja nad laulavad temast sellest väikesest maast, mille saatus on suur. Sellest vabast maast. Ameerika. See laul käib nagu refrään läbi Kuuba Hossematii laulis Guantanamo provintsi naisest, kes pidas kodumaad kallimaks kui armastust. Keegi maailmas ei oska armastada nii nagu tema kvantena Neera. Tüdruk söödab õues kanu. Aga nagu kõik kuubalased, nii ka tema teeb kõike lauldes. Laul kutsub karnevalile. Aga kuidas sa karnevalile lähed, kus sa laulda ei oska? Kuidas ei oska? Küsib kuubalane tõelises hämmelduses. Mis võiks olla lihtsam kui üks kvantena määra? Mingi eelkes neile karnevali laule õpetab paneb oma mustad silmad ripsmete taha. Ega ta ei näita välja, mida ta oma õpilaste annetest arvab. Aga seda, kui takt välja tuleb, tervitata rõõmsa naeratusega. Juba on ta haaranud veeklaasi, mida pliiatsiga tinistada saab. Juba on ta mulle tooli põhja põlvedele pannud. Mängi kontena, määras on karneval. Et seda keegi pealt ei näe. Õnn, et mikrofon on pime. Kindlasti saaks ta kreepsu, kui vaataks, kuidas reporter karnevalile läheb. MiG Helmi keel, kes saaks ükskõikseks jääda, kui sa nii nakatavalt rütmi taod. Ohoo, sa oled päris hull, ära pigista mu kätt, ma unustan mikrofoni. Kohereski. Näge. Oled? Kui seal on kitarr käes, mille poolest see erineb nüüd ühe Tallinna kitarristi mängust, see oskab mängida. Kõiki neid laulavad ja tantsivad ja mängivad. Ei ole veel kohanud ühtegi inimest, kes neile laulaks, tantsiks ei mängiks mingit pilli. Musikaalsus on meres. See on üllatav, kui lusikas lausa kadestamisväärne. Ka kõige uhkem karnevali tõld peab seisma jääma, kui bussil bensiini lõpeb. Carlos läheb kütust hankima. Et meil oodates igav ei hakkaks, tuleb kusagil keegi, kes meie sõidukis igaks juhuks väikese kontserdi annab. Karmimat ossi. Millest sa laulad, Kuuba kõigest, mis südamel armastusest, kodumaast, kangelastest, ilusast mulati, tarist, Hosemardist, mustadest pisaratest, Fideelist armurõõmust, kõigest alati ja igal pool. See on Kuuba Libre vaba Kuuba. Iga koolipoiss on selle pesema suur kodanik. Estraadile tuleb heleda peaga suurt kasvu tüdruk jõulised, peaaegu et mehelikud liigutused, tugev hääl, sütitav temperament. Väljak tardub vaikusesse laul Kuuba revolutsiooni võidust. Võidust, mis esimesel jaanuaril märgib oma kuueteistkümnendat aastapäeva. Kuna see on pioneeride tervitus Nõukogude külalistele nagu kõike siin maal, nii öeldakse ka seda rütmi ja meloodiaga. Poiss ja tüdruk, õde ja vend, nad laulavad oma maa saatusest, oma tulevikust, oma sõpradest. Ja õhtul tantsib ja laulab terve linn ja selles pole midagi kummalist. Teisiti ei saagi olla, see on Kuuba karneval. Luine kuubalane ütleb, et ta laulab siis, kui südamisel rajal ära läheb, siis, kui südames on mure. Laulab, kui tõuseb, päike laulab, kui on loojaku tund. Laulab, kui on kuum. Lõunama laulab, sest ta on kätte võitnud vabaduse vabal maal. Vabal maal töötada, see tähendab laulda. Vabadus, son, laul. Nelja-viie aastased poisid ja tüdrukud tantsivad nii, et kõik nende ümber kaasa keerleb. See rütm on neile emapiimaga kaasa antud. Iga laps õpib enne laulma, kui kõnelema enne tantsima käima. Laena mulle kitarri, kuuba, õpeta mind seda mängimas. Sa oled pöörane, kui ma sind niimoodi näen. Sa oled võitmatu. Tõi masu jõudu tajunud. Saaled Kuuba. Imeilus kuuba vaba Kuuba. Võitmatu Kuuba. Õnnelik Kuuba. Seal. Väljak tantsib ja laulab ja me oleme unustanud, et me pole kodus. Mustlasteatri näitleja Saara Moskvast võtab kitarri ja Havanna laulab kaasa. Võistulaulmisel ei tule lõppu jälle meie soora haarab kitarri ja Havanna laulab kaasa. Väike-mulatitar hoiab Floral varrukast kinni ja näitab talle kätega ette, mida tähendab ja kuidas tuleb laulda kuuba laulu rinka mullata. See on karneval. Havanna Havanna, Havanna, sa oled mu armastust, sa oled mu unistus, Sa oled mu igatsus, Sa oled mu rõõm, sa oled mu seltsimees Havanna. Havanna Havanna jäätügastik Havanna. Stjuardess toob reisijatele kuuba rummi. Keeran oma väsinud jalad istumise alla. Pigistan oma päikesest, kipitavad silmad kinni. Panen oma trummitagumisest tõstetavat peopesad põskede vastu ja mõtlen sinust. Kuulen sind momente. Romeesile. Sa laulad mulle, kuuba su uksele on kirjutatud, see on minu maja revolutsioon andis ta mulle, et teda minult ära võtta. Tuleb minti, pange needsamad sõnad, mis on sinu uksel, mu kallis kompanjera. Needsamad sõnad võiksid olla terve kuu pauk seal. Et revolutsiooni temalt ära võtta, tuleks ta tappa. Aga rahvast tappa ei saa. Sellest laulate juba aitäh, kallis Ma unustasin. Cuba Libremaal.